← Eesti

2-17-1191/43

Obsah (16)§ 100§ 142§ 101§ 6§ 146§ 145§ 8§ 113§ 180§ 206§ 189§ 153§ 69§ 76§ 150§ 396

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Mai Grauberg Otsuse tegemise aeg ja koht 25.01.2019 Tallinn, Tallinna kohtumaja tsiviilkantselei Tsiviilasja number 2-

§ 100tähenduses.

Seega on hagejal õigus nõuda laenusaajalt laenulepingust tuleneva põhivõla (30 000 eurot) ja tasumata intressi (591,78 eurot) tasumist. Laenulepingu 4.5. kohaselt lepingus toodud maksete, sealhulgas laenusumma, intressi, trahvide ja muude lepingus toodud summade tähtaegselt maksmata jätmise korral maksab laenusaaja viivist 0,1% päevas, iga viivitatud kalendripäeva eest, lähtudes tagastamisele või maksmisele kuuluvast summast. Seega on hagejal õigus nõuda laenusaajalt viiviste tasumist põhivõla tagastamisega viivitamise eest. Vahemikus 08.04.2016 kuni 23.01.2017 (k.a) arvestatud viivis on summas 8 730 eurot (arvestus lisa 6). Hagejal on seega õigus nõuda laenusaajalt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid 0,1% iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest kuni põhivõla summas 30 000 eurot täieliku tasumiseni. Hageja sissenõutavaks muutunud nõuded laenusaaja vastu kokku summas 39 321,78 eurot. Nimetatud summale lisanduvad viivised alates hagi esitamisest kohtule kuni hagi rahuldamiseni 0,1% tähtaegselt tasumata põhinõudelt iga viivituses oldud kalendripäeva kohta ja kohtuotsuse tegemisest alates 0,1% tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku rahuldamiseni Hagejal on õigus nõuda laenusaaja kohustuste täitmist käendajatelt. Vastavalt käenduslepingutele on kummagi kostja vastutus

§ 142lg 3 kohaselt piiratud rahasummaga 30 000 eurot.

Käendaja vastutab laenulepingu punktis 1.

  1. nimetatud laenusaaja kohustuste täitmise eest juhul, kui laenusaaja ei ole vastavaid kohustusi ise õigeaegselt ja/või täielikult täitnud. Laenuandjal on õigus esitada käendaja vastu nõue, kui laenuandja on andnud laenusaajale vähemalt 5-päevase täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks, kuid laenusaaja ei ole oma kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul täitnud. Käendaja vastutuse rakendamiseks ei ole vajalik laenuandja poolt laenusaaja vastu kohtule, vahekohtule ega muule pädevale organile hagiavalduse, kaebuse vms esitamine. Laenusaaja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi õigeaegselt ja/või täielikult. Laenusaaja ei ole tagastanud laenusummat 30 000 eurot
  2. aprilliks
  3. a ning tasumata on intressid 3

(14)veebruari ja märtsi 2016.a. eest. Laenusaaja ei ole ka tasunud viiviseid kohustuste täitmisega viivitamise eest. Hageja on andnud laenusaajale täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks. Laenusaaja ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud ka täiendava tähtaja jooksul. Laenusaaja on juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist teatanud hagejale, et laenusaajal puuduvad rahalised vahendid kohustuste täitmiseks. Seega on käesoleval juhul täidetud kõik käenduslepingutes kokkulepitud käendajate vastutuse eeldused. Tulenevalt käenduslepingutes kokku lepitud käendajate vastutuse rahalisest maksimumsummast palub hageja kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg summas 30 000 eurot. Kuivõrd hageja andis laenusaajale täiendava tähtaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, on laenusaaja kohustus muutunud sissenõutavaks alates 08.04.2016. Kuigi käenduslepingute punktis 4.5 on hageja ja kostjad kokku leppinud kõrgemas viivisemääras, nõuab hageja kostjatelt viivise tasumist seadusjärgses määras. Käendajalt saab viivist nõuda ka üle piirmäära (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-8-13 (p 12)). Vahemikus 08.04.2016 kuni 23.01.2017 (k.a) arvestatud viivis on summas 1 912,05 eurot. Viivise kujunemine kajastub. Hageja nõuab kostjatelt hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viiviste tasumist seadusjärgses määras iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest, so 1 912,05 eurot. Hageja nõuab kostjatelt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid viiviseid seadusjärgses määras iga kohustuse täitmisega viivituses oldud päeva eest kuni põhivõla summas 30 000 eurot täieliku tasumiseni kostjate poolt. Hageja palub kohtul kohustada kostjaid tasuma viivist kindlasummana kuni otsuse tegemiseni (alates hagi esitamisest kohtule kuni hagi rahuldamiseni seadusjärgses määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt iga viivituses oldud kalendripäeva kohta) ja kohtuotsuse tegemisest alates seadusjärgses määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku rahuldamiseni kostjate poolt. Hageja palub välja mõista o E Bilt (B) ja T Hlt (H) solidaarselt Metrohouse OÜ kasuks põhivõlg summas 30 000 eurot; o E Bilt (B) ja T Hlt (H) solidaarselt Metrohouse OÜ kasuks sissenõutavaks muutunud viivised summas 1 912,05 eurot; o E Bilt (B) ja T Hlt (H) solidaarselt Metrohouse OÜ kasuks viivised kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni (alates hagi esitamisest kohtule kuni hagi rahuldamiseni seadusjärgses määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt iga viivituses oldud kalendripäeva kohta) ja kohtuotsuse tegemisest alates seadusjärgses määras tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku rahuldamiseni kostjate poolt; Menetluskulud palub jätta E Bi ja T H kanda. Hageja vaidles vastu kostja 2 väidetele. KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE Kostja 1 ei ole vastuväited esitanud. Kostja 2 vastuväited Kostja 2 palus jätta hagi rahuldamata. 4
(14)Kostjad (E B ja T H) asutasid koos kolmanda äripartneriga (A K) 30.05.2014 jookide jaemüügiga tegeleva äriühingu algse ärinimega Xxxx OÜ ning hilisema ärinimega Xxxx OÜ, kes kuulusid kolmekesi igaüks ka juhatusse. Xxxx OÜ äri alustamine ja tegevuse laiendamine oli kulukas ning nõudis investeeringuid. Kostja T H panustas ettevõttesse oma isiklikke vahendeid finantseerides Xxxx OÜ-d kokku 9117,05 euroga, millest tuleneb kostja nõue Xxxx OÜ vastu samas summas. Kuna ettevõte vajas käivitamise staadiumis veel täiendavaid rahalisi vahendeid, siis sõlmis Xxxx OÜ hagejaga hagis viidatud laenulepingu. Laenulepingu käendajateks said tolleaegsed juhatuse liikmed kostjad I ja II (E B ja T H). Samal kuupäeval laenulepingu sõlmimisega (st 23.03.2015.a.) omandas hageja (laenuandja) Xxx OÜ-s 20% osaluse. Mõned kuud hiljem omandas hageja ka ülejäänud 80% osaluse saades selle tulemusena 26.08.2015.a. 100% Xxxx OÜ osanikuks. Seega alates 26.08.2015.a. on hageja ise 100% põhivõlgniku osanik omades põhivõlgniku üle 100% kontrolli. Seega laenuandja omas ise laenusaaja üle täielikku kontrolli ning omas ülevaadet laenusaaja majandusliku olukorra kohta. Hageja kutsus alates 19.10.2015.a. tagasi kõik Xxxx OÜ senised juhatuse liikmed (sh ka kostjad) ning valis alates 19.10.2015.a. uueks juhatuse liikmeks G L’i. Seega alates 19.10.2015.a. ei oma kostjad (käendajad) mitte mingit ülevaadet ega kontrolli põhivõlgniku Xxxx OÜ üle. Kostja 2 leiab, et tal ei ole kohustust maksta hagejale tagasi põhivõlgniku võlga ja viivist järgmistel põhjustel. Kostja 2 leiab, et põhivõlgniku ettevõte on üle läinud hagejale (põhiline vastuväide). Hageja ei ole käitunud heas usus ja võõrandanud põhivõlgniku vara endale. Põhivõlgniku varaks oli veebipood . See oli põhiline müügikanal. Selle töötas välja põhivõlgnik kostjatega. Selle töötas välja Xxxx OÜ, kellele tuli töö eest maksta, kuid selle maksis kinni hageja, kuna põhivõlgikul puudus võimalus töö eest tasuda ja seni omandas hageja veebipoe õigused. Selle kaudu tehti müüki. Domeen kuulus põhivõlgnikule (eelmine nimi Xxxx OÜ), kes oli domeeni esmane registreerija 11.11.14. domeen oli põhivõlgniku omanduses 02.03.16-ni kui see registreeriti hageja nimele. Veebipood töötab käesoleva ajani. Seda kasutab OÜ Xxxx. Nii liikus veebipood üle hagejale. Samal ajal oli hageja 2016.a. kevadel varatu. Veebipoe kodulehelt on näha, et kontaktandmetes on omanik Xxxx OÜ. Domeeni omanik on hageja ise. Koos veebipoega läks üle ka põhivõlgniku kontaktaadress (e-post), mis on sama ka täna veebipoel. Lisaks liikus ka telefoninumber, kontaktaadress xxxx. Hageja juhatuse liige pakkus OÜ Xxxx sama kaupa müügiks, need kaubad sai omandada hageja põhivõlgnikult, kasutatud on e-kirjavahetuses e-posti aadressi lõpuga . Seega toimus alates märtsist 2016.a. ettevõtte üleminek hagejale. Hageja ei ole midagi tasunud põhivõlgnikule. Kuna ettevõte on üle läinud hagejale, on nõue lõppenud kokkulangemise tõttu ja seega on käendus lõppenud. Alternatiivsed vastuväited esitas kostja 2 juhuks, kui kohus leiab, et ettevõte ülemineku tagajärjel pole kokkulangemise tõttu võlasuhe lõppenud. Kui nõue pole lõppenud kokkulangemisega ja kui nõue jäi alles siiski hoolimata sellest, ettevõte läks üle hagejale, siis esitab kostja 2 tasaarvestuse nõude põhivõlgniku, antud juhul hageja, vastu 5
(14)kellele on üle läinud ettevõte. Nimelt on kostjal 2 kui käendajal tagasinõue põhivõlgniku vastu. Tasaarvestus on tehtud tingimuslikult, arvestades alternatiivseid vastuväiteid. Põhivõlgniku (Xxxx OÜ) majanduslik seis sellel hetkel, kui hageja omandas 100% osaluse ja kontrolli Xxxx OÜ üle, oli 31.08.2015, et varasid olid kokku väärtuses 43 603,24 eurot ning kohustusi (s.h. hageja hagetav nõue ning kostja eelviidatud nõue, kostja on panustanud ka raha põhivõlgnikusse) kokku 53 929,90 eurot. Seega varasid oli küll vähem kui kohustusi, kuid mitte oluliselt vähem. Seega sisuliselt oli ettevõte võimeline valdavas enamuses oma kohustused täitma. Peamiseks võlausaldajaks oli hageja ise. Hageja on ise oma 31.08.15.a bilansi väidetavad vead parandanud ja 31.12.215 bilansi järgi oli siis põhivõlgnikul vara kokku 35350,42 eurot, kohustusi 53 600,76 eurot. Seega ka sellel ajal oli põhivõlgnik võimeline oma varade arvelt võlga tasuma (35 350,42 / 53 600,76 =) 65,95% ulatuses. Kui välistada kostja nõue põhivõlgniku vastu summas 9117,05 eurot (mida tänaseni täidetud ei ole ja millele on hageja aegajalt varasemalt vastu vaielnud), siis oleks 31.12.2015 seisuga põhivõlgnik suutnud teisi nõudeid (s.h. hageja nõuet) sellel hetkel rahuldada (35 350,42 / 44 483,71 =) 79,47% ulatuses. Seega rahaliselt pidi põhivõlgnik olema võimeline rahuldama hageja nõuet vähemalt 65,95% - 79,47% ulatuses. Ja seda olukorras, kus põhivõlgnik oleks proportsionaalselt rahuldanud ka teiste võlausaldajate nõudeid sama % ulatuses. Hageja põhjustas põhivõlgniku maksejõuetuse, olles

§ 101

lg 3 mõttes ise kohustuse rikkumises (sest põhivõlgnik ei saa nõuet hageja tegevuse tõttu rahuldada) ja hageja kaotas oma nõude kostja 2 vastu. Põhivõlgnik oli võimeline rahuldama hageja nõuet vähemalt 65,95% 79,47% ulatuses. Märtsiks 2016.a. oli muutunud põhivõlgniku majanduslik olukord oluliselt, st tal ei olud mingit vara ja seega oli maksejõuetu. Samas ei ole pankrotiavaldust põhivõlgniku suhtes esitatud, seda pole ka viimane ise ka esitanud, puudub juhatuse liige, kusjuures hageja on 100% põhivõlgniku osanik ja omab kontrolli tema üle. Hageja teeb kõik, et võlgnik kustutaks registrist pankrotimenetlust läbi viimata, et võlga ei tasuks põhivõlgnik kasvõi osaliselt ja et algset põhivõlgniku ei eksisteeriks, kuid samal ajal nõuab võlga käendajatelt. See on hagejapoolne pahauskne käitumine. Heas usus käituv võlausaldaja oleks esitanud pankrotiavalduse põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik oli hageja kontrolli all. 26.08.15 kui hageja sai 100% omaniks, oli põhivõlgnik võimeline nõuet rahuldama 80-90%, aasta lõpus oli varasid 35350,42 eurot. Seega oli võlgniku olukord selline, et hageja nõude saanuks rahulda põhivõlgniku vara arvelt 31589 euro ulatuses ja kostja 2 osa oleks olnud vaid 8157,49 eurot. Seega tuleb vähendama käendaja ehk kostja 2 osa 8157,49 euroni

145 lg 5, 146 lg 2, 3 järgi analoogia alusel, kuna hageja ei ole käitunud hea usuga kooskõlas (

§ 6ja Ts

ÜS § 138 lg 2). Kostja 2 nõuet 9117,05 eurot pole täidetud. Nii on hageja enda tegevus põhjustanud olukorra, kus tema nõuet pole võimalik põhivõlgniku arvel täita. Arusaamatu on miks hageja ei kaitse oma nime ärinimele. Kostja 2 arvab, et asjas tuleb kohalda

§ 101lg 3 .

Hagejal oli kohustus nõuda põhivõlgnikult kohustuse täitmist ja kohustus lepingu p 4.1 järgi anda teavet põhivõlgniku poolt kohustuse täitmise kohta. Seda kohustust on hageja rikkunud ja kohaldada tuleb

§ 146

lg 1-3, lisaks leiab kostja, et ülal kirjeldatud käitumise tõttu on kohaldatav ka

§ 145lg 5 ja väljamõistetavat summat tuleb vähendada. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. 6

(14)Kolmas isik kostja poolel G. L toetas hagi ega toetanud kostja 2 seisukohti. Hagi kostjate vastu on põhjendatud ja õige. Kostjal 2 ei ole nõuet. Kostjal 2 ei ole nõuet 3. isiku vastu, ei ole õige, et oleks pidanud esitama pankrotiavalduse, põhivõlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu, kuid ettevõttel oli raskusi ja probleeme, mis said alguse ajast, kui kostaja 2 oli juhatuse liige. Kui G. L sai juhatuse liikmeks, selgus, et eelnevalt oli raamatupidamine korrast ära, mille eest vastutavad eelnevad juhatuse liikmed. Kui äriühing oli maksujõuetu, siis selle eest vastutavad eelmised juhatuse liikmed. Kostja 2 pole tõendanud, et ettevõte oleks hagejale üle läinud ega tõendanud, milline see põhivõlgniku põhiline vara oli, mis siis üle väidetavalt läks ja milline oli põhivõlgniku varaline seis väidetava ülemineku ajal oli (lk 113, 178). Kolmas isik OÜ Xxxx oli menetlusse kaasatud, kuid hiljem menetlusest kõrvaldatud (lk 150). Tema ei nõustunud kostja 2 vastuväidetega. Temale ei ole läinud üle põhivõlgniku ettevõte. Kohtu põhjendused Vastavalt

§ 8

on lepingu näol tegemist tehinguga kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

§ 8

lg 1, 2 ja 76 lg 1, 2 ja § 82 lg 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine ning täitmisega viivitamine

§ 100järgi.

Kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda

§ 101

lg 1 p 1, 6 ja § 108 järgi kohustuse täitmist ja viivist.

§ 142

lg 1 tuleneb, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lõike 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lõike 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, Samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohasetäitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgneviivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohtu lahendist 3-2-1-8-13 (p 12) tulenevalt kehtib käendaja vastutuse rahaline piirsumma(

§ 142

lg 3, 143 lg 2) põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise suhtes, kuid ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas. 7

(14)TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Poolte (kuna ka kostja 1 pole vastuväiteid esitanud) vahel ei ole vaidlust:                     kostjad asutasid koos äripartneri A K Xxxx OÜ (hiljem Xxxx OÜ) 30.05.2014; hageja ja Xxxx OÜ vahel on sõlmitud laenuleping 23.03.15; laenulepingu käendajateks olid kostja 1 ja kostja 2; hageja omandas 23.03.2015 20% osaluse Xxxx OÜ-s; hageja omandas 26.08.2015 ka ülejäänud 80% Xxxx OÜ-st; et hageja kutsus 19.10.2015 tagasi senised juhatuse liikmed ning valis uueks juhatuse liikmeks G L (L); hageja loovutas 04.04.2016 oma nõude põhivõlgniku ja käendajate vastu Xxxx OÜ-le ning Xxxx OÜ loovutas nõuded hagejale tagasi 24.11.2016; põhivõlgnik kohustus laenusumma tagastama koos intressiga 01.04.2016; intress oli 12% aastas; laenusumma on hageja poolt põhivõlgnikule üle kantud; käenduslepingute kohaselt võtsid kostjad solidaarse kohustuse vastutada laenulepingust ja selle lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase täitmise eest; hagi esitamise seisuga on põhivõlgniku laenulepingust tulenevad kohustused hageja ees kokku summas 39 321,78 eurot; käendajad vastutavad solidaarselt põhivõlgnikuga; täidetud on käenduslepingutes nimetatud eeldused, mil hageja saab esitada käendaja vastu nõude (laenusaaja ei ole ise kohustusi täitnud, laenusaajale on antud vähemalt 5-päevane täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, kuid ka selle aja jooksul ei ole laenusaaja kohustusi täitnud; kolmas isik G. L kirjutas 01.04.2016 hagejale: „Xxxx puuduvad 29.03.2016 seisuga vahendid laenuintresside arve tasumiseks ja laenude tagastamiseks. Ka ei ole näha vahendite tekkimise võimalust oma kohustuste täitmiseks”; hageja andis põhivõlgnikule täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks hiljemalt 07.04.2016; põhivõlgnik ega käendajad ei ole tänaseni kohustusi täitnud; kummagi käendaja vastutuse piirmäär on 30 000 eurot; põhivõlgniku tagastamata laenusumma on 30 000 eurot, tasumise täiendav tähtaeg oli 11.04.2016; tasumata intress oli veebruar 2016. a eest 286,03 eurot ning 2016.a märtsi eest summas 305,75 eurot, võlgnetav viivis summas 8 730 eurot; hagi esitamise ajaks oli põhivõlgniku võlg 30000 eurot ja seadusjärgne viivis võlalt 1912,05 eurot. Ettevõtte üleminek

§ 180

lg 2 sätestab, et ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.

(14)186 p 3 järgi lõpeb võlasuhe kokkulangemisega.

§ 206

lg 1 sätestab, et õlasuhe lõpeb võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Kui võlgniku ja võlausaldaja isik on võlasuhtes kokku langenud, kuid sellel isikul on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi, siis võlasuhe ei lõpe. Kostja 2 väitis, et võlasuhe on lõppenud, kuna põhivõlgniku ettevõte on üle läinud hagejale, seega on tegemist kokkulangemisega. Ettevõtte üleminek tähendab sisuliselt kogu ettevõtte majandustegevuse üleminekut. Pelgalt asjaolu, et kui veebipoe omanik vahetub, ei tähenda, et tegemist oleks ettevõtte üleminekuga. Domeeni on võimalik kohtu hinnangul vaadelda nn e- poe aadressina ning kuskilt ei nähtu, et tegemist oleks olnud põhilise võlgniku varaga. Hageja on nimelt lükanud ümber sellekohase kostja 2 vastuväite ja tõendanud kohtule esitatud maksekorraldusega 17.07.15 2970 eurot ja põhivõlgniku ja hageja vahelise lepinguga 17.07.15, et hageja omandas Xxxx OÜ-lt tarkvara, mis oli olemuslikult seotud veebipoega (lk 173-145). Lepingust nähtuvat võis põhivõlgnik selle hagejalt osta, kuid pidi maksma 2970 eurot ja lisaks pidi põhivõlgnik maksma 12% intressi hageja omanduses olnud aja eest. Hageja eitas seda, et märgitud summa oleks põhivõlgniku poolt tasutud, selle tasumist ei väitnud ka kostja 2, sest kostja 2 tõi ise esile, põhivõlgnikul ei olnud raha tarkvara eest tasuda ning seni omandas hageja veebipoe õigused. Mõlema poole väidetest võib aru saada, et veebipood sisustub tegelikult tarkvarga, mida kasutati poe pidamiseks. Seega pole asjas tõendatud, et märgitud tarkvara kui veebipoe olemuslik külg oleks varana koos laovaradega põhivõlgnikule kuulunud kui oluline ja märkimisväärne vara. Seega ei saanud see nn üle ka minna nn ettevõtte ülemineku korral. Eeltoodu tõttu ei ole õige ega tõendatud kostja 2 väide, et veebipood oli põhivõlgniku põhiliseks ja kõige väärtuslikumaks varaks. Asjaolu, et kostja 2 esitatud nn kodulehelt (lk 68-71) nähtub, et samaks olid jäänud veebipoe kontaktaadress, telefon ja e-post nagu siis kui poodi pidas põhivõlgnik, ei tähenda, et tegemist oleks põhivõlgniku ettevõtte üleminekuga hagejale. Nimelt nähtub hageja poolt esitatud kodulehelt , et Xxxx OÜ tegeleb vastavate kontaktandmete muudatuste sisseviimisega (lk 172). Muutunud on kontakttelefon, telefon ning aadress. OÜ Xxxx (kes oli algselt ka kolmas isik ja kelle kohus eemaldas menetlusest) poolt kohtule esitatud Eesti Interneti Sihtasutuse tõendi kohaselt sai OÜ Xxxx OÜ-lt domeeni kasutamise/käsutamise õiguse (lk 109) seoses loovutamisega 29.04.16. OÜ Xxxx ja hageja e-kirjavahetusest nähtuvalt (lk 1-06-108) pidasid läbirääkimisi hageja ja Xxxx veebipoe ja domeeni ehk kahe erineva eseme sj kuulus poe pidamiseks vajaminev tarkvara kogu aeg hagejale) võõrandamise üle. Kostja 2 esitas kohtule Eesti Interneti Sihtasutuse tõendi (lk 137) 14.10.17, mille kohaselt oli domeeni registreerija perioodil põhivõlgnik 11.12.14-02.03.16 ja 02.03.16 registreerija hageja. Seega asjaolu, et domeeni registreerijaks sai 02.03.16 hageja, ei tähenda, et ettevõte kui majandusüksus oleks üle läinud. Õige on kostja 2 väide, et Xxxx on pidanud ärisuhteid hagejaga e-posti aadressilt lõpuga . OÜ Xxxx poolt esitatud eelnimetatud kirjavahetus hagejaga ja lisatud 20.04.16 arve (lk 162jj) jookide tasumise kohta, pärineb hoopis hilisemast ajast kui põhivõlgniku võlakohustuse täitmise tähtaeg (01.04.16) oli juba möödunud. Kohtu hinnangul ei võimalda aga märgitud dokumendid (e-kirjavahetus, Eesti Interneti Sihtasutuse tõendid, poe pidaja kontaktandmed, veebiväljavõtted kontaktide kohta maksekorraldus 17.07.15 2970 eurot, põhivõlgniku ja hageja vaheline leping tarkvara kohta, arve OÜ-le Xxxx) järeldada, et hageja sai ettevõtte, mis oli põhivõlgnikul ehk et põhivõlgniku ettevõte, sj nn laoseis oleks üle läinud hagejale. Kohtu hinnangul ei ole võimalik e-kirjavahetusest hageja ja OÜ Xxxx vahel järeldada, et hageja omandas kuidagi kaubad põhivõlgnikult ja et sellega oleks 9

(14)ettevõte üle läinud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas pole tõendatud kostja 2 väide, et hagejale läks üle põhivõlgniku ettevõte ja et tegemist oleks kokkulangemisega

§ 189p 3 ja § 206 lg 1 järgi.

Kohus peab vajalikuks märkida, et hageja on väitnud, et tal on õiguslik huvi laenu tagastamiseks, mistõttu ei saa juba seetõttu lugeda

§ 206lg 1 II lause järgi võlasuhet lõppenuks.

Nii ei ole ka käendus lõppenud

§ 153

lg 1 p 1 järgi ja kostja ei saa oma tagasinõuet hageja vastu tasaarvestada

§ 69lg 2, § 197 järgi.

Mis puudutab eelkõige hageja väiteid ja näiteid kommertspandi kohta tulenevalt ettevõtte ülemineku vastuväidest, siis ei ole need asjakohased väited ja kohus neile hinnangut ei anna. Alternatiivsed vastuväited Kostja väitis, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, kuna põhjustas ise põhivõlgniku pankrotisituatsiooni ega teinud midagi selleks, et põhivõlgniku pankrot välja kuulutataks. Põhivõlgniku arvelt saanuks kohustust täita nii, et käendajate osa oleks 8157,49 eurot ja seetõttu tuleks vähendada nõuet 8157,49 euroni.

§ 101

lg 3, mis sätestab, võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

§ 6lg 1 järgi peavad võlasuhtes olijad käituma hea usu põhimõtte kohaselt. Ts

ÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste, kohustuste teostamisel toimida heas usus, lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 146

lg 2 sätestab, et põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras. Põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale, lg 3 sätestab, et selle kohustuse rikkumise korral väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kohtule esitatud käenduselepingutest (lk 10, 13) nähtuvalt vastutavad kostjad kui käendajad põhivõlgniku (lepingustes varasem nimi Xxxx OÜ) laenuvõtja kohustuste nõuetekohase täitmise eest (p 1.1). Käenduslepingutest nähtuvalt vastutavad nad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest solidaarselt laenuvõtjaga ning lepingutest nähtub, et käendaja vastutab lepingu punktis 1.2. nimetatud laenuvõtja kohustuste täitmise eest juhul, kui laenuvõtja ei ole vastavaid kohustusi ise õigeaegselt ja/või täielikult täitnud. Käenduslepingute järgi on laenuandjal on õigus esitada käendaja vastu nõue, kui laenuandja on andnud laenuvõtjale vähemalt 5-päevase täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks, kuid laenuvõtja ei ole oma kohustusi ka täiendava tähtaja jooksul täitnud. Lepingute sama p –st 1.4 nähtuvalt ei ole vaja käendaja suhtes nõude esitamiseks laenuandja poolt laenuvõtja vastu kohtule, vahekohtule ega muule pädevale organile hagiavalduse, kaebuse vms esitamine. Seega ei nähtu käenduslepingutest, et käenduse rakendamise eelduseks oleks asjaolu, kas põhivõlgnik suudab täita kohustust majanduslikust olukorrast tulenevalt või ei. Nii ei ole 10

(14)sätestatud mõlemas käenduslepingus

§ 145

lg 1 lause viimase poole järgi seda, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tuleneb käenduslepingustest käendajate ehk kostjate kohustus

§ 76

lg 1, 2 , § 145 lg 1 lause I poole järgi nii, et neil tuleb täita põhivõlgniku kohustus solidaarselt põhivõlgnikuga siis kui põhivõlgnik pole täiendava 5- päevase tähtaja jooksul oma kohustust täitnud. Sellepärast ei ole õigustatud kostja 2 argumentatsioon, et hageja võinuks saada põhivõlgnikult viimase vara arvelt kohustuse täitmist, arvestades põhivõlgniku 2015.a. majanduslikku seisu, kasvõi osaliselt. Kohus märgib, et nimetatud käenduslepingute järgi ei pea võlausaldaja ehk hageja esitama hagi vmt põhivõlgniku vastu enne kui ta esitab oma nõude käendaja, antud juhul kostjate vastu. Nimetatud kaalutlusel ei oma tähtsust ka kostja 2 väide, kas põhivõlgniku suhtes oli kujunenud välja kohustuse täitmise ajaks pankrotisituatsioon või ei, sest ei käenduslepingust ega seadusest ei tulene, et võlausaldaja peab esitama põhivõlgniku vastu pankrotiavalduse. Seega kostja 2 väide, et põhivõlgnikul kujunes välja ajaks, mil tuli kohustus täita (01.04.16) pankrotisituatsioon, ning põhivõlgnik pidanuks esitama pankrotiavalduse ja hageja kui osanik oleks pidanud endast oleva tegema, et pankrot välja kuulutada, ei oma tähtsust, sest ei välista

§ 145

lg 1 I poole ja käenduslepingu järgi käendajate, st ka kostja 2 vastustust, ega tähenda seda, et kostja 2 vastutus väheneks

§ 146lg 2, 3 järgi.

Käesoleval juhul ei ole põhivõlgniku pankroti kohus välja kuulutanud, seda pole ka kostja 2 väitnud, mistõttu ei ole tegemist § 146 lg 2

  1. lause situatsiooniga, kus hagejast võlausaldaja ja ainuosanik pidanuks esitama pankrotimenetluses oma nõude pankrotiseaduse korras ja
  2. lause järgi sellest käendajat, st kostja 2 teavitama. Märgitud sätteist tulenevalt ei ole võlausaldajal, isegi kui ta on äriühingu 100% osanik, kellel on nõue põhivõlgniku vastu, kohustust esitada pankrotiavaldust põhivõlgniku vastu. Nii ei ole tegemist kohtu hinnangul hageja poolt kohustuse rikkumisega

§ 101

lg 3, § 146 lg 2 mõttes ega hea usu põhimõtte vastase käitumisega

§ 6lg 1, 2 ja Ts

ÜS § 138 lg 2 mõttes. Lisaks ei nõustu kohus kostja 2 väitega, et hageja (kui osanik) oleks põhjustanud põhivõlgniku maksejõuetuse, mis oleks kohustuse rikkumine ja mille tõttu on hageja kaotanud õigused ja nõude kostjate vastu

§ 101lg 3, § 6 lg 2 lg 1 2, § 138 lg 2 järgi.

Vaidlust ei olnud selles, et põhivõlgnik asutati 2014.a. Laenuleping, millega hageja andis põhivõlgnikule laenu sõlmiti 23.04.15 ja siis omandas hageja 20% põhivõlgniku osaluse. Kostja 2 oli juhatuse liige 03.07.14-19.10.15 (vt registri väljavõte). Hageja poolt kohtule esitatud hageja juhatuse liikme poolt kostjatele saadetud 6. augusti 2015 e-kirjast nähtuvalt on hageja juhatuse liige K. S kirjutanud neile, et äriühingu olukord ei ole viimaste kuudega paranenud ja võlad on kuhjunud, et Xxxx laenust on saanud teiste äriühingute (st xxxx) võlgnevused. Kirjast nähtuvalt on K. S viidanud sellele, et ta on firmat viiel korral välja aidanud, sj 30 -tuhandese laenuga, eelmine xxxx võlgnevus oli vormistatud pikaajaliseks järelmaksuks jne, sh maksnud ära Xxxx kodulehe avamise arve 2970€ (Xxxx omandus) ja andnud 2500 € laenu selleks, et xxxx ei esitaks nõuet juhatuse liikmete vastu ega realiseeriks käendust. Viidatud kirjast nähtub veel see, et ta on palunud E. B esitada võlgnevuste exceli tabel, kuna eelmises ei olnud kõiki võlgu sees ja lisada tuleks kõik kohustused - Xxxx laen vana rendi eest, 2052,62€ hetke jääk, Xxxx laen 30 tuhat, Xxxx 2970€ ja laen 2500€ jne. Kirjas on ta märkinud, et toimimiseks on vaja kaupa, e-poest ei tule tellimusi, ettevõtte käive on liiga madal ja tulud ei kata kulusid. Kirja kohaselt on panga ja hageja laen aidanud firmal natuke edasi liikuda, kuid laen on läinud kahjumi katmiseks, mitte kasvuks. B, E. on vastanud, et tal ei ole võimalik midagi enam panustada Märgitud tõendid kinnitavad hageja väidet, et tegelikult ei olnud põhivõlgniku majandustegevus kasumlik 2015.a. augustis, kui kostja 2 oli ise ka juhatuse liige. Sedasi on põhjendatud hageja väide, et vaidlusaluse 11

(14)laenulepingu eesmärgiks oli põhivõlgniku madalseisust väljatoomine ning ettevõtte tegevuse jätkumise võimaldamine ja ümber lükatud kostja 2 väited põhivõlgniku võimekast ja hageja nõuet suures ulatuses rahuldavast seisust. Selle kirja alusel saab kohus järeldada, et hageja on panustanud põhivõlgniku majandustegevusse 2015.a. mitte seda takistanud või mitte midagi ette võtnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja 2 arvestused põhivõlgniku varanduslikust olukorrast, mis põhinevad põhivõlgniku 2015.a. bilansil (lk 62-66), ei tõenda kuidagi põhivõlgniku püsivat maksejõuetust kui laen tuli tagastada 01.04.16. Kostja 2 enda poolt toodud arvestuse kohaselt oli 31.12.2015 seisuga juba põhivõlgnik kahjumis ehk sisuliselt tähendab seda, et 2015.a. majandustegevuse tulemit ei saanud põhjustada hageja, kes alles 25.08.15 sai 100% osanikuks. G L märkis, et kui tema asus juhatusse pärast kostjat 2, siis selgus, et varasemalt polnud peetud korralikult raamatupidamist, mis oleks olnud juhatuse liikmete, sj kostja 2 kohustus. Ainuüksi asjaolu, et põhivõlgniku (G. Li vastus hagejale, mille sisus vaidlust puudu, vt vaidlustamata asjaolud) vastusest nõudele, nähtuvalt ei olnud mitte välja kujunenud võlgniku pankrotisituatsioon, vaid et polnud vahendeid, mille eest laenu tagasi maksta. Märgitu ei tähenda põhivõlgniku varatust või pankrotisituatsiooni. Seega olukorras  kus hageja juhatuse liige oli juba oma 06.08.15 e-kirjas kostjatele mainitud, et ettevõte pole kasumlik, et sellel on mitmed võlad, võlgade nimekiri on koostatud valesti, et on hageja teinud täiendavaid investeeringuid, olles ise vaid 20% osa omanik,  ei ole võimalik kostja 2 esitatud põhivõlgniku 2015.a. bilansi andmetest järeldada, et põhivõlgniku majanduslik olukord oleks olnud 2015.a. augustis selline, mis oleks võimaldanud põhivõlgnikul laenu ära maksta (sõltumata, et tähtaeg polnud veel saabunud), ja et  pärast 26.08.2015 (hageja sai 100% omanikuks) kuni 01.04.16 (kui saabus laenu tähtaeg), oleks põhivõlgnik muutunud hageja omanikuks olemise ajal maksujõuetuks hageja tegevuse tõttu. Kostja 2 väide, et hageja on teinud pahatahtlikult põhivõlgniku varatuks ja nn käitunud kuidagi hea usu põhimõtte vastaselt ega ole arvestanud käendaja huvidega ja mistõttu võiks kohaldada siin

§ 101

lg 3,

§ 6lg 1 § Ts

ÜS 132 lg 2 koostoimes

§ 146

lg 2,3 ei ole tõendatud ja seda ei tõenda kostja poolt põhivõlgniku bilansil põhinevad arvestused. Seega puudub kohtu arvetes igasugune seos põhivõlgniku võimaliku pankrotisituatsiooni, pankrotiavalduse mitte esitamise ning sellest tingitud kostjal 2 tekkinud väidetava kahjuga. Nii ei ole alust ka vähendada kostja 2 vastutust

§ 146lg 2,3 kuni 8157,49 eurot.

Ka ei kohaldu siin asjas analoogia alusel

145 lg 5, mis sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusel vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatise vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksema. Käesoleval juhul reguleerib säte juhtumeid, kus lisaks käendusele tagavad võlausaldaja nõudeid veel teised tagatised. Käesoleval juhul ei ole esile toodud, et oleks olnud lisaks kostjate käendustele veel mingeid hageja nõudeid täiendavad tagavaid tagatisi, mistõttu ei ole vaidluses kohaldatav

145 lg 5. Mis puudutab kostja 2 väiteid, et hageja pole andnud teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta lepingu p 4.1 järgi (mille kohaselt peab võlausaldaja andma käendaja nõudel teavet laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta), siis ei ole kostja 2 esile toonud, millal ta

§ 146lg 1 ja 12

(14)lepingu p 4.1. nõudis seda hagejalt nõudis. Eeltoodud põhjustel ei saa kostja 2 ette heita hagejale ka

§ 146lg 1 ja lepingu p 4.1.

tuleneva kohustuse rikkumist, millisel juhul saaks rääkida väidetav kahju tekitamisest kostjale 2 ja võimaldaks väidetava kahju võrra kostja 2 suhtes nõuet vähendada

§ 146lg 3 järgi.

Mis puudutab kostja 2 väiteid, et hageja ei kaitse ärinime, siis ei oma see vaidluses üldse tähtsust. Käendajate vastutus Kostjad vastutavad põhivõlgniku kohustuse täitmise eest

§ 150ja § 65 järgi solidaarselt.

Kuna vaidlust pole selles, et põhivõlgnik sai hagejalt laenu 23.03.15 30000 eurot koos intressidega, siis oli põhivõlgniku ja hagejal vahel sõlmitud

§ 396lg 1 järgi laenuleping.

Kuna 1) põhivõlgnik ei ole oma kohustusi täitnud 01.04.2016, jäädes võlgu laenu 30000 eurot ja olles selle tasumisega viivituses pärast 01.04.2016, 2) ei täitnud lepingu p 1.4 järgi kohustust võlausaldaja poolt 02.04.2016 antud täiendava 5päevase tähtaja jooksul hiljemalt 07.04.2016, siis on põhivõlgnik rikkunud

§ 100

mõttes laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust ja on sellega ka viivituses. Seetõttu on hagejal kui võlausaldajal tekkinud õigus nõuda kohustuse täitmist ning käendajatelt nende käenduslepingust tulenevat põhivõlgniku kohustuse täitmist ja viivist kooskõlas

76 lg 1,2, § 101 lg 1 p 1, 6 § 108 lg 1, § 142 lg 1, § 396 lg 1,

§ 113lg 1 II lausega (hageja soovib saada seadusjärgset viivist).

Viivise arvestuse üle vaidlus puudus, sissenõutavaks muutnud viivis oli hagi esitamise ajaks 1912,05 eurot ja TsMS § 367 järgi on kohtuotsuse tegemise aja seisuga 25.01.2019 viivis alates hagi esitamisest 23.01.2017 vastavalt 2419,73 eurot. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista hagejale põhivõlga 30000 eurot, viivist 25.01.2019 seisuga kokku 4331,78 (1912,05 +2419,73 eurot) ja alates 26.01.2019 võlgnetavalt võlalt viivist

§ 113lg 1 II lause järgi kuni kulude tasumiseni.

Otsust tagab asja määratud hagi tagamine 24.01.2017, milleks on hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 30000 eurot kinnisasjal nr 12591414 (lk 34). Mis puudutab kolmanda isiku G. Li poolt esile toodud vastuväiteid, siis kohus neile sisulist hinnangut ei anna, sest kohus kolmanda isiku ja kostjate, sj kostja 2 vahelistele suhetele hinnangut käesolevas menetluses ei anna. Menetluskulud, asja hind Tsiviilasja hind on 34312,05 €. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad TsMS § 162 lg 1, 2, § 165 lg 3 alusel kostjate menetluskulud nende endi kanda ja hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kolmandate isikute, sj menetluses eemaldatud OÜ Xxxx menetluskulud jäävad kostjate kanda solidaarselt TsMS § 167 lg 1 ja § 162 lg 1, 2 ja 165 lg 3 järgi. 13

(14)Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast asja tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (digitaalne allkiri) Kohtunik 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.