← Eesti

2-17-17744/51

Obsah (7)§ 134§ 135§ 116§ 139§ 176§ 140§ 123

Tsiviilasi nr 2-17-17744 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-17744 Määruse tegemise aeg ja koht 12.06.2019, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Indrek Soots, Ulvi Loonurm

§ 134mõttes.

Esindaja ei vaidlusta, et lapse eestkostjaks määratakse Türi Vallavalitsus. 17. Vaatamata korduvatele pingutustele osutus esindajal võimatuks XX-ga isiklikult kohtuda. Esindaja on vestelnud telefoni teel nii XX kui AA ja ka XX-ga. Mõlemad avaldasid, et XX soovib tulevikus oma last ise kasvatada, suudab tema eest hoolitseda. AA lubas õele lapse kasvatamisel abiks olla. XX nõustus, et kuna on tegemist enneaegse lapsega, oleks igati mõistlik, kui laps jääks kuni 1 aasta 6 kuu vanuseni asendusteenusele SA PPP-sse. 4

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744
  1. 05.01.2018 teatas Türi Vallavalitsuse tervishoiuspetsialist, et XX on venna elukohast lahkunud omavaheliste arusaamatuste tõttu ja viidud Haapsalu Sotsiaalmajja. Momendil on XX viibimiskoht teadmata. XX otsib taga politsei, kuna ta on teinud kohalikule politseile avalduse tema kehalise väärkohtlemise suhtes.
  2. Antud juhul esinevad tõsised argumendid

§ 135lg 2 sätestatud hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks.

Samas Riigikohtu lahend nr 3-2-1-78-15 sätestab, et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada.

  1. XX on Türi Vallavalitsuse sotsiaalkorteris sotsiaalteenusel viibinud lühikest aega, alates 05.09.
  2. Tema suhtes puudub kehtiv rehabilitatsiooniplaan. XX oli sotsiaalkorterisse elama asumisel rase. Arvestades tema senist elukäiku, sattus XX erandlikku olukorda. Ta kohanes eluga sotsiaalkorteris hästi, suuremaid arusaamatusi ja pahandusi ei esinenud.
  3. XX on kinnitanud, et ta ei saa vastsündinud lapse eest hoolitsemisega hakkama, samas on soovinud last ise kasvatada. Kaaluda võiks võimalust osaleda rehabilitatsiooniprogrammis ja teha koostööd vallavalitsusega. Õige oleks enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab tulevikus lapse hooldusõigust teostada või mitte. Käesolevas asjas on näha, et vallavalitsus on toetavaid abinõusid rakendanud ainult XX raseduse ajal ja pärast lapse sündi. XX on püüdnud võimetekohaselt lapse eest hoolitseda ja pideval juhendamisel sellega ka hakkama saanud. XX mõistis, et lapse enneaegsuse tõttu vajab laps enam hoolt, eriarstlikku jälgimist ning arsti soovituste täpset täitmist ning sellises olukorras ei saa ta lapse eest hoolitsemisega hakkama. Arvestada tuleks ka sünnitusjärgse stressiga.
  4. Kahtlusi on äratanud XX käitumine pärast Kabala sotsiaalmajast lahkumist. On tekkinud tõsised kahtlused selles, et XX oma hulkuva eluviisiga võib kahjustada alaealise lapse huve. Isegi olukorras, kus on otsustamisel temalt hooldusõiguse täieliku äravõtmise küsimus, ei ole ta võimeline hooldusõigusliku vanemana käituma, ei täida lubadusi, ei ela kindlas elukohas, satub intriigidesse selliselt, et on vajalik kiirabi ja politsei sekkumine.
  5. Esindajal on tekkinud tõsised kahtlused XX võimekuses alaealise lapse eest hoolitsemiseks ja esineb kartus, et alaealise lapse huvid võivad saada kahjustatud. Vestlusel on aru saada, et tegemist on primitiivse isiksusega, kelle sõnad ja teod on vastuolulised. Lapse tervislikust seisundist lähtuvalt vajab ta erilist hoolitsust ja arstiabi, mida XX ei ole momendil kindlasti suuteline lapsele pakkuma. Küsitav on samuti, kas ta on selleks võimeline ka lapse suuremaks kasvamisel.
  6. Hooldusõiguse täieliku äravõtmise küsimuse otsustamine vajab põhjalikku kaalumist. Asjaolu, et Eestis puudub teenus, millega tagatakse psüühikahäiretega isikule koos vastsündinuga ööpäevaringne kõrvalabi ja järelevalve, ei saa olla aluseks vanemalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. Vähemalt aasta-pooleteise pärast on selge, milline on lapse tervislik seisund ja kas XX on võimeline sotsiaaltöötajate abiga lapse hooldusõigust teostama.
  7. Puudutatud isiku I esindaja täiendavast arvamusest nähtuvalt on XX eestkostja poolt 22.01.2018 paigutatud Türi Vallavalitsusele kuuluvasse sotsiaalmajja asukohaga Tallinnas, kus ta tihti ei viibi ja käib teadmatutes kohtades. On külastanud ka venda AA Haapsalus, kuid olevat järjekordselt lahkunud riiuga. XX on last külastanud 22.
  8. 2017 ja 07.02.
  9. Esimesel külaskäigul lapse juures 22.11.2017 tunnistanud XX, et lapsel on PPPs parem kui ema juures. Koos käidi lapsega jalutamas, XX olnud tormakas ja 5

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 laps nutnud. 07.02.2018 XX lapse söötmisega hakkama ei saanud, keelas lapsel käsi suhu panna (lapsele mitteeakohane keeld), hüpitas ja noomis last eakohatult. Veetis lapsega ühe tunni. Tähelepanu äratas olukord, et last külastades rääkis XX mitmel korral telefonis erinevate meestega, saatis sõnumeid. Menetluse edasine käik
  1. Pärnu Maakohus pidas asjas istungid 27.03.2018 ja 12.04.2018, kuhu XX ei ilmunud. Kohus kuulas XX isiklikult ära telefoni teel ning avaldas antud ütlused 27.03.2018 istungil.
  2. Avaldaja jäi oma nõuete juurde.
  3. Kohtuistungil asus puudutatud isiku I esindaja seisukohale, et XX hooldusõigus lapse suhtes tuleks peatada kuni lapse 2-aastaseks saamiseni, s.o. 14.10.
  4. Selliseid lapse huve kahjustavaid asjaolusid ei ole, et vanemaõigused ära võtta. Ka 28.04.2018 lõplikus seisukohas jäi esindaja kohtuistungil väljendatud seisukohale. Laps on alles 6-kuune. XX hoolib oma lapsest, soovib lapse elus osaleda ja temaga kohtuda. XX vaimne alaareng ei tohiks olla põhjuseks temalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. Pole ka välistatud, et XX tervis võib aja möödudes paraneda.
  5. Puudutatud isiku II esindaja leidis lõpliku seisukohas, et tuleb otsustada vanema hooldusõiguse piiramine. Lapse isikuhoolduse ühine teostamine lapsele määratud eestkostja ja XX poolt ei ole esindaja hinnangul võimalik, seda on XX selgelt menetluse kestel näidanud. Esimese astme kohtu määrus
  6. Pärnu Maakohus rahuldas 19.11.2018 määrusega avaldaja avalduse, võttis XX-lt täielikult ära laps YY hooldusõiguse (resolutsiooni punkt 1); määras alaealise YY eestkostjaks Türi Vallavalitsuse kuni vanema hooldusõiguse taastamiseni või lapse täisealiseks saamiseni (resolutsiooni punkt 2); määras eestkostja ülesanded ja kohustused (resolutsiooni punktid 3 ja 4); määras, et määrus eestkostja määramise osas kehtib ja kuulub täitmisele alates määruse teatavakstegemisest Türi Vallavalitsusele (resolutsiooni punkt 5); jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, v.a. riigi õigusabi kulud, mis jäid täies ulatuses riigi kanda (resolutsiooni punkt 6).
  7. Määruse põhjenduste kohaselt sätestab

§ 116

lg 2, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab nii õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) kui lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. 32. Kuna XX teovõime on piiratud, ei ole tal

§ 139

lg-st 1 tulenevalt õigust oma tütart YY esindada ning oma tütre isikuhooldusõigust saab ta teostada vaid koos lapse seadusliku esindajaga. YY-le ei ole seni eestkostjat määratud. 33.

§ 176

lg 1 ja 2 kohaselt kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kui eestkoste seadmise eeldused on täidetud. Eestkostja ülesannete täitmisel on valla- või linnavalitsusel käesolevast seadusest tulenevad eestkostja õigused ja kohustused.

  1. See tähendab, et YY isikuhooldusõigust oli XX-l õigus ja ka kohustus teostada koos Türi Vallavalitsusega.
  2. Riigikohus on lahendis 3-2-1-4-07 leidnud, et vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine. Vanema esmaseks kohustuseks on lapse arenguks ja kasvatamiseks 6

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 vajaliku turvalise elukeskkonna loomine. Lapse jaoks turvalise elukeskkonna mõiste on välja toodud lastekaitse-seaduse ja lapse õiguste konventsioonis: igal lapsel on õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule, lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonnas, kus õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas valmistatakse teda ette iseseisvaks eluks ühiskonnas.
  1. Uuritud tõendid kinnitavad, et XX ei ole vanemana täitnud nõuetekohaselt vanema hoolduskohustusi oma alaealise lapse suhtes.
  2. Türi Vallavalitsuse tervishoiuspetsialisti arvamusest nähtub, et 05.09.2017 pöördus XX Türi Vallavalitsusse, et vajab sotsiaalabi korras elupinda, et tema sissetulek (töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus) on ära võetud ning tal pole raha igapäevaseks toimetulekuks. Tema väljanägemine oli räpane, riided mustad, ise pesemata. Kuna X väitis, et kasuvend omastas tema kontolt raha, palus Türi Vallavalitsus Sotsiaalkindlustusametil peatada XX-le tehtavad väljamaksed. Türi Vallavalitsus andis XX kasutusse sotsiaalkorteri Kabalas ning võimaldas talle seal nii toidu kui voodikoha. Sotsiaalhooldajate tähelepanekutel tuli X hügieenitoimingutele ja riiete vahetamisele suunata, X ise eelistas kogu päeva voodis lamada ning tõusis vaid söögiajaks või telerit vaatama. Õue minekuks tuli teda motiveerida. Tegevustes osalemiseks puudus X huvi.
  3. 14.09.2017 korraldas Türi Vallavalitsus XX rasedana arvele võtmise Järvamaa Haiglas. Kuna X-l määratud ravimite ostmiseks raha polnud, ostis need sotsiaaltöötaja omast rahast. Edaspidi transportis ja saatis X arsti käikudel sotsiaaltöötaja. Ühel korral pidi X ilma saatjata liikuma polikliinikust ultrahelikabinetti, kuid ei jõudnud sinna õigeaegselt, mistõttu ultra-heliuuring jäi teostamata. X väljendas nii tervishoiuspetsialistile kui lastekaitsetöötajale hirmu, et „peab lapse sünni järgselt kõigega üksi hakkama saama ja pole kedagi, kes aitaks“. Samuti avaldas ta, et ei tule lapse kasvatamisega ise toime.
  4. Pärast lapse sündi külastasid Türi Vallavalitsuse tervishoiuspetsialist ja lastekaitsespetsialist XX Järvamaa Haigla sünnitusosakonnas. Laps oli sündinud enneaegsena. Sünnitusosakonnas tagati X-le imetamisnõustamine ja esmased teadmised vastsündinu eest hoolitsemiseks, kuid lastearsti hinnangul vajab XX lapse hooldamisel pidevat kõrvalabi ja juhendamist. Sellele vaatamata toitis X last lühikest aega (5+5 minutit), kuigi pidi toitma 1,5 tundi. Lapsele lisatoidu valmistamisega ta samuti hakkama ei saanud, kuna piimasegu valmistamine eeldas kellaaegade ja numbrite tundmist, õige koguse vee ja pulbri lisamist ning segu jahutamist sobiva temperatuurini. Lisaks jäi ta lapse rinnaga toitmise ajal magama, mistõttu tekkisid olukorrad, kus rind vajus lapse näole, st tekkis lapse elule ohtlik olukord. X perekonnaliikmed ei soovinud Annega kohtuda ega talle abi tagada.
  5. Tallinna Lastehaigla sotsiaaltöötaja, kuhu X koos lapsega uuringutele suunatud, teavitas avaldajat, et iseseisvalt XX vastsündinuga hakkama ei saa.
  6. 06.11.2017 kogunes Tallinna Lastehaiglas ümarlaud XX ja tema lapse edasise elukorralduse aruteluks. Valdavaks jäi mõte, et iseseisvalt ilma üks-ühele juhendamiseta XX imikuga toime ei tule. Arstide hinnangul vajab laps enneaegsuse tõttu enam hoolt, eriarstlikku jälgimist ning arstide soovituste täpset täitmist. Vallavalitsuse spetsialistide selgitusel mõistis ka X, et ta lapsega üksi hakkama ei saa ning lähedaste toetust tal ei ole. Eestis puudub teenus, millega tagada psüühikahäirega isikule koos vastsündinuga ööpäevaringne kõrvalabi ja järelevalve (tl 8-12).
  7. AS Järvamaa Haigla 27.10.2017 teatisest kohaselt on XX-l diagnoositud mõõdukas vaimne alaareng ja lisaks käitumishäire ning ta vajab pidevat juhendamist lapse eest hoolitsemisel (tl 8).
  8. SA Tallinna Lastehaigla 07.11.2017 vastusest Türi Vallavalitsuse teabenõudele nähtub, 7
(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 et XX koduses keskkonnas üksi imiku eest hoolitsemisega toime ei tule. Lapse ema on lapse suhtes hooliv, kuid vajab lapse hooldamisel abi ja tuge toitesegu valmistamisel, toitmise aegadest kinnipidamisel, mähkmete vahetamisel (tl 19).
  1. Türi Vallavalitsuse 10.11.2017 „Lapse perekonnast eraldamise ja asenduskoduteenusele suunamise otsuse“ kohaselt on XX alaealine laps YY lapse elu ja tervist ohustava olukorra tõttu perekonnast eraldatud alates 13.11.2017 ning paigutatud asenduskoduteenusele Sihtasutusse PPP. Otsuse tegemise aluseks olid asjaolud, et XX-l on diagnoositud vaimne alaareng, talle on määratud töövõime kaotus 80% kehtivusega kuni 30.04.2021, tema kognitiivsed funktsioonid on madalad, uue omandamisvõime vähene, tunneb tähti ja numbreid, kuid arvutada ei oska, kirjutab vigadega, loeb aeglaselt ning loetu sisu mõistmine on küsitav, pole kunagi teinud palgatööd, on võimeline omandama lihtsamaid tööoskusi läbi praktilise tegevuse pideval kordamisel üks-ühele juhendamisel, saab aru lihtlausena antud konkreetsetest juhistest, kuid sõltuvalt tujust ei pruugi neid täita. Juhendamisega mittenõustumisel on kangekaelne ja ettearvamatu käitumisega, vajab igapäevastes toimingutes sundimist, juhendamist ja järelevalvet. Lapse eest hoolitsemisel vajab pidevat juhendamist ja meelde tuletamist, eelistab, et lapse eest hoolitseks pigem haigla personal. Haiglast lahkudes on suur risk, et ema ei tule toime lapse eest hoolitsemisega, ta ei oska valmistada lapsele piimasegu, ta ei tea, millal last toita ning hügieenitoimingute läbiviimist tuleb meelde tuletada. Ema tervislik seisund kujutab endast otsest ohtu lapse elule ja tervisele (tl 27-30).
  2. Kohtu poolt ärakuulamisel avaldas XX, et elab hetkel Tallinnas Akadeemia teel, maja ja korteri numbrit ei mäleta, korter on elukaaslase MM oma, elukaaslasega on tuttav nädal aega, elukaaslane töötab ehitusel, tema ise tööl ei käi ega olegi käinud. Türil on tal olemas sotsiaalkorter. Õppis Päinurmes, sest ei jäänud midagi meelde. Väitis, et sai keskkooli hariduse. Ta on täitsa terve, mingeid probleeme asjadest arusaamisega tal pole, arsti juures ei käi, rohtusid ei võta. Last vaatamas käinud ei ole. Väitis, et on telefoni teel ühendust pidanud. Leiab, et sellega ei tee midagi halba, kui lapse vastu huvi ei tunne. Enne Y oli ka rasedus, tegi aborti, kuna lapsel olevat olnud seljasong. Väidab, et Y isa on SS, kellega elasid koos, nüüd on S-l teine naine.
  3. Eeluuritud tõendid ja menetlusosaliste seisukohad kogumis annavad tunnistust, et lapsega koos elades kujutab XX oma vaimupuudest tulenevalt ohtu oma lapse elule ja tervisele (muu hulgas võib laps jääda nälga, saada lapse eale mittevastavat toitu, jääda ilma vajalikust arstiabist jne).
  4. Piiratud teovõimega XX-l ei ole seadusest tulenevalt õigust üksi ja iseseisvalt teostada isikuhooldusõigust oma lapse suhtes. XX saab isikuhooldusõigust YY üle teostada vaid koos lapse seadusliku esindajaga.
  5. Ka XX on tunnistanud, et ta ei saa lapse kasvatamisega üksi hakkama. Türi Vallavalitsus on võtnud tarvitusele erinevaid abinõusid abistamaks ja juhendamaks XX tema vanema hoolduskohustuste täitmisel tütar YY suhtes, kuid tulemusteta. XX ei ole üles näidanud tahet ega ka võimet teha eestkosteasutusega koostööd juhiste ja abinõude täitmiseks, mis on olulised ja vajalikud YY eest hoolitsemiseks. XX selline koostöö eiramine on kestnud alates lapse sünnist kuni käesoleva ajani. Eeltoodut arvestades ei pea kohus usutavaks ega võimalikuks, et piiratud teovõimega XX teostaks vanema hooldusõigust oma tütre suhtes koos lapse eestkostjaga.
  6. Tulenevalt XX võimetusest oma last kasvatada ja tema eest hoolitseda, on Türi Vallavalitsus eraldanud lapse emast juba enne kohtumenetlust. Nii XX kui tema esindaja on pidanud lapse eraldamist emast tuvastatud olukorras lapse huve arvestades 8
(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 põhjendatuks ja vajalikuks. Asjas uuritud tõendid annavad tunnistust, et toetavate abinõudega ei olnud ega ole ka praegu toetavate abinõudega kõrvaldada ohtu lapse heaolule.
  1. Lisaks kinnitavad asjas uuritud tõendid, et XX-l puudub nii lapse kasvatamiseks sobiv kodune olukord kui ka materiaalsed võimalused. XX vahetab tihti elukohta (menetluse kestel kolm korda), seejuures eestkostjat teavitamata. Tal on vähesed sotsiaalsed oskused ja madal õpivõime. Ta ei oska süüa teha, puhtust ja korda hoida, ei saa aru raha väärtusest ega oska arvutada. Tal esinevad mäluprobleemid ja puudub kriitikameel. Ta ei ole võimeline tegema kaalutletud otsuseid, hindab enda võimeid piisavaks ega aktsepteeri talle antavaid juhiseid. Asjas uuritud tõendid ei viita sellele, et XX vaimne tervis võiks paraneda. Seetõttu on alust eeldada, et XX ei suuda tagada oma lapse elule ja tervisele ning kasvamiseks ja arenemiseks vajalikku hoolt ka edaspidi. Kohtu hinnangul on ilmne, et XX toetavate abinõudega ei ole võimalik praegu ega ka tulevikus kõrvaldada ohtu YY heaolule.
  2. Asjas uuritud tõendeid kogumis hinnates on põhjendatud ja lapse huvides on võtta XXlt täielikult ära vanema hooldusõigus laps YY suhtes. Vanemalt hooldusõiguse täielikul äravõtmisel säilib vanemal õigus lapsega kohtuda ja isiklikult suhelda ning juhul, kui oht lapse heaolule on möödas, on võimalik taotleda kohtult ka hooldusõiguse taastamist.
  3. Käesolevas asjas puuduvad alused XX hooldusõiguse peatamiseks oma lapse YY suhtes. Riigikohus on hooldusõiguse peatamise mõtet selgitades märkinud, et „

§ 140

mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada“ (vt lahend 3-2-1-121-12). 53. Käesolevas asjas YY-l hooldusõiguslikku vanemat ei ole, kuna tema ainsa vanema XX hooldusõigus on

§ 139lg 1 alusel peatunud.

See tähendab, et XX-l ei ole piiratud teovõime tõttu nagunii õigust oma last esindada ega tema isikuhooldust iseseisvalt, ilma lapse seadusliku esindajata, teostada. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et XX hooldusõiguse peatamine

§ 140alusel ei ole õiguslikult võimalik.

Määruskaebus

  1. Puudutatud isik I (lapse ema) esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millises XX-lt võeti täielikult ära hooldusõigus lapse YY suhtes (resolutsiooni punkt 1) ja teha tühistatud osas uues määrus, millega jätta avaldus selles osas rahuldamata, ülejäänud osas, so YY-le eestkostja määramise osas jätta maakohtu määrus muutmata.
  2. Määruskaebuse kohaselt leiab kaebaja, et maakohus on andnud ebaõige hinnangu

§ 134lg 1 ja § 135 lg 2 koosmõjule.

Maakohtu määrusest ei tulene usaldusväärselt asjaolu, et lapse heaolu oli kaebaja käitumisest tingituna ohustatud. Puudub veendumus selles, et Türi Vallavalitsuse toetusel ja kaasabil polnuks kaebaja võimeline lapse hooldusõigust teostama. Maakohtu otsuses puudub põhistatud hinnang selles, milliste tõendite alusel on Türi Vallavalitsuse poolt kaebajale osutatud kaasabi lapse hooldamisele loetud küllaldaseks. Maakohus ei arvestanud sisuliselt olukorda, et kaebaja teovõime oli

§ 139lg 1 alusel piiratud, mistõttu kaebajal puudus õigus last esindada.

Sellist olukorda arvestades oli ennatlik hooldusõiguse täielik äravõtmine olukorras, kus kaebaja hooldusõigus lapse suhtes oli peatunud. 56. Türi Vallavalitsus ei põhjendanud esitatud avalduses ega kohtuistungil usaldusväärselt, milliste tõenditega luges küllaldaseks nende poolt kaebajale lapse hooldamisel osutatud abi. 12.04.2018 Pärnu Maakohtu istungil avaldas Türi Vallavalitsuse esindaja RM, et 9

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 kaebaja teatud mõttes hoolib lapsest. Haigus ei ole tema süü, võib-olla aja möödudes ta paraneb. Hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks on võib-olla tõendid ebapiisavad. Maakohus ei arvestanud, et kaebajale ei olnud määratud tugiisikut. Kaebaja oleks eelduslikult tugiisiku abiga saanud hakkama igapäevaelu korraldamisega, ta saanuks hakkama ka vanema kui 2-aastase lapse eest hoolitsemisega. Maakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks ei arvestatud, et kaebajal tekkisid raskused enneaegselt sündinud imiku hooldamisega. Sellised raskused võinuks tekkida ka tavalisel normaalsel inimesel. Tulnuks arvestada, et lapse tervislikust seisundist lähtuvalt vajas laps erilist hoolitsust ja arstiabi Kaebaja ise nõustus, et laps jääks asenduskoduteenusele kuni 2-aastaseks saamiseni. Kaebajale ei pakutud märkimisväärseid toetavaid abinõusid, kusjuures lapsele ei olnud määratud eestkostjat. Asja juures olevatest tõenditest nähtub, et Türi Vallavalitsus on toetavaid abinõusid lapse hooldamisel rakendanud oluliselt ainult kaebaja raseduse ajal ja vahetult pärast lapse sündi. 57. Tegelikult kaebaja ei saanud ohustada lapse kehalist, vaimset ning hingelist heaolu või tema vara. Laps ei olnud jäetud hooletusse, kaebaja ei kuritarvitanud vanema hooldusõigust. Koos Türi Vallavalitsusega hooldusõigust teostades oli YY alates 13.11.2017 paigutatud SA PPP asenduskoduteenusele, kus viibib käesoleva ajani. Kuna YY sündis enneaegsena, oli vajalik tema üle eriline hooldus ja järelevalve, millega kaebaja enda ja ka lapse tervisliku seisundi tõttu hakkama ei saanud. Maakohus ei arvestanud, et lapse vanemaks saades saanuks kaebaja lapse hooldamisega hakkama. 58. Maakohtu määruses puuduvad põhistatud motiivid vajaduse kohta kaebajalt isikuhooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks (

§ 135lg 2).

Kaebaja peab tema suhtes hooldusõiguse täielikku äravõtmist ennatlikuks. Riigikohtu seisukoha järgi (lahend 3-21-142-13) vanema suhtes, kelle hooldusõigus on peatatud, on võimalik

§-des 134 ja 135 sätestatud abinõusid kohaldada ainult põhjaliku kaalumise tagajärjel. Antud asjas ei olnud kuni vaidlustatud kohtulahendi langetamiseni kaebajale määratud tugiisikut ega määratud ka alaealisele eestkostjat. Türi Vallavalitsus ei ole tõendanud, et ta taganuks eestkostetavate XX ja YY elu korraldamise ja nende eest piisava hoolitsemise.

  1. Maakohus ei arvestanud kaebaja sooviga tulevikus, lapse 2-aastaseks saamisel, last sotsiaaltöötajate ja tugiisiku kaasabil ise kasvatada. Kaebaja nõustus kohtuistungil, et Türi Vallavalitsus korraldaks lapse elu kuni lapse 2-aastaseks saamiseni, s.o. kuni 14.10.
  2. Selleks ajaks on laps kasvanud suuremaks ja kaebaja oleks suuteline koos Türi Vallavalitsusega paremini hooldusõigust teostama. Ei ole ka võimatu, et kaebaja tervislik seisund vahepealsel ajal paraneb. Oleks ebaõige kaebaja tervislikku seisundit arvestamata katkestada lõplikult lapse ja ema suhe, võtta kaebajalt kui eestkostetavalt täielikult hooldusõigus lapse suhtes.
  3. YY oli kohtumääruse langetamise ajal veidi üle aasta vanune. Koostöö Türi Vallavalitsuse ja kaebaja vahel hooldusõiguse ühise teostamise mõttes (

§ 139lg 1) oli olnud lühike.

Kaebaja oma tervise ja võimete kohaselt avaldas siirast soovi lapse elus osalemiseks. Ainult kaebaja tervislik seisund ja vaimne alaareng ei tohiks olla põhjuseks temalt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks. Pole ka välistatud olukord, et kaebaja tervislik seisund tulevikus märgatavalt paraneks. Maakohus ei arvestanud, et vähemalt lapse 2-aastaseks saamisel olnuks selge, milliseks kujuneb lapse tervis, millist eripära tema eest hoolitsemisel on vaja ja kas kaebaja on sotsiaaltöötajate abiga võimeline vanema kui 2 aasta vanuse lapse hooldusõigust teostama. Kaebaja palub veelkord kaaluda

§ 140

kohaldamise võimalikkust, kuna vanema hooldusõiguse peatamise küsimuses ühtne kohtupraktika puudub. 61. XX on selgitanud, et tal esinesid tõsised raskused enneaegselt sündinud haige lapse 10

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 hooldamisel. Laps vajab pidevat arstiabi ja erilist hooldust. Lapse suuremaks kasvades saaks ta lapse kasvatamisega ise hakkama. Ta loodab lapse kasvatamisel ka sotsiaaltöötajate abile. Loodab, et talle määratakse tugiisik. XX on last praeguses viibimiskohas külastanud, side lapsega on olemas. Viimati külastas ta last 14.11.
  1. Ka varem on ta last mitmel korral külastanud. Tihedamad külastused pole rahaliste raskuste tõttu olnud võimalikud.
  2. XX on kindel, et pärast lapse 2-aastaseks saamist on ta suutnud endale muretseda kindla elupaiga. Tal on ka elukaaslane, kes on nõustunud XX lapse kasvatamisel abistama. Kui maakohus andnuks XX-le võimaluse lapse 2-aastaseks saamisel tõestada, et ta on oma elu normaalselt korraldanud, et ta on suuteline last ise kasvatama, poleks temalt hooldusõiguse äravõtmine õigustatud. Menetluse edasine käik
  3. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele arvamuse saamiseks.
  4. Avaldaja (Türi Vallavalitsus) vastuse kohaselt ei ole õige väita, et Türi Vallavalitsus on jätnud korraldamata YY elu, kuna YY on asendushooldusel SA-s PPP alates 13.11.
  5. XX nõustus valitud abinõuga ja on ka ise avaldanud, et lapsel on asendushooldusel parem. Türi Vallavalitsus teatab hetkeseisuga, et XX-le ei ole võimalik meetmeid rakendada, kuna tema asukoht muutub pidevalt, millest ta ei teavita ka eestkostjat. Türi Vallavalitsus on XX-le korduvalt pakkunud sotsiaalelupinda, kuhu XX elama ei ole asunud. XX ei tee eestkosteasutusega järjepidevat koostööd, teeb vaid siis, kui on temapoolne varaline huvi- nt. telefonile kõneaega laadida, osta midagi vajalikku (riided, ravimid). Lapsesse puutuvaga ei ole XX eestkosteasutusele huvi üles näidanud. Tugiisikuteenust ei ole võimalik XX-le rakendada, kuna ei ole teada, millises Eestimaa piirkonnas ta parasjagu elab. XX-l puudub kohuse- ja vastutustunne, samuti lapse kasvatamiseks vajalikud oskused. SA PPP esitatud informatsiooni alusel ei ole kaebaja XX turvalises keskkonnas sotsiaaltöötajate ja Y kasvatajate järelevalve all ühe aasta jooksul, enda valitud külastusaegadel saanud hakkama lapse eest hoolitsemise võtetega, neid muutnud ega omandanud lapse arengu seisukohalt eakohaseid lähenemisi. Samuti nähtub lisast, et XX on aasta jooksul külastanud oma last 4 korral, tehes seda pikkade vahedega. Selline huvi tundmine lapse vastu tõendab pigem XX püsivat ebastabiilsust ja võimetust saada aru lapse elu järjepidevusest kui siirast tahet lapsega igapäevaselt tegeleda, s.h ennast lapse kahe aastaseks saamiseks paremini ette valmistada. XX-l esinev vaimupuue ei parane. Türi Vallavalitsus peab õigeks Y kasvamist asendushooldusteenusel, kuna laps kasvab turvalises keskkonnas ja see toetab tema arengut. Türi Vallavalitsusel on kujunenud selline veendumus YY huve silmas pidades XX enda käitumise jälgimise tulemusena, mis kinnitab seda, et XX-l puuduvad täielikult teadmised lapse kasvatamisest ja isiklik areng selles valdkonnas. Tugiisikuteenusest on XX-l väär arusaam, sest see on mõeldud kui toetav teenus, mitte kui ööpäevaringne hooldamine. Türi Vallavalitsus leiab, et lapse kasvatamine ükskõik mis vanusest alates on oluliselt vastutusrikkam ja mitmetahulisem ülesanne. Kui kaebaja ise ei saa hakkama väiksema vastutusmääraga ülesannetega, on lapse huvidega vastuolus eeldada, et ükskõik mis abinõu rakendamine hoiab ära ohu YY heaolule.
  6. Puudutatud isikule II (YY) riigi õigusabi korras määratud esindaja palus määruskaebuse rahuldamata jätta. Tsiviilasjas kohtu poolt tuvastatud asjaoludes ei ole alust kahelda ning neil asjaoludel ei ole lapse huvides mingit muud võimalust, kui emalt lapse hooldusõigus ära võtta. Ema mittetoimetulekut enda ja lapsega on kohtumääruses 11
(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 ammendavalt käsitletud. Lapse ema vaimupuue ning sellest tingitud lapsemeelsus ja suutmatus enda ja lapsega toime tulla, ei saa kohtuasjas kindlaks tehtud asjaoludel olla kuidagi ajutise iseloomuga. Seetõttu on ema hinnangud, et ta saab oma lapse eest hoolitsemisega hakkama või võib hakata lapsega tulevikus hakkama saama, kui tema seisund paraneb, liialdatult optimistlikud. Määruskaebuse väide, et lapse 2-aastaseks saamise ajaks võiks ema tervis sedavõrd paraneda, et ta suudab lapse eest ise hoolitseda, on eeltoodust tulenevalt ainetu. Lapse ema võib olla lapse suhtes hooliv, kuid tema seisund ei ole asja materjalidest nähtuvalt selline, et ta suudaks last ilma pideva järelevalveta ise kasvatada, tema eest hoolitseda ning täita lapse füüsilisi, emotsionaalseid ja hariduslikke vajadusi. Samuti on kaheldav, kas ema suudaks pakkuda lapsele arenguvõimalusi, mida laps vajab ning väärib. Kui ema peaks kunagi saama suuteliseks enda ja lapse eest hoolitsema, siis on tal võimalik taotleda hooldusõiguse taastamist.
  1. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Pärnu Maakohtu 19.11.2018 kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse selle vaidlustatud osas (resolutsiooni punkt 1) muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette tõendite vale hindamist, materiaalõiguse väära kohaldamist ning määruse põhjendamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul maakohtule eelnevat ette heita ei saa.
  4. Esitatud tõendite alusel on maakohus õigesti järeldanud, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus lapse ema isikuhooldusõigus on talle eestkostja määramise tõttu

§ 139

lg 1 alusel peatunud ning ta saab seda teostada ainult ühiselt koos lapse eestkostjaga. Ka on maakohus õigesti leidnud, et lapse emalt

§ 135

lg 2 alusel hooldusõiguse täielik äravõtmine on põhjendatud, kuna

§ 134

lg 1 sätestatud eeldused on täidetud, lapse ema kujutab oma terviseseisundist tulenevalt ohtu nii lapse elule kui tervisele ega ole võimeline lapse suhtes isikuhooldusõigust teostama ning teiste abinõude rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud, esitatud tõendid ei võimalda ringkonnakohtul asuda maakohtust erinevale seisukohale.

  1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei saanud lapse ema aru sünnitustegevuse algusest ega osanud endale (ja lapsele) kiirabi kutsuda, pärast sünnitust ei olnud lapse emal püsivust lapse toitmiseks ning ta ei saanud lapsele toidu valmistamisega hakkama (tlk 10), lapse ema jäi toitmise ajal magama ja tekitas lapsele sellega ohtliku olukorra (tlk 11), ta ei saanud lapse rinnaga toitmisega hakkama (tlk 12), vajas lapse eest hoolitsemisel pidevat juhendamist (tlk 17), käitus lapsega äkiliselt, tirides last käest ja jättes lapse pea toestamata (tlk 46), unustas toitmiseks antud juhised (tlk 47), püüdis last toita hakklihakastmega, kuid palatikaaslane takistas teda (tlk 93), ei saanud kellaaegadest aru (tlk 94).
  2. Pärast lapse emast eraldamist on lapse ema last külastades olnud lapse suhtes hooletu, viskas teda õhku, arvestamata, et laps on 1-kuune ning PPP töötajal tuli sekkuda (tlk 12

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 48), oli tormakas, hüpitas ja noomis last ega saanud lapse söötmisega hakkama (tlk 64). Ka määruskaebusmenetluses esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole lapse ema last külastades tema toitmisega hakkama saanud, suhtles lapsega käsklausetega ja mitteeakohaste korraldustega, ajas lapse nutma, surus last kõvasti enda vastu ega osanud last rahustada (tlk 161-162).
  1. Lapse ema viibis lapsega enne tema emast eraldamist koos kokku 30 päeva kahes erinevas haiglas ning vajas lapse eest hoolitsemisel pidevat kõrvalabi ja juhendamist (tlk 2-3, 8, 10, 11). Pärast lapse eraldamist on lapse ema last aasta jooksul külastanud kokku 4 korda (tlk 158), külaskäikude ajal on vajalik pidev jälgimine ja juhendamine, et lapse ema suhtlemine lapsega oleks turvaline, kuna ema ei oska lapsega eakohaselt suhelda, ei saa aru ohtudest ja lapse vajadustest (tlk 162).
  2. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul leidnud kinnitust, et lapse elu ja tervis on olnud kaebaja käitumisest tulenevalt ohustatud. On küll õige, et laps vajas enneaegsuse tõttu arstiabi ja erilist hoolitsust, kuid see asjaolu ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks, kuna tõenditest nähtuvalt ei ole lapse ema olnud võimeline lapsega tema elu ja tervist ohtu seadmata suhtlema ega tema suhtes isikuhooldusõigust teostama isegi vahetu järelevalve all.
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse ema eelnimetatud käitumine on tingitud tema terviseseisundist. Eksperdi hinnangul on lapse emal nõrgamõistuslikkus mõõduka vaimse alaarengu tasemel ning ta ei ole võimeline oma tegude tähendusest aru saama ega suuda neid juhtida (tlk 15). Lapse ema eestkostja arvamuse kohaselt ei ole tema vaimupuue paranev (tlk 159). Kuigi määruskaebuses on tuginetud väitele, et kaebaja tervisliku seisundi märgatav paranemine ei ole tulevikus võimatu, ei ole seda põhistavaid tõendeid kohtule esitatud. Ringkonnakohtu hinnangul asja materjalid seda väidet ei toeta ning alust arvata, et lapse ema käitumine tulevikus oluliselt paraneks, ei ole.
  4. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lapse ema on hetkel 25-aastane (tlk 7), keda tema esindaja on kirjeldanud kui primitiivset ja hulkuva eluviisiga isiksust (tlk 56), kes oma lubadusi ei pea (tlk 93). Nii lapse emaga kokku puutunud tervishoiuspetsialist kui asendushooldusteenust pakkuva peremaja personal on täheldanud lapse emal hügieeniharjumuste puudumist (tlk 9, 47, 162). Eestkostja on välja toonud, et lapse emal puudub oskus enda elukondliku heaolu eest seista (tlk 2). Lapse ema sidemed oma päritoluperekonnaga halvenesid pärast tema ema surma, tülide järgselt lapse ema perega ühendust ei võtnud ja hulkus mööda Eestit ringi. Türi valla sotsiaalkorter Kabalas võimaldati lapse emale 05.09.2017, mida ta kasutas järjepidevalt kuni lapse sündimiseni (tlk 8-10). Maakohtu menetluse jooksul lahkus lapse ema sotsiaalkorterist kedagi teavitamata poolvenna juurde Haapsallu, olles sarnaselt käitunud ka varem (tlk 47). Sealt paigutati ta vennaga tülide tõttu Haapsalu Sotsiaalmajja, kust pidi tagasi liikuma Kabala sotsiaalmajja, kuid lahkus ilma, et tema asukoht oleks teada (tlk 55). Edasi õnnestus lapse ema paigutada eestkostjale kuuluvasse sotsiaalmajja Tallinnas (tlk 64), kust lapse ema lahkus elama elukaaslase juurde Põltsamaale (tlk 79, 84). Seisuga 30.11.2018 oli lapse ema taas elama asunud Haapsallu oma poolvenna korterisse (tlk 149) ning seisuga 13.12.2018 ei olnud lapse ema eestkostjalt laekunud info kohaselt talle pakutud sotsiaalelupinnale elama asunud (tlk 158).
  5. Eelnevast järeldub ringkonnakohtu hinnangul see, et lapse ema näol ei ole tegemist isikuga, kes suudaks lapsele tagada stabiilse ja turvalise elukeskkonna. Lapse ema võimekus lapse suhtes isikuhooldusõiguse ühiseks teostamiseks

§ 139lg 1 alusel koos lapse eestkostjaga on enam kui küsitav, arvestades, et lapse ema käitumine on 13

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 ettearvamatu ning tõendatud on, et lapse ema ei suuda lapsega ilma tema tervist või elu ohtu seadmata suhelda.
  1. Millele tugineb kaebaja, väites, et on pärast lapse 2-aastaseks saamist endale kindla elupaiga muretsemises ja lapse elu korraldamise suutlikkuses kindel, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, kuna tõendeid lapse ema terviseseisundi paremaks ning käitumise stabiilsemaks muutumise kohta esitatud ei ole. Etteheited maakohtule, et kohus ei arvestanud lapse ema soovi last ise kasvatada ja et lapse vanemaks saades saanuks lapse ema lapse hooldamisega hakkama, on eeltoodust tulenevalt põhjendamatud. Lapse ema enda käitumine ei ole tema soovi realiseerumist toetav.
  2. Määruskaebuse esitaja heidab eestkostjale ette talle toetavate abinõude pakkumata, täpsemalt tugiisiku määramata jätmist ning väidab, et eelduslikult oleks ta igapäevaelu korraldamisega tugiisiku abiga hakkama saanud. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendid määruskaebuse esitaja väitega nõustuda ei võimalda, ka ei ole tugiisiku määramata jätmine eestkostjale etteheidetav.
  3. Lapse ema ebahügieenilist, ebastabiilset ja hulkuvat elustiili ning ettearvamatut käitumist arvestades ei oleks ringkonnakohtu hinnangul tugiisiku teenuse määramine lapse huvidega kooskõlas, kuna vastav teenuse ei ole hetkel ööpäevaringne. Käesoleval juhul on kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt selge, et ilma järjepideva ööpäevaringse järelevalveta lapse ema käitumise üle lapse suhtes sattuks lapse elu või tervis ohtu. Seega ei oleks tugiisiku teenuse kohaldamine lapse elule ja tervisele lapse ema käitumisest tingitud ohu ärahoidmiseks piisav abinõu, kuigi lapse ema soov osaleda lapse elus, on inimlikult mõistetav. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul on kaheldav, kas isegi juhul, kui Eestis oleks võimaldatud ööpäevaringne tugiisiku teenus, hoiaks sellise abinõu kohaldamine ära ohu konkreetsele lapsele, kuna asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on lapse ema tema elu või tervise ohtu seadnud isegi lapsega järelevalve all suheldes ja tema suhtes isikuhooldusõigust teostades. Kuigi määruskaebuse kohaselt on lapse ema uus elukaaslane nõustunud teda lapse kasvatamisel abistama, ei pea ringkonnakohus seda väidet usutavaks, kuna asja materjalidest nähtuvalt on lapse ema Põltsamaa kodust lahkunud (tlk 93) ning taaskord asunud elama poolvenna juurde (tlk 149).
  2. Määruskaebuses heidetakse avaldajale ette ka eestkostetavate elu korraldamata ning nende eest piisava hoolitsuse tagamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asjas esitatud tõendid ka selle väitega nõustuda.
  3. Asja materjalidest nähtuvalt anti valla sotsiaalkorter lapse emale kasutamiseks 05.09.2017 (tlk 8). Pärast lapse sündi arutas avaldaja sotsiaalosakond 16.10.2017 eestkostetavate abistamisvõimalusi, milleks olid järgmised teenused: 1) tagada 1-toaline sotsiaalkorter vanuritemajas ja sisustada see esmavajaliku mööbli, esmatarbekaupade ning lapsele vajalike esemete, riietega jne. Tööpäeviti 9-14 töötab majas sotsiaaltöötaja, üürnikele on organiseeritud toitlustamine 1x päevas tööpäevadel; 2) võimaldada lapse emale lapse kasvatamisel tugiisikuteenus kuni 40 tundi kuus, esialgu 1-2 tundi päevas; 3) koostöös perearsti õega tagada enneaegse vastsündinu jälgimine ning vajadusel meditsiiniline abi (tlk 10).
  4. Seoses lapse enneaegsusega saavutas eestkostja 18.10.2017 Järvamaa haiglaga kokkuleppe, et lapse ema jääb lapsega jälgimisele kuni lapse kaalus juurde võtmiseni. Kuna selgus, et lapse ema ilma järjepideva kõrvalabi ja järelevalveta lapsega toime ei tule, lepiti haigla personaliga täiendavalt kokku lapse ja ema järelevalve alla jäämiseks 14

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 kuni 27.10.2017, pärast mida saadeti laps ja ema Tallinna Lastehaiglasse uuringutele, kus viibisid kuni väljakirjutamiseni 13.11.2017 (tlk 11-12). Ka lastehaigla personal kinnitas lapse ema iseseisvat toimetulematust lapsega ning pideva järelevalve vajadust (tlk 19). Kuna vallal ja Eesti riigil puudub vastav teenus, mis tagaks lapse elu ja tervise ööpäevaringse ohutuse (tlk 10-11), otsis eestkostja alternatiivselt abi lapse ema päritoluperekonnalt, kuid selgus, et nemad ei ole kas võimelised või huvitatud lapse ema toetama (tlk 12, 18). Eestkostja otsustas lapse elu korraldada halduskorras vastu võetud otsusega tema eraldamisega perekonnast ning suunamisega asenduskoduteenusele (tlk 27-30), millist otsust lapse ema vaidlustanud ei ole. Lapse emal on endiselt alles võimalus elada Kabala sotsiaalkorteris (tlk 158).
  1. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et eestkostja on teinud kõik endast võimaliku lapse ja lapse ema elu korraldamiseks ning nendele vajaliku hoolitsuse tagamiseks, sh otsinud võimalusi lapse ja ema ühise elu korraldamiseks. Tõendatud on, et eestkostja on taganud eestkostetavatele vajaliku järelevalve ja abi. Ka määruskaebuse esitaja ise on kinnitanud, et lapse hooldamisel on toetavaid abinõusid rakendatud nii raseduse ajal kui vahetult pärast lapse sündi.
  2. Kuivõrd kaebaja enese käitumine on tinginud lapse elu ja tervise ohtu seadmise ning puudub ööpäevaringne tugiisiku teenus, mis tagaks lapsele koos emaga turvalise elukeskkonna, ei ole eestkostjale muude toetavate abinõude kohaldamata jätmine käesoleval juhul etteheidetav ning nõustuda ei saa väitega, et lapse emalt hooldusõiguse täielik äravõtmine on olnud ennatlik.
  3. Riigikohtu seisukohtade kohaselt on kohtul

§ 134

lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu. Kohus saab vanemalt lapse hooldusõiguse ära võtta üksnes siis, kui on tuvastatud

§ 134

lg 1 kohaldamise eeldused.

§ 135

lg 2 järgi eeldab hooldusõiguse täielik äravõtmine, et muud abinõud ei ole tulemusi andnud või nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. (vt Riigikohtu lahend nr 2-18-3628/62, p 17, 19).

  1. Praeguses asjas on ringkonnakohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et muude abinõude kohaldamine lapse ema käitumisest tuleneva ohu tõrjumiseks lapse elule või tervisele ei ole muude abinõudega võimalik. Sealjuures on asja põhjalikult kaalunud nii eestkostja ise lapse eraldamise ja asenduskoduteenuse suunamise otsuse tegemise eelselt kui ka maakohus. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asuda maakohtust erinevale seisukohale, kuna määruskaebusmenetluses ei ole esile toodud selliseid asjaolusid ja esitatud tõendeid, mis võimaldaks kaebuse rahuldamist.
  2. Riigikohus on küll leidnud, et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-99-16, p 19), kuid praegusel juhul ei ole selle seisukoha rakendamine ringkonnakohtu hinnangul võimalik, kuna lapse ema terviseseisundi paranemine ei ole tõendatud ega talle pandud diagnoosi arvestades ka tõenäoline. Eeltoodud põhjusel ei ole alust kaaluda ka võimalust lapse ema hooldusõiguse peatamiseks nagu määruskaebuse esitaja ringkonnakohtult palunud on. Menetluskulude jaotus ja kaebeõigus
  3. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus puudutatud isikutele I ja II riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud 15

(16)Tsiviilasi nr 2-17-17744 määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
  1. Kuna eestkosteasutusel menetluskulud puuduvad, ei määra kohus neid kindlaks. Lapsele ja lapse emale riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud määrab kohus kindlaks eraldi määrustega.
  2. Määrusele võib tulenevalt TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest tulenevalt määruskaebuse esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.