← Eesti

2-18-8914/55

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-8914 Määruse tegemise aeg ja koht 28.06.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Kohtuasi XX avaldus ü

§ 137lg 2 p-le 2 asjakohane.

Maakohtul oli viidatud sättest tulenevalt võimalik avaldaja avaldus ka rahuldamata jätta. Maakohus asus seisukohale, et ühine hooldusõigus tuleb lõpetada põhjusel, et vanemad ei suuda jõuda kokkuleppele. Maakohus jättis seejuures tähelepanuta, et 16.10.2018 toimunud ärakuulamisel väitis laste ema, et tal ei ole midagi selle vastu, et lapsed XXX kooli lähevad, eestkosteasutuse esindaja märkis, et isa on täheldanud, et laste teemadel saavad nad omavahel räägitud, ema nõustub kooli valikuga, mille kasuks isa otsustab, sama väitis ka Tori Vallavalitsuse esindaja. 18.09.2018 toimunud ärakuulamisel väitis avaldaja, et tema ei survesta laste ema, et ta lapsi MMA trenni viiks, laste ema sõnul lapsed sel aastal ema valitud ringides ei käi, ta ei ole keelanud laste trennides käimist ja ta on nõus, et lapsed sel aastal MMA trennis käivad. Ühelgi ärakuulamisel ei ole lapse ema vaielnud vastu asjaolule, et laste rahvastikuregistri järgne elukoht on laste isa juures. Ka laste isa ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit sellest, et vanemate vahel oleks olnud vaidlus laste viibimiskoha või haridust puudutavate küsimuste osas. Ainuüksi asjaolust, et avaldaja suhtumine laste emasse on negatiivne, ei saa järeldada, et laste ema ei teeks laste nimel laste isaga koostööd. 26. Maakohus on iseenesest õigesti asunud seisukohale selles, et kuivõrd võimalikud vaidlused laste tervist puudutavates küsimustes on tänaseks päevaks lahenenud ning kohtul ei ole mingit alust kahelda lastevanemate võimes tagada laste tervis ja heaolu, seda vajadusel ka kokku leppides. Samas on maakohtu lahend põhjenduste osas ka vastuoluline. Leides, et tervise küsimustes on probleemid lahenenud ning vanemad suudavad kokku leppida, oleks maakohtul tulnud eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätta rahuldamata ka avaldaja taotlus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste viibimiskoha määramise ja haridust puudutavate küsimuste osas. Maakohus on ühise hooldusõiguse lõpetamisel võtnud lähtekohaks, et vanemad laste viibimiskoha ja hariduse küsimustes kokkuleppele ei jõua, kuid sellised asjaolud tulnuks selgelt tuvastada. 7

(12)27. Maakohus jättis hindamata vanemate vaimse ja hingelise seotuse lastega ja laste ema senise pühendumise laste eest hoolitsemisse, kohaldades ebaõigesti

§ 137lg 3.

  1. Asjaolu, et poisid vajavad rangemat kätt ja nad on kuulekamad isale, ei saa olla aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamisel. Laste tulevase koolis käimise asukoht ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste viibimiskoha osas. Sõltumata asjaolust, kuhu lapsed kooli asuvad, kas Pärnusse või XXX-le, on mõlemal vanemal olemas transpordivahendid ning vahemaa XXX ja Pärnu vahel on väike. Määrusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes asus maakohus seisukohale, et laste emal igapäevast tugivõrgustikku ei nähtu.
  2. Ainuüksi asjaolu, et laste isa majanduslik olukord on käesoleval hetkel oluliselt parem kui laste emal, ei saa olla aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamisel laste viibimiskoha ja haridusküsimuste määramise osas. Maakohus ei ole tuvastanud, et ema juures viibides puuduks lastel nende eluks ja arenguks vajalik või, et lapsed oleks ema juures tema majandusliku seisundi tõttu hoolitsemata.
  3. Suhtlemiskorra määramise eesmärk on tagada eelkõige lastele võimalus säilitada lahuselava vanemaga lähedased suhted. Põhjendatud ei ole vähendada ema ja laste koos viibimise aega laste õppeperioodiks kahele nädalavahetusele kuus. Käesolevaks ajaks on suhtlemiskord, kus lapsed on vaheldumisi mõlema vanema juures võrdse aja, kehtinud 1,5 aastat ning lapsed ja vanemad on sellega harjunud. Menetluse edasine käik
  4. Laste isa vaidleb määruskaebusele vastu.
  5. Eestkosteasutused ja lastele määratud esindaja määruskaebust ei toeta.
  6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  7. 10.06.2019 esitas laste isa ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, paludes muuta maakohtu 16.11.2018 määrust selliselt, et isale antud ainuhooldusõigus viibimiskoha määramisel ei ole piiratud Eesti Vabariigiga, kuna isa on vahepeal kolinud Soome elama. Lisaks palub isa muuta suhtluskorra punkti 1 järgmiselt: - lapsed viibivad õppeperioodil enda ema hoole all igal paarisnädalal, vaheldumisi nii, et ühel korral oleks ema ja laste kohtumine Eestis ja teisel korral tuleks ema lastega kohtuma Soome. Iga kuu teisel nädalal toob isa lapsed Eestisse ema juurde neljapäeval, hiljemalt kell 20.00 ja saab lapsed pühapäeval kell 16.00 ema juurest. Iga kuu neljandal nädalal saab ema lapsed Soomes neljapäeval koolist otse võtta ja toob isa elukohta Soomes pühapäeval kell 18.
  8. Seejuures tasub laste isa emale laevapiletid ja vajadusel majutuse nii lastele kui ka nende emale mõistliku hinna piires.
  9. Ringkonnakohus andis 11.06.2019 kirjaga menetlusosalistele võimaluse esitada seisukoht isa taotluse osas.
  10. Laste ema leiab, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamine on lubamatu, kuna sellega vaidlustatakse sisuliselt maakohtu 16.11.2018 määrust. Lisaks ei vasta taotlus laste huvidele. 8

(12)
  1. Eestkosteasutuste hinnangul võiks kaaluda võimalust, et puudutatud isik I kolib isaga Soome ja puudutatud isik II jääb emaga Eestisse.
  2. Laste esindaja leidis, et taotlus ei ole tõendatud. Samas nõustus ta eestkosteasutuse arvamusega, et puudutatud isik I võiks kolida isaga Soome ja puudutatud isik II jääda emaga elama Eestisse.
  3. Puudutatud isik III (ema) esitas 27.06.2019 ringkonnakohtule taotluse, milles palus seoses uute asjaoludega saata tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruse põhjendused
  4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Avaldaja taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguses menetlusetapis põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
  5. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata isa avalduse laste tervishoiuküsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause koostoimes TsMS §-ga 659 jõustunud.
  6. Määruskaebusmenetluses on vaidlus selle üle, kas vanematele peaks kuuluma ühine hooldusõigus kõigis lastesse puutuvates küsimustes ja kas on ka edaspidi põhjendatud laste viibimine kummagi vanema juures vaheldumisi.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kaebuses esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega. Maakohtu määrus vastab TsMS § 465 lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Määruskaebuses viidatud materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või diskretsioonipiiride ületamist ringkonnakohus esimese astme kohtu töös ei tuvastanud. Vastupidiselt määruskaebuses väidetule, on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti tuvastanud asja lahendamiseks vaidluse all olevad olulised asjaolud, juhindunud eelkõige laste huvidest ja jõudnud õigele järeldusele nii hooldusõiguse küsimustes kui ka suhtluskorra määramisel. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
  8. Vastuseks määruskaebuse väitele

§ 137

lg 2 p 2 ebaõige kohaldamise kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 137

lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 2 p 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui on alust arvata, et hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

§ 137

lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist 9

(12)pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Ringkonnakohus selgitab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse, sh osaliselt, andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hooldusõiguse üleandmist otsustades ületanud diskretsioonipiire ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
  1. Praeguses asjas taotles laste isa endale laste hooldusõiguse osalist üleandmist. Maakohus tuvastas avalduse lahendamisel olulised asjaolud, hindas tõendeid piisavas mahus ja põhjalikkusega ning tegi nii laste viibimiskoha määramise ja haridusega seonduvate küsimuste üle otsustamise õiguse üleandmise kui ka suhtluskorra määramise kohta õige lahendi. Maakohus tuvastas õigesti, et mõlemad vanemad on suutelised lapsi kasvatama, laste igapäevaelu korraldama ja lastele turvalist elukeskkonda pakkuma ning soovivad aktiivselt osaleda laste elus. Vanemad on oma tegudes näidanud üles pühendumist laste eest hoolitsemisele, nad mõlemad on vaimselt ja majanduslikult valmis lapsi kasvatama ning nad on lastega hingeliselt seotud. Ringkonnakohus selgitab, et isegi kui mõlemal vanemal on lastega hingeline seotus sarnaselt tugev, kuid olulistes küsimustes ei suuda nad omavahelist kokkulepet saavutada, viib see selleni, et kohus peab valima, kummal vanemal on edaspidi üksi õigus otsustada laste viibimiskoha määramise ja haridusega seonduvate küsimuste üle. Maakohus kaalus kõiki menetluses esiletoodud asjaolusid ja kujundas oma siseveendumusest lähtuva otsustuse, et laste huvides otsustab laste viibimiskoha ja hariduse küsimused edaspidi isa üksinda. Seejuures ei võtnud maakohus ühise hooldusõiguse lõpetamisel aluseks üksnes asjaolu, et poisid vajavad rangemat kätt ja nad on kuulekamad isale, ega lähtunud pelgalt võimaliku kooli asukohast. Viidatud asjaolud on olulised koosmõjus kõigi muude asjas esiletoodud asjaolude ja tõenditega. Seejuures märgib kolleegium, et asjaolusid, mis viitaksid isa sobimatusele laste hooldusõigust teostada, määruskaebuses ega tsiviilasja materjalides esile toodud ei ole. Kumbki vanem ei ole väitnud, et teine vanem ei sobi lapsi kasvatama.
  2. Määruskaebuses on laste ema seisukohal, et vanemate vahel puudub vaidlus laste hariduse ja huviringide küsimustes, mistõttu tuleks jätta nendes küsimustes vanematele ühine hooldusõigus. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Toimikust nähtuvalt oli vanematel erimeelsus koolivaliku osas (I kd, tl 61), samuti tegid vanemad teineteise suunas etteheiteid seoses huvialaringide valikuga. Esimesel ärakuulamisel ema justkui nõustus isa valitud trennidega (I kd, tl 100 – 101), kuid teisel ärakuulamisel öeldust nähtub ema rahulolematus, kuna isa lapsi ema valitud huvialaga seotud üritusele ei viinud (I kd, tl 130). Seetõttu on laste huvides, et igasuguse ebaselguse vältimiseks otsustab huviringide valiku üle üks vanematest. Laste ema ei ole seejuures veenvalt põhistanud, et laste isa võtaks vastu laste hariduse või huviringide osas otsustusi, mis võib avaldada lastele negatiivset mõju. Kuivõrd määruskaebusest nähtuvalt aktsepteerib ema edaspidi isa valikuid, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul laste huvidega vastuolus selles osas isale ainuhooldusõiguse üleandmine.
  3. Maakohus on põhjendatult andnud isale otsustusõiguse laste viibimiskoha üle Eesti piires. Laste jaoks on oluline võimaluse korral säilitada ka lahuselava vanema elukoha 10
(12)lähedus ning stabiilne ja harjumuspärane elukeskkond. Seda enam, et menetlusosalised on üksmeelel selles, et lapsed on keskmisest suurema tähelepanuvajadusega ja et laste huvides ei ole hetkel suurte muudatuste tegemine, lisaks sellele, et lapsed alates kooliminekust viibivad emaga oluliselt vähem aega kui seni.
  1. Kohtu ette toodud asjaoludel ei saa ringkonnakohus esmakordselt kaaluda võimalust, et üks lastest asuks koos isaga elama Soome ja teine jääks emaga Eestisse, kuna kohtul puuduvad igasugused andmed selle kohta, millistest tingimustes ja kus hakkaks laps elama, kuhu kooli ta läheks ja muude oluliste asjaolude kohta.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka suhtluskorra määramisel. Maakohus on ema ja laste suhtluskorda määrates teinud

§ 123

lg 1 järgi esmajoones laste huvidest lähtuva lahendi ning arvestanud seejuures kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohtu määratud suhtluskorra regulatsioon tagab lahus elava vanema ja laste suhtlemisõiguse määral, mis vastab laste huvidele ja tagab lastele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga. Kuigi eelnevalt oli vanemate vahel kokku lepitud, et lapsed on vaheldumisi isa ja ema juures, nõustub kolleegium, et seoses laste kooliminekuga ei ole võrdses ajamahus senise korra jätkamine võimalik. Sellisel seisukohal oli kuni määruskaebuse esitamiseni ka laste ema ise (I kd, tl 98).

  1. Laste isa taotlus esialgseks õigussuhte reguleerimiseks tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks taotlusele muuta esialgse õiguskaitse kohaldamisel maakohtu määrust selliselt, et isa ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramisel ei oleks piiratud Eesti Vabariigiga, märgib kolleegium järgmist. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades tuleb piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on laste huvide tagamiseks vajalik ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Vaatamata sellele, et nii laste ema kui eestkosteasutus viitasid juba maakohtu menetluses kahtlusele, et laste isa soovib tõenäoliselt kolida Soome elama, tõi laste isa nimetatud asjaolu esile alles 10.06.2019 esialgse õiguskaitse taotlust esitades. Laste isa ei esitanud maakohtu määruse peale määruskaebust, et vaidlustada maakohtu otsustust piirata laste viibimiskoha määramise õigus Eesti Vabariigiga. Lisaks ei täpsusta laste isa ringkonnakohtule esitatud taotluses laste hooldusõiguse seisukohalt määrava tähtsusega asjaolusid, sh isa Soomes asuva elukoha ja töö kohta, millised on tulevased laste elutingimused ja võimalused välisriigis ja millisesse kooli ja millistel tingimustel täpsemalt lapsed õppima asuvad. Kõiki nimetatud asjaolusid tuleb laste hooldusõiguse vaidluses arvestada. Määruskaebemenetluses selliste uute asjaolude tuvastamine ringkonnakohtu poolt ei täida eesmärki lahendada lapsi puudutav vaidlus võimalikult kiiresti ja menetlusökonoomiliselt. Kuivõrd ringkonnakohus peab vajalikuks jätta muutmata maakohtu määrus osas, milles laste viibimiskoht on piiratud Eesti Vabariigiga, ei pea kolleegium põhjendatuks ka isa taotlust suhtluskorra täpsustamise osas.
  2. Ringkonnakohus selgitab laste isale täiendavalt, et isal tuleb mõista ja arvestada, et laste elukoha muutmisel välisriiki tuleb lähtuda ka laste huvidest. Kuigi laste isal on õigus korraldada oma elu ise ning soovi korral ka asuda elama välisriiki, ei saa vanem laste hooldusõigust puudutavates küsimustes lähtuda ainult enda huvist. Laste viimine välisriiki võib kahjustada mh ka laste õigust emaga vahetult suhelda. 11

(12)52. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 138

lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui hooldusõigus kas täielikult või osaliselt kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist või ühise hooldusõiguse taastamist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Lisaks on alati võimalik vanematel omavahel hooldusõiguse teostamise ja lastega suhtlemise osas kokku leppida. 53. Ringkonnakohus jätab lastele ja emale riigi õigusabi osutamisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel riigi kanda ning muud määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.