Obsah (11)

§ 124§ 137§ 116§ 120§ 118§ 119§ 123§ 138§ 145§ 143§ 134

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-11634 Määruse tegemise aeg ja koht 27.06.2019, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Tsiviilasi XX avaldus lapse ühi

) § 123 lg-le 1, § 116 lg-le 2, § 120 lg-le 1 ja lg 2 p-le 1, § 137 lg 1 esimesele lausele, § 127 esimesele lausele ja § 137 lg-le 3. Maakohus selgitas, et

§ 124

lg 1 järgi hõlmab isikuhooldus faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist (sh toit, eluase, riided, tervishoid), kasvatamist (sh lapsele hariduse andmine), lapse järele valvamist, tema suhtlusringkonna määramist ning lapse viibimiskoha üle otsustamist. Maakohus leidis, et alates avalduse esitamisest 01.08.2016 on lahendi tegemise ajaks asjaolud muutunud. Isa täpsustas 19.06.

1. a ärakuulamisel, et jääb ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse juurde lapse I viibimiskoha otsustamise küsimuse puhul. Õppekoha ja tervise küsimustes palus isa jätta vanematele ühise hooldusõiguse. Ärakuulamisel selgus, et lapse I käitumine ja õppeedukus on viimaste kuudel paranenud ja ema on lubanud võtta järeleaitaja. Ema on teinud eestkosteasutusega aktiivselt koostööd ja käinud lapsega I mängusõltuvusega tegeleva psühholoogi juures. Lisaks on ostetud lapsele I vajalikud prillid ja ema nõuab nende kasutamist. Praegu vaidlevad pooled üksnes lapse I viibimiskoha üle. Ärakuulamisel avaldasid pooled, et lapse I ei ole isaga viimased neli kuud kohtunud. Laps I avaldas 20.06.
2. a ärakuulamisel kohtule, et soovib elada ema ja õega. Maakohus leidis, et isa saab lapse I kasvatamise, distsipliini ja õppeedukuse probleemidega tegeleda ka siis, kui laps I elab ema juures. Vanematel on ühine hooldusõigus ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Ka lapse I esindaja ja eestkosteasutus leidsid, et lapse I elukohaks peaks jääma ema elukoht. Eestkosteasutus arvas, et praegustes tingimustes lapse I olukord aina paraneb. Laps I tunnistas, et füüsilise vägivalla intsident kasuisaga oli tema süü, laps I sai oma eksimusest aru ja kahetses seda. Lapse I esindaja avaldas, et kasuisa keelas ja käskis last I ning 6 viimane kaotas selle peale enesevalitsuse. Lapsel I ei ole kasuisa vastu vaenu ning praegu on nende suhted väga head. Maakohus leidis, et lepitusmenetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuna vanemad ei ole menetluses kahe aasta jooksul kokkuleppele jõudnud ning asjaolude kohaselt on vähe tõenäoline, et nad saavutaksid lepitusmenetluses kokkuleppe. Maakohus viitas, et hooldusõiguse ühele vanemale andmisel lähtub kohus eeskätt lapse huvidest, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Maakohus leidis, et mõlemad vanemad teostavad hooldusõigust ja osalevad lapse I kasvatamises. Mõlemal vanemal on vaimne ja majanduslik valmisolek last I kasvatada ja hingeline seotus temaga, mõlemad vanemad on senini omal moel tema eest hoolitsenud ning lapse I tulevased elamistingimused oleksid kummagi vanema juures võrdselt head. Vanemate suhtlus last I puudutavates küsimustes on võimalik ja vajalik. Laps I peab oma koduks ema kodu ning isa juures elamine lõpetaks lapse I harjumuspärase elukorralduse. Lisaks vastab lapse I huvidele venna ja õe kui ühe pere laste koos kasvamine. Seega ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse I praeguse elukorralduse muutmiseks alust ning lapse I viibimiskoha määramise õiguse isale andmine ei ole põhjendatud. Lapse I huvides on praeguse elukorralduse jätkumine ja vanemate ühise hooldusõiguse säilimine. Isa määruskaebus
3. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja avalduse rahuldada. Alternatiivselt palub isa maakohtu määruse tühistada ja rahuldada avalduse õppimise või tervise valdkondades. Menetluskulud palub isa jätta poolte endi kanda. Lisaks palub isa tunnistajana üle kuulata QQ. Määruskaebuse järgi kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme ega tuvastanud asjas tähtsaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Maakohtu sedastamised lapse I elu- ja viibimiskoha osas ei vasta tegelikkusele ega lapse I huvidele. Maakohus tugines üksnes 19.06.
4. a kohtuistungil teiste menetlusosaliste öeldule, kuid ei käsitlenud ega uurinud suures osas varem esitatud tõendeid (TsMS §-d 199 ja 243). Isa taotles tõendite kogumist 01.08.
5. a avalduses. Maakohus ei üritanud vajalikke tõendeid ise koguda, kuigi see oleks lapse huvide kaitsmisel õigustatud (TsMS § 5 lg 3 ja § 230 lg 3). Maakohus ei hinnanud varasemas menetluses ja kohtuistungil esitatud olulisi tõendeid lapse I õppedukuse ja terviseseisundi kohta. Isa esitas uusi tõendeid ja taotles nende lisamist (19.06.
6. a kohtuistungi protokoll ja 2017/2018 õppeaasta IV veerandi hinneteleht põhjuseta puudumiste ja distsipliini rikkumiste märkuste kohta). Maakohus ei pidanud nimetatud tõendite elektrooniliselt esitamist vajalikuks, aktsepteeris tõendeid istungil, kuid ei uurinud neid ega teinud nende kohta otsustust. Menetlusosalised ei vaielnud dokumentidele ja nende võõrkeeles esitamisele vastu. Maakohus pidas tõendite tõlkimist nende sisu tõttu ebamõistlikuks, kuna menetlusosalistel on see info olemas ja nad valdavad vene keelt. Maakohus jättis mulje, et neid tõendeid uuritakse hiljem. Väära kohtulahendi tegemine on ilmselt tingitud 19.06.
7. a kohtuistungi valesti protokollimisest ja selle hilisemast tõlgendusest. Isa esitab kohtuistungi protokollile vastuväite. Isa ei palunud õppekoha ja tervise küsimustes jätta vanematele ühist hooldusõigust. Isa ei loobunud oma nõuetest. Isa palus kogu menetluse vältel teatud valdkondade puhul avalduse rahuldada ning lapse I õppeedukuse ja tervise kohta uusi tõendeid koguda. Kohtuistungi protokolli järgi on vaidlusalune lause vastuolus isa väidete, taotluste ja argumentidega. Maakohus ei saanud ilma selgelt protokollitud avalduseta menetlust (teatud valdkondade puhul) 7 lõpetada. Lisaks, kui maakohus leidis, et isa loobus osaliselt oma nõuetest, siis pidi ta selle selgelt protokollima ja vastava määruse tegema (TsMS § 477 lg 6, § 429 lg-d 1 ja 2). Kohtuistungil jäid protokollimata olulised asjaolud – isa taotlus, et ema peab esitama kohtuistungil esitatud väiteid kinnitavaid tõendid õppeedukuse ja terviseseisundi paranemise kohta. Lisaks ei nähtu, et maakohus nõustus isaga ja kohustas ema väiteid kinnitavaid tõendeid esitama. Kohtuistungi protokolli lõpust nähtub soovitusliku iseloomuga võimalus esitada seisukoht lapse I õppeedukust puudutavate dokumentide osas. Ema ja eestkosteasutuse väited on tõendamata ja paljasõnalised. Seega on maakohtu määrus nimetatud osas oluliselt põhjendamata. Isal ei olnud TsMS § 477 lg 8 kohaselt õigust taotleda protokolli parandamist TsMS § 53 kohaselt. Seega saab isa esitada kohtuistungi protokollile vastuväited maakohtu määrust vaidlustades. Asjaolud ei ole praeguseks avalduse esitamise ajaga (01.08.2016) võrreldes muutunud. Isa vaidlustas 19.06.
8. a istungil väited, et lapse I käitumine ja õppeedukus on viimastel kuudel paranenud, ema on lubanud võtta lapsele I järeleaitaja, on teinud aktiivselt koostööd eestkosteasutusega, on käinud lapsega I mängusõltuvusega tegeleva psühholoogi juures, ostnud lapsele I vajalikud prillid ja nõuab nende kasutamist. Maakohus palus nende väidete kohta tõendid esitada. Isa esitab TsMS § 662 p 3 alusel määruskaebuse põhjendamiseks uusi asjaolusid ja tõendeid (2018/2019 õppeaasta I ja II veerandi hinnete lehed ning märkused põhjuseta puudumiste ja distsipliini rikkumiste kohta; lapse I silmanägemise arstlik kontroll). Kahel viimasel aastal on lapse I õppeedukus oluliselt langenud (eelmisel aastal mõjuva põhjuseta puudumisi 159 ja sel aastal juba 45, jätab kodused ülesanded tegemata) ja tervis halvenenud (silmanägemine on
9. a võrreldes halvenenud -2,5-lt -3ni prillide puudumise ja piiramatu arvutis mängimise tõttu). Ema ei ole neile aspektidele vajalikul määral tähelepanu pööranud. Isa avaldus hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks on lapse I huvides. Lapse I elu- ja viibimiskoht on vahetult seotud eelnimetatud valdkondadega, mis peab kogumis tagama tema heaolu. Lisaks kaasnevad lapse I halva silmanägemise ja arvutisõltuvusega talle suured raskused õppimisel ja normaalses arengus. Isa viitab järgmistele varem tuvastatud asjaoludele. Ema ei pöördunud lapsega I Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskusesse nõustamisele, kuigi teadis lapse I sõltuvusest. Laps I elas 13.02.2017–02.03.2017 isa juures, kuna tal tekkis kasuisaga konflikt. Isa seadis lapsele I arvutiga mängimises piirid ning kontrollis õppimist ja koolikohustuse täitmist. Pärast ema juurde naasmist tekkisid lapsel I uuesti koolis suured probleemid (mh mõjuva põhjuseta puudumised, kodused ülesanded tegemata). Sotsiaaltöötajate 29.06.
10. a ja 29.03.
11. a kokkuvõtetest nähtub, et ema juures elades käis laps I keskuses üsna harva või üldse mitte ning oli jälle unine ja väsinud. Isaga elades (13.02.2017–02.03.2017) tõusis tunduvalt lapse I õppeedukus ja paranes käitumine. Sotsiaaltöötajad võtsid sagedamini ühendust isaga, sest ema ei vastanud tihti kõnedele. Aasta jooksul ei helistanud ema päevakeskusesse ega küsinud lapse I tulemuste kohta. Ema peres ei pea laps I magama, saab piiramatult arvutimänge mängida, ei pea koolis käima ja võib hilineda. Ema ei teadnud lapse I
12. a psühhiaatri nõustamisel käimise tulemustest. Ema ebakindlust ja lapse I kasvatamisel nõudmiste puudulikkust näitas ka
13. a peresuhete analüüs. Ema väljendab lapse I suhtes väga harva soojust ja armastust. Kasuisa on lapse I suhtes liiga range ja nõudlik, kuid ei aita tal aru saada oma käitumisest (I kd, tl-d 146–151). Isa viitab kooli 19.10.
14. a iseloomustusele (I kd, tl 177), millest mh nähtuvad õpetajate märkused, et laps I ei näe hästi ega kanna koolis prille. See viitab ka tervise probleemidele. Isa tõendas, et
15. a II veerandil ja
16. a III veerandil oli lapsel I koolis veel rohkem puudumisi ja rikkumisi, kuid ema ei teinud midagi, et olukorda parandada. Eestkosteasutuse 14.07.
17. a täiendav arvamus (I kd, tl 146) näitab, et eestkosteasutus 8 pooldas pärast olukorras täiendavat analüüsimist isa avalduse rahuldamist, kuna isa suudab last I paremini mõjutada ja täita hoolsuskohustust. Maakohus eiras isa 01.06.
18. a ja 03.10.
19. a taotlusi kuulata ära eestkosteasutuse esindaja lastekaitse spetsialist VV. Tunnistaja oleks saanud kinnitada, et ema ignoreeris eestkosteasutuse märkusi lapse I heaolu kohta ja takistas reaalse situatsiooni kontrollimist. Lisaks rikkus ema korduvalt suhtluskorda (andis lapsed isale hilinemisega või takistas nende kohtumist). Eestkosteasutuse praegusel esindajal ei ole olukorra kohta piisavalt informatsiooni.
20. Eestkosteasutus ei toetanud määruskaebust. Lastekaitse spetsialist tegi 21.11.2018 kodukülastuse ema koju, mille käigus selgus, et laps I soovib jätkuvalt elada ema ja õega. Laps I tunnistas, et tal on koolikohustusega jätkuvalt probleeme, kuna ta ei suuda hommikuti õigel ajal ärgata. Laps I mõistab, et koolikohustust on vaja täita ning veerand positiivselt lõpetada. Seda on laps I ka siiani teinud. Laps I ja ema kinnitasid, et laps I on kaotanud huvi arvutimängude vastu ja satub arvutisse harva. Vabal ajal käib laps I ujumas. Kuigi vanemate vahel on erimeelsused, toimub lapse I ja isa suhtlus ning lapsel I on säilinud emotsionaalne side mõlema vanemaga. Isa saab lapse I kasvatamise ning distsipliini ja õppeedukuse probleemidega tegeleda ka siis, kui laps I elab ema juures. Vanematel on ühine hooldusõigus ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kooli 23.11.
21. a iseloomustuse kohaselt puudus laps I koolist I veerandil põhjuseta 16,2% õppetundidest. Vanemad ei informeeri kooli õigel ajal tema puudumistest. Sellel õppeaastal on üks kord võtnud klassijuhatajaga ühendust isa ja üks kord helistas klassijuhataja emale, et teada saada laps I puudumiste põhjustest. Isa avalduse rahuldamisega kaasneksid lapse I elus mitmed olulised muutused ja nendega seotud kohanemisraskused. Maakohus kohaldas õigesti materiaalõigust, ei rikkunud menetlusõiguse norme, tugines asjas kogutud tõenditele ja seadis esikohale lapse I huvid.
22. Lapse I esindaja leiab, et määruskaebuse rahuldamine ei vasta lapse I huvidele. Ärakuulamise istungi protokoll ei ole stenogramm. Protokollis märgitu vastab esindaja mäletamise ja märkmete kohaselt istungi käigule ja menetlusosaliste istungil avaldatule. Menetlusosalised ei taotlenud protokolli parandamist või täiendamist. Maakohtu lahend vastab lapse I huvidele. Maakohus hindas tõendeid ega rikkunud menetlusnorme. Laps I saab kuu aja pärast
23. a ning on esindajale ja lastekaitse töötajatele korduvalt avaldanud soovi elada ema elukohas. Õige ei ole lapse I tahte vastaselt tema viibimiskohta muuta. Ei ole kindel, et see tuleks lapsele I kasuks ega tekitaks uusi käitumise ja koolikohustuse täitmise probleeme. Ema kodused olud ei ole lapsele I ohtlikud. Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiksid vajaduse muuta lapse I viibimiskohta ja lahutada ta õest. Vanemad suudavad teostada lapse I suhtes ühist hooldusõigust ning vanemate erimeelsuste iseloom ei tingi ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist.
24. Ema vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ema toetab maakohtu, lapse I esindaja ja eestkosteasutuse 30.11.
25. a seisukohti. Laps I soovib elada ema juures. Määruskaebuse väide, et laps I puudus koolist üle 160 päeva aastas, on vale. Isa võib ka eraldi elades osaleda lapse I kasvatamises, hoolitseda tema õppeedukuse ja tervise eest. Isa on karistatud ema ja laste väärkohtlemise eest. Menetluse edasine käik
26. Isa esitas 05.04.2019 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohtumenetluse ajaks lõpetada ema hooldusõiguse lapse I suhtes elukoha- ja viibimiskoha küsimustes ja anda nimetatud osas isale ainuhooldusõiguse. Isa selgitab, et pärast määruskaebuse esitamist juhtus lapsega I negatiivne sündmus, mis mõjutas tema heaolu ja tervist. Lapse I ja kasuisa vahel tekkis 23.12.2018 öösel ca 02.00 konflikt, mille käigus kasuisa lõi last I, tekitades viimasele vigastusi (marrastused ja 9 verevalumid). Kasuisa andis joobeseisundis lapsele I kõrvakiilu, haaras juustest ja lohistas teda ning hakkas selja tagant kägistama. Sellega tekitas kasuisa lapsele I füüsilist valu. Kasuisa on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. See oli juba teine kord, kui kasuisa väärkohtles last I. Kasuisa karistati 13.01.2017 kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX tehtud otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 ja § 263 lg 1 p 1 järgi menetletava kuriteo toimepanemise eest. Isa sai eestkosteasutuselt heakskiidu, et laps I asuks toimunu ja potentsiaalse ohu tõttu praegu elama isaga. PPA alustas kirjeldatud juhtumi puhul kriminaalmenetlust. Kasuisaga elamine on lapse I jaoks ohtlik ja kahjulik ning vastuolus lapse I huvidega. Eestkosteasutus muudab isa määruskaebuse osas seisukohta. Viidatud intsidendi tõttu soovib laps I elada isaga. Laps I on
27. a, ei ole hooldusõiguse üleandmisele vastu, vaid pigem toetab seda. Eespool esitatud kaalukate ja erandlike asjaolude tõttu tuleb lapse I huvides (et tagada tema turvalisus) menetluse ajaks osaliselt lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse I elu- ja viibimiskoha osas. Lõpliku lahendi jõustumine võib võtta aega. Kuigi laps I elab praegu eestkosteasutuse heakskiidul isaga, ohustab kasuisa lapse I turvalisust ja ema ei suuda lapse I heaolu tagada. Oht on tõsine, kui laps I külastab ema ja ema otsustab lapse I jätta enda juurde.
28. Ringkonnakohus kuulas lapse I 09.04.2019 ära. Mh selgitas laps I, et nüüd läheb koolis paremini – varem olid hinded kolmed, nüüd on neljad ja on saanud ka viisi. Keeltes läheb halvasti, reaalainetes paremini. Eelmisel veerandil puudus 40 korda, sellel veerandil 30 korda (põhjusega puudumised, oli haige). St sel veerandil puudus kolm päeva. Ühe korra hilines ja ühe korra puudus põhjuseta (nii eelmises kui ka selles veerandis). Muredest räägib sõprade ja vanematega. Kasuisaga ei aruta koolimuresid. Ema õde aitab eesti keelega. Abiõpetajat ei ole olnud, vanemad on aidanud. Kannab prille kaasas (kui ei näe kaugele, kasutab prille). Enamasti käib arsti juures emaga (viimati silmaarsti juures). Perekonnaks peab ema, isa, õde, venda, onu, tädi ja nende lapsi. Varem oli arvutis rohkem ja kuritarvitas vanemate luba. Vanemad ei teinud sellest probleemi. Kui hakkas õppimisega rohkem tegelema, siis polnud selleks aega. Nüüd on arvutis paar tundi (teeb kooliasju, kuid mõnikord ka mängib). Isa seletas kooliasju rohkem ja laps I hakkas paremini aru saama. Elab isa juures (alates aasta algusest). Ema vahel kirjutab või helistab. Kui emal abi on vaja, siis läheb külla, kuid ööbima ei ole jäänud. Kasuisa tarbib alkoholi, talle ei meeldi midagi, mida laps I teeb, ja tekib tüli. Laps I läks öösel kell 02.00 endale süüa tegema. Kasuisale ei meeldinud see ning ta hakkas karjuma. Laps I lükkas kasuisa eemale ning kasuisa andis talle kõrvakiilu. Laps I saatis kasuisa „pikalt“. Kasuisa hakkas last I kägistama ja käskis vabandust paluda. Köök ja tuba on ema ja kasuisa käsutuses, lastel on eraldi tuba. Laps I ei osanud selgitada, miks ta tahtis pärast eelmist kasuisaga toimunud intsidenti ema juurde jääda. Kui elas ema juures, siis käis kord kahe nädala jooksul isa juures. Oli periood, kus pool aastat ei käinud isa juures, suhtles isaga telefoni teel. Laps I seletas, et ei tahaks ema juures elada. Igatseb õde ja näeb teda korra kahe nädala jooksul isa juures. Tahaks rohkem õega koos olla. Lapsel I on isa juures kahe-aastane poolvend. Isa juures elab eraldi toas. Õppimisvõimalused on mõlema vanema juures. Isa naisega on suhted head, ei tülitse, suhtlevad normaalselt. Isa tarbib harva alkoholi. Laps I on isale andestanud, et isa teda lõi. See oli seitse aastat tagasi. Isa ei takista ema juurde minekut (märtsis käis umbes viis korda). Vanemad suudavad lapsega I seotud probleemidest omavahel rääkida. Laps I ei karda isa, julgeks isale öelda, et tahab elada emaga. Sõbrad elavad Mustamäel, käib nendega jalutamas ja kinos, käivad ka üksteisel külas. Kooli sõidab umbes 40 minutit.
29. PPA 11.04.
30. a vastuse kohaselt alustati 09.01.2019 kriminaalasjas menetlust selle kohta, et kasuisa on alust kahtlustada KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et kasuisa isikuna, keda maakohus 13.01.2017 kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX tehtud otsusega karistas KarS § 121 lg 2 p 2 alusel, haaras uuesti 23.12.2018 kella 02.00 paiku tüli käigus lapsel I kaela tagant kinni ja pigistas, tekitades kannatanule füüsilist valu kaela piirkonnas, tiris last I juustest, tekitades oma füüsilise tegevusega kehavigastuse (marrastus vasaku kõrva taha). Eeluurimisel 10 tuvastati, et alates
31. a jaanuari algusest ei ela laps I ema elukohas, ei ole viimase kolme kuu jooksul emale ise helistanud ning on ema juures asjadel järel käinud üksnes kolm korda. Kasuisa kolis ema elukohast välja
32. a jaanuaris. Ema ja kasuisa lahutusprotsess on pooleli. Abielu ei ole ametlikult lahutatud, kuid korter kuulub emale ja kasuisal ei ole sellele enam ligipääsu, sest ema vahetas ukselukud. Isa ja laps I väidetavalt teavad seda. Ema soovib, et laps I tuleks tema juurde tagasi ja väidab, et kodune olukord on ohutu. Kasuisa praegune elukoht on teadmata. Eeluurimine viiakse lõpule ja isikule esitatakse kahtlustus
33. a aprillis.
34. Eestkosteasutus toetab 12.04.
35. a seisukohas isa määruskaebust, kuna laps I sattus teist korda kasuisaga konflikti ning nende suhted ei ole korras. Lisaks soovib laps I elada isaga ning ema on sellise elukorraldusega nõus. Isa teavitas 27.12.2018 lastekaitse peaspetsialisti, et laps I elab hetkel tema juures, kuna 23.12.2018 kell 02.00 toimus lapse I ja kasuisa vahel tüli, mille käigus kasuisa lõi last I ja tekitas tervisekahjustuse. Ema tunnistas intsidenti ja märkis, et lapsed on tema jaoks mehest tähtsamad ning ta alustab lahutusprotsessi. Ema soovis, et laps I naaseks tema juurde, kuid laps I soovis 21.01.2019 jääda isaga elama. Isa kirjutas samal päeval sotsiaalhoolekande osakonnale avalduse, et ei takista lapsel I ema juurde tagasiminekut, kui laps I seda soovib. Lapsel I on vanemate tülisid raske taluda ning tema heaolu nimel peaks isa panustama lapse I ja ema suhte parandamisse. Lapse I kooli vastuse kohaselt on tema õppeedukus ja koolikohustuse täitmine
36. a jaanuarist oluliselt paranenud. Isa teavitab kooli, kui laps I puudub. Isa suhtleb klassijuhatajaga ning osales arenguvestlusel ja vanemate koosolekul. Lapse I e-kooli väljavõtetest nähtub, et põhjuseta puudumised on lõppenud ja hinded on oluliselt paranenud. Lisaks väitis isa, et laps I käis märtsis nägemiskontrollis ja lapse I nägemine ei ole halvenenud. Lastekaitse spetsialist vestles emaga 08.04.
37. Ema sõnul on ta lapsega I kohtunud üksnes kolmel korral (väga lühikest aega). Ema sõnul ei ela ta enam kasuisaga ja nad lahutavad. Ema tunnistas, et lapsel I läheb koolis paremini isa juures elades. Kui laps I soovib isaga elada, ei vaidle ema sellele vastu. Ema on alati nõus lapsega I koos elama, kui laps I selleks valmis on. Lastekaitse külastas isa elukohta. Laps I selgitas, et on praeguse elukorraldusega väga rahul, kodused reeglid on paigas ning koolis läheb palju paremini (hinded oluliselt paremad ja põhjuseta puudumisi ei ole). Lapse I sõnul on suhted emaga head, kuid ta ei soovi praegu ema juures pikemalt olla, kuna tal hakkab igav. Laps I arvas, et käib ema juures piisavalt tihti.
38. Lapse I kooli 15.04.
39. a iseloomustuse kohaselt lõpetas laps I 2018/2019 õppeaastal I veerandi rahuldavalt, kuid tal puudusid pidevalt kodused tööd ja õppevahendid. Mõnikord ei töötanud laps I tundides kaasa ja tal oli probleeme käitumisega. Laps I lõpetas II veerandi kolme mitterahuldava hindega, mille parandas jaanuari alguses ära. Eelmisel õppeaastal puudus laps I koolist 281 tundi (sh põhjuseta 159 tundi). Õppeaastal 2018/2019 on laps I puudunud koolist 105 tundi (sh põhjuseta 65 tundi). Alates
40. a jaanuarist on lapse I õppetulemused paranenud (III veerandi lõpus ei ole ühtegi halba hinnet). Laps I on tundideks valmis, kodused ülesanded tehtud ja kontrollitud ning vajalikud õppematerjalid olemas. Lisaks ei ole põhjuseta puudumisi (puudumistest annab isa e-koolis teada). Isa suhtleb klassijuhatajaga ning käib vanemate koosolekul ja arenguvestlusel.
41. Lapse I esindaja leiab 16.04.
42. a seisukohas, et kuna laps I on saanud menetluse ajal
43. aastaseks, lapse I seisukoht on oluliselt muutunud ja ilmnenud on uued asjaolud, tuleks lapse I huvidest lähtudes tema viibimiskoha osas vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja lõpetatud osas anda ainuhooldusõigus isale. Tervise ja hariduse küsimuste puhul ei ole 11 vanemate ühisehooldusõiguse lõpetamine vajalik. Esindaja arvates ei ole vaja kohaldada esialgse õiguskaitset. Lapse I vanust arvestades ei ole õige tema soove arvestamata teda puudutavaid küsimusi otsustada. Kui varem soovis laps I elada ema juures, siis pärast kasuisaga toimunud intsidenti
44. a detsembris kolis laps I omal soovil isa juurde elama. Laps I kinnitas esindajale, et elab isa juures vabal tahtel ja soovib ka edaspidi elada isa juures. Laps I külastab ema (mitte väga tihti). Isa juures on elutingimused normaalsed ja läbisaamine kasuemaga hea. Lisaks on lapse I koolikohustuse täitmine ja õpitulemused alates isa juurde kolimisest järsult paranenud. Nii klassijuhataja kui ka sotsiaalpedagoogi kinnitusel suhtleb isa aktiivselt kooliga, laps I on kodus tundideks ettevalmistatud ja kodused ülesanded tehtud. Lapse I väitel isa abistab ja juhendab teda õppimises. Liigsest arvutisõltuvusest on laps I, kas vabanenud või suudab isa seda kontrolli all hoida. Seega on viibimiskoha vahetus lapse I arengule ja käitumisele kasuks tulnud. Ringkonnakohtu seisukoht
45. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga ning kogunud täiendavalt tõendeid, leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis isa avalduse täielikult rahuldamata lapse I elu- ja viibimiskoha küsimuse puhul. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega taastab vanemate ühise hooldusõiguse lapse I peamise elukoha määramise küsimuses ja annab isale otsustusõiguse lapse I peamise elukoha määramise küsimuses. Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus resolutsioon muutmata, arvestades praeguse määruse põhjendusi. Ringkonnakohus rahuldab isa määruskaebuse osaliselt. Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg 22 esitab ringkonnakohus kohtumääruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Sellest tuleb siiski jätta välja määruse kättetoimetamist puudutavad korraldused, sest need ei oma tähtsust määruse vaidlustamisel ega täitmisel.
46. Ringkonnakohus käsitleb esmalt asja läbivaatamise ulatust (st isa nõuetest loobumise küsimust) (I), seejärel vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja lapse I osas ainuhooldusõiguse/ainuotsustusõiguse andmise avaldust (II), muid määruskaebuse väiteid (III) ja teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (IV). I
47. Maakohus märkis, et isa loobus 19.06.
48. a ärakuulamisel osaliselt oma nõuetest ja palus õppekoha ja tervise küsimustes jätta vanematele ühise hooldusõiguse. Määrusekaebuses rõhutab isa aga, et viidatud maakohtu seisukoht on väär. Seega tuleb ringkonnakohtul esiteks võtta seisukoht, millised isa nõuded on praegu menetluses ja millises ulatuses tuleb asi ringkonnakohtus läbi vaadata. 34.
49. TsMS § 477 lg 6 esimese lause kohaselt, kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel, võib avaldaja avalduse tagasi võtta sarnaselt hagiga hagimenetluses.

§ 137

lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Seega on praegu tegemist menetlusega, mille võib algatada üksnes avalduse alusel. 34.

1. TsMS § 424 lg 1 järgi võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. 12 TsMS § 424 lg 2 sätestab, et hagi tagasivõtmine ja kostja nõusolek hagi tagasivõtmiseks avaldatakse kohtule kirjalikult või protokollitakse. TsMS § 424 lg 3 kohaselt toimetatakse kohtule esitatud hagi tagasivõtmise avaldus kostjale kätte, kui tagasivõtmiseks on vajalik tema nõusolek. Kui kostja ei esita vastuväidet avalduse kättetoimetamisest alates kümne päeva jooksul, loetakse et ta on nõusoleku andnud. TsMS § 423 lg 1 p 2 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on hagi tagasi võtnud. TsMS § 425 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata määrusega. Toimikust (II kd, tl 39 pöördel) nähtuvalt märkis isa esindaja 19.06.
2. a ärakuulamisel, et nad jäävad avalduse juurde ja paluvad selle rahuldada. Isa esindaja viitas, et nad taotlesid ka ühise hooldusõiguse lõpetamist terviseküsimustes. Lisaks rõhutas isa esindaja, et jäävad muidu oma avalduse juurde lõpetada ema juures lapse I elukoht, õppekoha ja tervisega seotud küsimustes jätta ühine hooldusõigus. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgu eelnevast üheselt, kas isa soovis oma avalduse osaliselt tagasi võtta. Isa esindaja märkis vastuoluliselt nii seda, et nad jäävad esitatud avalduse juurde, kui ka seda, et õppekoha ja tervise küsimustes tuleb jätta vanematele ühine hooldusõigus. Maakohus ei ole istungil nimetatud vastuolu kõrvaldanud. 34.
3. Lisaks on Riigikohus (Riigikohtu 12.06.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 18) selgitanud, et kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmiseks või sellest loobumiseks kehtib erikord, mh peab kohus tagasivõtmise või loobumise määrusega lahendama. Hagist loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selle osas TsMS § 429 lg 1 esimese lause ja § 431 lg 1 esimese lause alusel menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta (sama on Riigikohus leidnud ka kassatsioonkaebusest loobumise kohta, vt Riigikohtu 06.06.
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313, p 16.1). Ringkonnakohtu hinnangul kehtivad viidatud Riigikohtu seisukohad ka praeguses hagita asjas (kus menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel) avalduse TsMS § 477 lg 6 esimese lause alusel (osalise) tagasivõtmise puhul. Isegi, kui isa võttis 19.06.
6. a ärakuulamisel osaliselt oma avalduse tagasi, ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks isa avalduse osalise tagasivõtmise lahendanud. Seega oli isal õigus oma menetluslikku positsiooni muuta ja avalduse osalise tagasivõtmise avaldus tagasi võtta. Kuna isa on määruskaebuses rõhutanud, et ei ole oma nõuetest osaliselt loobunud, on isa väljendanud selgelt soovi avalduse osalise tagasivõtmise avaldus tagasi võtta, kui ta selle 19.06.
7. a ka esitas. 34.
8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 659 kohaselt on ringkonnakohus ka määruskaebuste lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Kuna isa palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja avalduse rahuldada, siis vaatab ringkonnakohus asja läbi kõikide isa avalduses esitatud nõuete osas. Isa taotleb vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse I suhtes elu- ja viibimiskoha, õppimise (sh kool ja täiendõppe kursused) ja tervise küsimustes ning palub nimetatud osas anda talle lapse I ainuhooldusõiguse. II (A) 13 35.

§ 116

lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

§ 116

lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

§ 120

lg 1 esimese lause järgi on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja.

§ 124

lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§-st 117 tuleneb, et üldjuhul on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus ning

§ 118

lg 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. 36.

§ 137

lg 1 esimene lause sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 119

sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Riigikohtu praktika järgi on vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) alternatiivsed nõuded ning kohus saab lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel.

Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust. Eelnevast tulenevalt, kui ringkonnakohus leiab, et mõnes valdkonnas tuleks olukorda reguleerida, kaalub ringkonnakohus, kas nimetatud küsimuses tuleks ühele vanemale anda ainuhooldusõigus või otsustusõigus. Ringkonnakohus selgitas ka vanematele, et kui lapse I mõnd vaidlusalust valdkonda puudutavas osas hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei takista lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist või selles osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ei tingi lapse huvid, siis on võimalik vaidlus lahendada ka teatud valdkondi puudutavate üksikküsimuste puhul otsustusõiguse üleandmisega ühele vanemale. 37. Hooldusõiguse küsimusi tuleb hinnata eraldi erinevate valdkondade (elu- ja viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise küsimused) puhul (Riigikohtu 22.11.2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). 38. Kohus juhindub kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (

§ 123lg 1; Riigikohtu 26.06.2013.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 17). Riigikohus on selgitanud, et ka vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui 14 selle tingivad lapse huvid (

§-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 22.2). Lapse huvide väljaselgitamisel tuleb arvesse võtta lapse arvamust, lähtuvalt tema vanusest ja arengutasemest. Ringkonnakohus, olles lapse I isiklikult ära kuulanud, leiab, et lapse I vanus (
2. aastane) ja arengutase võimaldavad tema arvamusega tema huvide väljaselgitamisel arvestada. Kohtul tuleb aga lapse I huvide väljaselgitamisel kaaluda kõiki asjaolusid kogumis. (B)
3. Esiteks käsitleb ringkonnakohus isa avaldust seoses lapse I viibimiskoha määramise küsimusega. Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. Vaidlusega lapse igakordse viibimiskoha üle võib tegemist olla ka siis, kui vanemad on ühte meelt, et mõlema lapse alaliseks elukohaks on ühe vanema elukoht (Riigikohtu 25.05.
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12). Ka lapse viibimiskoha määramise õigust saab vanem taotleda alternatiivselt nii

§ 119kui ka § 137 lg 1 alusel (Riigikohtu 25.05.2016.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12 ja 13). 40. Maakohus kinnitas 04.04.2016 tsiviilasjas nr 2-16-1963, milles isa esitas avalduse määrata kindlaks lastega I ja II suhtlemiskord ning ema vastuavalduse lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste I ja II suhtes ning anda nende hooldusõigus osaliselt üle emale, vanemate vahel kompromissi. Mh leppisid vanemad kompromissi p-s 1.1 kokku, et lapsed elavad ema juures ning emal on õigus määrata laste elukoht Tallinna piires ainuisikuliselt (I kd, tl 12). Seega lõpetati ringkonnakohtu hinnangul viidatud kompromissiga mh osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse I suhtes ning anti emale ainuhooldusõigus lapse I peamise elukoha küsimuses.

§ 138

lg 1 kohaselt, kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. Asja materjalidest nähtub, et isa taotleb, et talle antaks üle hooldusõigus lapse I peamise elukoha küsimuses ehk on selles osas esitanud avalduse

§ 138lg 1 alusel.

1. Isa tugineb lapse I viibimiskoha määramise küsimuses vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja isale nimetatud küsimuses ainuhooldusõiguse andmise nõude puhul kokkuvõtlikult järgmistele aspektidele. Ema juures elades on lapsel I koolis probleemid (mh mõjuva põhjuseta puudumised, kodused ülesanded tegemata, õppeedukus langeb) ja tervis halvenenud (silmanägemine halvenenud prillide puudumise ja piiramatu arvutis mängimise tõttu) ning ema ei tegele lapse I probleemidaga (mh mängusõltuvusega). Lisaks viitab isa, et kasuisa on last I kahel korral (05.06.2016 ja 23.12.2018) väärkohelnud (löönud, haaranud juustest, selja tagant kägistanud), põhjustades talle füüsilist valu (mh marrastusi ja verevalumeid). 15
2. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolud pärast praeguses tsiviilasjas maakohtu määruse tegemist (ja ka 04.04.2016 tsiviilasjas nr 2-16-1963 lahendi tegemist) oluliselt muutunud. Asjas ei ole vaidlust, et 23.12.2018 toimus lapse I ja kasuisa vahel konflikt, mille käigus tekitas kasuisa lapsele I füüsilist valu ning laps I elab pärast kasuisaga 23.12.
3. a toimunud intsidenti isa juures (II kd, tl 100 pöördel, II kd, tl 112). Laps I avaldas ärakuulamisel ringkonnakohtule, et ei soovi ema juures elada. Lisaks kinnitas laps I, et suhted kasuemaga on head, ei tülitse ja suhtlevad normaalselt ning mõlema vanema juures on õppimisvõimalused (II kd, tl-d 112-112 pöördel). Ka kasuema on varem eestkosteasutusele kinnitanud nõusolekut, et laps I koliks tema ja isa juurde elama (I kd, tl 76). Soovi elada isaga ja häid suhteid kasuemaga kinnitas laps I ka oma esindajale (II kd, tl 123 pöördel). Arvestades lapse I vanust ja arengutaset, peaks laps I ringkonnakohtu hinnangul saama eelkõige ise otsustada, kelle juures ta elada soovib. Lisaks nähtub asja materjalidest, et pärast seda, kui laps I taas isa juures elab, läheb tal koolis paremini (põhjuseta puudumisi ei ole, hinded on paranenud, kodused ülesanded tehtud ja vajalikud õppematerjalid olemas; II kd, tl 118 pöördel, II kd, tl 121 ). Seda on mh möönnud ka ema (II kd 118 pöördel). Lisaks on ka lapse esindaja leidnud, et lapsel I on ema juures probleeme ja isa suudab ennast paremini kehtestada. (II kd, tl 39 pöördel). Samuti viitas lapse I esindaja, et lapse I väitel abistab ja juhendab isa teda õppimises (II kd 123 pöördel). Seega tagab isaga elamine lapse I heaolu ja huvide kaitse. Kuigi isa on 14.09.2015 tehtud otsusega kriminaalkorras karistatud lapse I ja lapse II kehalise väärkohtlemise eest (I kd, tl-d 58-62), ei anna see asjaolu praegu alust leida, et isaga koos elamine kahjustab lapse I huve. Vangla 02.09.
4. a vastuse (I kd, tl 78) ja Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna 18.10.
5. a arvamuse kohaselt kulges isa katseaeg positiivselt. Vangla vastuse kohaselt läbis isa sotsiaalprogrammi „Pere- ja paarisuhete vägivalla vähendamine“. Psühholoogi tagasiside kohaselt on isa emotsionaalselt stabiilne, tema mõttekäik on ratsionaalne ja paindlik, enesehinnang piisavalt adekvaatne ning koostöövalmidus hea. Käitumiselt on isa üldiselt dominantne, egotsentriline ja verbaalselt aktiivne. Ta on keerulise loomuga inimene, kellel on väljakujunenud väärtushinnangud ja hoiakud. Isal on hea eneseanalüüsi oskus, ta tunnistab ja kirjeldab oma probleeme ja nõustub, et peab nende lahendamiseks pingutama. Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna vastusest nähtuvalt ei pannud isa karistusregistri andmetel katseajal toime uusi õigusrikkumisi. Isa hoolib lastest ja mõistab, et nad vajavad mõlema vanema hoolimist ja kindlustunnet. Isa mõistab, et füüsiline karistamine oli väär ega tee seda enam. Isa püüab lastega rohkem rääkida ja on saavutanud lapsega I hea kontakti (õpib isa juures hästi). Toimikust nähtub, et lapsel I on säilinud emotsionaalne side mõlema vanemaga (II kd, tl 76; I kd, tl 109) ning suhted isaga on lähedased ja head (I kd, tl 112). Lisaks selgitas laps I, et on isale andestanud, et isa teda kunagi lõi, isa ei takista ema juurde minekut ning laps I julgeks isale öelda, et tahab emaga elada (II kd, tl-d 112-112 pöördel). Laps I on oma esindajale ka varasemas menetluses (perioodil, mil soovis elada emaga) kinnitanud, et ei karda isa (II kd, tl 39 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et arvestades isa praegust käitumist ja suhtumist lastesse, ei saa üksnes mitmeid aastaid tagasi toimunud juhtumi alusel leida, et isaga koos elamine ei vasta lapse I huvidele ja heaolule. Kuigi laps I avaldas ärakuulamisel ringkonnakohtule, et igatseb õde ja tahaks temaga rohkem koos olla, on laps I samas märkinud, et näeb õde korra kahe nädala jooksul isa juures (II kd, tl 112). Seega on lapsele I tagatud võimalus oma õega suhelda. Eelnevast tulenevalt vastab asja materjale kogumis hinnates isaga elamine lapse I huvidele. 16
6. Järgmiseks hindab ringkonnakohus, kas isale tuleks lapse I peamise elukoha küsimuses anda ainuhooldusõigus või otsustusõigus. 43.
7. Riigikohus on rõhutanud, et on oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust

§ 118

lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (Riigikohtu 22.11.

1. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 16). Lisaks on Riigikohus selgitanud, et hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-165794, p-d 16 ja 17). Praeguses asjas kinnitas ema eestkosteasutusele 08.04.
3. a kohtumisel, et kui laps I soovib isaga elada, ei vaidle ta sellele vastu, kuid on alati nõus lapsega I koos elama, kui viimane selleks valmis on (II kd, tl 118 pöördel). Ka isa on eestkosteasutusele kinnitanud, et kui laps I soovib minna tagasi ema juurde elama, ei takista ta seda (II kd, tl 118). Eeltoodust saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et vanemad on arvestanud lapse I huvide ja heaoluga ning saavutanud lapse I peamise elukoha küsimuses kokkuleppe. Lisaks nähtub asja materjalidest, et vanemad on ka varem lapse heaolu esikohale seades jõudnud tema peamise elukoha küsimuses kokkuleppele (
4. a vanemate ühise hooldusõiguse lapse I suhtes lõpetamise vaidluse puhul (I kd, tl 12); olukorras, kus
5. a toimus kasuisa ja lapse I vahel konflikt (I kd, tl 111)). Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest ei nähtu, et vanemate konfliktsed suhted takistaks lapse I peamise elukoha küsimuse otsustamist. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul täidetud

§ 138

lg-s 1 sätestatud eeldused vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks lapse I peamise elukoha määramise küsimuses. Kuna laps I soovib hetkel elada isaga, on lapse I huvides anda isale otsustusõigus lapse I peamise elukoha määramise küsimuses (et isa saaks rahvastikuregistris teha vajalikud muudatused). 43.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse I huvides, et ka muudes lapse I viibimiskoha määramise hooldusõiguslikes küsimustes säiliks vanematel ühine hooldusõigus. Asja materjalidest ei nähtu, et see ei vastaks lapse I heaolule või et vanemate konfliktsed suhted takistaksid lapse I viibimiskoha määramise osas hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Isa avaldas 27.09.
2. a istungil, et ema puhkusereisi ajal helistas isale arst, et laps I on torkehaavaga haiglas. Laps I väitis, et kukkus puu otsas, kui ei suutnud isale näidata, millise puuga oli tegemist (I kd, tl 87 pöördel). Isa on ise esile toonud, et politsei ei algatanud menetlust, kuna sellega ei ohustatud oluliselt lapse I tervist. Ringkonnakohtu arvates ei saa viidatud ühekordsest juhtumist järeldada, et emaga suhtlemine kahjustaks lapse I heaolu. Lapse I vanust ja arengutaset arvestades peaks ta eelkõige saama ise otsustada kellega, kus ja millal ta viibib (mh vanemate ja sugulastega suhtlemise kontekstis). Laps I avaldas ärakuulamisel ringkonnakohtule, et ta peab oma perekonnaks ka onu ja tädi ning nende lapsi. Lisaks viitas laps I, et ema õde on abistanud teda eesti keele õppimisel (II kd, tl 112). Ringkonnakohtu hinnangul on lapse I huvides, et ta saaks suhelda nii mõlema vanema kui ka oma sugulastega. Kuna PPA 11.04.
3. a seisukoha järgi ei ela kasuisa
4. a jaanuarist enam lapse I emaga koos, ema ja kasuisa lahutavad ning kasuisal ei ole ema korterisse enam ligipääsu (ukselukud on vahetatud; II kd, tl 114), ei ohusta kasuisa enam lapse I heaolu, kui laps I ema külastab. Lapse I huvides on, et mõlemad vanemad saaksid kaasa rääkida tema viibimiskoha küsimustes ning laps I saaks nimetatud küsimusi arutada mõlema vanemaga. 17 (C)
5. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus isa avaldust seoses lapse I tervise küsimusega. Isa on tuginenud sellele, et lapse I silmanägemine on perioodil 2014 – 2018 halvenenud -1,5-lt -3-le (I kd, tl-d 41 ja 133 pöördel; II kd, tl-d 63, 72), kuna tal ei ole prille kaasas ja ta mängib piiramatult arvutimänge. Ema ei ole isa väitel viidatud probleemidega (mh hasartmängusõltuvusega) tegelenud.
6. Laps I selgitas ärakuulamisel ringkonnakohtule, et kannab nüüd prille kaasas ja paneb ette, kui ta kaugele ei näe. Laps I avaldas, et käib enamasti arsti (nt silmaarsti) juures emaga (II kd, tl 112). Ka isa selgitas eestkosteasutusele, et laps I käis
7. märtsis nägemiskontrollis ning tema silmanägemine ei ole halvenenud. Lisaks ei ole asjas vaidlust, et lapsel I ei ole enam hasartmängusõltuvust (st see on pärast isa juurde kolimist kontrolli alla saadud). Laps I avaldas ärakuulamisel ringkonnakohtule, et ta ei ole enam nii palju arvutis ning teeb arvutis kooliasju. Kui hakkas rohkem õppimisega tegelema, ei olnud arvutis olemiseks enam nii palju aega (II kd, tl 112). Eelnevast tulenevalt on eespool viidatud lapse I terviseprobleemid praegu kontrolli alla saadud.
8. Nagu eelnevalt viidatud, on lapsel I lähedased suhted mõlema vanemaga (II kd, tl 76). Laps I avaldas ärakuulamisel ringkonnakohtule, et räägib oma probleemidest mõlema vanemaga (II kd, tl 112). Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et vanemate pingelised suhted takistaksid lapse I tervise osas oluliste hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ka lapse I esindaja on viidanud, et vanemate suhtlus last I puudutavates küsimustes on võimalik ja vajalik (I kd, tl 96; II kd, tl 78 pöördel) ning eestkosteasutus märkis, et lapse I tervise küsimustes osalevad mõlemad vanemad (I kd, tl 109). Arvestades lapse I vanust ja arengutaset, peaksid vanemad ringkonnakohtu hinnangul arvestama lapse I tervise küsimuste otsustamisel eelkõige lapse I enda soove ja arvamust. Lapse I huvides on, et mõlemad vanemad saaksid tema olulistes tervise küsimustes kaasa rääkida ja laps I saaks neid küsimusi mõlema vanemaga arutada. Asja materjalidest ei nähtu, et vanemad takistaksid üksteisel lapse I terviseprobleemidega (silmanägemine, hasartmängusõltuvus) tegelemist. Üksnes asjaolu, et lapse I peamine elukoht on isa juures ei tingi muudes hooldusõiguse küsimustes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse I suhtes. Seega ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lapse I suhtes lõpetamine põhjendatud ning vanemate ühise hooldusõiguse säilimine ei kahjusta lapse I huve. (D)
9. Lapse I hariduse puhul on isa vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust põhistanud asjaoluga, et ema juures elades on lapse I õppeedukus madal ja ta puudub põhjuseta koolist ning ema ei tegele nimetatud probleemide lahendamisega (I kd, tl 121).
10. Vanemad ei vaidle, et pojal läheb koolis paremini isa juures elades (II kd, tl 118). Ka asjas esitatud tõenditest ja seisukohtadest nähtub, et perioodidel, kui laps I on asunud elama isa juurde, on tema õppeedukus ja koolikohustuse täitmine paranenud (I kd, tl 146-146 pöördel, 151-151 pöördel; II kd, tl 121). Kuna nimetatud asjaolud toimikus olevate tõenditega tõendatud, ei anna ringkonnakohus asja lahendamisel hinnangut isa määruskaebuse väitele, et maakohtu istungil jäi protokollimata isa taotlus, milles isa palus kohustada ema esitama õppeedukuse ja terviseseisundi parandamise kohta tõendid. See ei ole asja lahendamisel enam tähtis. 18
11. Toimikust ei nähtu, et vanemad vaidleksid lapse I (oluliste) haridusküsimuste (nt kooli valiku) üle. Pigem tugineb isa sellele, et suudab lapse I õppimist kontrollida ja talle piire seada, emal see aga ei õnnestu. Sama on leidnud ka eestkosteasutus (I kd, tl 16 pöördel) ja lapse esindaja (II kd, tl 123 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi nimetatud asjaolu aga vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse I haridusküsimustes. Nagu eelnevalt märgitud, on lapsel I lähedased suhted mõlema vanemaga. Laps I avaldas ärakuulmisel ringkonnakohtule, et räägib probleemidest mõlema vanemaga, vanemad ja ema õde aitavad teda õppimises (II kd, tl 112). Seega on lapse I huvides, et ta saaks olulisi haridusküsimusi arutada mõlema vanemaga. Asja materjalidest ei nähtu, et ema takistaks isal lapse I õppeedukuse ja koolist puudumise probleemiga tegelemist. Seda eriti olukorras, kus ringkonnakohus leidis eelnevalt, et lapse I peamise elukoha määramise küsimuses tuleb otsustusõigus anda isale ning ema ei vaidle vastu sellele, et laps I elab isaga, kui laps I seda soovib.

§ 145

lg-test 2-4 tuleneb, et vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel kas viibib või alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta.

§ 145

lg 4 teise lause kohaselt võib kohus lapse huvides hooldusõiguseta vanema otsustusõigust piirata. Seega on isal võimalik lapse I igapäevaste haridusküsimustega (nt koduste ülesannete tegemine, koolikohustuse täitmine) ehk tavahooldamise küsimustega tegeleda ainuisikuliselt ajal, mil laps I viibib tema juures. Asja materjalidest nähtub, et laps I viibib suurema osa ajast isa juures ja külastab ema pigem harva (II kd, tl-d 112 pöördel, 123 pöördel). III 50. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei hinnanud kõiki esitatud tõendeid. TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses koguda omal algatusel tõendeid. TsMS § 477 lg 7 järgi nõuab kohus vajaduse korral avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. Ringkonnaohus ongi seda praeguses menetluses teinud. Kuna asjaolud on oluliselt nii isa avalduse esitamise aja (2016.

1. a)kui ka maakohtu määruse tegemise ajaga (25.10.2018) võrreldes muutunud, hindas ringkonnakohus asja lahendamisel toimiku materjale kogumis. Mh kõrvaldas ringkonnakohus maakohtu menetlusnormide rikkumise ning andis hinnangu lapse I tervise- ja haridusküsimusi puudutavatele tõenditele, mida maakohus ei uurinud, kuna leidis, et isa loobus osaliselt oma nõuetest. 51. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega, lepitusmenetluse algatamine ei ole põhjendatud (TsMS § 654 lg 6). mille kohaselt IV 52. Määruskaebuse kohaselt eiras maakohus isa taotlust kuulata ära lastekaitsespetsialist VV. Kuna vaidlust ei ole, et praeguseks on asjaolud oluliselt nii isa avalduse esitamise aja (2016.
2. a)kui ka maakohtu määruse tegemise ajaga (25.10.2018) võrreldes muutunud, ei ole asja lahendamisel enam tähtsad VV ütlused. Isik saaks ütlusi anda 2016. a ja 2017. a sündmuste kohta ning lisaks ei vaidle pooled, et isa juures elades läheb lapsel I koolis paremini ning 19 hasartmängusõltuvus on kontrolli alla saadud. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata isa taotluse kuulata ära VV, kuna tõendil ei ole asjas tähtsust. 53. TsMS § 551 lg 1 kohaselt võib kohus hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena rakendada hagi tagamise abinõusid, sh eelkõige TsMS § 378 lg-s 3 sätestatud abinõusid, milleks on ka vanema ja lapse õigussuhte reguleerimine (p 1). Riigikohus on rõhutanud, et viidatud sätte järgi saab kohus küll reguleerida vanema ja lapse õigussuhet kohtumenetluse ajaks, kuid mitte lahendada üldjuhul asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt (see oleks vastuolus põhimõttega, et hagita perekonnaasjas tehtud kohtumäärust ei täideta enne selle jõustumist). Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (

§ 143

lg-d 21 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (

§ 119

) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (

§ 134lg 1).

Arvestada tuleb, et abinõu koormaks kõiki menetlusosalisi üksnes määral, mida võib pidada lapse huve ja kõiki asjaolusid arvestades põhjendatuks, hoidmaks ära lapse heaolu kahjustamist (TsMS § 378 lg 4; Riigikohtu 12.02.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 35). Isa esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna praegu ei tingi lapse I vajadused esialgse õiguskaitse kohaldamist. Lapse I heaolu ei ole ohus ning ei esine ka last I puudutavaid küsimusi, mis vajaksid kiiret lahendamist. Asjas ei ole vaidlust, et laps I elab vanemate kokkuleppel isa juures. Lisaks, kuna PPA 11.04.
2. a seisukoha järgi ei ela kasuisa
3. a jaanuarist enam lapse I emaga koos, ema ja kasuisa lahutavad ning kasuisal ei ole ema korterisse enam ligipääsu (ukselukud on vahetatud; II kd, tl 114), ei ohusta kasuisa enam lapse I heaolu, kui laps I ema külastab.
4. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 alusel asja materjalide juurde isa määruskaebuse ja 02.04.
5. a menetlusdokumendi lisaks olevad tõendid.
6. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse I riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause ja lg 3 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 20