Obsah (14)

§ 394§ 230§ 438§ 367§ 173§ 163§ 174§ 138§ 139§ 144§ 169§ 178§ 442§ 445

2-19-3363 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid

§ 394lg 2 punktid 2 ja 3).

1. Kostja vastuväited hageja nõude suurusele on põhjendamata – kostja on jätnud arvestamata laenulepingu eriregulatsiooni. Vastuse punktides 3.3.2-3.3.5 esitab kostja vastuväited hageja nõude suurusele. Hageja nende vastuväidetega ei nõustu – hageja nõuded põhinevad otse poolte vahel sõlmitud laenulepingul ja selle lisal. Hageja põhinõude arvestus on tehtud laenulepingu individuaalsete tingimuste ja lepingule lisatud maksegraafiku põhjal. Hageja nõuded põhinevad laenulepingu punktidel 7.2 ja 7.3, mille järgi on laenulepingu lõppemisel kostja rikkumise tõttu hagejal õigus nõuda kostjalt ülejäänud laenusumma ennetähtaegset tagasimaksmist ja kõikide laenuintresside tasumist. Seega oli lepingus kokku lepitud eriregulatsioon üldreegli suhtes, millele kostja tugineb ja mille kohaselt ei saa intressi nõuda perioodi eest pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kostja on jätnud lepingu regulatsiooni tähelepanuta. Kostja ei ole ka väitnud, et see regulatsioon ei oleks kehtiv. KOSTJA VASTUVÄITED
2. Kostja esitas 26.03.2019 vastuse hagiavaldusele. Kostja teatas vastavalt

§ 394

lg 2 p-le 1, et tal ei ole vastuväiteid kohtu poolt hagi menetlusse võtmise kohta, kuid on seisukohal, et tema vastu esitatud hagi on põhjendamatu ja pahatahtlik. Hageja on hagis faktilisi asjaolusid meelevaldselt käsitlenud ning kohtuvaidlusega täiendavad menetluskulud tekitanud, kuivõrd pole kostja poole kohtuväliselt üldse pöördunud. Hagi täies ulatuses rahuldamiseks ei ole alust.

1. Esiteks, kostja ei vaidlusta laenulepingu sõlmimist ning selle alusel raha kättesaamist, kuid palub kohtul jätta tähelepanuta kõik hageja viited kostja pahatahtlikkusele. Asjaolu, et laenulepingu tagatiseks hüpoteegiga koormatud kinnistu oli samaaegselt koormatud ka ostueesõigusega, nähtus ka lepingust, mille alusel hageja hüpoteegi omandas. Seega pidid ostueesõiguse võimaliku teostamisega seotud tagajärjed olema ka hagejale kui professionaalsele laenuandjale teada. On selgelt kohatu süüdistada kostjat pahatahtlikkuses, mis ei aita kaasa asja lahendamisele ega ka poolte vahel kokkuleppe leidmisele. Teiseks, hageja pole kõnealuses teemas kostja poole kordagi kohtuväliselt pöördunud. 04.03.2019 nõudekirja esitas hageja samaaegselt kohtusse hagi esitamisega. Seega ei ole hageja pöördunud kostja poole kohtuväliselt lahenduse leidmiseks ega võimaldanud ka tekkinud olukorda muul viisil kui kohtumenetluse raames lahendada. Kolmandaks, võttes arvesse 04.03.2019 nõudekirjas antud tähtaega uue tagatise andmiseks ning faktilist asjaolu, et kostjal pole võimalik hagejale täiendavat tagatist anda, loeb kostja laenulepingu lõppenuks alates 25.03.2019 (laenulepingu p 2.3.4 2). Sellekohase teavituse on hageja kostjale ka edastanud. Ülaltoodust hoolimata vaidleb kostja hagi rahuldamisele selles märgitud ulatuses vastu. Seda järgmistel põhjustel.
2. Hagis esitatud nõuetel neis märgitud ulatuses puudub õiguslik alus. Hageja poolt hagis 4 2-19-3363 esitatud nõuete esitamine viitab kostja arvel alusetult rikastumise soovile. Nähtuvalt hagiavalduse p-st 2.3 on hageja hagis esitatud nõuete sisustamisel käitunud äärmiselt loominguliselt, järgimata laenulepingus kokkulepitut või ka võlaõigusseadusest tulenevat. Laenusumma – laenulepingu p 1 alusel on hageja saanud laenu 36 000 eurot, mitte 47 770,08 eurot nagu viitab hageja hagi p-s 2.
3. Hageja professionaalse laenuandjana suudab eelduslikult eristada laenusummat, intresse ja krediidi kogusummat, mistõttu kohtule asjaolude eksitav esitamine on selgelt oma menetlusõiguste pahatahtlik kasutamine.
4. Intress – Riigikohus on korduvalt oma praktikas selgitanud, et kui pooled on kokku leppinud laenu tagastamise aja, siis on nad kokku leppinud ka laenu kasutamise aja. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine (RKTKo 3-2-1-137-06, p 17; RKTKo 3-21-89-08, p 15; RKTKo 3-2-1-141-12, p 10). Seega pole võimalik nõuda intressi n-ö etteulatuvalt, vaid üksnes laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Arvestades, et (i) laenuleping lõppes 25.03.2019, millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks, ning (ii) laenulepingu lisaks olevat maksegraafikut, mille kohaselt igakuise osamakse tasumise kuupäev oli
5. kuupäev, on sissenõutavaks muutunud üksnes esimesed neli intressimakset (st 553,20 + 541,58 + 529,78 + 517,80 = 2142,36 eurot).
6. Hooldustasu – kuivõrd laenuleping on alates 25.03.2019 hageja enda poolt üles öeldud, puudub edaspidiselt, st alates aprillist 2019 hagejal kostja vastu ka hooldustasu tasumise nõue.
7. Viivisenõue – kostja jaoks jääb arusaamatuks hageja viivisenõue, kuivõrd hageja arvestab viivist vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud imperatiivse normiga, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 keelab viivise nõudmise intressilt, seda nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist, ning viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumatu kostja vastuväidetest (RKTKo 3-2-1-170-13, p 16; RKTKo 3-2-1-18412, p 31; RKTKo 3-2-1-2-14, p 13; RKTKo 3-2-1-1-14, p 21).
8. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et sõltumata probleemidest laenulepingu tagatisega, on hageja poolt kohtusse esitatud hagi meelevaldne ning pole kooskõlas materiaalõigusega. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230

lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (RKTKo 3-2-1137-07, p 13). Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja peab esitama kohtusse nõuetekohase intressi- ja viivise arvestuse, pärast mida saab kostja nõude suuruse osas seisukoha kujundada (võttes arvesse sealjuures kostja poolt tehtud tagasimakseid). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte esitatud seisukohti ja asjas esitatud tõendeid, jõudis järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Kohtule esitatud kirjaliku vastuse kohaselt ei vaidlusta kostja laenulepingu nr KT12112018349 sõlmimist ning selle alusel raha kättesaamist. Samuti on pooled ühel meelel selles, et pooltevaheline laenuleping on lõppenud. Hageja saatis kostjale 04.03.2019 nõudekirja laenu osamakse tasumiseks ja tagatise andmiseks, hoiatades ühtlasi kostjat laenulepingu 5 2-19-3363 erakorralise ülesütlemise eest, kui kostja oma kohustusi hiljemalt 25.03.2019 ei täida (vt tl 50-51). Hageja on seisukohal, et tema nõuete sissenõutavaks muutumise aeg on hiljemalt 25.03.
3. Kohtule esitatud kirjalikus vastuses märgib kostja, et võttes arvesse 04.03.2019 nõudekirjas antud tähtaega uue tagatise andmiseks ning faktilist asjaolu, et kostjal pole võimalik hagejale täiendavat tagatist anda, loeb kostja laenulepingu lõppenuks alates 25.03.2019 (vt tl 105 pöördel, tl 108-109). Seejuures viitab kostja oma kirjalikus vastuses seoses laenulepingu lõpetamisega pooltevahelise laenulepingu p-le 2.3.4
4. (tl 7), mis käsitleb hageja õigust laenulepingu lõpetamiseks ning õigust ennetähtaegselt nõuda laenusumma ja kogunenud intresside tagasimaksmist. Vastuses kohtule kinnitab kostja ka seda, et laenuleping on alates 25.03.2019 hageja poolt üles öeldud (tl 106). Eelnevat arvestades leiab kohus, et hageja poolne laenulepingu ülesütlemine oli kehtiv ning laenuleping lõppes 25.03.2019, mil muutusid sissenõutavaks ka laenulepingu ülesütlemisega seotud hageja nõuded.
5. Hageja on hagiavalduses kirjeldanud nõudeid, mis hagejal enda arvates kostja vastu seoses laenulepingu ülesütlemisega tekkisid (vt tl 2 pöördel). Kostja ei nõustu viidatud ulatuses hageja nõuetega, olles seisukohal, et hageja peab esitama kohtusse nõuetekohase intressi- ja viivise arvestuse, pärast mida saab kostja nõude suuruse osas seisukoha kujundada (võttes arvesse sealjuures kostja poolt laenulepingu alusel tehtud tagasimakseid). Kohus on seisukohal, et kostja eelnimetatud arusaam on põhjendamatu. Hageja märgib õigustatult, et hagivastuses peab kostja esitama selge ja tervikliku seisukoha hagi osas ning kõik oma taotlused ja väited. Samuti peab kostja juba hagivastuses esitama tõendid oma faktiväidete tõendamiseks (

§ 394lg 2 punktid 2 ja 3).

Kuna kostja ei vaidlusta laenulepingu sõlmimist ning selle alusel raha kättesaamist ega ka laenulepingu lõppemist, siis on asjakohatu kostja viide hageja tõendamiskoormisele. See, et kostja ei nõustu hageja poolt seoses laenulepingu lõppemisega esitatud nõuete arvestustega, kujutab endast pooltevahelise laenulepingu tõlgendamise ja seaduse kohaldamise küsimust, mis ei anna kostjale alust jätta oma vastuväited tõendamata. Samuti puudub kostjal õigus nõuda, et hageja esitaks teistsuguse intressi- ja viivise arvestuse kui ta reaalselt esitas. Hageja nõuete põhjendatus või põhjendamatus ongi vaidluse sisu, mida kohus saab poolte väidete ja esitatud tõendite alusel hinnata, kuid kostja ega kohus ei saa hagejale ette kirjutada, millises summas ja milliste põhjendustega hagi kohtule esitada. Kui kostja ei olnud päri hageja nõude arvestusega, siis korrektne olnuks esitada kohtule omapoolsed arvestused ja neid kinnitavad tõendid.

1. Hinnates hageja esitatud rahalisi nõudeid sisuliselt, nõustub kohus aga kostjaga, et hageja nõuded ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kuna laenulepingu alusel oli laenusummaks 36 000 eurot (tl 6), mille kättesaamist kostja ei vaidlusta, siis on kohus seisukohal, et kostja põhivõla suuruse määratlemisel saab lähtuda üksnes nimetatud summast. Kostja märgib õigesti, et laenusummaks ei olnud 47 770,08 eurot nagu viitab hageja hagi p-s 2.
2. Kohus nõustub kostjaga, et laenulepingu lõpetamisel tuleb eristada laenusummat, intresse ja krediidi kogusummat. Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale laenulepingu alusel tasunud kokku 1851,95 + 1311,95 = 3163,90 eurot (tl 17 ja tl 17 pöördel), mis vastas laenulepingu järgsele kahele esimesele maksele koos lepingutasuga ja hooldustasuga (vt tl 8 pöördel). Kostja ei väida ning pole ka tõendanud, et kostja oleks teinud hageja näidatust rohkem makseid. Laenulepingu maksegraafiku kohaselt moodustasid kahe esimese laenumakse põhiosad vastavalt 756,25 eurot ja 767,87 eurot, st kokku 1524,12 eurot (vt tl 8 pöördel). Seega hageja nõue laenulepingujärgse põhisumma ehk laenu tagastamiseks saab olla 34 475,88 eurot (laenusumma 36 000 eurot – kostja tasutud laenu põhiosa summa 1524,12 eurot).
3. Kohtu arvates ei ole asjakohane hageja põhjendus, et hageja põhinõude arvestus on tehtud laenulepingu individuaalsete tingimuste ja lepingule lisatud maksegraafiku põhjal (vt hagi p 2.3 ning hagiavalduse lisa 1, laenulepingu individuaalsete tingimuste p 4 ja lisa). Kohus märgib, et laenulepingu individuaalsete tingimuste punkt 4 (tl 6) käsitleb krediidikulukuse määra ja krediidi kogusummat, mitte aga laenusummat. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava 6 2-19-3363 asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega vastavalt seadusele saab laenuandja laenajalt tagasi nõuda üksnes sama rahasummat, mitte aga krediidikulukuse määra või krediidi kogusummat. Õigust nõuda kostjalt tagasi mingit muud summat, kui üksnes tagastamata laenusummat, ei anna hagejale ka laenulepingu punktid 7.
4. ja 7.
5. (tl 7 pöördel). Laenulepingu punktid 7.
6. ja 7.
7. näevad laenulepingust taganemisel ette hageja õiguse nõuda ennetähtaegselt üksnes järelejäänud laenusumma tagastamist, mitte aga krediidikulukuse määra või krediidi kogusumma tasumist. Samasugune regulatsioon sisaldub laenulepingu lõpetamist käsitlevas punktis 2.3.
8. (tl 7).
9. Kohus leiab, et hageja on oma põhinõude osana ekslikult käsitlenud ka intressi. Kohus nõustub kostjaga selles, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine, mistõttu pole võimalik nõuda intressi n-ö etteulatuvalt, vaid üksnes laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Kostja märgib, et „Arvestades, et (i) laenuleping lõppes 25.03.2019, millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks, ning (ii) laenulepingu lisaks olevat maksegraafikut, mille kohaselt igakuise osamakse tasumise kuupäev oli
10. kuupäev, on sissenõutavaks muutunud üksnes esimesed neli intressimakset (st 553,20 + 541,58 + 529,78 + 517,80 = 2142,36 eurot).“ Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale laenulepingu alusel tasunud kokku 1851,95 + 1311,95 = 3163,90 eurot (tl 17 ja tl 17 pöördel) ning nimetatud maksete koosseisus olid ka kaks esimest intressimakset. Kostja ei väida, et ta oleks hagejale tasunud laenulepingu lõpetamise eelselt
11. a veebruaris ja märtsis tasumisele kuulunud intressimakseid summas 1047,58 eurot (529,78 + 517,80). Seetõttu leiab kohus, et hagejal on seoses laenulepingu ennetähtaegse lõpetamisega ja laenu sissenõutavaks muutumisega kostja vastu intressinõue summas 1047,58 eurot.
12. Kohtu seisukohta hageja intressinõude osas ei muuda hageja väide, et tema nõuded põhinevad laenulepingu punktidel 7.2 ja 7.3, mille järgi on laenulepingu lõppemisel kostja rikkumise tõttu hagejal õigus nõuda kostjalt ülejäänud laenusumma ennetähtaegset tagasimaksmist ja kõikide laenuintresside tasumist. Hageja väidab, et nimetatud lepingupunktides olevat kokku lepitud eriregulatsioon üldreegli suhtes, millele kostja tugineb ja mille kohaselt ei saa intressi nõuda perioodi eest pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Kohus märgib, et kuigi laenulepingu punktides 7.
13. ja 7.
14. viidatakse laenuandja õigusele nõuda kõikide intresside tasumist, ei tulene nimetatud sätetest ühemõtteliselt, et silmas oleks peetud ka pärast laenulepingu lõppemist tulevikus tasumisele kuuluvaid intresse. Hageja tõlgenduse vastu räägib ka laenulepingu p 2.3.4., mis käsitleb hageja õigust seoses laenulepingu lõpetamisega nõuda kogunenud, kuid mitte tasutud intresside tagasimaksmist. Viide kogunenud intressi nõudeõigusele välistab kohtu arvates õiguse nõuda tulevikku suunatud intresse.
15. Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine

§ 438lg 1 järgi.

Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 24.11.

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12; 17.06.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13). Kuna laenulepingu üldtingimuste punktid 2.3.4., 7.
3. ja 7.
4. on kohtu hinnangul hageja kasutatud tüüptingimused ning kohtu arvates esineb mh laenulepingu punkti 2.3.
5. alusel vähemalt kahtlus selles, kuidas tõlgendada punkte 7.
6. ja 7.
7. (vt käesoleva kohtuotsuse p 24), siis tuleb lähtuda VÕS § 39 lg 1 teisest lausest, mille kohaselt kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. See tähendab, et kohtu arvates ei tulene pooltevahelise laenulepingu üldtingimustest hagejale õigust nõuda laenulepingu lõpetamisel kostjalt ka pärast laenulepingu lõppemist tulevikus tasumisele kuuluvaid intresse.
8. Kuid isegi, kui laenulepingu üldtingimuste punktidest 7.
9. ja 7.
10. tuleneks hagejale õigus nõuda laenulepingu lõpetamisel kostjalt ka pärast laenulepingu lõppemist tulevikus tasumisele 7 2-19-3363 kuuluvaid intresse, siis oleks selline tüüptingimus kohtu hinnangul tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1, § 42 lg 3 p 5 ja § 44 alusel, kuna selline tüüptingimus tähendaks sisuliselt kostja kohustust tasuda hagejale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist. Riigikohus selgitas 26.11.
11. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12 p-s 19, et intressi väljamõistmine pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist on põhjendamatu. Riigikohus märkis, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kohus nõustub viidatud Riigikohtu seisukohtadega, mis kinnitavad kohtu veendumust, et isegi, kui laenulepingu üldtingimuste punktidest 7.
12. ja 7.
13. tuleneks hagejale õigus nõuda laenulepingu lõpetamisel kostjalt ka pärast laenulepingu lõppemist tulevikus tasumisele kuuluvaid intresse, siis oleks selline tüüptingimus tühine.
14. Kuna hageja nõuab n-ö laenusumma koosseisus kostjalt ka igakuise hooldustasu maksmist (hooldustasu suurus on 2,5 eurot kuus, vt tl 8 pöördel), siis seoses antud nõudega nõustub kohus kostjaga, et kuivõrd laenuleping on alates 25.03.2019 hageja enda poolt üles öeldud, puudub edaspidiselt, st alates aprillist 2019 hagejal kostja vastu ka hooldustasu tasumise nõue. Vaidlus puudub selles, et kostja on hagejale laenulepingu alusel tasunud 3163,90 eurot (tl 17 ja tl 17 pöördel), mille kooseisus oli ka kahe esimese graafikujärgse makse, st detsembri 2018 ja jaanuari 2019 hooldustasu (vt tl 15 pöördel – tl 16). Samas kostja ei väida, et ta oleks hagejale tasunud laenulepingu lõpetamise eelselt
15. a veebruaris ja märtsis tasumisele kuulunud hooldustasu. Seetõttu leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hooldustasu üksnes
16. a veebruari ja märtsi kuu eest kokku summas 5 eurot (2,5 + 2,5). Kohus leiab, et hageja põhinõue kostja vastu kokku moodustub tasumata laenu põhiosa maksetest summas 34 475,88 eurot (vt käesoleva kohtuotsuse p 22), millele lisandub kostja poolt tasumata hooldustasu summas 5 eurot. Kokku on hageja põhinõue kostja vastu seega 34 480,88 eurot.
17. Seoses hageja viivisenõudega nõustub kohus kostjaga, et hageja on arvestanud viivist vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud imperatiivse normiga, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. Hageja tugineb oma viivisenõudes sellele, et laenulepingu p 7.1 järgi on hagejal mistahes makse hilinemisel õigus nõuda viivist määraga 0,1% päevas. Hageja märgib, et hagi esitamise ajaks on kostja viivitanud laenu osamakse 1311,85 euro tasumisega alates 13.02.2019 kuni 04.03.2019 (19 päeva). Seega moodustab hageja arvates viivis sellelt osamakselt 1311,85*19*0,1% = 24,93 eurot. Lisaks nõuab hageja viivist hageja väidetud põhivõlgnevuselt summas 44 606,18 eurot määraga 0,1% päevas alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest 25.03.2019 kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohus leiab, et isegi, kui laenulepingu üldtingimuste p 7.
18. andnuks hagejale õiguse arvestada intressilt viivis, oleks selline kokkulepe VÕS § 113 lg 6 alusel tühine. VÕS § 113 lg-s 6 on sätestatud, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on 06.02.
19. a tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12 tehtud otsuse p-s 31 leidnud, et viivise võimalikku arvutamist (intressilt) peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest.
20. Kohus märgib, et hageja viidatud laenu osamaksest (1311,95 eurot) moodustas intress 529,78 eurot (vt tl 8 pöördel). Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 28 märgitud põhjendusi arvestades ei saa hageja nõuda intressilt viivist, saab hageja nõuda vastava laenu osamakse tasumise hilinemisega seotud viivist üksnes summalt 782,17 eurot (1311,85 – 529,78). Samuti ei saa hageja nõuda vastava laenu osamakse tasumise hilinemisega seotud viivist mitte alates 13.02.2019, vaid 8 2-19-3363 alates 14.02.2019 (sest 13.02.2019 oli hagi kohaselt osamakse tasumise tähtajaks, viivist saab kohtu hinnangul nõuda alates osamakse tasumise tähtajale järgmisest päevast). Seega moodustab viivis hageja viidatud osamakselt alates 14.02.2019 kuni hagi esitamiseni 04.03.2019 782,17*19*0,1% = 14,86 eurot.
21. Seoses hageja tulevikku suunatud viivisenõudega (hageja nõuab viivist hageja väidetud põhivõlgnevusest summas 44 606,18 eurot määraga 0,1% päevas alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest 25.03.2019 kuni põhinõude rahuldamiseni) märgib kohus, et hageja poolt näidatud põhivõlgnevus summas 44 606,18 eurot on ebaõige. Käesoleva kohtuotsuse p-s 27 on kohus põhjendanud, et hageja põhinõue kostja vastu on 34 480,88 eurot (laenusumma 36 000 eurot – kostja tasutud laenu põhiosa summa 1524,12 eurot + hooldustasu summas 5 eurot). Kuna hagejal puudub õigus nõuda viivist intressilt, siis saab viivise arvestuse aluseks olla üksnes nimetatud põhinõude summa 34 480,88 eurot. Kuna kohtu hinnangul muutusid 25.03.2019 sissenõutavaks ka laenulepingu ülesütlemisega seotud hageja nõuded, siis leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist alates 25.03.2019 põhinõudelt summas 34 480,88 eurot.
22. Kohus leiab seega, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul on pooled laenulepingu p-s 7.
23. kokku leppinud, et hagejal on õigus nõuda viivist määraga 0,1% päevas iga maksega viivitatud päeva eest, seega lähtub kohus poolte vahel kokku lepitud viivisemäärast.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Käesolevas asjas saab kohus rahuldada hageja viivisenõude osaliselt, sest kohus rahuldab ka hageja põhinõude osaliselt. Kohus mõistab viivise kostjalt välja lähtudes hageja põhinõudest summas 34 480,88 eurot. Viivise suuruseks põhinõudelt (34 480,88 eurot) alates 25.03.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 15.05.2019 on 1793,01 eurot, vastavalt alljärgnevale arvutuskäigule: Periood 25.03.2019-15.05.2019 Viivis Päevade arv Perioodi summa: 36,50% 52 1793,01 €

1. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja pooltevahelisest laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 35 543,32 eurot, millest 34 480,88 eurot on põhinõue, 1047,58 eurot laenuintressid kuni laenulepingu lõppemiseni ja 14,86 eurot hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja pooltevahelisest laenulepingust tuleneva viivise põhinõudelt (34 480,88 eurot) alates 25.03.2019 kuni kohtuotsuse tegemiseni 15.05.2019 summas 1793,01 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja pooltevahelisest laenulepingust tuleneva viivise põhinõudelt (34 480,88 eurot) alates 16.05.2019 kuni põhinõude (34 480,88 eurot) täitmiseni määras 0,1% päevas iga maksega viivitatud päeva eest.
2. Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt tsiteerib. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses 9 2-19-3363 sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st
3. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
4. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
5. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt

§ 173

lg 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas käesolevas asjas hageja nõude ligikaudu 80% ulatuses, mistõttu kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus jätab menetluskulud 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda. 36. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja esitas kohtule 14.05.2019 kohtuistungil menetluskulude nimekirja, paludes määrata kindlaks menetluskulud ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena kokku summas 7306 eurot, sh riigilõiv hagiavalduselt summas 1100 eurot ja korduvalt hagi tagamise avalduselt 50 eurot, õigusabikulud summas 5865 eurot, kohtutäituriga seotud kulu summas 278 eurot ja registrikulud summas 13 eurot (vt tl 129-133).

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv kokku summas 1150 eurot. Samuti on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuluks hagi tagamise määruse täitmisega seotud kulu summas 278 eurot (käibemaksuta).

§ 144

p 5 kohaselt on kohtuväliseks kuluks kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulud. Kohus peab

§ 144

p 2 alusel põhjendatuks ka hageja kulutusi kostjaga seotud kinnistusraamatu väljavõtete ja registriandmete tellimiseks summas 13 eurot. 37. Kohtuväline kulu on

§ 144p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hagejale osutatud õigusabi ajaline maht menetluskulude nimekirja kohaselt 34,5 h, millele kohus lisab vastavalt hageja taotluse kohtuistungi aja ligikaudu 15 minutit. Seega hagejale on osutatud käesolevas menetluses kahe esindaja poolt kokku õigusabi ajalises mahus 34,75 h, mis hageja lepingulise esindaja tunnihinda 170 eurot (käibemaksuta) arvestades vastab rahaliselt 5907,50 eurole. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot/h on käesolevas vaidluses iseenesest aktsepteeritav. Samas tuleb arvestada, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. 38. Kohus märgib seoses hagejale osutatud õigusabiga esmalt seda, et Riigikohus on 22.06.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10 p-s 12 leidnud, et menetluskuludeks

-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda

-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. 10 2-19-3363 Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja kohtueelsete õigusabikulude osas (menetluskulude nimekirjas kuni hagi ja hagi tagamise taotluse koostamiseni ajalises mahus 12,7 h) hageja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata. 39. Kohus leiab, et ka muus osas on hageja õigusabikulud ilmselgelt ülepaisutatud, arvestades, et käesoleva vaidluse näol oli tegemist iseenesest lihtsa rahalise vaidlusega, mis kohtu hinnangul ei õigusta niivõrd suures mahus õigusabikulutusi. Muuhulgas on hageja näidanud hagiavalduse ja esialgse hagi tagamise taotluse koostamisega seotud ajakuluks ligi 10 tundi, mis kohtu hinnangul ei ole mõistlik. Ligemale poole hagiavalduse mahust moodustas hagi tagamise taotlus, mille kohus aga rahuldamata jättis (tl 65-66).

§ 169

lg 3 on sätestatud, et rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kostjalt hageja kasuks välja mõista neid kulutusi, mida hageja esindaja ise põhjustas alusetute väidete ja taotluste esitamisega. Muuhulgas esitas hageja oma hagiavalduses mitmeid põhjendamatuid nõudeid ja kaitses vastavaid ekslikke väiteid ka kohtuistungil, nt eristamata oma nõuetes selgelt laenusummat, intresse ja krediidi kogusummat, käsitledes oma põhinõude osana ekslikult tulevikku suunatud intressi ning nõudes seaduses ettenähtud keeldu eirates viivist ka intressilt (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 21-28). Seetõttu muutis hageja ise käesoleva menetluse põhjendamatult keeruliseks ja mahukaks, ning eelviidatud põhjendamatute väidetega seotud menetluskulusid ei ole õige välja mõista kostjalt. Lisaks eeltoodule on täiesti põhjendamatuks menetluskuluks menetluskulude nimekirjas 07.03.2019 kuupäevaga seotud „ettevalmistused hagivastuse koostamiseks.“ Kohus märgib, et hageja ei saa koostada iseenda hagile vastust. 40. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning käesoleva kohtuotsuse p-des 38-39 kirjeldatud asjaolusid, leiab kohus, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ajalises mahus mitte rohkem kui 10 h, mis õigusabi tunnitasu 170 eurot/h alusel vastab summale 1700 eurot. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 3141 eurot (riigilõiv 1150 eurot + hagi tagamise määruse täitmisega seotud kulu summas 278 eurot + kostjaga seotud kinnistusraamatu väljavõtete ja registriandmete tellimise kulu summas 13 eurot + õigusabikulu 1700 eurot). Võttes arvesse kohtu poolt määratud kulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 80% hageja menetluskuludest summas 3141 eurot, st 2512,80 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kostja pole kohtule oma menetluskulude nimekirja esitanud. 41.

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 42.

§ 442

lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus muuhulgas rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohus rahuldas korduva hagi tagamise taotluse oma 13.03.2019 määrusega. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, leiab kohus, et kooskõlas

§ 445

lg 2 tuleb antud hagi tagamise abinõu jätta jõusse põhjusel, et see on ilmselt vajalik kohtuotsuse täitmise tagamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 11