← Eesti

2-18-17767/17

Obsah (7)§ 100§ 105§ 116§ 101§ 102§ 108§ 99

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2019, Narva Tsiviilasja number 2-18-17767 Tsiviilasi A P ja N P hagi A

§ 100lg 4).

  1. Välja mõista A P A P kasuks elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 20.08.2018 22.11.2018 eest summas kokku 600.00 (kuussada) eurot.
  2. Välja mõista A P N P kasuks elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 20.08.2018 22.11.2018 eest summas kokku 600.00 (kuussada) eurot.
  3. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 26.11.2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohustati A P tasuma A P elatist summas 150.00 eurot kuus ja N P elatist summas 150.00 eurot kuus, alates 23.11.2018 kuni käesolevas asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 1

(10)
  1. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue A P ja N P (hagejad) esitasid 23.11.2018 Viru Maakohtule hagiavalduse A P (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Lapsed elavad emaga, kostja elab lastest eraldi. Hagiavaldusest nähtub, et kostja ei ole alates vanemate lahutusest (19.12.2017) lastele elatist tasunud. Kostja sissetulek on 1 300.00 - 1 500.00 eurot kuus, mis võimaldab tasuda lastele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Laste igakuised vältimatud kulud kuus on kokku summas 1 000.00 eurot (s.o toit 2 * 180.00 eurot, eluasemekulud 2 * 70.00 eurot, sõidukulud 2 * 10.00 eurot, hügieen 2 * 10.00 eurot, ravi 2 * 25.00 eurot, riided 2 * 50.00 eurot, jalatsid 2 * 30.00 eurot, huvid 2 * 40.00 eurot, mänguasjad, taskuraha 2 * 25.00 eurot, koolikulud 2 * 50.00 eurot, muud kulud 2 * 15.00 eurot). Hagejate ema sissetulek ei katta kõiki laste vajadusi. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise miinimummääras iga lapse kohta, alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Hagejad leidsid 18.12.2018 täiendavalt, et kostja ei esitanud ühtegi mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostjal on sissetulek töötasu näol. Kostja omandis on kinnisvara, mis kinnitab, et tema majanduslik olukord ei ole halb. Kostjal on ka liisinguauto, mida saab majandusliku olukorra parandamiseks võõrandada. Kostja on terve ning tal ei ole teisi ülalpeetavad lapsi. Kostjal on võimalik teenida sissetulekut sellises ulatuses, mis võimaldab maksta lastele elatist miinimummääras. 09.01.2019 hagejate seisukohast nähtub, et hagejate seadusliku esindaja laekumised kontole perioodil 01.06.2018 - 01.01.2019 on kokku summas 10 112.12 eurot, s.o 1 444.58 eurot kuus. Seega on hagejate seaduslikul esindajal piisav sissetulek lastele ülalpidamise andmiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad on seisukohal ka, et nad ei ole kohustatud enda kulusid tõendama, kuna nõuavad elatist miinimummääras. Seega ei pea hagejad vajalikuks esitada tõendeid enda kulutuste kohta. Asja kompromissiga lahendamine ei ole hagejate arvates võimalik. 04.02.2019 teatasid hagejad kohtule, et vaatamata sellele, et hagejate vanemad lahutasid abielu 19.12.2017, nende ühine majapidamine lõppes juunis
  2. Hagejad paluvad seega lisaks elatisele alates hagi esitamisest, kostjalt välja mõista ka tagasiulatuva elatise alates 20.07.2018 kuni hagi esitamiseni, s.o summas 1 250.00 eurot iga hageja kohta. Hagejate 23.04.2019 seisukohast nähtub, et kostja esitas 15.03.2019 vale ja tõendamata väite, et alates laste vanemate abielu lahutamisest olid nii hagejad kui ka hagejate ema kostja täielikul ülalpidamisel. Kuni aprilli lõpuni 2018 elasid kostja, hagejate seaduslik esindaja ja nende ühised lapsed kõik koos kostja korteris XXX. Nii kostja kui ka hagejate seaduslik esindaja töötavad (s.h töötasid ka tol ajal) ja suudavad rahuldada nii enda kui ka laste vajadusi. 2
(10)Alates maist 2018 ei elanud hagejate seaduslik esindaja enam kostja korteris, lapsed aga jätkasid elamist kostjaga kuni 20.06.2018. Hagejate seaduslik esindaja nõustub, et alates maist 2018 kuni 20.06.2018 olid lapsed kostja ülalpidamisel. Alates 2018 aasta jaanipäevast (s.o 23-24.06) elavad lapsed koos emaga ja on täielikult ema ülalpidamisel. Sellest ajast alates ei osale kostja laste ülalpidamises. Seega poolte vahel ei ole vaidlust, et alates maist 2018 kuni 20.06.2018 (s.o ca 2 kuud) elasid lapsed kostja juures ja olid kostja ülalpidamisel. Hagejad leiavad, et on õige tasaarvestada antud tähtaeg osaliselt hagejate tagasiulatuva elatise nõudes märgitud ajaga. Järelikult võivad hagejad nõuda kostjalt elatise tasumist tagasiulatuvalt alates 20.08.2018, s.o kokku kolme kuu eest enne hagiavalduse esitamist. Eeltoodust tulenevalt muutsid hagejad oma nõude suurust tagasiulatuva elatise nõude osas ning paluvad kostjalt välja mõista iga hageja kasuks elatis tagasiulatuvalt alates 20.08.2018 kuni hagi esitamiseni summas 750.00 eurot (3 kuud * 250.00 eurot). Hagejad paluvad kostjalt välja mõista ka elatise miinimummääras iga lapse kohta, alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Kostja vastuväited Kostja 10.12.2018 seisukohast nähtub, et hagejate poolt nõutud elatise suurus on ebamõistlik, arvestades kostja materiaalset seisundit. Kostja sissetulek koosneb vaid töötasust, tema viimase 6 kuu keskmine töötasu on 1 375.93 eurot. Nimetatud summast tuleb kanda kostja vältimatud püsikulud toidule, riietusele, transpordile, sideteenustele, tasuda korterimakseid. Lisaks sellele kannab kostja igakuised kohustuslikud laenude tagastamise kulud summas kokku 700.00 eurot, millele lisanduvad ka intressid. Kostjal on ka uus perekond, millega seoses kaasnevad suured vältimatud rahalised kulutused. Kostja ülalpidamisel on tema elukaaslane J D (isikukood XXX) ja elukaaslase alaealine laps P D (isikukood XXX). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE uuringust tuleneb, et keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta on 287.00 eurot kuus. Eelnevast tulenevalt ning võttes arvesse kostja majandusliku seisundit ja seda, et hagejate vajadused on osaliselt kaetud riiklike toetustega, palub kostja vähendada tasumisele kuuluvad elatise suurused mõisliku suuruseni alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja pakub hagejatele sõlmida kompromiss, mille järgi tuleb tal tasuda igale hagejale elatist summas 150.00 eurot kuus. Kostja 10.01.2019 vastusest nähtub ka, et tema sissetulek on 1 599.00 eurot kuus bruto (s.o 1 288.00 eurot kuus neto). Kostja vältimatud kulud lisaks laenumaksetele summas 700.00 eurot kuus on ka auto kütusekulu keskmiselt 225.84 eurot kuus ning korteri ülalpidamiskulud keskmiselt 106.99 eurot kuus. Lisanduvad ka elektri tarbimise kulud keskmiselt 20.52 eurot kuus. Lisaks kannab kostja kulusid seoses hagejate ema mobiiltelefonide järelmaksuga ja hageja 2 mobiilside teenuste tasumisega summas kokku 77.72 eurot kuus (hagejate ema ühe telefoni järelmaks 30.63 eurot kuus, hagejate ema teise telefoni järelmaks 35.09 eurot kuus, hageja 2 mobiilside teenus 12.00 eurot kuus). Kostja igakuised kulud televisioonile ja internetile on 35.95 eurot kuus. Kostja igakuised vältimatud püsikulud on summas kokku 1 167.02 eurot, millele lisanduvad ka kulud toidule, riietele jne. Kostja omandis on korteriomand asukohaga XXX. Nimetatud korteri puhul on tegemist kostja elukohaga, mille võõrandamisel jääb ta elamispinnata. Suvila, mis asub AÜ-s L , XXX, on hagejate ema ja kostja ühisvara. Suvila kostja ainuomandisse ei kuulu. Hagejate ema teostab alates 22.10.2012 äritegevust FIE-na ning tema poolt kohtule esitatud konto väljavõte ei kajasta ema tegelikku majanduslikku olukorda. Kuna hagejate ema osutab 3
(10)iluteenuseid, siis suurem osa tema sissetulekust laekub klientidelt sularahas, s.o hagejate ema sissetulek on suurem ning majanduslik seis parem, kui see tuleneb kohtule esitatud konto väljavõttest. 15.03.2019 teatas kostja kohtule, et ta on nõus tasuma elatist summas 180.00 eurot kuus iga lapse kohta. Kostja on seisukohal ka, et laste vanemate ühine majapidamine lõppes kohe peale abielu lahutamist. Kuivõrd hagejate emal puudus elukoht, elas ta koos hagejatega kostja omandis olevas korteris. Asjaolu, et hagejate ema elas kostja korteris, ei tähenda iseenesest, et pooltel oli ühine majapidamine. Alates abielu lahutamisest olid nii hagejad kui ka hagejate ema kostja täielikul ülalpidamisel. Alates maist 2018 kuni 22.06.2018 elasid hagejad kostja juures (ilma emata) ning olid täielikult kostja ülalpidamisel. Hagejate seaduslik esindaja laste ülalpidamist sel ajal ei täitnud. Võttes ülaltoodut arvesse, on kostja arvates alus nõuete tasaarvestamiseks ning seega puuduvad õiguslikud alused kostjalt elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt. Juhul, kui kohus leiab siiski, et on alused elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt, palub kostja tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise vähendamist. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejad A P ja N P on hagejate seadusliku esindaja N R ning kostja A P ühised lapsed (tlk 7). Laste vanemate abielu on lahutatud 19.12.2017 (tlk 8). Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et hagejad on koos vanematega elanud kostja korteris asukohaga XXX kuni mai 2018. Mais 2018 kolis hagejate seaduslik esindaja kostja korterist välja, lapsed aga jätkasid elamist kostjaga kuni sama aasta jaanipäevani. Pooled ei vaidle ka, et alates maist 2018 kuni 2018 aasta jaanipäevani olid lapsed täielikult kostja ülalpidamisel. 2018 aasta jaanipäevast (s.o 23-24.06) elavad lapsed koos emaga, kostja sellest ajast alates laste ülalpidamises ei osale. Perekonnaseaduse (edaspidi

) § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 järgi oli alates 01.01.2018 töötasu alammäär 500.00 eurot kuus, millest ½ on 250.00 eurot. Alates 01.01.2019 on töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist 4

(10)nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Elatise väljamõistmiseks

§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.

Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras iga lapse kohta. Kostja on põhimõtteliselt nõus, et ta peab lastele ülalpidamist andma, kuid leiab, et elatise maksmine 2018 aasta eest summas 250.00 eurot kuus ning alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus igale lapsele ei ole võimalik, arvestades tema sissetulekut ning kohustuste mahtu. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel sellele, et tema töötasu on summas keskmiselt 1 375.93 eurot kuus (tlk 24-29), millest tuleb tal tasuda laenumakseid, korteri kommunaalkulusid, osta toitu, riideid, autole kütust jne. Lisaks on tal uus perekond, s.o elukaaslane ning elukaaslase alaealine laps, keda tuleb samuti ülal pidada. Kostja kohtule 10.01.2019 esitatud tõendist nähtub, et tema töötasu S E AS-is on 1 599.00 eurot kuus (tlk 60). Kostja selgitas, et tegemist on bruto palgaga, netos on see 1 288.00 eurot kuus (tlk 57 pöördel). Kohus selgitas kostjale kohtuistungil, et kostja ei ole kohustatud andma ülalpidamist oma täiskasvanud elukaaslasele ega elukaaslase alaealisele lapsele ning seega kohus ei arvesta, et kostjal on lisaks hagejatele ja endale praegusel ajal kohustus veel kedagi ülal pidada. 5

(10)Kostja on avaldanud ning esitanud tõendeid, millest nähtub, et tema vältimatud kulud kuus on laenu- ja liisingumaksed summas kokku ca 700.00 eurot kuus (tlk 24-29, 30, 114-123), auto kütusekulu keskmiselt 225.84 eurot kuus (tlk 62-68), korteri ülalpidamiskulud keskmiselt 106.99 eurot kuus (tlk 72-74), elektri tarbimise kulud keskmiselt 20.52 eurot kuus (tlk 75-77). Lisaks kannab kostja kulusid seoses hagejate ema mobiiltelefonide järelmaksuga ja hageja 2 mobiilside teenuste tasumisega summas kokku 77.72 eurot kuus (hagejate ema ühe telefoni järelmaks 30.63 eurot kuus, hagejate ema teise telefoni järelmaks 35.09 eurot kuus, hageja 2 mobiilside teenus 12.00 eurot kuus, tlk 78-83). Kostja igakuised kulud televisioonile ja internetile on 35.95 eurot kuus (tlk 70-71). Kostja igakuised vältimatud püsikulud on seega summas 1 167.02 eurot, millele lisanduvad ka kulud toidule, riietele jne. Kohus, uurinud kohtule esitatud tõendeid, asub seisukohale, et kostja avaldatud kulud on osaliselt põhjendamatud ning ebausaldusväärsed. Kohus nõustub kohtuistungil 12.02.2019 avaldatud hagejate lepingulise esindaja seisukohaga, et kohtule esitatud auto kütusearvetest (tlk 62-68) nähtub, et kütuse eest on tasutud vähemalt nelja erineva pangakaardiga. Ei ole eluliselt usutav, et kostjal on nii palju erinevaid pangakaarte, millega saab kütuse eest tasuda (kostja ise on avaldanud, et tal on kaks kontot Swedbank AS-is, s.o üks mida ta igapäevaselt kasutab, teine aga n-ö raha kogumiseks, tlk 102 pöördel). Seega on kostja kulud kütusele kohtu hinnangul ilmselgelt ebausaldusväärsed. Kohus nõustub, et kuna kostja omandis on sõiduauto (mille üle pooltel vaidlus puudub), on tal ka teatud kulud kütusele siiski olemas. Kohus on seisukohal ka, et kuivõrd kostja korteris elab kokku kolm inimest (mille üle samuti vaidlus puudub), siis tuleb korteri majapidamiskulud, elektri-, televisiooni- ja muud korteriga seotud kulud jagada kolmega. Kostja on kohtule avaldanu ka, et tasub laenu- ja liisingumakseid summas kokku ca 700.00 eurot kuus. Kohtuistungil selgitas kostja, et autoliising (tlk 121-123) on võetud poolte kooselu ajal ja pere huvides, hagejate seaduslik esindaja on samuti dokumentides auto kasutajaks märgitud. Liisingu makse suurus on 295.97 eurot kuus. Lisaks on kostjal kaks laenu, mida tuleb samuti tasuda. Laenulepingust nr XXX nähtub, et laen on võetud 01.04.2018 ning sellest tulenevad kohustused lõppevad 01.09.2019 (tlk 117-120). Laenuleping nr XXX on sõlmitud 13.11.2013 ning sellest tulenevad kohustused lõppevad 01.10.2019 (tlk 114-116). Mõlemad laenulepingud on seega sõlmitud laste vanemate abielu või kooselu ajal. Kohus arvestab, et kostjal tuleb nimetatud laenu- ja liisingumakseid praegusel ajal veel tasuda. Samas ei saa laenu tasumine olla iseenesest aluseks elatise suuruse vähendamiseks. Kui laenud ja auto liising võeti väidetavalt pere huvides, saavad laste vanemad jagada oma kohustusi kokkuleppel või eraldi menetluses. Seoses kostja poolt tasutud hagejate esindaja mobiiltelefonide järelmaksudega, on hageja esindaja 12.02.2019 kohtuistungil avaldanud (tlk 101 pöördel), et ühe telefoni tagastas hagejate seaduslik esindaja kostjale, mõlemad telefonid on ka kostja poolt blokeeritud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd telefonid olid kostja poolt soetatud hagejate seadusliku esindaja jaoks, on see samuti laste vanemate vaheline küsimus, mis elatise väljamõistmisesse ei puutu. Hagejad esitasid kohtule tõendina kinnistusraamatu päringu tulemuse, millest nähtub, et kostjale kuulub kaks kinnisasja (tlk 38). Ka kostja ise on kohtule avaldanud, et tema omandis on korter asukohaga XXX. Suvila, mis asub AÜ-s L , XXX, on aga hagejate seadusliku esindaja ja kostja ühisvara. Asjaolu, et kostjale kuulub XX korteriomand, mis on tema elukoht, ja ühisvarana väike kinnistu aiandusühistus, kohtu hinnangul kostja võimet oma lastele elatist maksta oluliselt ei muuda. Kohus 6
(10)märgib ka, et laste vanematel on võimalik nende ühisvara kas kokkuleppel või eraldi kohtumenetluses jagada. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hagejate seisukoht on, et kuna kostja on terve isik, siis tuleb tal igal juhul maksta hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras. Kohus leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas reaalse olukorraga tööturul, eriti arvestades kostja elukohta XXX. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et arvestades tema varalist seisu, ei ole ta võimeline maksma elatist alates hagi esitamisest summas 250.00 eurot kuus ning alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus igale lapsele. Kostja selgitas kohtuistungil, et tasuvama töö leidmine on väga raske. Arvestades piirkonna majanduslikku olukorda, loeb kohus nimetatud kostja väiteid eluliselt usutavateks. Kostjal on oma piirkonna jaoks piisavalt hea sissetulek, kuid sellest ei jätku miinimummääras lapse kohta (s.o alates 01.01.2019 kokku 540.00 eurot kuus) elatise maksmiseks. Arvestades piirkonna majanduslikku olukorda, oleks ebamõistlik nõuda kostjalt töökoha vahetamist või kostjale ette heita, et ta ei teeni piisavalt raha laste ülalpidamiseks. Ei ole mõistlik eeldada ka, et kostjal tuleb tasuda poole oma sissetuleku ulatuses hagejatele ülalpidamist, kuna ka kostjal endal on kulusid, mida tuleb kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus iga lapse kohta, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hagejate poolt nõutud elatise summat. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lastega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest summas kokku 500.00 eurot kuus (alates 01.01.2019 summas kokku 540.00 eurot kuus), peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka nende ema. Hagejate seadusliku esindaja konto väljavõttest (tlk 44-55) nähtub, et hagejate ema saab riigilt laste toetusi (aastal 2018 summas 110.00 eurot kuus) ning toetusi Eesti Töötukassalt 224.76 eurot kuus. 7

(10)09.01.2019 teatas hagejate seaduslik esindaja, et tema sissetulek kuus on ca 1 444.58 eurot (tlk 42), kohtuistungil selgitas aga hagejate seaduslik esindaja, et tema sissetulek kuus on ca 570.00 eurot kuus (tlk 101 pöördel). Kohus leiab, et hagejate seadusliku esindaja ütlused tema sissetuleku kohta on olnud vasturääkivad ning seega ebausaldusväärsed. Kohus leiab, et eluliselt usutav on ka kostja väide, et töötades iluvaldkonnas saab hagejate seaduslik esindaja osa oma sissetulekust sularahas. Ka hagejate seadusliku esindaja konto väljavõttest nähtub, et kontole on tehtud hulgaliselt sularaha sissemakseid (tlk 44-55). Hagejate seaduslik esindaja teatas ka, et tema vend aitab mõnikord rahaliselt, vennale tuleb aga raha tagasi maksta (tlk 102). Arvestades seega, et hagejate seaduslik esindaja saab riigilt lastetoetusi (aastal 2018 summas 110.00 eurot kuus, aastal 2019 summas 120.00 eurot kuus), Eesti Töötukassa toetus on summas 224.76 eurot kuus, lisaks on hagejate seaduslik esindaja ise 12.02.2019 kohtuistungil avaldanud, et tema sissetulek on ca 570.00 eurot kuus (tlk 102 pöördel), leiab kohus, et ka hagejate seaduslikul esindajal ei ole võimalik anda lastele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o aastal 2018 summas 500.00 eurot, alates 01.01.2019 summas 540.00 eurot). Oma sissetulekust peaks hagejate seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ülalpidamisega seotud kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hagejate mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus igale lapsele. Oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine on kohtu hinnangul piirkonna eripära arvestades ilmselgelt keeruline. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hagejate vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Kohus tegi 19.12.2018 hagejatele ettepaneku esitada kohtule muuhulgas ka andmed hagejate seadusliku esindaja sissetulekute kohta, samuti ka tõendid lastele tehtavate kulutuste kohta (tlk 3940). Hagejate seaduslik esindaja ei ole tõendeid enda sissetulekute ega lastele tehtavate kulutuste kohta esitanud. 2013 novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli aastail 2010-2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012. a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012 (IV kvartal) – 2018 (IV kvartal) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 27.00 euro võrra ning 2018. a IV kvartali seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307.00 eurot (280.00 + 27.00), mis oli 2018. aastal 193 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 12,1 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 34.00 euro võrra ning 2019. a jaanuari seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 314.00 eurot (280.00 + 34.00), mis 2019. a jaanuaris oli 226.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et laste ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis iga lapse kohta summas 200.00 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse 8
(10)ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et laste vajadused saaksid rahuldatud. Kostjal võlgnevuse korral võib aga tekkida olukord, kus kogu kostja vara, sh ka korter, kus kostja elab, läheb sundmüüki. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Lapsed saavad riigilt toetusi alates 01.01.2019 summas 120.00 eurot kuus (2018 aastal 110.00 eurot kuus). Siinjuures on põhjendatud arvestada ka mastaabisäästu (millele Riigikohus on tähelepanu juhtinud nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 20.2), mis kahe ühest soost lapse koos kasvamisel ilmselgelt esineb. Kahe lapse puhul tuleb arvestada ka, et laste ülalpidamisel on olemas n-ö ühised kulud, mida ei tule kanda iga lapse kohta eraldi, nt kütte- või elektrikulud, mänguasjad jms. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul laste igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt elatist igale lapsele summas 200.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt iga hageja kasuks välja elatise summas 200.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni laste täisealisteks saamiseni. Hagejad on nõudnud elatist ka tagasiulatuvalt enne hagi esitamist. Hagejad on kohtule esile toonud ja kostja ei vaidle, et kostja ei ole lastele elatist tasunud alates 2018 aasta jaanipäevast (s.o 2324.06.). Pooled ei vaidle ka, et alates maist 2018 kuni jaanipäevani 2018 (s.o ca 2 kuud) elasid lapsed kostja juures ja olid täielikult kostja ülalpidamisel. Hagejad leidsid, et on õige seega osaliselt tasaarvestada kostja juures elamise aeg hagejate tagasiulatuva elatise nõudes märgitud ajaga. Hagejad nõuavad seega kostjalt elatise tasumist tagasiulatuvalt alates 20.08.2018, s.o kokku kolme kuu eest enne hagiavalduse esitamist, summas 750.00 eurot (3 kuud * 250.00 eurot) iga lapse kasuks (tlk 129-130).

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit

§ 102ja § 105 lg 3 mõttes.

Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei pane elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt enne hagi esitamist kostjat äärmiselt raskesse olukorda ega ole talle ebamõistlikult koormav, sest hagejad ei ole nõudnud elatist ühe aasta enne elatise hagi esitamist vaid 3 kuu eest. Sellises ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei koorma kostjat liigselt, kuna kostja hagejate vanemana pidi 9

(10)olema teadlik, et tema alaealised lapsed vajavad ülalpidamist ning kohusetundlik lapsevanem saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult. Ka kostjate väited, et alates laste vanemate abielu lahutamisest kuni hagejate seadusliku esindaja väljakolimiseni, olid nii hagejad kui ka hagejate ema kostja täielikul ülalpidamisel, mistõttu tuleks jätta tagasiulatuv elatis kostjalt välja mõistmata, on kohtu hinnangul paljasõnalised ning tõendamata. Kohus nõustub, et kuna alates maist 2018 kuni jaanipäevani 2018 (s.o ca 2 kuud) elasid lapsed kostja juures ja olid täielikult tema ülalpidamisel, on põhjendatud nõuda tagasiulatuva elatise tasumist alates 20.08.2018 kuni hagiavalduse esitamist. Kohus on seisukohal, et kuna hagejad ei ole avaldanud, et nende kulud on enne hagi esitamist olnud teistsugused kui hagis märgitud, ning pooled ei ole teatanud, et laste vanemate varaline seis oli enne hagi esitamist teine, tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista elatis tagasiulatuvalt samuti summas 200.00 eurot * 3, s.o kokku 600.00 eurot, iga lapse kohta. Kohus rahuldas käesolevas tsiviilasjas hagi tagamise taotluse 26.11.2018 kohtumäärusega (tlk 1213). Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 386 lg 5 tuleb hagi tagamise abinõu käesoleva otsuse jõustumisel tühistada. Tulenevalt hagejate soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda iga kuu 06. kuupäevaks hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja seega menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.