) § 116 lg 2 järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. A., E. ja V. T.id on J. ja D. T.i lapsed (tl 17-19). Viru Maakohtu 19.11.2018.a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-7484 piiras kohus osaliselt J. T. ja D. T.i hooldusõigust tütarde suhtes, jättes nad ilma õigusest otsustada laste elu- ja viibimiskoha määramise ning hariduse ja tervisega seotud küsimustes ning jättis nad täielikult ilma varahooldusõigusest. Laste eestkostjaks kuni nende täisealiseks saamiseni määrati S. K. (tl 9-14). 5.
ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (
2. lause)
lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13 ja 3-2-1-33-11). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24.10. 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta
lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt Riigikohtu 08.01 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p 12). 6. Tulenevalt
lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt Riigikohtu 07.02.2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-15909/124 p 12, 22.03.2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Vastavalt
lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Üksnes
Kohus rõhutab, et hagejad on nõuet esitades arvestanud kostjate majanduslikku olukorda ja ülalpidamisvõimet. Kostjate vastutustundetut eluviisi (vargused, narkootikumid) ja sellest tulenevaid kohustusi ei saa kohtu hinnangul pidada põhjuseks, mida hagejad peaksid arvestama elatisenõude esitamisel. Tegelikkusele mittevastavad on kostjate väited nagu oleks nende eluviis pärast hooldusõiguse piiramist ja varahooldusõiguse äravõtmist muutunud või vanemad sellest mingisugused järeldused endale teinud. Kohtute Infosüsteemi (KIS) andmetel on J. T. 01.08.018.a. süüdi tunnistatud väärteoasjas nr 4-183080 NPALS § 15 1 lg 1 järgi ja 29.05.2018.a. kriminaalasjas nr 1-18-4537 KarS 199 lg 2 p 9 järgi; D. T. süüdi tunnistatud 01.08.2018.a. otsusega väärteoasjas nr 4-18-3082 NPALS § 15 1 lg 1 järgi ja 19.02.2019.a kriminaalasjas nr 1-19-822 KarS § 199 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises. Käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole kohtule esitatud ka avaldust vanemate hooldusõiguse taastamiseks, mille esitamise kavatsusest märkisid kostjad oma kirjalikus vastuses hagile ja mille tõttu pidasid vajalikuks menetluse peatada käesolevas tsiviilasjas. Kohus leidis 22.05.2019.a. kirjas, et TsMS § 356 lg 1 toodud alust menetluse peatamiseks käesoleval juhul ei ole (tl 42).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.