KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 14. mai 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-10079 Tsi

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Osaühing Denabus (avaldaja) esitas 2. juulil 2018 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri Kristiina Feinmani 19. juuni 2018 otsusele täiteasjas nr 034/2009/1494. 2. Maakohus 22. veebruari 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) leidis, et avaldaja kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohus tühistas kohtutäituri otsuse ja kohustus kohtutäiturit uuesti läbi vaatama avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Maakohus, kohaldades tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 172 lg-t 1, jättis menetluskulud avaldaja kanda, sest määrus on tehtud avaldaja huvides. Puudutatud isik menetluskulusid ei kandnud, mistõttu puudus vajadus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 3. Avaldaja esitas määruskaebuse menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise peale. Avaldaja hinnangul on maakohus õigesti lähtunud

§ 172

lg 1 esimesest lausest, et üldjuhul jäetakse menetluskulud hagita menetluses avaldaja kanda. Avaldaja palub kontrollida, kas

§ 172

lg 1 esimene lause, ennekõike kohtutäituri tegevuse vaidlustamisel, on põhiseaduspärane (PS § 13 lg 2, § 15 lg 1). Avaldaja hinnangul on PS-iga vastuolus kehtiv regulatsioon, mille kohaselt täitemenetluse osalise poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse rahuldamisel peab avaldaja üldreeglina kandma kohtutäituri menetluskulud. Eeltoodud vastuolu ei kõrvalda ka

§ 172lg 1 teine lause, mis eeldab kohtu poolt kaalutlusotsuse tegemist.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse. Puudutatud isik määruskaebusele seisukohta ei esitanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud puudutatud isiku kanda. Määruskaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

See kohaldub ka ringkonnakohtus määruskaebuse menetlemisele (

§ 659). Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 466lg 3).

6. Määruskaebuses taotles avaldaja

§ 172lg 1 esimese lause põhiseaduspärasuse kontrolli.

Avaldaja leiab, et vaatamata sellele, et

§ 172

lg 1 teine lause võimaldab menetluskulude jätmist mõne teise menetlusosalise kanda, on sätte esimene lause vastuolus põhiseaduse (PS) § 13 lg-ga 2 ja § 15 lg-ga

1. Avaldaja hinnangul peab lähtuma üldreeglist ning menetluskulude jaotus ei saa tuleneda kohtu diskretsioonist. Kolleegium selgitab, et selleks, et Riigikohus saaks kohtu algatatud konkreetse normikontrolli raames hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti sätte põhiseaduspärasust, peab see säte olema asjassepuutuv. Riigikohtu praktika järgi on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu
2. detsembri 2000 otsus asjas nr 34-1-10-00, p 10 ja
3. oktoobri 2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
4. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib

§ 172. 2

§ 172

asjasse puutuv säte.

§ 175

lg 3¹ järgi kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud ja notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamise menetluses notari kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Seega ei saa kohtutäitur isegi juhul, kui kaebus jäetakse rahuldamata, nõuda menetluskulude hüvitamist. Samuti on avaldaja jätnud tähelepanuta, et

§ 172

sisaldab eriregulatsiooni kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetlusega seotud menetluskulude kohta.

§ 172

lg 10 kohaselt kannab kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna praeguses asjas kaebus rahuldati, siis riigilõivu osas ei kohaldu

§ 172

lg 1 vaid

§ 172lg 10 ning kohtutäitur peab hüvitama avaldajale tasutud riigilõivu.

Muude menetluskulude, v.a riigilõiv, kohta

§ 172kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohta eriregulatsiooni ei sisalda.

8. Kolleegiumi hinnangul on

§ 172

lg 1 esimene lause tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane.

§ 172

lg 1 teises lauses on kohtule antud võimalus olukorras, kus menetluses osaleb mitu isikut, jätta menetluskulud mõne teise menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kui kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetluses tekivad avaldajal õigusabikulud, saab kohus jätta need

§ 172

lg 1 teise lause alusel kohtutäituri kanda.

§ 172

lg-s 1 on antud kohtutele hagita menetluses menetluskulude osas avar otsustusvabadus koos selle üle toimuva kohtuliku kontrolliga (

§ 178

). Seega ei teki põhiseaduses sätestatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise õiguse (PS § 25) ega omandiõiguse (PS § 32) põhiseadusevastast riivet. 9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus

§ 172

lg 1 kohaldamisel ületanud diskretsiooni piire ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Avaldaja kaebus on rahuldatud, mistõttu peab kolleegium põhjendatuks jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda

§ 172lg 1 teise lause ja lg 10 alusel.

Selline on ka väljakujunenud kohtupraktika, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamisel jäetakse menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda (vt nt Riigikohtu 6.

veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-6743, p 17;

1. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 32-1-61-17, p 16).
2. Kuna maakohus ei ole avaldaja menetluskulude osas läbi viinud

§ 176

menetlust ega avaldaja menetluskulusid analüüsinud, määratakse kulud kindlaks maakohtus pärast määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2).

11. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja

§ 178lg 1 alusel. / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 3