← Eesti

3-19-438/10

Obsah (7)§ 148§ 8§ 135§ 62§ 67§ 3§ 59

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-438 Haldusasi Wineco OÜ kaebus Maksu- ja Tolliam

§ 148

ei andvat MTA-le endale üldse võimalust määratud sunniraha otsuse õigusvastasuse ja/või sunniraha rakendamist välistavate asjaolude tuvastamiseks. Kaebaja hinnangul ei saa selline väide õiguspärane olla. Käesoleval ajal kehtivast

§-st 148 sellist järeldust teha ilmselt ei saa. Seega peaks 07.02.2019 vaideotsusega olema vaie jäetud läbi vaatamata õigusvastaselt.

  1. 28.02.2019 sunniraha otsus (ka 18.01.2019 ja 12.02.2019 otsused) on tehtud muuhulgas 14.12.2018 korralduse punkti 4 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et MTA hinnangul ei ole esitatud kassa dokumente ja kassa arvestust. Sunnirahade rakendamise otsustamisel on täielikult jäetud tähelepanuta ja arvestamata, et MTA-le on esitatud korralduse punktis 5 märgitud Wineco OÜ raamatupidamise pearaamat koos kõikide kontodega. Nimetatust nähtusid kassa liikumised ja lõppjääk summas 2 412,61 eurot. Kuna MTA arvates ei ole Wineco OÜ 14.12.2018 korralduse punkti 4 ikkagi täitnud, kuid ei ole täitmata jäetud osa ega sisu vaatamata 15.02.2019 palvele selgitanud, esitab kaebaja pearaamatu konto 10111 – kassa kannete ajaloo väljatrüki perioodi 01.07.2018-31.10.2018 kohta – so kassa arvestused mõlema 14.12.2018 korraldusega algatatud kontrollmenetluse kohta.
  2. Sunniraha korraldused on tehtud muuhulgas 14.12.2018 korralduse punkti 6 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et MTA hinnangul ei ole esitatud realiseerimata kaupade laoarvestust. Sunniraha rakendamistel punkti 6 täitmata jätmise eest on täielikult jäetud tähelepanuta, et 14.12.2018 korralduse punkti 5 täitmise käigus saadud Wineco OÜ raamatupidamise pearaamatust endast nähtus, et Wineco OÜ-l ei olnud laos realiseerimata kaupu. Seega ei olnud kaebajal võimalik esitada 14.12.2018 korralduse punktis nimetatud realiseerimata kaupade laoarvestust ja see nähtus juba saadud dokumentidest. Seega antud juhul ei saa MTA mõistlikult väita, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et Wineco OÜ-l ei ole punkti 6 osas objektiivselt võimalik midagi esitada. Vaatamata sellele on Wineco OÜ-le määratud 14.12.2018 korralduse punkti 6 täitmata jätmise eest sunniraha kõigil kolmel korral.
  3. Sunniraha on rakendatud punkti 9 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et esitama on jäetud töötajate tööohutusalase instrueerimise nimekiri koos instrueerimise lehtedega. Kaebaja selgitab veel, et kontrollperioodi jooksul täidetud lepingute (objektide) puhul ei ole keegi Wineco OÜ lepingupartneritest nõudnud MTA märgitud töötajate tööohutusalase instrueerimise nimekirja. Kaebajal ei ole seega objektiivselt olnud võimalik punktis 9 nimetatud dokumente esitada.
  4. Sunniraha on rakendatud 14.12.2018 korralduse punkti 10 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et esitama on jäetud Wineco OÜ valduses olevad ehitustööde päevikud, mis puudutavad kontrollperioode. Kontrollperioodi jooksul täidetud lepingute (objektide) puhul ei ole Wineco OÜlt nõutud ehituspäeviku(te) täitmist ja/või pidamist. Näiteks Kristiine Keskuse projekti puhul, kus OMA Ehitaja OÜ oli peatöövõtjaks (või ka tellijaks) ja Wineco OÜ alltöövõtjaks, vastutasid ehituspäevikute täitmise ja pidamise eest mitu OMA Ehitaja OÜ 6

(17)objektijuhti. Samamoodi on talitatud ka kontrollperioodil Vormsi Ehitusmeistrid OÜ-le teostatud kahe objektiga. Märgitust tulenevalt ei ole kaebajal olnud võimalik punktis 10 nimetatud dokumente esitada. Nagu eelpool märgitud, kui kaebajale oleks algusest peale antud mõistlik tähtaeg 14.12.2018 korralduse täitmiseks, oleks kaebaja saanud seda ka varem selgitada.
  1. Sunniraha on rakendatud 14.12.2018 korralduse punkti 11 täitmata jätmise eest, so. põhjusel, et esitama on jäetud MTA poolt määratlemata „muud dokumendid“, mida Wineco OÜ ise pidanuks menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks. Kaebaja on seisukohal, 14.12.2018 korralduse punkti 11 mittetäitmist ei saa mõjuva põhjuseta maksukohustuslasele ette heita, sest tegemist on kokkuvõttes ebaselge sisuga korraldusega, mille sõnastus viitab maksukohustuslase võimalusele esitada täiendavaid dokumente mis on tema arvates asjakohased. Vastustaja seisukohad
  2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
  3. Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnanguga, et vaie on suuremas osas jäetud õigusvastaselt läbi vaatamata ja et sunniraha on kõigil kolmel korral rakendatud äratuntavalt karistusena. 18.01.2019 ja 12.02.2019 sunniraha määramise järgselt on kaebaja 14.12.2018 korraldust valikuliselt täitnud. Iga määratud sunniraha järgselt täiendas kaebaja esitatud dokumente, kuid teavet ei andnud. Järelikult täitis MTA rakendatud sund oma eesmärki ja mõjutas maksukohustuslast iga määratud sunniraha järgselt kaebajat maksukuulekamale käitumisele. Ekslik on kaebaja arvamus, et sellist sundi tuleb käsitleda tema karistamisena. Vastustaja soovib siinkohal juhtida tähelepanu ka asjaolule, et kaebajal lasub maksumenetluses seadusest tulenev kaasaaitamiskohustus.
  4. 14.12.2018 korralduse osalist täitmist, enne viimast 28.02.2019 sunniraha määramist, möönab kaebaja ka ise. Järelikult teadis kaebaja, et ei ole täitnud oma kaasitamiskohustust ammendavalt. Sellest asjaolust oli teadlik ka kaebaja teine juhatuse liige E. Hansberg, mistõttu kaebuse lk 10-12 esitatud õigustused 14.12.2018 korralduse väidetavalt ammendavast täitmisest on asjassepuutumatud. Kuigi sunni rakendamine ei viinud 14.12.2018 korralduses nõutu ammendava täitmiseni, ei tähenda see rakendatud sunni karistusliku iseloomu, väidetud ebaproportsionaalsust või ebavajalikkust. Kaebaja arvamus selle kohta, kuidas maksuhaldur peaks kaebaja hinnangul maksumenetlust läbi viima, ei ühti

§-s 10 lgs 2 sätestatud maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooristamise vajadusega. Tagastusnõuete menetlemine on kiireloomuline ja teostatav piiratud ajaressursi jooksul. Kaebaja võib teha ettepanekuid küsimustele kirjalikuks vastamiseks, kuid toimingute liigi, ulatuse ning asjas vajalike tõendite kogumise viisi üle otsustab maksuhaldur. Kaebusest puudub näiteks mõistlik selgitus, miks kaebaja ei saanud juba alates 28.12.2018-31.01.2019 MTA-ga tihedat e-kirjavahtust pidades kaebuse lehekülgedel 11-12 esitatud selgitusi anda. MTA hinnangul ei olnud kaebaja tegevus konstruktiivne, mistõttu oli vajadus rakendada sundi.

  1. Kaebaja on asunud ennast õigustama, miks ta 14.12.2018 korralduse p-des 4, 6, 9-11 nõutud teavet esitada ei saa või miks ei olevat seda tema hinnangul vajalik esitada. Sellesisulist teavet ei edastanud kaebaja 14.12.2018 korraldust osaliselt 10.01.2019, 30.01.2019 ja 15.02.2019 täitvates e-kirjades. Maksuhaldur ei pea oletama kaebajalt küsitud teavet saamata, kas kaebajal on või ei ole esitada kõiki 14.12.2018 korralduses nõutud dokumente. Seetõttu ei olegi 14.12.2018 korralduses nõutud dokumentide loetelu kinnine, vaid eeldab maksukohustuslase konstruktiivset koostööd selles vallas.
  2. Kaebaja tegevus viitas menetluse tahtlikule venitamise soovile, mitte maksuhalduriga konstruktiivsele koostööle. P. Uibo tervislik seisund võimaldas maksuhalduriga vaidlemist (P. 7

(17)Uibo koostatud mahukad vaided ja taotlused), mille asemel saanuks P. Uibo täita äriühingu seadusliku esindajana kaebaja seadusest tulenevat kaasaaitamiskohustust ja osutada igakülgset kaasabi kontrollimenetluse läbiviimisele. Seda järeldust toetab P. Uibo perearstilt saadud teave (vt lisa 24), millega on loogiliselt selgitatav, miks kaebuse lisana 12 esitatud väljavõttel on haiguslehed alates 20.01.2019 kinnitamata olekus. Esineb põhjendatud kahtlus, et P. Uibo on oma väidetavat töövõimetust kasutanud pigem ettekäändena 14.12.2018 korralduses nõutud kohustustest kõrvale hoidumiseks ajal, millal ta oli piisavalt töövõimeline MTA-ga vaieldes. Vastustaja ei pea seetõttu kaebuses esitatud väiteid, mis tuginevad kaebaja töövõimetusele ja väidetavalt ebamõistlikult antud tähtaegadele, põhjendatuks. Erinevalt kaebaja arvamusest on MTA kaebaja pikendamistaotlustes esitatud avaldusi mõistlikkuse piires arvestanud ja tähtaegu korduvalt ennistanud ja pikendanud. Selline tegevus ei saa toimuda aga lõpmatuseni.
  1. Kaebaja on juba maksumenetluse alustamisest alates mõistnud, milliste dokumentide esitamist temalt oodatakse. Kuigi kaebaja juhatuse liikme P. Uibo tervislik seisund võis kaebajal takistada 14.12.2018 korralduse tähtaegset (28.12.2018) täitmist (seletuse andmiseks ilmumine), ei saa sellega õigustada nõutud dokumentide esitamata jätmist rohkem kui kolm kuud kestnud maksumenetluse jooksul. Kaebaja sai MTA 14.12.2018 korralduse kätte samal päeval, mistõttu oli kaebajal võimalik täita korraldust alates 15.12.
  2. Töövõimetuslehel oli kaebaja juhatuse liige alates 21.12.
  3. Kaebaja seaduslikul esindajal oli seega nädalane reserv korraldamaks esindatava kohustuste täitmine, kuid kontrollitult (vt lisa 7) kaebaja seda ei teinud. On taunitav, et alates korralduse kättesaamisest ei võtnud P. Uibo ette mingeid samme selleks, et 14.12.2018 korraldus saaks täidetud. 14.12.2018 korralduse adressaadiks ei olnud mitte P. Uibo, vaid Wineco OÜ juriidilise isikuna. Seega lasus kaebaja juhatuse liikmel

§ 8

lg-st 1 tulenev kohustus korraldada esindatava rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine s.h 14.12.2018 korralduste täitmine.

  1. Kui jätta välja perioodid, kui P. Uibo oli haiguslehel (21.12.2018–19.01.2019), oli kaebaja juhatuse liikmel P. Uibol võimalik esitada MTA 14.12.2018 korraldusega nõutud dokumente ja teavet ammendavalt ajavahemikus 15.12.2018–21.12.2018 ja 19.01.2019–07.02.
  2. Alates 07.02.2019 asus juhatusse E. Hansberg, kes samuti teadis korralduse täitmise vajadusest, kuid ei täitnud nõuet. Samuti on kaebajale kontrollitaval perioodil raamatupidamise teenust osutanud E. R., kelle valduses asusid vähemalt osad maksuhalduri poolt nõutud dokumentidest. P. Uibo ei olnud raamatupidajat maksuhalduri poolt 14.12.2018 alustatud kontrollist ega dokumentide nõudest isegi mitte teavitanud, millest järeldub kaebaja soovimatus MTA nõuet täita ja konstruktiivset koostööd teha.
  3. Kuigi

§ 8

lg 1 paneb kaebaja juhatuse liikmele kohustuse korraldada maksuseadustest tulenevate kohustuse tähtaegset ja täielikku täitmist, ei tähenda see, et P. Uibo pidanuks esitama dokumendid maksuhaldurile isiklikult. Dokumentide esitamiseks ja ka teabe andmiseks oli võimalik volitada raamatupidajat või mõnda teist isikut. Kuigi P. Uibo haigus võis varasemalt takistada tema ilmumist maksuhalduri juurde suuliste seletuste andmiseks, millega maksuhaldur on menetlustähtaegade pikendamise ja ennistamise otsustamisel arvestanud, siis ei esitanud kaebaja maksuhaldurile mingeid tõendeid selle kohta, et P. Uibo ilmumiseks maksuhalduri juurde 07.01.2019 otsuses nr 12.2-3/046707-1-2-1 märgitud uuel tähtajal s.o 14.01.2019 oleks esinenud objektiivseid takistusi. Vastustaja on veendunud, et ka antud vaidluse raames ei esine selliseid asjaolusid, mis välistaksid sunniraha sissenõudmise toimingud. Vastustaja nõustub 07.02.2019 vaideotsuse p-de 15-21 järeldustega ja menetlusökonoomikast lähtuvalt viitab neile ega korda neid. Kaebajalt nõutud dokumendid puudutavad viite kuud, mistõttu ei saa nende maht olla väidetult ebamõistlikult suur. 8

(17)
  1. MTA keeldumine dokumentide esitamise tähtaja teistkordsest pikendamisest ei takista nõutud dokumentide ammendavat esitamist. Korralduse täitmise tähtaja pikendamata jätmisest, ei ole mitte kuidagi võimalik teha järeldust, nagu loeks maksuhaldur sellega korralduse täidetuks. Kaebajal on õigus täita 14.12.2018 korraldust, kuni kontrolli lõpetamiseni, kuid see ei tähenda, nagu olekski kaebajal olnud õigus seetõttu keelduda korralduse täitmisest maksuhalduri poolt määratud tähtajaks.
  2. Kuna sunniraha rakendamine 18.01.2019 ei andnud ammendavaid tulemusi ning kaebaja ei täitnud 14.12.2018 korraldust ka 18.01.2019 korraldusega määratud tähtajaks 31.01.2019, oli maksuhaldur õigustatud rakendama sunniraha korduvalt 12.02.2019 ja 28.02.2019, kuni haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni (

§ 135lg 1).

Seetõttu ei nõustu vastustaja kaebaja esitatud avaldusega, et tegu on õigusvastase karistamisega. Kaebajal oli mõistlik võimalus 14.12.2018 korralduse täitmiseks ja seeläbi sunnirahade määramise vältimiseks. Sunniraha määramistele eelnevat sündmustikku arvestavalt ei saa väita nende õigusvastasust või hea halduse põhimõte vastast olemust. Kaebaja väited MTA poolt loodud takistustest 14.12.2018 korralduse täitmise osas on alusetud. Väidetud ebaselget olukorda korralduse täitmiseks ei esinenud. Nõuded olid üheselt mõistetavad.

  1. Kõigi kolme sunniraha korralduse puhul on sunniraha suuruse otsustamise protsess ja arvustuskäik välja toodud. Sunniraha proportsiooni arvestamise loogikat on kaebaja kaebuse lk 910 välja toodud arvustuskäigus mõistnud, kuid kaebajale ei näi see otsitud põhjustel sobivat. Järelikult on sunniraha proportsiooni leidmine kaebajale pigem arusaadav. Alusetud on väited suuremas proportsioonis 14.12.2018 korralduse täitmisest, kui maksuhaldur 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustes on välja toonud.
  2. P. Uibo oli piisavalt töövõimeline mahukate vaiete ja taotluste esitamiseks juba alates 03.01.
  3. P. Uibo perearst on maksuhaldurile kinnitanud haiguslehe tühistamist, millest järelduvalt on kaebuse lisana 12 esitatud haiguslehe kanded siiski kinnitamata olekus ega toeta kaebaja töövõimetusele rõhuvaid avaldusi. Kuna rakendatava sunniraha lõplik suurus otsustataksegi just sunniraha rakendamise käigus antava maksuhalduri korraldusega, ei too kokkuvõtvalt kaebaja otsitud vastuväited välja objektiivselt ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et sunniraha on valesti arvestatud.
  4. MTA 14.12.2018 korralduses hoiatati kaebajat, et korraldusega pandud kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, mille suurus on dokumentide esitamata jätmisel esimesel korral 225 eurot ja teabe esitamata jätmisel esimesel korral 225 eurot. Seega sisaldas sunniraha hoiatus ka korralduse tähtaegsel mittetäitmisel rakendatava sunniraha suurust. Kuna kaebajale raamatupidamisteenust osutanud raamatupidaja oli 10.01.2019 maksuhaldurile osaliselt esitanud korralduses nõutud dokumendid, mille tõttu 14.12.2018 korraldust sai lugeda dokumentide esitamise nõude osas osaliselt täidetuks 18.01.2019 korralduses märgitud ulatuses, siis on maksuhalduri määratud sunniraha suurus (dokumentide esitamise osas 153 eurot ja suulise teabe esitamise osas 225 eurot) proportsionaalne täitmata kohustuste ulatusega. Samale järeldusele saab jõuda ka 12.02.2019 ja 28.02.2019 korralduse täidetuse proportsiooni võrdlemisel 30.01.2019 ja 15.02.2019 täidetud kohustusega. Tulenevalt eelnevast on vastustaja seisukohal, et 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldused on õiguspärased, mistõttu puuduvad igasugused alused rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute piiramiseks.
  5. 07.02.2019 vaideotsuse osas leiab vastustaja, et käesoleval juhul ei riku vaideotsus kaebaja õigusi vaide esemest sõltumata. Alusetu on etteheide, et vaidemenetleja on õigusvastaselt kaebaja vaide suuremas osas läbi vaatamata jätnud. Vaideotsuses on õigesti leitud, et

§ 148lg 1 ei anna maksuhaldurile volitust iseseisva tuvastamiskaebuse lahendamiseks.

Selles tehtud viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-171-09 ei ole asjakohatu, vaatamata sellele, et lahend on tehtud

eelneva redaktsiooni kehtivuse ajal. Vaideotsuses käsitletud põhimõtted on aktuaalsed ka käesoleval hetkel, mistõttu on kaebaja vastupidine hinnang ekslik. Vastustaja leiab, et vaidlustatud vaideotsus on piisavalt põhjendatud, ega kuulu tühistamisele. 9

(17)
  1. Vastustaja on peale kaebuses esitatud väidete analüüsimist seisukohal, et need ei sisalda endas selliseid asjaolusid või ümberlükkamatuid seisukohti, mille pinnalt oleks võimalik jõuda sunniraha rakendamise korraldustes ja vaideotsuses kajastatust erinevale lõppjäreldusele. Vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Kaebajale koostatud sunniraha rakendamise korraldused on õiguspärased ja määratud sunniraha sissenõudmise toimingute keelamiseks puudub objektiivne alus. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada.
  3. Haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel on isikul asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 16 lg 1 alusel võimalik vaidlustada halduskohtus. Halduskohus saab oma otsusega keelata haldusorganil sunniraha rakendamise, sh sissenõudmise toimingute tegemise (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15).
  4. Asja materjalidest tulenevalt nõudis MTA 14.12.2018 korraldusega nr 12.2-3/046707-1 kaebajalt korralduse punktides 1-11 nimetatud dokumentide esitamist ja suulise teabe andmiseks MTA-sse ilmumist. Kaebaja taotles seoses ainsa juhatuse liikme haigestumisega korralduses määratud tähtaegade pikendamist. MTA tegi 28.12.2018 otsuse tähtaegade ennistamise kohta ja määras uued tähtajad. Seejärel taotles kaebaja pikemate tähtaegade määramist. MTA tegi 07.01.2019 uue otsuse, millega määras suulise teabe andmiseks uue tähtaja (14.01.2019 kell 09.00), kuid jättis dokumentide esitamise tähtaja muutmata (04.01.2019). Kuna kaebaja ei ilmunud määratud tähtajaks suulist teavet andma ja kõiki nõutud dokumente ei esitanud, rakendas MTA 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 sunniraha. Kuna kaebaja ei ilmunud jätkuvalt suulist teavet andma ega esitanud kõiki nõutud dokumente, rakendas MTA 12.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-30 ja 28.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-42 sunniraha korduvalt. Kaebaja vaidlustas vaidega 18.01.2019 sunniraha rakendamise korralduse. Kaebaja nõuab kohtult 18.01.2019 korralduse osas tehtud vaideotsuse tühistamist ning 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldusega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise keelamist.
  5. Vaidlus puudub selles, et MTA 14.12.2018 korraldus, millega kaebajale suulise teabe andmise ja dokumentide esitamise kohustus algselt pandi, on kehtiv ja vaidlustamata haldusakt. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajat oli enne iga sunniraha rakendamist kindla summana määratud sunniraha eest hoiatatud. Pertti Uibo oli äriregistri andmetel kaebaja juhatuse liige perioodidel 22.03.2018-07.02.2019, 08.03.2019-02.04.2019 ja alates 26.04.
  6. Egon Hansberg oli kaebaja juhatuse liige perioodil 07.02.2019-26.04.
  8. Vaidlusalused küsimused saab kokku võtta järgnevalt: 1) kas kaebajale oli antud mõistlik võimalus MTA 14.12.2018 korralduse täitmiseks, sh kas MTA määras 14.12.2018 korralduse täitmiseks mõistliku pikkusega tähtajad; 2) kas kaebajal oli mõjuv põhjus jätta 14.12.2018 korraldus tähtaegselt täitmata; 3) kas MTA jättis osutamata vajaliku kaasabi 14.12.2018 korralduse täitmisel ja lõi takistusi 14.12.2018 korralduse täitmisel; 4) kas sunniraha summade arvestamisel on rikutud kaalutlusõigust; 5) kas 14.12.2018 korralduse punktides 4, 6, 9, 10 ja 11 nimetatud dokumentide esitamata jätmise eest oli põhjendatud sunniraha rakendada.
  9. Maksukorralduse seaduse (

) § 60 lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada maksukohustuslast või tema esindajat teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Lisaks on maksuhalduril

§ 62lg 1 alusel õigus nõuda 10

(17)maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt tema valduses olevate dokumentide esitamist. 52.

§ 67

lg 1 sätestab, et maksuhaldur võib

§-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha.

§ 67

lg 2 sätestab, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 128–132. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei või sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks sunniraha esimesel korral ületada 640 eurot, teisel korral 2000 eurot. Sellesama kohustuse täitmisele sundimiseks kasutatav sunniraha ei või ületada kokku 2640 eurot. 53.

§-s 67 ning maksuseaduses ette nähtud sunniraha ja asendustäitmise suhtes kohaldatakse ATSS-s sätestatut, arvestades

-s ja maksuseaduses sätestatud erisusi. ATSS §-s 8 on sätestatud sunnivahendi rakendamise lubatavuse eeldused. Sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud (lg 1 esimene lause). Sunnivahendit ei tohi rakendada, kui § 8 lg-s 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud, ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks, sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi või kui halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (lg 3). Sunniraha on üks sunnivahendi liik. Sunniraha on ATSS § 10 lg 1 kohaselt hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.

  1. Kaebajale tehti teatavaks 14.12.2018 korraldus, millega teda kohustati ilmuma MTA ametiruumidesse suulist teavet andma ja esitama dokumente (11-punktine nimekiri nõutavaid dokumente). Tegemist on kehtiva korraldusega. Korraldusega pandud kohustused jäid pärast sunniraha korduvat rakendamist suulise teabe andmise osas täielikult täitmata ja dokumentide esitamise osas osaliselt täitmata. Korralduse täitmata jätmise olukorras võib sunniraha rakendamise välistada mõjuv põhjus, mis ei võimaldanud kohustatud isikul temast olenematutel põhjustel korraldust tähtaegselt täita. Kaebaja on tuginenud sellele, et tema ainus juhatuse liige ei suutnud haiguse tõttu MTA poolt määratud tähtaegu järgida ja määratud tähtajad olid ka pärast pikendamist ebamõistlikult lühikesed.
  2. Esiteks märgib kohus, et loeb P. Uibo haigeksolemise tõendatuks üksnes perioodil 21.12.201819.01.
  3. Kaebuse lisas 12 on andmed kaebaja haiguslehtede kohta seisuga 20.02.
  4. Lisast 12 nähtub, et kaebajal oli haigusleht perioodil 21.12.2018-19.01.2019, mille eest on P. Uibole ka hüvitis välja makstud. Samuti nähtub lisast 12, et perioodil 20.01.201921.01.2019 oli P. Uibol tööandja poolt kinnitamata haigusleht ja 22.01.2019-29.01.2019 arsti poolt avatud haigusleht. MTA on esitanud kohtule tõendi selle kohta, et P. Uibo perearst lubas 31.01.2019 toimunud telefonikõnes MTA-ga P. Uibole avatud haiguslehe tühistada (MTA 26.04.2019 vastuse lisa 24). Kohus saab aru, et perearst pidas silmas 22.01.2019-29.01.2019 haiguslehe tühistamist, kuna perearst mainis telefonikõnes 28.01.2019 vastuvõttu, millele kaebaja ei ilmunud. Seega ei ole perioodi 22.01.201929.01.2019 puudutav haigusleht usaldusväärne tõend selle kohta, et kaebaja oli haige, st et tal oli MTA nõude täitmata jätmiseks mõjuv takistus. Usaldusväärseks ei saa pidada ka perioodi 20.01.2019-21.01.2019 puudutavad haiguslehte, sest see on tööandja poolt kinnitamata. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et alates 20.01.2019 P. Uibol maksuhalduri korralduse täitmiseks takistused puudusid. 11

(17)56. Kohus leiab samas, et kaebaja ainsa juhatuse liikme haigus ei olnud ühelgi juhul mõjuv põhjus õiguspäraselt nõutud dokumentide tähtaegselt esitamata jätmiseks.

§ 8

lg 1 esimene lause sätestab, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud korraldama esindatava

-st, maksuseadusest ja

§ 3

lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. See tähendab, et kaebaja juhatuse liige oli kohustatud korraldama nõutud dokumentide esitamise tähtaegselt. Kuna 14.12.2018 korralduses ei pandud kaebajale kohustust esitada nõutud dokumendid tingimata oma esindusõigusliku isiku kaudu, oli kaebajal võimalik kasutada nõutud dokumentide tähtaegseks esitamiseks näiteks raamatupidaja abi ning anda raamatupidajale sellekohaseid korraldusi. Kaebaja ei ole põhistanud, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal korralduse täitmist korraldada. Asja materjalidest nähtub, et MTA võttis kaebajale raamatupidamisteenust osutava isikuga omal algatusel ühendust 07.01.2019, mille käigus ilmnes, et kaebaja ei olnud raamatupidajat algatatud kontrollmenetlustest ja dokumentide esitamise kohustusest isegi informeerinud. Seega on ilmne, et kaebaja ei täitnud

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustust teadlikult ja sunniraha rakendamine oli dokumentide esitamata jätmise osas igal korral põhjendatud. Sealjuures on sunniraha rakendamine mõjutanud kaebajat 14.12.2018 korraldust dokumentide esitamise osas vähemalt osaliselt täitma, mis ongi sunniraha eesmärk. Kohus ei nõustu sellega, et sunniraha on rakendatud karistusena. Sunniraha rakendamisel tehtavad toimingud oleksid karistusena tõlgendatavad olukorras, kus isikule tehtud ettekirjutus on juba täidetud, sest sellisel juhul pole teda enam võimalik sunnirahaga ettekirjutuse täitmisele suunata (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17). Kuna kaebajal olid 14.12.2018 korralduses nimetatud dokumendid osaliselt esitamata igal korral, mil MTA sunniraha rakendas, on sunniraha kohaldatud mõjutusvahendina, mitte karistusena.

  1. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja ainsa juhatuse liikme haigus oli mõjuv põhjus üksnes suulise teabe andmata jätmiseks 14.01.2019 seisuga. Kuna suulise teabe andmisele kutsuti kaebaja esindusõiguslik liige ja kohus leidis, et kaebaja tõendatud on kaebaja ainsa esindusõigusliku isiku haigus 14.01.2019, puudub alus eeldada, et kohustus oli täidetav. MTA pole 18.01.2019 korralduses põhjendanud, miks peeti kaebaja esindusõiguslikku isikut võimeliseks 14.01.2019 suuliste seletuste andmiseks MTA ametiruumidesse ilmuma. Erinevalt dokumentide esitamise kohustusest eeldab suulise teabe andmine juhatuse liikme isiklikku kohalolekut. MTA on 07.02.2019 vaideotsuses küll märkinud, et kaebaja tervislik seisund ei saanud olla mõjuv põhjus korralduse täitmata jätmiseks, sest P. Uibo allkirjastatud 13.01.2019 ja 31.01.2019 vaietes ei olnud enam tema tervist puudutavaid väiteid ja esitatud vaided olid piisavalt mahukad, et järeldada tema piisavalt head tervist korralduse täitmiseks, kuid nimetatud käsitlus on kohtu hinnangul asjakohane üksnes osas, milles kaebajalt nõuti kirjalike dokumentide esitamist. Kohus leiab, et kaebuse lisa 12 on piisav tõend selle kohta, et kaebaja esindusõiguslik isik ei saanud haiguse tõttu 14.01.2019 suulise teabe andmisele ilmuda. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja juhatuse liige suutis koostada kirjalikke tekste, ei saa järeldada, et ta oli võimeline MTA-sse kohale tulema ja vestlema. Kohtu hinnangul ei välista haigus igal juhul isiku võimet ilmuda suulise teabe andmiseks MTA-sse vestlusele, kuid sellisel juhul peab maksuhaldur põhjendama, et isiku haiguslik seisund ei takistanud suulise teabe andmist. MTA ei ole vastavaid põhjendusi 18.01.2019 korralduses ega 07.02.2019 vaideotsuses esitanud. Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal alus rakendada 18.01.2019 korraldusega sunniraha 225 eurot seoses suulise teabe andmata jätmisega 14.01.2019, mistõttu keelab kohus MTA-l nimetatud osas sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise.
  2. Kuna kohus leiab, et suulise teabe andmist ei saanud 14.01.2019 kaebaja ainsa juhatuse liikme haiguse tõttu mõistlikult eeldada, tuleb sellest järeldada, et MTA 28.12.2018 ja 07.01.2019 otsused, millega suulise teabe andmise tähtaega muudeti, ei olnud põhjendatud. Kuna kaebaja juhatuse liige oli perioodil 21.12.2018-19.01.2019 haiguslehel, ei olnud 28.12.2018 ja 12

(17)07.01.2019 määratud tähtajad suulise teabe andmiseks piisavad. Seega oleks vastustaja pidanud 18.01.2019 korralduses sunniraha rakendamise asemel kaaluma täiendavat tähtaja pikendamist.
  1. MTA 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustes oli suulise teabe esitamata jätmise tõttu sunniraha rakendamiseks alus olemas. Kaebajale määrati 18.01.2019 korraldusega kohustuste täitmise uueks tähtpäevaks 31.01.
  2. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et P. Uibo oli 31.01.2019 haige. Seega oli sunniraha rakendamine 12.02.2019 korraldusega õiguspärane. Kaebajale määrati 12.02.2019 korraldusega kohustuste täitmise uueks tähtpäevaks 27.02.
  3. Kohustuse täitmise uue tähtpäeva seisuga oli kaebaja juhatuse liige E. Hansberg. Puuduvad tõendid, et E. Hansbergil oli mõjuv põhjus kohustuste täitmata jätmiseks. E. Hansberg sai kaebaja juhatuse liikmeks 07.02.2019, mistõttu oli tal enne 27.02.2019 piisavalt aega, et tagada kaebajale tehtud 14.12.2018 korralduse täitmine. Seega oli sunniraha rakendamine 28.02.2019 korraldusega samuti õiguspärane.
  4. Küll aga mõjutab 18.01.2019 korraldusega suulise teabe osas rakendatud sunniraha (225 euro) õigusvastasus 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega suulise teabe osas rakendatud sunniraha suurust.

§ 67

lg 2 tähenduses sõltub sunniraha suurus asjaolust, kas korraldus on jäetud täitmata korduvalt. Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et 12.02.2019 korralduses lähtuti sunniraha rakendamisel asjaolust, et tegemist oli teistkordse sunniraha rakendamisega ja 28.02.2019 korralduses sellest, et tegemist oli kolmandat korda sunniraha rakendamisega. Kuna kohus on tuvastanud, et 18.01.2019 korraldusega suulise teabe osas esimest korda rakendatud sunniraha summas 225 eurot oli õigusvastane, oleks 12.02.2019 korralduses tulnud lähtuda asjaolust, et tegemist on esmakordse sunniraha rakendamisega ja 28.02.2019 korralduses sellest, et tegemist on teist korda sunniraha rakendamisega. Seega keelab kohus 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega suulise teabe andmata jätmise tõttu rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise osas, milles vastustaja ei arvestanud asjaoluga, et 18.01.2019 korraldusega suulise teabe andmata jätmise tõttu rakendatud sunniraha oli õigusvastane, st 12.02.2019 korralduse puhul 225 eurot ületavas osas ja 28.02.2019 korralduse puhul 450 eurot ületavas osas. 61. Kaebaja on välja toonud, et 14.12.2018 korralduse punktides 4 ja 6 nõutud dokumentides sisalduv info on kätte saadud juba raamatupidamise pearaamatust (korralduse punktis 5 nõutu). Korralduse punktides 9 ja 10 nimetatud dokumente kaebajal ei ole ja ta on kaebuses nimetatud dokumentide puudumist põhjendanud. Seoses korralduse punktiga 11 märgib kaebaja, et selle mittetäitmist ei saa mõjuva põhjuseta maksukohustuslasele ette heita, sest tegemist on kokkuvõttes ebaselge sisuga korraldusega. Kohus on nõus sellega, et esitatud raamatupidamise pearaamatu kontode väljavõtetest (14.12.2018 korralduse p 5) võib olla tuletatav sama info, mida korralduse punktides 4 ja 6 nõutud dokumendid peaksid sisaldama. Samas ei ole maksuhalduril keelatud nõuda dokumente, milles sisalduvad andmed omavahel kattuvad. Kuna MTA viib kaebaja suhtes maksukontrolli läbi, võib eeldada, et maksuhaldur soovib kontrollida, kas erinevates dokumentides sisalduvad andmed on omavahel kooskõlas või esineb dokumentides vastuolusid. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda (

§ 59lg 1 teine lause).

Seega pole kaebajal võimalik keelduda temale pandud kohustuse täitmisest põhjendusel, et ta ei pea dokumentide nõudmise viisi otstarbekaks. Samal põhjusel puudub kaebajal alus nõuda, et MTA laseks tal teavet enda eelistatud viisil esitada (ainult kirjalikus vormis). Kohus märgib, et kui kaebajal 14.12.2018 korralduse punktides 9 ja 10 nõutud dokumente polnud, oleks tulnud MTA-d sellest esimesel võimalusel teavitada. Tegemist ei ole asjaoluga, mille väljaselgitamine võtaks palju aega ja ka vastava info edastamine MTA-le ei ole keeruline. Kuna 13

(17)sunniraha rakendamise seisuga ei olnud MTA-le teada kaebuses toodud selgitused teatud dokumentide puudumise kohta, oli sunniraha rakendamine punktide 9 ja 10 osas õiguspärane. Vastustaja on õigesti märkinud, et ilma vastava infota pole võimalik oletada, kas kaebajal on kindlad dokumendid olemas või mitte. Selgituste esitamine kaebuses ei mõjuta juba rakendatud sunnirahade õiguspärasust. MTA 14.12.2018 korralduse punktiga 11 on kaebajat kohustatud esitama muud dokumendid, mida kaebaja peab menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks. Kohus leiab, et kuna tegemist on määratlemata dokumentidega, mille esitamise vajadus sõltub sellest, kas need on olemas ja/või menetluses asjakohased, on vastustajal keeruline eristada, kas muud dokumendid jäid esitamata seetõttu, et neid ei olnud või seetõttu, et kaebaja jättis need teadlikult esitamata. On arusaadav, et kuna maksuhalduri eesmärk on saada kätte kõik maksukohustuslase kontrollimiseks vajalikud andmed, ei soovinud MTA 14.12.2018 korralduses koostada suletud nimekirja. Vastustustajal puudus alus lugeda korralduse punkt 11 koos punktidega 4, 6, 9 ja 10 mittetäidetuks ja arvestada sellega rakendatava sunniraha summa arvutamisel. Kohus leiab punkti 11 sõnastusest lähtudes, et kui kaebaja ei esitanud muid dokumente, mida ta pidas menetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemisel oluliseks, siis oleks vastustajal tulnud olukorda tõlgendada niimoodi, et kaebajal ei ole punktile 11 vastavaid dokumente juurde esitada ja korraldus on selles osas täidetud. Samuti ei saa kohtu hinnangul rakendada sunniraha määratlemata dokumentide esitamata jätmise täitmata jätmise puhul. Seega leiab kohus, et 14.12.2018 korralduse punktis 11 nimetatud dokumentide esitamata jätmise osas tuleb 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingud keelata.
  1. Kaebaja väitel ei ole vaidlusalustes korraldustes selgitanud ega avaldatud sunniraha määramise ja arvutamise aluseid, korda ja kujunemist. 18.01.2019 ega 12.02.2019 korraldustes ei ole selgitatud, kuidas ja milliste põhimõtete alusel on määratud täidetud ja täitmata jäetud 14.12.2018 korralduse punktide seos faktiliselt saadud menetlusdokumentidega ehk tegelikult täidetud 14.12.2018 korralduse punktidega. Selgusetuks on kaebaja hinnangul jäänud ka see, kui palju on määratud iga osaliselt täidetuks loetud punkti väärtuseks ja kuidas on toimunud nende arvestamine sunniraha suuruse arvutamisel. Kaebaja ei ole nõus ka sellega, et iga korralduse punkt on sama kaaluga, kuigi nõutud dokumendid võivad olla väga erineva mahukusega. Kohtu arvates on keskne küsimus, kuivõrd põhjalikult peab sunniraha rakendav haldusorgan põhjendama, kuidas rakendatava sunniraha summa kujunes. Tallinna Ringkonnakohus on 08.02.2016 otsuses nr 3-14-52657 selgitanud, et kuna haldusorgan määrab sunniraha suuruse kaalutlusõiguse alusel, peab sunniraha suurus olema põhjendatud (p 15). Kohus täpsustab, et kuigi viidatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus haldusorgan rakendas sunniraha maksimaalses määras, laieneb sunniraha suuruse põhjendamine ka muudele sunniraha rakendamise juhtudele. Kohus leiab, et olukorras, kus isik on haldusorgani ettekirjutuse osaliselt täitnud, peab vastavas osas rakendatud sunniraha suuruse kujunemine olema isikule arusaadav. ATSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Kui sunniraha suurus ei ole põhjendatud, ei saa kohus olla veendunud, et isiku suhtes rakendati leebeimat võimalikku sunnivahendit ja –määra või kaaluti seda. Kohus saab aru, et täielikult täitmata 14.12.2018 korralduse punktidele on MTA iga kord omistanud väärtuse
  2. Kuna korralduses on 11 punkti ja korralduse 100-protsendiline täitmine on võrdsustatud 11 punktiga, saab täielikult täitmata punkt omada üksnes väärtust
  3. See on piisavalt selge ja arusaadav. Kohus nõustub aga kaebajaga selles, et 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldusi omavahel võrreldes ei ole üheselt arusaadav, millise põhimõtte järgi on vastustaja määranud väärtuse osaliselt täitmata 14.12.2018 korralduse punktidele. Vastustaja on omistanud osaliselt täitmata punktidele eri korraldustes eri väärtused. Näiteks 18.01.2019 korralduses on neljale 14
(17)osaliselt täitmata punktile (1, 2, 3, 5) omistatud ilma selgitusteta väärtus 0,
  1. Samas on 12.02.2019 korralduses omistatud neljale osaliselt täitmata punktile (1, 3, 7, 8) ilma selgitusteta väärtus 2 ja 28.02.2019 korralduses on neljale osaliselt täitmata punktile (1, 3, 7, 8), millest kaht kaebaja vahepeal täiendas, omistatud väärtus 1,
  2. Vastustaja ei ole ka vastuses kaebusele põhjendanud, mille alusel osaliselt täitmata korralduse punktidele konkreetsed väärtused määrati. Kuna osaliselt täitmata jäänud punktid ei olnud mõlemal juhul täpselt samad, võib oletada, et punktide väärtus sõltus nende sisust, see tähendab kaebaja poolt täidetud nõude mahust. Kohus leiab, et vaatamata täpsete kaalutluste välja toomata jätmisele ei ole vastustaja rakendanud 14.12.2018 korralduse osaliselt täitmata punktide eest sunniraha õigusvastaselt. Sunniraha rakendamise korraldustest on aru saada, et vastustaja on sunniraha arvestamisel lähtunud 14.12.2018 korralduse täitmata punktide osakaalust ja võtnud vastava protsendi hoiatuses märgitud sunniraha summast. MTA 14.12.2018 korralduses nõutud dokumentide loetelu koosneb 11 punktist, mis hõlmavad mitmekesise mahuga dokumente. Kohtu hinnangul on taolise korralduse puhul oluline eelkõige see, et sunniraha summa arvestamisel oleks arvesse võetud asjaolu, et korraldus oli vähemalt osaliselt täidetud. Sellega on tagatud, et sunniraha ei ole kaebaja jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Vaidlusalustest korraldustest nähtub, et vastustaja on nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Vastustaja on läbivalt omistanud osaliselt täitmata jäänud punktidele väiksema kaalu kui täielikult täitmata punktidele. Vastustaja ei ole sunniraha summa arvestamisel tuginenud asjakohatutele kaalutlustele ega jätnud olulisi kaalutlusi tähelepanuta. Seega puudub kohtu hinnangul alus asuda seisukohale, et MTA rikkus sunniraha summade arvestamisel kaalutlusõigust. Kohus leiab, et sunniraha arvestuses igale 14.12.2018 korralduse punktile sama väärtuse omistamine
(1)ei ole kaalutlusviga. Kuna vastustajale ei ole enne nõutavate dokumentide täielikku esitamist teada, millises mahus need tegelikult on, oleks esitamata jäänud dokumentide võimaliku mahu arvestamine sunniraha rakendamisel liigselt keeruline ja võib korralduse täieliku täitmise korral osutuda ka mingil määral ebaõigeks. Samuti ei pea kohus kaalutlusveaks seda, et sunniraha suuruse arvestamisel pole eristatud, milline protsent nõutud dokumente on esitatud konkreetse menetluse lõikes (14.12.2018 korraldus hõlmas erinevaid alustatud menetlusi). Sunniraha rakendatakse konkreetse ettekirjutuse täitmisele suunamiseks, mistõttu tuleb sunniraha summa arvestamisel aluseks võtta ettekirjutuses sisalduvate kohustuste täitmine, mitte menetluste arv, mida ettekirjutus juhuslikult hõlmab.
  1. Kohus leiab, et puudub alus heita MTA-le ette 14.12.2018 korralduse täitmise takistamist. Pigem on MTA aidanud kaasa korralduse täitmisele, võttes ühendust kaebaja raamatupidajaga ja saades temalt osa nõutud dokumentidest. Kohtu hinnangul ei ole 14.12.2018 korraldusega kaebajale pandud kohustused niivõrd keerulised, et korraldust ei olnud võimalik täita ilma MTA-poolsete täiendavate selgitusteta. MTA on sunniraha rakendamise korraldustes välja toonud, millises osas on 14.12.2018 korraldus täielikult või osaliselt täitmata. Seega ei sõltu ettekirjutuse täitmise kohustus sellest, kas kaebaja 30.01.2019 selgitustaotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane või mitte. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et MTA oleks kaebajale eksitavaid selgitusi andnud. Kui kaebaja pöördus 30.01.2019 MTA poole, et saada dokumendid, mis raamatupidaja poolt MTA-le edastati, vastati kaebajale juba järgmisel päeval (MTA vastus kaebusele, lisa 25). Kohus leiab, et MTA-l puudus kohustus saata kaebaja raamatupidajalt 10.01.2019 saadud dokumendid omal algatusel kaebajale, sest võis mõistlikult eeldada, et kaebaja ja tema raamatupidaja vahel toimub infovahetus, eriti alates 07.01.2019, mil kaebaja raamatupidaja sai MTA pöördumise kaudu teada, et kaebaja maksukäitumist kontrollitakse.
  2. MTA 07.02.2019 vaideotsus on õigusvastane osas, milles MTA ei rahuldanud vaiet 18.01.2019 korraldusega suuliste seletuste andmata jätmise eest rakendatud sunniraha osas ja 14.12.2018 korralduse punkti 11 täitmata jätmise tõttu rakendatud sunniraha osas. Kohus leiab, et muus osas on vaideotsus õiguspärane. Kohus selgitab, et vastustaja ei ole vaiet läbi vaatamata 15
(17)jätnud, vaid tõlgendanud vaide nõudeid vastavalt sellele, mida

võimaldab vaidega nõuda. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 148

lg-st 1 ei tulene MTA-le volitust tuvastada vaide lahendamisel oma tegevuse õigusvastasust. See tähendab, et MTA ei saa teha vaideotsust, mille resolutsioonis tema tegevuse õigusvastasus tuvastatakse. Kui MTA leiab vaide lahendamisel, et ta on tegutsenud õigusvastaselt, peab ta tegema ühe

§ 148lg-s 1 sätestatud lahenditest.

Kohus märgib, et õigusvastasuse tuvastamine MTA 07.02.2019 vaideotsuse resolutsioonis ei oleks kaebajale tema õiguste kaitse seisukohalt ka midagi juurde andnud. Osas, milles vastustaja jättis rahuldamata kaebaja taotluse sunniraha rakendamise edasilükkamiseks, on vaideotsus õiguspärane. Kohus nõustub vaideotsuse punktis 21 sisalduvate põhjendustega ega korda neid käesolevas otsuses. 65. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et MTA 18.01.2019, 12.02.2019 ja 28.02.2019 korraldustega on sunniraha rakendatud osaliselt õigusvastaselt ja sunniraha sissenõudmise toimingute tegemine tuleb vastavas osas keelata. Täpsemalt keelab kohus sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise õiguspäraselt rakendatud sunniraha ületavas osas. Järgnevalt arvutab kohus välja õiguspäraselt rakendatud sunniraha summad. Dokumentide esitamise osas lahutab kohus korralduste joonealustes märkustes toodud täitmata jäänud punktide väärtusest punktile 11 vastava väärtuse, milleks on 1 punkt. See tähendab, et kohus ei lähtu korralduse 14.12.2018 nõuete numeratsioonist, vaid vastustaja enda arvutuskäigust. MTA oleks 18.01.2019 korralduses pidanud suulise teabe osas rakendama sunniraha 0 eurot ja dokumentide osas 132,95 eurot. Kohus loeb, et dokumentide esitamise osas oli alus sunniraha rakendamiseks 14.12.2018 korralduse 6,5 punkti täitmata jätmise tõttu (kohus lahutab korralduses märgitud 7,5 täitmata punktist maha 1 punkti 14.12.2018 korralduse p 11 eest). 6,5 punkti on 59,09% korraldusest. 59,09% 225 eurost on 132,95 eurot. Seega oleks õiguspäraselt rakendatud sunniraha summa olnud 132,95 eurot, mistõttu keelab kohus 18.01.2019 korraldusega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 132,95 eurot ületavas osas. Kuna 18.01.2019 korraldusega rakendati õigusvastaselt sunniraha summas 245,05 eurot (378132,95), tühistab kohus MTA 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-1/4311-2 osas, milles MTA ei rahuldanud vaiet 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 õigusvastaselt rakendatud sunniraha 245,05 euro osas. MTA oleks 12.02.2019 korralduses pidanud suulise teabe osas rakendama sunniraha 225 eurot ja dokumentide osas 245,48 eurot (kokku 470,48 eurot). Kohus loeb, et suulise teabe osas oli 14.12.2018 korraldus täitmata 100% ulatuses ja rakendada tuli esimesele hoiatusele vastavat sunniraha summas 225 eurot. Kohus loeb, et dokumentide esitamise osas oli alus sunniraha rakendamiseks 14.12.2018 korralduse 6 punkti täitmata jätmise tõttu (korralduses märgitud 7 täitmata punktist on lahutatud 1 punkt 14.12.2018 korralduse p 11 eest). 6 punkti on 54,55% korraldusest. 54,55% 450 eurost on 245,48 eurot. Seega oleks õiguspäraselt rakendatud sunniraha summa olnud 470,48 eurot, mistõttu keelab kohus 12.02.2019 korraldusega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 470,48 eurot ületavas osas. MTA oleks 28.02.2019 korralduses pidanud suulise teabe osas rakendama sunniraha 450 eurot ja dokumentide osas 375 eurot (kokku 825 eurot). Kohus loeb, et suulise teabe osas oli 14.12.2018 korraldus täitmata 100% ulatuses ja rakendada tuli teisele hoiatusele vastavat sunniraha summas 450 eurot. Kohus loeb, et dokumentide esitamise osas oli alus sunniraha rakendamiseks 14.12.2018 korralduse 5,5 punkti täitmata jätmise tõttu (korralduses märgitud 6,5 täitmata punktist on lahutatud 1 punkt 14.12.2018 korralduse p 11 eest). 5,5 punkti on 50% korraldusest. 50% 750 eurost on 375 eurot. Seega oleks õiguspäraselt rakendatud sunniraha summa olnud 825 eurot, mistõttu keelab kohus 28.02.2019 korraldusega rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 825 eurot ületavas osas. 16

(17)
  1. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus: 1) keelab 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 132,95 eurot ületavas osas; 2) tühistab MTA 07.02.2019 vaideotsuse nr 6-1/4311-2 osas, milles MTA ei rahuldanud vaiet 18.01.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-14 õigusvastaselt rakendatud sunniraha 245,05 euro osas; 3) keelab 12.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-30 rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 470,48 eurot ületavas osas; 4) keelab 28.02.2019 korraldusega nr 12.2-3/046707-42 rakendatud sunniraha sissenõudmise toimingute tegemise 825 eurot ületavas osas.
  2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuses on kokku neli nõuet. Kohus rahuldab osaliselt kõik neli nõuet. Kui kõik neli nõuet on rahuldatud osaliselt ehk umbes pooles ulatuses, saab lugeda, et kogu kaebus on rahuldatud pooles ehk 50% ulatuses. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kaebaja ei ole esitanud kohtule menetluskulusid ja nende tasumist tõendavaid dokumente. Kaebaja ainuke tõendatud menetluskulu on asjas tasutud riigilõiv 50,80 eurot. Esialgu oli kaebajal tasutud ettenähtust 7,20 eurot rohkem riigilõivu, kuid kohus tagastas enam tasutud riigilõivu 27.03.2019 määrusega. Kaebaja tasutud riigilõivust summas 50,80 eurot kuulub vastustajalt väljamõistmisele 50% ehk 25,40 eurot. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 25,40 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.