) § 44 kohaselt alused haldusmenetluse uuendamiseks. Samuti puudub Vallavalitsusel seaduslik alus kogu maa (2,91 Ha) ja üksnes muutmisele mineva sihtotstarbega maa tagastamiseks. Viru-Nigula Vallavalitsus ega Siseministeerium ei ole kahju tekitanud ja seega puudub alus maatükkide turuhinnaga müümisel saadava tuluga võrdses ulatuses kahju hüvitamiseks. 3. 22.04.2016 esitas kaebaja Enn Neemela esindaja Siim Tammer Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4) Viru-Nigula valla ja Siseministeeriumi vastu. Kaebuse kohaselt on Viru-Nigula Vallavalitsuse vastuse näol tegemist haldusaktiga. Siseministeerium ei ole kaebajale vastanud. Kaebaja leiab, et kaebajal ei ole ilma haldusorganite täiendavate vastusteta saada selgust sellest, kelle kohustus on varasemat haldusmenetlust uuendada – kas ViruNigula Vallavalitsusel või Siseministeeriumil. Seda põhjusel, et erinevates etappides on erinevad haldusorganid rakendanud oma võimu kaebaja ja tema varasema omandi (maa) osas ning on selgunud, et Viru-Nigula Vallavalitsus soovib varasemalt kaebajalt võetud kinnistu või selle osa sisult eramaaks vormistada ja võõrandada. Nimetatu tõttu esitas kaebaja ka haldusmenetluse uuendamise taotlused mõlemale vastustajale, eeldades, et asutustest õige haldusorgan alustab kohast menetlust. Siseministeerium ei ole kaebajale vastanud ja Viru-Nigula Vallavalitsuse vastus on sisult ilma igasuguste õiguslike ja asjakohaste põhjendusteta, mistõttu on kohane teha ettekirjutus nii ViruNigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile asja uueks otsustamiseks.
lg 1 p 1 ja 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud või asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Kaebaja hinnangul eksisteerivad käesoleval juhul
Nimelt on kaebajale teadaolevalt muutunud asjaolud, mille 2 tõttu varasemalt otsustati võtta kaebajalt maa Letipea neeme kinnistu koosseisus – varasema Viru-Nigula Vallavalitsuse 14.05.2004 teate nr 17-3.2/04/472 kohaselt ei tagastatud kaebajale Uluneeme kinnistut A-93 täies ulatuses, kuna Siseminister oli vastava kinnistu oma 17.05.2001 käskkirjaga nr 201 jätnud riigi omandisse kui riigikaitseline maa. Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluse esitamisele eelnevalt on kaebaja saanud teada, et vähemalt osa varem riigikaitselise maa asjaolu tõttu tagastamata jäetud maa sihtotstarvet muudetakse elamumaaks, mida planeeritakse hakata müüma tulu teenimise eesmärgil. Tegu on asjaoluga, mis on kaebaja hinnangul selgeks põhjuseks, et uuendada varasemat haldusmenetlust, millega otsustati mitte tagastada kaebaja maa. Siinjuures on asjakohane veel ka see, et kaebaja ei ole võtnud kompensatsiooni tagastamata jäänud maa eest ega hetkel tea täpselt sedagi, kui suures osas temalt varasemalt riigikaitselisel eesmärgil võetud maa sihtotstarvet muudetakse eramaaks ja planeeritakse võõrandada. Lisaks asjaolule, et vastustajad ei ole alustanud haldusmenetlust nagu
lg 1 p-d 1 ja 2 ette näevad, on vastustajad jätnud sisult ka kaalumata asjaolud, mille tõttu otsustavad mitte uuendad varasemat haldusmenetlust. Ühtegi sisulist põhjendust asjaoludest ei nähtu peale selle, et Viru-Nigula Vallavalitsus kinnitab, et tõesti otsustab kaebajalt varasemalt riigikaitselisel eesmärgil võetud maatüki elumaaks muuta ja võõrandada. Kaebajale jääb esitatud vastuse sisus arusaamatuks ja sellel puuduvad kaalutlused esitatud uuendustaotluse asjaolude kohta. Seega on vastus vastuolus
-ga, sellest ei nähtu ei kaalutlused (
) ega ole rakendatud uurimispõhimõtet oluliste asjaolude väljaselgitamiseks (
Selline käitumine on selgelt seaduse vastane. Riigiorgan ei saa jätta vastamata ning otsustamata, kas haldusmenetlust alustada või mitte, kuna
lg 1 p 1 kohaselt on haldusmenetlus alanud kaebaja taotlusest ning peab lõppema mõnel
Asjakohane on osundada ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 5 lg-le 1, mille kohaselt on vastamise kohustus adressaadil ning sama seaduse § 6 kohaselt vastatakse märgukirjale või selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral tuleb isikut teavitada ja saab vastamist pikendada kahe kuuni. Sellist teadet ei ole kaebajale esitatud ja 30 päeva vastamiseks on ammu möödas. Vastuses ei arvestata
regulatsiooniga ega ole antud kaebajale võimalust esitada planeeritava haldusakti kohta oma arvamust või vastuväiteid. Kaebaja haldusmenetluses ärakuulamata jätmine on asjaolu, mis iseenesest toob kaasa Viru-Nigula Vallavalitsuse vastuse õigusvastasuse ja kohustuse haldusorganil asjaolud uuesti kaaluda ning esitada kaebajale ärakuulamiseks enne otsuse tegemist. Kaebaja soovib vastavates protsessides osaleda ja saada selgust, miks ikkagi ei uuendata haldusmenetlust, kui varasemad asjaolud, mille tõttu tema maa riigi omandisse jäeti, on ära langenud ja miks peab tulu sellest minema Viru-Nigula Vallavalitusele.
lõike 1 punktile 1, mille kohaselt haldusmenetlus lõppeb haldusakti teatavakstegemisega, on nimetatud maa osas maareform lõpetatud. Tartu Ringkonnakohtu 07.10.2008 otsuses haldusasjas 3-04-317, milles kaebaja taotles maa riigi omandisse jätmise õigusvastaseks tunnistamist, jõudis kohus seisukohale, et nimetaud haldusmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt, kuivõrd maatükk jäeti riigi omandisse, siis oli Viru-Nigula Vallavalitsusel seaduslik alus ja kohustus jätta kõnealune maatükk tagastamata. Riik on kantud 11.09.2002 omanikuna kinnistusraamatusse. Siseministeerium selgitab, et tema valitsemisele kuuluva LääneVirumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas Letipea neeme kinnistu (katastritunnus 90202:006:1270) osas on koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga alustatud kinnistu jagamistoiminguid, mille vajadus on tingitud Politsei- ja Piirivalveameti põhitegevuse ümberkorraldamisest. Viru-Nigula valla üldplaneeringu kohaselt on Letipea neeme kinnistu jagamiseks vajalik koostada detailplaneering, mille osas on Siseministeerium esitanud vallale omapoolsed ettepanekud. Kuivõrd riigi kinnisvarastrateegia rakendamisega seonduvalt võttis Vabariigi Valitsus 18.02.2010 valitsuskabineti nõupidamisel vastu otsuse, millega anti põhimõtteline nõusolek Rahandusministeeriumi ettepanekule määrata riigile kinnisvarateenuste osutajaks Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ning seati riigivara valitsejatele ülesandeks anda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile üle nende valitsemisel olevad kinnisasjad, siis antakse Letipea neeme kinnistu jagamisel riigile mittevajalikuks muutuv osa üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Siseministeeriumi hinnangul ei esine käesoleval juhul kaebaja poolt viidatud
Siseministeerium juhib tähelepanu, et
lõike 1 punktis 1 nimetatud haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu ei ole ära langenud kuivõrd detailplaneeringu algatamise ja kruntideks jagamise tulemusena jääb üks krunt siiski riigikaitsemaaks ning on riigile teenistuslikult vajalik kui radarijaama alune maa.
lõike 1 punkti 2 kohaselt uuendatakse haldusmenetlus kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Siseministeeriumi hinnangul taotleb kaebaja haldusmenetluse uuendamist uute asjaolude pinnalt. Siseministeerium on seisukohal, et haldusmenetluse uuendamist ei saa tingida asjaolud, mis ei esinenud haldusmenetluse läbiviimise ajal. Seetõttu ei saa oluliselt hiljem tekkinud asjaolud mõjutada õiguspäraselt läbiviidud ja lõpetatud haldusmenetlust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Siseministeerium on seisukohal, et kuivõrd eelpool kirjeldatust tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine ning maa tagastamata jätmine olnud õiguspärane, siis puudub kaebajal kahju hüvitamise nõude alus. Kahjunõude esitamise eelduseks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lõige 3 sätestab, et riigi omandisse jäetud maa võõrandamine toimub riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Siseministeerium on seisukohal, et nimetatud sättest tulenevalt on riigile jäetud vajadusel võimalus riigi omandisse jäetud maa võõrandamiseks. Ühtlasi ei kohusta MaaRS riiki varasemalt riigi omandisse jäetud maa tagastamiseks õigustatud subjektile ega reguleeri ka muul viisil (sh piira) riigi omandisse jäetud ja õigustatud subjektile tagastamata jäetud maaga toimingute tegemist. Seejuures on Siseministeerium seisukohal, et kuivõrd maa riigi omandisse jätmine oli õiguspärane ning nimetatud otsuse tegemisest on möödunud peaaegu 15 aastat, ei saa kaebajal olla ka õiguspärast ootust maa tagastamise osas. Seetõttu nähtub ka eelpool toodust, et 4 kaebaja Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluses esitatud alternatiivne nõue kahju hüvitamiseks on perspektiivitu, sest isikul ei ole kahju tekkinud ning puudub õiguslik alus sellesisulise taotluse rahuldamiseks.
Viru-Nigula Vallavalitsus on seisukohal, et
lg 1 p 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamise alused käesoleval juhul puuduvad. Eeltoodud paragrahvi kohaselt saab menetlust uuendada, kui ilmnevad olulised tõendid, mis menetluse ajal ei olnud teada. Vallavalitsus on seisukohal, et menetluse uuendamiseks peaksid ilmnema menetluse ajal olemas olnud kuid menetlejale teadmata olnud tõendid. Käesoleval juhul aga soovib kaebaja menetlust uuendada täiesti uutele ja 14 aastat hiljem tekkinud asjaoludele tuginedes. Viru-Nigula Vallavalitsus möönab, et vastus Enn Neemela taotlusele ei olnud varustatud seaduse paragrahvide ümberkirjutustega vaid selles oli püütud kodanikule arusaadavalt vallavalitsuse seisukohti selgitada.
lõikest 4 oli Siseministeeriumi kohustus selgitada taotluse esitajale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub. Kuna kaebaja oli taotluse esitanud ka Viru-Nigula Vallavalitsusele kui taotluse lahendamiseks pädevale haldusorganile, siis koostas Viru-Nigula Vallavalitsus kaebajale koostöös Siseministeeriumiga 24.03.2016 ühise vastuse. Vastuses on kaebajale ka selgitatud, et see on kooskõlastatud Siseministeeriumiga. Siseministeerium jääb oma 06.05.2016 välja toodud selgituste juurde, et kaebaja õiguseid ei ole kahjustatud, kuivõrd kaebaja taotlusele vastas haldusorgan, kes oli pädev nimetatud küsimuses seisukoha andmiseks. Seetõttu on Siseministeeriumi hinnangul perspektiivitu kaebaja nõue Siseministeeriumi kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus uuesti. Siseministeeriumi, kui kaebaja taotluses välja toodud ettepanekute lahendamiseks mittepädeva asutuse kohustamine kaebaja taotlusele vastama, ei ole eesmärgipärane, kuna sellega taotletava eesmärgi saavutamine, milleks on haldusmenetluse uuendamine maa tagastamiseks või kahju hüvitamiseks, ei ole saavutatav. Kohus on selgitanud, et kaebusest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja lõppeesmärgiks sisuliselt saavutada vaidlusaluse maaüksuse endise Uluneeme A-93 talu lahustüki tagastamine, mis on juba 11.09.2002 kantud kinnistusse riigikaitsemaana. Kohus on välja toonud, et isegi kui kaebaja keeldub Uluneeme A-93 talu lahustüki eest määratud kompensatsiooni summas vastuvõtmisest või vaidlustab valla vastuskirja 24.03.2016 kui menetlustoimingut, millega keelduti haldusmenetluse uuendamisest, ei ole vaidlusaluse maa tagastamine ja maaüksuse omanikuks saamine objektiivselt enam võimalik, kuna maa on ammu kinnistatud riigi nimele. Eelpool toodust tulenevalt oli Siseministeeriumi hinnangul kohus lahendanud kaebaja kaebuse tema eesmärgist lähtuvalt. Seetõttu oli Siseministeerium seisukohal, et Tartu Halduskohus ei ole oma 13.05.2016 määrusega nr 3-16-781, millega jättis kaebaja 22.04.2016 kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lõike 2 punkti 1 alusel läbi vaatamata, kaebuse piiridest väljunud. Siseministeerium selgitas, et tema valitsemisele kuuluva Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas Letipea neeme kinnistu (katastritunnus 90202:006:1270) osas on alustatud kinnistu jagamistoiminguid, kuna see vajadus on tingitud Politsei- ja Piirivalveameti põhitegevuse ümberkorraldamisest. Letipea neeme kinnistu jagamisel riigile mittevajalikuks muutuv osa antakse hiljem üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Siseministeerium jääb oma 06.05.2016 vastuses kirjeldatud seisukoha juurde, aga peab vajalikuks täiendavalt välja tuua, et õiguspäraselt läbiviidud maareformi järgselt riigi omandisse jäetud kinnistu jagamistoimingute tegemine pärast haldusmenetluse lõppemisest olulise aja möödumist ja jagamistoimingute tulemusel kinnistu osa riigile mittevajalikuks muutumine ei ole alus haldusmenetluse seaduse § 44 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamiseks. Siseministeeriumi oli jätkuvalt seisukohal, et kaebaja taotleb haldusmenetluse uuendamist uute asjaolude pinnalt. Haldusmenetluse uuendamist ei saa tingida asjaolud, mis ei esinenud haldusmenetluse läbiviimise ajal. 7
lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud haldusmenetluse uuendamise alused käesoleval juhul puuduvad. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 1 kohaselt saab menetlust uuendada, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Käesoleval juhul ei ole haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud ära langenud. Vallavalitsuse tegevus maareformi läbiviimisel oli õiguspärane, mille on tuvastanud Tartu Ringkonnakohus oma 07.10.2008 otsusega. Eesti Vabariik on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 11.09.2002.
lõike 1 punkti 2 kohaselt võib menetluse uuendada, kui ilmnevad olulised tõendid, mis menetluse ajal ei olnud teada. Vallavalitsus on seisukohal, et menetluse uuendamiseks peaksid ilmnema menetluse ajal olemas olnud, kuid menetlejale teadmata olnud tõendid. Kaebaja soovib menetlust uuendada tuginedes täiesti uutele ja 14 aastat hiljem tekkinud asjaoludele. Detailplaneeringu koostamise algatamine ei anna ViruNigula Vallavalitsusele alust arvata, et riigil ei ole enam kõnealust maatükki enam vaja ega anna põhjust menetluse uuendamiseks. Arvestades eeltoodut leiab Vallavalitsus, et menetluse uuendamise nõue ei ole põhjendatud. Viru-Nigula Vallavalitsus leiab, et riigi huvi Enn Neemelale tagastamata jäetud maatüki osas oskab selgitada kõige paremini Siseministeerium. Vallavalitsus on 14.03.2000 kirjaga nr 47.6/122 teatanud toonasele Piirivalve Ametile, et Uluneeme A-93 talumaal on olemas 8 õigustatud subjekt, kes soovib maa tagastamist ning palunud maa riigi omandisse jätmise taotlus üle vaadata. Siiski on siseministri 17.05.2001.a käskkirjaga nr 212 „Maa riigi omandisse jätmine“ jäetud Letipea neem riigi omandisse. Viru-Nigula Vallavalitsus on Siseministeeriumiga samal seisukohal, et isikul ei ole alust nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kuivõrd kahju peab olema tekkinud võimukandja süülise tegevuse tulemusel. Maa riigi omandisse jätmine ning maa tagastamata jätmine on olnud õiguspärane. Vastavalt
Tulenevalt eelöeldust on Vallavalitsus endiselt seisukohal, et õiguspäraselt läbi viidud menetluse uuendamiseks oluliselt hiljem tekkinud asjaoludele viidates puudub alus. Kui Enn Neemela leiab jätkuvalt, et tal on õigus osale Letipea neeme kinnistust, soovitab Viru-Nigula Vallavalitsus pöörduda Politsei-ja Piirivalveameti poole ettepanekuga ühe loodava krundi temale võõrandamiseks. 15. Siseministeeriumi esindaja Liisa Olesk esitas 17.10.2016 vastusega (tl 61-63) nr 210/430-10 oma seisukoha. Siseministeerium selgitas, et jääb oma 06.05.2016 kaebuse vastuses ja 13.06.2016 määruskaebuse vastuses esitatud seisukohtade juurde, et kaebuses toodud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Enn Neemela taotleb kaebuses Siseministeeriumi kohustamist tema 26.02.2016 taotluse uuesti lahendamiseks põhjusel, et Siseministeerium on jätnud tema taotlusele vastamata. Kaebaja taotles oma 26.02.2016 Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile suunatud kirjaga haldusmenetluse uuendamist ja maa tagastamist, alternatiivse taotlusena osalist maa tagastamist, mille sihtotstarve planeeritakse muuta elamumaaks ning viimase alternatiivse taotlusena kahju hüvitamist. Siseministeerium selgitab, et nimetatud taotluse lahendamine ei kuulu ministeeriumi pädevusse, kuivõrd MaaRS § 15 lõike 1 kohaselt otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Viru-Nigula Vallavalitsus kui taotluse lahendamiseks pädev haldusorgan vastas kaebajale 24.03.2016 kirjaga, mis oli kooskõlastatud Siseministeeriumiga. Siseministeerium möönab veelkord, et tulenevalt
lõikest 4 oli Siseministeeriumil küll täiendavalt omalt poolt kohustus selgitada taotluse esitajale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, kuid kaebaja õiguseid ei ole nimetatud selgitamise kohustuse täitmata jätmisega kahjustatud, kuivõrd kaebaja taotlusele vastas haldusorgan, kes oli pädev nimetatud küsimuses seisukoha andmiseks. Eelpool toodust tulenevalt on Siseministeerium seisukohal, et Siseministeeriumile kui taotluse lahendamiseks mittepädevale asutusele ettekirjutuse tegemine kaebaja taotluse uuesti lahendamiseks, milleks on haldusmenetluse uuendamine maa tagastamiseks või kahju hüvitamiseks, ei saavuta kaebaja taotletavat eesmärki. Täiendavalt juhtis Siseministeerium tähelepanu, et
lõike 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Viru-Nigula Vallavalitsus algatas Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu koostamise 23.09.2015 korraldusega nr
lõiget 3, ei ole Siseministeeriumi hinnangul kaebaja esitanud taotlust haldusmenetluse uuendamiseks tähtaegselt. Viru-Nigula Vallavalitsus algatas detailplaneeringu oma 23.09.2015 korraldusega, aga kaebaja esitas nimetatud asjaolust tulenevalt taotluse haldusmenetluse uuendamiseks viis kuud hiljem, alles 26.02.
) ega ole rakendatud uurimispõhimõtet oluliste asjaolude väljaselgitamiseks (
). Samuti on jäetud kaebaja menetlusse kaasamata ja meelevaldselt ärakuulamata (
), mis iseenesest on kohtupraktika kohaselt asjaolu, mis toob automaatselt kaasa haldusakti õigusvastasuse. Siseministeerium on jätnud kaebajale üldse vastamata, mis on ilmselgelt seadusvastane. Haldusorganile ei ole kohane käitumine sellisel viisil, et taotlusele ei vastata ja haldusmenetlust läbi ei viida, aga kohtus vaidlemiseks ressurssi jätkub – selle asemel oleks juba saanud ja pidanud ammu kohase vastuse esitama. 10 Vastustajate vastustest nähtub üheselt, et vastustajad ei tea ka ise, kes on kohaseks haldusorganiks vastava uuendustaotluse kontekstis, suunates ka kohtu vastustes kaebajat üksteise manu. Tegu on riikliku haldussuutmatusega oludes, kus tegelikult on isikult võetud ära maa ja nüüd, kui maad vaja ei ole, ei osata midagi teha maa endise omanikuga. Lisaks sellele, et Viru-Nigula Vallavalitsuse seadusvastane vastus ja Siseministeeriumi vastamata jätmine toovad automaatselt kaasa kaebuse rahuldamise, näitavad ka vastustajate vastused üheselt, et tegu on selgusetu olukorraga ja tekivad tõsised kahtlused, et riigiorganid on omavolitsenud kaebajalt maad juba ammu ära võttes ja nüüd näidatakse teineteise peale. Kaebaja menetleb kindlasti kõik nimetatud kinnistut ja haldusorganite tegevusi puudutavad asjad tulevikus selgeks kas kohtuväliselt haldusorganitega koostöös või läbi mitmete ja erinevate kohtuvaidluste. Lisaks esitas kaebaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 1790 eurot (sh 1760 eurot esindaja poolt 16 töötundi ja 30 eurot riigilõiv). Kohtu põhjendused
Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakt on tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastu käivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vastavaid rikkumisi kohus ei tuvastanud. 11 24. Samuti märgib kohus, et viidatud haldusakt on kooskõlas nii
lg 1 (haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav), § 56 lg 1 (kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud) ja § 56 lg 2 (haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus) sätetega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.