Obsah (13)

§ 238§ 333§ 657§ 654§ 442§ 445§ 171§ 175§ 177§ 128§ 126§ 137§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-1

§ 238ei võimaldanud tõendit maakohtu toodud põhjendustel kõrvale jätta.

Maakohus ei põhjendanud piisaval määral tõendi kogumisest keeldumise vajalikkust ega näidanud veenvalt, et ekspertarvamusel ei ole asjas mingil juhul tähtsust. Maakohus on viidanud, et tal puudub võimalus hinnata, kas ja mil määral on rendieseme väärtus kostjate tehtud parenduste ja muudatuste läbi suurenenud, kuid on samas keeldunud kostjate soovitud tõendi kogumisest olukorras, kus kostjad on põhjendanud, miks ei ole kinnistule tehtud kulutuste tõendamiseks ühegi muu tõendi esitamine võimalik. Enne vastava ekspertiisiakti valmimist ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et ekspertiis ei anna vastus küsimusele, kas ja millises ulatuses on kinnistu väärtus tänu kostjate tehtud kulutustele alates kinnistu kostjate kasutusse andmisest kuni rendilepingu lõppemiseni kasvanud. 6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus märkinud, et VÕS §-st 110 tuleneva kohustuse täitmisest keeldumise eelduseks on vastuhagi esitamine, mistõttu on kostjate sellekohane vastuväide põhjendamatu. Maakohus on hinnanud kostjate vastuväidet sisuliselt ja leidnud, et kostjate vastuväide kohustuse täitmisest keeldumise kohta ei ole leidnud tõendamist, kuna hagejal ei ole tekkinud kohustust hüvitada kostjatele väidetavaid kulutusi. Kostjate võimalik VÕS § 359 lg-st 1 tulenev nõue on tõenäoliselt aegunud, mistõttu ei ole VÕS § 110 alusel kohustuse täitmisest keeldumine põhjendatud. Kostjad ei ole tõendanud nõude 4 suurust ega selle sissenõutavaks muutmist, mistõttu on maakohus jätnud kostjate vastuväite õigesti arvestamata. Kostjate ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud, kuna ekspertiisiga ei saanud tuvastada kostjate soovitud asjaolusid. Ekspertiisi tegemiseks tulnuks kostjatel kooskõlas VÕS § 359 lg-ga 1 välja tuua, millised parendusi või muudatusi, mille võrra suurenes kinnistu väärtus kestvalt ja oluliselt, nad rendileandja nõusolekul tegid. Kahe maja väärtuse hindamise teel ei ole võimalik hinnata võimalikku hüvitist. Kostjate taotletud ekspertiisiga ei oleks saanud tõendada kinnistu väärtuse kestvat ja olulist suurenemist olukorras, kus kostjad ei ole isegi öelnud, mis parendusi nad on teinud. Lisaks ei ole kostjad küsinud hagejalt nõusolekut ühegi parenduse tegemiseks. Kostjad on pidanud võimalikuks nõudealuseks ka käsundita asjaajamist. Olukorras, kus poolte vahel on sõlmitud leping, tuleb lähtuda lepingulisest regulatsioonist. Käsundita asjaajamisel tuleb soodustatut teavitada ja kulutuste hüvitamine tuleb kõne alla üksnes siis, kui soodustatu on asjaajamise heaks kiitnud. Kostjad ei ole väitnud, et nad on teinud kulutusi, mille kooskõlastamist hagejaga ei oleks saanud mõistlikult eeldada. Kuivõrd ekspertiisiga soovisid kostjad võrrelda kahe kinnistu väärtuse erinevust, ei oleks nad saanud ekspertiisiga tõendada käsundita asjaajamise käigus tehtud kulutusi. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses ekspertiisi taotlust korranud ning on vastuväite esitamata jätmise tõttu kaotanud õiguse tugineda edasikaebekorras ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisele (

§ 333lg 3).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
2. veebruari 2019 otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostjate kanda. Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lg 6 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Asjaolude kohaselt sõlmisid pooled
2. juunil 2015 kinnistu rendilepingu. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu kuulub hagejale ning et rendileping lõppes hagejapoolse ülesütlemise tulemusena
3. aprillil
4. Kuna kostjad ei andnud hagejale kinnistu valdust pärast lepingu lõppemist üle, esitas hageja kostjate vastu hagi kinnistu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Kostjad esitasid hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt on nad teinud kinnistule kulutusi ja neil on õigus VÕS § 110 lg 1 alusel kinnistu valduse üleandmisest keelduda, kuni hageja on kinnistule tehtud kulutused hüvitanud.
5. VÕS § 359 lg 1 järgi kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme väärtus on rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud, võib rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Käesoleval juhul ei ole kostjad väitnud, et nad on teinud rendilepingu eseme suhtes parendusi või muudatusi hageja nõusolekul, mistõttu langeb hüvitisenõue lepingulisel alusel ära.
6. Kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud VÕS § 359 lg-le 3, mille kohaselt peab rendileandja muud kui VÕS § 359 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kulutused hüvitama üksnes juhul, kui ta on selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). Samuti on kostjad toonud välja, et neil võib olla hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS 5 § 1042). Kostjad on maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole vastavate nõuete võimalikkust hinnanud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et juhul, kui rentnik on teinud rendilepingu esemele kulutusi rendileandja nõusolekuta, võivad kõne alla tulla nõuded VÕS §-de 1018 ja 1023 või VÕS § 1042 alusel. Juhul, kui kostjatel on ühel nimetatud alustest hageja vastu rendilepingu esemele tehtud kulutuste hüvitamise nõue, võib neil VÕS § 110 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmise korral olla õigus rakendada seoses oma nõudega kinnipidamisõigust, st keelduda kinnistu valduse üleandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel, kuni hageja on rahuldanud kostjate nõude (vt Riigikohtu
7. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 26). Samuti nõustub ringkonnakohus kostjatega selles, et neil ei olnud vaja kulutuste hüvitamiseks ja nõude tagatiseks oleva kinnipidamisõiguse kasutamiseks esitada vastuhagi, vaid piisas vastuväitest (vt nt Riigikohtu
8. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430). Samas tuleb arvestada, et VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. See tähendab, et kui kostjad on teinud lepingu esemele kulutusi, ei anna see kohtule alust hagi rahuldamata jätmiseks, vaid kohus saab VÕS § 110 lg 5 alusel ette näha vastastikuse täitmise (vt Riigikohtu
9. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 26). Praegusel juhul on küll kostjad käsitlenud apellatsioonkaebuses pikalt seda, millisel õiguslikul alusel võiks neil hageja vastu olla kulutuste hüvitamise nõue, kuid ei ole toonud kordagi kogu menetluse vältel välja, milliseid kulutusi ja millises suuruses on nad rendilepingu esemele teinud. Kuna kostjad ei ole välja toonud hüvitise suurust, ei ole kohtul võimalik määrata vastastikust täitmist. Sellises olukorras ei olnud maakohtul alust jätta hagi rahuldamata.
10. Kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud ka sellele, et maakohtul ei olnud alust ekspertiisitaotlust rahuldamata jätta. Kostjate väitel on nad ammendavalt põhjendanud, miks nende poolt kinnistule tehtud kulutuste tõendamiseks ei ole ühegi muu tõendi esitamine võimalik. Kostjad ei ole ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmise osas maakohtu menetluses vastuväidet esitanud ega ekspertiisitaotlust apellatsioonkaebuses korranud. See tähendab, et isegi kui ringkonnakohus leiaks, et maakohtul ei olnud
11. oktoobri 2018 määruses toodud põhjendustel õigust ekspertiisitaotlust rahuldamata jätta ja peaks ekspertiisi läbiviimist põhjendatuks, ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldada. Ringkonnakohtul ei ole võimalik ekspertiisi omal algatusel läbi viia ja seetõttu ka võimalust asuda maakohtust erinevale seisukohale selle osas, et puudub võimalus hinnata, kas rendieseme väärtus on kostjate tehtud parenduste või muudatuste tõttu suurenenud. Ringkonnakohus märgib siiski, et maakohus on jätnud ekspertiisi taotluse põhjendatult rahuldamata.

§ 238

lg 1 järgi korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Kogutav tõend peab seega tõendama tuvastamisele kuuluvat asjaolu. Kostja taotles ekspertiisi läbiviimist selleks, et tuvastada, kas ja kui suures ulatuses on muutunud kinnistu väärtus perioodil alates hageja poolt kinnistu kostjate kasutusse andmisest

1. aastal kuni rendilepingu lõppemiseni
2. aprillil
3. Kostjate hinnangul saaks ekspert selleks, et leida kinnistu väärtus ajal, mil see anti kostjate valdusesse, oma hinnangu aluseks võtta X kinnistuga külgneva maatüki ja sellel paikneva hoone väärtuse. Ringkonnakohus nõustub 6 maakohtuga, et sel viisil ei ole võimalik kindlaks teha vaidlusaluse rendieseme väärtuse suurenemist.
4. Eeltoodust lähtuvalt puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 13.

§ 442

lg 5 esimesele lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus 21. novembri 2018 määrusega rahuldanud hageja hagi tagamise avalduse osaliselt ning kohustanud kostjaid andma hagi tagamiseks hagejale üle kinnistu ja seal asuvate hoonete valdus ning vahendid. Maakohus on vastuolus

§ 442

lg 5 esimese lausega jätnud vaidlustatud otsuses hagi tagamise abinõuga seotud küsimuste osas seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu minetus kõrvaldada.

§ 445

lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kostjad ei ole taotlenud abinõu tühistamist ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu 21. novembri 2018 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. 14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171

lg 1 alusel kostjate kanda.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu menetluses palub hageja mõista kostjatelt menetluskulude katteks välja kokku 550 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on õigusabi osutatud 5,5 tunni ulatuses (tutvumine apellatsioonkaebusega, analüüs – 2 h, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 h; lõplike seisukohtade koostamine kohtule 1 h 30 min). Hageja lepingulise esindaja tunnitasuks on 100 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on hageja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Samas leiab ringkonnakohus, et hageja menetluskulud ei ole asja keerukust ja mahtu arvestades täies ulatuses põhjendatud. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamine peaks lisaks vastuse koostamisele endale hõlmama ka apellatsioonkaebusega tutvumist. Igatahes ei ole apellatsioonkaebuse mahtu arvestades põhjendatud sellega tutvumisele ja analüüsimisele kulunud aeg 2 tundi. Ringkonnakohus loeb apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsimise põhjendatud ajakuluks 1 tunni. Hageja 24. mai 2019 lõplikes seisukohtades on suures ulatuses korratud sõnasõnaliselt apellatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukohti. Lisaks on koos lõplike seisukohtadega esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldus, mille koostamisele kuluv aeg hüvitamisele ei kuulu (vt Riigikohtu 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Ringkonnakohus peab lõplike seisukohtade koostamise põhjendatud ajakuluks 0,5 tundi. Ringkonnakohus peab seega hageja õigusabikulu apellatsioonimenetluses põhjendatuks 3,5 tunni ulatuses ning kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud kokku summas 350 eurot (3,5 h x 100 eurot, ilma käibemaksuta). Vastavalt hageja taotletule tuleb

§ 177

lg 4 alusel kostjatelt hageja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud 7 määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni. 15. Kostjad on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 128

teise lause kohaselt on lepingu lõppemise tõttu kinnisasja, ehitise või selle osa valduse väljaandmise üle peetava vaidluse korral hagihind ühe aasta kasutustasude kogusumma. Tegemist on erinormiga

§ 126lg 1 ja § 132 lg 4 p 3 suhtes.

Käesoleval juhul on seega hagihind 600 eurot (50 x 12) ja kooskõlas

§ 137lg-ga 1 on sama ka apellatsioonkaebuse hind.

Apellatsioonkaebuselt hinnaga 600 eurot tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 125 eurot. Kostjad on seega apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu enam summas 175 eurot. Hageja on hagiavalduselt tasunud riigilõivu 900 eurot, mis tähendab, et hageja on tasunud riigilõivu enam summas 775 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 150

lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

§ 150

lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

§ 150

lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks