← Eesti

2-18-16869/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-16869 Tsiviilasi D.O. ja L.O. i hagi S.O. i vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 675 eurot + 675 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. veebruari 2019 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D.O. ja L.O. i apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellandid (hagejad): D.O. (ik: XXX) ja L.O. (ik: XXX), seaduslik esindaja I.O. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sprengk Vastustaja (kostja): S.O. (ik: XXX) RESOLUTSIOON
  3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu
  4. veebruari 2019 otsus muutmata.
  5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus D.O. ja L.O. i kanda. S.O. il menetluskulude puudumise tõttu jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  6. D.O. (sünd XX) ja L.O. (sünd XX) (hagejad) esitasid 08.11.2018 maakohtule S.O. i (kostja) vastu hagi kummagi hageja kasuks seadusega ettenähtud miinimummääras elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt elavad kostja (hagejate isa) ja hagejate seaduslik esindaja (ema) I.O. alates
  7. a oktoobrist lahus. Hagejad elavad ema juures üürikorteris. Kostja ei anna hagejatele ülalpidamist. Kostja saab sissetulekut 1300–1500 eurot kuus. Kummalegi lapsele ühes kuus tehtavad kulutused moodustavad 500 eurot, sh toit 180 eurot (6 eurot päev), eluasemekulud 70 eurot, sõidukulud 10 eurot, hügieenitarbed 10 eurot, ravi 25 eurot, riided ja jalanõud 80 eurot, huvid 35 eurot, mänguasjad 25 eurot, koolikulud 50 eurot, muud kulud 15 eurot. Hagejate seaduslik esindaja töötab, kuid ei suuda üksi kõiki laste kulusid katta. Osa laste kuludest katab laste ema vanaema.
  8. Kostja väitis, et tal puuduvad võimalused hagejatele nõutud ulatuses elatise maksmiseks.
  9. a septembris lõppes kostja tööleping Soomes. Alates
  10. a oktoobrist töötab kostja Eestis ja saab oluliselt väiksemat töötasu: keskmiselt 640 eurot kuus.
  11. a detsembris vahetas kostja töökohta ja loodab palgatõusule. Kostjal on lisaks hagejatele veel üks laps, poeg M.O. (sünd
  12. a). Kuna kostja maksab vanimale pojale elatist 195 eurot kuus, siis on ta nõus sama suurt elatist maksma ka mõlemale hagejale. Hagejad ei ole tõendanud vajadust taotletud suuruses elatise järele. Esitatud kulud on liialdatud. Hagejate seadusliku esindaja omandis on kahetoaline korter Narvas XXX, kuhu hagejad on sisse registreeritud. Samas hagiavalduses on märgitud teise kahetoalise korteri aadress ja lisatud eluasemekuludele 70 eurot lapse kohta. Kostja ei nõustunud ka transpordikuludega (20 eurot), kuna kool ja lasteaed on mõne sammu kaugusel, ega kuludega „huvid“, ,,meelelahutus“ ja „muud“ kokku 150 eurot kuus. MAAKOHTU LAHEND
  13. Viru Maakohus rahuldas
  14. veebruari 2019 otsusega hagi osaliselt ning mõistis S. O välja igakuise elatise alates
  15. novembrist 2018 L. O kasuks kuni L. O täisealiseks saamiseni
  16. mail
  17. a 195 eurot ja D. O kasuks kuni D. O täisealiseks saamiseni
  18. juunil
  19. a 195 eurot. Kohtuotsuse sundtäitmisel tuleb arvestada, et ajavahemikus 19.11.2018–14.01.2019 on kostja tasunud elatist kokku 900 eurot. Kuna kostja tasus ka
  20. a veebruaris elatist, siis ka sellega tuleb kohtuotsuse sundtäitmisel arvestada. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Menetlusosalistel hüvitatavad kulud puuduvad. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tohi perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (
  21. aastal 250 eurot ja
  22. aastal 270 eurot kuus). Last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Kostja ei täida laste ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. 2 Kohus tegi hagejate esindajale ettepaneku esitada tõendid oma sissetulekute kohta ja selgitada, mis vahenditest ta lapsi ülal peab, samuti selgitada vaidlusaluste kulutuste vajadust ja suurust. Pangakonto väljavõtte järgi on hagejate esindaja saanud ajavahemikus 01.09.2018–25.01.2019 I. OÜ-lt tasu 2164,46 eurot, s.o keskmiselt 309 eurot kuus. Hagejate esindaja ei pidanud vajalikuks selgitada, mis vahenditest ta lapsi ülal peab. Sellise tõendatud sissetuleku korral, kus iga pereliikme osa on 103 eurot, ei ole usutav, et ühele lapsele kulub igas kuus elatise kahekordne miinimummäär (s.o
  23. aastal 500 eurot ühe lapse ja 1000 eurot kahe lapse kohta ning
  24. aastal 540 eurot ühe lapse ja 1080 eurot kahe lapse kohta). Hagejate esindaja ei selgitanud ka vaidlusaluste kulutuste vajadust ja suurust. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
  25. a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ on leitud, et aastail 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks
  26. a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Selliselt saab
  27. a IV kvartali seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307 eurot ja
  28. a jaanuari seisuga 314 eurot. Osa laste vajadustest on kaetud peretoetusega, mida hagejate esindaja saab 110 eurot kuus. Alla seaduses sätestatud miinimummäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alustel. Tööandja on perioodi 01.10.–30.11.2018 eest kostjale välja maksnud 1279,68 eurot ehk keskmiselt 640 eurot kuus, ja
  29. a detsembri eest 520,01 eurot. Vaatamata tõendatud sissetuleku suurusele, laenumaksete tasumisele ja ühele lapsele 195 euro suuruse elatise maksmisele on kostja nõus maksma ka mõlemale hagejale 195-eurost elatist. Kohus järeldas sellest, et kostjal on veel sissetulekuid, millest ta saab need kulutused kanda. Arvestades kostja valmidust tasuda hagejate ülalpidamiseks igakuiselt 195 euro suurust elatist, samuti asjaolu, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema igakuised kulutused laste ülalpidamisel võrduvad elatise miinimummääraga, leidis kohus, et põhjendatud on mõista kostjalt välja kummalegi hagejale elatis 195 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  30. D. O ja L. O esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu
  31. veebruari 2019 otsuse tühistamist osaliselt, s.o osas, millega kohus jättis rahuldamata hagejate elatisnõude 195 eurot ületavas osas, ei sidunud elatist miinimumelatisega ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada kummagi hageja elatisnõue miinimummääras ja jätta hagejate menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt määrata elatise suurus selliselt, et kohtuotsuses nimetatud elatise algne summa suureneb vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisele nii, et elatis vastab 72,2% seadusega kehtestatud miinimumelatise määrast. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) põhjendas kohus 195-eurose elatise väljamõistmist sellega, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tema igakuised kulutused laste ülalpidamisel võrduvad elatise miinimummääraga. Nimetatud asjaolu pidi tõendama kostja ja taotlema vajadusel kohtult selleks tõendite kogumist (2-16-118651, p 10). Seega kohus ei selgitanud välja PKS § 102 lg 2 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohus on leidnud (2-16-118651, p 14), et kui kohus soovib mõista elatise välja alla miinimummäära, siis tuleb kohtul lapse vajadusi hinnata ja vajadusel koguda selleks ise tõendeid. Kohus laste vajadusi ei hinnanud ja tõendeid ei kogunud ega hoiatanud hagejaid kohtu ettepaneku täitmata jätmise tagajärjest; 2) ei saa kostja poolt veel ühele lapsele makstav elatis olla põhjuseks mõista hagejatele elatis välja alla miinimummäära. Saab eeldada, et kostjal on varjatud sissetulekuid. Samuti ei ole tõendatud, et teine laps jääb hagejatele miinimumelatise väljamõistmisel vähem kindlustatuks; 3 3) pidi kohus tuvastama kostja varalise seisundi võimalikult täpselt, sh võtma arvesse kostja omandis oleva korteriomandi Narvas XX ning kostja ja hagejate seadusliku esindaja ühisomandis oleva kinnistu Narvas XX väärtusi. Kohus ei ole seda teinud; 4) on Riigikohus leidnud (3-2-1-174-16, p 10), et kohtulahendis tuleks määrata elatise suurus selliselt, et näha ette algse summa muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele.
  32. S. O vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus kõik asjaolud välja selgitanud ja vanemate varalist seisundit arvestanud. Hagejad ei esitanud vaatamata maakohtu ettepanekule ei vastuväiteid ega hagi täiendusi. Nõue mõista lapse ülalpidamiseks välja 250 eurot kuus eeldab, et samas summas annab lapsele ülalpidamist ka seaduslik esindaja. Seega saab iga laps vanematelt igakuiselt 500 eurot, millele lisandub riiklik toetus. Hagejad peavad tõendama nende ülalpidamisvajadust sellises suuruses, s.o lapse kohta suuremas summas kui miinimumpalk. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  33. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 18.02.2019 otsus muutmata.
  34. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hagejad, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o väljamõistetud elatise suuruse osas, ja uue otsusega kostjalt hagejate kasuks elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas, st kas on alust maakohtu määratud 195-eurost elatist suurendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärani, s.o pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
  35. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
  36. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
  37. Kostjal on kolm alaealist last. Seaduses sätestatud elatise miinimummäära arvestades pidanuks kostja
  38. aastal pidama oma lapsi ülal 750 euro ulatuses kuus (3 × 250 eurot),
  39. aastal on vastav summa 810 eurot (3 × 270 eurot). Lisaks tuleb kostjal tagada enda toimetulek. Kostja väitel langesid tema sissetulekud oluliselt
  40. a oktoobrist, kuna kostja tööleping Soomes lõppes ja kostja töötab nüüd Eestis. Kostja väiteid kinnitavad kostja Swedbank AS pangakonto väljavõte ning AS S, A.S P OÜ ja OÜ W tõendid. 27.06.–05.09.2018 töötas kostja AS-s S ja sai töötasu kolme kuu keskmisena (juuli–september) 1277 eurot kuus, lisaks töötasule on kostjale makstud lähetuse päevaraha. A.S P OÜ on maksnud kostjale
  41. a oktoobri ja novembri eest töötasu kahe kuu keskmisena 640 eurot ning OÜ W
  42. a detsembri eest 520 eurot. Õige on hagejate väide, et kohtuotsuse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kostja varalist seisundit hinnates arvestanud kostjale kuuluvat kinnisvara. Hagejad olid esitanud maakohtule kinnistusraamatu päringu tulemuse, mille kohaselt kuulub kostjale kaks kinnisasja. 4 Ringkonnakohus võtab TsMS § 230 lg 3 alusel täiendavalt asja juurde avaliku kinnistusraamatu detailsed andmed nii kostjale kui ka hagejate seaduslikule esindajale kuuluva kinnisvara kohta. Kostjale kuulub 50,5 m2 suurune korteriomand Narvas XXX (omandatud pärimise teel
  43. aastal) ning kostja ja hagejate seadusliku esindaja ühisomandis on 570 m2 suurune kinnistu Narvas XXX. Hagejate seaduslikule esindajale kuulub 39,3 m2 suurune korter Narvas XXX. Ringkonnakohus leiab, et viidatud puudujääk maakohtu otsuse põhjendustes ei ole toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemist. Asjaolu, et kostjale kuulub Narvas korteriomand, mis on tema elukoht, ja ühisvarana väike kinnistu endises aiandusühistus, ringkonnakohtu hinnangul kostja võimet oma lastele elatist maksta oluliselt ei muuda. Hagejate seisukoht on, et kuna kostja on terve isik, siis tuleb tal igal juhul maksta hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras. Selline seisukoht ei ole kooskõlas reaalse olukorraga tööturul, eriti arvestades kostja elukohta Ida-Virumaal. Samuti ei anna ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi asjaolu, et kostja on nõustunud tasuma hagejatele elatist suuruses, mida tema praeguse hetke dokumentaalselt tõendatud sissetulekud ei võimalda, alust asuda seisukohale, et kostjal peab olema varjatud sissetulekuid. Kostja on selgitanud, et vahetas
  44. detsembris töökohta ja loodab palgatõusule. Riigikohus juhiste (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3) kohaselt olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja elustandard oleks märkimisväärselt kõrge. Kostja pangakontole ei ole olnud muid regulaarseid või suurtes summades laekumisi peale eespool välja toodud töötasu. Pangakontolt on tehtud tavapäraseid makseid peamiselt toidukaupade kauplustes, igakuiselt on tasutud 195 eurot elatist vanima poja ülalpidamiseks, ei nähtu suuremate summade tasumist nt puhkusereiside vms eest. Avalike registrite andmete kohaselt ei tegele kostja ettevõtlusega ning talle ei kuulu suure väärtusega kinnisvara või mootorsõidukeid (liiklusregistri andmete järgi on kostja registreeritud
  45. a sõiduauto Mazda omanikuna, vastava väljavõtte võtab ringkonnakohus samuti asja juurde). Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et kostja praegune varaline seisund ei võimalda tal maksta hagejatele suuremat elatist kui maakohus välja mõistis. Juhul kui kostja peaks maksma hagejatele elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, jääks kostja teine laps (M. O) ebavõrdsesse olukorda ja osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. Hagejate teistsugune seisukoht ei ole põhjendatud. Seega on alus mõista kostjalt PKS § 102 lg 2 alusel elatis välja alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. 9.
  46. Riigikohus on 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-118651 (p 14) selgitanud, et juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise, tuleb lapse vajadusi hinnata. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et maakohus on valesti jaganud tõendamiskoormise. Maakohus tegi 10.01.2019 määrusega hagejatele ettepaneku esitada kohtule selgitused kostja vastuväidetele (millistest vahendistest hagejate seaduslik esindaja hagejaid ülal peab, selgitused kostja vaidlustatud kulude kohta) ning tõend hageja seadusliku esindaja töötasu või muu igakuise sissetuleku kohta alates 01.05.2018 ja pangakontode väljavõtted samas kuupäevast. Hagejad esitasid vastuseks maakohtu nõudele asjakohased tõendid, s.o hagejate seadusliku esindaja Swedbank AS pangakonto väljavõtte perioodi 01.05.–31.12.2018 kohta ja eraldi väljavõtte hagejate seaduslikule esindajale I. AS-st tehtud väljamaksete kohta. Seega lähtus maakohus hagejate vajaduste hindamisel põhjendatult vanemate pangakontode väljavõtetest ja RAKE uuringust. Viidatud uuringu alusel on maakohus asunud seisukohale, et
  47. a IV kvartali seisuga saab lapse keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307 eurot ja 5
  48. a jaanuari seisuga 314 eurot. Hagejad ei ole väitnud, et nende ülalpidamisvajadus oleks keskmisest suurem nt mingite erivajaduste tõttu. Riigikohus on asunud ka seisukohale (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kostja varalist seisundit on eespool käsitletud. Ka hagejate seadusliku esindaja pangakonto väljavõttelt ei nähtu sissetulekuid, mis võimaldaksid emal kulutada omalt poolt laste ülalpidamiseks igakuiselt miinimumpalga suuruse summa, millele lisandub veel lastetoetus (
  49. aastal kokku 110 eurot kuus). Pangakontole on 8 kuu jooksul laekunud 5955,75 eurot, sh töötasu I. AS-st summades, mis ei ületa Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumtöötasu, peretoetused, ülekanded kostjalt. Väljaminekuid on kontolt olnud samal perioodil 5909,10 euro ulatuses, s.o keskmiselt 738 eurot kuus, ja seda siis nii hagejate kui nende seadusliku esindaja vajadusteks. Ülaltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et hagejate põhjendatud vajadusteks ei kulu suuremaid summasid kui RAKE uuringus keskmiselt leitud. Siinjuures on põhjendatud arvestada ka mastaabisäästu (millele Riigikohus on tähelepanu juhtinud nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 20.2), mis kahe ühest soost lapse koos kasvamisel ilmselgelt esineb. Lähtudes Riigikohtu selgitustest (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 18) tuleb elatise suuruse määramisel silmas pidada ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. Eelnevat arvestades katab kostjalt väljamõistetud elatis koos hagejate emapoolse panusega (lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) peaks sama suures ulatuses hagejate ülalpidamisse panustama ka ema) ja riiklike toetustega kõik hagejate mõistlikud vajadused. Ringkonnakohus leiab, et tegeliku olukorraga tuleb arvestada ning mõistlik ei ole teha otsust, mida kostja ei ole võimeline täitma. 9.
  50. Rahuldamisele ei kuulu ka hagejate alternatiivne taotlus siduda kohtuotsuses nimetatud elatise algne summa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega. Riigikohus on selgitanud (07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16), et juhul, kui elatist on PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks.
  51. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellantide (hagejate) kanda. Asja materjalidest nähtuvalt kostjal apellatsiooniastmes menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.