Obsah (8)

§ 14§ 3§ 9§ 31§ 2§ 171§ 176§ 15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-19-5301 Tsiviilasi Andrei

) § 176 lg 2). Võlgnik ei vabane ka täitekulude ega politsei trahvide tasumisest. Tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg-st 1 lõpetab kohtutäitur täitemenetluse väärteo asjas tehtud kohtuotsuse alusel või kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud karistusseadustiku (KarS) §-s 82 sätestatud tähtaja (s.o nelja aasta jooksul väärteo asjas tehtud otsuse jõustumisest) jooksul. Riik ei saa tsiviilmenetluses (pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse kaudu) vabastada riigi enda poolt kriminaal- ja/või väärteomenetluses karistusena määratud trahvide tasumisest. Avaldaja vangistuses viibimine ei välista tema maksejõuetust ega pankrotiavalduse esitamise võimalust, kuid käesoleval juhul ei ole võimalik avaldusega taotletud eesmärki saavutada. Küll aga kaasneks menetluse läbiviimisega kulu riigile (pankrotivara puudub). Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest

§ 14lg 1 p 3, § 171 lg 2 p 4 ja Ts

MS § 371 lg 2 p 2 alusel. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ning alustada avaldaja suhtes pankrotimenetlust või kohustada maakohut pankrotimenetlust algatama. Maakohus leidis ekslikult, et riigi ees olevatest võlgadest ei ole võimalik vabaneda kohustustest vabastamise menetluse läbimise kaudu. Riigi ees olevad võlad, sh trahvid või kohtumenetluse kulud kriminaalmenetluses ning ka täitekulud täitemenetluses, peavad olema hõlmatud füüsilise isiku pankrotimenetlusega. Maakohus eksis viidates TMS § 202 lg-le 1 ja KarS § 82 sätestatud tähtaegadele, sest sellisel juhul kustutatakse võlad aegumise tõttu. Pankrotimenetluse läbimisel aga maksejõuetuse tõttu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saadab pankrotiavalduse maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks (TsMS § 667 lg 2).
3. Maakohus keeldus avaldaja pankrotiavaldust menetlusse võtmast põhjendusega, et võlgniku suhtes ei ole võimalik edukat pankrotimenetlust läbi viia ja esitatud pankrotiavaldusega ei ole võimalik taotletavat füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärki saavutada. Maakohus on kohaldanud mh TsMS 2 § 371 lg 2 p-i 2, mille kohaselt kohus ei võta hagi menetlusse, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguste ega huvide kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada.

§ 3

lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumist reguleerib

§ 14

.

§ 14

p 3 annab kohtule võimaluse keelduda määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast mh siis, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. Maakohus pidi seega põhjendama, milles seisnevad muud alused, mille tõttu võib keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlemisest (Riigikohtu 27. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 8). Võlgnik võib

§ 9

lg 1 järgi esitada pankrotiavalduse.

§ 31

lg 4 kohaselt kui võlgnik esitab pankrotiavalduse, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu.

§ 2

kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse eesmärgiks mh võimaluse andmine vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetluse edukust saab kontrollida siiski pankrotiseaduse sätete alusel (Riigikohtu 27. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9). Nimetatud põhjustel on maakohus ekslikult keeldunud võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

§ 14lg 1 p 3, § 171 lg 2 p 4 ja Ts

MS § 371 lg 2 p 2 alusel. 6. Maakohus leidis ennatlikult, et avaldajal ei ole võimalik pankrotiseaduses sätestatud korras kohustustest vabaneda. Kohustustest vabastamise menetlus ei saa

§ 171lg 1 järgi alata enne pankrotimenetluse lõppemist (Riigikohtu 11.

jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16, p 13). Kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmine

§ 171lg 2 alusel on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemist peab põhjendama.

Kuigi maakohus on viidanud mh

§ 171

lg 2 p-le 4, mis käsitleb võimalust keelduda kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku suhtes, kes on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, sh raisanud vara, ei nähtu asja materjalidest ega ka määruse põhjendustest selliseid asjaolusid. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada kõigi asjaoludega ja neid kaaluda. Kaalutlusotsuse tegemisel võib arvestada mh seda, kas nõue lõpeb kohustustest vabastamisel (

§ 176). 7.

Väär on maakohtu seisukoht, et kohustustest vabastamise korral ei vabaneks võlgnik täitekulude, kriminaalmenetluses tekitatud kahjude ega kriminaalasjas tekkinud menetluskulude tasumisest. Seadus seda ei sätesta. Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused (

§ 176

). Valdava osa (ca 73,5%) võlgniku täitmata kohustustest moodustabki elatise nõue (tl 3), mis kohustustest vabastamisel ei lõpe. Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et valdav osa võlgniku kohustustest on täitmata kohustused riigi ees ja menetluse eesmärki ei ole võimalik saavutada 98, 6 % ulatuses. 8. Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul teeb kohus otsuse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks või sellest keeldumiseks ikkagi kooskõlas

§ 171lg-g1 1 ja seda pärast võlgniku pankroti välja kuulutamist.

Alaliselt maksejõuetu füüsilise isiku pankroti välja kuulutamata jätmine põhjusel, et pankrotimenetlusele järgnev kohustustest vabastamise menetlus ei täidaks oma eesmärki, on võimalik üksnes erandlikel ja väga selgetel asjaoludel. Mh ei ole pankrotimenetluse eesmärgiga kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal (Riigikohtu

1. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15, p-d 9-10). Seega võib võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise üle otsustamisel hinnata ka vangistuse kestust, kohustuste struktuuri jm. 3
2. Maakohus on määruses õigesti selgitanud, et pankrotimenetluse läbiviimisega kaasnevad kulud peab pankrotivara puudumisel kandma riik. Pankrotivara puudumine ei saa aga olla iseseisvaks aluseks pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Kohtul on võimalik asja menetleda kulusäästlikult.

§ 15

lg 2 kohaselt kui pankrotiavalduse on esitanud füüsilisest isikust võlgnik, võib kohus võlgniku varalist olukorda arvestades jätta ajutise halduri nimetamata ja 10 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest pankroti välja kuulutada. 10. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Andra Pärsimägi Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 4