KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-838

) § 442 lg-t

2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning hageja jääb kõigi oma varasemalt esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Maakohus on õigesti märkinud, et vastuväited täitemenetluse toimingutele tuli kostjal esitada täitemenetluses. Kostja ei ole maa- ega ringkonnakohtu menetluses esitanud tõendeid, millest nähtuks kogu võlgnevuse tasumine. Kostja on
3. detsembril 2018, s.o pärast
4. novembri 2018 kohtunõude kättesaamist, esitanud kohtule arve-kviitungi nr 29/06-2018, kus on kostja aadressina märgitud XXX, Narva. Lisaks on kostja avaldanud selle enda elukohana kõigis varasemates menetlusdokumentides. Ksenija Malatina seletused on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Isegi kui kostja sai kohtunõude kätte pärast selles määratud tähtaja möödumist, ei esitanud kostja oma seisukohti ka tagantjärele ega palunud kohtult täiendavat tähtaega. Kostja pole avaldanud, millised seisukohad tal esitamata jäid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud, maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (

§ 656lg 1 p 5).

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

1. Maakohus tegi asjas otsuse
2. detsembril
3. Kostja esitas
4. jaanuaril 2109 vastuväite maakohtu tegevusele. Ringkonnakohus jätab kostja vastuväite rahuldamata. Kostja märgib vastuväites maakohtu tegevuse peale, et maakohus ei ole kostjale edastanud
5. novembri 2018 kohtunõuet. Kostja leidis lisaks, et kohus ei ole lahendanud kostja taotlust hageja pangakonto ja registrite väljavõtete esitamise kohta. Nimetatud väidetele tugineb kostja ka apellatsioonkaebuses.
6. novembri 2018 kohtunõuet prooviti kostjale kätte toimetada aadressil, mille ta oli vastuses hagile enda elukohaks märkinud. Kostja on nimetatud aadressi märkinud oma elukohaks
7. septembri 2018 avalduses ja
8. detsembril 2018 kohtule esitatud arve-kviitungil õigusabi eest tasumise kohta. Varasemalt oli kostja samal aadressil isiklikult kätte saanud kohtu
9. juuli 2018 kohtunõude ja hiljem ka maakohtu
10. detsembri 2018 otsuse. Kostja väidetav tegelik elukoht XXX on kostja poolt esmakordselt märgitud alles
11. jaanuari 2019 menetlusdokumendis, s.o juba pärast maakohtu otsuse tegemist. Vastuväites kohtu tegevusele väidab kostja täiendavalt, et kohus ei ole lahendanud kostja taotlust hageja pangakonto ja registrite väljavõtete esitamise kohta, kuigi kostja on seda 4 korduvalt taotlenud ja kohtul on uurimiskohustusest tulenevalt kohustus dokumente hagejalt nõuda. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et jättes hagejalt välja nõudmata kostja laenu tagasimakseid kajastavad pangakontode väljavõtted, ei ole maakohus kindlaks teinud, kas kostja on laenukohustuse täitnud. Maakohtu menetluses on kostja esitanud üksnes vastuse hagile ja seal ei ole vastavasisulist selgesõnalist taotlust esitatud.
12. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel
13. veebruaril 2008 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja kostjale laenu 19 186 eurot. Kostja väitel on ta oma kohustuse hageja ees täies ulatuses täitnud ning hagejal puudub nõue kostja vastu.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleb hagejal tõendada kostja kohustuse olemasolu ning kui kostja väidab, et ta on oma kohustuse kostja ees täitnud, tuleb tal seda tõendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas, mis puudutavad hageja vastuväiteid kostja nõudele seoses tagatiseks oleva kinnisvara võõrandamisega. Vastuväited täitemenetluses tehtud toimingutele tuleb esitada täitemenetluses.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata ning on kohtu selgitamiskohustust rikkunud. Tsiviilasjas on esitatud vaid hagiavaldus, kostja vastus sellele ning hageja seisukoht kostja vastusele. Maakohus on küll andnud
2. novembri 2018 kohtunõudega pooltele tähtaja täiendavate seisukohtade esitamiseks, kuid pooled ei ole sisulisi seisukohti enam esitanud. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud leping nr 08-018449-EV on oma sisult tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes. Maakohus on aga menetluses jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (Riigikohtu
3. jaanuari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12; Riigikohtu
5. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 15). Hagiavalduses nimetatud nõude aluseks oleva laenulepingu p 3.17.
6. kohaselt on pooled leppinud kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse poolte vahel sõlmitud laenulepingud nr 07-198659-EG, nr 07-152618-RK, nr 07-186334-VL, nr 07-020192-VL ja nr 07-078949-VL ning lepingu p 3.17.6 kohaselt leppisid pooled kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse kostja ja Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i vahel sõlmitud laenuleping nr 0500872/55st. Kuigi hageja esitatud laenukaardi väljavõtte kohaselt (I kd, tl 23) on kostjale kogu laenulepingujärgne laenusumma välja makstud, saab lepingu sisust järeldada, et laenuleping on vähemalt osaliselt mõeldud poolte vahel ja ka kostja ja kolmanda isiku vahel varem sõlmitud laenulepingute refinantseerimiseks. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes, mille maakohus on jätnud tegemata. Pooled ei vaidle, et kostjal tekkisid laenu tagastamisega raskused ning kostja sattus makseviivitusse, mistõttu saab temalt nõuda ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Praeguses vaidluses on hageja nõude osaks muuhulgas ka viivis. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kuivõrd laenulepingu sõnastusest tulenevalt võis olla tegemist vanade laenulepingute refinantseerimisega, pole välistatud, et vanade laenulepingute järgne võlgnevus võis juba sisaldada intressi ja viivist, millelt praeguse vaidluse esemeks oleva laenulepingu järgi tuli maksta intressi ning mille tasumisega viivitamise eest võib hageja olla arvestanud viivist. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas tegemist võis olla refinantseerimislepinguga või mitte. Laenulepingu p-des 3.17.
7. ja 3.17.
8. on pooled 5 leppinud kokku, et laenulimiidi arvelt lõpetatakse varasemad kostja kohustused, ning maakohus on tuvastanud, et vastavad kohustused kustutati.
9. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb aga üldjuhul kaitsta tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õigusi, mistõttu tuleks kohtul kaaluda, kas tarbijat esindab praeguses kohtumenetluses asjatundlik isik. Laenulepingu kohaselt oli laenusumma tagastamise alguskuupäevaks
10. märts 2008 ja lõpptähtpäevaks
11. jaanuar
12. Maakohus on kohtuotsuse põhjendustes tuvastanud, et kostja on laenukohustuse katteks tasunud laenu põhiosa tagasimakseid
13. märtsist 2008 kuni
14. märtsini 2018 (lepingu kogukestvus oli ligikaudu viisteist aastat, millest kostja tasus seega nõuetekohaselt kümme aastat), kohustuse katteks on arvestatud täitemenetluses korteri müügist saadu, samuti on kohustuse täitmiseks kasutatud pensionikontolt arvestatud summat. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne
15. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Kuigi lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust, saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. Krediidiandja peab üldjuhul tagama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“ (vt Riigikohtu
16. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asjas kindlaks teinud hageja nõude kujunemist ega kostja poolt nõude katteks laekumiste teostamist. Kostja on vastuses hagiavaldusele vaidlustanud nõudesumma kujunemise arvestuskäiku. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tuleb oma nõuet asja uuel läbivaatamisel täpsustada. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid laenulepingu
17. veebruaril 2008, millega hageja andis kostjale laenu 19 186 eurot, kostja kohustus laenu tagastama ning tasuma laenult intressi Euro 5-aastane intress + 2% (I kd, tl 7–8). Esialgse maksegraafiku järgi tuli kostjal tagastada laenu kokku 19 186 eurot ning maksta intressi 9 998 eurot 81 senti (I kd, tl 91–94). Pooled on
18. oktoobril 2009 sõlminud laenulepingu lisa (I kd, tl 111–114), millega muuhulgas muudeti intressimäära ning uueks intressimääraks lepiti kokku Euro intress + 4%. Maakohus, tuginedes kostja pangakonto väljavõtetele, maksekorraldustele, täitemenetluses arvestatud summale ning pensionikontolt arvestatud summale, on leidnud, et laenulepingu katteks on laekunud kokku 22 353 eurot 69 senti. Ringkonnakohtu hinnangul on vastav maakohtu seisukoht põhjendamata ega tugine tsiviilasjas esitatud tõenditele. Maakohus leidis, et kostja poolt esitatud maksekorralduste (I kd, tl 147– 185) kohaselt on laenulepingu kohaseid makseid sooritatud summas 6607 eurot 52 senti. Kostja esitas kokku 78 maksekorraldust, millistel on selgituseks märgitud vaidlusaluse laenulepingu number (v.a
19. mai 2016 maksekorraldus, I kd, tl 152) ning maksekorralduste järgsed summad on keskmiselt ca 150 eurot, s.o kokku üle 10
20. Seega ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja poolt esitatud maksekorraldustega on tõendatud maksete sooritamine vaid summas 6607 eurot 52 senti. Maakohus ei ole põhjendanud, kas ja mis põhjustel on kohus jätnud ühe või teise maksekorralduse arvestamata. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, millise summa tasumine on tõendatud kostja konto väljavõtetega. Maakohus ei ole kontrollinud kostja poolt tasutud summade hageja erinevate nõuete vahel jagunemist. Kostja on viidanud hageja poolt hea usu põhimõtte rikkumisele (hagivastuse p-d 3, 5 ja 6, I kd, tl 46–47). Hagiavaldusele lisatud laenukaardi väljavõtte kohaselt lisaks põhisummale, intressile ja viivisele on nõude hulka arvestatud lepingutasu, lepingu lisatasu, varakindlustus ning menetlustasu. Hageja ei ole nimetatud nõuete summade kujunemist selgitanud. 6

§ 230

lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2 teine lause).

1. Hagiavalduses ei ole üheselt ja selgelt välja toodud, mis ajast on kostja sattunud makseviivitusse ning millal hagejal tekkis viivise arvestamise õigus. Hagiavaldusest saab järeldada, et kostjal tekkisid maksevõlgnevused 2016 aasta lõpus – 2017 aasta alguses, sest hagiavalduse kohaselt saatis hageja kostjale ja tagatisvara omanikule teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta
2. aprillil 2017 (hagiavalduse p 2.7., teatised I kd, tl 14–15). Kostja kinnitusel on ta üldjuhul maksnud laenumakseid lepingukohaselt ning laenu tagasimaksete häire tekkis
3. aastal (hagivastuse p
4. I kd, tl 46). Hageja laenukaardi väljavõtte kohaselt on viiviseid aga arvestatud juba alates jaanuarist 2009 (I kd, tl 30 pöördel). Hageja ei ole hagiavalduses väitnud, et laenulepingu sõlmimisest veebruaris 2008 kuni teatiste edastamiseni aprillis 2017 oleks kostja täitnud laenukohustusi ebakorrektselt. Hagejal tuleb nõude kujunemist selgitada. Kostja on hageja nõude kujunemise juba hagile vastuses vaidlustanud (vastus hagile p 4, I kd, tl 47, vastus hagile p 7, I kd, tl 48). Kui kostja tugines asjaolule, et kostja üritas hagejaga maksehäirete tekkimisel kokkuleppele jõuda, tuli kostjal seda ka tõendada (

§ 230lg 1).

Maakohus ei ole tõendamiskohustust kostjale selgitanud, vaid asus otsuses seisukohale, et kostja väide hageja soovimatuse kokkuleppe saavutamise kohta on väär. Asjaolu, et hageja saatis kostjale teatise võlgnevuse kohta, ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul poolte läbirääkimisi võlgnevuse likvideerimise kohta. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus oma väiteid tõendada. 13. Ringkonnakohus jätab

§ 173lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). Ringkonnakohus võimaldas

1. jaanuari 2019 määrusega tasuda Oleg Malatinil riigilõiv osamaksetena. Viimane osamakse 150 eurot tuleb Oleg Malatinil tasuda
2. aprillil
3. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke 7