TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-18-1438 Otsuse kuupäev 21. mai 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Vjatšeslav Koguti kaebus Viru Vangla vastu kahju

) § 1 lg 2 ja lg 3 p 2 sätestavad, et see seadus ei reguleeri kahju hüvitamist eraõiguslikus suhtes ning kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes käsitatakse muuhulgas kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt kinnisasja omanikuna. Kohus lahendab praeguse asja siiski sisuliselt halduskohtumenetluses. Pooled ei ole kohtu pädevusele vastuväiteid esitanud. Nagu eespool näha, on mitmeid argumente selle kasuks, et vaidlus allub halduskohtule. Praeguses menetlusstaadiumis oleks vaidluse suunamine maakohtusse ebaotstarbekas. 4.

§ 7

lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.

§ 9

lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt tervise kahjustamise korral.

§ 13

lg 1 p 3 sätestab, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse muuhulgas õiguste rikkumise raskust.

§ 13

lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. 2

1. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, mis tekitati talle tervise kahjustamisega (vt 10.09.2018.a määruse p 4). Kaebaja tugineb sellele, et ta kukkus Viru vangla territooriumil libeduse tõttu. Pooltel ei ole vaidlust selle osas, et kaebaja tõepoolest kukkus 17.03.2018 jalutuskäigult tulles ning meditsiinitöötaja fikseeris kaebajal kehavigastused.
2. VangS § 55 lg 2 sätestab vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vangistusseadusest ei tulene nõudeid jalutamiseks kasutatava ala või sinna viiva tee seisundi või korrashoiu kohta. Eraõiguses tuletatakse omaniku kohustus tõrjuda talvel libedust käibekohustusest, mis põhineb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 sätestatud hea usu põhimõttel. Isik peab õigusi teostades ja kohustusi täites tegema käibekohustuse tõttu kõik mõistliku selleks, et teistel isikutel ei tekiks kahju. Kohtu hinnangul saab ka VangS § 41 lg 1 tuletada eeltooduga sarnase põhimõtte, mis paneb vanglale kohustuse rakendada mõistlikult vajalikud abinõud selleks, et jalutamiseks ette nähtud ala kasutamine oleks kinnipeetavatele, sh kaebajale ohutu. Vastustaja iseenesest ei vaidle vastu sellele, et tal tuli jalutamiseks ette nähtud alal libedust tõrjuda. Vastustaja väidab, et ta tegi selleks kõik mõistlikult vajaliku.
3. Vaidlusaluse juhtumi asjaolude kohta on kohtul olemas järgmised andmed: 1) vanglaametniku ettekanne (tl 25). Selles on öeldud, et kaebaja kukkus 17.03.2018 kella 10.58 paiku jää peal selili. Kaebaja ei osanud koheselt otsustada, kas ta vajab arsti ning küsis arsti kambrist kell 11.10, kuna pea, selg ja käsi valutavad; 2) tervisekaardi ravilugu 223, 17.03.2018 (tl 26 pöördel): kaebajal tuvastati parema küünarnuki piirkonnas helelilla kergelt marrastunud naha ala mõõtmetega 2 x 4 cm ning parema õlavarre ülemise osa välispinnal 8 horisontaalselt asetsevat punetavat nahapindmist kriimustust pikkustega 8 kuni 6 cm. Ülejäänud kehal vigastusi ei leidu. Kaebaja kurtis valu üle paremas käes, seljas ning paremas põlves (parema põlve piirkond iseärasuseta). Kaebajale anti valuvaigisteid; 3) tervisekaardi ravilugu 224, 18.03.2018 (tl 26 pöördel): kaebaja küsis valuvaigistavat geeli, kuna eelmisel päeval kahjustatud kohad valutavad; 4) kaebaja seletused kohtueelses menetluses ja kaebuses, mille järgi 14.-17.03.2018 olid jalutusboksid ja jalutuskoridorid täielikult jääs, oli väga libe. Kinnipeetavad, sh kaebaja palusid korduvalt libedust tõrjuda, kuid seda ei tehtud. Liiva puistati jää peale alles pärast kaebaja kukkumist; 5) vastustaja seletused kohtueelses menetluses ja vastuses kaebusele, mille järgi vangla teostab jalutusboksides ja nende juurde viivatel aladel jooksvat libedusetõrjet ning jalutusboksides tehti libedusetõrjet 16.03.2018 kella 13 ja 14 vahel.
4. Kohtu hinnangul tõendavad kaebaja kukkumise fakt ja vanglaametniku ettekanne, et vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal esines jalutamiseks ette nähtud alal jääd. Ettekande järgi kukkus kaebaja jää peal selili. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millal ja kuidas tõrjuti jalutamiseks ette nähtud alal libedust. Kaebaja ja vastustaja seletused ei ole halduskohtumenetluses tõenditeks. Kohus küsis vastustajalt juhtumi videosalvestist, kuid see ei ole säilinud (tl 23). 3 Kohtu hinnangul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, kas jalutamiseks ette nähtud alal teostati libeduse tõrjet eelmisel päeval (nagu väidab vastustaja) või ei olnud seda tehtud mitu päeva (nagu väidab kaebaja). Isegi kui oleks tõendatud libeduse tõrjumine
5. märtsil kell 13-14, siis ei tähenda see, et jalutusala oli kasutamiseks ohutu
6. märtsil kell 10-
7. Kui vaidlusaluse juhtumi toimumise ajal esines jalutusalal jääd piisavas ulatuses selleks, et normaalselt liikuv inimene kukkus selili (teistsugust liikumist ei ole pooled väitnud), siis ei saa öelda, et vastustaja on järginud libeduse tõrjumisel käibes vajalikku hoolt võlaõigusseaduse § 104 lg 3 tähenduses. Kohus leiab, et vastustaja oli jalutamiseks ette nähtud alal libeduse tõrjumisel hooletu.
8. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta vabaneb vastutusest, kuna Eesti oludes ei olegi libedusest tingitud probleeme võimalik täielikult kõrvaldada. Vaidluse lahendamisel ei ole määrava tähendusega see, kas libeduse täielik tõrjumine on võimalik, vaid see, kas vastustaja tegi selleks mõistlikult vajalikud toimingud. Kui libedust ei tõrjutud igapäevaselt, vaid harvem, siis ei ole vastustaja kohtu hinnangul libeduse tõrjumiseks mõistlikult vajalikke toiminguid teinud. Kohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita, et ta läks jalutama hoolimata jalutusala libedusest. Kohtupraktikas on leitud, et ei ole õige panna isikut sundseisu, kas loobuda jalutamisest või kanda täielikult kogu risk, mis võib jalutamisega kaasneda. Sellega vabastataks vangla täielikult oma kohustusest jalutusboksi hooldamisel (Tartu Ringkonnakohtu 06.04.2017.a otsus kohtuasjas 3-15-3215, p 10).
9. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja ei olnud jalutamiseks ette nähtud alal libedust tõrjudes piisavalt hoolas. Selle asjaolu ning kaebaja kukkumise vahel on põhjuslik seos kaebaja ei oleks tõenäoliselt libastunud, kui vastustaja oleks libeduse kõrvaldamise kohustust järginud. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist.
10. Kohus ei rahulda siiski kaebust, kuna kaebajal ei ole tekkinud sellist mittevaralist kahju, mille puhul oleks põhjendatud kaebajale rahalise hüvitise maksmine. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju puhul on kohtupraktikas juba kinnistunud seisukoht, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Ka tervise kahjustamisest põhjustatud kahju puhul on kohtupraktikas leitud, et rahalise hüvitise määramine ja suurus sõltub isiku kannatuste intensiivsusest (Riigikohtu lahend 3-3-1-9-17, p 13, 16).
11. Halduskohtute praktikas ei ole praegusega sarnastes vaidlustes enamasti kannatanule hüvitist välja mõistetud. Kohtuasjas 3-15-3215 kukkus kannatanu esmalt jalutusboksis libeduse tõttu, hiljem veel siseruumides märjal põrandal. Kannatanul tuvastati pärast viimast kukkumist küünarnukil punetav ala, käte ja pea värin, alajäsemete raskendatud liigutamine, ta ei saanud põrandalt ilma abita tõusta ega ka valuvaigistava süsti tegemiseks pikali minna. Kohus määras mittevaralise kahju hüvitiseks mõlema juhtumi eest kokku 300 eurot. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka sarnaste juhtumite kohta olemas olevat maakohtute praktikat (vt otsuse punkti 3). Maakohus on mittevaralise kahju eest rahalisi hüvitisi välja mõistnud olukorras, kus kannatanute vigastused olid praegusest asjast oluliselt tõsisemad ning ka siis ei ole hüvitiste summad olnud suured. Näiteks oli libedaga kukkumisest põhjustatud reieluu murru puhul varalise ja mittevaralise kahju hüvitiseks kokku 1000 eurot (kohtuasi 215-9992), vasaku jala sääreluu, pekse ja lateraalse malleooli murru puhul mittevaralise kahju hüvitis 338,11 eurot (kohtuasi 2-17-833), vasaku hüppeliigese luude hulgimurru 4 (bimalleolaarne) puhul mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot (kohtuasi 2-15-7363), vasaku jala lahtise luumurru puhul mittevaralise kahju hüvitis 241 eurot (kohtuasi 2-11-45733).
12. Kaebaja vigastusteks olid helelilla kergelt marrastunud naha ala mõõtmetega 2 x 4 cm parema küünarnuki piirkonnas ning 8 horisontaalselt asetsevat punetavat nahapindmist kriimustust pikkustega 8 kuni 6 cm parema õlavarre ülemise osa välispinnal. Muid vigastusi kaebajal ei olnud. Kaebaja kurtis valu üle ning meditsiinitöötaja andis talle samal ja järgmisel päeval valuvaigisteid. Kirjeldatud tervisehäireid ja nendest tingitud kannatusi ei saa pidada sedavõrd intensiivseteks, et õigustatud oleks kaebajale rahalise hüvitise määramine. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja teatas, et tal ei ole menetluskulusid, mille väljamõistmist ta taotleks (tl 23 pöördel). Kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 5