1-18-7691/38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus

1. juuni 2019, Tallinn kirjalikus menetluses 1-18-7691 Sten Lind, Ivi Kesküla ja Orvi Koik Kriminaalasi YY süüdistuses KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Pärnu Maakohtu
2. aprilli 2019 otsus prokurör ja kannatanu esindaja Prokurör Merike Lugna Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kaitsja YY ik XXXXXXXXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, emakeel eesti keel, elukoht XXX; töökoht: XXX; karistamata Toomas Alp Kannatanu Kannatanu esindaja XX Anu Toomemägi Süüdistatav RESOLUTSIOON
3. Jätta apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
4. aprilli 2019 otsus muutmata.
5. Jätta rahuldamata kannatanu esindaja taotlus kannatanu apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmiseks YY-lt. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kannatanul on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagi puudutavates küsimustes. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. YY-le on esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta põhjustas
7. jaanuaril 2017 kella 05.00 paiku XXX ees XX-le raskeid tervisekahjustusi. Süüdistuse kohaselt oli sündmuste käik järgmine: Alkoholijoobes XX ilmus tulirelvaga XXX hoone juurde, kus tulistas õhku mitu lasku. Selle peale sekkus vihase ja endast välja viiduna külalisena XXX hoones toimunud uusaastapeol viibinud YY. Ta võttis relvatorust kinni ja pani selle endale lõua alla, öeldes: „Lase, kui nii kõva mees oled!“ YY püüdis relva XX käest ära väänata ning selle käigus kukkusid mõlemad pikali. YY-le tuli appi tema poeg SS, kes XX-ga rüseledes karjus teistele, et relv võetaks XX käest ära. SS-l õnnestus veeretada end XX peale. YY sai samal ajal XX käest relva enda kätte. Pärast tulirelva kättesaamist XX käest ja tema poja ning XX vahel toimunud kakluse lõppemist lõi YY tema käes olnud tulirelva k suunaga ülalt alla vähemalt kolmel korral tahtlikult XX-le näo piirkonda ja pähe, pärast mida jäi korisev XX liikumatult maha. Selle peale ütles YY: „Nüüd pole enam midagi teha, tooge labidas ja matame ta maha“. YY löökide tulemusel sai XX aju-kolju lahtise trauma, mis on eluohtlik tervisekahjustus, ja vasaku silma läätse nihestuse, mis on üle 4 kuu kestev tervisehäire.
8. Pärnu Maakohus tegi
9. aprillil 2019 otsuse, millega mõistis YY KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi õigeks. Sellest tulenevalt jättis kohus läbi vaatamata kannatanu XX tsiviilhagi. Maakohus luges tõendatuks, et 2016/
10. aastavahetusel XXX asuvas C baaris kinnine pidu, kuhu XX ei olnud kutsutud. Kui XX ilmus sellele peole, paluti tal lahkuda, mida ta ka tegi. Hiljem naasis ta koos KK, ja VV-ga UU juhitud autos. Sel korral oli tal kaasas tulirelv, mida küll ükski autos viibinutest nende ütluste kohaselt ei märganud enne kui XX oli autost väljunud. XX väljus autost ja hakkas liikuma maja poole, tulistades samal ajal mitu lasku, kusjuures üks laskudest tabas maja akent. Sellest tulenevalt ei nõustunud maakohus süüdistuse väitega, justkui oleks XX tulistanud lihtsalt õhku. Kohus leidis, et lasud olid tulistatud maja poole: üks neist tabas maja akent, mille ka läbistas, üks lask oli sihitud maja ees olnud PP-le ja HH-le väga lähedale. Sellega tekitas XX maakohtu hinnangul äärmiselt ohtliku olukorra, pannes ohtu maja ees ning majas viibinud inimeste elu ja tervise. Kohus ei nõustunud ka süüdistuse väitega, et YY sekkus vihase ja endast välja viiduna. Maakohus nentis, et ühtki tõendit, mis seda väidet kinnitaks, ei ole kohtule esitatud. YY, SS, HH, MN ja PP ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et välja minnes haaras YY XX käes olnud püssitorust kinni eesmärgiga oli püss enda kätte saada. Samal ajal sekkus SS. SS ja XX vahel läks maas rüseluseks, XX relva ei loovutanud. Rüseluse ajal üritasid nii YY kui SS XX käest relva kätte saada. Sel ajal lasi XX relvast veel ühe lasu, mis tabas SS paremat kätt ja rüseluse lähedal asunud sõiduautot VW Sharan. YY sõnade kohaselt õnnestus tal relv XX käest pärast seda lasku kätte saada. YY enda ning tunnistajate KK ja VV ütluste alusel luges kohus tõendatuks, et YY lõi XX relva kabaga kahel korral: ühel korral selga ja teisel korral pea piirkonda. Kohus leidis, et YY ei saanud lüüa XX püssikabaga näkku. Nii YY kui VV kinnitavad, et YY lõi XX, kui XX oli SS peal, seega need löögid ei saanud tabada XX näkku. Kohus märkis, et kriminaalasja materjalide kohaselt eemaldati XX peahaavast puutükid, kuid kohtule esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, millisel XX-le tehtud operatsioonil ja millisest haavast/haavadest need puidutükid on eemaldatud. 2 Kohus ei pidanud aga tõendatuks süüdistuse väidet, et YY lõi XX siis, kui kaklus SS ja XX vahel oli lõppenud. Kõik isikud, kes sellest asjaolust teavad, kinnitavad, et kui YY XX püssi kabaga lööma hakkas, kaklus XX ja YY vahel käis. Samuti ei pidanud kohus tõendatuks seda, et just YY tekitas XX-le kõik isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nimetatud tervisekahjustused. Seejuures leidis kohus, et tõenditega on ümber lükatud SS ja YY ütlused, mille kohaselt võis XX saada osa vigastusi peaga trepi vastu kukkumisest. Samas nentis kohus, et SS sõnul lõi ka tema rüseluse käigus XX näkku, kui XX tema peal oli. Maakohus luges tõendatuks, et YY põhjustas püssikabaga XX paremale poole pea piirkonda lüües XX-le ajukolju lahtise trauma, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Tõendatuks ei pidanud kohus aga, et XX-l mõlemal pool näos põsesarna piirkonnas ca 4 cm sügavused lõikehaavad ja sellega 4 kuud kestnud tervisehäire oleks põhjustanud YY. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et YY tuleb mõista õigeks KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Maakohus leidis, et YY pani XX-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega toime KarS § 118 lg 1 p-le 1 vastava teo, kuid see tegu ei olnud õigusvastane, sest YY tegutses hädakaitses. Ajal, kui YY XX püssikabaga lõi, ei olnud viimase õigusvastane rünne veel lõppenud. YY oli saanud relva enda kätte, kuid XX kakles SS-ga edasi ja sel ajal, kui YY XX püssikabaga lõi, oli XX SS peal. Sellest tulenevalt jätkus kohtu hinnangul rünne SS elule ja tervisele. Maakohus leidis, et XX püssikabaga löömine oli kantud kaitsetahtest. Kohus leidis, et arvestada tuleb, et sündmused arenesid väga kiiresti; inimesed on kirjeldanud, kuidas nad tundsid oma elu pärast hirmu. Ka YY on kirjeldanud, et kui püssi enda kätte sai, ei olnud aega mõelda, kuhu lüüa; eesmärk oli XX rünne lõpetada. Pealegi kakeldes SS ja XX liikusid, mitte ei olnud paigal. Maakohus leidis, et YY-l ei olnud aega ega võimalust valida kaitsetegevuseks vahendit, seda eelkõige XX ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu. Kuna XX õigusvastne rünne jätkus ka ajal, mil YY XX ründerelva enda kätte sai, oli püss sobiv vahend XX ründe tõrjumiseks. Ka ei tekitanud YY XX-le liigset kahju. YY löögid lõpetasid XX poolse õigusvastase ründe, ta jäi maha lebama.
11. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kannatanu esindaja. 3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist, YY KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamist ja tema karistamist 5-aastase vangistusega. Mõistetud vangistus tuleks prokuröri taotluse kohaselt jätta KarS § 73 alusel täitmisele pööramata, kui YY 5-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Ühtlasi taotleb prokurör YY-lt sundraha ja ekspertiisikulude väljamõistmist. Prokurör leiab, et kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ja on seetõttu ekslikult jõudnud järeldusele, et YY lõi XX vaid kahel korral. Kohus ei ole apellandi arvamuse kohaselt hinnanud tõendeid kogumis, mistõttu on jõudnud järeldusele, et YY lõi kannatanut vaid kahel korral. Kohtuekspertiisiakti uuringute kirjelduses on märgitud, et
12. jaanuaril 2017 tehtud operatsiooni käigus on peahaavast eemaldatud võõrkehad ja lahtised luukillud. Prokuröri hinnangul on alusetu kohtu seisukoht, et tuvastatav pole, millisel operatsioonil ja millisest haavast on puutükid eemaldatud. Prokurör nendib, et PERH on operatsioonil haavast eemaldatud puutükkide üleandmisel eksinud operatsiooni kuupäevaga, kuid tegemist on ilmselge trükiveaga ja tegelikult on võimalik aru saada, millise operatsiooni käigus need puutükid XX 3 haavast eemaldati. Nii vaatlusprotokoll kui värvkatte ekspertiisi akt näitavad, et tegemist on ilmselt püssikabast pärit tükkidega. Prokurör leiab, et XX peast puutükkide leidmine kinnitab, et teda löödi relvakabaga pähe. Samuti peab prokurör üsna tõenäoliseks, et puukillud pähe sisse jäävad, kui kedagi mitu korda püssikabaga pähe lüüa. See, et kohtuarstlikul ekspertiisil tuvastati näokolju killunenud murrud, näitab, et koljupiirkonda rakendati väga intensiivset ja tugevat löögijõudu – lihtsalt rabelemisega selline tagajärg ei teki. Seega ei jää prokuröri arvates kahtlust, et tegemist oli just relvakabast pärinevate puutükkidega. Viimast kinnitab ka tunnistaja VV väide, et löömise käigus läks puidust osa katki. Eksperdiarvamuse kohaselt on aju-kolju lahtine trauma tekitatud vähemalt kolmest löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, selliseks esemeks võib olla tulirelva kaba või muu sarnane ese. SS-l ei olnud rüseluse ajal kasutuses ühtki tömpi eset. Ainus tömp ese oli relvakaba, mida kasutas YY. YY on andnud ütlusi, et kui ta lõi kabaga, ei olnud rüselejad paigal, vaid liikusid. Seega on eluliselt usutav, et YY tabas XX peapiirkonda rohkem kui ühel korral. Tunnistaja KK nägi, kuidas kabaga peksti vastu kannatanu pead mitu korda järjest. Tunnistaja ei ole väitnud, et löögid ei tabanud XX nägu. Tunnistaja räägib mitu korda löömisest vastu pead. Kuna pea piirkonda ei täpsustanud, ei saa sellest järeldada, et tabamus näkku oli välistatud. VV ütluste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut relva puidust poolega selga ja näkku ja igale poole. Seega ei saanud YY lööke olla vaid kaks, kui juba pea piirkonnas on eksperdiarvamuse kohaselt neid olnud vähemalt kolm, lisaks löögid, mis võisid tabada kehapiirkonda. Tunnistajate KK ja VV ütlusi kohus ei ole ebausaldusväärseteks tunnistanud. Prokurör nõustub maakohtuga, et YY tegutses hädakaitseseisundis, kuid leiab, et YY ületas hädakaitse piire. YY väitel püüdis ta tabada XX kätt, vältimaks seda, et XX võtab noa, mida YY tal taskus arvas olevat. Prokurör märgib, et XX käel vigastusi ei olnud, vaid teda oli löödud pähe. Prokurör leiab, et YY tegi XX takistamiseks liigset kahju: ründaja käest oli ründevahend ära võetud ja selle sama relvaga võitlusvõimetu isiku pähe tagumine oli absoluutselt ebavajalik ja hädakaitse piire ületav tegevus. XX oli maas pikali, seljaga YY poole, seega oleks saanud X edasist tegevust takistada säästvamalt, ülemäärast kahju tekitamata. Prokuröri hinnangul oli YY tegevus kantud eesmärgist tekitada XX-le selline tervisekahjustus, et ta sealt maast enam ei tõuseks. Sellest annab tunnistust koht, kuhu enamik lööke oli suunatud. Arvestades ülaltoodut ei valinud YY ründe lõpetamiseks sobivat vahendit ja see vahend ei olnud olemasolevatest säästvam, samuti kasutas seda viisil, mis oli ilmselgelt ebavajalik ründe takistamiseks ja lõpetamiseks. Tunnistaja KK on öelnud, et relv oli XX-lt juba ära võetud ja vedeles maas, kui süüdistatav selle üles võttis ja kannatanu peksmisel kasutas. Sama kinnitab ka tunnistaja VV. Nende ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda vaatamata sellele, et nad on kannatanu sõbrad ja saabusid baari juurde koos. Kannatanuga oli kehalises kontaktis kokku kaks meest: SS ja YY. Hädaseisund sai olla sinnamaani, kuni relv kannatanu valdusest ära võeti. Siis XX enam olukorda ei valitsenud. Prokurör leiab, et kui YY-l oli aega relv maast üles tõsta, oleks olnud ka aega XX SS pealt eemaldada. Hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal ja seda see antud olukorras ka oli, tunnistajad VV ja KK on rääkinud, et XX „vedeles maas“, kui teda peksti. KarS § 118 lg 1 järgi näeb seadus ette sanktsioonina nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. On tõendatud, et YY pani kuriteo toime kavatsetult: tömbi esemega elutähtsasse organisse – pähe – tagudes oligi tema eesmärk võimalikult palju kahju tekitada. Kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 lg 1 p 8 alusel süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel, raskendavaid 4 asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust on prokuröri arvates põhjendatud YY-le keskmisest määrast allapoole jääva karistuse mõistmine. Arvestada tuleb ka kannatanu enda käitumist, mis selle sündmuste ahela käivitas. Kuna kannatanu on esitanud ka suure kahjunõudega tsiviilhagi, ei ole otstarbekas karistust koheselt täide viia. YY-l puuduvad ka varasemad karistused. Prokurör märgib veel: „Kas kohus rahuldab hagi täies ulatuses või mitte, on kohtu otsus, kuid süüdimõistva otsuse korral on kannatanul õigus mitte ainult nõude rahuldamisele vaid ka selle reaalsele hüvitamisele. Kuna YY ei ole nii ühiskonnaohtlik isik, et teda kriminaalhooldaja peaks jälgima, ei ole ka kriminaalhooldus tema puhul põhjendatud.“ 3.2 Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 1 tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista YY süüdi KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti taotleb kannatanu esindaja maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 tühistamist, XX tsiviilhagi läbivaatamist ja rahuldamist. Kannatanu leiab, et kohus on õigesti tuvastanud, et XX oli 01.01.2017 Türil C baari juures alkoholijoobes. Samas ei saa see olla põhjuseks isikule eluohtliku ja rohkem kui 4 kuud kestva terviskahjustuste tekitamiseks. Vaidlust ei ole selles, et XX ilmus ööl vastu 01.01.2017 C baari juurde kahel korral, s.o esimest korda läks ta sealt peale sõnavahetust minema ja teisel korral tuli ta tagasi relvaga. Samas on tõendatud, et omal jalal lahkuda XX-l sealt enam võimalik ei olnud, sest sündmuste ahel, mille käivitas algselt XX poolt relvast tulistamine, kulmineerus sellega, et XX peksti YY poolt viisil, millega tekitati temale eluohtlik vigastus ning sellele järgnes ka raske tervisekahjustus. Kannatanu esindaja märgib: „Kohus on leidnud, et vastuvaidlematult oli alates hetkest, kui XX autost väljudes maja poole liikudes tulistama hakkas, olukord äärmiselt ohtlik. Kannatanu eeltooduga täiel määral nõustuda ei saa ja leiab, et kohtuotsuse lk 6-7 kirjeldatud tunnistajate ütlustest saab järeldada hoopis seda, et olukord oli ohtlik kuni ajani, mil SS seljatagant XX ründas ja XX koos laetud relvaga maha kukkus, sest sellest ründest alates rüselesid XX-ga juba kaks isikut (jõudude vahekord oli selgelt XX kahjuks).“ Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et XX relva ei loovutanud. Kohtuotsuses käsitletud tõenditest nähtub, et YY-l oli võimalik saada XX-lt relv kätte saada juba enne kukkumist (YY ise haaras relvast). XX-l ei olnud sel hetkel kavatsust YY või kedagi teist tulistada: vaatamata võimaluse tekkele XX YY pihta ei tulistanud. Olukorras, kus relv oli juba sisuliselt YY haardes, välistas relva loovutamise mitte XX tahe, vaid see, et SS ründas XX selja tagant. SS löögi tagajärjel XX kukkus. Rüseluse tagajärjel tehti XX relvast veel üks lask, mis tabas lähedal seisnud autot. YY ütluste kohaselt sai ta relva kätte ja lõi XX paar korda pea piirkonda. Nimetatud ütlused kattuvad KK ning VV ütlustega. YY on väitel lõi ta XX püssikabaga põhjusel, et kartis oma elu pärast. Kannatanu esindaja hinnangul on tegemist eneseõigustusliku väitega, sest ajal, mil YY sai relva, oli XX juba maha kukkunud ja ühtegi muud ründevahendit tal ei olnud. Tõendatud on, et YY koos SS-ga suutsid eelnevalt XX kahjutuks teha ja alles seejärel lõi püsti seisev YY maaslamajast XX püssikabaga korduvalt pea piirkonda. YY poolt XX valimatu peksmine relvakabaga põhjustas seisundi, milles XX
13. jaanuaril 2017 sündmuspaigalt ära viidi ja millest tulenevalt tekkis XX-l nii materiaalne kui moraalne kahju. 5 Kannatanu esindaja leiab, et peksmise jõhkrust arvestades pole isegi oluline, kas YY peksis XX samal ajal, kui kaklus käis või pärast kakluse lõppu. Tõendatud on, et vaid YY sai olla isik, kes XX relva kabaga peksis ning sel viisil XX-le eluohtliku tervisekahjustuse põhjustas. YY enda ütlustest tulenevalt ei kartnud ta XX (YY on kirjeldanud, kuidas ta suunas püssitoru enda poole ja ässitas XX tulistama). XX-lt relva kätte saamisega oli algselt ohtlik olukord juba kontrolli alla saadud. Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtule esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada, millisel XX-le tehtud operatsioonil ja millisest haavast/haavadest puidutükid on eemaldatud. Kohtule esitatud kohtuarstliku ekspertiisi tulemustest nähtub selgelt, et puidutükid eemaldati kannatanu peast. Seega võttes arvesse, et YY peksis kannatanut relvaga pähe, saab teha üheselt järelduse, et leitud puidutükkide kannatanu peapiirkonnast välja opereerimise vahel on seos seda enam, et operatsioonile eelnes relvakabaga pea piirkonda peksmine. Kuivõrd ekspertiisiakti kohaselt on kannatanut löödud kõva tömbi esemega vähemalt kolmel korral ning ühtegi tõendit selle kohta, et sellist laadi esemega oleks XX löönud veel keegi peale YY, ei ole, ei saa usaldusväärseks pidada YY kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt lõi tema relvakabaga XX vaid kahel korral. Kohtu järeldus, mille kohaselt ei saa XX-le näos olnud haavu seostada YY löökidega, on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Sündmuskoha vaatlusel ei ole tuvastatud trepi kõrval oleval osal, kus peksmine aset leidis, sellised teravikke, mis saanuks XX-le vigastusi tekitada. Asjaolu, et peapiirkonda löömist ei seosta kohus näkku löömisega, on üllatuslik. Kuna ka nägu asub peapiirkonnas, ei saa selle alusel, et räägitud on üldisemalt pea piirkonda löömisest, välistada näkku löömist. Kannatanu esindaja esitas ka taotluse mõista YY-lt kannatanu kasuks välja kannatanu apellatsioonimenetluse õigusabikulud.
14. Apellatsioonidele on esitanud kirjaliku vastuse YY kaitsja, kes peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning leiab, et apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna. Kaitsja leiab, et prokuratuur on kriminaalasjade uurimise algstaadiumist alates omistanud ühtede tunnistajate – KK ja VV – ütlustele suuremat kaalu kui ülejäänud tunnistajate ütlustele ja andnud seeläbi nendele ütlustele eelotsustusliku tähenduse. Kaitsja hinnangul ei ole tõsiselt võetav väide, et need tunnistajad ei näinud autos, et XX-l on kaasas üle ühe meetri pikkune tulirelv. Mõlema tunnistaja ütlused on vastuolus ka asjas üle kuulatud tunnistajate HH ja PP ütlustega. KK ja VV väitel siis, kui XX hakkas tulistama, õues kedagi ei olnud. Tegelikult HH ja PP olid õues ja palusid potentsiaalset mõrvarit X, et „ära lase!”, sellest hoolimata sooritas XX nende suunas lasu. Kaitsja leiab: „Tulistades tulirelvast maja aknasse kus laskjale teadaolevalt oli inimesi, pani XX toime vähemalt kaudse tahtlusega tapmise katse, st. tema pidi möönma võimalust, et akna taga on inimesed, kes võivad lasuvigastuse tagajärjel surma saada. K ja V teadsid, mis eesmärgil XX teistkordselt C baari läheb ja teadsid ka asjaolu, et tema minek kannab eneses kättemaksu madalat ja kriminaalõiguslikult äärmiselt taunitavat motiivi.“ Kaitsja leiab, et XX käitus äärmiselt ohtlikult: „C baari juures sooritas ta vähemalt viis lasku, millest üks tabas maja akent, läbides selle ja lasuvigastused on nähtavad akna vastas olevas seinas, st. pihtamislaeng läbis majas oleva ruumi, ohustades sellega vahetult majas viibivaid 6 inimesi. Olukorra ohtlikkust näitab ilmekalt asjaolu, et tunnistaja HH kamandas majas viibinud isikud pikali. Teine lask tabas HH-le kuuluvat sõiduautot, vigastades seejuures tunnistaja SS kätt. Jääb arusaamatuks, et olukorras, kus isik on tulnud pimedast kättemaksuvihast ajendatuna kinnisele üritusele, eesmärgiga tappa või vigastada mitmeid inimesi, hakkab prokuratuur veel analüüsima, kas löök ( või mitu lööki) agressori pihta relvakabaga oli põhjendatud, kas kaitse vastas ründe ohtlikkusele ja kas seejuures ei ületatud hädakaitse piire. Vastus on ühene – ei ületatud.“ Kaitsja leiab, et hädakaitsepiiride ületamisega olnuks tegemist juhul, kui YY X-lt tulirelva äravõtmise järgselt oleks X sellest samast tulirelvast tulistanud. Ei ole sisulist vahet, kas Y antud juhul õigusvastase ründe tõrjumiseks lõi X relvakabaga või läheduses vedelenud aiateibaga, mõlemal juhul sellises olukorras vastab kaitse täiel määral ründe ohtlikkusele ja Y poolt hädakaitse piire ei ole ületatud. Kohus on lugenud lähiminevikus hädakaitseseisundiks Paide linnas olukorra, kus isik, minnes avalikku lõbustusasutusse, näeb ette võimalust, et teda võidakse seal rünnata ja võtab enesekaitseks kaasa külmrelva, teda seal rünnataksegi ning ta tapab kallaletungija sellesama külmrelvaga, kuid ikka käsitletakse kohtu poolt toimunut hädakaitsena (vt. Kriminaalasi FL süüdistuses). YY-l ei olnud hädaseisundi hetkeks kaasas ühtegi tuli-ega külmrelva. Tema ei näinud ette olukorda, kus kinnisele üritusele saabub piisava kaaskonnaga mingi maniakk ja hakkab valimatult tulirelvast inimesi tulistama. Tema poolt valitud kaitsevahend vastas ründe ohtlikkusele. Hädakaitse teostamise käigus ei ületatud hädakaitse piire. Kaitsja leiab, et XX õigusvastane rünne isikute elule ja tervisele ei olnud lõppenud ja seega ei olnud lõppenud ka hädaseisund ajal, mil YY XX lõi. Kaitsja arvates on prokuratuur teinud järelduse hädakaitse piiride ületamise kohta mitte teo objektiivse ja subjektiivse külje elementide, vaid XX-le põhjustatud tagajärje alused. Kaitsja hinnangul on kohus on otsuses põhjalikult analüüsinud ka ekspertiisiakte ja põhjendanud, millise teo toimepanemine YY poolt on tõendatud ja millise teo toimepanemist ei saa lugeda tõendatuks. Kohus on otsuse põhjendustes väga põhjalikult analüüsinud tõendeid nende kogumis. Kaitsja leiab: „Apellatsioonist nähtub üheselt, et muid tõendeid peale „kuldtunnistajate K ja V” ütluste prokuratuuri jaoks ei eksisteeri. Nimetatud isikud on XX poolt toimepandavas käsitletavad kaasosalistena. Nad teadsid, et XX läheb toime panema I astme kuritegu, kuid ei teinud midagi selle ärahoidmiseks ega teatanud kavandatavast politseile.“ Kaitsja avaldab arvamust, et praeguses menetluses on tegemist kurioosse olukorraga, kus mõrvar tuleb täie teadmisega inimesi tapma ja nõuab enesele hädakaitse käigus põhjustatud vigastuste eest veel mingit kompensatsiooni. Lõpetuseks märgib kaitsja: „Hädakaitse on antud juhul kriminaalvastutust välistav asjaolu. Süüteokoosseis KarS prg 118 lg 1 p 1,2 järgi YY-i käitumises puudub.“ RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Apellatsioonidest tulenevalt peab ringkonnakohus võtma seisukoha järgmistes küsimustes: 1) kas on tõendatud, et lisaks XX-l paremal pool kiirupiirkonnas olnud haavale olid ka näohaavad (ja sellest tulenevalt vasaku silma läätse nihestus) põhjustatud YY löökidest püssikabaga; 7 2) kas YY lõi XX hädakaitset teostades ning kas YY oli kõikide löökide ajal hädakaitseseisundis; 3) kas YY ületas XX püssikabaga lüües hädakaitse piire.
16. Nii prokurör kui kannatanu esindaja vaidlustavad maakohtu seisukohta, mille kohaselt pole tõendatud, et XX-l näovigastused tekitas YY XX püssikabaga lüües. 6.1 Mõlemas apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu järeldusi, mis puudutavad XX peahaavast operatsiooni käigus eemaldatud puutükikesi. Maakohus märkis otsuses: „Kohus uuris kohtule esitatud tõendeid ja nendest ei ole võimalik tuvastada, millisel XX-le tehtud operatsioonil ja millisest haavast/haavadest need puidutükid on eemaldatud.“ Kohus viitas sellele, et üleandmise akti kohaselt andis PERH SA üle XX peahaavast 01.10.2017 operatsiooni käigus eemaldatud objektid, kuid kohtuarstliku ekspertiisi aktis sellisel kuupäeval tehtud operatsiooni nimetatud pole. Prokurör vaidleb kohtu seisukohale, mille kohaselt on ebaselge, millisel operatsioonil puutükid XX peahaavast eemaldati, vastu. Prokuröri hinnangul nähtub kohtuarstliku ekspertiisi aktist, et tegelikult eemaldati puutükid XX peahaavast
17. jaanuaril 2017 toimunud operatsioonil. Ringkonnakohus nendib, et kohtutoimikus on ka XX statsionaarne epikriis (kd I; tl. 128 – 136), mille kohaselt eemaldati puukillud haavast
18. jaanuaril 2017 toimunud operatsioonil (kd I; tl. 132). Seega on ekslik ka ekspertiisiaktis olev kuupäev. Statsionaarsest epikriisist ilmneb aga, et üleandmisaktis on kuupäeva märkimisel tehtud ilmne trükiviga: 01.01.2017 asemel on märgitud 01.10.
19. Statsionaarse epikriisi alusel on aga üheselt tuvastatav, millisel operatsioonil puukillud XX peahaavast eemaldati. Prokurör rõhutab ka seda, et puidutükid peavad pärinema just püssikabast. Nimelt purunes püssikaba tunnistaja VV ütluste kohaselt XX peksmisel ning värvkatteekspertiisi akti kohaselt pärinesid puidutükid esemelt, mille pinda oli mehhaaniliselt töödeldud. Ringkonnakohus nõustub ka selle prokuröri seisukohaga. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et XX peahaavast leiti püssikaba tükke. Seda, et YY oleks XX püssikabaga näkku löönud, kõnealused puutükid aga ei tõenda. Nimelt ei nähtu ühestki tõendist, et need puutükid oleks leitud XX näohaavadest. Üleandmisaktis räägitakse operatsiooni käigus peahaavast eemaldatud objektidest täpsustamata, millisest haavast need pärinevad (kd I, tl. 80). Selget vastust ei anna sellele küsimusele ka kohtuarstliku ekspertiisi akt, kuid sellest on pigem välja loetav, et puutükikesed eemaldati kiirupiirkonnas olnud haavast: võõrkehade eemaldamisest räägitakse pärast oimu-kiiru piirkonna peahaavaga tehtud toimingute kirjeldamist (kd I; tl. 71). See, et puukillud eemaldati just oimu-kiiru piirkonnas olnud haavast, saab kinnitust statsionaarsest epikriisist. Viimases on märgitud: „Peahaava kaudu TP dx eemaldatud lojuluukillud,mis olid vigastanud duram ja tunginud ajju ,kus hematoomi ja kontuseeritud aju.Haavas ja ka ajus mitmed puukillud.Seega eemaldatud võõrkehad,lahtised luukillud,eemaldatud kontusioonikolle.Dura m õmmeldud.“ (kirjapilt muutmata; kd I; tl. 132). Oimu-kiiru piirkonnas olnud haavas leidunud puutükid saavad tõendada vaid seda, et XX on püssikabaga sinna löödud. Selle on aga maakohus lugenud tõendatuks ning selle üle vaidlus puudub. 8 6.2 Prokurör märgib, et kohtuarstliku ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on aju-kolju lahtine trauma tekitatud vähemalt kolmest löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, selliseks esemeks võib olla tulirelva kaba või muu sarnane ese. SS kasutuses ei olnud rüseluse ajal ühtki tömpi eset. Ainus tömp ese oli relvakaba, mida kasutas YY. Õige on see, et kohtuarstliku ekspertiisi aktis on kõigi XX-l olnud peavigastuste, st ka näopiirkonnas olnud vigastuste kohta kokkuvõtvalt öeldud, et need on põhjustatud löökidest kõva tömbi esemega, kusjuures see ese võib olla tulirelva kaba. Tõdeda tuleb aga seda, et ekspert on öelnud, et sellised vigastused võivad olla tekitatud tulirelva kabaga. Seda, et kõik vigastused peavad olema tekitatud ühe ja sama esemega, ekspertiisiaktist siiski ei tulene. Seda, kas vigastustes on selliseid ühisjooni, mis võimaldaks öelda, et need on – vähemalt tõenäoliselt – tekitatud sama esemega, eksperdilt küsitud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et SS-l ühtegi tömpi kõva piiratud pinnaga eset ei olnud ja ainus sellistele tunnustele vastav ese oli YY käes olnud püss. Esiteks tuleb nentida, et kuna sündmuskohalt ei leitud püssi, millega XX XXX juurde saabus ja millega YY omakorda XX lõi, ei ole välistatud, et kaduma võis minna ka muu ese, millega XX löödi. Märkida tuleb, et SS on ristküsitlusel rääkinud, et lõi XX rusikaga pea piirkonda (kd II; tl. 42). Ka rusikat käsitatakse tömbi ja kõva piiratud pinnaga esemena. Arvestades, et XX oli SS peal ja nad olid näoga teineteise poole, said SS löögid tabada XX näkku. Kohtupraktika näitab, et silma piirkonda tabav rusikalöök võib põhjustada silmakahjustusi ja näokolju luude murde ja haavu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. detsembri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-16-5213, p 2). Seega ei saa ringkonnakohus aprioorselt välistada, et XX võis näopiirkonnas olnud vigastused saada ka nt rusikalöökidest. Tõendeid, millest nähtuks, et XX-l näopiirkonnas olnud vigastusi ei oleks olnud võimalik põhjustada rusikalöögiga, kohtule esitatud ei ole. 6.3 Prokurör leiab, et tunnistajate VV ja KK ütlustest saab samuti teha järelduse, et YY lõi XX püssikabaga ka näkku. VV ütluste kohaselt lõi süüdistatav kannatanut püssikabaga selga ja näkku ja igale poole. KK rääkis küll üldisemalt pähe löömisest, kuid kuna ta ei ole täpsustanud, millisesse pea piirkonda YY XX lõi, ei ole välistatud ka näopiirkond. Sama seisukohta avaldab oma apellatsioonis kannatanu esindaja. Prokurör märgib, et nende tunnistajate ütlusi kohus ebausaldusväärseks lugenud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et apellantide argumendid ei lükka ümber maakohtu järeldusi. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et löögid, mida KK nimetas löökideks pähe, võisid tähendada ka lööke näkku. Arvestada tuleb nii XX ja YY vastastikust paiknemist, löömise viisi ja seda, et KK nimetas teise piirkonnana, kuhu YY XX lõi, selga. KK ütluste kohaselt lõi YY XX sel ajal, kui kaklus alles kestis (kd I; tl. 110 prd). Maakohus on lugenud tõendatuks selle, et kakluse ajal, kui YY XX lõi, oli XX SS kohal. Seda, et maakohus oleks nimetatud osas teinud tõendite hindamisel mingi vea, kummaski apellatsioonis ära näidatud ei ole. Maakohtu otsusega tuvastatuks loetud sündmuste käigu kohaselt oli XX seisva YY suhtes seljaga. Süüdistuse kohaselt lõi YY püssikabaga ülalt alla. Sellised löögid on lugenud tõendatuks ka maakohus ja sellele maakohtu järeldusele ei ole vaielnud vastu kumbki apellantidest. Maakohus leidis, et sellised löögid ei saanud tabada seljaga lööja poole olevat XX näkku. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Prokuröri apellatsioonis välja toodud asjaolu, et rüselejad löömise ajal liikusid, ei selgita seda, kuidas sai SS peal ja seljaga YY poole 9 olnud XX oleks saanud pöörata oma näo nii YY poole, et teda oleks saanud löögi või löökidega tabada nii, et ta sai vigastusi mõlema põsesarna piirkonda. Erinevalt KK-st on VV rääkinud ka löökidest näkku. Seda, kuidas YY XX näkku lüüa sai, ei ole aga tema ristküsitlemisel täpsustatud. Lisaks tuleb VV ütluste puhul arvestada, et ta väitis kohtus, et YY jätkas pärast XX ja SS kakluse lõppu maas lebanud („vedelenud“) XX peksmist – see võiks selgitada, kuidas sai YY XX näkku lüüa. Samas näitas YY kaitsja KrMS §-s 289 sätestatud korras ära, et ses osas on VV ütlused vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Seda, miks niivõrd palju hiljem meenus talle asjaolu, mille kohta ta varem ütlusi andnud ei olnud, ei osanud VV selgitada. Seetõttu tuleb tema ütlused ses osas ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. 6.4 Kannatanu esindaja on märkinud: „Asjaolu, et tunnistajad ei näinud täpselt kuhu piirkonda YY XX peksis on kohati arusaadav, sest peksmine toimus kiiresti ja baaritrepi varjus pimedas nurgas. Eelviidatut on tunnistanud teised peol viibinud isikud, märkides, et trepist vasakule jäävas nurgas, kus toimus rüselus, ei olnud valgust (valgustus oli vaid trepi ees).“ Ringkonnakohtu hinnangul ei aita see argument kuidagi kaasa selle välja selgitamisele, kuhu YY XX lõi. Kui tunnistajad – nagu kannatanu esindaja möönab – ei näinud, kuhu XX löödi, ei saa nende ütlused seda asjaolu ka tõendada, sõltumata sellest, miks nad ei näinud, kuhu löögid XX tabasid. 6.5 Eelnevast tulenevalt jääb ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohale, et tõendatud pole see, et üle 4 kuu kestva tervisehäire (vasaku silma läätse nihestuse) põhjustas XX-le just YY.
21. Kannatanu esindaja leiab, et YY ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Kannatanu esindaja apellatsiooni kohaselt ei soovinud XX kellegi pihta tulistada ja oli juba enne seda kui SS teda ründas, valmis relva loovutama. Lõplikult oli aga temast tulenev oht tõrjutud, kui talt oli relv ära võetud. Ringkonnakohus ei nõustu kannatanu esindaja seisukohaga, et rünne oli lõppenud juba enne SS ja XX vahelise kakluse algust. Ainuüksi see, et XX ei tulistanud YY pihta, ei tähenda, et rünne oli lõppenud. Nii YY (kd II; tl. 52 prd) kui SS (kd II; tl. 41 prd) rääkisid maakohtus antud ütlustes sellest, et kui nad majast väljusid, oli XX püss suunatud neile. Ka MN on kirjeldanud, et kui ta majast väljus, sihtis XX maja ees teisi väljas olijaid. Väljas olnud inimestena nimetas MN PP, HH, YY ja SS (kd I; tl. 101). YY ja SS sõnu, mille kohaselt nad tundsid mõlemad, et XX sihib nende suunas, ei lükka ümber kannatanu esindaja apellatsioonis välja toodud YY sõnad, mille kohaselt ründas SS XX „kõrvalt selja tagant“. Arvestades YY ja SS ütluste kohaselt väljusid nad majast koos, tähendas YY kirjeldus seda, et SS oli XX lüües mitte XX selja taga, vaid enne XX löömist oli SS ütluste andjast – YY-st – pisut tagapool kõrval. Arvestades, et XX oli äsja maja suunas tulistanud, kujutas nende poole suunatud relv YY ja SS jaoks ilmselgelt ähvardust, mille vastu oli YY-l ja SS-l õigus end kaitsta. Ükski tõend ei viita sellele, et XX-l oleks olnud plaan relv loovutada. Edasine sündmuste käik näitab just vastupidist: XX-lt ei õnnestunud koheselt relva kätte saada, SSiväitel püüdis XX ka kakluse käigus päästikule vajutada ning ühe korra õnnestuski tal veel tulistada (kd II; tl. 41 prd). Seda, et kakluse käigus toimuski veel üks lask, kinnitasid ka teised tunnistajad. SS ütluste 10 kohaselt tabasid haavlid muuhulgas tema kätt. SSi väiteid kinnitab
22. veebruaril 2017 koostatud SS kahtlustatavana ülekuulamise protokolli juurde kuuluv fototabel (kd I; tl. 175-177), mille fotodel on näha SS paremal käel olevad vigastused. Samuti tabasid haavlid maja juures seisnud HH autot. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väitega, et hädakaitseseisund lõppes sellega, kui YYl õnnestus relv enda kätte saada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et YY-l oli õigus kasutada XX suhtes vägivalda SS kaitseks. Maakohus on lugenud tõendatuks, et XX püssiga löömise ajal käis endiselt kaklus SSi ja XX vahel, kusjuures XX oli SS peal (st jätkus õigusvastane rünne SSi õigushüvede vastu). Apellatsioonides ei ole esitatud argumente, mis selle järelduse ümber lükkaks. Seetõttu on põhjendamatud kannatanu esindaja seistukohad, et püssikabaga löömise ajaks olid SS ja YY koos XX juba kahjutuks teha ja algselt ohtlik olukord oli kontrolli alla saadud. Ringkonnakohus ei nõustu ka prokuröri seisukohaga, et YY ületas hädakaitse piire, tekitades XX-le liigset kahju. Prokurör märgib: „XX takistamiseks tegi ta seega liigset kahju, kuna olukorras, kus ründaja käest on ründevahend ära võetud, on selle sama vahendiga võitlusvõimetu isiku mitmekordselt pähe tagumine absoluutselt ebavajalik ja hädakaitse piire ületav tegevus. XX oli maas pikali, seljaga YY poole, seega oleks saanud X edasist tegevust takistada säästvamalt, ülemäärast kahju tekitamata.“ Ringkonnakohus nendib, et selliste asjaolude puhul, mida kirjeldab prokurör (XX oli pikali maas ja võitlusvõimetu), ei saaks üldse rääkida mingist kaitsetegevusest. Maakohus ei ole aga tuvastanud seda, et YY oleks peksnud püssikabaga pikali maas lamavat võitlusvõimetut XX. Kohus tuvastas, et YY lõi püssikabaga SSiga kaklevat ja seejuures SSi kohal olevat XX. Nagu eespool märgitud, ei nähtu apellatsioonidest argumente, mis lükkaks maakohtu järeldused ümber. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega tuvastatud loetud asjaolude puhul ei ole alust pidada YY tegu hädakaitse piiride ületamiseks. Ringkonnakohus ei näe muud, leebemat vahendit, mille puhul oleks olnud YY-l piisav kindlus, et sellega on võimalik rünne lõpetada. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga, et kui YY-l oli aega relv maast üles tõsta, oleks olnud ka aega XX SS pealt eemaldada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa kakleva meesterahva teise mehe otsast ära tõstmist kuidagi pidada sama lihtsaks kui püssi maast võtmist. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu, et maakohus on lugenud tõendatuks selle, et YY üritas rüseluse ajal relva XX käest kätte saada (otsuse lk 8), mitte ei korjanud seda maast üles. Ka selle maakohtu seisukoha puhul ei ole apellatsioonides näidatud ära, et maakohus on apellandi hinnangul teinud vea ning eksinud seetõttu sündmuste käigu kohta järelduste tegemisel. Maakohtu otsusega tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud seega tegemist olukorraga, kus YY oleks võtnud maas vedelenud püssi ja otsustanud siis kaklusse sekkuda, vaid YY osales XX relvituks tegemisel ning kohe relva enda kätte saamise järel lõi XX, et tema rünne täielikult lõpetada.
23. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonide rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata ka kannatanu esindaja taotluse mõista süüdistatavalt välja kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud. KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides 11 apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tuleb lähtuda KrMS § 185 lg 2 esimeses lauses sätestatust: kannatanu esindaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud arvest nähtuvalt on õigusabikulu seotud täies ulatuses kannatanu huvides apellatsiooni esitamisega. Taotlusest ei nähtu, et kannatanul oleks tekkinud õigusabikulusid seoses prokuröri apellatsiooniga, mille ringkonnakohus samuti rahuldamata jättis. Seega jäävad tal apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulud kannatanu kanda. Allkirjastatud digitaalselt 12