Obsah (5)

§ 184§ 182§ 116§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi 3-19-672 20. juuni 2019 Juhan Siider XXXi kaebus Sotsiaalkindlustusameti 4. veebruari 2019. a otsus

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-19-672 ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. XXX (kaebaja) esitas
2. jaanuaril 2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puudega tööealise inimese toetuse saamiseks (tl-d 21-22).
3. SKA ei määranud
4. veebruari
5. a otsusega nr P26-2019-29740 (tl 20) kaebajale puudega tööealise inimese toetust. Otsuse kohaselt tuvastati taotlejal küll
6. mai
7. a otsusega nr P26-2018-106002 keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi, kuid puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 20 lg 2¹ järgi puudub tööealisel inimesel õigus toetusele kui ta kannab karistust vanglas või arestimajas. Kaebaja kannab vanglakaristust ning seetõttu puudub taotluse rahuldamiseks alus.
8. Kaebaja esitas
9. veebruaril 2019 otsuse nr P26-2019-29740 peale vaide, mis jäeti SKA
10. veebruari
11. a (ilmselt ekslik kuupäev) vaideotsusega nr 8-3/5508-2 rahuldamata (tl 24). Vaideotsuses selgitas vastustaja, et puudega tööealise inimese toetust makstakse igakuiselt puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks. PISTS § 20 lg 2¹ kohaselt peatatakse karistust kandvale isikule toetuse maksmine, va juhul, kui isik vajab oma puude tõttu individuaalset abivahendit. Vaidlustatud otsusega on seetõttu õigesti jäetud vaide esitaja taotlus rahuldamata.
12. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule
13. aprillil 2019 kaebuse SKA
14. veebruari
15. a otsuse nr P26-2019-29740 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks teha uus otsus. Täiendavalt palub kaebaja tunnistada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 20 lg 2¹ põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja on seisukohal, et tal on õigus toetusele, sest ilma selleta ei saa ta tasuda vanglas vajalike teenuste eest.
16. Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja kordab vastuses vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses esitatud argumentatsiooni. KOHTU SEISUKOHT
17. Vaidluse all on, kas vastustaja on õigesti jätnud kaebajale puudega tööealise inimese toetuse määramata. Kaebaja on seisukohal, et tal on õigus toetust saada.
18. Kohus on seisukohal, et vastustaja on põhjendamatult võrdsustanud toetuse määramise/mittemääramise ja toetuse maksmise peatamise alused. PISTS § 17 ja 20 eristavad toetuse määramist ja toetuse väljamaksmise peatamist. PISTS § 17 lg 1 kohaselt määrab puuetega inimeste sotsiaaltoetused ja nende suuruse otsustab Sotsiaalkindlustusamet. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise korra ning tähtajad kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. PISTS § 20 „muudatused puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmisel“ lg 2¹ kohaselt peatatakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmine süüdimõistetud toetuse saaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks, välja arvatud kui isik vajab oma puude tõttu individuaalset abivahendit. Sotsiaalministri
19. septembri
20. a määrusega nr 49 kehtestatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määramise ja väljamaksmise kord ning tähtajad (edaspidi Kord) eristab samuti sotsiaaltoetuse määramist ning väljamaksmise peatamist.
21. Kohus on seisukohal, et peatada saab seega üksnes määratud toetuse väljamaksmise, toetuse maksmise peatamise tinginud asjaolud ei ole toetuse määramata jätmise aluseks. Korra § 6 lg 1 näeb ette puudega tööealise inimese toetust makstakse igakuiselt jooksva kuu eest. Korra § 9 lg 2 3-19-672 p 5 kordab PISTS § 20 lg 2¹ sätestatut, et süüdimõistetud toetusesaaja vanglas või arestimajas vangistuse kandmise ajaks, välja arvatud juhul, kui isik vajab oma puude tõttu individuaalset abivahendit. Peatamise eelduseks on seega varasem toetuse määramise otsus ning peatamise asjaolude esinemine. Oluline on, et Korra § 10 lg-st 2 tulenevalt sotsiaaltoetuste maksmise peatamise asjaolude äralangemisel jätkatakse toetuste maksmist nende asjaolude äralangemise päevast ehk teisisõnu on vajalik eelnev toetuse määramine. Vastupidisel juhul peaks taotleja esitama pärast peatamise asjaolude äralangemist, nt vanglast vabanemise tõttu, uue taotluse, mis pikendaks esiteks haldusmenetlust ning põhjustaks taotlejale lisakulusid (sh ajakulu) ning teiseks ei pruugi uue taotluse hilinenud esitamisel isik saada toetust täies määras. PISTS § 17 lg-d 2 ja 3 näevad ette, et kui toetuse taotlemise avaldus esitatakse kolme kuu jooksul pärast puude raskusastme tuvastamise otsuse tegemist, siis määratakse tööealise puuetega inimeste sotsiaaltoetus puude raskusastme tuvastamise päevast, taotlusega hilinemisel aga määratakse igakuine toetus tagantjärele, kuid mitte rohkem kui taotlemisele eelneva kolme kuu eest. Seega, kui kinnipidamisasutusest vabanenud isik esitaks uue taotluse oluliselt hiljem kui kolm kuud pärast vabanemist, siis uue taotluse esitamisega võib isik olla väljamaksmise peatamise lõpetamisega võrreldes oluliselt halvemas seisus. Sellise olukorra vältimiseks ongi PISTS-s ja Korras eristatud sotsiaaltoetuse määramist ja väljamaksmist ning selle peatamist. Vastustaja otsuse tulemusel ei ole kaebajale sotsiaaltoetust määratud ning vanglast vabanemisel peaks isik esitama Sotsiaalkindlustusametile uue taotluse, mis paneks ta toetuse väljamaksmise peatamisega võrreldes halvemasse olukorda.
22. Seega on vastustaja kohtu hinnangul tuginenud sotsiaaltoetuse määramise otsustamisel asjakohatule asjaolule. Vastustaja oleks pidanud esmalt kontrollima, kas isikul on õigus puudega tööealise inimese sotsiaaltoetusele ning selle tuvastamisel tegema toetuse määramise otsuse. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on
23. mai
24. a otsusega tuvastanud taotlejal keskmise puude ning otsuse aluseks olev ekspertiisiotsus kehtib
25. maist 2018 kuni
26. maini 2020 (tl 19). Seega võib isikul esineda puudest tingitud lisakulud (PISTS § 7 lg 1-3), mille hüvitamiseks sotsiaaltoetus määratakse. Nende asjaolude esinemist ei ole vastustaja aga haldusmenetluses kontrollinud. Kohus möönab, et toetuse määramise otsuses saaks vastustaja ka PISTS § 20 lg 2¹ alusel sotsiaaltoetuse maksmise peatada kuni peatamise asjaolude äralangemiseni, kuid nimetatud asjaolu ei õigusta toetuse mittemääramist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et toetuse mittemääramise otsus on õigusvastane ning tuleb tühistada. Samal põhjusel tuleb tühistada ka vaidlustatud vaideotsus. Kohtuotsuse tulemusena tuleb vastustajal vaadata eelnimetatud taotlus uuesti läbi.
27. Vastuseks kaebaja taotlusele tunnistada PISTS § 20 lg 2¹ põhiseadusvastaseks leiab kohus, et taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Esiteks ei ole eeltoodust tulenevalt kaebajale toetuse määramisel nimetatud norm asjakohane, sest reguleerib määratud toetuse väljamaksmise peatamise aluseid, mitte toetuse määramise aluseid. Vältimaks aga tulevasi vaidlusi nimetatud normi põhiseaduspärasuse üle peab kohus siiski vajalikuks võtta seisukoht ka selles küsimuses. Kaebaja kannab vanglakaristust Tartu Vanglas ning on riiklikul ülalpidamisel. Kaebajale tagatakse söök, ravimid, nõuetekohased elamistingimused ning võimalus vaba aja veetmiseks, samuti on vanglal kohustus kaebaja puudest lähtuvalt kohandada kinnipidamistingimusi tema vajadusele vastavaks. Seega on kaebajale vanglas tagatud kõik eluks vajalik ning igakuiselt puudest tingitud lisakulude hüvitamise vajadus puudub. Asjaolu, et kaebaja sooviks tasuda toetusest vanglas mõningate teenuste eest (nt elektri eest) ei seondu kaebaja puudest lähtuvate vajadustega ega ole normi põhiseadusvastasust kaasa toovaks asjaoluks. Kohtu hinnangul ei piira PISTS § 20 lg 2¹ seetõttu kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt. 3 3-19-672
28. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus XXXi kaebuse ja tühistab Sotsiaalkindlustusameti
29. veebruari
30. a otsuse nr P26-2019-29740 ning sama kuupäeva kandva vaideotsuse nr 83/5508-2.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus oli riigilõivuvaba ja teiste menetluskulude väljamõistmist pole kaebaja taotlenud ning nende olemasolu ei ole ka ettenähtav, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

§ 175

lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4