KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2019, Tartu Haldusasja number 3-18-1811 Haldusasi Osaühing Tomex Tööd kaebus Põhja-Sakala Vallavoliko

) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Sama määruse resolutsiooni p-ga 2 otsustas kohus jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. Tartu Ringkonnakohus rahuldas

1. novembri
2. a määrusega osaliselt kaebaja määruskaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu
3. oktoobri
4. a määruse Põhja-Sakala Vallavolikogu
5. augusti
6. a otsuste nr 70 ja 72 tühistamisnõude tagastamise osas. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus ei võtnud
7. aprilli
8. a määrusega kaebaja määruskaebust menetlusse.
9. Tartu Halduskohus võttis
10. aprilli
11. a määrusega menetluses Osaühing Tomex Tööd kaebuse Põhja-Sakala Vallavolikogu
12. augusti
13. a otsuste nr 70 ja 72 tühistamise nõudes.
14. Vastustaja teatas kohtule
15. mai
16. a kirjaga nr 14-9/3-11, et Põhja-Sakala Vallavalitsusele on laekunud avaldused, milles taganetakse hoonestusõiguse seadmise avaldustest, mis on aluseks eelpool nimetatud otsustele nr 70 ja
17. Nimetatud avalduste alusel on Põhja-Sakala Vallavolikogu
18. mai
19. a istungi päevakorda lisatud ka eelnõud eelnimetatud otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja esitas kohtule
20. juunil 2019 Põhja-Sakala Vallavolikogu
21. mai
22. a otsuse nr 115 (Põhja-Sakala Vallavolikogu 23.08.2018 otsuse nr 72 „Suure-Jaani tööstusala maatükile hoonestusõiguse seadmine“ kehtetuks tunnistamine) ja
23. mai
24. a otsuse nr 117 (PõhjaSakala Vallavolikogu 23.08.2018 otsuse nr 70 „Suure-Jaani tööstusala maatükile hoonestusõiguse seadmine“ kehtetuks tunnistamine). 6.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

1. Kaebaja teatas kohtule
2. juunil
3. a avalduses, et nõustub menetluse lõpetamisega ega taotle menetluse jätkamist õigusvastasuse tuvastamise eesmärgil. Vastustaja märgib
4. juuni
5. a avalduses, et nõustub menetluse lõpetamisega. Kolmandad isikud ei ole kohtu antud tähtajal oma seisukohta esitanud. 2

§ 152lg 1 p 4 alusel.

9.

§ 108

lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse eelnevalt nimetatud alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

1. Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist 1415 euro ulatuses (summa ei sisalda käibemaksu). Menetluskulud seisnevad järgnevas: 1) õigusabikulud 1200 eurot (koos käibemaksuga) vastavalt kliendilepingule nr TS2018733/TP ning Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ arvele nr 1572 (tl 150) ; 2) õigusabikulud 480 eurot (koos käibemaksuga) vastavalt kliendilepingule nr TS2018-759/TP ning Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ arvele nr 1635 (tl 151); 3) riigilõiv 15 eurot (tl 35).
2. Vastustaja taotleb jätta asjas menetluskulud poolte enda kanda või alternatiivselt vähendada kaebaja poolt nõutavaid menetluskulusid mõistliku suuruseni. Vastustaja märgib, et juhul kui kohus peaks leidma, et menetluskulud kuuluvad vastustaja poolt hüvitamisele, tuleb oluliselt vähendada välja mõistetavate menetluskulude ulatust ning põhjendatud ei ole kulude väljamõistmine vastustajalt mitte rohkem kui 2/5 ulatuses. Vastustaja väidab järgmist: 1) haldusaktide kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid selle tingis asjaolu, et isikud, kelle kasuks nende aktidega hoonestusõigus seati, loobusid hoonestusõiguse seadmise õigusest ning taotlesid aktide tühistamist. Kohtumenetlus tingis hoonestusõiguse seadmise venimise ja seetõttu hoonestusõiguse taotlejate vajaduse ümberkorraldusteks. Otsuste kehtetuks tunnistamise aluseks ei olnud aga kaebus, vaid vastavate isikute taotlused; 2) halduskohtus kantud kulude osas jättis Tartu Halduskohus
3. oktoobri
4. a määrusega kaebust tagastades menetluskulud poolte endi kanda. Selles osas Tartu Ringkonnakohus halduskohtu määrust ei tühistanud. Riigikohtu menetlusega seotud kulud ei saa samuti hüvitamisele kuuluda, sest Riigikohus ei võtnud kaebuse esitaja määruskaebust menetlusse; 3) kaebaja esitas esialgu kaebuse oluliselt suuremas ulatuses, kui see lõpuks põhjendatuks osutus, ning ka suurem rõhk senises menetluses on olnud sellel, et teha kindlaks, et viiest kolme vaidlustatud otsuste (s.o enamuse) osas puudus kaebajal kaebeõigus. Kaebaja ei ole omapoolseid vastuväited
5. juuni
6. a kohtumääruses antud tähtajaks (17.06.2019) esitanud ega ole taotlenud ka selle tähtaja pikendamist. Vastustaja kinnitab
7. juuni
8. a menetlusdokumendis, et on dokumendi saatnud ka kaebaja esindajale. Kohtute infosüsteemist nähtub ka dokumendi vastuvõtmine avalikus e-toimikus. Kolmandad isikud Rümena Rent OÜ ja GENOKE Trading OÜ ei ole menetluskulude väljamõistmise kohta mingeid seisukohti ega taotlusi esitanud. Kuna nad on kolmandad isikud nö vastustaja poolel, ei oleks nende menetluskulude väljamõistmine

§ 108lg 8 ls-st 2 tulenevalt ka võimalik.

12. Kohus leiab, et menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda

§ 108lg-st 6.

Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusaktide kehtetuks tunnistamine tingitud kohtule käesolevas haldusasjas esitatud kaebusest. Kuigi lõpptulemusena on Põhja-Sakala Vallavolikogu

1. augusti
2. a otsuste nr 70 ja 72 kehtetuks tunnistamise aluseks olnud Rümena Rent OÜ ja GENOKE Trading OÜ avaldused (tl 128-132), on nende avalduste esitamise põhjuseks kohtumenetluse tõttu kujunenud olukord, kus kolmandate isikute kasuks seatud 3

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Halduskohus on

1. oktoobri
2. a määrusega kaebust tagastades juba otsustanud menetluskulude jaotuse vastavalt

§ 108lg-le 4 (kaebaja kannab menetluskulud kaebuse tagastamise korral).

Halduskohtu määrus kaebuse tagastamise osas on jõusse jäänud 3/5 osas kaebusest. Kohus peab põhjendatuks siinkohal lähtuda analoogia korras

§ 108

lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse nõudest („Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega“). Seega peab kohus põhjendatuks, et osas, milles kaebuse tagastamise määrus jõustus (st kaebus 3/5 osas) tuleb kaebuse tagastamisega seotud menetluskulude poolte kanda jätmist pidada põhjendatuks. Nagu vastustaja õigesti märgib, ei ole halduskohtu

1. oktoobri
2. a määrust selles osas ka tühistatud. Kohus lahendab menetluse lõpetamise küsimust üksnes
3. aprilli
4. a määrusega menetlusse võetud osas. Seega tuleb menetluse lõpetamisega seonduvalt vastustajalt ka menetluskulud välja mõista proportsionaalselt kaebuse ulatusega, mille osas menetlus lõpetatakse. Kohus ei nõustu vastustaja vastuväitega, et Riigikohtu menetlusega seotud kulusid pole alust välja mõista, kuna Riigikohus määruskaebust menetlusse ei võtnud. Kohtu hinnangul on ka need kulud siiski osaliselt asjakohased, sest alles Riigikohtu
5. aprilli
6. a määruse tulemusena selgus lõplikult, millises osas tagastamine jõustus ning millises osas oli alus, et jätkata menetlust, mille kohus praeguse määrusega lõpetab.
7. Eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 566 euro ulatuses. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. 14.

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt ei ole lubatud halduskohtule korduva kaebuse esitamine, s.t kui sama isik on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik 4