1-19-3704/20

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

1. juuni 2019 1-19-3704 Juhan Sarv, Mati Kartau ja Maarika Kuusk Kriminaalasi Tanel Soobi (Soop, isikukood 37205166045) süüdistuses KarS § 404 lg 1, § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg 2 järgi Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
2. mai
3. a määrus (vahistuse põhjendatuse kontroll kohtu alla andmisel) Süüdistatav Tanel Soop Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. mai
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdistatava advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohtu
7. mai
8. a määrusega anti üldmenetluses kohtu alla Tanel Soop, keda süüdistatakse KarS § 404 lg 1, § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 199 lg 2 p 9–§ 25 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Sama määrusega otsustas maakohus jätta muutmata T. Soobi suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine. Kohtulikuks arutamiseks määras maakohus kokku neli päeva ajavahemikus 1.–
9. oktoobrini
10. Määruse põhiosas märkis kohus muu hulgas, et T. Soop peeti kahtlustatavana kinni
11. veebruaril 2019 ja järgmisel päeval kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Kohus leidis, et T. Soobile kohaldatud tõkend vahistamine tuleb jätta tema kohtu alla andmisel muutmata. Vahistamise asendamine elukohast lahkumise keeluga ei ole põhjendatud. Elukohast lahkumise keelu sisuks on keelata süüdistataval lahkuda elukohast loata mitte kauemaks kui kolmeks ööpäevaks, seega ei ole elukohast lahkumise keeld mõjus vahend, T. Soobi uute kuritegude vältimiseks, mis oli tema vahistamise alus. Süüdistuses heidetakse varem korduvalt karistatud T. Soobile ette mitut lühikese aja vältel sooritatud kuritegu. Samuti on tõendiallikateks mitmed isikud. Seetõttu ei ole kergema tõkendi kohaldamisel välistatud tunnistajate ja kannatanute mõjutamine süüdistatava poolt. Jätkuvate kuritegude oht on maandatav üksnes süüdistatava vahi all pidamisega. MÄÄRUSKAEBUS
12. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatav T. Soop, kes taotleb enda vahi alt vabastamist ja vahistamise asendamist elukohast lahkumise keeluga. Süüdistatava väitel anti ta kohtu alla kuritegudes, mida ta pole toime pannud. Kohtuistungi aeg määrati üleliia kaugesse tulevikku. Samas ei rahuldanud kohus süüdistatava taotlust vabastada ta kohtuistungini allkirja vastu. Kohtu põhjendus, et süüdistatav võib panna toime uusi kuritegusid, on alusetu, kuna süüdistatava väitel pole ta kuritegusid toime pannud. Kannatanud on andnud nõusoleku kohaldada kokkuleppemenetlust ja see näitab ka nende teadmist, et T. Soop ei ole süüdi. On tõenäoline, et kannatanud ja tunnistajad ei tulegi oktoobris kohtuistungile ja menetlus jääb venima. Seetõttu palub T. Soop asendada vahistamine elukohast lahkumise keeluga. Süüdistatava kinnitusel on tal vabaduses elu- ja töökoht. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Kolleegium ei pea praeguse vaidluse kontekstis asjakohaseks määruskaebuse esitaja argumenti, et ta pole süüdistuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud. See, kas T. Soop pani need kuriteod toime või mitte, saabki selguda alles eesseisva kohtumenetluse raames. Riigikohus on leidnud, et asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat põhjendatust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. novembri
15. a määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 10.2) Seega ei saa maakohtule ette heita, et ta ei käsitlenud T. Soopi vahi alla jättes tõendipõhiselt kuriteokahtluse põhjendatust. Kui kriminaalasja üldmenetluses lahendav kohtunik asuks enne kohtulikku arutamist tõkendi küsimuse otsustamisel kriminaaltoimikus olevatele tõenditele tuginedes üksikasjalikult kuriteokahtluse vettpidavust analüüsima, jääks kriminaalmenetluse seadustiku
16. peatüki
17. jaos sätestatud tõendite esitamise ja vastuvõtmise reeglite (nn kahe toimiku süsteemi) eesmärk suurel määral saavutamata. Samuti saaks kõnealuses olukorras riivatud kohtu erapooletuse nõue, sest maakohus peaks enne süüküsimuse otsustamisele asumist andma sisulise tõendipõhise eelhinnangu süüdistuses kirjeldatud kuriteokahtluse põhjendatusele. Eelmärgitu oleks muu hulgas vastuolus ka KrMS § 49 lg 1 p 2 eesmärgiga. Siiski ei välista seadus täielikult võimalust, et kohus tutvub eelmenetluses mh tõkendi küsimuse lahendamisel kriminaaltoimiku materjalidega (vt KrMS § 258 lg 3). Käesoleval juhul ei nähtu aga määruskaebusest selliseid – pigem erandlikke – asjaolusid, mis eeldanuks maakohtult kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga tutvumist. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu kohtute infosüsteemis olevast süüdistusaktist selliseid aspekte, mis seaksid T. Soobi kuriteokahtluse põhjendatuse ilmse kahtluse alla. Esmase kuriteokahtluse esialgse põhjendatuse tuvastas kohus tõendipõhiselt kohtueelses menetluses vahistamismäärust tehes.
18. Kui kuriteokahtluse põhjendatust saab kohus süüdistatava kohtu alla andmisel tõkendi küsimust lahendades hinnata vaid piiratud ulatuses, siis vahistamisaluse (jätkuvat) olemasolu tuleb kohtul kontrollida üldises korras, sh vajadusel (kriminaaltoimiku välistele) tõenditele tuginedes (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-69-14, p 10.2). Ringkonnakohtu arvates on maakohus vaidlustatud määruses T. Soobi varasemat korduvat karistatust ja talle menetletavas asjas esitatud süüdistuse sisu silmas pidades usutavalt prognoosinud, et T. Soop võib vabaduses panna toime uusi kuritegusid, sh ähvardada kannatanuid ja tunnistajaid. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta, et ka menetletavas asjas kahtlustatakse T. Soopi mh ähvardamises. Lisaks on oluline silmas pidada, et T. Soopi süüdistatakse selleski, et ta süütas vahetult enne enda vahistamist ehk
19. veebruaril 2019 elumaja, seades nii ohtu samal ajal majas viibinud kannatanu elu ja tervise. Seega on 2