KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 11. juuni 2019 1-16-9203 Juhan Sarv, Maarika Kuu

) § 426 lg 3 kohandamist. Prokuratuur nõustus vangla seisukohaga ja toetas M. Karakai vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist, kuid seda ainult tingimusel, et kohaldatakse

§ 426lg-t 3.

1. Tartu Maakohtu
2. mai
3. a määrusega vabastati M. Karakai karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Kohus määras süüdimõistetu katseaja kestuseks kuus kuud kohtumääruse jõustumisest. Katseajaks allutas kohus M. Karakai KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele ja pani talle ka kohustuse mitte omada ega tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid, samuti kohustuse asuda tööle või võtta ennast arvele Töötukassas kahe nädala jooksul pärast vabanemist. Maakohus märkis, et M. Karakaid on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Praegust karistust kannab ta narkootilise aine suures koguses käitlemise eest. Vähetähtis ei ole asjaolu, et esmalt vabastati M. Karakai karistusest tingimisi ja allutati käitumiskontrollile. Käitumiskontrolli perioodil esitas kriminaalhooldusametnik mitu erakorralist ettekannet, kuna süüdimõistetu ei täitnud kohtulahendit. Kolmanda erakorralise ettekande järel pöörati vangistus täitmisele. Seega on M. Karakaile antud korduvalt võimalus karistuse kandmiseks vabaduses, mida süüdimõistetu ei ole osanud hinnata. Karistuse kandmise ajal on M. Karakai näidanud ennast aga heast küljest. Ta on läbinud individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevusi, osalenud tööhõives, läbinud sotsiaalprogramme, õppinud riigikeelt. Enne vabanemist on planeeritud läbi viia vabanemiseelne nõustamine. Kinnipeetava käitumine on olnud korrektne. Vabanemise korral oleks M. Karakail kindel elukoht. Politsei- ja Piirivalveameti
4. veebruari
5. a otsusega tunnistati M. Karakai pikaajalise elaniku elamisluba samast kuupäevast kehtetuks. Otsuse kohaselt tuleb süüdimõistetul Eestist lahkuda pärast kinnipidamisasutusest vabanemist ja talle kohaldatakse sissesõidukeeld viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kinnipeetav on selle otsuse kohtus vaidlustanud ja menetlus käib Tartu Halduskohtus. M. Karakail puudub vabanedes töökoht, kuid ta loodab selle leida. Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava ema valmis poega majanduslikult toetama, kuid kohtuistungil selgus, et tegelikult vajab ema ise toetust, kuna viibib hooldushaiglas ja kõigi kulude katmiseks tema enda sissetulekust ei piisa. Ema raske olukord on ka peamiseks põhjuseks, miks kinnipeetav tingimisi enne tähtaega vabaneda soovib. Hinnates kõike eeltoodut kogumis, asus maakohus seisukohale, et M. Karakai vabastamine tingimisi enne tähtaega on võimalik. Süüdimõistetu on suurema osa karistusest ära kandnud. Tema käitumine on olnud korrektne ja ta on läbinud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi. M. Karakai majanduslik olukord saab pärast vabanemist olema keeruline. M. Karakail tuleb asuda oma ema rahaliselt toetama. Samas puudub tal endal töökoht, mis suurendab riski uute süütegude toimepanemiseks. Vaatamata sellele leidis kohus, et M. Karakai vabastamine ja ülejäänud karistusajaks käitumiskontrollile allutamine võiks olla tulemuslikum kui järelejäänud vangistuse lõpuni kandmine. Kinnipeetava selgitustest kohtuistungil võib järeldada, et karistus on tema suhtes eesmärgi täitnud. Vabaduses on tal võimalik tegeleda elamisloa teemaga ja toetada oma lähedast. Kriminaalhoolduse näol on süüdimõistetule tagatud tugi, mis suunaks teda seadusekuulekaid valikuid tegema. Vabanemisel pärast karistuse ärakandmist seda ei oleks. Käitumiskontrollile allutamine tagab piisava kontrolli süüdimõistetu edasise käitumise üle. Kuna M. Karakai katseaeg saab praegu olema pikem kui kandmata karistus, on võimalik teda kontrollida pikema perioodi jooksul. MÄÄRUSKAEBUS
6. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb alternatiivselt kas 1) maakohtu määruse osalist tühistamist ja

§ 426lg 3 alusel M.

Karakai suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest loobumist või 2) maakohtu määruse täielikku tühistamist ja M. Karakai vangistusest vabastamata jätmist. Määruskaebuse esitaja märgib, et M. Karakaile mõistetud karistust ei pööratud täitmisele ning talle anti võimalus asuda õiguskuulekale teele. Käitumiskontrolli ajal esitas kriminaalhooldusametnik mitu erakorralist ettekannet, kuna M. Karakai ei täitnud kohustusi. Pärast kriminaalhooldaja kolmandat ettekannet, pöörati vangistus täitmisele. M. Karakaid on karistatud kriminaalkorras viiel korral. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt puudub tal vabanedes töökoht. M. Karakail ei ole võimalik enam ema abile loota ning tegelikkuses vajab ema ise toetust. Lisaks on M. Karakail K-raha andmetel võlgu summas 2602 eurot 33 senti. M. Karakai varasemate kuritegude toimepanemise ajendiks on olnud majandusliku kasu saamine. Tema puhul on oht uute kuritegude toimepanemiseks, kui isik ei asu ametlikult tööle ning tal tekivad majanduslikud raskused. Kuivõrd ta on sõltlane ja varasemalt narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest süüdi mõistetud, siis on ka kõrge risk uute kuritegude toimepanemiseks, kui M. Karakai hakkab vabaduses uuesti narkootikume tarvitama. Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda, et M. Karakai vabastamine tingimisi enne tähtaega on võimalik. Kui kohus siiski leiab, et M. Karakai on võimalik 2

§ 426lg-t 3.

Tartu Maakohus viitas, et M. Karakai on elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustanud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 lause 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. HMS § 61 lg 2 alusel kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Niisiis on haldusakt kehtiv ka juhul, kui see kohtus vaidlustatakse ning menetlus käib. Kuivõrd M. Karakai pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks alates

1. veebruarist 2019 ja see haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, siis puudub M. Karakail õigus Eestis ametlikult töötada ning seega ei ole tal võimalik kohtumäärusest tulenevaid kontrollnõudeid täita. Oluline on silmas pidada ka seda, et kui kohus kehtestab käitumiskontrolli, ei saa M. Karakaid sissesõidukeelu olemasolust hoolimata riigist välja saata. Seda seetõttu, et käitumiskontrolli ette nägev kohtumäärus kujutab endast seaduslikku alust Eestis viibida välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 5 tähenduses. Niisiis takistaks käitumiskontrolli seadmine süüdimõistetu Eestist välja saatmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku

1. või
2. peatüki sätteid, arvestades
3. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku
5. peatüki
6. jao sätteid, sh

§ 326

(apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine).

§ 326

lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2011. aasta määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8)

§ 390

lg-st 1 tulenevalt saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse. Kolleegiumi hinnangul on prokuratuuri määruskaebus tervikuna perspektiivitu. 6. Esmalt peab märkima, et prokuratuuri poolt nii maa- kui ka ringkonnakohtule esitatud seisukoht, mille kohaselt võiks M. Karakai vangistusest ennetähtaegselt vabastada, kuid seda vaid tingimusel, et kohaldatakse

§ 426lg-t 3, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.

Tartu Ringkonnakohus on varem asunud seisukohale, et

§ 426

lg 3 võimaldab otstarbekuse kaalutlustel loobuda enne tähtaega vabastatava süüdimõistetu suhtes ennetähtaegse vabastamisega seotud lisapiirangutest, kuid see säte ei anna aga iseseisvat alust väljasaatmisele kuuluvat süüdimõistetut ennetähtaegselt vabastada (Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 1-08-5541, p 6.2). Teisisõnu ei mõjuta

§ 426

lg 3 vangistusest ennetähtaegse vabastamise formaalsete ega materiaalsete eelduste (välja arvatud elukoha-nõue) olemasolule antavat hinnangut, s.t sellest sättest ei tulene täiendavat alust isiku ennetähtaegseks vabastamiseks.

§ 426

lg 3 võimaldab jätta sellise isiku, kelle puhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused ja kes samas antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja, allutamata KarS § 76 lg 5 teise 3

§ 426lg-t 3 kohaldada.

Ettekirjutus isiku riigist väljasaatmiseks ei ole ka selline asjaolu, mida kohus võiks võtta arvesse, kui ta hindab isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust KarS § 76 lg 4 järgi. (Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määrus asjas nr 1-15-6413, p 8 ja
3. septembri
4. a määrus asjas nr 1-14-6902, p-d 14–15).
5. Maakohus asus praeguse juhtumi asjaolusid igakülgselt kaaludes seisukohale, et KarS § 76 lg-st 4 tulenevad materiaalsed eeldused M. Karakai ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks on täidetud. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Tartu Maakohus ei ole KarS § 76 lg-t 4 kohaldades teinud kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Kohus on kaalunud M. Karakai vabastamise seisukohalt tähendust omavat teavet kogumis, ei ole jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega ole omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Vaidlustatud kohtumääruse põhjendustest nähtub üheselt, et kohus on silmas pidanud ja arvesse võtnud ka M. Karakai vabastamise vastu rääkivaid argumente, kuid leidnud, et need ei kaalu üles vabastamise kasuks kõnelevat. Lisaks süüdimõistetu heale käitumisele vanglas on maakohus õigustatult arvestanud sedagi, et M. Karakai õiguskuulekusele suunamisel oleks tõenäoliselt rohkem abi kuuekuulisest kriminaalhooldusest kui sellest mõnest kuust vangistusest, mis M. Karakail on veel kandmata (M. Karakai vangistustähtaeg möödub juba
8. augustil 2019). Ka ringkonnakohus on oma varasemas praktikas korduvalt leidnud, et kui süüdimõistetu vabaneb vangistustähtaja möödudes ilma kriminaalhoolduseta, võib üleminek vanglast vabadusse olla tema jaoks liiga järsk ja pigem suurendada uute kuritegude toimepanemise riski (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
9. augusti
10. a määrus asjas nr 1-16-1731, p 14;
11. aprilli
12. a määrus asjas nr 1-16-10435, p 13 ja
13. septembri
14. a määrus asjas nr 1-16-1189, p 27). Mitte ükski prokuratuuri määruskaebuses toodud argument ei ole selline, mis võiks anda kolleegiumile alust heita maakohtule ette M. Karakai vabastamisel kaalutlusvea tegemist ja vaidlustatud kohtumäärus tühistada.
15. Samuti on ilmselgelt perspektiivitu prokuratuuri taotlus jätta M. Karakai suhtes

§ 426lg 3 alusel käitumiskontroll kohaldamata.

1. Tartu Ringkonnakohus käsitles praegusega sarnast juhtumit
2. novembril 2012 asjas nr 1-08-7172 tehtud määruses. Viidatud lahendis rõhutas ringkonnakohus, et välisriigile väljaantava või riigist väljasaadetava süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamata jätmine on täitmiskohtunikule seadusest tulenev õigus, mitte kohustus. See tähendab, et tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Kuna

§ 426

lg 3 ei sätesta kriteeriume, millistest kohus peab otsuse tegemisel lähtuma, on kohtule jäetud lai kaalutlusruum ning võimalus lähtuda iga üksikjuhtumi asjaoludest. Samas leidis kolleegium sedagi, et ei ole otstarbekas vabastada süüdimõistetut vangistusest tingimisi enne tähtaega ilma käitumiskontrollita ning ta riigist välja saata olukorras, kus tema elamisloa saamise küsimus ei ole kohtus lõpliku lahendini jõudnud. Sellises olukorras ei ole välistatud, et süüdimõistetu võib jätkata Eestis viibimist ja tema vahepealne riigist väljasaatmine oleks ebamõistlik. Ühtlasi pidas ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et süüdimõistetu vabastamine vangistusest tingimisi enne tähtaega ei tähenda tema karistusest vabastamist, vaid süüdimõistetule võimaluse 4

§ 426lg 3 kohaldamine ja käitumiskontrollist loobumine.

1. Kolleegiumi hinnangul kohalduvad eelmises punktis osutatud põhimõtted ka menetletavas asjas. M. Karakai on tema suhtes tehtud elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse kohtus vaidlustanud ja tema kaebuse menetlemine Tartu Halduskohtus on praegu pooleli (kohtuasi nr 3-19-351). Iseenesest on õige määruskaebuses märgitu, mille kohaselt ei peata haldusakti peale halduskohtule kaebuse esitamine selle haldusakti kehtivust. Samas tuleb silmas pidada, et halduskohus võib vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise halduskohtumenetluse seadustiku § 251 lg 1 p 1 alusel esialgse õiguskaitse korras peatada. Kohtute infosüsteemist nähtub, et M. Karakai esitaski kohtuasjas nr 3-19-351 esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse nr 15.3-3.4/99-1 kehtivuse. Tartu Halduskohtu
2. juuni
3. a (praeguseks jõustumata) määrusega jäeti M. Karakai esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, kuna kohtu arvates ei muuda esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine kaebaja õiguste kaitset kohtumenetluse ajal võimatuks ega ülemääraselt raskeks. Oluline on aga see, et halduskohtu põhjendus sellise otsustuse tegemisel oli järgmine: Eelduslikult vabaneb kaebaja Tartu Vanglast pärast Tartu Maakohtu 21.05.
4. a määruse asjas nr 1-16-9203 jõustumist (jõustub eeldatavasti 06.06.2019). Maakohtu määrusega kohustati kaebajat elama kohtu määratud alalises elukohas, s.o pärast vabanemist xxx, Tallinn, Harju maakond. Tartu Maakohtu 21.05.
5. a määrus loob kaebajale seadusliku aluse Eestis viibimiseks katseaja jooksul, s.o kuus kuud alates 21.05.
6. a kohtumääruse jõustumisest (VMS § 43 lg 1 p 5). Seega ei asu PPA vaidlustatud otsust täitma järgneva kuue kuu jooksul, kui kaebaja vabaneb 06.06.
7. [...] Eeltoodust tulenevalt ei saabu esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebajale pöördumatuid tagajärgi.
8. Arvestades halduskohtu osundatud põhjendust, samuti konkreetse haldusvaidluse iseloomu ja Riigikohtu halduskolleegiumi praktikat sarnastes asjades, peab kolleegium väga tõenäoliseks, et juhul, kui menetletavas asjas kohaldataks

§ 426lg-t 3 ja seetõttu langeks ära Tartu Maakohtu 21.

mai

1. a määrusest VMS § 43 lg 1 p 5 järgi tulenev M. Karakai õigus Eestis viibida, osutuks M. Karakai uus esialgse õiguskaitse taotlus edukaks ja halduskohus peataks otsuse nr 15.3-3.4/99-1 kehtivuse või täitmise (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. septembri
3. a määrus nr 3-17-1545/68 ja
4. märtsi
5. a määrus asjas nr 3-3-1-11-16). Sellisel juhul tekiks aga olukord, kus M. Karakai viibiks haldusvaidluse lõpuni Eestis vabaduses ilma käitumiskontrollita. Samas on maakohus õigustatult näinud M. Karakai suhtes kriminaalhoolduse teostamises võimalust jälgida tema võimekust vabaduses toime tulla ning vajadusel tegeleda tema riskivaldkondadega. Seega teenib kriminaalhoolduse teostamine M. Karakai seaduskuulekale teele suunamise eesmärki. Järelikult oleks

§ 426lg 3 kohaldamine praeguse juhtumi asjaoludel ilmselgelt õigustamatu.

12. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis üksmeelselt, et prokuratuuri määruskaebus on ilmselgelt põhjendamatu ning jätab selle seetõttu

§ 390lg 1 ja § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Maarika Kuusk Aarne Sarjas 5