KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäärast alates 01.12.2018 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Lisaks mõistis maakohus kostjalt välja ühekordse summana elatise võlgnevuse perioodi 2 02.03.2018 – 30.11.2018 eest 450 eurot lapse kohta. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. 5. Perekonnaseaduse (

) § 99 lg 1 järgi lähtub kohus laste ülalpidamiseks väljamõistetava igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel laste vajadustest ja tavalisest elulaadist.

§ 101

lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (alates 01.01.2018 on see 250 eurot). Hagejad taotlevad miinimummääras elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest 02.03.2018, kuid mitte vähem kui

§ 101lg 1 sätestatud määras.

Nii hagiavalduse kui ka poolte esitatud pangakontode väljavõtete (tlk 38, 120) kohaselt on kostja ülalpidamiskohustust nii enne hagi esitamist kui ka kohtumenetluse ajal arvestataval määral täitnud, tasudes igakuiselt laste ema pangakontole 300 eurot, kuid see ei ole piisav.

1. Hagejate esindaja leiab, et tegelike kulude arvestuse järgi kulub lastele ca 970 eurot kuus, so ca 485 eurot kuus lapse kohta, kuid laste vajalikud kulud on kokku 1100 eurot kuus, so keskmiselt 550 eurot lapse kohta kuus (vastav tabel esmalt tlk 119, hiljem tlk 153).
2. Maakohus leidis, et põhjendatud elatis, mida kostja on võimeline tasuma kummalegi lapsele on 200 eurot kuus. Miinimummäärast väiksemas suuruses elatise väljamõistmisel võttis kohus arvesse laste tegelikke kulusid, kostja sissetulekute keskmist suurust, kostja panust otsesel ülalpidamisel ning kostja taotlusel ka hagejatele makstavatest peretoetustest kostjale langevat osa. Maakohus hindas hagejate vajalikke kulutusi ning leidis, et põhjendatud ei ole arvata hagejate kulude hulka eluaseme laenumakseid (261:3= ca 90 eurot kuus lapse kohta), kuna hagejate kasuks on nende eluasemele seatud isiklik kasutusõigus, mille tõttu puudub hagejatel kohustus kanda eluaseme soetamisega seotud laenukulusid. Seega tuleb hagejate peale kokku vähendada eluasemekulusid 180 euro võrra ehk 90 eurot lapse kohta. Kulude tabeli järgi olid hagejate toidukulud ühe lapse kohta 140 eurot kuus. Maakohus leidis, et maha tuleb arvata kostja poolt laste külaskäikude ajal tehtavad kulud keskmiselt 40 eurot kuus, lapse kohta 20 €/kuus (4 päeva kuus x 5 €/päev). Maakohus leidis, et hagejate vajalikud igakuised kulutused 1100 eurot tuleb lugeda 220 (180 + 40) euro võrra väiksemaks, millest tulenevalt on lapse kulutused kuus keskmiselt 440 eurot kuus (1110220=880:2=440) ja kummagi vanema osa lapse ülalpidamisest oleks 220 eurot kuus.
3. Maakohus hindas järgmiseks vanemate sissetulekuid ja varalist seisundit. Laste ema pangakonto väljavõtete järgi on ta saanud 3 töökohast (xxxxxx OÜ, xxxxxxxx OÜ ja OÜ xxxxxxxx) perioodil 01.03-30.11.2018 töötasu kokku 8628,04 eurot (1249,38+1715,80+5662,86=8628,04 €), s.o 9 kuu jooksul keskmiselt 958 eurot kuus.
4. Kostja sissetulekuks 02.11.2018 maksuameti vastuse kohaselt oli maksustatav tulu OÜ-st xxxxxxx märts – september 2018 brutopalgana 3220,48 € ja Eesti Haigekassast juunis 2018 brutos 151,70 €, kostja netotulu peale maksude mahaarvamist oli märts-september 2018 perioodil kokku 3320,33 €, s.o keskmiselt 460 eurot kuus (tlk 83-86). Kostja poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõtete järgi (tlk 64-70) on kostjale 01.11.2017 – 11.04.2018 laekunud 6615,81 eurot, sh xxxxxxx OÜ-st palk 482 eurot kuus ning sularaha sissemaksed kokku 4360 eurot. Kokku tulusid 5324 eurot, millest tulenevalt keskmine sissetulek oli 6kuulise perioodi jooksul ca 880 eurot. Kostja väited, et sissemaksete puhul on tegemist varasemate perekondlike säästudega, ei ole kostja väikese palga juures kohtule usutavad, kuna ka perioodil 12.04.2018 – 03.11.2018 (tlk 95-113) on kostja jätkanud sularaha sissemakseid, tehes neid 8-kuulise perioodi jooksul 3450 € ulatuses, lisaks sai kostja palka ja haigushüvitist sel perioodil 2462 eurot, kokku sissetulek 5912, s.o keskmine laekumine 3 kuus ca 740 eurot. Kohus möönis, et sellest konkreetselt kostjale kuuluva sissetuleku osa ei ole täpselt teada, kuid tõenäoliselt on see suurem kui kostja näidatud 480 eurot palgatulu. Arvesse võttes

§ 102

lg 2 sisu, mille järgi kostja peab enda sissetulekuid mitme lapse puhul panustama enda ja laste vajadustele ühetaoliselt, siis

1. a viimase 6 kuu tõendatud sissetuleku järgi oleks vastav panus kostja ja tema ülalpeetava 2 lapse puhul ühe lapse kohta 245 € (740:3), seega on kostja ilmselt suuteline maksma kummalegi lapsele miinimummääras elatist. Arvesse võttes laste vajadusi, vanemate varalist seisundit, kostja panust otsesel ülalpidamisel ja samaaegselt arvestades ka kostjale langevat osa peretoetustest (27,50 eurot lapse kohta), on põhjendatud määrata elatusraha suuruseks 200 eurot lapse kohta kuus, mis on alla miinimummäära. Seega tuleb kostjal elatist tasuda last kasvatava vanema pangakontole 200 eurot lapse kohta kuus, kuid mitte vähem kui 80 % perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäärast kuni laste täisealiseks saamiseni.
2. Maakohus selgitas, et elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Seega ei saa teha 2/14 tehet miinimummääras elatisest kostja otseste kulude maha arvamisel, kuna laste külaskäikude ajal tehtavad kulud ei hõlma kõiki neid igakuised kulusid, mida teeb lapsi kasvatav vanem (riided, jalatsid, koolitarbed, huvialaringid jne).
3. Kuivõrd haginõue on alates hagi esitamisest 02.03.2018, siis otsuse selguse ja täidetavuse huvides mõistis kohus kohtumenetluse ajal tekkinud elatise võlgnevuse perioodi 02.03.2018 – 30.11.2018 eest kostjalt hagejate kasuks välja ühekordse summana. Kohus pidas kostjalt väljamõistetavast elatisest maha summad, mille ulatuses oli kostja lapse ülalpidamiskohustust sel perioodil täitnud. Seega kostja oleks pidanud maksma hagejatele täies ulatuses elatist alates 02.03.2018 kuni 30.11.2018 ehk 9 kuu eest kummalegi lapsele 1800 eurot (200 x 9 kuud), kokku hagejatele 3600 eurot. Hagejad on 03.12.2018 seisuga õigeks võtnud, et 9 kuu eest on tasutud 2700 eurot (300 eurot kuus). Seega võlgneb kostja
4. a märts-november eest hagejatele kokku 900 eurot (3600-2700), kummalegi hagejale 450 eurot (900:2). Eeltoodu alusel kohus mõistis kostjalt hageja BH kasuks välja ühekordse summana elatise võlgnevuse perioodi märts – november 2018 eest summas 450 eurot ja hageja AH kasuks 450 eurot. Hagejate apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale 21.01.2019 apellatsioonkaebuse, milles vaidlustavad otsust osaliselt ning paluvad hagejate kasuks kostjalt välja mõista elatise alates 01.12.2018 summas 222,50 eurot kuus lapse kohta ning alates 01.01.2019 summas 240 eurot kuus lapse kohta, kuid mitte vähem kui pool

§ 101

lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäärast, millest on maha arvestatud lapsetoetus ½ määras (alates 01.01.2019 on lapsetoetus 1 lapse kohta 60 eurot kuus) kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Lisaks palusid hagejad mõista kostjalt välja hagejate kasuks ühekordse summana elatise võlgnevuse perioodi 02.03.2018-30.11.2018 eest summas 652,50 eurot lapse kohta. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

1. Hagejate esitatud kulud on vaid selle ajahetke eeldatavad kulud, elatis mõistetakse aga välja kuni lapse täisealiseks saamiseni. Õige on seadusandja mõte, et miinimumelatise puhul ei pea kulusid tõendama, st ka loetlema. Kohtu järeldused, mis on seotud lapse vajadustega ei oma lahendi lõppotsuse tegemisel mingit õiguslikku tähendust, samuti ei oma tähendust 4 kohtu arutlus osas, milles kohus vähendas eluasemekulusid, samuti toidukulu. Seega leidis maakohus valesti, et hagejate kulude tabelist tuleb maha arvata eluasemekulud 90 eurot lapse kohta ja toidukulud 20 eurot lapse kohta.
2. Maakohus on jõudnud õigesti järeldusele, et 2/14 tehet miinimummääras elatisest kostja otseste kulude mahaarvamisel ei saa teha, kuna laste külaskäikude ajal tehtavad kulud ei hõlma kõiki neid igakuiseid kulusid, mida teeb kasvatav vanem. Seega ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et toidukulust tuleb maha arvata 20 eurot lapse kohta seetõttu, et lapsed viibivad suhtluskorra kohaselt mõned üksikud päevad isa juures. Lisaks ei kata väljamõistetud 200 eurot hagejate vajadust tegeleda ka koolivälisel ajal huvitegevusega.
3. Maakohus on märkinud, et laste ema on saanud töötasu xxxxxxx OÜ-lt. Tegelikult on laste ema tasunud sinna oma kommunaalkulud ning selle võrra on maakohus hoopis laste ema tulusid suurendanud. Hagejad ei saa aru kohtu arvutuskäigust, mille järgi määrati elatisraha suuruseks 200 eurot. Kohus on märkinud, et kostja on suuteline maksma kummalegi lapsele miinimummääras elatist. Kohus on öelnud, et kostja igakuine sissetulek on tõenäoliselt suurem kui kostja näidatud 480 eurot. Hagejad taotlesid kohtult nõuda kostjalt välja kontoväljavõtted pikema perioodi kohta, et veenduda, et kostja varjab oma tegelikke tulusid ning sularaha sissemakse kostja kontole ei olnud ühekordne tehing, vaid see lõpetati hetkest kui hagi kohtusse esitati.
4. Hagejad möönavad, et saadav peretoetus läheb laste vajaduste katmiseks ning hagejad on nõus lugema põhjendatud elatiseks
5. aastal 270-27,50=222,50 eurot kuus lapse kohta ja alates 01.01.2019 270-30=240 eurot kuus lapse kohta. Lisaks kujuneb hagi esitamiseks kuni kohtuotsuse tegemiseni 02.03.2018-30.11.2018 elatise võlgnevus järgmiselt: 9*222,50*2-tasutud 2700 eurot=1305 eurot kahe lapse kohta ehk 652,50 eurot ühe lapse kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 19.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäär tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu

1. aprilli 5 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17416, p 13).
3. Maakohus on õigesti viidanud, et miinimumelatise määras ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Maakohus tuvastas, et hagejate ülalpidamiseks vajaminevad igakuised kulud on 440 eurot lapse kohta, millest pool on 220 eurot, mida peab kumbki vanem kandma. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud igakuiste kulutuste suurust, täpsemalt osas, millega maakohus vähendas hagejate igakuiseid kulutusi 110 euro võrra lapse kohta, sh 20 euro võrra kulusid lapse kohta, mida kostja kannab hagejate toidule seoses hagejate viibimisega kostja juures kahel päeval kahenädalase perioodi jooksul. 03.06.2019 menetlusdokumendis on hagejad ringkonnakohtule avaldanud, et nad peaaegu üldse ei viibi enam isa juures. Riigikohus on selgitanud, et

§ 102

lõike 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistimiseks ning mh võib selleks asjaoluks olla, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt kulude jooksva katmisega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2).
3. Kolleegiumi hinnangul ei ole käesoleva asja lahendamisel määravat tähtsust, kas arvestada elatise suurusest maha toidukulu aja eest, mil lapsed on isa juures. Maakohus leidis, et vajalikud kulutused kummagi lapse kohta on 440 eurot kuus ning seega kummagi vanema osa lapse ülalpidamisest on 220 eurot kuus. Kui laste kulutusi nimetatud toidukulude võrra mitte vähendada (20 eurot lapse kohta), oleks kummagi lapse kulutused 460 eurot (440+20) kuus ning vanemate osa vastavalt 230 eurot kuus (460:2). Kuna maakohus on võtnud arvesse kostjale langevat osa peretoetusest (27,50 eurot lapse kohta), siis oleks kostjale langeva osa suurus lapse ülalpidamisest 202,50 eurot (230-27,50) ehk ca 200 eurot kuus, mis on sama summa, mille maakohus kostjalt hagejate kasuks igakuise elatisena välja mõistis. Hagejad on ka ise nõustunud elatise vähendamisega peretoetuse poole summa ulatuses. Mis puudutab laste kulutuste vähendamist 90 euro võrra lapse kohta seoses eluaseme laenumaksetega, siis selles osas on maakohus oma seisukohta piisavalt põhjendanud ning ei ole järelduste tegemisel, sh tõendite hindamisel, menetlusnorme rikkunud. Ringkonnakohus nõustub selles osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et praegusel juhul esinevad alused elatise väljamõistmiseks alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Sellise aluse annavad koostoimes kostja ülalpidamiskohustus kahe lapse ees, laste tegelikud kulud, kostja sissetulekute suurus, samuti asjaolu, et hagejate vajadused on osaliselt kaetud peretoetustega. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus kogunud tõendeid kostja majandusliku olukorra kindlaks tegemiseks, kohustades selleks kostjat esitama andmed oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta, sh kõigi pangakontode täielikud väljavõtted alates 01.11.2017 (tl 56). Samuti on kohus teinud päringu Maksu- ja Tolliametile kostja tulude kohta alates 01.11.2017 (tl 80). Ringkonnakohus leiab, et päringut kostja tulude kindlakstegemiseks sellele eelneva aja kohta ei pidanud maakohus tegema, kuna elatisehagi esitati kohtusse 02.03.

1. Apellatsioonkaebuses heidavad hagejad maakohtule ette, et hagejate poolt kohtule esitatud kulud on vaid selle ajahetke eeldatavad kulud ning ei hõlma kõiki kulusid kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus 6 hagejate vajaduste kindlakstegemisel menetlusnorme rikkunud. Maakohus on lahendi teinud lähtudes asjaoludest ja tõenditest, mis tsiviilasjas on kohtule esitatud.
2. Apellatsioonkaebuses on maakohtule ette heidetud, et kohus on laste ema sissetulekut valesti arvutanud, kui arvestas laste ema sissetulekute hulka ka xxxxxx OÜ-lt saadud summad 1715,80 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli tegemist laste ema kuludega, summad oli kommunaalteenuste eest tasumiseks xxxxxxx OÜ-le. Kolleegium märgib, et maakohus on tõepoolest laste ema sissetulekud 9 kuu jooksul valesti arvutanud ning 958 euro asemel oli laste ema keskmine sissetulek 9 kuu jooksul 768,03 eurot (1249,38+5662,86=6912,24:9). Sellegipoolest ei anna apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuna maakohus ei ole lastele elatise väljamõistmisel lähtunud laste ema sissetulekust. Menetluskulude jaotus
3. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuna kohus rahuldas elatise nõude osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu, ei ole põhjust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).
4. Kuna kolleegium jätab hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi võrdsetes osades hagejate kanda.
5. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
6. Kostja esitatud menetluskulude väljamõistmise taotluse järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 451 eurot (käibemaksuga) 3 tunni ja 25 minuti eest. Kostjale osutati õigusteenust tunnitasuga 110 eurot, millele lisandub käibemaks. Praegusel juhul on kostja füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu peab kolleegium põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi summas 264 eurot (2*110+44). Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 264 eurot, mis tuleb hagejatelt võrdsetes osades kostja kasuks välja mõista, s.o kummaltki hagejalt 132 eurot. Kostja on taotlenud, et hagejad tasuksid kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (TsMS § 177 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7