Obsah (12)

§ 25§ 274§ 121§ 64§ 73§ 65§ 68§ 113§ 16§ 57§ 58§ 54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 14. mai 2019 Kriminaalasja number 1-18-8341 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk K

§ 25

lg-te 1, 2 - § 113 lg 1 järgi ja

§ 274

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. veebruari 2019 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Prokurör ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Süüdistatav Andrejs Soburs, sündinud 02.09.1983, Läti Vabariigis isikukood: 020983-10585, asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello RESOLUTSIOON: Tartu Maakohtu
2. veebruari 2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
3. Kuna prokuratuur vaidlustab Andrejs Sobursi süüdimõistmist

§ 121lg 1 järgi, siis käsitleb käesolev otsus üksnes seda osa puudutavat.

2. Andrejs Sobursit süüdistatakse

§ 25

lg-te 1, 2 - § 113 lg 1 järgi selles, et tema 12.07.2018 kella 22.45 paiku Tartu linnas XXX asuvas korteris tahtliku tapmise eesmärgil ja rahalise võla tasumata jätmise eest kättemaksu motiivil vehkis valimatult kööginoaga diivanil lamava A.K. suunas ning lõi teda korduvalt sama noaga. Noalöökide tõrjumiseks tõstis kannatanu ette oma käed ja jala, mille tõttu A. Sobursi löögid noaga tabasid tema käsi ja jalga. Noaga löökide tagajärjel A. Soburs põhjustas A.K. füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustuse – lõikehaavad parema käe IV sõrme kaugmisel osal ja parema sääre siseküljel. Tapmine jäi lõpule viimata A. Sobursi tahtest sõltumata, kuivõrd A.K. õnnestus diivanilt püsti hüpata ja tänu korterikaaslaste poolt A. Sobursi tähelepanu eemale peletamisele toast ja korterist välja joosta. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 3. Tartu Maakohtu 07.02.2019 otsusega karistati A. Sobursit

§ 121

lg 1 järgi 1 aasta vangistusega ja

§ 274

lg 1 järgi 2 aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti A.

Sobursile liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat vangistust, mida

§ 73

lg 4 ja

§ 65lg 2 alusel suurendati A.

Sobursile Tartu Maakohtu 14.05.2018 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 118-4091 karistuseks mõistetud vangistuse ära kandmata osa, s.o 4 kuu 28 päeva vangistuse, võrra ja mõisteti A. Sobursile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 4 kuud 28 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati A.

Sobursi eelvangistuses viibitud aeg alates 12.07.2018 kuni käesoleva ajani karistusaja hulka ja loeti 3 aasta 4 kuu 28 päeva vangistuse kandmise alguseks 12.07.2018. 3.1. Süüdistuses

§ 25

lg-te 1, 2 ja

§ 113lg 1 järgi kuulub A.

Sobursi käitumine ümberkvalifitseerimisele

§ 121lg 1 järgi.

05.02.2019-07.02.2019 kohtuistungil leidis tahtliku tapmise katse süüdistusest veenvalt tõendamist A. Sobursi süü kannatanu A.K. kehalises väärkohtlemises

§ 121lg 1 järgi.

3.

1. Kriminaalasjas ei ole senini olnud vaidlust selles, et A. Soburs vehkis 12.07.2018 hilisõhtul, orienteeruvalt enne kella 23, Tartus XXX asuvas korteris kannatanu A.K. vahetus läheduses kööginoaga, millega põhjustas A.K. 2 lõikehaava – ühe sõrmele ja teise säärele, millised olid nii sügavad, et neid õmmeldi. Selles osas on tõenditest nähtuvad asjaolud kooskõlas, ka süüdistatav on need asjaolud õigeks võtnud ja selles osas tõendite vahel vastuolud puuduvad. Tõenditena on omavahel kooskõlas A.K. ütlused, tunnistajate Y.I., J.M. ütlused, 12.09.2018 asitõendi vaatlusprotokoll, 13.07.2018 sündmuskoha vaatlusprotokoll, 12.07.2018 18.00-02.00 patrullileht patrullitoimkonna P.G., J.M. ja T.P. töö kohta, 12.07.2018 protokoll vallasasja (noa) hoiule võtmise kohta, 03.09.2018 asitõendi vaatlusprotokoll noa vaatluse kohta, 05.09.2018 SA Tartu Kiirabi patsient A.K. kohta väljastatud kiirabikaardi koopia, 13.07.2018 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku erakorralise meditsiini osakonnast patsient A.K. kohta väljastatud patsiendi traumakaardi koopia ja päeviku väljavõte, 24.09.2018 ekspertiisiakt nr 18E-LÕ10055 A.K. suhtes kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kohta selle juurde kuuluva fotoga A.K. parema jala säärest, 13.07.2018 indikaatorvahendi kasutamise protokoll, 13.07.2018 protokoll joobeseisundis A. Sobursi kainenemisele toimetamise kohta, 13.07.2018 protokoll A. Sobursi kahtlustatavana 12.07.2018 kell 23.30 Tartus XXX kinnipidamise kohta koos selle juurde kuuluvate A. Sobursist tehtud fotodega, 05.09.2018 asitõendi vaatlusprotokoll A. Sobursil kahtlustatavana kinnipidamisel seljas olnud T-särgi vaatluse kohta ja 06.02.2019 kohtuistungil süüdistatava A. Sobursi antud ütlused. 3.
2. Eelkajastatud tõenditest ei nähtu A. Sobursi tahtlust kannatanut noaga tappa, vaid teisest rahvusest kannatanu (mustlane ehk roma) ees enese kehtestamise ja kättemaksumotiiv rahalise kohustuse täitmata jätmise eest, keda A. Soburs soovis õpetada ning karistada. Olnuks A. Sobursil kannatanu A.K. tapmise soov, poleks olnud tal kannatanu tapmise korral võimalust võlgu olevat raha enam kunagi tagasi saada. Neil asjaoludel on veenev, et A. Sobursil ei olnud kannatanu tapmise soovi. Sellega on kooskõlas ka A. Sobursi faktiline käitumine – esmalt rääkis võla tagasimaksmise teemal A.K. ga ja kui oli selge, et A.K. hetkel raha pole, siis selleks, et A.K. võtaks talle võla tagasimaksmist tõsiselt, soovis kannatanut õpetada ja karistada, milleks tõi köögist kööginoa, millega ei läinud koheselt A.K. juurde, vaid jäi keset tuba noaga vehkides seisma ja lähenes järk-järgult kannatanule, samal ajal noaga vehkides ning kasutades ka žargoonväljendit 2 „raspišu“, mis on rohkem kooskõlas noaga vehkimisega kannatanu hirmutamisega, mitte kannatanu tapmise sooviga. Žargoonväljend „raspišu“ seondub joonistamisega, pildi või kellegi või millegi üles või ära joonistamisega, millega on kooskõlas ka A. Sobursi faktiline käitumine, et põhjustas noaga vehkimise käigus kannatanule parema käe sõrmele ja parema jala sääre siseküljele lõikehaavad, mis ei olnud nende tekitamise hetkel kannatanule eluohtlikud ning millistest paranemine võtab aega vähem kui 4 nädalat. See, et A. Sobursil puudus kannatanu A.K. tapmise tahtlus, nähtub ka sellest, et A. Soburs ei järgnenud pärast noaga vehkimist ja lõikehaavade tekitamist toast välja jooksnud kannatanule, vaid suhtles edasi kannatanust tuppa maha jäänud teiste isikutega, A.M. ja Y.I. ga, kes püüdsid teda rahustada. Ka asjaolud, et kannatanust tuppa maha jäänud A. M ja Y.I. ga suhtlemise järgselt läks A. Soburs kööki, istus laua taha ja jõi veel 2 pitsi viskit, misjärel jäi laua taha magama, viitab sellele, et tal polnud A.K. tapmise soovi. Soovinuks A. Soburs kannatanut tõe poolest tappa, järgnenuks ta toast lahkunud A.K. , otsinuks teda nuga käes ka õuest, mitte aga läinud ja jäänud kööki, pannud käest nuga kraanikaussi ja jätkanud köögis alkoholi tarbimist kuni jäi laua taha magama. Sellele, et A. Sobursil puudus kannatanu A.K. tapmise soov, osundavad ka asjaolud, et köögist noa võtmise järgselt ei läinud A. Soburs koheselt noaga kannatanu juurde, vaid jäi sellega A.K. tuppa keskele vehkima, kannatanule järk-järgult lähenedes ning teda väljendiga „raspišu“ hirmutades. Soovinuks A. Soburs kannatanut tappa, läinuks ta noaga koheselt kannatanu juurde ja mitte piirdunud noaga vehkimisega ning sellega kannatanule lõikehaavade tekitamisega, vaid koheselt hakanud kannatanule noaga põhjustama torkehaavu, mis on oma olemuselt inimesele lõikehaavadest oluliselt ohtlikumad. Noaga inimesele torkehaavade põhjustamisel on oluliselt suurem tõenäosus, et need võivad osutuda tekitamise hetkel eluohtlikuks ning nende tulemusena võib saabuda ka inimese surm. Faktiliselt A. Soburs kannatanule ühtegi torkehaava noaga ei põhjustanud. Ka see, et A. Soburs põhjustas kannatanule käele sõrmele ja jalale säärele lõikehaavad, s.o lõikehaavade tekitamise koht, viitab sellele, et A. Sobursil kannatanu tapmise soovi polnud. Üldteada olevalt tavaliselt sõrmele ja jala sääre siseküljele tekitatud lõikehaavad ei ole nende tekitamise hetkel inimesele eluohtlikud. Seega ka noaga kannatanule lõikehaavade tekitamise koht viitab sellele, et kannatanu tapmise soovi A. Sobursil polnud. Pärast köögis noa järel käimist ja kannatanule A.K. toa keskelt noaga vehkides lähenedes ja kannatanu juurde jõudes noaga vehkimisega jätkamisega, kui kannatanul olid enda kaitseks parem käsi ja parem jalg välja sirutatud, pidi A. Soburs pidama vähemalt võimalikuks ning möönma, et noaga vehkides kannatanut kätte ning jalga tabades võib ta põhjustada A.K. lõikehaavu, s.o põhjustada valu ja terviskahjustusi (kaudne tahtlus

§ 16lg 4 tähenduses).

Sellele, et A. Sobursil oli tahtlus A.K. kergete kehavigastuste tekitamiseks viitab ka asjaolu, et ta soovis teisest rahvusest isikut A.K. karistada ja õpetada ning A. Soburs ütles A.K. ka sellekohase žargoonväljendi „raspišu“, misjärel põhjustaski A.K. noaga sellekohased lõikehaavad (lõikumisega joonistas kannatanule pildi või joonistas kannatanu ära või üle). Neil eelkajastatud asjaoludel ei ole veenev süüdistuse väide, et A. Sobursil oli tahtlus kannatanu tappa ja kuna A. Sobursi käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, siis kvalifitseeris maakohus A. Sobursi käitumise

§ 121

lg 1 järgi kannatanu kehalise väärkohtlemisena, millega põhjustas kannatanule valu ja tervisekahjustused. 3.4. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. Lähtudes A. Sobursi süü suurusest kannatanu A.K. kehalisel väärkohtemisel – kannatanu tundis tõsist hirmu, kannatanule suure kööginoaga põhjustatud 2 lõikehaava olid niivõrd sügavad, et haavu tuli õmmelda, kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 3 alusel on viimases sõnas avaldatud puhtsüdamlik kahetsus, raskendavaks asjaoluks

§ 58

p 1 alusel on madal motiiv, s.o teisest rahvusest isiku nn karistamine, õpetamine talle noaga lõikehaavade 3 tekitamisega, hindas maakohus põhjendatuks, karistada A. Sobursit vangistustega sanktsiooni maksimummääras, s.o 1 aasta vangistusega. Rahalise karistuse kohaldamine A.K. kehalise väärkohtlemise eest on välistatud eelnevalt kajastatud kuriteo toimepanemise asjaolude tõttu ning ka seetõttu, et A. Soburs pani selle kuriteo toime eelmise kohtuotsuse järgi katseajal olles. Kuna tegemist on teise astme kuritegudega ja kohus erandlikke asjaolusid ei tuvastanud, siis ühegi lisakaristuse kohaldamise kaalumiseks põhjendatud alust pole ning kohus ühtegi lisakaristust ka ei kohalda. Apellatsioon

1. Tartu Maakohtu 07.02.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Sobursi kaitsja vandeadvokaat abi Aivar Kello. Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2019 määrusega jäeti A. Sobursi kaitsja apellatsioon ja riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata, kuna apellant loobus apellatsioonist. Kohtumäärus jõustus 21.03.
3. Tartu Maakohtu 07.02.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, kes taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A. Soburs süüdi

§ 113

lg 1 ja § 25 lg-te 1, 2 järgi ja karistada teda 6-aastase vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõista kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 6 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada kuritegude kogumis mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 14.05.2018 otsusega mõistetud ja ära kandmata osa võrra, s.o 4 kuu ja 28 päeva vangistust, ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis mõista 6 aastat 4 kuud 28 päeva vangistust, mille kandmise algust hakata arvestama alates 12.07.2018. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõista A. Sobursilt välja sundraha 1350 eurot.

§ 54lg-s 1 alusel kohaldada A.

Sobursile lisakaristust – Eesti Vabariigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Ülejäänud osas palutakse jätta vaidlustatav kohtuotsus muutmata. Apellatsiooni aluseks on maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige kohtuotsuse tegemise. Apellatsioonis leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 5.

1. Kuriteole õigusliku hinnangu andmisel kohus lähtus peamiselt järeldustest, mida tehti süüdistatava enda ütluste analüüsi põhjal. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei tuvastatud A. Sobursi tahtlust kannatanut noaga tappa. Maakohus leidis, et olnuks A. Sobursil kannatanu A.K. tapmise soov, poleks tal kannatanu tapmise korral võimalust võlgu olevat raha enam kunagi tagasi saada. Selline järeldus ei tulene süüdistatava ütlustest kohtuistungil, kes kinnitas, et minnes pärast kannatanuga vestlemist kööki noa järele, sai ta aru, et kannatanu käest ei ole tal võimalik raha kätte saada, kuna viimasel raha ei ole. Arusaamatu on samuti maakohtu oletus, et soovinuks A. Soburs kannatanut tappa, oleks süüdistatav läinud noaga koheselt kannatanu juurde ja tekitanud talle torkehaavu, mitte aga piirdunud lõikehaavade tekitamisega. Taoline järeldus on samuti maakohtu poolt tuletatud süüdistatava ütlustest, mis on ümber lükatud kannatanu ja tunnistaja Y.I. ütlustega. Nimetatud tõendikogum kinnitab, et A. Soburs püüdis kannatanu A.K. valimatult lüüa terariistaga, millega kindlasti on võimalik tekitada eluohtlikke kehavigastusi. Kannatanu jäi ellu ja temal õnnestus raskemaid tervisekahjustusi vältida pelgalt tänu sellele, et tal läks korda ründaja meelvallast põgeneda. 4 5.
2. Süüdistatava tahtlust kannatanut tappa näitab tema järjekindel tegevus pärast köögist noa haaramist ja sellega kannatanu tuppa tormamist. Süüdistataval oli kannatanu suhtes aja jooksul kogunenud vimm, mis võimendus koostöös alkoholi liigtarvitamisega, millega seonduvalt kaotas ta enesekontrolli. Tapmine on suvalise teokirjeldusega koosseis, mis tähendab, et see on võimalik mistahes teoga. Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et tapmise tahtluse puudumisele viitab süüdistatava tegevuse tagajärjel torkehaavade puudumine. 5.
3. Materiaalõiguse kohaselt tapmine on toime pandud otsese tahtlusega, kui toimepanija teab, et tema tegu põhjustab kannatanu surma. Kas ta seda soovib või üksnes möönab, ei ole tähtis. Prokuratuur leiab, et süüdistatava A. Sobursi tegevuses ilmnevad kõik tapmiskatse otsese tahtluse tunnused. Maakohtu järeldused tapmise tahtluse puudumise kohta on kohtuotsuses kajastatud vastuoluliselt. Näiteks karistuse valikut motiveerides maakohus luges kättemaksu motiivi süüdistatava karistust raskendava asjaoluna. Samuti hindas maakohus A. Sobursi süüd kannatanu A.K. kehalisel väärkohtlemisel suureks, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et kannatanu tundis tõsist hirmu oma elu pärast ning kannatanule suure kööginoaga põhjustatud lõikehaavad olid niivõrd sügavad, et vajasid õmblemist. 5.
4. Apellatsioonis ei nõustuta ka süüdistatavale lisakaristuse kohaldamata jätmisega. Prokurör taotles kohtulikes vaidlustes süüdistatavale

§-s 54 sätestatud lisakaristuse kohaldamist Eesti Vabariigist väljasaatmise näol koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Jättes prokuröri lisakaristuse kohaldamise taotluse rahuldamata põhjendas maakohus vaid sellega, et tegemist on teise astme kuritegudega ning erandlikke asjaolusid ei tuvastatud.

1. Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2019 määrusega võeti prokuröri apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 25.03.
2. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus, uurides asjas kogutud tõendeid, maakohtu istungi protokolli, otsust, prokuröri apellatsiooni, leiab, et Tartu Maakohtu 07.02.2019 otsus tuleb jätta muutmata ja riikliku süüdistaja apellatsioon rahuldamata.
4. Prokuröri seisukoht apellatsioonis on ühene - selles ei nõustuta, et maakohus kvalifitseeris A. Sobursi tapmiskatse süüdistuse ümber kehaliseks väärkohtlemiseks. Kaebuses leitakse, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige kohtuotsuse tegemise.
5. Ringkonnakohus uuris prokuröri apellatsioonis esitatud sellekohaseid argumente ja leiab, et need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjalikku analüüsi selles, miks pole uuritava kuriteosündmuse puhul tegemist tapmiskatsega

§ 25lg 1, 2 ja § 113 lg 1 tunnustel.

Seega ei saada prokuröri apellatsiooni seekord edu.

1. Maakohtu otsus on tõendite hindamisel sedavõrd põhjalik, et ringkonnakohus ei pea neid motiive ja põhjendusi vajalikuks korrata. Jälgitavalt on maakohus käsitlenud A. Sobursi tapmissüüdistust ja näidanud ära miks ei ole kannatanu A.K. suhtes toime pandud teo puhul tegemist tapmiskatsega (Ko To
2. kd, lk 92-99). Maakohtu käsitlus on kooskõlas ka viimase aja Riigikohtu praktikaga (muuhulgas RKKKo nr 1-17-5883/77). Nimetatud lahendi valguses ei saa ka ringkonnakohus kogutud tõenditest kuidagi järeldada, et süüdistatava tahtlus ulatus kannatanult elu võtmiseni, mida riiklik süüdistaja püüab järjekindlalt väita. Küll saab 5 noalöökide tagajärjel tekitatud 2 lõikehaava (üks IV sõrme kaugmisel osal, teine parem sääre siseküljel) puhul järeldada, et süüdistatava tahtlus ulatus tervisekahjustuse tekitamisele, mitte enamat.
3. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri väitega, et maakohus tegi järelduse ainult süüdistatava ütluste põhjal. Maakohus on käsitlenud nii isikute ütlusi, samuti dokumentaalseid tõendeid, tuues seejuures välja olulisema, mis antud kuriteosündmuse puhul tähtsust omab. Paratamatult tekib asja materjale uurides küsimus, miks süüdistatav võttis kööginoa ja läks sellega kannatanu A.K. juurde vehkima. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatav soovis teisest rahvusest kannatanu ees ennast kehtestada ja tema kättemaksumotiiviks oli rahalise kohustuse täitmata jätmise eest kannatanu õpetamine ja karistamine.
4. Ringkonnakohus märgib, et juba maakohtus ning hiljem apellatsioonis pole riiklik süüdistaja esitanud mingeid kaalukaid argumente, mis kinnitaksid tema versiooni, et A. Sobursil esines A.K. tapmistahtlus. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (RKKKo otsused nr 3-1-1-34-12, p 12.2; 3-1-1-111-16, p 11). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et soovinuks A. Soburs kannatanut tappa, oleks süüdistatav läinud noaga koheselt kannatanu juurde ja tekitanud talle torkehaavu, mitte aga piirdunud pindmiste lõikehaavade tekitamisega. Seega ka väline teo objektiivne pilt olnuks sootuks teistsugune.
5. Prokuröri arvates on eeltoodud maakohtu järeldus ümber lükatud kannatanu ja tunnistaja Y.I. ütlustega, kes kinnitavad, et A. Soburs püüdis kannatanu A.K. valimatult lüüa terariistaga. Kannatanu jäi ellu ja temal õnnestus raskemaid tervisekahjustusi vältida pelgalt tänu sellele, et tal läks korda ründaja meelevallast põgeneda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Maakohtus antud ütlustes on kannatanu A.K. kinnitanud, et ta oli süüdistatavale 10 eurot võlgu. 12.07.2018 aset leidnud vestluse käigus lubas ta süüdistatavale, et järgmine päev maksab talle võla. Kannatanul oli A. Sobursiga tekkinud situatsioon, kus „ta ootas, et ma annan raha, sest oli palgapäev, aga mul olid teised asjad ja sellepärast ma ütlesin, et homme saab.“ See vestlus kestis umbes 3-5 minutit, siis läks kannatanu oma tuppa, süüdistatav läks aga kööki ja tagasi tuli juba noaga. „Hakkas vehkima. Mina hakkasin kaitsma ennast. Ta läks vastu minu käele, vigastas jalga, siis tulid teised mehed Y ja A ja kuidagi sõnadega juhtisid tähelepanu kõrvale. Ma kargasin püsti ja väga kiiresti jooksin välja õue“ (Ko To
6. kd, lk 173-174). Samas kannatanu kinnitas, et nuga tabas tema kätt ja jalga sel hetkel kui ta neid ettepoole sirutas. Kannatanu ei mäleta, et süüdistatav oleks midagi öelnud kui ta noaga vehkis. Vereeritust haavadest märkas ta hiljem õues. Varasemalt ei olnud tal süüdistatavaga mingeid konflikte olnud. Ringkonnakohus peab vajalikuks süüdistatava tahtluse tuvastamise seisukohast sedastada, et hilisemalt fikseeritakse kannatanul mitte torke-lõikehaavad, vaid lõikehaavad, mis annab alust järeldada, et süüdistatava poolt kannatanu ees noaga vehkimine ei olnud tugevajõuline, sooviga tekitada tõsiseid noavigastusi ja ohustada sellega A.K. elu, vaid tegemist oli pindmiste lõikehaavadega. Tunnistaja Y.I. mäletab, et kannatanu ja süüdistatav vaidlesid millegi üle. Ta nägi kui süüdistatav käis köögis ja läks seejärel kannatanu tuppa, samal ajal rääkides närviliselt. Tunnistaja ei püüdnud A. Sobursit peatada, läks talle lihtsalt järgi. Toas hakkas A. Soburs kannatanu ees noaga vehkima. Samal ajal oli kannatanu voodil. „Kohe ei astunud tema juurde, vaid järk-järgult hakkas talle lähenema…astus keset tuba ja hakkas noaga vehkima“ (Ko To
7. kd, lk 180-181). 6 Eeltoodud tunnistaja ütlused on kooskõlas süüdistatava ütlustega. A. Soburs selgitas maakohtus, et „pärast läksin K. tuppa, rääkisin, kaua see kestab, olime alkoholi tarvitanud ja arutasime seda, et kaks nädalat ei ole raha andnud. Aga tema istus voodil telefonis, oli pool lamaskil ja mängis, ütles, et rahune maha, jäta mind rahule. Jooksin kööki…Läksin tagasi tuppa, ukse juures juba näitasin nuga ja ütlesin, sa oled mind selleni viinud, viimase piirini, ei ole enam kannatust ja vehkisin noaga. Et ta saaks aru, et ta on mind juba viimase piirini viinud. Ma ei läinudki kohe läheldale. Ukse juurde tulin noaga, jäin keset tuba seisma ja näitasin seda nuga talle ja valjult rääkisin.“ Vigastuste tekke osas seletas süüdistatav, et „astusin talle sammu lähemale, siis ta nägi, et hakkasin lähenema, siis ta korraga sirutas käe ja jala välja minu poole. See oli käe ja jala kaugusel ja ma ei tea kuidas see tekkis, et ma korraga noaga puudutasin nii kätt kui jalga ühe liigutusega… Temas hüppas voodist välja, kummardudes minust möödus, telefon oli käes ja jõudis sussid jalga panna. Ma ei ajanud teda taga. Ta jooksis korterist välja õue, aga mina läksin kööki tagasi, panin noa kraanikaussi, istusin köögi laua taha“ (Ko To
8. kd, lk 2-3). Prokuröri küsimustele vastates on süüdistatav veelgi enam selgitanud noa võtmise ja sellega vehkimise motiivi. Nimelt, et „tahtsin hirmutada, et ta tõsiselt suhtuks sellesse asja…Et ta siis tooks homme või ülehomme või võtaks kelleltki võlgu, petaks kedagi teist, aga mulle tagastaks raha. Me elame ju ühes korteris…Et ta saaks aru, et mulle on vaja raha tagastada. Petku teisi inimesi mitte mind.“ Süüdistatav leidis, et alkoholijoove pani teda taoliselt tegutsema (Ko To
9. kd, lk 4).
10. Prokurör on esitanud omapoolse versiooni, mille kohaselt „Süüdistatava tahtlust kannatanut tappa näitab tema järjekindel tegevus pärast köögist noa haaramist ja sellega kannatanu tuppa tormamist. Süüdistataval oli kannatanu suhtes aja jooksul kogunenud vimm, mis võimendus koostöös alkoholi liigtarvitamisega, millega seonduvalt kaotas ta enesekontrolli… süüdistatava A. Sobursi tegevuses ilmnevad kõik tapmiskatse otsese tahtluse tunnused“ Millised tõendid annavad prokurörile alust selliseks kategooriliseks väiteks jääb ringkonnakohtu jaoks arusaamatuks. Väheoluline pole asjas hinnata A.K. käitumist ja üldist tervislikku seisundit pärast tema suhtes toime pandud tegu. Asjas on tõendamist leidnud, et kannatanu väljus ise kortermajast ja asus telefonist numbreid valima ning tema tervislik seisund ja käitumisaktid ei tõenda kuidagi, et isik oli vahetult enne üle elanud tema elu vastu suunatud süüteo katse.
11. Maakohus tuvastas, et pärast köögis noa järel käimist ja kannatanu A.K. toa keskel noaga vehkides lähenemist, pidi A. Soburs pidama vähemalt võimalikuks ning möönma, et noaga vehkides ja kannatanut kätte ning jalga tabades võib ta põhjustada A.K. lõikehaavu, s.o põhjustada valu ja terviskahjustusi. Sellele, et A. Sobursil oli tahtlus A.K. kergete kehavigastuste tekitamiseks viitab ka asjaolu, et ta soovis teisest rahvusest isikut A.K. karistada ja õpetada ning A. Soburs ütles A.K. ka sellekohase žargoonväljendi „raspišu“, misjärel põhjustaski A.K. noaga sellekohased lõikehaavad. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et A. Sobursi käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 121

lg 1 järgi kehalise väärkohtlemisena, millega põhjustati kannatanule valu ja tervisekahjustused. 16. Prokurör taotles

§ 54lg 1 alusel kohaldada A.

Sobursile lisakaristust – Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Maakohus leidis, et kuna tegemist on teise astme kuritegudega ja kohus ei tuvastanud erandlikke asjaolusid, siis lisakaristuse kohaldamise kaalumiseks põhjendatud alust pole ning kohus lisakaristust ei kohaldanud. 7 A. Sobursi puhul on tema enda selgituste ja maakohtule esitatud passi koopia alusel tegemist Läti Vabariigis sündinud ja elanud isikuga, kelle perekond elab Läti Vabariigis. Eestis viibis A. Soburs vaid töölähetuses ning muid sidemeid Eesti Vabariigiga tal ei ole. A. Soburs omab Läti Vabariigis välja antud välismaalase passi kehtivusega 13.11.2014 – 12.11.2024. Läti Vabariigis on abikaasa elukoht Liepaja linnas, XXX. Läti Vabariigis on A. Soburs kriminaalkorras karistamata. Ringkonnakohus hindas prokuröri taotluse rahuldamise võimalikkust ning leidis, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud, sest A. Soburs tunnistati süüdi kergemaliigilistes kuritegudes, mistõttu lisakaristuse rakendamine ei oleks vastavuses toimepandud teo iseloomu ja süüga.

§ 54

lg 1 kohaselt võib kohus välisriigi kodanikku tahtlikult toimepandud kuriteo eest vangistusega karistades mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. Kui süüdlasel on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist otsuses põhistama. Kuna maakohus ei rahuldanud prokuröri taotlust süüdistatav Eestist välja saata, siis ei pidanud maakohus ka väljasaatmise kohaldamisest keeldumise otsustust pikemalt põhistama. Riigikohus on selgitanud, et väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt (RKKKo nr 1-17-9941). Miks peaks A. Sobursi osas kohus kohaldama eelnimetatud lisakaristust apellatsioonist selgesõnaliselt ei nähtu. Ringkonnakohus ei pea asjas olevate materjalide põhjal uute kuritegude toimepanemise tõenäosust ega süüdistatava Eestis viibimisest tulenevat ohtu kõrgeks. Hinnates seejuures A. Sobursi varasemat elukäiku ja Eesti Vabariigis toime pandud õigusrikkumisi asub kohus seisukohale, et süüdistatavast lähtuv oht riigi õiguskorrale ei ole väga suur. Arvestamata ei saa jätta, et vangistuses viibides on A. Sobursil võimalus senist õiguskorda rikkuvat elustiili muuta, mistõttu ilmselt väheneb ajas ka süüdistatavast lähtuv oht riigi õiguskorrale. Riigikohus on leidnud, et mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (RKKKo nr 3-1-1-18-17, p 13). Olukorras, kus süüdistatavale on mõistetud juba põhikaristusena vangistus ületaks täiendav lisakaristuse kohaldamine kindlasti A. Sobursi süü suurust. 17. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 07.02.2019 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 8 Maarika Kuusk