KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. mai 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-1189 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlus

§ 122

(kehtivas redaktsioonis

§ 121

lg 2 p-d 2, 3) järgi 3 aasta vangistusega ja

§ 118

lg 1 p 1 järgi 9 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, 9 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka E.

Musta eelvangistuses viibitud aeg alates 18.09.2014 ning karistusaja alguseks loeti 18.09.

1. 1.
2. Tallinna Ringkonnakohtu 01.06.2015 otsusega tühistati Harju Maakohtu 15.04.2015 otsus E. Mustale

§ 122

(

§ 121lg 2 p-de 2, 3) järgi mõistetud karistuse osas.

Tühistatud osas tehti uus otsus, millega karistati E. Musta

§ 122

(

§ 121lg 2 p-de 2, 3) järgi 4 aasta vangistusega.

Samuti muudeti Harju Maakohtu 15.04.2015 otsuse põhiosa, jättes välja

§ 122

(

§ 121

lg 2 p-de 2, 3) järgi ettenähtud kuriteo subjektiivse koosseisu osas tehtud järeldus ning asendati see ringkonnakohtu otsuse põhistuse ja järeldusega. 1.

1. Riigikohtu 07.09.2015 määrusega jäeti kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata. 1.
2. Karistuse kandmise aja lõpp 18.09.
4. Tartu Maakohtu 18.04.2019 määrusega jäeti E. Must tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
5. E. Must kannab käesoleval ajal liitkaristust tahtlike esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest. Käesolevaks ajaks on ta mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, mis on olnud rohkem kui 4 kuud vangistust. Samuti on E. Must andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. Sellest tulenevalt on olemas formaalsed alused E. Musta vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise järelevalve kohaldamisega. 2.
6. E. Musta on kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid varasemad karistused on käesolevaks ajaks kustutatud. Käesoleval ajal kannab E. Must karistust korduva kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest lähi- või sõltuvussuhtes oleva isiku suhtes ja eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest. Maakohus pidas E. Musta poolt toimepandud kuritegude asjaolusid rasketeks. E. Must on vägivaldseid kuritegusid pika aja jooksul toime pannud oma endise elukaaslase 2,5-aastase lapse suhtes. Tema tegevuse tulemusena tekitati lapsele hulgaliselt tervisekahjustusi, sealhulgas ka eluohtlik tervisekahjustus. Maakohus pidas oluliseks, et kuritegude toimepanemise ajal oli E. Musta ülesandeks lapse eest hoolitseda, sealhulgas tagada lapse igakülgne heaolu, turvalisus ja järelevalve. E. Must mitte lihtsalt ei suutnud eelnimetatud kohustusi täita, vaid ta ise oli selleks inimeseks, kes kahjustas igakülgselt ning väga raskelt väikese lapse füüsilist ja vaimset tervist. 2.
7. Maakohus pidas oluliseks arvestada ka E. Musta enda selgitusi ja suhtumist toimepandud kuritegude kohta. E. Must on küll sõnades väljendanud, et ta on teinud toimepandust vajalikud järeldused, kuid maakohtu arvates ei ole põhjust selles olla veendunud. E. Must ei tunnista siiani toimepandud kuritegusid tervikuna (selgitab, et tõukas last, kuigi kohtuotsusega on tuvastatud, et tõukamise või lükkamisega ja kuklaga vastu seina kukkudes ei purustaks laps seinas olevat kahhelplaati). Samuti on maakohtu arvates oluline, et E. Must ei ole suutnud selgitada põhjuseid, mis on teda kuritegude toimepanemiseni viinud (viitab närvilisusele). Olukorras, kus E. Must ei ole täiel määral teadvustanud, mis on teda kuritegude toimepanemiseni viinud, ei ole võimalik olla veendunud, et uute kuritegude toimepanemise riskid on maksimaalselt maandatud. Sellest tulenevalt ei ole maakohtu arvates alust väita, et käesolevaks ajaks kantud karistus oleks E. Musta suhtes täitnud eesmärki (nii eri- kui ka üldpreventiivset eesmärki). 2.
8. Vangistuse jooksul on süüdimõistetu osalenud tööhõives, läbinud sotsiaalprogrammi Agressiivsuse asendamise treening ja omandanud Tartu Kutsehariduskeskuses puidupingioperaatori kutseõppe. E. Mustal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Vabanemise korral soovib E. Must elama asuda aadressile XX , Maardu linn, Harju maakond. Nimetatud aadressil olev kinnistu kuulub E. Musta emale, kus käesoleval ajal elavad süüdimõistetu õde koos elukaaslasega ja 6-aastase lapsega. Kõik isikud on andnud oma nõusoleku E. Musta elama asumiseks nimetatud aadressile. Lisaks on kriminaalhooldusametniku andmete kohaselt täidetud elektroonilise valve kohaldamise nõuded. Seega on vabanemise korral E. Mustal tagatud kindel elukoht ja lähedaste toetus. Samas peab maakohus oluliseks, et ka enne vangistust elas E. Must nimetatud elukohas ja seal pani ta toime ka raskeid kuritegusid väikese lapse suhtes. Ka käesoleval ajal elab nimetatud aadressil E. Musta õe 6-aastane laps. Seetõttu ei ole põhjust väita, et uute kuritegude toimepanemise riskid vabaduses puuduvad. 2 2.
9. Vabanemise korral on E. Mustal võimalik asuda tööle OÜ-sse E., mille tegevjuht T.T. on esitanud ka garantiikirja süüdimõistetu tööle võtmise kohta. Maakohus pidas oluliseks, et E. Mustal oleks vabanemise korral tagatud püsiv sissetulek töötasu näol. Seda põhjusel, et tagada E. Musta parem resotsialiseerumine ja toimetulek, aga ka seetõttu, et E. Mustal oleks võimalik tasuda tema vastu esitatud nõudeid. Tartu Vangla andmetel on 06.03.2019 seisuga E. Mustal tasumata nõudeid summas 50 724,05 eurot (lisaks on käesoleva kriminaalasja raames E. Mustalt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 50 000 eurot) ja vabanemisfondis on üksnes 1475,87 eurot. 2.
10. E. Musta tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud ning kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Maakohus leiab, et E. Musta tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige tema kuritegude toimepanemise asjaolud, osaliselt vabanemisjärgsed elutingimused ja E. Musta isik. Samuti ei võimalda E. Musta tingimisi ennetähtaegset vabastamist ka asjaolu, et kohtu arvates ei ole karistus täitnud eesmärki. E. Mustal tuleb jätkata karistuse kandmist. Määruskaebus ja vastus määruskaebusele
11. Tartu Maakohtu 18.04.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu E. Musta kaitsja vandeadvokaat R. Käbi, kes taotles kontrollida V. , Tallinn asuva korteriomandi sobivust elektroonilise valve kohaldamiseks; rahuldada määruskaebus; tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega vabastada E. Must mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega, allutades ta elektroonilisele valvele. Menetluskulud jätta riigi kanda. 3.
12. Maakohus on eksinud

§ 76lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel.

Nimetatud sättes olevaid asjaolusid on maakohus hinnanud vaid osaliselt, arvestamata mitmeid E. Musta positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. 3.

1. Maakohtu määruses leitakse, et E. Musta toimepandud kuritegude asjaolud on rasked. Vaidlust ei ole, et kuriteod ja nende tagajärjed kannatanule olid rasked, kuid seda peegeldab E. Mustale mõistetud karistus. Kohtupraktikast tulenevalt omavad kuriteo asjaolud ja raskus tähendust vaid ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste kindlaks määramisel. 3.
2. Riigikohtu 07.03.2019 määruse kriminaalasjas nr 1-09-14104 p-s 21 märgiti, et peamine sisuline kaalutlus ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel on prognoos edaspidise õiguskuuleka käitumise osas. Seda näitab Riigikohtu hinnangul peamiselt käitumine karistuse kandmise ajal, sh kas on täidetud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas toodud eesmärgid. Maakohus ei ole näidanud, kuidas tuleneb nende kuritegudega, mille eest E. Must karistust kannab, seotud kohtu poolt esile toodud asjaoludest oht ja prognoos, et E. Must vanglast vabanedes ei suuda või ei taha õiguskuulekalt käituda. 3.
3. Maakohus märgib, et E. Must pani kannatanu suhtes vägivallategusid toime pika aja jooksul. Määruskaebuse esitaja täpsustab, et E. Must mõisteti süüdi kannatanu suhtes kasutatud vägivalla ja põhjustatud vigastuste eest perioodil 03.09.2014-16.09.
4. Kindlasti ei ole see lühike periood (2 nädalat), kuid kohtupraktikas on piisavalt juhtumeid, kus „pika aja“ all peetakse silmas aastaid vältavat tegevust. See on oluline, kuna edasise õiguskuulekuse prognoosimise seisukohalt on oluline vahe, kas teatud iseloomuga õigusvastane käitumine on iseloomustanud inimest aastaid või oli see seotud konkreetse lühiajalise perioodiga tema elus. Kui aastaid kestev kuritegude toimepanek viitab sügavamatele põhjustele, mis sellise käitumise tingib, siis kahenädalane periood võib viidata konkreetsel ajal esinenud lühiajalise mõjuga tegureile (nt stress), mis kuritegelikku käitumist võisid soodustada. 3 E. Mustaga ei seondu ükski muu varasem ega hilisem vägivallajuhtum. Samuti puuduvad ohvrid peale kannatanu. Kokkupuude kannatanuga ja lapse tema hoole alla sattumine tekkis E. Mustal juhuslikult – tegu oli tema endise elukaaslase lapsega. E. Musta kohta ei ole keegi isegi väitnud, et tal esineks kalduvus laste vastu suunatud isikuvastastele kuritegudele, sh et ta ise otsiks võimalikke ohvreid, keda kahjustada. 3.
5. Kohtumääruses peetakse kuriteo raskeks asjaoluks seda, et E. Must põhjustas kannatanule vigastusi, kui tema ülesandeks oli kannatanu eest hoolitseda, st tagada kannatanu heaolu. E. Musta ennetähtaegse vabastamise tulemuseks ei ole tema poolt väikelaste hoidmine. Tal on kavatsus asuda tööle OÜ-sse E. Arvestades kriminaalasja meediakajastust on ka üsna ebatõenäoline, et E. Musta hoolde lapsi üldse usaldataks. Ka ei nähtu maakohtu määrusest, kuidas see asjaolu (lapse kahjustamine kui ülesandeks oli teda kaitsta) annab alust prognoosida negatiivselt E. Musta edaspidist õiguskuulekust. 3.
6. Liialdatud on maakohtu seisukoht, et E. Must ei tunnista toime pandud kuritegu, mis väljendub eriarvamusele jäämises küsimuses, kuidas täpselt tekkisid kannatanule vigastused. E. Must ei ole hetkekski väitnud, et ta ei ole süüdi ega vastuta kannatanu vigastuste eest, küsimus on vaid nende täpses tekkemehhanismis. Maakohus näib leidvat, et mistahes süüdimõistvas kohtuotsuses sisalduva väite kahtluse alla seadmine mistahes määral annab alust prognoosida edaspidise käitumise õigusvastasust. Selliseks järelduseks alus puudub ja ilmselgelt ebaõige on sellise mõttekäigu aluseks olev arusaam, et menetluslik tõde kattub alati tegelikus elus aset leidnud sündmustega. Nii leides ei arvesta maakohus, et kohtumenetluse käigus ei ole tagatud kõigi asjaolude 100%liselt täpne tuvastamine. Ka E. Musta kriminaalasja lahendades on kohus pidanud hindama teatud asjaolude tõenäosust, elulist usutavust. Vigastuste tekkemehhanismi osas on andnud hinnangu eksperdid, kes samuti lähtuvad oma üldisest kogemusest ja teevad järeldusi selle kohta, mis on tõenäoline. Vaid E. Must ise teab täpselt, mil moel kannatanule vigastused tekkisid ja milline oli tema osa selles. Üksikasjades süüdimõistva kohtuotsusega eriarvamusele jäämine ei ole kuriteo ja oma vastutuse eitamine. 3.
7. E. Must ei ole otsinud enda poolt toime pandud kuritegudele õigustust, mis maakohtu käsitluses tähendab kuritegude toimepanemiseni viinud põhjuste teadvustamata jätmist. Maakohus on seejuures oma põhjendustes vastuoluline, märkides ühes lauses nii E. Musta selgituste puudumist kui ka seda, et E. Must siiski selgitas põhjuseid – viitas oma närvilisusele konkreetsel perioodil. Tartu vangla iseloomustustest ei nähtu probleemipüstitust, et E. Must jätkuvalt ei mõistaks oma kuritegude põhjuseid. Vangla poolt ei ole selles osas E. Mustale ette nähtud edasisi sekkumisi. Küsimuse E. Musta poolt kuriteo põhjuste mitte teadvustamisest on tõstatanud vaid maakohus ise. Hinnates kuritegude tunnistamist ja neist järelduste tegemist on maakohus jätnud kahe silma vahele, et olles juba varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei ole E. Must oma varasemaid kuritegusid hiljem korranud. See viitab tema poolt karistusest järelduste tegemisele. 3.
8. Vangla iseloomustuses tuuakse esile, kuidas E. Must on karistuse kandmisel panustanud nõutavast enam: tähele on pandud muuhulgas motiveeritust ka lihtsa töö tegemisel, panustamist osalemisse sotsiaalprogrammis Agressiivsuse asendamise treening ja selle positiivset hindamist, teiste juhendamist puidupingioperaatori väljaõppel. Nõutavast rohkem panustamine ei kirjelda inimest, kes eitab kuritegu ja peab oma karistust ebaõiglaseks. Tartu Ringkonnakohtu 19.03.2019 määruse kriminaalasjas nr 1-08-16781 p-s 9 märgitakse, et süüdimõistetu käitumises väljenduv motiveeritus nõutavast enamaks näitab kahetsust tegudega ning suhtumise muutust. See on jälgitav ka E. Musta puhul. 4 Sotsiaalprogrammi „Agressiivsuse asendamise treening“ tähtsustamine enda jaoks näitab E. Musta möönmist, et see oli talle vajalik – probleemide tunnistamist ja soovi enda kallal töötada. 3.
9. Maakohtu määruses leitakse, et uue kuriteo toimepanemise risk vabaduses eksisteerib, kuna elukohas, kuhu E. Must soovib saada elektroonilisele järelevalvele allutatuna vabastatud, pandi toime kuriteod, mille eest E. Must karistust kannab, ja elab ka E. Musta õe perekond, kus kasvab 6-aastane laps. Samas elukohas elades pani E. Must toime kuriteod kannatanu vastu, kuid sellega seoses ei ole maakohus arvestanud, et nimetatud kannatanu enam ammu samal aadressil ei ela. Kannatanu elas seal, kuna oli E. Musta tolleaegse elukaaslase laps. Tänasel päeval ei ole E. Mustal säilinud mistahes kontakti ei kannatanu ega kannatanu emaga. Kui kannatanu ei ela enam aadressil XX , Maardu ning E. Mustal puudub nii kannatanu kui viimase lähedastega mistahes kontakt, ei ole arusaadav, mismoodi suurendab uue kuriteo riski E. Musta elamine just nimetatud aadressil, võrreldes mõne teise võimaliku elukohaga. Samuti on õige, et aadressil XX , Maardu elab E. Musta õe perekond, kus kasvab 6,5-aastane laps. Maakohus ei ole määruses selgitanud, milles seisneb seoses sellega uue kuriteo risk, aga muude võimaluste puudumisel saab oletada, et silmas peetakse E. Musta ja õe lapse kokkupuuteid. See risk on liialdatud. Ainus E. Musta poolt laste suhtes toime pandud vägivald on olnud seotud kannatanuga ja perioodiga 03.09.2014-16.09.
10. Ei ole andmeid, et E. Mustal oleks kalduvus panna toime vägivallakuritegusid, veel vähem, et tal oleks huvi just lapseealiste ohvrite vastu. Kannatanu ja õe lapse vahel puuduvad paralleelid. Oma õe last silmas pidades on E. Must andnud ütlusi, et on last varem hoidnud, ilma et sellega kaasnenuks probleeme. See ei tähenda, et õe lapse hoidmine saaks vabanemisel olema E. Musta ülesanne. Samuti on õe lapsel olemas tema eest hoolitsevad vanemad, samas kui E. Musta poolt kannatanule tekitatu puhul oli üheks teguriks teiste lapse eest hoolitsevate isikute (sh kannatanu ema) puudumine/vähene tähelepanu. Kindlasti ei ole objektiivsed raskused seoses laste hoidmisega, samuti lapsele hoidja poolt lähtuv oht/lapse kaitsetus päris võrreldavad 6,5-aastase ja 2,5-aastase lapse puhul. Mida vanem laps, seda vähem vajab ta hoidmist, seda rohkem suudab ta ise hakkama saada ja enda eest seista. Nii E. Musta ema kui õe perekond on andnud nõusoleku viimase elama asumiseks aadressil XX , Maardu. See tähendab, et õe lapsest väga hoolivad inimesed (vanemad ja vanaema) ei ole pidanud võimalikuks, et E. Musta vabastamisega kaasneb lapsele oht. Need inimesed teavad väga hästi E. Musta, samuti on üksikasjalikult kursis (juba läbi meediakajastuse), mille eest ning mis asjaoludel toimunud juhtumis on E. Must süüdi mõistetud. Nende inimeste otsus E. Musta vabastamist toetada, sh samas elukohas elada võimaldada, on olnud teadlik. Kui kohtu arvates lähtus E. Mustast oht lastele (see küll on konkretiseerimata), saanuks kaaluda

§ 75lg 2 p 7 alusel E.

Mustale kohustuse panemist mitte suhelda lastega peale tema enda ja perekonnaliikmete omade. E. Must on nõus alluma kohtu poolt vajalikuks peetavatele piirangutele ja täitma kohtu seatud kohustusi käitumiskontrolli ajal. 3.

1. Kuigi maakohus on osundanud E. Musta isikule, kui vabastamisest keeldumise tegurile, puudub põhjendus, mis konkreetselt E. Musta isiku juures sellise otsustuse tingib. Selles osas on maakohtu määrus põhjendamata. 3.
2. Kui maakohus väidab karistuse eesmärgi mittesaavutamist, tuleb maakohtul näidata, mida peaks süüdimõistetu veel tegema, kuidas on süüdimõistetul võimalik karistuse eesmärke täita. 5 Vaidlustatud määruses puuduvad põhjendused, milles seisneb E. Musta poolt karistuse eesmärkide mittetäitmine, sh millised talle kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevused on E. Must jätnud tegemata või millised eesmärgid saavutamata. Vangla esitatud iseloomustuse kohaselt on E. Musta käitumine vangistuse ajal olnud laitmatu, sh on ta täitnud talle kinnipeetava individuaalses täitmiskavas määratud eesmärgid. E. Mustal puuduvad distsiplinaarkaristused vanglas üldse (st puuduvad ka kehtivuse kaotanud karistused), kuigi vangistus on olnud pikk. E. Must on vanglas töötanud nii palju, kui seda võimalust talle pakutud on ja iseloomustus märgib samuti ära, et kuigi tegu on olnud lihtsamate töödega, on ta tööd teinud motiveeritult ja töid valimata. E. Must on vanglas osalenud talle pakutud sotsiaalprogrammis Agressiivsuse asendamise treening ja enda poolt andnud kõik selleks, et sellest saadav kasu oleks maksimaalne. Ka vangla iseloomustus märgib ära E. Musta pingutust programmis osalemisel, sh põhjalike kirjalike tööde tegemise. E. Must on vanglas viibides omandanud puidupingioperaatori kutse. Vangla iseloomustus toob esile aktiivset osavõttu, töö kiirust ja kvaliteeti, täpsust, kaasõpilastega koostööd ja isegi nende juhendamist. E. Must on karistust kandes teinud endast sõltuva selleks, et täita talle vangla poolt püstitatud eesmärke ja pigem neid ületanud. Kui E. Must suudab näidata võimet distsiplineerida ennast vanglas, käituda nõuetekohaselt, teha tööd ja järgida reegleid, on alus prognoosida, et sama suudab ta teha ka vabaduses, eriti olles allutatud elektroonilisele valvele ja kriminaalhooldusele. E. Must on olnud juba varem allutatud kriminaalhooldusele ning katseaja edukalt läbinud. Ka see näitab eeldust katseaja edukaks läbimiseks, st edasiseks õiguspäraseks käitumiseks. 3.
3. Maakohtu määruses puuduvad mistahes viited ennetähtaegset vabastamist puudutavale autoriteetsele kohtupraktikale ja määruse sisu arvestades pole selge, kas selle kohtupraktikaga on otsustamisel piisavalt arvestatud. Riigikohtu 07.03.2019 määruses kriminaalasjas nr 1-09-14104 p-s 21 rõhutati, et kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Sama lahendi p-s 22 märgitakse, et kohtul lasub süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu otsustus E. Musta ennetähtaegsest vabastamisest keeldumisel lähtub eeskätt kuriteo raskusest ja selle tagajärgedest kannatanule, mitte prognoosist E. Musta edasisele õiguskuulekusele. Seejuures ei ole maakohus näidanud, kuidas oluliseks peetud asjaolud mõjutavad E. Musta edasisele õiguskuulekusele antavat hinnangut, sh miks need asjaolud on olulised. Määruses puuduvad lisaks põhjendused, miks kaaluvad maakohtu poolt esile toodud asjaolud üles E. Mustaga seotud positiivsed, vangistusest ennetähtaegselt vabastamist toetavad asjaolud. 3.

1. Maakohus leidis, et E. Musta suhtes takistavad ennetähtaegset vabastamist muuhulgas elukohaga seotud probleemid. E. Mustal on olemas võimalus elektroonilist valvet võimaldavaks alternatiivseks elukohaks, kus ei esine asjaolusid, mida maakohus on probleemeks pidanud. E. Mustal on võimalik lisaks XX, Maardu asuda elama oma emale kuuluvasse korterisse asukohaga V. , Tallinn. Korteri omanikuks on P.A., kes on E. Musta ema. Korteris ei ela hetkel keegi, sh ei ela seal lapsi. E. Must ei ole seal korteris pannud toime 6 kuritegusid. P. A on määruskaebuse esitajale väljendanud nõusolekut E. Musta majutamiseks sellesse korterisse, sh elektroonilise valvega seotud piirangute talumiseks. Eelnevaga seoses palutakse määruskaebuses kohtul lasta kontrollida V. , Tallinn asuva korteriomandi sobivust elektroonilise valve kohaldamiseks.
2. 15.05.2019 tegi Tartu Ringkonnakohus Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonnale taotluse kontrollida määruskaebuses toodud uut E. Musta vabanemisjärgset elukohta V. , Tallinn. Tallinna Vangla 21.05.2019 vastuse kohaselt aadressil V. , Tallinn asub 2-toaline heas korras korter, kus on olemas kõik eluks vajalik ning korter on kõigi mugavustega. Elektroonilise valve paigutamiseks on kõik tehnilised nõuded täidetud. Korteri omanik P. A andis nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks korteris. E. Must elaks seal üksi.
3. Tartu Ringkonnakohtu 17.05.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 24.05.
4. Nimetatud ajaks esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse süüdimõistetu kaitsja. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale asumiseks, mistõttu jääb see edutuks.
6. Maakohtu otsustus on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süütegudest, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis tulenevalt

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaoludest.

Nimetatud analüüsi pinnalt on põhjendatult jõutud seisukohale, et süüdimõistetu vabastamine elektroonilise valve alla ei ole käesoleval ajal võimalik. See ei välista, et kui süüdimõistetu edasine käitumine näitab tema suhtumise pikaajalist paikapidavust, ei võiks see päädida ennetähtaegse vabastamisega. Praegusel ajal on vabastamine elektroonilise valve alla ennatlik. 8.

§ 76

lg-s 2 kasutatud termin „võib“ tähistab kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniõigust samas sättes ette nähtud vangistusosa ära kandnud süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Teisisõnu on kohtule seadusega antud õigus kaaluda süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamist, valides süüdlase vabastamise või vabastamata jätmise vahel. Kriteeriumid, millest kohus peab kõnealust valikut tehes lähtuma, on ette nähtud

§ 76lgs 4.

See norm sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kaalutlusõigusele on olemuslikult omane menetleja kaalutlusruum, mis vaid erandjuhtudel võib redutseeruda ühe õiguspärase lahenduseni. Reeglina on aga õiguspäraseid lahendusi mitu. Märgitust järeldub, et sageli võib sarnasetel asjaoludel olla õiguspärane nii süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine kui ka vabastamata jätmine. Materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel või vabastamata jätmisel saab kohtule tavaliselt ette heita üksnes siis, kui kohus on teinud kaalutlusvea. Nii on ka Riigikohus leidnud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi, mis on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu 7 võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16 ja 07.03.2019 määrus nr 1-09-14104, p 18) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Tulenevalt kohtupraktikast, kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (RKKKm-d nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21, nr 1-14-10087/66, p 33, nr 1-09-14104/142, p 21) See, et maakohus ei ole teinud oma määruses viiteid Riigikohtu praktikale ei ole asjaolu, mille alusel saaks asuda seisukohale, et maakohus ei oleks sellega kursis. 9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita, et ta oleks kaldunud kõrvale seaduses sätestatust, oleks valesti tõlgendanud

§ 76lg-st 4 või teinud kaalutlusvea.

Kaitsja määruskaebuses kaldutakse seejuures kõrvale kogumis asjaolude arvestamisest.

§ 76

lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega on kuriteo toimepanemise asjaolud üks osa kogumist. Ka ringkonnakohtu hinnangul on E. Musta poolt toimepandud kuriteo asjaolud sellised, mis kogumis teiste asjaoludega tekitavad tõsist kahtlust, et süüdimõistetu suudaks vabaduses hoiduda kuritegude toimepanemisest. Tõesti, vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetut on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid praegusel ajal on kehtivaid karistusi üks. Maakohus on põhjendatult märkinud, et E. Musta poolt väljaöeldust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et süüdimõistetu saaks aru, kui raske kuriteo ta on toime pannud ja mida ta on valesti teinud, kuna süüdimõistetu jätkab oma tegevuse õigustamist ning väites, et ta tõukas last, kuigi kohtuotsusega on tuvastatud, et tõukamise või lükkamisega ja kuklaga vastu seina kukkudes ei purustaks laps seinas olevat kahhelplaati. Kaitsja leiab, et E. Must ei ole otsinud oma teole õigustust, vaid kohtumenetluse käigus ei ole tagatud kõigi asjaolude 100protsendiline tuvastamine. Vaid E. Must ise teab, mil moel kannatanule vigastused tekkisid ja milline oli tema osa selles. Ringkonnakohus kaitsja käsitlusega ei nõustu ja leiab, et üksnes elulise usutavuse põhjal kedagi süüdi ei mõisteta. Nimetatud kriminaalasi läbis kolmeastmelise kohtusüsteemi. Käesolevalt käib jutt teisest E. Mustale esitatud süüdistusest, s.o

§ 118lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistusest.

E. Musta süüditati

§ 118

lg 1 p 1 järgi selles, et 16.09.2014 õhtupoolikul Maardus, XX vannitoas lõi kannatanut (sündinud 2012) jõuliselt kõva tömbi esemega, tõenäoliselt rusikaga, lõuatsi piirkonda, millest laps paiskus suure hooga peaga vastu vannitoa seina. Selliselt põhjustas E. Must lapsele parempoolse alalõualuu põntjätke ja 8 pähiku olulise nihketa murru ning eluohtliku vigastuse – vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi koos ulatusliku fluktueeriva verevalumiga kukla piirkonnas. Kirjeldatud vigastustega kaasnesid kannatanul järgmised tüsistused: vasaku poolkera tugev turse (isheemiline kahjustus), liikvori tsirkulatsioonihäired, parempoolne hemiparees (kerghalvatus) ja vasaku silma ülalau vajumine ehk ptoos. Kohtuotsusest tulenevalt on E. Must valinud menetluse algusest peale taktika, et ta tunnistab nimetatud episoodis oma süüd osaliselt. Nii tuleneb maakohtu otsusest, et süüdimõistetu tunnistab oma süüd üksnes osaliselt, s.o sellega, et ta lükkas last käega eemale, mille peale laps kukkus peaga vastu vannitoa seina, kuid ei ole last löönud. Maakohus tuvastas seejuures, et süüdimõistetu ütlused tekkinud vigastuste osas ei ole usutavad ning need ei ole kooskõlas teiste kogutud tõenditega. Tõesti, nagu kaitsja on välja toonud, siis vigastuste tekkemehhanismi osas on andnud hinnangu eksperdid, kes lähtuvad oma töös üldisest kogemusest ja teevad järeldusi selle kohta, mis on tõenäoline. Vaatamata sellele, ei saa asuda seisukohale, et üksnes E. Must teab, mil moel kannatanule vigastused tekkisid ja milline oli tema osa selles. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et vigastused kuklas võivad olla tekitatud jõulisest löögist mõne kõva tömbi laia löögipinnaga suhteliselt massiivse esemega või kukkumisest/hooga paiskumisest kukla piirkonnaga vastu analoogilist pinda või eset ning alalõua põntjätke ja pähliku olulise nihketa murd, nahaalune verevalum lõuatsi piirkonnas võisid tekkida löögist kõva esemega (näiteks rusikaga) lõuatsi piirkonda. On märkimisväärt, et ekspert on välja toonud, et väikestel lastel kukkumisest alalõuluu murru tekkimine on praktiliselt välistatud. Kuklas olnud fluktueeriv ehk võdisev muhk, mis on seotud kõvakelmealuse verevalumi tekkega, ei saa olla lapse keha massi ja vannitoas näidatud distantsi arvestades, tekkinud kukkumisest, hooga paiskumisel võiksid lapsed selliseid vigastusi saada, kuid mitte oma kasvukõrguselt libisedes. Lisaks tuleneb kohtuotsusest, et E. Musta käitumine on ettearvamatu. Vaatamata sellele, et tunnistajate ütlustest tulenes, et E. Must hoidis sageli last (tegemist ei olnud esmakordse juhusega), on kannatanule tekitatud vigastusi laialdaselt, hõlmates seejuures välissuguelundeid ning alakõhu piirkonda. Seega on süüdimõistetu ütlused jätkuvalt antud soovist kergendada oma süüd, mis näitavad ringkonnakohtu hinnangul, et jätkuvalt süüdimõistetu ei saa aru toimepandust, mistõttu õigustuste otsimine näitab, et tulevikus on reaalne oht uuteks kuritegudeks. Tegemist ei ole üksikasjades eriarvamusele jäämisega. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et süüdimõistetu pani kannatanu suhtes pika aja jooksul toime kuritegusid. Süüdimõistmise aluseks olev periood sisaldas ajavahemikku 03.09.2014-16.09.2014 ning on märkimist väärt, et tegemist ei olnud 1 või 2 korraga, vaid E. Must lõi kannatanut vähemalt neljas erinevas etapis. Arvestades lapse vanust ning teo tehiolusid võib seda aega pidada märkimisväärselt pikaks. Kaitsja hinnangul, kuna see on lühiajaline, siis see viitab süüdimõistetul pigem stressi esinemisele kui tegurist, mille põhjal rääkida õigusvastasest käitumisest. Kohtukolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et ka stress ei õigusta raske teo toimepanemist lapse suhtes, seda enam olukorras, kus stress on paljasõnaline väide. Ringkonnakohtu jaoks on kummastavad määruskaebuses toodud seisukohad, et kokkupuude kannatanuga ja lapse tema hoole alla sattumine tekkis juhuslikult. Arvestades asjaolu, et tegemist oli süüdimõistetu elukaaslase lapsega ning süüdimõistetu oli ka varem last hoidnud, kuna lapse ema sai tööle, siis väide „juhuslikkusest“ on siinkohal asjakohatu. Isegi, kui laps oleks antud süüdimõistetu hoiule juhuslikult, ei õigusta see tegu ning näitab, et süüdimõistetu käitumine on ettearvamatu ning ta ei saa aru oma tegude tagajärgedest. Ringkonnakohtu hinnangul argumenti, et süüdimõistetu ei ole oma varasemaid kuritegusid korranud, ei saa siinkohal arvestada. Kuna tulenevalt kohtupraktikast saab kohus arvestada 9 üksnes kehtivaid karistusi, siis ei saa teha järeldusi varasemate karistuste osas, kuna need on karistusregistrist kustutatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et vangla iseloomustuses tuuakse välja, et E. Must on karistuse kandmisel panustanud nõutavast rohkem. Kaitsja peab selleks vanglas töötamist ja sotsiaalprogrammis osalemist. Seejuures tehakse määruskaebuses viide Tartu Ringkonnakohtu 19.03.2019 määrusele asjas nr 1-08-16781, kus nähtub, et süüdimõistetu käitumises nähtus motivatsioon enamaks, mis näitab kahetsust tegudega ning suhtumise muutust. Sama leitakse ka E. Musta suhtes. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu on osalenud tööhõives majandusabitöödel elusektoris koristajana – töötanud on motiveeritult, probleeme ei esinenud, tööde suhtes valiv ei ole. See näitab, et süüdimõistetu on nõuetekohaselt töötanud. See, et ta ei ole tööde suhtes valiv, ei ole arvestades vangla tingimusi määrav. Osaledes puidupingioperaatori kutseõppes on vangla iseloomustuses märgitud, et tegi meeskonnatööd ja juhendas vajadusel kaasõpilasi. Nimetatud osast vangla iseloomustamisest ei ole võimalik tuvastada, et süüdimõistetu oleks panustanud nõutavast rohkem, veel vähem saaks asuda sellest tulenevalt seisukohale, et seetõttu ei saa E. Musta pidada inimeseks, kes eitab kuritegu ja peab oma karistust ebaõigeks. Nõuetekohane töö tegemine ja aktiivne osalemine ei ole need tegevused millest nähtuks rohkem panustamine. Kui süüdimõistetu ei tunnista, et tema tegevuse läbi (otsides oma teole leebemat õigustust), sai laps raskeid vigastusi, millega põhjustati oht lapse elule, siis puudub kohtul ka tõsikindel veendumus, et Agressiivsuse asendamise treening on viinud probleemide tunnistamiseni. 10. Ringkonnakohus jagab maakohtu määruses toodud riski seoses elukohaga. Küll esitas kaitsja täiendavalt taotluse kontrollida uut elukohta aadressil V. , Tallinn. Seejuures vajavad ümberlükkamist ka maakohtu määruse peale esitatud vastuväited. Maakohtu jaoks on olnud ohuks süüdimõistetu elama asumine kohta, kus elab ka väike laps. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja leiab, et süüdimõistetu käitumine võib olla etteaimamatu ja impulsiivne, mistõttu võivad ohus olla lapsed. Kui kaitsja leiab, et E. Must pani tegusid toime, siis ei ole välistatud, et uue stressiolukorra tekkimisel satub ohtu just XX , Maardu elav laps. Määruskaebuses asutakse taaskord halvustama kannatanu ema, väites, et XX , Maardu elaval lapsel on olemas hoolitsevad vanemad, samas kui E. Musta süüdistusasjas kannatanu puhul oli üheks teguriks teise lapse eest hoolitsevate isikute puudumine/vähene tähelepanu. Viimane ei anna õigustust ühegi isiku kehaliseks väärkohtlemiseks või kellegi elule ohu tekitamiseks. Ka väited 6,5-aastase ja 2,5-aastase lapse erinevustest on asjakohatud. Tegemist on lastega ja vaatamata vanuselisele erisusele vajavad nad järelevalvet. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas välistaks XX , Maardu elama asumisel süüdimõistetu suhtes esinevat ohtu

§ 75

lg 2 p 7 alusel lisakohustuse määramine mitte suhelda lastega peale tema enda ja perekonnaliikmete oma. Nimetatud aadressil elab E. Musta õe perekond ja kasvab 6-aastane laps. Elukohaga seotud risk ei ole ainus asjaolu, millele tuginevalt leiavad nii maa- kui ka ringkonnakohus, et süüdimõistetu vabastamine esimese võimaluse esinemisel ei ole põhjendatud. Lisaks, elukoht ega töökoht (mitteametlikult töötamine) ei ole hoidnud ära süütegude toimepanemist, puudub info, mille põhjal asuda seisukohale, et nüüd on see teisiti. Kuigi süüdimõistetu uus elukoht vastab elektroonilise valve kohaldamise nõuetele, siis ka üksnes elukoha olemasolu ei ole ära hoidnud kuriteo toimepanemist. Puuduvad argumendid miks see nüüd nii oleks. 10 11. Süüdimõistetu karistuse eesmärkide mittesaavutamise kasuks räägib asjaolu, et süüdimõistetu jätkuvalt üritab oma tegevusele leida õigustusi, otsides süüd kõigis teistes, välja arvatud iseendas. Süüdimõistetu käitumine vangistuses kinnipeetava isikliku toimiku põhjal ei ole olnud laitmatu nagu väidab seda kaitsja oma määruskaebuses. Kuna tegemist ei ole kehtiva distsiplinaarkaristusega, siis sellel ringkonnakohus pikemalt ei peatu. Süüdimõistetul on võimalik vangistuses kinnistada omandatut ning läbida veel vestlusi seoses varasema alkoholi kuritarvitamisega