KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-1077

) ette alust

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras elatise vähendamiseks üksnes põhjusel, et elatist saama õigustatud laps saab riiklikku lapsetoetust. Kohus leidis, et praegusel juhul mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks riiklike peretoetuste võrra puuduvad. Õige ei ole hageja arusaam, et tehes laste vajaduste rahuldamiseks kulutusi ajal, mil lapsed viibivad tema juures, on ta ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Suhtluskorra järgi viibivad lapsed isaga märgatavalt vähem aega kui emaga, samuti on kokkusaamised lühiajalised, piirdudes enamasti koolivabade aegadega. Poolte seletuste järgi paneb ema üldjuhul lastele vajalikud asjad isa juurde minnes kaasa. Lapsega koos elav vanem peab saama otsustada lapse igapäevaelu küsimusi ning ta vajab lapse vajaduste rahuldamiseks ja kulutuste planeerimiseks rahalist toetust ka lahuselavalt vanemalt. Seetõttu ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab, mida hageja teinud ei ole. Kuigi kohtule ei esitatud tõendeid tehtud kulutuste kohta, luges kohus põhjendatuks vähendada makstavat elatist 200 euroni kuus lapse kohta. Kohus arvestas hageja sissetulekut (hageja on avaldanud, et tema töötasu on 1200 eurot (bruto) kuus), seda, et ema on olnud nõus elatise vähendamisega selliselt, et hageja maksab elatist 250 eurot kuus lapse kohta, ning seda, et lapsed viibivad isa juures ja isal on sellega seoses kulutused. Sellise summa tasumine ei kahjusta hageja enda tavapärast toimetulekut ning see katab kostjate vältimatud vajadused. Kuna kostjate seaduslik esindaja on kinnitanud, et hagejal elatisevõlgnevust ei ole, siis vähendas kohus elatist alates kohtuotsuse tegemisest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. E.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. detsembri 2018 otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega 3 rahuldada hagi täies ulatuses, s.o vähendada E.L. poolt M.L. ja M.L. ülalpidamiseks tasutavat elatist nullini ning määrata E.L. poolse vahetu ülalpidamise ulatus vastavalt hagile. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus jätnud hageja taotletud ülalpidamise andmise viisi kohaldamise käsitlemata. Hageja soovis elatise vähendamist nullini, kuid taotles samas, et kohus määraks kindlaks laste ülalpidamisega seotud kulud, mis jäävad hageja kanda.

§ 100

lg-test 1 ja 2 tulenevalt on ülalpidamiskohustuse täitmine võimalik vahetu ülalpidamise andmisega. Vanema, kes võtab laste kasvatamisest osa, sundimine üksnes elatise maksja rolli ei ole põhjendatud. Lapsed peaksid kasvama teadmises, et nende eest hoolitsemine on mõlema vanema kohustus. Kui kulud on vanemate vahel jagatud, ei jää laste huvid tagamata. Lapsed on ka ise avaldanud soovi, et isa saaks nende ülalpidamises suuremas ulatuses vahetult osaleda; 2) on kohus elatise suuruse määramisel ebaõigesti jätnud arvestamata, et laste kulud on osaliselt kaetud riiklike toetuste ja soodustustega. Kostjate emal on neli last, mistõttu saab ta lastega seotud toetusi

1. aastal vähemalt 620 eurot kuus, (jaotatult igas kuus 30,80 eurot). Kui lähtuda eeldusest, et laste vajaduste katmiseks piisab kahekordsest miinimumelatisest, siis oli riiklike toetustega laste vajadustest kaetud
2. aastal 152 eurot (610 ÷ 4) ja on alates 01.01.
3. a 173 eurot (620 ÷ 4) kuus lapse kohta. Vanemate kanda oli
4. aastal 348 eurot (500 – 152) ja on alates 01.01.
5. a 385 eurot (540 – 155) lapse kohta. Samuti tuleks arvestada mastaabisäästuga. Ei ole usutav, et kostjate seadusliku esindaja peres on iga lapse kulud 540 eurot, s.o kokku 2160 eurot kuus; 3) mõistes hagejalt kummagi lapse kasuks välja elatise 200 eurot kuus, on kohus kohustanud hagejat kandma laste ülalpidamiskohustust miinimummäärast suuremas ulatuses. Riigikohtu seisukohtade järgi tuleb lähtuda eeldusest, et vanema poolt vahetu ülalpidamise andmise proportsioon vastab lapse vanema juures viibimise aja proportsioonile. Kostjad ei ole seda eeldust ümber lükanud. Suhtluskorra järgi viibivad lapsed isa juures ligi 100 päeva aastas (27% ajast). Kui lähtuda eeldusest, et hageja täidab ülalpidamiskohustust 27% ulatuses vahetult, siis täidab ta ülalpidamiskohustust igakuiselt 145,80 euro ulatuses kuus lapse kohta. 155 euro ulatuses lapse kohta on laste vajadused kaetud riiklike toetustega. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-165-13) oleks kohus saanud jätta elatise suuruseks 200 eurot kuus üksnes siis, kui oleks tuvastatud, et laste vajadused on suuremad kui kahekordne miinimumelatise summa. Kostjad ei ole seda tõendanud. Kohus ei ole laste vajadusi välja selgitanud.
6. M.L. ja M.L. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt puudub elatise määramisel riiklike toetustega arvestamiseks seaduslik alus. Hagejal ei esine takistusi ülalpidamiskohustuse täitmiseks seadusega ettenähtud miinimummääras. Suhtluskorra järgi viibivad lapsed isa juures 73 päeva aastas, s.o 20% ajast. 200-eurone elatis arvestab proportsionaalselt hageja poolt lastele antavat vahetut ülalpidamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 19.12.2018 otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt välja elatise kummagi kostja kasuks alates 19.12.
8. a 175 eurot kuus. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 4 Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsusega hageja poolt kostjate ülalpidamiseks tasutava elatise vähendamist nullini, määrates hageja poolse vahetu ülalpidamise ulatuse vastavalt hagile.
10. Iseenesest on õige hageja väide, et maakohus on jätnud otsuses hageja taotletud ülalpidamise andmise viisi kohaldamise käsitlemata, rikkudes TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t
11. Samas ei ole maakohtu rikkumine viinud ebaõige otsuse tegemiseni ning seetõttu ei ole see asjaolu maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, esitades hageja väite kohta põhjendused ringkonnakohtu otsuses.

§ 100

lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega, kuid kohustatud isik võib mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldataks anda seda muul viisil.

§ 100

lg 3 esimese lause kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seega võivad vanemad leppida kokku ka muu viisil elatise andmises. Antud juhul ei ole vanemad lastele muul viisil elatise andmises kokku leppinud. Vastupidi, eelmises tsiviilasjas sõlmisid vanemad 28.03.2011 konpromissi, millega isa kohustus maksma lastele elatist rahas, ja ka praeguses menetluses on ema selgelt väljendanud, et soovib saada hagejalt laste ülalpidamiseks elatist rahalise maksena. Seega saaks hageja nõuda, et tal võimaldataks lastele ülalpidamist anda muul viisil kui elatise maksmise teel, ainult juhul, kui tal on selleks mõjuv põhjus. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu selgitustega 26.06.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13 (p 13). Hageja sellist mõjuvat põhjust välja toonud ei ole. Asjaolu, et hageja arvates saaksid lapsed vahetu ülalpidamise korral rohkem tunda isa vahetut hoolt ning et ka lapsed (kes on praegu 10 ja 12 aastat vanad) on väidetavalt sellist soovi avaldanud (,,saaksime koos issiga käia riideid ostmas”)

§ 100lg 1 kohaseks mõjuvaks põhjuseks ei ole.

Ringkonnakohus märgib, et kahtlemata on laste vajadustest parem ülevaade lastega koos elaval vanemal, kellel peab olema võimalus otsustada, millised kulutused on igapäevaselt laste huvides vajalikud, ja vastavad kulutused ka viivitusteta teha. Laste ülalpidamise korraldamine selliselt, et osa lastele elementaarselt vajalikest esemetest (hageja ettepaneku järgi nt riided, aga ka haridusasutustega seotud kulud, sh koolitarbed) peaks muretsema teises linnas elav vanem (isa elab Tartus, ema lastega Elvas), kes on lastega koos üle nädala koolivabal ajal, ei oleks ka mõistlik, seda eriti olukorras, kus vanemate vahelised suhted on aastaid olnud halvad. Seega seaks hageja taotletud ülalpidamise andmise viis ohtu laste vajaduste katmise. Ringkonnakohus nõustub siinkohal ka laste seadusliku esindaja seisukohaga, et hageja soovitud korraldus tooks kaasa uusi tülisid ja (kohtu)vaidlusi, mis samuti ei ole laste huvides. 9. Hageja on ka seisukohal, et elatis 200 eurot kuus lapse kohta on liiga suur, arvestades hageja poolt lastele antava vahetu ülalpidamise ulatust ja asjaolu, et osaliselt on laste vajadused kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28), et erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel ning mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses otse nimetatutele (milliste olukordadega antud juhul tegemist ei ole – hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema varanduslik olukord võimaldab tasuda miinimumelatist) ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega). 5 Ringkonnakohtu hinnangul viibivad lapsed vanemate vahel

1. a juunis kokkulepitud suhtluskorra järgi isa juures vähemalt 1/5 (20%) ajast. Riigikohus on leidnud (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-des 23.3, 28.3), et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Kuivõrd kostjad ei ole nimetatud eeldust ümber lükanud, siis tuleb eeldada, et ca 1/5 (20%) ulatuses rahuldab hageja laste vajadused vahetult. Maakohus ongi sellises ulatuses elatist vähendanud (20%
2. a miinimumelatisest 250 eurot on 50 eurot). Seega hageja väide, et maakohtu määratud elatise summa kujunemine ei ole jälgitav, ei ole põhjendatud. Riigikohtu juhiste (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p 28.2) kohaselt ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu seisukoht nt 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14). Kuivõrd kostjate seaduslikul esindajal on neli last, siis sai ta lastega seotud toetusi
3. aastal kokku 610 eurot kuus (kostjate seaduslik esindaja on sellises suuruses lastetoetuste saamist 26.11.2018 maakohtu istungil kinnitanud). Ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et praegusel juhul on alust elatise suuruse määramisel arvestada ka riiklikke toetusi, kuid seda hageja taotletust väiksemas mahus. Ehkki lähtudes perehüvitiste seaduse (PHS) §-st 15 on kõigi peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine, peab ringkonnakohus antud juhul põhjendatuks vaadata eraldi lapsetoetust ja lasterikka pere toetust, kuivõrd nimetatud toetuste maksmise alused on mõnevõrra erinevad. PHS § 17 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni ning põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. PHS § 21 lg 1 sätestab, et lasterikka pere toetuse saamise õigus on ühel vanemal, hoolduspere vanemal või eestkostjal või käesoleva seaduse § 25 lõike 1 punktis 2 või 3 nimetatud isikul, kes kasvatab peres kolme või enamat last, kes vastavad käesoleva seaduse § 17 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimustele. Kuivõrd praegusel juhul on hagejal ülalpidamiskohustus kahe lapse, kostjate seaduslikul esindajal aga nelja lapse ees, ei ole ringkonnakohtu arvates õiglane lasterikka pere toetuse arvel hageja makstavat elatist vähendada. Samas lapsetoetus on mõeldud konkreetselt selle saamise õigust omava lapse vajaduste katmiseks. Lisaks on hageja põhjendatult viidanud nn mastaabisäästule (millele Riigikohus on tähelepanu juhtinud nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 20.2), mis nelja lapse (sh kostjad on väikese vanusevahega ühest soost lapsed) koos kasvamisel ilmselgelt esineb. Lähtudes Riigikohtu selgitustest (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 18) tuleb elatise suuruse määramisel silmas pidada ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine. Ülaltoodu alusel on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud arvestada hagejalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel ka asjaolu, et osa kostjate vajadustest saab katta lapsetoetusega, 6 mida mõlemad kostjad said
4. aastal 55 eurot kuus (
5. aastal on vastav summa 60 eurot). Seega lisaks maakohtu poolt elatise vähendamisele 20% ulatuses arvestades isa poolt lastele vahetult tehtavaid kulutusi, tuleb väljamõistetavat elatist vähendada veel 25 euro (ligilähedaselt ½
6. a lapsetoetuse summast) võrra ning mõista hagejalt kummagi kostja kasuks välja elatis summas 175 eurot. Sellises suuruses elatise väljamõistmisel on ringkonnakohtu arvates kaetud kõik põhjendatud kulutused, mis tuleb kostjate ülalpidamiseks teha nende põhielukohas, arvestades, et ca 1/5 ajast ei tule emal teha kulutusi kostjate toitlustamisele, kostjate tarbitud kommunaalteenustele jms, ning asjaolu, et kostjate seadusliku esindaja peres on nelja lapse kooselamise tõttu võimalik kulud katta mõnevõrra väiksema summaga ühe lapse kohta, kui see oleks võimalik nt ühelapselises peres.
7. Ringkonnakohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks.
8. Kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja