KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-11253 Kohtukoosseis Kriminaalasi Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kaido Kaas süüdistatuna KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 3. juuni 2019 otsus üldmenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 03.06.2019 otsusega mõisteti Kaido Kaas mõlemas talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaido Kaasile oli KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuse selles, et K. Kaas kohtles Krabi Kooli tööõpetuse õpetajana selles koolis 2 korral kehaliselt vääriti 2 selle kooli õpilast: M.P. ja R..L. 7. klassi õpilasele M.P. le lõi K. Kaas 5. septembril 2016 tööõpetuse tunnis puidust pulgaga vastu pead, tekitades sel viisil kannatanule valu. Samuti 7. klassis õppinud R.L. l aga keeras K. Kaas millalgi 2016. aasta detsembris jällegi tööõpetuse tunnis sõrmed kruustangide vahele, põhjustades ohvrile valu. 2. Maakohtu seisukoht M.P. löömise süüdistuses. 2.1. M.P. löömise tõenditena tulevad kõne alla ohvri enda, R.L. ja J.V. ütlused. Tõendid ei ole A.K. ega L.J. ütlused, ehkki ka nemad üht-teist väidetava löömisega seoses kõnelesid. Nimelt rääkisid nad mõlemad sellest, mida nad olid kuulnud K. Kaasile süüks pandava löömise kohta millalgi pärast selle löömise väidetavat aset leidmist. N-ö vahendatud ütlustele (kuuldustele) aga üldjuhul tõendi jõudu omistada ei saa. Teisiti on olukord siis, kui kuuldused on võimalik paigutada mõne KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud erandi alla. A.K. ega L.J. ütlused aga viidatud erandite hulka ei liigitu. 2.2. Kokkuvõtvalt ütles M.P. järgmist. Tema oli 2016 sügisel esimest korda Krabi Koolis esimeses tunnis. Selleks tunniks oli tööõpetus. Ta toksis abiruumis ühe puupulgaga vastu riiulit. See pulk oli ümmargune, umbes 40–50 sentimeetri pikkune ja pastapliiatsist mõneti jämedam. Seepeale tuli K. Kaas, kes võttis temalt selle pulga käest ja lõi talle sellega vastu pead. Tema sai haiget. Pulk läks löögi tõttu niimoodi pooleks, et kahte poolt jäid ühendama mõned puidukiud. K. Kaas pani pulga riiulisse. Seejärel läks K. Kaas abiruumist klassiruumi. Peagi järgnes õpetajale ka M.P. . Klassiruumis tuli K. Kaas M.P. ga rääkima ja selle põhjal sai M.P. aru, et K. Kaas oli mõistnud, et M.P. d lüües oli ta talitanud valesti. 2.3. Mitmed aspektid annavad aluse uskuda, et M.P. rääkis tõtt. Nimelt on tema ütlused võrdlemisi detailsed ja vastuoludeta. Tõsi, mõnele küsimusele vastates viitas M.P. mittemäletamisele. On loogiline, et ligi kolm aastat pärast sündmust ei ole inimesel meeles kõik üksikasjad ja ta mäletab vaid mõningaid detaile (nt sellised, mida tema peab olulisteks). 2.4. Samas tekitavad M.P. mõningad väited siiski kõhklusi, millest mõned on nõrgemad, teised aga tugevamad. 2.4. M.P. kirjelduse kohaselt ei olnud löök väga tugev: tal oli küll valus, aga see valu kadus peagi ja mingit tervisekahjustust tal ei tekkinud. Mõnevõrra kummaline on seegi, et M.P. ei osanud täpselt öelda, kuidas K. Kaas temalt pulga käest võttis ja kus õpetaja tema löömise ajal paiknes. Kuivõrd need asjaolud on löömise kui keskse sündmusega väga tihedasti seotud, tunduks loogiline, et kannatanu oskaks neid täpselt kirjeldada. 2.5. Eeskätt aga annab maakohtu hinnangul M.P. öeldus kahtlemiseks aluse väidetava sündmuse toime panemise aeg: M.P. sõnul juhtus see tema Krabi Kooli esimese tunni alguses. On äärmiselt keeruline uskuda, et esimene tegu, mida õpetaja uut õpilast nähes teeb, on tollele pulgaga vastu pead löömine. Kuidagi ei saa vaadata mööda ka õpetaja taustast: K. Kaas polnud mitte noor algaja impulsiivne õpetaja, vaid aastakümneid oma tööd korrektselt teinud pedagoog, kes on ilmselt näinud tohutul hulgal õpilaste korrarikkumisi. 2.6. Maakohus leidis, et M.P. ütlused paistavad võrdlemisi usutavana. Kindlasti ei ole nad aga piisavad teo toimepanemist eitava K. Kaasi süüdi tunnistamiseks. Seda seetõttu, et oma süüd eitava inimese süüdi tunnistamine üksnes ühe inimese ütluste alusel saab olla vaid erand. See võiks tulla kõne alla eeskätt siis, kui süüstavad ütlused on igati üksikasjalikud ja loogilised ning kui süüstaja isik on kõigiti usaldusväärne ja süüstatava inimese taust pole n-ö puhas. Praegu nii ei ole. M.P. ei suutnud kõigi üksikasjade kohta ütlusi andja ja osaliselt on ütlused raskesti usutavad. M.P. isikuga seoses ei ole võimalik kaalukaid (M.P. ütluste usaldatavust puudtavaid) probleemkohti välja tuua. 2.7. Maakohus analüüsis K. Kaasi süü osas lisaks M.P. ütlustele ka R.L. ja J.V. öeldut. Maakohus leidis, et pole võimalik välistada, et R.L. on ajaga unustanud ära kõik detailid peale löömise kui kõige olulisema. Samas aga võib ütluste väga suur üldsõnalisus viidata sellele, et ütlused ei vasta tõele. Näiteks võis R.L. löömise aset leidmisest kõneleda M.P. palvel. Ei saa küll tuua välja selgelt motiivi R.L. valetamise jaoks, aga see võis olla sarnane M.P. võimaliku motiiviga. R.L. ei ole mitte M.P. ga mitte seotud kõrvaline tunnistaja, vaid M.P. endine klassikaaslane, kes lisaks sellele on samuti kannatanu ühes K. Kaasi väidetavas kuriteos. Seega tuleb M.P. d ja R.L. e lugeda ühes n-ö leeris olevateks ütluste andjateks. J.V. ütlused tekitavad mitmeid küsitavusi – nende ja M.P. ütluste vahel on mitu vastuolu. Kui M.P. sõnul toimus löömine abiruumis, väitis J. V selle olevat aset leidnud klassiruumis. M.P. sõnul oli löömiseks kasutatud pulk ümmargune, J. V aga, kes oma sõnul pulka oma käes hoides vaatles, väitis selle olnud lapiku. M.P. väitel oli löömise põhjus tema pulgaga vastu riiulit togimine, J.V. sõnutsi tingis teo aga M.P. küsimus selle kohta, kas M.P. l olnud pulk on töö 2 tegemiseks sobiv. M.P. väitel pani K. Kaas pulga pärast löömist riiulisse, J. V aga ütles, et pulk (või õigemini selle osad) jäi põrandale. Viidatud küsitavused ei võimalda maakohtu hinnangul K. Kaasi J.V. ütluste põhjal süüdi tunnistada. 2.9. Maakohus võttis seisukoha ka süüdistaja väite osas, et vähemalt kaudselt kinnitavad K. Kaasi süüd süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. Nimelt ütles K. Kaas oma ülekuulamisel järgmist: „Mulle tõesti ei meenu, kas ma olen M.P. puust pulgaga vastu pead löönud, ma ei väida, et midagi toimunud ei ole, kuid ma ei mäleta seda pulgaga löömist“. Esiteks ei saa oma süü selgelt eitamata jätmisest teha järeldust inimese süüdi oleku kohta tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Teiseks selgitas K. Kaas viidatud lauset. Nimelt märkis ta, et tema kui mitte kunagi varem kriminaalmenetlusega kokku puutunud inimene oli politseisse minnes ja seal n-ö süüdistuste laviini alla sattudes ehmunud ning et tal oli aastate jooksul poistega mõningaid füüsilisi kontakte olnud (nt kinnihoidmine) või vähemalt võisid need olnud olla (pulga ulatamine), võis ta mõelda, et ehk kunagi mingi asi tõesti juhtunud oli. See selgitus jätab õhku mõningase kahtluse: löömises vääralt süüdistatav inimene pigem eitaks löömist selgesõnaliselt, selmet hakata mingite muude kontaktide tõttu viitama sellele, et kunagi võis midagi olla. Samas ei saa siiski täielikult välistada, et ilmselt tõesti väga ehmunud olnud K. Kaas üritakski iga hinna eest valetamist vältida ja viidatud muude kontaktide aset leidmise tõttu pidas õigemaks mitte otsesõnu öelda, et talle ette heidetud tegu aset ei leidnud. 2.10. Ehkki on K. Kaasi süüle viitavaid tõendeid (eeskätt M.P. ütlused), esinevad siiski ka mitmed asjaolud, mis seavad selle süü kahtluse alla. Seetõttu pole KrMS § 7 lg-s 3 esitatud kõrge tõendamisstandardi lävend ületatud ja K. Kaas tuleb M.P. löömises juhinduvalt KrMS § 309 lg 2 alt-st 1 õigeks mõista. 3. Maakohtu seisukoht R.L. sõrmede kruustangide vahele keeramise süüdistuses. 3.1. Selle teo osas on potentsiaalsete süüstavate tõendite allikad samad, mis M.P. d puudutanud süüdistuses: R.L. , M.P. ja J.V. ütlused. Seepärast kehtib tõendite hindamise osas üldises plaanis suuresti sama, mida eelnevalt märgiti: ütluste andjad on n-ö ühes laagris ja see sunnib paratamatult suhtuma ütlustesse mõneti kriitilisemalt kui seda tuleks teha olukordades, kus ütlusi annavad (
- ka)inimesed, kes ei ole teo toimepanija või ohvriga (tihedalt) seotud. 3.2. Selle süüdistuse puhul on poiste ütluste kokku langev osa mõneti suurem kui M.P. d käsitleva süüdistuse juures. Kõik ütluste andjad viitasid sellele, et sündmus juhtus õppeklassis. R.L. olevat mänginud kruustangidega: keeras kruustangid võrdlemisi kinni ja pani seejärel ühe käe sõrmed sinna vahele. Seejärel olevat K. Kaas kruustange nii keeranud, et R.L. sõrmed jäid kinni. K. Kaas ütles R.L. le midagi taunivat tööriistadega mängimise kohta. Maakohus leidis, et esineb ka mitmeid küsitavusi seoses nende ütlustega. Kõigepealt ei saa jätta päris tähelepanuta M.P. väidet, et „[…] ma ei ütle midagi kindlat, kui Renat kinnitab täpselt sama asja[,] siis see oli nii, kui ei[,] siis võib-olla“. On igati mõeldav, et selle lausega mõtles M.P. järgmist: minul see asjaolu enam päris täpselt meeles ei ole; siiski tundub mulle, et nii oli; ilmselt teab seda aga täpsemalt R.L. , sest tema puutus sellega vahetult kokku. Samas jääb siiski mõningane kahtlus, kas ei või see lause viidata sellele, et M.P. ja R.L. leppisid kokku mingi vale ja M.P. l olid mõned selle vale detailid meelest ära läinud või ei olnudki poisid kõiki üksikasju läbi rääkinud. Ka esineb ütluste vahel vastuolusid. M.P. väitel rääkis K. Kaas tööriistadega mängimise lubamatusest enne R.L. sõrmede kruustangide vahele keeramist, R.L. sõnutsi aga pärast seda. 3 J. V esialgu selle ütlemise aega ei mäletanud (, aga pärast väitis, et see juhtus peale kruustangide keeramist. R.L. ja M.P. väitsid end olevat istunud ühes ja samas kohas. J.V. sõnul ütles R.L. „ai“. R.L. aga seda ei väitnud, vaid ta olevat oma sõnul K. Kaasilt hoopiski küsinud, kas too kõvemini keerata ei jõuagi. Selle küsimist ei kinnita ei J. V ega M.P. . R.L. sõnul leidis juhtum aset tunni alguses, J.V. väitel aga vahetult enne tunni lõppu. 3.3. Need vastuolud puudutavad teo endaga võrreldes sekundaarse tähtsusega asjaolusid. On loomulik, et ca kaks ja pool aastat pärast sündmust mingid vähetähtsaid detaile puudutavad mälestused osaliselt hägustuvad ja inimene usub end olevat tajunud midagi sellist, mida ta tegelikult ei tajunud: nt küll kuulis, et keegi midagi ütles, aga mäletab valesti, et seda öeldi enne mingit sündmust, ehkki tegelikult toimus ütlemine pärast (või vastupidi). Tõsisemat laadi vastuoluna peab ära märkima siiski J.V. ja R.L. lahknevad ütlused puutuvalt kruustangide lahti keeramisse. Tundub loogiline, et R.L. mäletab, mil moel ta kruustangidest vabaks sai. Sellisel juhul aga on mõneti arusaamatu, miks ei kinnita J. V, et just tema keeras kruustangid lahti. 3.4. Maakohus leidis siinkohal, et ei saa jätta arvesse võtmata, et lahknevused mitme inimese ütlustes võivad viidata ka sellele, et keegi midagi valetab. Selle kontrollimine, kas valetamine tõesti esineb või mitte, muutub aga väga keeruliseks, kui ütlused on väga napid. Praegu langevadki poiste ütlused kokku väga väheses: K. Kaas keeras õppeklassis kruustangidega mänginud R.L. sõrmed kinni ja ütles midagi tööriistadega mängimise ekslikkuse kohta. Mitmete detailide osas on aga vastuolusid. Seepärast tuleb maakohtu hinnangul tõdeda järgmist. Poiste kokku langev jutt paistab loogiline ja vastuolud ning paljude detailide mitte-teadmine võivad olla seletatavad unustamisega. Siiski ei ületa kokku langevad ütlused oma nappuse tõttu seda määra, mis on KrMS § 7 lg-s 3 inimese süüdi mõistmiseks ette nähtud. Ehkki on keeruline näha, miks peaksid poisid valetama, ei saa seda täielikult välistada. Seetõttu ei ole K. Kaasi võimalik süüdi tunnistada ning ta tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1alusel õigeks mõista. 3.5. Maakohus märkis muuhulgas ka, et isegi kui K. Kaas oleks talle ette heidetava teo toime pannud, ei saaks seda tõenäoliselt pidada kuriteoks. Nimelt ütles R.L. kõigepealt, et ta ei saanud eriti haiget, oli mingi valutunne, ent lisas hiljem, et valuks ta seda ei nimetaks: sõrmed olid lihtsalt millegi vahel. Niisugusel juhul ei oleks võimalik rääkida KarS § 121 lg 1 objektiivse koosseisu täitmisest: kannatanu ei tundnud valu. Aga isegi kui „mingit valutunnet“ jaatada (ja see oleks KrMS § 7 lg-t 3 silmas pidades väga problemaatiline), ei pruugiks see ikkagi koosseisu täita. Nimelt ei ole Riigikohtu hinnangul võimalik pidada kehaliseks väärkohtlemiseks madala intensiivsusega kehalisi mõjutamisi: vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 11 jj. või RKKKo 3-1-1-76-16, p 12. Niisuguses olukorras ei oleks võimalik kõneleda ka kehalise väärkohtlemise katsest. Olukorras, kus inimene tema sõrmede kruustangide vahele keeramise korral valu ei tunne (või kuigivõrd ei tunne), ei saa keeramine olla intensiivne. See on mõistetav ka keeraja jaoks. Lisaks saaks tugineda sellele, et kruustangid olid puidust ehk nende kinni keeramisel tekib valu ilmselt mõneti hiljem, kui ta tekiks metallist ehk ülimalt jäigast materjalist ning eeldatavasti (võrdlemisi) teravate äärtega kruustangide kinni keeramisel. Lähtuvalt KrMS § 7 lg-st 3 oleks niisiis sellises olukorras keeruline omistada teo toimepanijale ohvrile valu tekitamise tahtlust. 4. Tartu Maakohtu 03.06.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, kes palub tühistada maakohtu õigeksmõistva otsuse ja karistada K. Kaasi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 30 päevamäärase rahalise karistusega, s.o 1212,30 euroga. Maakohus ei 4 ole hinnanud tõendeid ühekülgselt, kohtu järeldused on meelevaldsed, ei ole kooskõlas uuritud tõenditega ega faktiliselt asjaoludega ning seega on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 4.1. Maakohus on oletanud, miks kannatanu või tunnistajad on valetanud. Valetamise motiiv ei saa olla oletuslik. Ei ole põhjust arvata, et õpilased olid just selle õpetaja osas vaenulikult meelestatud. Samuti olid hilisemad suhted näiteks M.P. l õpetajaga sõbralikud. Kirjeldatud teod on niivõrd erilised, eriti sõrmede kruustangide vahele keeramine, mistõttu ei ole usutav, et poisid selle välja mõtlesid. Tunnistajate ütlustes kahtlemine ei ole põhjendatud üksnes seetõttu, et nad käisid ühes klassis. Prokurör märgib, et jääb mulje, et kohus on olnud mõjutatud sama kooliga seotud teise kriminaalasja arutamisest ning on kujundanud selle pinnalt eelarvamuse kannatanute suhtes, kuigi tolles kriminaalasjas ei olnud kannatanud M.P. ja R.L. . Maakohus on lähtunud kannatanute ja tunnistajate ütluste hindamisel samadest seisukohtadest nagu kriminaalasjas nr 1-17-10783, lugedes kannatanute ja tunnistajate ütlused ebausaldusväärseteks. 4.2. M.P. osas puuduvad tõendid, mille pinnalt asuda seisukohale, et kannatanul on kalduvus valetada. Kõige rohkem on maakohtus kahtlusi tekitanud asjaolu, et kannatanu sõnul toimus löömine tema Krabi Kooli esimeses tunnis. Just sellepärast ongi sündmus kannatanule nii detailselt meelde jäänud, et see oli tema esimene tööõpetuse tund Krabi Koolis ja esimene kokkupuude selle õpetajaga. Nagu kannatanu selgitas, eelnes löömisele tema poolt pulgaga vastu kappe toksimine, mis tingis õpetaja taolise reaktsiooni. Seega polnud rünne suunatud isiklikult M.P. vastu, vaid korda rikkunud ja omavoliliselt materjaliga mängiva õpilase vastu. Seega pole määrava tähtsusega, kas õpetaja näeb õpilast esimest või mitmendat korda. Selline põhjendus, et juba õpetaja isik- tegemist kogenud ja kaua töötanud pedagoogiga, mitte noore ja impulsiivsega – välistab sellise käitumise, pole samuti asjakohane. Sama hästi võib järeldada, et kaua aega koolis töötanud pedagoogil on nö „närvid läbi“, mistõttu ta ei suuda end talitseda või siis kasutab aegunud kasvatusmeetodeid ja enesekehtestusvõtteid, mis aastaid tagasi ei olnud nii taunitud kui tänapäeval Midagi kummalist pole ka selles, et kannatanu ei osanud täpselt öelda, kus õpetaja löömise ajal paiknes. Selle täpne ja arusaadav kirjeldamine, kus keegi löömise hetkel paiknes, ongi keeruline, sellega võib hätta jääda ka täiskasvanud inimene. Kannatanu on kogu aeg rääkinud peenikesest pulgast, mis oli läbimõõdult natuke pastapliiatsist jämedam. Kannatanu sõnul talle kohtus kaitsja poolt näidatud pulkade hulgas täpselt sellist ei olnud, tema poolt väljavalitud pulgast oli löömiseks kasutatu peenem. Seega on kohtuotsuses toodud läbimõõt (ca 1,5
- cm)oletuslik ning ka kohus ise on pidanud võimalikuks, et tegemist oli praagiga, mis kergemini murdus. Kannatanu löömisele ei eelnenud mingit sellist tegevust, mis tõmmanuks õpilaste tähelepanu, seega pole midagi imelikku selles, et R.L. selle kohta midagi öelda ei osanud. Talle jäi meelde ainult löömise fakt kui tavapäratu tegevus õpetaja poolt. Asjaolu, et J.V. ütlused löömisele eelneva kohta ei ole eluliselt usutavad, ei kahanda kuidagi kannatanu loogiliste ütluste usaldusväärsust. Täiesti mõistetav on, et peaaegu kolm aastat hiljem tunnistajad ei mäleta enam täpselt, kummas tööõpetuse ruumis see sündmus toimus. Suurem osa ajast toimusid tunnid ruumis, mida kohtuotsuses on nimetatud klassiruumiks, seega seostavad tunnistajad ka seda sündmust klassiruumiga. R.L. möönis juba ise, et ta võib eksida ja ruumi osas ta kindel ei ole. Tööõpetuse tund on sedalaadi tund, kus õpilased ei istu kogu aeg oma kohal, teatav liikumine käib selle tunni juurde. Seega ei saa väita, et keegi istus seljaga kuhugi poole ja mingil juhul ei saanud selja taha näha. 5 Asjaolu, et kannatanu on toimunust samamoodi rääkinud mitmele teisele inimesele, suurendab tema ütluste usaldusväärsust. Tunnistajate A.K. ja S. P. ütlused on käsitatavad kaudsete tõenditena, mis kinnitavad kannatanu M.P. ütluste usaldusväärsust (RKKKo nr 3-1-1-73-15, 1-15-10967). Tunnistaja S. P ei mäletanud enam, mis pahandust tema vend tunnis tegi ja võis teda segi ajada R.L. ga, aga ta kinnitas, et õpetaja K. Kaasi käest küsis ta M. löömise kohta. Õpetaja vastusest, et M. oli ise süüdi, saab järeldada, et taoline intsident aset leidis. On loogiline, et S. P. päris õpetajalt oma venna, mitte võõra õpilase kohta, seda enam, et R.L. õpetaja ei löönud. 4.3. Ka R.L. episoodi osas on maakohus teinud meelevaldseid oletusi valetamise osas, kuigi kannatanu ja tunnistajate ütlused langevad kokku. Süüteokoosseis on täidetud ka vähese valu põhjustamisega kui selline tagajärg tundub reaalne objektiivsele kõrvalseisjale. Objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu täiesti reaalseks tagajärjeks kui õpetaja keerab 14-aastase õpilase sõrmed kruustangide (ka puidust kruustangide) vahele kinni. Ei ole oluline, kui pika- või lühiaegne see valuaisting on. Kannatanu on kogu kriminaalmenetluse jooksul väitnud ja kinnitas ka kohtus, et väga haiget ta sõrmedele ei saanud, aga natukene valus ikka oli. Pärast korduvaid küsimusi valu kohta, on kannatanu lõpuks arvanud, et valuks ei saa seda tunnet ehk nimetada. Pole ka välistatud, et varsti 17aastaseks saav noormees ei tahtnud kohtus jätta endast viriseja muljet ja tunnistada, et tal valus oli. 4.4. Süüdistatav on kehalise väärkohtlemise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Oma kogemustele tuginedes sai süüdistatav aru ja leppis sellega, et tema tegevus võib põhjustada õpilasele valu või isegi vigastuse. Keerates õpilasest möödudes käigu pealt kruustange kinni, ei ole võimalik keerata nii täpselt ja sellise arvestusega, et kindlasti haiget ei saa. Lisaks sellele olid R.L. endal juba kruustangid selliselt kinni keeratud, et sõrmi ei saanud ära tõmmata, seega polnudki valu põhjustamiseks enam palju vaja juurde keerata. Seega kui asuda seisukohale, et kannatanu valu ei tundnud, on tegemist kehalise väärkohtlemise katsega. Kahtlused, mis kummutavad süüdistuse, ei ole mitte igasugused kahtlused, vaid siiski mõistlikud ja piisavalt kaalukad. Selliseid kahtlusi käesolevas kriminaalasjas ei ole. Iga üksiku tõendi võib detailides kahtluse alla seada, aga hinnates kogumis kannatanute ja tunnistajate ütlusi, kinnitavad need süüdistuses nimetatud tegude toimumist. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 5. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioon tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata, kuna apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. KrMS § 326 lg 3 alusel võib ringkonnakohus apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. 6. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohus on põhjendatult K. Kaasi õigeks mõistnud, kuna olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt asuda seisukohale, et K. Kaas on toime pannud süüdistuses märgitud teod. 6 Seejuures on maakohus väga põhjalikult analüüsinud olemasolevaid tõendeid ning toonud välja nendega seotud usutavuse ja usaldusväärsuse probleeme ning esinevaid vastuolusid. Teatud määral on ütlused „ei mäleta“ põhjendatud sündmuste toimumisega 2016 aastal, kuid nagu maakohus on välja toonud, siis on lahknevusi ka süüdistuse osas olulistes tähtsust omavates asjaoludes. Apellatsioonis väljatoodu ei anna alust maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumiseks, maakohtu otsuse tühistamiseks, süüdistatava süüdimõistmiseks KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Maakohus on põhjalikult käsitlenud, miks kannatanu ja tunnistajate ütlused ei anna küllaldast vajalikku kinnitust, et K. Kaas tuleks esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Apellatsioonis toodud väited kohtuniku erapooletuse osas, on põhjendamatud. Tutvudes maakohtu otsusega, ei saa asuda seisukohale, et kohtunik poleks analüüsinud tõendeid nõuetekohaselt. Arusaamatuks jääb ka prokuröri viide teisele kriminaalasjale, mida arvestades apellatsioonis esitatud seisukohti on menetlenud sama kohtunik. Asjaolu, et tolles viidatud kriminaalasjas ei olnud samuti kannatanute ja tunnistajate ütlused usaldusväärsed, ei ole kuidagi ülekantavad käesolevasse kriminaalasja. Enamgi veel, prokurör on ka ise välja toonud, et käesoleva asja kannatanud ei olnud tolles asjas kannatanud. Oluline on asjas näha ja hinnata ka tervikpilti, mitte keskenduda liigselt n-ö ühele sõnale või detailile. Maakohus on seda teinud, kuid sama ei saa öelda prokuröri apellatsioonis toodud argumentide osas. Maakohus on põhjalikult käsitlenud nii kannatanute kui ka tunnistajate ütlusi ja seda mõlemas episoodis. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud apellatsioon alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Apellatsioonis esitatud seisukohad valu tundmise osas on üksnes oletuslikud. Kannatanu R.L. on välja toonud, et ta ei ole valu tundnud või seda ei saa valuks nimetada. Seetõttu on pelgalt oletuslik prokuröri väide, et ei ole välistatud, et R.L. ei tahtnud valu osas jätta viriseja muljet ja tunnistada, et tal valus oli. Märkida tuleb ka süüdistuses kirjeldatud sündmusest möödunud ajafaktorit ja selle mõju objektiivsele tõendusteabele, mis on samuti on kahandanud K. Kaasi süüdi tunnistamise perspektiivi. Esitatud apellatsioon jääb edutuks. 7. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaatamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 7