Obsah (4)

§ 1573§ 65§ 137§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 18. aprill 2019 Kriminaalasja number 1-18-7777 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

§ 1573järgi RESOLUTSIOON: 1.

Viru Maakohtu

1. jaanuari 2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
2. Tagastada Arseni Jakovlevile kaks kirja koos ümbrikega, millised olid esitatud koos apellatsiooniga.
3. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt K. Kooga Advokaadibüroo kaudu 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, vandeadvokaat Kaido Koogale süüdistatav Arseni Jakovlevile määratud korras kaitse teostamise eest.
4. Menetluskulud jäävad Arseni Jakovlevi kanda. Süüdistatav Arseni Jakovlevil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
5. Arseni Jakovlevi süüdistatakse

§ 1573

järgi selles, et tema, kandes karistust Viru Vanglas asukohaga Ülesõidu 1, Jõhvi linn, saatis alates 2017 juulist kuni 2017 oktoobrini järjepidevalt ja korduvalt oma endise elukaaslase D.K. kodusele aadressile XX Tallinn lihtkirju. Lihtkirjad saadeti D.K. kodusele aadressile järgmistel kuupäevadel: 09.07.2017, 13.07.2017, 18.07.2017, 28.07.2017, 02.08.2017, 09.08.2017, 16.08.2017, 20.08.2017, 24.08.2017, 29.08.2017, 03.09.2017, 14.09.2017 ja 21.09.2017. Lisaks saadetud lihtkirjadele, helistas järjepidevalt ja korduvalt vangla poolt väljastatud Elisa kõnekaardi numbrilt + 372 8203 4113 D.K. isiklikule telefoninumbrile + 372 XX, kui ka töönumbrile + 372 XX. A. Jakovlevi poolne pidev kontakti otsimine toimus kannatanu tahte vastaselt, mille tulemusel D.K. blokeeris A. Jakovlevi vanglasisese telefoninumbri + 372 8203 4113, kuid A. Jakovlev jätkas kontakti otsimist kannatanuga kolmandate isikute kaudu, saates läbi nende D.K. sõnumeid. Eelnimetatud tegevusest tunneb kannatanu, et A. Jakovlev sekkub häirivalt tema eraellu ning tekitab seeläbi kannatanule psühholoogilisi kannatusi ja hirmutunnet. Seega pani A. Jakovlev toime

§ 1573

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isikuga korduva ja järjepideva kontakti otsimise ning isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, kui selle eesmärk või tagajärg oli teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub

§-s 137 sätestatud süüteokoosseis. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 2. Viru Maakohtu 07.01.2019 otsusega karistati A. Jakovlevi

§ 1573

järgi 6 kuu vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 23.02.2015 otsusega mõistetud karistus 15 aastat 9 kuud 27 päeva vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 16 aastat 3 kuud 27 päeva vangistust. Alates 08.01.2019 jääb A. Jakovlevil kanda 11 aastat 4 kuud 19 päeva vangistust. 2.

1. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et kannatanu ja süüdistatava näol on tegemist endiste elukaaslastega, kelle suhted lõppesid veebruaris
2. Samuti leiab maakohus, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et perioodil juuli 2017 – oktoober 2017 saatis süüdistatav kannatanule järjepidevalt ja korduvalt lihtkirju, helistas ning otsis kontakti kolmandate isikute kaudu. Seda asjaolu tõendavad nii süüdistatava enda seletused kui ka kannatanu ja tunnistaja ütlused ning maakohtule esitatud kirjalikud tõendid. 2.
3. Käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas süüdistatava tegudega on täidetud süüteokoosseis. 2.2.
4. Koosseisu esimene element – teisele isikule suunatud tegu. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kõik A. Jakovlevile inkrimineeritud teod olid suunatud D.K. . Süüdistatav kinnitas ise maakohtu istungil, et peale 01.07.2017 helistas ta korduvalt kannatanule, kirjutas umbes 10 kirja ja palus ka kolmandatel isikutel, sh oma emal, võtta kannatanuga kontakti. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatav saatis lihtkirjad tema tollasele kodusele aadressile, helistas nii isiklikule- kui töötelefonile ja edastas sõnumeid kolmandate isikute kaudu. Maakohtule esitatud fototabelitest nähtuvad muuhulgas kannatanu mobiiltelefonile kolmandate isikute poolt süüdistatava palvel saadetud sõnumid, samuti otsis süüdistatav kannatanuga kontakti läbi oma ema, mida kinnitasid maakohtu istungil süüdistatav ise ja tunnistaja S.J. 2 2.2.
5. Koosseisu teine element – korduv või järjepidev tegu. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav saatis kannatanule kirju korduvalt ja helistas samuti korduvalt. Maakohus leiab, et tõendatud on ka tegevuse intensiivsus. Maakohtule esitatud fototabelitest nähtub muuhulgas, et süüdistatav on kannatanule helistanud näiteks
6. oktoobril 3 korda,
7. oktoobril 18 korda,
8. oktoobril 4 korda,
9. oktoobril on tehtud kõned kell 14.43 ja kell 19.33,
10. oktoobril kell 10.43, kell 10.44 ja kell 19.33,
11. oktoobril kell 8.
12. Maakohtule esitatud kirjad on süüdistatava poolt kannatanule saadetud 17.08.2017, 27.08.2017 (jätkub 28.08.2017), 03.09.2017, 21.09.
13. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et A. Jakovlev on saatnud D.J. nimele aadressile XX Tallinn lihtkirjad 03.07.2017, 09.07.2017, 13.07.2017, 18.07.2017, 02.08.2017, 09.08.2017, 16.08.2017, 20.08.2017, 24.08.2017, 29.08.2017, 03.09.2017, 14.09.2017, 21.09.
14. Et tegemist on kannatanu D.K. ga, nähtub samast asitõendi vaatlusprotokollist, kus on D.K. elukohaks tema poolt süüdistatavale saadetud kirjades märgitud sama aadress. Kannatanu kinnitas ka ise maakohtu istungil, et süüdistatav nimetas kirjades teda enda perekonnanimega. Maakohus leiab, et selline tegude kogum on ilmselgelt keskmisele mõistlikule inimesele kannatanuga võrdses olukorras oluliselt häiriv. 2.2.
15. Koosseisu järgmine element on teise isiku tahte vastane tegu. Maakohus leiab, et siinkohal vaidlust käesolevas kriminaalasjas ei ole. Kannatanu ütlustest maakohtu istungil nähtub üheselt mõistetavalt, et ta andis süüdistatavale selgesõnaliselt teada, et ei soovi mingit suhtlust ei kirja ega telefoni teel. Süüdistatav kinnitas ise maakohtu istungil, et kannatanu ütles talle, et ta rohkem ei helistaks. Tunnistaja S. J. ütlustest maakohtu istungil nähtub, et kannatanu ütles talle, et süüdistatava kontakteerumine häirib teda. Lisaks eelpooltoodule nähtub tahtevastasus ka asjaolust, et kannatanu blokeeris vangla telefoninumbri, millelt süüdistatav pidevalt helistas ning müüs korteri ja kolis mujale elama, ütlemata süüdistatavale oma uut aadressi. Oma uut aadressi ei soovinud kannatanu sõnaliselt nimetada ka maakohtu istungil, paludes kohaldada KrMS § 37 lg 3 ja § 74 lg
16. Teise isiku eraellu sekkumine on antud sättes sisustatud kolme tegevusena – kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil tema eraellu sekkumine. See loetelu ei ole suletud, tegemist võib olla igasuguse eraellu sekkumisega, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku oluline häirimine. Maakohus leiab, et helistades, saates kirju posti teel ja sõnumeid kolmandate isikute kaudu niivõrd intensiivselt, on igal juhul tegemist teise isiku eraellu sekkumisega. Maakohus nõustub siinkohal ringkonnaprokuröri seisukohaga, et ilmselgelt oli tegemist eesmärgiga hirmutada kannatanut ja avalikustada tema kohta alandavaid andmeid, mis kokkuvõttes võib rikkuda kannatanu elu. See nähtub süüdistatava poolt 17.08.2017, 21.09.2017 kannatanule saadetud kirjadest, mille tsitaadid on maakohtu lahendis täpsemalt kirjas. Maakohus nõustub küll kaitsjaga selles, et süüdistatava poolt kannatanule saadetud kirjades on juttu ka varast ja sõiduautost, kuid ei nõustu selles osas, et kirjade saatmise eesmärk oligi vaid lahendada vaidlus seoses varaga. Süüdistatava enda viited maakohtu istungil sellele, et tema eesmärk oli kätte saada talle kuuluv sõiduauto Volkswagen Passat, jäävad maakohtule arusaamatuks, kuna esitatud sõiduauto registreerimistunnistuse kohaselt kuulub nimetatud sõiduauto D.K. . 2.2.
17. Kuriteokoosseisu viimane oluline element on eesmärk või tagajärg teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine. Käesolevas kriminaalasjas nähtub kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlustest, et süüdistatava poolt saadetud kirjade, telefonikõnede ja kolmandate isikute poolt saadetud sõnumite tõttu tundis ta hirmu, kuna elas üksinda ja esimesel korrusel. Hirm on iseenesest sügavalt subjektiivne nähtus ja hirmutunde tekkimine väga individuaalne. Siiski ei ole antud 3 kuriteokoosseisu eesmärk kaitsta kannatanut mitte üksnes hirmu eest tema füüsilise turvalisuse pärast, vaid ka sissetungi eest kannatanu psühholoogilisse ruumi. Antud kriminaalasjas puudub maakohtul igasugune alus mitte usaldada kannatanu ütluseid hirmu tundmise osas.

§ 137sätestatud süüteokoosseis antud kriminaalasjas puudub.

2.2.

1. PS § 26 sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. A. Jakovlev sekkus pidevate kirjade saatmistega, helistamistega ja kolmandate isikute kaudu sõnumite saatmisega D.K. eraellu ning tema tegevuse tagajärjena oli kannatanu elu oluliselt häiritud, tal oli stress ja ta tundis hirmu. Sellise tegevusega väljus süüdistatav sotsiaalselt aktsepteeritava käitumise raamidest. 2.2.
2. Maakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et ahistava jälitamise objektiivne koosseis ei ole täidetud. Maakohus leiab, et antud süüdistatava puhul on tema poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritud õigesti. Süüdistatav A. Jakovlevi käitumises esinevad käesolevas kohtuotsuses ülalpoolviidatud kohtulikus menetluses avaldatud tõenditele tuginedes talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. 2.
3. Maakohus leidis, et ahistav jälitamine on A. Jakovlevi poolt pandud toime otsese tahtlusega. Süüdistatav seletas maakohtu istungil ise, et saatis kannatanule korduvaid kirju ja helistas korduvalt, sealhulgas mitu korda päevas, samuti saatis sõnumeid kolmandate isikute kaudu, kuid tema eesmärgiks ei olnud mitte kannatanu hirmutamine ja alandamine, vaid oma vara tagasisaamine. Maakohus peab siinjuures oluliseks märkida, et isiku kriminaalkorras vastutusele võtmiseks

§ 1573

järgi ei ole vajalik ilmtingimata isiku hirmutamine ja alandamine, kuna süüteokoosseis on täidetud ka juhul, kui on tõendamist leidnud, et teo toimepanija eesmärgiks või tagajärjeks oli kannatanu eraellu sekkumine. Käesoleval juhul on antud tagajärg tuvastatud. Süüdistatav pidi aru saama ja möönma, et tema sedavõrd intensiivne kontakteerumine kannatanuga on häiriv. 2.

1. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitse- või hädaseisundis. 2.
2. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. Maakohus on seisukohal, et rahalise karistuse mõistmine A. Jakovlevile ei ole millegagi põhjendatud ning selline karistus ei vastaks karistamise eesmärkidele ja ei avaldaks süüdistatavale piisavat eripreventiivset mõju. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. A. Jakovlevi näol on tegemist isikuga, kes kannab reaalset pikaajalist vangistust. Käesoleva kriminaalasja kontekstist nähtuvalt on tal ka finantsprobleemid, piisav legaalne sissetulek kinnipeetaval puudub. Mõistes käesoleval ajal A. Jakovlevile karistuseks rahalise karistuse, jääb see suure tõenäosusega tasumata ja täitmata rahaliste vahendite ebapiisavuse tõttu. Sel juhul jäävad saavutamata ka karistuse eesmärgid. Lisaks sellele arvestab maakohus siinkohal ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevaid kriminaalmenetluse kulude summasid. A. Jakovlevi vabastamine karistuse kandmisest tingimisi ei ole võimalik, kuna ta kannab käesoleval ajal varasema kohtuotsusega mõistetud vangistust, seega tuleb A. Jakovlevile karistuseks mõistetud vangistus ära kanda reaalselt. Käesolevas kriminaalasjas ei tuvastanud maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Selliseid asjaolusid ei toonud välja ka ringkonnaprokurör. 4 Seetõttu ei nõustu maakohus ringkonnaprokuröriga selles osas, et käesoleval juhul on põhjendatud mõista süüdistatavale karistuseks vangistus alla sanktsiooni keskmise määra. A. Jakovlevi puhul on tegemist isikuga, kes on korduvalt kriminaalkorras karistatud, käesoleval ajal kannab ta Viru Vanglas pikaajalist vangistust.

§ 56mõtte kohaselt peab süüdistatav vastutama toimepandud teo eest.

A. Jakovlevi näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik episood. Seetõttu leiab maakohus, et karistuse eesmärke on A. Jakovlevi puhul võimalik saavutada vaid reaalse vangistuse mõistmisega, kuid mitte alla sanktsiooni keskmise määra. A. Jakovlevi käitumises väljendub maakohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et A. Jakovlev ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuste tähendusest. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses ning ka reaalse vangistuse kandmise ajal on A. Jakovlev jätkuvalt ohuks õiguskorrale. A. Jakovlev ei suuda käituda õiguskuulekalt isegi vangistuses ega pea lugu ühiskonnas omaksvõetud põhiväärtustest. Maakohus leiab, et karistades süüdistatavat ringkonnaprokuröri pakutud määras alla sanktsiooni keskmise määra, ei täida mõistetav karistus oma eesmärki eripreventiivses mõttes, st et saavutatud ei oleks võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Vangistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus ka seda, et tegemist ei olnud mõne kirja ja mõne telefonikõnega. Viru Vanglas kinnipeetava registreerimislehest ja fototabelitest, mis olid tehtud kannatanu mobiiltelefonist, nähtuvad arvukad saadetud kirjad ja tehtud telefonikõned. Samuti arvestab maakohus karistuse suuruse mõistmisel ka seda, et lisaks otsestele kontaktidele häiris süüdistatav kannatanu elu ka kolmandate isikute kaudu. Arvestades toimepandud kuriteo raskust, laadi, asjaolusid, süüdistatava isikut ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab maakohus, et põhjendatud on mõista A. Jakovlevile karistuseks vangistus sanktsiooni keskmises määras, s.o 6 kuud vangistust. Samuti tuleb moodustada liitkaristus

§ 65lg 2 alusel.

Apellatsioonid

1. Viru Maakohtu 07.01.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Jakovlevi kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus otsus ja mõista A. Jakovlev õigeks. Viru Maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Maakohtu kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik, maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 3.
2. Apellant leiab, et A. Jakovlevile esitatud süüdistus on puudulik, sest see ei vasta kuriteo koosseisu objektiivsetele tunnustele. A. Jakovlevile esitatud süüdistuses on loetletud tema teod, milles teda süüdistatakse ja süüdistuse lõpus on märgitud, et eelnimetatud tegevusest tunneb kannatanu, et A. Jakovlev sekkub häirivalt tema eraellu ning tekitab seeläbi kannatanule psühholoogilisi kannatusi ja hirmutunnet. Süüdistuse kohaselt pani A. Jakovlev toime

§ 1573

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isikuga korduva ja järjepideva kontakti otsimise ning isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise, kui selle eesmärk või tagajärg oli teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub

§-s 137 sätestatud süüteokoosseis. 5

§ 1573

koosseisul on kolm teoalternatiivi – 1) teise isikuga korduv või järjepidav kontakti otsimine, 2) tema jälgimine, 3) muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine. Süüdistuse kohaselt on nimetatud neist kaks tegevust – 1) korduv ja järjepidav kontakti otsimine 2) isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine. Esimene süüdistuse puudus on selles, et seaduse järgi on võimalik kas korduv või järjepidav kontakti otsimine. Süüdistus pole suutnud otsustada, kummaga oli tegemist. Kohus ei ole sellele puudusele tähelepanu pööranud, otsuse põhjenduses on märgitud ainult korduv ähvardamine. Teine süüdistuse puudus on see, et seaduses ei ole sellist tegu nagu isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, seadus räägib kontakti otsimisele ja jälgimisele lisaks muul viisil eraellu sekkumisest ning süüdistusest peab olema arusaadav, millised teod liigitatakse kontakti otsimise, millised jälgimise ja millised muul viisil eraellu sekkumise alla. Süüdistusest ei ole võimalik aru saada, millised A. Jakovlevi konkreetsed tegevused moodustavad kontakti otsimise, jälgimise või muul viisil eraellu sekkumise. 3.

1. Maakohus on oma otsuses kolm teoalternatiivi ära märkinud, kuid järgnev maakohtu järeldus on puudulik. Maakohus leidis, et helistades, saates kirju posti teel ja sõnumeid kolmandate isikute kaudu niivõrd intensiivselt, on igal juhul tegemist teise isiku eraellu sekkumisega. 3.
2. A. Jakovlevi tegevuses ei olnud teise isiku hirmutamise, alandamise või muul viisil oluliselt häirimise eesmärki. 3.
3. Süüdistatava ainus eesmärk suhtlemisel kannatanuga oli lahendada omavahelised varalised vaidlused. Kõik kirjad ja kõned olid tehtud selle eesmärgiga. Kirjades kasutatud mõningad väljaütlemised võisid olla kannatanule ebameeldivad, kuid neil oli siiski ainult varavaidluse lahendamise eesmärk. Ka häbistavate andmete avaldamise ähvardus ei ole alandamine, vaid on survevahend soodsaks varajagamiseks. Ühekülgne on maakohtu järeldus, et maakohtule on arusaamatud süüdistatava viited oma eesmärgist saada kätte sõiduauto Volkswagen, kuna registreerimistunnistuse kohaselt kuulub sõiduauto D.K. . D.K. ütluste kohaselt luges ta kõiki tema kasutuses olnud kolme sõiduautot (sh Volkswagenit) süüdistatava ja enda ühisvaraks. 3.
4. A. Jakovlevile etteheidetavad teod ei saanud kannatanut oluliselt häirida. A. Jakovlevi puhul tuleb silmas pidada, et ta viibib juba aastaid vangistuses ja tema võimalused kedagi ahistavalt jälitada on väga piiratud. Kui D.K. ei oleks soovinud süüdistatavaga suhelda, olid tal kõik võimalused seda suhtlust vältida. D.K. poleks pidanud lugema süüdistatava saadetud kirju, lugema SMS-sõnumeid ega vastu võtma tema telefonikõnesid. Vastavalt kannatanu ütlustele ta seda tegigi, näiteks blokeeris süüdistatava telefoninumbri. 3.
5. A. Jakovlev ei suhelnud kannatanuga häirivalt läbi kolmandate isikute. Süüdistuses heidetakse A. Jakovlevile ette, et ta jätkas kontakti otsimist kannatanuga läbi kolmandate isikute, saates läbi nende D.K. sõnumeid. Kohtuotsuses heidetakse ette ka kontakti otsimist läbi ema, kuid kannatanu seda kontakti küll häirivaks ei pidanud. Muid kontakte läbi kolmandate isikute süüdistatav eitas. 3.
6. A. Jakovlevile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Maakohus on kaalunud otsuses ka rahalise karistuse mõistmise võimalust, kuid leidis, et mõistes käesoleval ajal A. Jakovlevile rahalise karistuse, jääb see suure tõenäosusega tasumata. See maakohtu seisukoht ei vasta seadusele, rahalise karistuse tasumise võimalikkus ei oma karistusliigi valiku juures mingit tähtsust. Rahalise karistuse mittetasumisel on see võimalik asendada vangistusega. 6
7. Viru Maakohtu 07.01.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni koos lisadega ka süüdistatav A. Jakovlev, kes palub ennast täielikult õigeks mõista ja taastada õiglus. Täiendavalt leidis süüdistatav veel, et ka arvestades tema poolt läbielatut ja kannatanu poolt põhjustatut, tuleks menetluskulud jätta riigi kanda. Apellatsioonis leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 4.
8. Esitatud süüdistus on põhjendamatu ning maakohus ignoreerib kõiki tõendeid, mis viitavad A. Jakovlevi süütusele. Süüdistatav peab lubamatuks, et maakohus ei ole võtnud vastu süüdistatava kirju selle kohta, et D.K. rääkis ajavahemikul veebruarist 2017 kuni augustini 2017, et ta mõtles sellest, et taastada suhted, millega andis süüdistatavale põhjust arvestada ja loota pere taastamisele, samuti paljudest momentidest, mis kogumis räägiksid sellest, et suhtlus D ei olnud ühepoolne ja tema tahte vastane, vaid vastupidi vastastikune ja ilmne nii süüdistatava kui kannatanu poolt. Maakohus ei võtnud neid kirju vastu, kuna need on vene keeles. Süüdistatav on sügavalt veendunud, et ei ole tähtis, mis keeles nad on, tähtis on, et need kirjad on sisuliselt süütuse tõendiks ja saavad aidata kohtul tuvastada tõde ja õiglust. Sellepärast palub A. Jakovlev need olemasolevad 2 kirja ümbrikes ja pitsatitega vastu võtta, mis on lisatud apellatsiooni juurde. 4.
9. A. Jakovlev toob välja, et suurem osa kirju oli saadetud eesmärgiga armastatud inimene tagasi saada ning kirju saatis ta seetõttu, et kannatanu andis talle lootust, kuna ütles süüdistatava ema kaudu, et ta ei ole lõplikult otsustanud süüdistatavast lahku minna. Süüdistatav annab ülevaate oma suhtlusest D.K. ga. Süüdistatav otsustas lõpetada kõik suhted, võtta ära osa enda varast. Eelkõige Volkswagen Passati. D nimele olid vormistatud kolm autot: Peugeot 407 coupe, Jaguar XJ, Volkswagen Passat. Kõik need autod olid ostetud süüdistatava vahendite eest, kuid registreeritud D nimele. Seda fakti kinnitavad D enda kohtuistungi käigus antud ütlused, kus ta kinnitab, et peab seda vara ühiseks. Samuti tõendab lisatud kiri, et varem oli D nõus auto tagastama. Kuna kannatanu ei olnud nõus neid tagastama, tuli süüdistataval veel kirju saata ja helistada. Süüdistatav leiab, et kannatanu avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks oli kättemaks. 4.
10. Maakohus on jätnud arvestamata, et D.K. kirjutas ka süüdistatavale. Kannatanu ütlustest on kasutatud üksnes süüdistatava jaoks kahjulikke ütlusi. Segadusest aru saamiseks süüdistatav kannatanule helistaski. Kui kannatanu blokeeris süüdistatava kõned, siis need ei saanud D.K. tüli tekitada. D.K. müüs korteri maha ja kolis elama teise kohta. Ta tegi seda pärast seda, kui süüdistatav lõpetas temale helistamise ja ütles telefonikõnes selgelt, et teda ei huvita tema isiklik elu, sellepärast on arusaamatu, miks maakohus arvab, et kannatanu ei öelnud süüdistatavale oma uut aadressi, omab mingisugust tähendust. 4.
11. Lisaks toob süüdistatav veel välja, et tema ema andis kannatanule 8000 eurot, mida kannatanu tagastanud ei ole. Raha saamise asjaolu ise ja soovimatus seda tagastada peaks juba sisuliselt juhtima kõrvaltvaatajat absoluutselt loogilise järelduseni, et inimene on valmis kasusaamise pärast minema täiesti mõtlematutele tegudele. Arvestades raha ja autosid, oli D.K. küllaltki tuntava väärtusega summa, millest kannatanu tagastas ainult 700 eurot süüdistatava emale, aga ülejäänu omastas. Seetõttu süüdistatav väidabki, et kannatanu oma avaldusega tahtis lihtsalt sundida süüdistatavat keelduma finantsnõudmistest. Maakohus taastas sündmuste kronoloogia ebaõigesti. Nende suhtlemine D kulges etappide kaupa, oli momente, kui D ei olnud nende suhtlemisele vastu, aga pärast muutis oma arvamust. 4.
12. Süüdistatav ei ole rahul talle mõistetud karistusega. A. Jakovlev toob välja, et tal ei ole finantsprobleeme, ta töötab Vanglatööstuses keevitajana, mille eest laekub tasu tema arvele. Samuti toetavad teda finantsiliselt vanemad ning süüdistatav planeerib märtsi lõpus avada oma väikese investeerimisfirma valuutaga kauplemiseks börsil. 7 Süüdistatav kannab karistust juba 5 aastat ja kogu selle aja jooksul ei ole tal ühtki kehtivat rikkumist, ta on lõpetanud õppimise, teinud eksami, saanud juba teise eriala oma elus ja nüüd töötab sel erialal, täiustab oma oskusi, õpib iseseisvalt inglise keelt, samuti õpib iseseisvalt valuutaturgude tehnilist analüüsi ja planeerib avada firma, mis töötab selles suunas. Süüdistatav teeb kõik endast oleneva, et tõestada, et ta tahab ja muudab elu õiges suunas. Antud kohtuotsus ei ole lihtsalt 6 kuud vangistust lisaks, vaid see kriipsutab maha kõik püüdlused ja lootused muuta elu. See ei avalda süüdistatavale mitte mingisugust positiivset mõju, vastupidi rikub seda elu veel rohkem. Vastus apellatsioonidele
13. Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2019 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 18.03.
15. Nimetatud ajaks esitas seisukoha apellatsioonide osas prokurör, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Süüdistava ja tema kaitsja apellatsioon on põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. 6.
16. Prokurör ei nõustu kaitsja tõstatatuga, et süüdistus on puudulik ja ei vasta kuriteo koosseisu objektiivsete tunnustele. A. Jakovlevi poolt toime pandud teos eksisteerib nii järjepidev kui ka korduv tegevus ning süüdistuse esitamisel puudus vajadus eristada, milline tunnus A. Jakovlevi teos esineb, kas järjepidevus või korduvus. Järjepidev tegevus on ajaliselt mõõdetav tegevus, mida teostatakse isiku poolt intensiivselt. Korduvaks loetakse tavaliselt tegu, mis on toime pandud vähemalt teist korda. Korduvalt toime pandud teo puhul ei ole oluline ajaliselt mõõdetav järjepidevus. Sarnaselt süüdistuses esitatuga, on ka maakohus oma otsuse põhjendustes leidnud, et kriminaalasjas esitatud materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav saatis kannatanule kirju korduvalt ja helistas samuti korduvalt. Samuti leidis maakohus, et tõendatud on ka tegevuse intensiivsus. Seega ei sisaldu esitatud süüdistuses puuduseid, millele maakohus oleks pidanud tähelepanu juhtima ning kaitsja väited on põhjendamatud. 6.
17. Kaitsja arvates on teine süüdistuse puudus see, et seaduses ei ole sellist tegu nagu isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine, seadus räägib kontakti otsimisele ja jälgimisele lisaks muul viisil eraellu sekkumisest ning süüdistusest peab olema arusaadav, millised teod liigitatakse kontakti otsimise, millised jälgimise ja millised muul viisil eraellu sekkumise alla. Prokurör on seisukohal, et ahistava jälitamise üheks kohustuslikuks elemendiks on asjaolu, et isikuga kontakti otsimine või jälgimine või eraellu sekkumine on isiku tahte vastane. Juhul, kui tegemist on vastupidise olukorraga, siis ei ole tegemist enam ahistava jälitamisega, vaid sotsiaalselt aktsepteeritava käitumisviisi raamidesse jääva teoga, mis ei ole isiku jaoks häiriv. Seda asjaolu rõhutab ka

§ 1573

, milles on selgesõnaliselt märgitud, et ahistav jälitamine on teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest. 6.3. Prokurör ei nõustu kaitsja arvamusega, et esitatud süüdistusest peab olema arusaadav, millised teod liigitatakse kontakti otsimise, millised jälgimise ja millised muul viisil eraellu sekkumise alla ning sellega, et maakohtu otsuses on kohtu järeldus kolme teoalternatiivi kohta puudulik. Ahistava jälitamise puhul ei näe seaduse säte ette kohustust teo toimepannud isikule süüdistuse esitamisel eraldi süüdistuses liigitada, milline tegu vastab millisele objektiivsele tunnusele. Oluline on asjaolu, et isik on toime pannud teo, mis on suunatud teisele isikule, korduv või järjepidev, teise isiku tahte vastane ja tema eraellu sekkuv ning mille eesmärk või tagajärg on teise isiku oluliselt häirimine ja selles teos puudub

§ 137sätestatud süüteokoosseis.

Praegusel juhul on Viru Maakohus oma otsuses põhjendatult jõudnud järeldusele, et 8 A. Jakovlevi teod olid suunatud kannatanule, tegemist oli kannatanu tahte vastase korduva ja järjepideva tegevusega, mis sekkus kannatanu eraellu ja selle tegevuse eesmärk oli kannatanu häirimine. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega. 6.

1. Süüdistatava poolne ähvardus avaldada kannatanut häbistavad materjalid on üheselt ja selgelt mõistetavad asjaoluna, et süüdistatava eesmärk oli kannatanut avalikult alandada ehk teisisõnu häbistada, kui kannatanu ei tee süüdistatava tahte järgi. Samuti ei ole ühekülgne maakohtu järeldus, et kohtule on arusaamatud süüdistatava viited oma eesmärgile saada kätte sõiduauto Volkswagen, kuna registreerimistunnistuse kohaselt kuulub sõiduauto D.K. . Prokurör leiab, et vaatamata sellele, et D.K. kohtuistungil antud ütlustest tulenevalt arvas nimetatud sõiduauto tema ja süüdistatava ühisvaraks, siis ei piisa pelgalt arvamusest või oletusest, et lugeda sõiduautot Volkswagen, mille omanikuks on registreerimistunnistusel märgitud D.K. , süüdistatavaga ühisvaraks. Samuti oli süüdistataval võimalus valida varavaidlusteks seaduslikud vahendid (pöörduda tsiviilkohtusse), mida süüdistatav aga ei teinud, vaid asus tegutsema ebaseaduslikult, kasutades selleks erinevaid survevahendeid. Oluline on veel lisada, et ahistava jälitamise puhul ei ole nõutav tõendada süüdlase tahtlust teo või tagajärje suhtes, kuna sageli on keeruline tõendada just süüdlase tahtlust või kavatsust ohvrile kannatusi põhjustada või teda oluliselt häirida. Seega tuleb ahistaval jälitamisel lähtuda keskmise mõistliku isiku kriteeriumist ning hinnata, kas teatud kindlale isikule suunatud korduv või järjepidev soovimatu tegu on väljund sotsiaalselt aktsepteeritava käitumisviisi raamidest ning muutunud keskmise mõistliku inimese jaoks vähemalt oluliselt häirivaks. Praegusel juhul ongi prokuratuur süüdistuse esitamisel ja maakohus otsuse tegemisel lähtunud keskmise mõistliku isiku kriteeriumist ning hinnanud, kas A. Jakovlevi poolt D.K. suunatud korduv ja järjepidev tegevus on väljund sotsiaalselt aktsepteeritava käitumisviisi raamidest ning muutunud vähemalt oluliselt häirivaks. Vastus on jaatav. 6.
2. Asjaolu, et A. Jakovlev viibib juba aastaid vangistuses, ei takistanud A. Jakovlevil otsida järjepidevalt ja korduvalt kontakti D.K. ga ning sellega kannatanut häirida. Prokurör peab nõustuma kaitsja arvamusega selles osas, et kui D.K. ei oleks soovinud süüdistatavaga suhelda, olid tal kõik võimalused seda suhtlust vältida, mida kannatanu ka tegi blokeerides süüdistatava telefoninumbri. Samas on prokurör seisukohal, et ahistava jälitamise sätte rakendamisel on just ohvri enda roll koosseisu tõendamisel fundamentaalne, kuna teo iseloom võimaldab ohvril parimal viisil tõendeid koguda, dokumenteerida ja säilitada. Praegusel juhul ongi D.K. sellisel viisil toiminud. 6.
3. Prokurör leiab, et maakohtul puudus vajadus kaaluda võimalust, et süüdistatava poolt kannatanu eraellu sekkumine võib olla seotud varavaidluse soodsa lõpetamisega. Ahistava jälitamise puhul ei ole oluline, millega seoses isik ahistavat jälitamist teostama hakkab, vaid ohvri eraellu sekkumine ja oluliselt häirimine. 6.
4. Prokurör märgib, et praegusel juhul ei ole oluline täpsustada, milliseid sõnumeid esitatud süüdistuses silmas peeti, vaid oluline on faktiline asjaolu, et A. Jakovlev jätkas D.K. kontakti otsimist ja kasutas selleks kolmandate isikute (vabaduses viibivate sõprade ja ema) abi. Süüdistatav jaatas kohtuistungil antud ütlustega, et võttis ühendust D.K. ga läbi ema ja leidis inimese, kellel palus võtta ühendust D sõiduautoga seotud probleemi lahendamiseks. Samuti on kohtuistungil esitatud tõenditena kannatanu mobiiltelefonis olnud sõnumiste salvestused ja kõnelogid, mis tõendavad, et A.Jakovlev suhtles D.K. ga läbi kolmandate isikute. Prokurör on seisukohal, et kannatanu suhtlemine süüdistatava emaga ei olnudki tema jaoks häiriv, vaid asjaolu, et A. Jakovlev soovis oma ema kaudu mõjutada D.K. t temaga kontakti võtmiseks. Seda asjaolu kinnitas D.K. kohtuistungil antud ütlustega. 6.
5. Prokurör leiab ka, et maakohtupoolsed põhjendused A. Jakovlevile lõplikult mõistetud 9 karistuse kujunemise osas on selged ja ammendavad ning järgitav.
6. Tähtaegselt esitas täiendava seisukoha A. Jakovlev, kes palub maakohtu otsuse tühistamise korral jätta menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus, olles uurinud maakohtu istungi protokolli, asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, apellatsioone, vastust apellatsioonidele, leiab, et Viru Maakohtu 07.01.2019 otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
8. Kaitsja apellatsioonis väidetakse üldsõnaliselt, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu ning kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Samuti kohaldas kaitsja arvates maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu lahendit nende põhimõtteliste väidetavate minetuste osas, kuid ei tuvastanud maakohtu tegevuses rikkumisi.
9. Käesoleva kriminaalasja süüdistuse ja apellatsioonide põhiküsimuseks on kas Viru Vanglas karistust kandev süüdimõistetu A. Jakovlev pani perioodil juuli 2017 kuni oktoober 2017 toime ahistava jälitamise

§ 1573tunnustel oma endise elukaaslase D.K.

suhtes. 11. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et A. Jakovlevile esitatud süüdistus on puudulik ja see ei vasta süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele ja seega on alusetu seisukoht, et süüdistatava süüditunnistamine

§ 1573järgi on põhjendamatu.

1. Kaitseväitena leiavad kaitsja ja süüdistatav, et D.K. ei olnud mingit põhjust hirmu tunda ja süüdistatavast on põhjendamatult loodud kuvand kui hirmuäratavast isikust. Käitumisviis kuidas A. Jakovlev kannatanuga ühendust võttis ei kandnud teise isiku hirmutamise, alandamise või muul viisil oluliselt häirimise eesmärki.
2. Süüdistuses on loetletud milliste sidepidamisvahendite kaudu otsis süüdistatav kontakti D.K. ga, sekkus häirivalt tema eraellu. Küsigem siis süüdistatava isikuandmete ja viimaste raskete kuritegude eest kantava pikaajalise vangistuse põhjal, millal veel peab naisisik hirmu tundma. Taolise isiku ahistav tegevus annab aluse kannatanul karta piirideta häirimist ja eraellu sekkumist.
3. Asitõendi vaatlusprotokollist, milles on kõnesalvestiste (22.10.2017) väljavõte A. Jakovlevi ja D.K. vahel on jälgitav, kuidas D.K. palub süüdistataval ennast korduvalt rahule jätta (Ko To
4. kd, lk 33-46). A. Jakovlev seevastu väljendab D.K. , et „ma ei jäta sind rahule“ (Ko To
5. kd, lk 43).
6. Apellatsioonis väidetakse, et maakohus pole küllaldaselt analüüsinud süüdistust ja pole selgelt järeldatud kas tegemist oli korduva või järjepidava kontakti otsimisega süüdistatava poolt. Ringkonnakohus nõustub prokuröri vastuses märgitud seisukohaga, et A. Jakovlevi poolt toime pandud teos eksisteerib nii järjepidev kui ka korduv tegevus ning süüdistuse esitamisel puudus vajadus eristada, milline tunnus A. Jakovlevi teos esineb. Samas on maakohus põhjendustes ka märkinud, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et perioodil juuli 2017 kuni oktoober 2017 saatis süüdistatav kannatanule järjepidevalt ja korduvalt lihtkirju, helistas ning otsis kontakti kolmandate isikute kaudu (Ko To
7. kd, lk 46). Järjepidev tegevus on ajaliselt mõõdetav tegevus, mida teostatakse isiku poolt intensiivselt. Intensiivsuse aste, mille maakohus tuvastas, lubab järeldada A. Jakovlevi teos järjepidevuse, mille maakohus kindlaks tegi.
8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega, et maakohtu süüteokoosseisu analüüsist pole võimalik aru saada. Maakohus tuvastas, et helistades, saates kirju posti teel ja sõnumeid 10 kolmandate isikute kaudu sedavõrd intensiivselt, sekkus süüdistatav igal juhul teise isiku eraellu. Maakohus nõustus õigustatult süüdistaja seisukohaga, et ilmselgelt oli tegemist eesmärgiga hirmutada kannatanut.
9. Uurinud asja materjale märgib ringkonnakohus, et juba maakohtus ja hiljem apellatsioonides on süüdistatav ja kaitsja osundanud ühe kaitseversioonina põhjendamatult palju tähelepanu süüdistatava A. Jakovlevi ja kannatanu D.K. vahelistele võimalikele varalistele vaidlustele. Kaitsja ja süüdistatav toetavad jätkuvalt kaitseversiooni, et süüdistatava ainus eesmärk suhtlemisel kannatanuga oli lahendada omavahelised varalised vaidlused ja kõik kirjad ning kõned olid tehtud selle eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule olid taolised vastuväited juba teada ning maakohus on versiooni sellest, et „kirjades kasutatud mõningad väljaütlemised võisid olla kannatanule ebameeldivad, kuid neil oli siiski ainult varavaidluse lahendamise eesmärk“, ümber lükanud. Süüdistataval oli võimalus valida varavaidlusteks seaduslikud vahendid (pöörduda tsiviilkohtusse), mida A. Jakovlev ei teinud, vaid asus tegutsema ebaseaduslikult, kasutades selleks erinevaid survevahendeid. Võimalikke varalise vaidluse küsimusi süüdistatava ja kannatanu vahel ei lahendata käesoleva kriminaalmenetluse raames, sest selles asjas uuritakse ahistava jälitamise süüteokoosseisu olemasolu. Kaitseversiooni sisustamisel minnakse veelgi kaugemale kui leitakse, et „ka häbistavate andmete avaldamise ähvardus ei ole alandamine, vaid on survevahend soodsaks varajagamiseks“ ja „A. Jakovlevile etteheidetavad teod ei saanud kannatanut oluliselt häirida.“ Kaitsja arvates tuleb A. Jakovlevi puhul veel silmas pidada, et ta viibib juba aastaid vangistuses ja tema võimalused kedagi ahistavalt jälitada on väga piiratud. Eeltoodud lihtsakoeliste väidete ümberlükkamiseks peab ringkonnakohus vajalikuks osundada D.K. ütlustele maakohtus. Kannatanu kinnitas, et tema kooselu süüdistatavaga lõppes 2017 aasta veebruaris, kui A. Jakovlev viibis vangistuses. Ta andis suhte lõppemisest süüdistatavale selgesõnaliselt teada. Tulenevalt asja materjalidest oli A. Jakovlevi tegevus D.K. suhtes mitte küll äärmuslikult hirmutav, aga kindlasti tema igapäevast elu-olu oluliselt häiriv. Seadusandja polegi nimetatud süüteokoosseisu sisustanud taoliselt, et kannatanut peaks süüdistatava tegevuse puhul kindlasti valdama meeletu hirmutunne. Need süüdistatava teod, mis ühele on hirmutavad, võivad olla teise jaoks muul viisil oluliselt häirivad. Võimalik on tunne, mis on emotsionaalselt kurnav ja stressi tekitav, alandav või hoopis vihale ajav. Hirm on tugevalt subjektiivne nähtus ning hirmutunde tekkimine individuaalne. D.K. jäi maakohtus endale kindlaks ja kinnitas, et töötades ilusalongis helistas süüdistatav pidevalt töötelefonile. „Siis sai ta teada, mis päevadel ma töötan ja millal ma puhkan ja proovis kontrollida minu elu. Samuti pidevalt helistas minu telefonile, ma blokeerisin selle numbri“. Samuti helistas süüdistatav kannatanu tädile ja vennale ning häiris ka neid (Ko To
10. kd, lk 2627). Kannatanu selgitas, et „minu uuele noormehele ei helistanud süüdistatav, kuid kolmandad isikud kirjutasid sotsiaalvõrgustikus talle… Süüdistatava sõbrad kirjutasid, et nad tahavad temaga kokku saada ja rääkida. Ma muretsesin, et läheb füüsiliseks vägivallaks.“ Kannatanu kirjeldas, et süüdistatav saatis talle regulaarselt üks kord nädalas kirju, millised ta vahel luges läbi, vahel hävitas neid lugemata. Ta elas üksi esimesel korrusel ja kartis ning oli kogu aeg pinges. „Mul oli tugev stress. Ma müüsin oma korteri maha, et keegi ei saaks teada, kus ma elan. Ja mõne aja ma ei töötanud ka selles salongis.“ Maakohtus kuulati tunnistajana üle S.J., kes on süüdistatava ema. Tunnistaja kinnitas, et D.K. avaldas talle A. Jakovlevi osas, et „… ei armasta teda, ei taha enam temaga suhelda. Et poeg 11 helistab talle, tahab suhelda, aga tema ei taha.“ Kannatanu avaldas tunnistajale, et süüdistatava püüdlused kannatanuga suhelda häirivad teda (Ko To
11. kd, lk 30).
12. Süüdistust ümberlükkavaks ei osutu väide, et kuna süüdistatav ja kannatanu olid varasemalt olnud elukaaslased, siis ei ole täidetud

§ 1573süüteokoosseis.

Lähedased suhted ei anna alust pärast kooselu või suhte lõppemist sekkuda isiku eraellu ning ei saa olla vastutust välistavaks asjaoluks. Nimetatud süüteokoosseis ei näe ette, et tegu peab olema suunatud võõra isiku vastu, sest koosseis kaitseb kõiki isikuid, kelle vastu on suunatud teod, mis on isiku tahte vastased, pole sotsiaalselt aktsepteeritavad käitumisaktid ning mis häirivad oluliselt eraelu.

1. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, millest saaks järeldada, et süüdistatava poolt edastatud kõned ja kirjad olid kannatanu poolt oodatud. Näiteks
2. oktoobril 2017 helistas süüdistatav kannatanule 18 korda. Üldplaanis ei ole tegemist mõne üksiku telefonikõne või kirja saatmisega, mis ilmselgelt ei vääriks karistusõiguslikku sekkumist. Uuritavas asjas ületasid süüdistatava teod sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise, millele viitab tegude häiriv iseloom ja intensiivsus. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena tundis kannatanu hirmu. Süüdistatav sai kindlasti oma tegevuse sisust aru, sest kannatanu kasutas korduvalt mitmeid võimalusi (sealhulgas süüdistatava ema kontakti), et süüdistatavale teada anda soovimatusest suhelda.
3. Puutuvalt kaitsja apellatsiooni nõustub ringkonnakohus riikliku süüdistajaga, et ahistava jälitamise puhul ei näe seaduse säte ette kohustust teo toime pannud isikule süüdistuse esitamisel eraldi süüdistuses liigitada, milline tegu vastab millisele objektiivsele tunnusele. Oluline on asjaolu, et isik on toime pannud teo, mis on suunatud teisele isikule, korduv või järjepidev, teise isiku tahte vastane ja tema eraellu sekkuv ning mille eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine ja selles teos puudub

§ 137sätestatud süüteokoosseis.

Ringkonnakohus möönab, et ahistava jälitamise süüteokoosseisu praktikas rakendamine võibki olla vahel problemaatiline kui on vajalik tõendada süüdlase tahtlus teo toimepanemise või kannatanule tagajärje põhjustamises. Ahistava jälitamise puhul on täheldatav väga subjektiivne iseloom ning võibki tekkida küsimus, millistel juhtudel on tegude kogum ning iseloom piisav, et saaks jaatada selle hirmutavat või oluliselt häirivat mõju. Süüdistatava tegevuses on jälgitav ahistava jälitamise süstemaatiline järjepidev intensiivsus helistamiste ja kirjasaatmiste näol. Kannatanu D.K. puhul on selgelt tähelepandav temale kui kindlale isikule suunatud teod ja ahistava jälitamise süüteokoosseisu toimeahel teatud perioodi jooksul. Apellatsioonidest saab välja lugeda, et süüdistatav käitus justkui sotsiaalselt aktsepteeritavalt ja õiguspäraselt kui saatis oma endisele elukaaslasele kirju ja pidevalt helistas. Kannatanu D.K. ütlustest saab eksimatult aga järeldada, et süüdistatava teod muutusid kannatanule hirmutavaks ja jätkusid tema tahte vastaselt ka siis, kui D.K. oli sõnaselgelt palunud senine tegevus lõpetada. Oluline on märkida, et D.K. oli süüdistatava A. Jakovlevi endine elukaaslane ja sellest tulenevalt olid süüdistataval detailsemalt teada kannatanu eraelulised nüansid, et paremini tema era- ja tööellu tungida. Ahistava jälitamise puhul tuleks keskmise mõistliku inimese kriteeriumi rakendades silmas pidada siiski kindlat konteksti ning esitada küsimus, kas A. Jakovlevi tegude kogum oleks keskmiselt mõistlikule isikule olnud kannatanuga võrdses olukorras hirmutav ja tavalist elu rikkuv. Käesolevas asjas tuleb seda kindlasti jaatada, sest see oli väljunud sotsiaalselt aktsepteeritava käitumisviisi raamidest. 12 Kannatanu eraellu sekkumise tahte vastasust tõendab käesolevas asjas selgelt asjaolu, et kannatanu D.K. palus endisel elukaaslasel kui ahistaval jälitajal lõpetada enda ellu sekkumine, samuti asjaolu, et kannatanu vahetas oma telefoninumbri, elukoha ehk resümeerivalt - tegi märgatavaid muudatusi enda elukorralduses, et A. Jakovlevi ahistavat tegevust vältida. Seega oli A. Jakovlevi tegevus sellise iseloomuga ja sedavõrd intensiivne, et kuidagi ei saa väita, et tegemist oli lihtsalt endiste elukaaslaste suhete klaarimisega. Süüdistatav, sekkudes D.K. eraellu, saavutas asjas kogutud tõendite põhjal oma eesmärgi, avaldades negatiivset mõju D.K. elule. Kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlustest avaldub, et süüdistatava poolt saadetud kirjade, telefonikõnede ja kolmandate isikute poolt saadetud sõnumite tõttu tundis ta hirmu, kuna elas üksinda ja esimesel korrusel. Nagu eespool märgitud, on hirm iseenesest sügavalt subjektiivne nähtus ja hirmutunde tekkimine väga individuaalne. Ahistava jälitamise süüteokoosseisu eesmärk on kaitsta kannatanut mitte üksnes hirmu eest tema füüsilise turvalisuse pärast, vaid ka sissetungi eest kannatanu psühholoogilisse ruumi. Maakohtul puudus igasugune alus mitte usaldada kannatanu ütlusi hirmu tundmise osas.

§ 1573

ahistava jälitamise süüteokoosseis ei nõua kohustusliku elemendina hirmu tekkimist kannatanus ega kohustusliku elemendina tagajärje tekkimist ohvrile, piisab, kui teo toimepanija eesmärk oli teise isiku oluline häirimine.

1. Apellatsioonis osundas süüdistatav kahele kirjale, mis olevat kannatanu poolt saadetud ja leiab, et ringkonnakohus peaks nendega arvestama ja asja juurde võtma. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga, kes on istungil juba seisukoha võtnud kirjade osas ja jätnud need vastu võtmata. Nimetatud kirjad olid esitatud vene keeles ja nendest ei nähtunud, kes on need koostanud (Ko To
2. kd, lk 26). Ringkonnakohus tagastab nimetatud kirjad A. Jakovlevile.
3. Maakohus on

§ 56

nõudeid järgivalt tuvastanud, miks on süüdistatavale põhjendatud mõista karistuseks vangistus sanktsiooni keskmises määras (Ko To

1. kd, lk 50-52). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks süüdistatavale mõistetava karistuse puhul kergemat karistusliiki kaaluda. Apellatsioonides kergema karistuse mõistmiseks veenvaid argumente esitatud ei ole. Mõistetud karistus vastab käesoleval juhul süüle ja süüdistatava isikule.
2. Kaitsja K. Kooga on esitanud koos apellatsiooniga ringkonnakohtule kaks taotlust riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu 1 pooltunni ulatuses vanglas süüdistatava nõustamise ja kohtuistungi protokolliga tutvustamise eest summas 30 eurot, sh käibemaks 5 eurot. Maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest 7 pooltunni ulatuses summas 210 eurot, sh käibemaks 35 eurot. Kokku seega 8 pooltunni eest 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 1 alusel tuleb A. Jakovlevil hüvitada K. Kooga kaitsjatasu 240 eurot.
3. Süüdistatav taotles apellatsioonis menetluskulude riigi kanda jätmist, kuid ringkonnakohus leiab, et A. Jakovlevi puhul pole esitatud teavet, miks kohus peaks kohaldama KrMS § 180 lg 3 sätteid. Pole tuvastatud tõsiseltvõetavaid asjaolusid, et menetluskulude tasumine käib süüdistatavale üle jõu. Süüdistatava apellatsioonist on väljaloetav, et tal pole probleeme finantsvahenditega. Ainuüksi süüdistatava poolt viidatud tema enda üleelamised seoses kriminaalasjades peetud menetlustega pole selliseks asjaoluks, et jätta menetluskulud riigi kanda. 13
4. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 07.01.2019 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 14 Aarne Sarjas