KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 21. mai 2019 1-19-1114 Juhan Sarv Kriminaalasi T

) §-s 245 nimetatud kokkuleppe T. Hurda süüditunnistamiseks ja karistamiseks karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi selle eest, et süüdistatav tekitas tüli käigus elukaaslasele füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

1. Tartu Maakohtu
2. veebruari
3. a otsusega tunnistati T. Hurt kokkuleppe järgi süüdi ja teda karistati. Kohtuotsus jõustus
4. veebruaril 2019 ja praegu kannab T. Hurt selle alusel vangistust. APELLATSIOON
6. mail 2019 esitas T. Hurt Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a otsuse peale apellatsiooni, taotledes ühtlasi apellatsioonitähtaja ennistamist. Apellatsioonitähtaja möödalaskmist põhjendab T. Hurt sellega, et talle määrati riigi õigusabi korras väga kehv kaitsja. Tal endal ja tema abikaasal puudusid teadmised ja ka raha korraliku kaitsja palkamiseks. Selleks ajaks, kui ta kriminaalasjas rikkumised avastas, oli apellatsioonitähtaeg möödunud. Apellatsioonis tugineb T. Hurt sellele, et ta tegutses hädakaitseseisundis, kuna eelneva tüli käigus lõi kannatanu teda näkku. Ta ei andnud kohapeal juhtunu kohta päris objektiivseid ütlusi ja oli afektiseisundis. Kohtueelses menetluses rikuti tema õigusi ja tema vastu on ainult ühe inimese ütlused. Ülekuulamisel oli T. Hurt enda sõnutsi rahustite mõju all ja kergesti mõjutatav, mistõttu ta nõustus tol hetkel süü omaks võtma, kartes suuremat karistust, millega uurija teda ähvardas. T. Hurda arvates ei olnud tema tegu kriminaalkorras karistatav ja tuleks ümber kvalifitseerida. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 4.

§ 326

lg 2 p 1 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsioon on esitatud pärast sama seadustiku §-s 319 sätestatud apellatsioonitähtaja möödumist ja tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või kui kohus on jätnud tähtaja ennistamata. 5. Menetletavas asjas pole kahtlust, et T. Hurt esitas apellatsiooni pärast apellatsioonitähtaja möödumist, seda tunnistab ka apellant ise. Samas taotleb T. Hurt apellatsioonitähtaja ennistamist. 6.

§ 172

lg 1 näeb ette, et mõjuval põhjusel möödalastud kaebetähtaeg ennistatakse selle uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määrusega, kelle menetluses on kriminaalasi. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvad põhjused on äraolek, mis ei seondu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega (

§ 172

lg 2 p 1) ja muu asjaolu, mida uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab mõjuvaks (

§ 172lg 2 p 2).

Lisaks näeb sama paragrahvi kolmas lõige ette, et ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud – loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud – raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a määrus asjas nr 3-1-1-152-05 ja
4. veebruari
5. a määrus asjas nr 3-1-1-5-07).
6. Ringkonnakohus leiab, et T. Hurda taotluses apellatsioonitähtaja ennistamiseks ei ole osutatud mitte ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks käsitatav apellatsioonitähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena

§ 172mõttes.

See, et T. Hurt väljendab peaaegu kolm kuud pärast tema suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumist rahulolematust kaitsja tööga (esitamata seejuures ühtki konkreetset etteheidet) ei anna alust apellatsioonitähtaega ennistada. Niisamuti ei anna selleks alust ka süüdimõistetu arvamus, et kriminaalmenetluses rikuti tõendite kogumisel tema õigusi. Lisaks ei nähtu T. Hurda taotlusest, et ta sai väidetavatest puudustest kaitsja töös ja enda õiguste rikkumisest kriminaalasja kohtueelses menetluses teada alles 14 päeva enne apellatsiooni ja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamist. Seega on

§ 172lg 3 kohaselt mittetähtaegne ka apellatsioonitähtaja ennistamise taotlus.

9. Eeltoodud põhjustel tuleb T. Hurda taotlus apellatsioonitähtaja ennistamiseks jätta rahuldamata ja T. Hurda apellatsioon

§ 326lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. 2

§ 326

lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ja tagastada esitajale ka juhul, kui apellatsiooni oleks esitatud tähtaegselt või kui oleks alus apellatsioonitähtaeg ennistada. 11. Nimelt on maakohtu vaidlustatud kohtuotsus tehtud kokkuleppemenetluses.

§ 318

lg 3 p 4 ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on apellatsiooniõigus kokkuleppemenetluses piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatüki
2. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lg 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Riigikohus on selgitanud, et

§ 318

lg 4 teise lause esimeses alternatiivis ("kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu") peetakse silmas olukorda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu (faktilised asjaolud) ei vasta mitte ühelegi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisule. Sama lause teine alternatiiv (kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud) käsitleb aga juhtumeid, mil kokkuleppes kirjeldatud tegu on küll kuriteona karistatav, ent kokkuleppes ja maakohtu otsuses teole antud karistusõiguslik hinnang on ebaõige (nt on tegu karistatav mõne teise kuriteokoosseisu järgi; kuriteo kvalifikatsioon, mille järgi isik süüdi tunnistati, hõlmab mõnd koosseisulist raskendavat asjaolu, mida kokkuleppe teokirjeldusest ei nähtu vmt).

§ 318

lg 4 teise lause esimeses alternatiivis nimetatud apellatsiooni esitamise alus – s.t see, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu – hõlmab üksnes materiaalõigusliku hinnangu vaidlustamist. See tähendab, et lahendades

§ 318

lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.1)
3. T. Hurda apellatsioonis vaidlustatakse aga sisuliselt kokkuleppes kajastatud kuriteosündmuse elulisi asjaolusid. Täpsemalt rõhub T. Hurt sellele, et talle etteheidetavale vägivallateole eelnes kannatanu rusikalöök süüdistatava näkku. Seetõttu olevat süüdistatav tegutsenud hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus märgib, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust vaidlustades ei saa enam sellistele väidetele tugineda, sest ringkonnakohus pole pädev hindama, kas kokkuleppes toodud kuriteosündmuse eluliste asjaolude kirjeldus on õige ja ammendav või mitte. T. Hurda apellatsioonist ei nähtu ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et maakohus võis rikkuda kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatüki
5. jao sätteid või § 339 lõiget
6. Seetõttu tulnuks ringkonnakohtul jätta kõneksoleva sisuga apellatsioon

§ 326

lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata ka juhul, kui see oleks esitatud tähtaegselt või kui oleks olemas alus apellatsioonitähtaeg ennistada. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 3