← Eesti

3-16-2291/30

KOH TUOTSU S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tanel Saar, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2019, Tartu 3-16-2291 Haldusasja number Haldusas

§ 26

lg 4 otsesõnu sellist tingimust ette ei näe, ei muuda asjaolu, et projekteerimistingimustes olid need resolutiivosa vormis kehtestatud ning seega on need täitmiseks kohustuslikud. Võimalik pole ka haldusakti osadeks jagamine sõltuvalt sellest, kas mingid resolutsiooni osad tulenevad seadusest või mitte (vrd nt RKHKo 3-3-1-52-11, p 22). Samuti ei ole projekteerimistingimuste väidetav õigusvastasus kindlasti selline, et rääkida saaks selles osas haldusakti tühisusest, kuna HMS §-s 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse aluseid ilmselgelt ei esine. 14. Samuti nendib ringkonnakohus, et pole erinevalt halduskohtust veendunud, kas projekteerimistingimused on kõnealuses osas õigusvastased. Ehkki möönda võib,

§ 26

lg 4 ei sätesta tõepoolest, et projekteerimistingimustega võib kehtestada omaniku nõusoleku nõude, ei pruugi see tähendada, et kinnistu omaniku nõusoleku nõude sätestamine on lubamatu. Kõigepealt märgib ringkonnakohus,

§ 26

lg 4 sätestab selle sõnastusest tulenevalt seda, mida projekteerimistingimustega „määratakse“ (nt kasutamise otstarve, asukoht, ehitisealune pind jne). Seega keskendub see säte üksnes sellistele tingimustele, mille paneb haldusorgan paika konkreetselt ja ühepoolselt. Kinnistu omaniku nõusolek ei ole midagi sellist, mida saab haldusorgan ühepoolselt paika panna, see sõltub kinnistu omaniku 6 tahtest. Seetõttu ei pruugi ainumäärav olla see,

§ 26lg-s 4 otsesõnu omaniku nõusoleku küsimust ei reguleeri.

Samas on ringkonnakohtu hinnangul kinnistu nõusoleku küsimise kohustus kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. See, kui ehitada soovivale isikule pannakse kohustus hankida enne ehitamist kinnisasja omaniku nõusolek, on mõistlik lahendus seetõttu, et see hoiab ära selle, et kaks eraõiguslikku isikut ehitaja ja kinnistu omanik peaksid pärast ehitusloa väljastamist hakkama omavahel pidama tsiviilõiguslikku vaidlust, mis on ilmselgelt isikutele märksa koormavam ja rohkem kulutusi ning ebameeldivusi tekitav kui see, kui ehitise omaniku nõusoleku küsimus lahendatakse ära juba enne ehitusloa väljastamist. Tõsi, kehtiv ehitusseadustik ei sätesta enam nõuet, et ehitamiseks peab olema omaniku nõusolek. Ehitusseadustiku eelnõu 555 SE seletuskirjas (https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-897cf9b761fb9b92/Ehitusseadustik) on märgitud, et „Kõnesolevas eelnõus ei ole seotud omaniku nõusolekut ehitamise õiguspärasusega, sest EhS on oma olemuselt avalik-õiguslikke suhteid käsitlev seadus, mis ei peaks seadma haldusakti õiguspärasuse eelduseks asjaõiguslikke suhteid. Seega on eelnõus üritatud vältida asjaõiguslike normide sissetoomist ning asendada seda näiteks kaasamiskohustusega. Töögrupp leidis, et õiguslikult ei ole korrektne rääkida kinnisasja omaniku loast ehitamiseks, sest see luba ei kanna endas avalik-õiguslikku tähendust. Oma sisult on tegu arvamusega, mida pädev asutus võib, aga ei pruugi ehitusloa andmisel arvestada.“ Ka see seisukoht ei anna alust eitada haldusorgani õigust määrata projekteerimistingimustes ehitajale kohustus hankida enne ehitusloa väljastamist kinnistu omaniku nõusolek ehitamiseks. Nagu eelnevalt märgitud, on see kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2, millest tuleneb kohustus viia haldusmenetlus läbi viisil, mis on efektiivne ning väldib üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Samuti ei ole alust pidada sellist lahendust ebaproportsionaalseks, pigem vastupidi – ebaproportsionaalne oleks see, kui isik, kes ei soovi enda kinnistule ehitamist, peaks hakkama ise pidama tsiviilõiguslikku vaidlust ehitajaga ja esitama hagi maakohtule, nagu on soovitanud halduskohus (otsuse p 19). Avalik võim ei tohiks lükata isikut eraõiguslikku vaidlusesse teise isikuga olukorras, kus ta saab suunata isikud omavahelisele kokkuleppele juba enne haldusakti väljaandmist. Arvestada tasub sedagi, et kui ehitaja jaoks kujunevad asjaolud soodsaks (kinnistu omanik ei taipa ehitusluba vaidlustada või talle ei anta esialgset õiguskaitset ehitusloa täitmise peatamiseks ning tsiviilvaidluse ajal jõuab ehitis valmida ning sellele antakse kasutusluba) on kinnistu omanikul tsiviilõiguslikus vaidluses sisuliselt võimatu oma õigusi niisuguses olukorras tõhusalt kaitsta (vrd ülal p-s 9 kirjeldatud kohtupraktikat). Sellise olukorra võimaldamist saab pidada ebamõistlikult ning kinnistu omaniku õigusi ebaproportsionaalselt kahjustavaks. Kuna aga käesoleva vaidluse esemeks ei ole projekteerimistingimused, sest neist tuli ehitusloa väljastamisel lähtuda sõltumata nende õigusvastasusest, siis ei võta ringkonnakohus selles küsimuses lõplikku seisukohta. 15. Eeltoodust tulenevalt on ehitusluba seega materiaalselt õigusvastane, sest see ei ole kooskõlas projekteerimistingimustega. Kuna see asjaolu on kaebuse rahuldamiseks piisav, ei võta ringkonnakohus seisukohta ülejäänud kaebaja väidete osas. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse täielikult ning tühistab Sillamäe Linnavalitsuse 20. oktoobri 2016. a korralduse nr 562-k. 7 16. Ringkonnakohus selgitab, et esialgne õiguskaitse ning keeld autopesulat ehitada kehtib tulenevalt halduskohtu 6. detsembri 2016. a määrusest (tl 49) edasi kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni. 17. HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt jäävad vastustaja ning kolmanda isiku (OÜ Nester Pluss) menetluskulud apellatsiooniastmes (OÜ-l Nester Pluss 1296,40 eurot) on kaebajal õigus menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja poolt asjas kantud menetluskulud on riigilõiv apellatsioonkaebuse esitamisel (15 eurot, tl 150) ja riigilõiv kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotlemisel (30 eurot, tl 34), kokku 45 eurot. See summa kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.