Obsah (7)

§ 96§ 8§ 60§ 40§ 102§ 57§ 62

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 17.01.2019, Tartu Haldusasja number 3-17-5

§ 96lg 1, § 40 lg 1, § 8 lg 1).

Kaebaja ei ole millegagi kummutanud vastustaja poolt tuvastatud põhilist asjaolu, et asjas kogutud tõenditega, milleks on Tavid AS 04.08.2016 a vastus MTA-le (I kd, tl 140–141) koos lisadega (I kd, tl 142–162) on tõendatud, et kaebaja võttis OÜ Taluhoov juhatuse liikmena osaühingu arvelduskontole laekunud sularaha summad välja ajavahemikus 20.03.2013–03.05.2013. Seetõttu oli võimatu maksuvõla sissenõudmine osaühingult ning raskendatud oli ka käibemaksukohustuse õige tuvastamine sel ajal, kui kaebaja oli juhatuse liige. Kaebaja tegevus oli maksukohustust varjava loomuga ja seda nii deklareerimisel kui ka vahendite sularahas väljavõtmisel, sest esialgselt deklareeritu oli umbes kaks korda väiksem, kui sularahas osaühingu vahenditest saadu. Halduskohus leidis, et seaduse kohaselt ei oma tähtsust ka asjaolu, et OÜ Taluhoov üksikjuhtumi kontrolli alustati 23.08.2013 ehk pärast seda, kui osaühingu ainukeseks juhatuse liikmeks oli saanud M. Merimets (

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1), sest osaühing ei olnud selleks ajaks lõppenud (vt RKHKo asjas nr 3-15-2813 p 15 ja otsuses viidatud kohtupraktika) ja kohtupraktikas ei ole oluliseks peetud äriühingu maksuvõla kindlaks tegemise aega (vt TlnRngKo asjas nr 3-11-2679). Tartu Halduskohtu poolt 28.03.2017. a asjas nr 3-16-1920 tehtud otsuse (I kd, tl 121–123) valguses on halduskohtu hinnangul üheselt tõendatud, et kaebajale anti asjakohaste korraldustega võimalus enne vastutusotsuse tegemist omapoolsete selgituste ja tõendite esitamiseks. Kaebaja võttis ise endalt võimaluse kasvõi maksustamise seisukohalt õige info (

§ 60

lg 1, § 62 lg 1) maksuhaldurile edastamiseks, mistõttu ei saa halduskohtu hinnangul olla põhjendatud ka kaebaja etteheide vastustajale uurimiskohustuse rikkumise kohta. Vastustaja saab uurida üksnes neid asjaolusid, mis on üksikjuhtumi kontrollis selgunud või millele on kohustatud isikud osundanud. Ei ole mõeldav, et vastustajale oleks etteheidetav see, kui kaebaja esitab alles kaebuses mingid väidetavad faktid tehingute, sisendkäibemaksu ning müügikäibemaksu kohta ja siis süüdistab maksuhaldurit nende väidetavate faktide maksumenetluses kontrollimata jätmises. Kaebajat süüdistatakse ka selles, et ta eiras juhatuse liikme kohustuste täitmise ajal õiget deklareerimiskohustust koos sellest asjaolust tulenevatega minetustega. M. Merimetsa kirjalike seletustega (I kd, tl 131-135) ja nende alusel on vastustaja tõendanud oma põhjendatud kahtluse, miks on tõenäoline, et kaebajal oli tegelikkuses

1. a augustis–septembris, mil alustati üksikjuhtumi kontrolli ja tehti maksuotsus, ligipääs ka osaühingu raamatupidamisdokumentidele. Halduskohus leidis, et vastustaja lähtus õigustatult põhimõttest, et deklareeritu õigsust tuleb eeldada (KMS § 11 lg 1), isegi kui asjas kogutud tõenditest nähtub kaebaja poolt M. Merimetsa tegevuse juhtimise võimalus, kuna viimase väitel palgati ta tasu eest osaühingu seadusliku esindaja rolli. Käesolevas asjas on kaebaja poolt tasumisele kuuluv maksusumma määratud tegelikkuses juba
2. a maksuotsusega (vt RKHKo asjas nr 3-3-1-48-10), mistõttu on vastustaja õigesti lugenud kaebaja vastupidised väited ainetuteks. Seda eelkõige põhjusel, et 3 osaühingu laekumistest, mis võimaldasid vahendite sularahas väljavõtmist, nähtub vaieldamatult kaebaja poolt äriühingu käibe aladeklareerimine. Nii maksu- kui vastutusotsuse motiveerimisnõuded on täidetud, tõendamiskoormis on üle läinud kaebajale. Kaebaja ei ole omapoolsete tõenditega nende haldusaktide järeldusi kummutanud. Kaebaja kannab vastust üksnes tema juhatuse liikmeks olemise ajal äriühingus toimunud rikkumiste eest. Täitmata on ka kaebajapoolne hoolsuskohustus. Vastustaja lähtus põhjendatult eeldusest, et kaebaja selline tegevus oli tahtlik. Ükski kaebuse väide üksikult ega koostoimes ei anna alust vastutusotsuse tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 08.02.
4. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et MTA heitis talle põhjendamatult ette sisendkäibemaksu mahaarvamise alusdokumentide mitteesitamist. OÜ Taluhoov maksuotsuse kohaselt ei ole tõepoolest keegi maksuhaldurile teavet ja dokumente esitanud, kuid seda ei saa heita ette kaebuse esitajale. Üksnes uue juhatuse liikme tegevusetus on toonud kaasa MTA vastutusotsuse kaebaja vastu. Vastutusotsuse kohaselt on kaebajale määratud OÜ Taluhoov
5. a aprillikuu eest tasumisele kuuluv käibemaksuvõlgnevus summas 1999,51 eurot. Selle summa osas ei ole arusaadav, kuidas see on kujunenud ja miks omistatakse kaebajale maksmiseks just täiendavad 1999,51 eurot. MTA on lähtunud OÜ Taluhoov juhatuse liikme M. Merimetsa deklareeritust. M. Merimetsal ei olnud mingeid alusdokumente ega teavet deklaratsioonide esitamiseks. Seega ei saa need deklaratsioonid olla A. Paltserile omistatavad.
6. a märtsikuu deklaratsiooni parandas M. Merimets
7. a augustis. Kuigi M. Merimets ei esitanud maksuhaldurile ühtegi alusdokumenti, peab maksuhaldur tema poolt müügikäibe deklareerimist
8. a märtsi kohta õigeks. Samal ajal ei pea maksuhaldur õigeks M. Merimetsa poolt
9. a märtsi kohta deklareeritud sisendkäibemaksusummasid. OÜ Taluhoov maksuotsuses öeldakse, et OÜ Taluhoov müügikäibemaksu õigsust ei ole võimalik hinnata, aga A. Paltseri vastutusotsuses märgitakse, et OÜ Taluhoov müügikäibe õigsuse osas puudub kahtlus. Halduskohus ei ole samuti piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et
10. a märtsi käibenumber - 91 854, 88 eurot – on tõendatud ja õige. Samuti ei ole halduskohus arvestanud kaebaja selgitustega OÜ Taluhoov kontolt rahade väljavõtmise kohta. Äriühingu kontolt võetud summad ei saa ka näidata äriühingu
11. a märtsi müügikäivet.
12. Vastustaja palub esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja hinnangul nähtub vaidlustatud otsusest piisava selguse ja põhjalikkusega, millistel alustel ja millistest tõenditest lähtuvalt on jäetud A. Paltseri kaebus rahuldamata. Kaebaja süüd väidetavalt kummutavad tõendiallikad on olnud maksuhaldurile ettenägematud ning kaebaja on neid ise tahtlikult varjanud, sest nende väidetav olemasolu on olnud teada üksnes talle. Kaebaja vastutab OÜ Taluhoov maksuvõla tasumise eest maksuperioodidel
13. a veebruar kuni
14. a aprill, mil ta oli äriühingu ainus seaduslik esindaja. Varasematele teabe andmise korraldustele on kaebaja jätnud üldse reageerimata, millest järeldub, et ta lootis ilmselt vastutusmenetlusest sellise käitumisega üldse kõrvale hoida, kuid milline tegevus on käsitletav vaid kaebaja tahtliku tegevusena. Apellatsioonkaebuses puudub jätkuvalt mõistlik seletus, miks kaebaja vastutusmenetluses küsitud teavet ei andnud. Sellest järeldub vaid asjaolude varjamise 4 soov, mis viitab aga 18.09.
15. a maksuotsuses konstateeritu ja M. Merimetsa poolt 07.08.2013 deklareeritud 20% määraga maksustatava käibe õigsusele, kuni kaebaja esitab oma vastupidiseid väiteid tõendava teabe. Seni on kaebaja vastuväited olnud üksnes paljasõnalised ja spekulatiivsed ega kummuta olemasolevaid ja MTA poolt usaldusväärseks hinnatud andmeid.
16. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohtu otsus on põhjendatud ja vastab HKMS § 157 lg 1 nõuetele. Kohtulahendi mõttekäik on selge ning kooskõlas menetlusnormidega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
18. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub halduskohtu vaidlustatud otsusest piisava selgusega, millistel alustel ja millistest tõenditest lähtuvalt jäeti A. Paltseri kaebus rahuldamata. Sellest tulenevalt on põhjendamatud kaebaja etteheited halduskohtule ebapiisava põhjendamiskohustuse täitmise ja kaebaja seiskohtade väidetavalt tähelepanuta jätmise osas.
19. Alusetu on apellatsioonkaebuse põhiväide, et olukorras, kus kaebaja ei ole kontrolli alustamisel ja vastutusmenetluse ajal enam äriühingu juhatuse liige ja varjatud maksukohustus tuvastatakse pärast kaebajast juhatuse liikme volituste lõppu, on see kaebaja vastutust välistavaks asjaoluks. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et halduskohus ei ole kaebaja vastupidist seisukohta käsitlenud ega asjakohast Riigikohtu praktikat otsuse tegemisel arvestanud. Vaidlustatud otsuses on halduskohus tuginenud HKMS § 165 lg 2 alusel vaideotsuses juba märgitule, neid argumente kordamata. Samuti on halduskohus otsuses viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale, millest kohus otsuse tegemisel lähtus. 19.12.2013 asjas nr 3-3-1-37-13 tehtud otsuses (p 28) märgib Riigikohus, et

§ 40

lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks piisab vastutusotsuse tegemisest enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes vastutusotsus tehakse. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-11-2679 tehtud lahendis rõhutanud, et

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 järgi juhatuse liikmele maksunõude esitamiseks ei oma iseseisvat tähtsust, millal äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti.

§ 102

lg 1 p 2 lubab uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustust vähendada, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei ole olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Maksuhaldurile ja kohtutele selliseid tõendeid esitatud ei ole. Tahtlusest või raskest hooletusest tingituna esitamata jäetud tõenditele seatud piirang on aga jätkuvalt käsitatav kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena.

1. Halduskohus on samuti põhjendatult asunud seisukohale, et kaebaja on vastutav OÜ Taluhoov maksuvõla tasumise eest maksuperioodil
2. a veebruar kuni
3. a aprill, kui ta oli äriühingu ainus seaduslik esindaja ning kaebajale heidetaksegi vastutusotsuses ette tahtlust varjata sel perioodil äriühingu õiget käibemaksukohustust ning selle tasumist võimaldanud vahendite (232 000 eurot) kõrvaldamist äriühingust AS Tavid kaudu perioodil 5 20.03.3013-03.05.2013 sularaha väljaviimise läbi. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seni sisuliselt keeldunud ka tema jaoks väidetavalt positiivse teabe andmisest põhjusel, et MTA peaks teavet küsima uuelt juhatuse liikmelt, mitte temalt, sest juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud isik ei saavat enam sellist teavet anda. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja samuti selliselt käitudes oma kaasaaitamiskohustust vastutusmenetluses rikkunud. Ka Tallinna Ringkonnakohus on näiteks haldusasjas nr 3-10-293 tehtud lahendis leidnud, et ei saa õigusvastaseks pidada teabe küsimist endiselt äriühingu esindajalt. Varasematele teabe andmise korraldustele on kaebaja samuti jätnud asja materjalidest nähtuvalt reageerimata, lootes ilmselt vastutusmenetlusest sel viisil kõrvale hoida, milline tegevus on aga käsitatav üksnes kaebaja tahtliku tegevusena hoiduda kõrvale kaasaaitamiskohustuse täitmisest. 14.

§ 8

lg 1 järgi oli kaebaja juriidilise isiku seadusliku esindajana kohustatud tagama äriühingu

-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise.

§ 57

lg 1 järgi peab maksukohustuslane raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Riigikohus on 17.06.2015 asjas nr 3-2-1-69-15 tehtud otsuses märkinud, et juhatuse liige peab raamatupidamise korraldamisel toimima kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. 27.08.2010 tehtud otsuses asjas nr 3-10-1156 rõhutas ka Tallinna Halduskohus, et juhatuse liige peaks eelduslikult olema juriidilise isiku majandustegevuse ning maksumenetluses kontrollitavate tehingute asjaoludega kursis. Seetõttu oli kaebajal ilmselt olemas MTA küsitud teave tema enda poolt teostatud tehingute osas, mille suhtes ta nüüd väidab hoopis MTA-poolset uurimisprintsiibi rikkumist, kuigi ta ise on asja materjalidest nähtuvalt MTA-ga sisulise koostöö tegemisest keeldunud.

§ 60

lg 1 esimese lause järgi on maksuhalduril samuti õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Tartu Ringkonnakohtu poolt 07.10.2010 asjas nr 3-09-2639 tehtud otsusest tuleneb, et maksuhaldur ei saa paljudel juhtudel olla teadlik, mis dokumendid isiku käsutuses on, kuid see asjaolu ei tohi takistada tõe väljaselgitamist maksumenetluses ning ei ole ka

§ 62

lg 1 esimese lause sõnastuse kohaselt teabe ja dokumentide nõudmist välistavaks asjaoluks. Seega on apellatsioonkaebuses esitatud ja tegelikult juba halduskohtule esitatud kaebuse sisu kordavad kaebaja vastuväited deklaratiivsed ning ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse ega ka 14.12.

1. a vastutusotsuse tühistamiseks.
2. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et kaebajalt nõutud käibemaksuvõla summa kujunemine ei ole arusaadav ja et halduskohus ei ole seda küsimust oma otsuses käsitlenud. Kaebajalt sissenõutava OÜ Taluhoov maksukohustuse suurus ja maksusumma arvestamise metoodika nähtuvad nii 18.09.
3. a maksuotsusest kui ka vastutusotsuse p-st 6.2 Halduskohtu vaidlustatud otsuse p-des 11 ning 18-19 on nii kaebaja poolt äriühingu nimel teostatud aladeklareerimist kui ka M. Merimetsa deklareeritud käibe problemaatikat käsitletud. Kuna kaebajast järgmise OÜ Taluhoov juhatuse liikme M. Merimetsa süü osa ning vastutus on vaidlusaluses vastutusotsuses kaebaja süüst ja temalt nõutavast käibemaksuvõla osast eristatud, siis ei ole alust järelduseks, et A. Paltseril süü ja vastutus üldse puudub, kuna hiljem parandatud käibedeklaratsioonid ei saa kuidagi olla õiged ja varasemale juhatuse liikmele omistatavad. Lisaks eeltoodule puudub kaebajapoolne seletus, miks ta maksuhaldurile vastutusmenetluses küsitud teavet ei andnud ning sellisest käitumisest saab järeldada vaid tegelike asjaolude, s. o OÜ Taluhoov õige käibe varjamise soovi. 6
4. Ka apellatsioonkaebuse väide, et kuna kaebaja ei olnud vastutusmenetluse läbiviimise ajal enam OÜ Taluhoov juhatuse liige, siis olid MTA teabenõuded tehtud valele adressaadile, ei tugine seadusele ega kehtivale kohtupraktikale. Tallinna Ringkonnakohtu poolt 14.03.2013 haldusasjas nr 3-12-876 tehtud otsusest tuleneb näiteks, et endise juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse tegemiseks temalt vajaliku teabe nõudmist ei saa pidada eesmärgipäratuks või ennatlikuks. Ka Riigikohus on asjades nr 3-3-1-65-07 ja nr 3-1-1-3-09 tehtud lahendites märkinud, et õigusnorme ei või tõlgendada viisil, mis muudab riigi järelevalve tegevuse mõttetuks. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kuna kaebaja enam ei ole äriühingu juhatuse liige, on tema vastutus välistatud. Tallinna Ringkonnakohus on 14.03.2013 haldusasjas nr 3-12-876 tehtud otsuses samuti märkinud, et kuivõrd juhatuse liige vastutab

§ 40

lg 1 järgi üksnes juhul, kui ta on rikkunud

§-s 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest ning see eeldab juhatuse liikme individuaalse süü ja selle vormi ning ka põhjusliku seose tuvastamist, siis on asjakohased kõik maksuhalduri küsimused, mis puudutavad juhatuse liikme isikut ja tema käitumise põhjuseid ning maksuhaldur otsustab kaalutlusõiguse alusel, milliseid andmeid ja dokumente on tema hinnangul tarvis õige ja põhjendatud vastutusotsuse koostamiseks. Nimetatud põhimõtetest on maksuhaldur ka antud juhul lähtunud. Nagu juba märgitud, on kaebaja oma kaasaaitamiskohustust vastutusmenetluses rikkunud ning arvesse tuleb võtta seda, et vastutusotsuse aluseks olev OÜ Taluhoov maksukohustus on kontrollitud ja kehtiv.

1. Kaebaja seisukoht, et ta ei saanud kontrollitud perioodi kohta dokumente esitada, on samuti ebausaldusväärne, sest M. Merimetsa 01.08.
2. a selgituse kohaselt asus ta OÜ Taluhoov juhatajaks 2500 euro eest ning kõik äriühinguga seotud paberid andis ta tagasi isikule, kes ta juhatuse liikmeks kutsus, s. o kaebajale. Kuna kaebajal oli huvi tasumata maksukohustust varjata, esines tal ilmselt ka huvi värvata tasu eest variisik sedasama tegema järgmise OÜ Taluhoov juhatuse liikmena, et pääseda ise vastutusest varjatud maksukohustuse eest. Seega on tõenäoline, et kaebajal oli ka pärast juhatuse liikme volituste lõppu tegelikult soovi korral võimalik ennast õigustavaid dokumente nii sisendkäibemaksu kui ka maksustatava käibe osas esitada. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses MTA-le etteheidetav uurimiskohustuse rikkumise väide. Maksuhaldur on omalt poolt

§-s 10 lg 3 ja §-s 11 sätestatud põhimõtteid koostoimes rakendades uurisprintsiipi järginud. Kaebajal oli vastutusmenetluses laiaulatuslik kaasaaitamiskohustus nii võimalike dokumentide esitamiseks, taastamiseks kui ka sisulise teabe andmiseks. Maksukohustust vähendava teabe esitamise kohustus lasub kaebajal, sest sellise teabe valdaja saab olla üksnes kaebaja ise. Kuna kaebaja tema maksukohustust vähendavat teavet maksuhaldurile ei esitanud, siis oli maksuhalduril objektiivne alus lähtuda vastutusotsuse tegemisel OÜ Taluhoov deklareeritud kehtivatest käibeandmetest ja 18.09.

1. a maksuotsusega siduvalt kindlaks tehtud maksukohustusest, mille põhjal asus maksuhaldur seisukohale, et kaebaja on deklareerinud valeandmeid, varjanud maksukohustust ning kõrvaldatud äriühingust sularaha. Täpsemalt on vastutusotsuse p-s 5.1.2 analüüsitult välja toodud OÜ-le Taluhoov laekunud summade maht (232 000 eurot), mis AS Tavidi kaudu kaebaja poolt sularahas välja võeti ja mis juba iseenesest näitas, et kaebaja poolt 02.05.2013 deklareeritud 20% käive (8 491 eurot) ei ole õige. Vastutusotsuse p-s 7 on täiendavalt analüüsitud ka OÜ Taluhoov pangakontodel toimunud laekumisi, millest järeldus, et OÜ Taluhoov pangakontole on laekunud pigem üle kahe korra rohkem raha, kui OÜ Taluhoov on deklareerinud. Nimetatud asjaolusid on halduskohus otsuse p-des 18-19 ka analüüsinud, mistõttu ei ole alust väita, et halduskohus ei ole oma seisukohti piisavalt põhjendanud. 7
2. Riigikohus on 12.12.2012 asjas nr 3-3-1-23-12 märkinud, et juhatuse liikme vastutuse üheks eelduseks on küll äriühingu maksuvõlg, kuid selle suurus tuvastatakse vastutusotsuses, kusjuures äriühingule eelnevalt tehtud maksuotsust võib kasutada tõendina vastutusotsuse motiveerimisel. Antud juhul on maksuhaldur vastutusotsuses viidanud varasemas maksuotsuses tuvastatud ja äriühingu maksuvõlaga seonduvatele asjaoludele, mistõttu on äriühingu juhatuse liikme vastutuse üheks eelduseks peetavad nõuded täidetud. Apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja seisukohad ei anna nende ümberhindamiseks alust.
3. Nii maksuotsuses kui ka vastutusotsuses on käibe osas märgitud, et maksumenetluses eeldatakse maksumaksja poolt esitatud andmete õigsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud eeldus kehtib seni, kuni kaebaja ei ole tõendanud vastupidist. Seda aga kaebaja antud juhul teinud ei ole. Seega ei ole alust ka apellatsioonkaebuse väitel, et maksuhalduri poolt eeldatava 20% määraga deklareeritud andmete puhul on tegemist suvaliste andmetega, kuna need ei ole kajastatud kaebaja poolt. Samuti ei tõenda eeltoodud kaebaja väide kuidagi seda, et maksuhaldur on vastutusotsuses maksuvõla ebaõigesti kindlaks teinud. Ka Riigikohtu praktikast tulenevalt (vt RKHKo asjas nr 3-3-1-48-10) siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuhalduri haldusaktiga, on maksuvõlg tekkinud sellest hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus 26.03.
4. a otsuses haldusasjas nr 3-11-2679 leidnud, et

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 järgi juhatuse liikmele maksunõude esitamiseks ei oma iseseisvat tähtsust, millal äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti. Järelikult on apellatsioonkaebuses kaebaja enda poolt maksuvõla mittedeklareerimisele tuginemine ainetu, sest võimaldaks alusetult vastutusest pääsemist, kuna kaebajale etteheidetaval perioodil vastutas kaebaja ainsa juhatuse liikmena äriühingus toimunu eest. Äriühingu laekumistest nähtus, et kaebaja teadis, et äriühingu käive pidi olema suurem, kui ta käibedeklaratsioonides kajastas, mistõttu tuleb nõustuda maksuhalduri ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oli ise teadlikult esitanud deklaratsioonides valeandmeid. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud ühelegi täiendavale asjaolule, mis näitaks, et maksuhaldur on maksuvõla ebaõigesti tuvastanud. Seetõttu on ekslik ka kaebaja arvamus, et ta ei vastuta enda juhatuse liikmeks oldud perioodi järgselt äriühingus ilmnenud ja varjatuks osutunud maksukohustuse eest. Halduskohus viitab õigesti sellele, et ka kehtivas kohtupraktikas on leitud, et isegi juhatuse liikmete tööjaotus ei oma nende suhtes

§ 8lg 1 ja § 40 lg 1 järgi vastutuse tekkimise seisukohalt tähtsust.

Antud juhul vastutab kaebaja äriühingu juhatuse liikmeks oldud ajal äriühingus toimunu eest ning M. Merimets enda juhatuse liikmeks oleku ajal äriühingus toimunu eest. Kuna kaebaja OÜ Taluhoov juhatuse liikmena omas juurdepääsu äriühingu raamatupidamisdokumentidele ja majandustegevusele ning omas pikaaegsest kogemust ettevõtluses, siis pidi ta teadma äriühingul lasuvatest kohustusest perioodil

1. a veebruar kuni aprill ning seetõttu on ka kaebaja süü vorm vastutusmenetluses õigesti kindlaks tehtud.
2. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu hinnanguga, mille kohaselt on maksuhaldur vastutusmenetluse läbiviimisel arvestanud kõiki talle teada olnud asjaolusid, mistõttu puudub alus asuda seisukohale, et MTA on vastutusotsuse tegemisel rikkunud uurimiskohustust ja ei ole teostanud kaalutlusõigust. Vastutusmenetluse käigus on arvestatud kaebaja kui juhatuse liikme tegevusega ja konstateeritud tema deklareerimis- ja tasumiskohustust ning sellest aru saamist. Seega ei ole alust nõustuda apellatsioonkaebuses toodud kaebaja hinnanguga, et 8 vastustaja ei ole järginud põhjendamiskohustust, uurimispõhimõtet ega kasutanud kaalutlusõigust.
3. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 08.02.
4. a otsuse muutmata.
5. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud, s. o kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv, kaebaja enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9