Obsah (4)

§ 67§ 64§ 63§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 27.03.2018 ning karistas teda 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna valvur R.-S. Ennok andis 27.03.2018 kl 9.52 paiku A.M. le korralduse asuda koristama, kuid kinnipeetav keeldus korraldust täitmast (ettekanne nr 6-20/1289-1). Viru Vangla tunnistas 25.05.2018. a käskkirjaga nr 6-3/440-1 A.M. süüdi

§ 67

p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 25.04.2018 ning karistas teda 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna valvur A. Nikunen andis 25.04.2018 kl 10.14 paiku A.M. le korralduse asuda koristama, kuid kinnipeetav keeldus korraldust täitmast (ettekanne nr 6-20/1711-1). Käskkirjade kohaselt oli tööle asumiseks korralduste andmise hetkel A.M. tööle määramise käskkiri kehtiv (17.02.2017 andis kooskõlastuse meditsiiniosakonna arst V. Pronevitš). 27.03.2018 ja 25.04.2018 hindas A.M. terviseseisundit meditsiiniõde A. Koosel, leides, et kinnipeetava terviseseisund võimaldas töötamist. Kinnipeetaval puudub õigus valida endale tööülesandeid, kohta ja aega. Vangla leidis, et kuna A.M. puhul ei ilmnenud töötamist välistavaid asjaolusid, siis pani ta toime distsipliinirikkumise mitte alludes vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle. Kinnipeetava poolt toime pandud distsipliinirikkumise näol on tegemist väga raske rikkumise ja kohustuse eiramisega, mistõttu on proportsionaalne ja eesmärgipärane kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega.

1. Viru Vangla jättis 07.06.
2. a vaideotsusega nr 6-12/306-2 rahuldamata A.M. vaide vangla käskkirja nr 6-3/313-1 kehtetuks tunnistamiseks. Vangla leidis, et kinnipeetaval oli piisavalt aega oma seisukohtade väljendamiseks, seega on vaide esitaja seisukoht ärakuulamisõiguse põhimõtte rikkumise osas põhjendamatu.
3. Viru Vangla jättis 26.06.
4. a vaideotsusega nr 6-12/324-3 rahuldamata A.M. vaide vangla käskkirja nr 6-3/440-1 kehtetuks tunnistamiseks. Vangla leidis, et ruumide koristamistöid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti antud soovitusi ja kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid. Vangla leidis, et kuna korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine, siis pidi kinnipeetav selle täitma.
5. A.M. esitas 10.07.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Viru Vangla käskkirjad nr 6-3/313-1 ja nr 6-3/440-1 ning vaideotsused nr 6-12/306-2 ja nr 6-12/324-
6. Veel palus kaebaja tuvastada, et vangla ületas õigusvastaselt 25.04.
7. a taotlusele vastamise tähtaega; vangla peab distsiplinaarmenetluse käigus tagama poolte võrdsuse menetlustoimingute tegemise ajal ning mõistliku aja nõustajaga konsulteerimiseks, õigusaktidega tutvumiseks, arvamuse kujundamiseks ja vastuse koostamiseks; vangla peab süstemaatiliste rikkumiste eest karistama

§-st 69 lähtudes; vangla õigusvastaselt keeldus vastu võtmast kaebaja avaldust saada haigushoo ajaks kartserisse madrats ja padi; vangla õigusvastaselt nõudis, et kaebaja koheselt asuks tööle, kui talle anti korraldus tööle minna; korraldus asuda tööle on õigusvastane, kui selle täitmisel peab ta rikkuma

-i sätteid; vangla ei tutvustanud kaebajale vangistust reguleerivaid õigusakte. Lisaks palus kaebaja kontrollida

§ 64põhiseaduspärasust.

Kaebuse põhjendused: Kaebajal on seni tuvastamata südamehaigus ja XXXXX. Kuna kambris on halb õhuvahetus, ei saa kaebaja hästi magada ning oli korralduste andmise hetkel töövõimetu. Kuna korralduste andmise ajal olid avatud osakonna V7 kambrid, siis oleks kaebaja pidanud korralduste täitmiseks rikkuma kehtivat korda, seetõttu olid korraldused tühised. Kaebajale ei antud piisavalt aega vastamiseks. Vangla ei tutvustanud kaebajale vangistust puudutavaid õigusakte. Vangla peab andma kaebajale piisavalt aega pooleliolevate toimingute lõpetamiseks ja riiete 2 vahetamiseks. Kaebaja peab peale ravimite manustamist olema pikali, kuid kartserikambris võetakse vooditarbed päevaseks ajaks ära. Vangla peab looma tingimused, mis tagavad kaebaja heaolu ja tervise säilimise. Tööle asumine oleks seadnud ohtu kaebaja tervise. Vangla jättis kaebaja sisuliselt ära kuulamata. Vangla karistas kaebajat vale sätte alusel.

1. Tartu Halduskohus tagastas 20.11.
2. a määrusega kaebaja kaebuse tuvastusnõuete osas.
3. Tartu Halduskohus jättis 20.02.
4. a otsusega A.M. kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kinnipeetava süü on tõendatud. Pole põhjust kahelda vastustaja väites, et vangla majandustöö ei ole raske füüsiline töö ega sundasendis töö. Ruumide koristamisega seonduvaid ülesandeid saab täita ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ja arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Kaebaja tervist kontrolliti enne tööle määramist, mille kohaselt on kaebaja võimeline koristustöid tegema. Kaebaja keeldumine teha tööd ja mitte kuuletuda vanglateenistuse ametnikule on vastuolus

§ 67p-ga 1 ja § 37 lg-ga 1.

Vanglal oli õigus määrata

§ 63

lg 1 p 4 alusel kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Menetlus on läbi viidud mõlemal juhul

§-st 64 lähtuvalt, kaebaja sai esitada omapoolsed selgitused, lähtuti vanglaametnike ettekannetest, koostati distsiplinaarmenetluse protokollid, kaebajale teatati distsiplinaarmenetluse alustamisest ja analüüsiti kõiki asjaolusid, arvesse võeti ka kaebaja varasemat käitumist ning õigesti tuvastati, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo mõlemal juhul. Käskkirjad anti välja pädeva isiku poolt. Käskkirjad on hästi motiveeritud, üheselt mõistetavad, asjaolusid on kaalutletud, on välja antud kehtiva õiguse alusel. Samuti on vaideotsused õiguspärased, hästi motiveeritud, vastavad nii faktilistele kui juriidilistele alustele ning on antud pädeva isiku poolt ja kehtiva õiguse alusel. 2) Kaebajal oli teha üks menetlustoiming, s.o seletuse andmine, mis ei tohiks võtta palju aega ning kaebaja märgitud 14,5 ja 19 tundi selleks on piisav aeg. Kaebaja on teadlik vangistust puudutavatest õigusaktidest, kuna neid tutvustatakse kinnipeetavale juba vanglasse saabumisel. Kaebaja tervist ei ole ohtu seatud seoses tööle asumisele kohustamisega. Vangla ei pea tööle määramisest kinnipeetavale mitu päeva ette teatama. Arst andis välja tõendi, mille kohaselt isik on hinnatud töövõimeliseks. Pole põhjust arvata, et meditsiiniosakonna teenistujad ei tea, missugustes tingimustes peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel töötama, milliseid tööülesandeid tuleb tal täita ja kuidas osata hinnata patsiendi võimalusi nendega tervist ohtu seadmata hakkama saada. 3) Vangla märkis, et II üksuse kinnipeetavad kannavad kartserikaristust kohandatud kambris, kus on olemas voodi, millele saab pikali visata, kui isik end halvasti tunneb, kuigi puudub voodivarustus. Kartserikambris on lubatud teatud puudused, nagu magamisriiete puudumine päevasel ajal. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda paigutamist enda meele järgi. 4)

§ 64

ei pane kinnipeetavaid vanglaametniku suvast sõltuma, vaid täpsustab menetluse läbiviimise korda, millest tuleb vanglaametnikul juhinduda. Puudub alus algatada selle sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. A.M. esitas 22.03.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.02.
2. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei selgitanud, miks pidi kaebaja alluma korraldustele, mis kohustasid teda toime panema õigusrikkumise ning miks pidi ta tööle asuma, kui tal puudus XXXXX. Kaebaja ei taotlenud kartserirežiimi muutmist, vaid seda, et peale ravimite manustamist saaks ta pikali heita, et mitte minestada ja kukkuda. Kaebaja ei nõua, et vangla teavitaks teda tööle asumise korralduse andmisest mitu päeva ette. Kaebaja leidis kaebuses, et ta ei ole asi, vaid isik, ning 3 kui vangla soovib teda kohelda subjektina, siis teavitatakse teda tööle asumise korraldusest ette ja puudub takistus teha seda mitu päeva varem. 2) Kaebaja pidi vastama neljale, mitte kahele menetlusdokumendile. Kui kohus leiab, et avaliku teenistuse seaduses (ATS) ja

-is sätestatud distsiplinaarmenetlused ei ole võrreldavad, peab kohus selgitama, mille poolest erineb see, kui ametnik vastab menetlusprotokollile, sellest, kui seda teeb kinnipeetav.

§ 64regulatsioon on ebapiisav.

1. A.M. teatas 02.04.
2. a avalduses, et ta soovib esitada tuvastamiskaebuse.
3. Tartu Ringkonnakohus jätkas 04.04.
4. a määrusega haldusasjas menetlust Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/313-1 ja nr 6-3/440-1 ning vaideotsuste nr 6-12/306-2 ja nr 6-12/324-3 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
5. Viru Vangla esitas 25.04.2019 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub lõpetada apellatsioonkaebuse menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 alusel või alternatiivselt jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebaja on vanglast vabanenud ja käskkirjad talle enam mõju ei avalda. Tühistamisnõude menetluse lõpetamine ei takista kaebajal kahju hüvitamise nõude esitamist. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses kaebuse põhjendusi, millele kohus vastas otsuses põhjalikult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Seoses vastustaja taotlusega lõpetada apellatsioonkaebuse menetlus, selgitab ringkonnakohus, et 04.04.
7. a määruse (tl 134-135) kohaselt järeldas ringkonnakohus kaebaja 02.04.
8. a avalduses (tl 132-132p) märgitust, et kaebaja taotleb sisuliselt jätkutuvastuse korras vaidlustatud käskkirjade ja vaideotsuste õigusvastasuse tuvastamist. Jätkutuvastuskaebuse lubamine on võimalik HKMS § 152 lg 2 alusel. Ringkonnakohus leidis eelviidatud määruses, et menetluse jätkamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Seega jätkas ringkonnakohus põhjendatult haldusasja menetlust vangla käskkirjade nr 6-3/313-1 ja nr 6-3/440-1 ning vaideotsuste nr 6-12/306-2 ja nr 6-12/324-3 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks.
9. Ringkonnakohus leiab, et A.M. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
10. Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja distsiplinaarkorras karistamine Viru Vangla käskkirjadega nr 6-3/313-1 ja nr 6-3/440-1 oli õiguspärane. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et menetlus on 27.03.
11. a ja 25.04.
12. a intsidentide puhul läbi viidud

§ 64

sätetest lähtuvalt, kaebaja sai esitada omapoolsed selgitused, lähtutud on vanglaametnike koostatud ettekannetest, koostatud on distsiplinaarmenetluse protokollid, kaebajale teatati distsiplinaarmenetluse alustamisest ja analüüsitud on kõiki asjaolusid, arvesse on võetud ka kaebaja varasemat käitumist ning õigesti on tuvastatud, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo mõlemal juhul. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus hinnanud nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti, ka muid asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud otsuses omapoolse seisukoha. Apellatsioonkaebuses esitatakse suuresti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist. 4 15.

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama.

§ 37

lg 2 p 3 järgi on kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikas on sedastatud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusevastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (RKHK 01.03.

1. a otsus nr 3-3-1-103-06, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika; 29.09.
2. a otsus nr 3-3-2-2-15, p-d 17-18). Ka ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja ei olnud tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ainuüksi kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda, ei saanud olla õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumisel. Kuna tööle asumisest keeldumist õigustavaid asjaolusid

§ 37

lg 2 p 3 mõistes 27.03.2018 ja 25.04.2018 ei esinenud, siis oli kaebaja töövõimeline ja tal puudusid takistused tööle asumiseks. Halduskohus on asjas õigesti järeldanud, et kaebaja keeldumine teha tööd ja mitte kuuletuda vanglateenistuse ametnikule on vastuolus

§ 67p-ga 1 ja § 37 lg-ga 1.

Seega esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. 16.

§ 63

lg 1 p 4 järgi võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel on asjakohane arvestada kaebaja eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, s.h vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (RKHK 29.09.

1. a otsus nr 3-3-2-2-15, p-d 25-26). Vastustaja on kaebajale karistuse määramisel õigesti arvestanud rikkumise iseloomu ja laadi, ka kehtivaid karistusi ning kaebaja suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Vaidlusalustes käskkirjades on ka põhjendatud, miks muud karistused ei täida eesmärki. Vastustaja on kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Seega halduskohus põhjendatult ei tuvastanud menetlusnormide rikkumist distsiplinaarasjade menetlemisel ega haldusaktide koostamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja väited alust pidada vaidlustatud käskkirju ega ka vaideotsuseid õigusvastaseks.
2. Kaebaja väitel pidi ta vastama neljale, mitte kahele menetlusdokumendile, nagu halduskohus otsuse p-s 11 väidab. Kaebaja väide on ebaõige. Halduskohus ei ole otsuse p-s 11 väitnud, et kaebaja pidi vastama kahele menetlusdokumendile. Halduskohus märgib otsuse p-s 11, et kaebajal oli teha üks menetlustoiming, see on omapoolse seletuse andmine, mis ei tohiks võtta palju aega ning kaebaja poolt märgitud 14,5 ja 19 tundi selleks on piisav aeg. Halduskohus on seejuures võtnud aluseks kaebaja enda poolt kohtule esitatud kaebuse lisas nr 20 (tl 10-10p) märgitu, milles esitatud arvestuse kohaselt oli kaebajale menetlustoiminguteks antud aeg 27.03.
3. a intsidendi puhul 14,5 tundi (lisa nr 20 p 2.2) ja 25.04.
4. a intsidendi puhul 19 tundi (lisa nr 20 p 3.2).
5. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et kinnipeetavatele distsiplinaarkaristuste määramise alused ning distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja määratud distsiplinaarkaristuste täideviimise korra sätestavad

§-d 63-65¹. Kinnipeetava õiguslik seisund erineb ametnike või töötajate seisundist. Seega on kaebaja viide ATS-le asjakohatu. 19. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja etteheide

§ 64regulatsiooni ebapiisavusele sisutu.

Kohtupraktikas on sedastatud, et ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et 5 menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (RKHK 14.01.2004. a otsus nr 3-3-1-82-03, p 17; 10.12.2010. a otsus nr 3-3-1-72-10, p 17; 22.10.2012. a otsus nr 3-3-1-46-12, p 24). Kaebajat teavitati tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest

§ 67p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise tunnustel 27.03.2018.

a ja 25.04.

1. a intsidendi osas vastavalt 13.04.
2. a ja 17.05.
3. a teadetega (tl 65 ja 24) ning sellest ajast alates oli kaebajal võimalus vaidlusaluste rikkumistega seotud asjaolusid vanglale ka selgitada. Kuna kaebajat oli teavitatud, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlust, siis oli talle tagatud ärakuulamisõigus täies mahus.
4. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus A.M. apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.
5. a otsuse muutmata.
6. Kuna haldusasja materjalide juurde ei olnud esitatud kaebaja 18.05.
7. a selgitust vanglale ja kaebaja 28.05.
8. a vaiet vangla käskkirja nr 6-3/440-1 peale, siis nõudis ringkonnakohus 04.06.
9. a määrusega (tl 144-144p) vastustajalt eelnimetatud dokumentide esitamist. Vastustaja esitas nõutud dokumendid ning ringkonnakohus võtab need haldusasja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2).
10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6