← Eesti

4-19-60/52

Obsah (7)§ 17§ 223§ 33§ 36§ 48§ 15§ 39

4-19-60 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2019, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-19-60 (233018002221) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi sekret

) § 223 lg 1 alusel Anna Gaponovale rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 200 eurot. Rahatrahvi määramise aluseks oli see, et 13.06.2018 kella 18.45 paiku aadressil Narva linn, A. Puškini tn 50 juures juhtis Anna Gaponova mootorsõidukit Škoda Octavia reg.märk XXX ning vasakut pööret sooritades ei veendunud selle manöövri ohutuses ja ei andnud teed temast mööda sõidul (vasakult) olnud sõidukile Volkswagen Passat reg.nr XXX (juht A T), mille tulemusel põrkas Škoda esivasakpoolne nurk Volkswageni parempoolse küljega. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada Volkswageni XXX parempoolne külg. Liiklusõnnetuse tagajärjel on mootorsõiduki Volkswagen Passat (reg.nr XXX) omanikule tekitatud varaline kahju. Otsuse kohaselt rikkus kaebuse esitaja

§ 17

lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 223lg 1 alusel.

Kaebus ja kohtumenetlus

  1. Anna Gaponova kaitsja Aleksandr Gamazin esitas kohtuvälise menetleja otsusele 04.01.2019 kaebuse, taotledes tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri üldmenetluses 14.12.2018 tehtus otsus ning menetlus väärteoasjas lõpetada, mh taotles VTMS § 23 alusel hüvitada riigieelarvest kaebuse esitaja kulud kaitsjale tasumisel.
  2. Kaebuses märgitakse muuhulgas järgmist. Menetleja „kahmab“ kõikidest juhtumiga seotud asjaoludest üksnes viimased A.Gaponova toimingud („hakkas teostama vasakpööret“), ehkki ohtlik liiklussituatsioon hakkas kujunema varem ja selleks oli A.T juhitud Volkswageni ülemäära suur sõidukiirus ja tema absoluutselt lubamatu möödasõidu katse. A.T enne oma manöövrit (möödasõitu) oli kohustatud veenduma selle toimingu ohutuses (

§ 33lg 2 p 8 nõue); antud juhul – oli kohustatud sõitma välja vastassuunavööndisse.

Kuid menetleja leidis kaevatavas otsuse, et, vastupidi, A. Gaponova pidi täitma selle kohustuse, aga A. T ootamatud toimingud jättis menetleja õigusliku hinnanguta. Juba kaks sekundit enne A. T auto möödumist A. Gaponovast ja kokkupõrget 2

(2)4-19-60 Škodaga (kell 17:56:15 videoregistraatori ebatäpse aja järgi – vt. foto 5 ja foto 6) asus auto Volkswagen umbes 15 meetri kaugusel Škoda taga (videolõigu foto 2). Juba 1,5 sekundit enne kokkupõrget asus A. T auto ühes sõiduvööndis A.Gaponovaga (videolõigu foto 3). Seepärast mis tahes autojuhi jaoks selline tagumise auto sööst paigalt, kusjuures – ilma täieliku väljasõiduta vastassuunavööndisse, on äkiline ja ootamatu. A. Gaponova teod kvalifitseeris menetleja

§ 17

lg 5 p 3 ja

§ 33

lg 2 p 8 järgi, kuid kirjeldavas osas täiendas menetleja seda veel viitega rikkumistele

§ 36

lg 1 ja

§ 48lg 1 järgi.

Täiendavad süüdistused, mis ei kuulu „õiguserikkumiste“ kvalifikatsiooni, rikuvad tõsiselt kaebuse esitaja õigust kaitsele: ei saanud enne kaevatava otsuse tegemist esitada oma vastuväiteid ja tõendite analüüsi A.Gaponova kasuks. Üks tähtsaimatest asjaoludest, mille menetleja õigusliku hinnanguta jättis, on fakt, et A.T ei lülitanud sisse signaali mitteõiguspärase möödasõidu sooritamisel tema poolt. Fotodel on hästi näha, et Volkswageni valgusdiood suunasignaal ei ole sisse lülitatud (foto 3 ja foto 5 videost ning lisatud käesoleva Kaebuse foto 5-a). Eirates objektiivsuse põhimõtet, ei teinud menetleja eksperdile ülesandeks tuvastada auto juht A. T Volkswageni sõidukiirus, et kaebuse esitaja olnuks võimalus tõendada, et nimelt see autojuht rikkus jämedalt liikluseeskirja, mis tõi kaasa liiklusõnnetuse. Jätnud rahuldamata A. Gaponova vastava taotluse, rikkus menetleja KrMS § 8 lg 1 p 2 nõuet. Kaebuse esitaja leidis, et kaevatav otsus on ebaseaduslik nii sisuliselt (faktiliste asjaolude ja videotõendite uurimata jätmine) kui ka formaalsetel alustel. Lisaks esitas kaebuse esitaja taotluse tõstatada eksperdi ees kaks lisaküsimust. Kaitsja ja kaebaja jäid kohtuvaidluses kaebuse juurde ning palusid hüvitada A. Gaponovale tekkinud kulud. 4. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ta toonitas, et liiklusseaduse kohaselt ei anna suunatule näitamine eesõigust. Otsuse tegemisel võeti ka suunatuled arvesse, nende kasutamine või mitte kasutamine, lähtudes nendest faktidest, mis olid olemas. Menetluse käigus, k.a ekspertiisi käigus ei tuvastatud Volkswageni juhi süüd. Antud kohas möödasõit oli lubatud. Möödasõit toimus vastavalt nõuetele. Tegemist ei ole ümberpõikega, see oli täielik möödasõit, sest Volkswagen oli oma suunavööndist vastassuunavööndisse välja sõitnud. Sellist tegevust liiklusseaduses kvalifitseeritakse nagu möödasõit. Justnimelt Škoda juht põhjustas liiklusõnnetuse sellega, et enne manöövri alustamist ei andnud sellest teisele liiklejale selget arusaama, millist manöövrit ta teostama hakkab. Volkswageni juhi jaoks see tegevus oli arusaamatu. Tema õigesti hindas, et inimene ehk Škoda võtab paremale, sooritab parempööret või jääb seisma teeäärde paremale ja siis rahulikult alustas möödasõitu, kuid ootamatult tema jaoks Škoda muutis oma liikumistrajektoori ja sõitis talle sisse paremalt. Kohtuvälise menetleja otsuses oli

§ 48lg 1 välja toodud selleks, et iseloomustada antud situatsiooni.

Selle paragrahvi mittetäitmine ei põhjustanud liiklusõnnetust. Liiklusõnnetus juhtus justnimelt sellepärast, et enne manöövri alustamist juht ei veendunud oma manöövri ohutuses ja alustas manöövri sooritamist, kuid tol hetkel tagumine sõiduk alustas möödasõitu. Siin on ekspertiis abiks, et aru saada kes, kus asus manöövri alustamise hetkel ja kokkupõrke hetkel. Ekspertiis ütles, kellel oli võimalus vältida kokkupõrget ja kellel mitte. Kui Škoda juht oleks tähelepanelik enne manöövri alustamist, õigesti hindaks liiklussituatsiooni, ta saaks vältida kokkupõrget. Seda kinnitab ka ekspertiis. Samuti Volkswageni juhil, kes oli Škoda manööverdamise ajal vasakpöörde sooritamisel juba möödasõidul, tal puudus võimalus seda vältida. Seega jääb arusaamatuks, kuidas saab selles liiklusõnnetuses süüdistada Volkswageni juhti. Mis puudutab Škoda suunatuld, siis ilmselt ikkagi võttes kõikvõimalikud poolt ja vastu võimalused ilmselt peab kalduma sinna, et vasakpoolne suunatuli ei põlenud manöövri alustamise hetkeks. Škoda suunatule kasutamist kinnitab ainult menetlusaluse isiku versioon. Ilmselge, et Volkswageni juht enne manöövrit, antud juhul möödasõitu, pidi veenduma enne manöövri alustamist selles ohutuses, kuid kui Škoda võttis paremale näidates parempoolset suunatuld, siis Volkswageni juhil ei olnud mingit takistust või ohtu selleks, et soorida seda möödasõitu.

§ 15

lg 5 p 3 Škoda juht oli kohustatud andma teed temast möödasõitvale juhile ja tol hetkel oli Volkswagen temast möödasõidul, seda kinnitab ka ekspertiis. Ülisuur kiirus Volkswageni juhi poolt ei ole mingil määral kinnitust leidnud. See, et sõidukite vahel toimus kas riivamine, libisemine või löök, ei oma tähtsust, 3

(2)4-19-60 fakt on see, et nende vahel toimus kontakt, mis tõi kaasa sõidukite kahjustuse, mis omakorda tõi kaasa varalise kahju, mida kvalifitseerib

§ 223lg 1.

Seega Anna Gaponova poolt olid rikutud liiklusseaduse normid, mis tõid kaasa kokkupõrke ehk liiklusõnnetuse. Ta ei veendunud manöövri ohutuses ja ei lasknud möödasõidul oleval sõidukil mööda sõita.

  1. Kohtuistungil 23.04.2019 kuulati üle tunnistaja N T (tl 124-125) ja menetlusalune isik Anna Gaponova (tl 120-123, lisatud skeem tl 132). 17.05.2019 kuulati tunnistajatena üle A T (tl 173174), N M (tl 169-171), Juri M (tl 171-172) ja videokonverentsi teel ekspert U L , kes tegi asjas liiklusekspertiisid (tl 166-169).
  2. Kohtuistungil uuriti lisaks toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, kaitsja esitatud fotosid (tl 12, 57-63, 90-92, 127-131, 145-151, 154-156, 179-183), sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fotodega (tl 19-23), indikaatorvahendi kasutamise protokolle A T ja Anna Gaponova suhtes (tl 2425), sõiduki VW Passat vaatlusprotokolli fotodega (tl 26-30), tunnistaja N M sõidukist tehtud videosalvestust väärteosündmusest (tl 39-40), 30.10.2018 liiklusekspertiisi akti nr 18E-LL0044 (tl 43-49), 12.03.2019 liiklusekspertiisi akti nr 19E-LL0009 (tl 95-99) ning Maa-ameti kaardiserveri väljavõtteid (tl 133-134). KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja lahendab VTMS § 133 loetletud küsimused. Muuhulgas peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud.
  4. Kohus leiab, et asi tuleb alltoodud põhjustel VTMS § 29 alusel lõpetada. Anna Gaponova kaebus tuleb seega rahuldada. Objektiivse külje asjaolud, mille üle ei ole sisulist vaidlust
  5. Nähtuvalt kohtuvälise menetleja vaidlustatud otsusest (tl 68-69) heideti kaebuse esitajale väärteoprotokolli (tl 16-17) kohaselt ette seda, et ta 13.06.2018 kella 18.45 paiku aadressil Narva linn, A. Puškini tn 50 juures juhtis mootorsõidukit Škoda Octavia reg.märk XXX ning vasakut pööret sooritades ei veendunud selle manöövri ohutuses ja ei andnud teed temast mööda sõidul (vasakult) olnud sõidukile Volkswagen Passat reg.nr XXX (juht A T), mille tulemusel põrkas Škoda esivasakpoolne nurk Volkswageni parempoolse küljega. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada Volkswageni XXX parempoolne külg. Liiklusõnnetuse tagajärjel on mootorsõiduki Volkswagen Passat (reg.nr XXX) omanikule tekitatud varaline kahju. Otsuse kohaselt rikkus kaebuse esitaja

§ 17

lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav

§ 223lg 1 alusel.

10.

§ 17

lg 5 p 3 näeb ette, et mitterööbassõiduki juht peab andma teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti. 11.

§ 33

lg 2 p 8 näeb ette, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. 12.

§ 223

lg 1 kohaselt võib karistada mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. 13. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väärteosüüdistuses nimetatud autode vahel toimus Narvas A. Puškini tänaval 13.06.2018 õhtul kella 18:45 ajal kokkupuude. See toimus siis, kui A. T juhitud VW Passat oli sõitmas mööda A. Gaponova juhitavast Škoda Octaviast. Seda kinnitavad nii 4

(2)4-19-60 A. Gaponova, A.T kui ka teiste tunnistajate ütlused ning tunnistaja N M sõiduki videoregistraatotorile salvestunud video sündmusest. Konkreetset kokkupuute kohta kajastab peale nende tõendite (sh video) ka sündmuskoha vaatluse protokoll ja ekspertiisiaktid lisadega. Seda, et kokkupuute tulemusena tekitati A. T sõiduki vigastamisega sõidukite varalist kahju, kinnitavad A.T ütlused (tl 173) ja tema sõiduki vaatlus (tl 26-30). Neist asjaolusid ei ole vaidluse alla seatud ja kohus loeb need eelmainitud tõenditega tõendatuks.
  1. Sisulist vaidlust pole selleski, et Anna Gaponova juhitud Škoda Octavia reg.märk XXX ei andnud vasakut pööret sooritades teed temast vasakult möödasõidul olnud sõidukile Volkswagen Passat reg.nr XXX (juht A T), mille tulemusel põrkas Škoda esivasakpoolne nurk kokku Volkswageni parempoolse küljega. Seda kinnitab N. M sõidukist tehtud video, kust on näha A. Gaponova sõiduki kaldumine vasakule ajal, kui A. T sõiduk on temast vasakult mööda sõitmas, aga samuti A. Gaponova ja A. T ütlused.
  2. Objektiivselt saab öelda, et A. Gaponova tegevus ei vastanud

§ 17

lg 5 p-s 3 ja

§ 33lg 2 ps 8 sätestatule.

Esiteks ei andnud ta juhina teed temast möödasõidul olevale juhile. Teiseks ei veendunud ta enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Objektiivselt kinnitab viimast asjaolu eeskätt tõik, et sõidukid sattusid kontakti – järelikult ei olnud manööver ohutu. See, kas Gaponova pani toime ettevaatamatu või tahtliku rikkumise või pole subjektiivne külg üldse tuvastatav, on omaette küsimus ja kohus käsitleb seda allpool (p-d 51-57). Tagajärje omistamine A. Gaponovale 16. A. Gaponova kaitsepositsioon olnud väärteomenetluses läbivalt, et vasakule tehtavat manöövrit alustades oli A. Gaponova veendunud, et tagant tulev VW ei tee mingeid manöövreid. Ta oli veendunud, et tema enda manööver on ohutu, sest esiteks näitas ta enne vasakule keeramist vastavat suunatuld, mida eeldas tagantulijat nägevat, ja teiseks lähtus ta sellest, et A. T juhitud VW Passat suunatuld ei näidanud. Samuti on kaitsja leidnud, et T sõiduki kiirus oli lubamatult suur. Sellest tulenevalt on üheks peamiseks küsimuseks see, kas kokkupõrge ja sellest johtuv varaline kahju on omistatavad

§ 223lg 1 tagajärje mõttes just A.

Gaponovale.

  1. A. Gaponova, kes on oma sõnul töötanud XXX 1 aasta ja 2 kuu ning omanud juhilube umbes 7 aastat, andis kohtus järgmisi ütlusi: „Sõitsin aadressile Daumani 17 aadressilt Puškini
  2. Väljasõidul peateele, Puškini tänavale, maja juures Puškini 45 mina vaatasin paremale poole, nägin sõiduautot Volkswagen Passat. See sõitis mäest alla esimese kooli juurest. Mina pöörasin tähelepanu sellele, et ta sõidab väga kiiresti. Kuna kaugus oli väga suur, siis mina ikka sõitsin teele välja. Enne ristimiku, Puškini 49, mina sõitsin kiirusega 50 km/h ja tahavaatepeeglist ma nägin, kuidas ta läheneb minule. Mina hakkasin pidurdama enne manöövri teostamist. Umbes 3 sekundit enne rooli pööramist mina lülitasin vasakpöörde tule sisse. Kuna Puškini 49 hoovist sõitis välja tunnistajate sõiduauto Citroen, kuna seal on kitsas tee, et mitte tekitada ummikut, mina proovisin mitte kohe minna vasakule, ääre juurde, vaid selle auto juurde. Ma ei teostanud vasakpööret, mina lähenesin eraldusjoonele. Ma nägin T tahavaatepeeglist. Mina veendusin selles, et tema ei alustanud möödasõitu ja ei lülitanud sisse suunatuld. Mina pöörasin rooli vasakule ja sel momendil ma tundsin lööki. A ei peatunud, ta sõitis vastassuunavööndisse ja peatus vasakul äärel. Mina peatusin, hakkasin politseid välja kutsuma. A kuskile sõitis edasi sel momendil. Minu juurde tuli tunnistaja Citroenist. Tema ütles, et sul oli suunatuli sisse lülitatud, meie salvestasime kõik video peale, võtke minu telefoninumber.“ Küsimustele vastates selgitas ta, et oli sõiduraja keskel ja kavatses sooritada vasakpööret trajektooriga 90 kraadi; võib-olla kaldus ta natuke paremale, aga seda ei olnud, et ta võtnuks sihipäraselt paremale. Küsimusele suunatule kohta vastas ta, et lülitas vasakule pööre näitava suunatule sisse kolm sekundit enne manöövri teostamist. Peeglisse vaatas enne pööret: „Enne seda, kui pöörata vasakule, mina vaatasin tahavaatepeeglisse ja nägin, et tema asub minu taga. Videol on näha, et üheaegselt mina pööran rooli, aga tema sõidab minu taga. Ta ei näidanud mulle mitte kuidagi, et ta teostab möödasõitu.“ 5

(2)4-19-60
  1. A. Gaponova oli ütlusi andes veendunud, et tal ei olnud võimalik vältida kokkupõrget, küll aga oli see võimalik Volkswageni juhil. Ta täpsustas, et kokkupõrke hetkel ta ei teostanud veel vasakpööret, aga hakkas seda teostama, st ta ei olnud jõudnud veel eraldusjooneni: “Minu auto ei jõudnud isegi pöörata: „Mina just pöörasin rooli ja tema oli täiesti minu liikumisvööndis ja juba toimus kokkupõrge/…/ Kui ma ületan seda eraldusjoont, siis ma teostan pööret. /…/ Käesoleval juhul mina püüdsin läheneda eraldusjoonele enne seda, kui teostada pööret.“ A. Gaponova hinnangul sõitis T sekund enne kokkupõrget kiirusega umbes 60 km/h ning kokkupõrget kirjeldas ta järgmiselt: „Kui ma hakkasin lähenema eraldusjoonele, vastassuunas sõitev auto juba peaaegu möödus minust ja sel momendil T sõitis välja praktiliselt meie vahele selleks, et teostada möödasõitu. Mina alandasin kiirust. Vastassuunas sõitvat autot mina lasin läbi. Hindasin seda olukorda, mis toimus hoovis, kui hoovist sõitis välja auto. Hakkasin lähenema eraldusjoonele sellest kohast, kus ma võin teostada pööret selleks, et mitte tekitada ummikut.“ Seda, et videol pole suunatuld näha, selgitas ta järgmiselt: „Sel ajal, kell kolmveerand 7 õhtul, seal langeb päike, see langeb nende majade vahel, kus seisis tunnistaja, kellel oli videoregistraator. Päike oli samal tasemel minu laternatega./…/ Plastikust tehtud laternad. Plastik ei ole värviline, lamp on värviline. Päikesevalgus peegeldas ka esitiiba. Videol on väga hästi näha, kuidas päike paistab poolele autole, seetõttu videol ei ole suunatuli nähtav esimese kahe sekundi jooksul. /…/Enne kokkupõrget piiras T päikest ja minu suunatuled sattusid varju ja seetõttu varjus need olid nähtavad.“ Gaponova täpsustas, et vahetult enne kokkupõrget vähendas ta kiirust 10 km/h-ni.
  2. Kokkuvõttes saab A. Gaponova ütlustest järeldada, et tema hinnangul toimus kokkupõrge ja sellest tingitud tagajärjed said võimalikuks eeskätt seetõttu, et A. T ületas kiirust, eiras A. Gaponova näidatud suunatuld ega näidanud ise suunatuld, mis viidanuks sellele, et ta hakkab teostama ise möödasõitu.
  3. Põhimõtteliselt võib kaasliikleja ebakorrektne käitumine kahju tekitanud juhi vastutusest

§ 223

lg 1 järgi tõepoolest vabastada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-13, p 6). Liiklusnõudeid rikkunud ja ettevaatamatusest teisele isikule kahju tekitanud mootorsõidukijuhi käitumisele õiguslikku hinnangut andes tuleb lähtuda ettevaatamatusdeliktile kohalduvatest nõuetest. Tagajärjedeliktide korral moodustavad sarnaselt tahtliku süüteoga ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos. Teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine teo toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi nagu tahtliku süüteo korral. Selleks on esmalt tarvis küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Käesoleval juhul oleks see tõesti nii olnud – kui A. Gaponova ei oleks hakanud oma sõidukiga vasakule keerama, vaid oleks andnud teed A. T juhitud sõidukile, mis temast vasakult möödus, oleks kokkupõrge/riive ning sellega kaasnenud varaline kahju jäänud olemata. Selle järelduse saab teha üsna kindlalt, kui jälgida tunnistaja M esitatud videol ajamärgisel 17:56:1416 toimuvat. Sama võib järeldada ka ekspertiisiaktist 18E-LL0044 ning seda eeldust ei ole menetluses ka keegi vaidlustanud.

  1. Põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on aga üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka RKKKo 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Jaatav vastus eelnevas punktis ei tähenda tingimata seda, et A. Gaponova tagajärje põhjustamise eest vastutab. Lisaks on vaja analüüsida, kas tagajärg on talle normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa isiku poolt tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks karistusõiguslikus mõttes. (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ja RKKKm nr 3-1-1-87-15, p 12). Näiteks ei saa isikule omistada tagajärge normatiivselt juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (RKKKo nr 3-1-1-136-05, p 9; 3-1-1-90-06, p 21).
  2. Selleks tuleb teha kindlaks, kas tagajärje põhjustanud isik rikkus mingit hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumisest tuleb kõneleda siis, kui teo toimepanija jätab üles näitamata 6

(2)4-19-60 ühiskonnas vajaliku hoolsuse (RKKKo nr 3-1-1-45-14, p 8). Vajaliku hoolsuse üles näitamata jätmist saab isikule tagajärjedelikti puhul ette heita üksnes siis, kui saabunud tagajärg oli teo toimepanijale objektiivselt ettenähtav (RKKKo nr 3-1-1-79-10, p 20). Tagajärje objektiivse ettenähtavuse hindamisel tuleb arvesse võtta nn usalduspõhimõtet, mille järgi võib teo toimepanija eeldada, et teised isikud käituvad õiguspäraselt (RKKKo nr 3-1-1-63-03, p 12; 3-1-1-95-11, p 10). See eeldus aga kehtib üksnes juhul, kui teo toimepanijal pole põhjust lähtuda vastupidisest: nt märkab autojuht sõidutee ääres mängivaid lapsi, kelle puhul ei saa tulenevalt nende east ja käitumisest (mängimine) lähtuda sellest, et nad liikluseeskirjadevastaselt teele ei jookse, või teab jalakäija kohaliku elanikuna, et autojuhid ületavad mingil teelõigul pidevalt lubatud sõidukiirust (3-1-1-52-16).
  1. Tagajärje normatiivne omistamine isikule võib olla välistatud ka seetõttu, et kahju kannatanu asetas ise ohtu enda õigushüve või tema hoolde usaldatud kolmandale isikule kuuluva õigushüve (RKKKo nr 3-1-1-23-13; p 6). Sellisel juhul pole põhjust tagada õigushüve kandjale tema õigushüve riigipoolset kaitset karistusõiguse abil. Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist ( nt RKKKo nr 3-1-1-2-05, p 8, 3-1-1-79-06, p 6 ja 3-1-1-85-12, p 6). Liiklusõnnetuste puhul vabaneb hoolsuskohustust rikkuva teoga kahju põhjustanud isik vastutusest eeskätt siis, kui ka kahju kandnud isik rikkus mõnda liiklusseaduses sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve.
  2. Riigikohtu praktikast tuleneb ka teine põhjus, miks tuleb liiklusõnnetusega seotud väärteoasja arutamisel vaadelda liiklussituatsiooni tervikuna (vt nt RKKKo nr 3-1-1-2-05, p 8 ja RKKKo 3-1-1106-10, p 11; 3-1-1-95-11, p 9), st arvestades ka teiste liiklusõnnetuse osaliste käitumist. Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks.
  3. Reeglina tuleb iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada siiski iseseisvalt. Käesoleva väärteoasja raames tuleb seega otsustada, kas A. Gaponova vastutab vahetult talle väärteoprotokollis etteheidetud teo eest. Samas on tema tegevusele hinnangu andmise vältimatuks eelduseks siiski ka kokkupõrke teiseks osapooleks olnud sõiduki liikumise ja selle juhi käitumise hindamine.
  4. Vastamaks otsuse punktides 21-24 nimetatud küsimustele, käsitleb kohus järgnevalt asjaolusid, mis puudutavad A T tegevust Volkswagen Passati reg.nr XXX juhtimisel vahetult kokkupõrkele eelnenud ajal.
  5. Esmalt leiab kohus, et pole tõsiseltvõetavat põhjust arvata, et A. T ületas õnnetuse ajal sõidukit juhtides lubatud kiirust. Ainus tõend, mis sellele võimalusele viitab, on menetlusaluse isiku A. Gaponova ütlused, kelle sõnul tagant tulev auto sõitis „väga kiiresti“. See on aga vaid hinnang. Tõendeid, et lubatud kiirust ületati, ei ole. Ekspert on aktis nr 19E-LL009 leidnud, et selleks kiiruseks oli 49,2 km/h. Seejuures märgib ekspert aktis, et videosalvestiselt nähtuvalt liiguvad mõlemad autod ühesuguse kiirusega. Selle väitega on kohus nõus, olles samuti salvestust vaadanud. Nagu Gaponova ütles, liikus tema kiirusega 50 km/h. 50 km/h on märgitud A. T kiiruseks ka sündmuskoha vaatlusprotokollis (tl 19). Ükski tunnistajatest ei leidnud, et see kiirus oleks olnud suurem.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Videolt nähtub seegi, et kui T sõiduk hakkab Gaponova sõidukist mööduma, on too parasjagu oma kiirust vähendanud, st on mõisteav, et konkreetselt tol hetkel sõitis T tõesti kiiremini kui Gaponova, mis aga ei tähenda, et kiirus oli lubatust kiirem. Kaitsja esitas kohtule käsikirjalise A. Gaponova allkirjaga paberi pealkirjaga „Meie arvutusi (variantid)“ (kirjapilt muutmata), kus on algandmeid varieerides arvutatud erinevaid kiiruseid (tl 135) 55,5 km/h-st kuni 74 km/h-ni. Kohus ei võta seda tõendina arvesse, kuna see paber ei kuulu KrMS § 63 lg 1 tähenduses ühegi teadaoleva tõendiliigi alla. Paberilt 7

(2)4-19-60 nähtuvalt on selle autoriks A. Gaponova. Isikulisest tõendiallikast pärinevad ja menetluslikul otstarbel kogutavad tõendid tuleb vormistada ülekuulamisprotokollina või teatud juhtudel ka selle lisana (nt skeemid). Sellel paberil oleva info kohta A. Gaponova ütlusi ei andnud ja seda ei esitanud isik kohtule oma ülekuulamise ajal, vaid selle andis kohtule hoopis kaitsja teises menetlusfaasis ehk enne kohtuliku uurimise algust (tl 119). Kuivõrd kaitsja kommentaaridest nähtuvalt oli arvutuste eesmärk seada kahtluse alla eksperdi vastavasisulised järeldused, laskis kohus eksperdi ülekuulamise käigus viimasel selle paberiga tutvuda ja ekspert kinnitas, et miski selles ei pane teda oma arvamust muutma (tl 168). Ekspert selgitas seejuures ammendavalt, miks arvutused paberil ei ole asjakohased. Kohus ei pea vajalikuks seda küsimust pikemalt käsitleda, kuna kõnealune paber abstraktsete arvutuskäikudega ei sisalda mingeid sündmusega seotud faktilisi asjaolusid, mida oleks põhjust ümber lükata või analüüsida. Lisaks sellele, et see ei kuulu see ühegi seadusekohase tõendiliigi hulka, ei pea kohus neid abstraktseid arvutuskäike ka selliseks asjaoluks, mis saaks eksperdiarvamust kahtluse alla seada.
  1. Kokkuvõttes viitavad kõik kontrollitavad andmed kogumis sellele, et A. T kiirus oli normi piires ega ületanud 50 km/h. Kohtul ei ole põhjust selles KrMS § 7 lg 3 tähenduses kahelda. Kõrvaldamata kahtlus isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16, p 21; 3-1-1-77-15, p-d 18–19).
  2. Hoopis keerulisem on aga küsimus sellest, kas ja mil viisil andsid A. T ja A. Gaponova oma kavandatavatest manöövritest teineteisele märku, kui hoolikalt nad teineteise märguandeid jälgisid ja kas sõltuvalt sellest oli emmal-kummal neist võimalik liiklusõnnetust ja kahju tekkimist ette näha ja ära hoida.
  3. Nagu vaidlustatud otsuses on õigesti osundatud, tuleneb

§ 17

lg 5 p-st 3 ja § 33 lg 2 p-st 8, et juht peab andma teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile ning enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. On ilmne, et selleks, et juht saaks veenduda, et tal on teeandmise kohustus ja et liiklusolukord on manöövri teostamiseks piisavalt ohutu, peab ta olema võimalik oma järeldusi millegi pinnalt teha. Antud juhul ei sõitnud A. Gaponova vastu puud ega püsivalt liikuvat sõidukit, mille käitumine oli ennustatav, vaid kokkupuude toimus teise liikleja ehk T sõidukiga, kes tegi oma trajektooris ootamatu muutuse. Seega see, kas Gaponova sai hinnata manöövrit ohutuks, ei sõltunud mitte vaid temast endast, vaid väga selgelt ka T. Liikleja ei ole mõtetelugeja, mistõttu kaasliiklejate kavatsuste mõistmiseks peab ta oskama lugema teatud märke, mis neile viitavad. Antud juhul on keskse tähendusega need märguanded, mida T oma planeeritava manöövri kohta tegi. Kokkuleppelised märgid ja käitumisaktid, mis viitavad kaasliiklejate kavatsustele, ei tulene mitte üksnes eeldusest, et mõistlikud inimesed käituvad mõistlikult, vaid suur osa neist reeglitest on sätestatud kohustustena liiklusseaduses. Nii on kohtuväline menetleja osundanud otsuse motiivides väga asjakohaselt

§-le 39 „Juhi märguanded.“ 31.

§ 39

lg 1 näeb ette, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või sõiduki peatamise alustamist ning juht peab pärast suunamärguannet veenduma, et talle antakse teed ja et sõidu jätkamine on ohutu. Kuigi sama sätte lg 5 meenutab, et hoiatusmärguande andmine ei anna juhile eesõigust, ei tohi alaväärtustada märguannete tähendust kaasliiklejate käitumise ennustamisel ja objektiivse ettenähtavuse hindamisel. Vastavalt kaasliiklejate käitumise „ennustamisele“ saab liikleja kalkuleerida oma ohuprognoosi ja planeerida omakorda enda käitumist – seega on hoiatusmärguanded olulised, eristamaks seda, mis oli liikluses ettenähtav ja mis mitte. See on väga 8

(2)4-19-60 oluline ka subjektiivse külje tuvastamisel.
  1. Käesolevas asjas on ebaselge nii see, kas A. Gaponova pööre oli ettenähtav A. T, kui ka see, kas A. T möödasõidukavatsus oli õigeaegselt ettenähtav A. Gaponovale.
  2. A. Gaponova käitumise osas on kohtuväline menetleja märkinud vaidlustatud otsuses järgmist: „Škodal ei ole näha hoiatusmärguannet (vasakpoolset suunatule märku) liikumise ajal, kuid vahetult peale kokkupõrget (video peal aeg 1:37) korraks vilgub vasakpoolne suunatuli. Menetlusalune isik väidab, et tema andis suunatule märku kolm sekundit enne manöövri alustamist. Tunnistajad (kes ei ole omavahel seotud) M ja T väidavad, et Škodal vasakpoolne suunatuli ei põlenud. Vastavalt

§ 48

lg 1 juht peab „Enne vasak- või tagasipööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale.” Vastavalt EKEI ekspertiisiaktile nr 18E-LL0044 (skeem nr. 4 lk 5) Škoda asukoht pöörde alustamisel oli tema sõiduraja keskel või isegi natukene parempoolel. Seega oli rikutud

§ 48lg 1 nõue.

Samas ekspertiisiaktis on märgitud, et enne kokkupõrget Škoda liikus pärisuunavööndi parempoolsel osal ja Volkswagen oli reastunud Škodast möödumiseks vasakule. Sõiduauto Škoda pöörde alustamisest kuni kokkupõrkeni kulus aega ca 0,7s ja see aeg jääb alla juhi pidurdamiseks vajaliku reaktsiooniaja, ehk Volksvageni juhil puudus ajaline ja füüsiline võimalus vältida kokkupõrget.”

  1. A. Gaponova käitumise puhul, mis võimaldas A. T tema tegutsemist ette näha, on esmajärjekorras tähtsad kaks asjaolu: kas Gaponova andis suunatulega (õigeaegselt) märku manöövri alustamisest ning kas ja kumba äärde ta sõiduteel enne pööret suundus. Kohtu hinnangul ei ole võimalik neis küsimustes tõsikindlat selgust saada.
  2. A. Gaponova on järjekindlalt väitnud, et tema näitas kolm sekundit enne vasakule keeramist vasakpoolset suunatuld. T on väitnud tunnistusi andes, et A. Gaponova näitas parempoolset suunatuld. T ema, kes istus kõrvalistuja kohal poja autos ja andis kohtus ütlusi, ei olnud nähtus kindel – kui ta esmalt ütles, et eessõitev auto näitas paremat suunatuld, siis vastas ta küsimusele sama asja kohta veidi hiljem: “ma ei näinud, et näitaks”, seejärel “Issand jumal, ei, vasakule ta pööras ja vasak suunatuli oli” ja ülekuulamise lõpuks jõudis tagasi parema suunatule juurde. Ebakindlus on arusaadav, kuna tunnistaja on enam kui 60-aastane, sündmus leidis aset üle poole aasta tagasi ja tegu oli liiklusõnnetusega, kus osales ta ise ja ta poeg. Kõigest sellest tulenevalt on mõistetav, et N T ei andnud oma ütlusi selles küsimuses täiesti veendunult. Igal juhul ei saa kohus oma järeldusi selles küsimuses rajada N. T ütlustele. N. M, kes nägi sündmust vasakust küljest (videoga sama rakursi alt), ütles, et Škodal ei olnud suunatulesid sees. Tema abikaasa, kelle vaatepunkt oli sama, andis ütlusi, et tema arvates lülitati suunatuli sisse alles pärast kokkupõrget. Video pealt, mis sündmust kajastab, ei ole võimalik suunatule sisselülitatuse kohta järeldusi teha – vasak suunatuli võis olla sees, aga ei pruukinud.
  3. A. Gaponova on seda, et suunatulesid ei ole näha (sh videol), põhjendanud valgusoludega. Kohtu hinnangul väärivad need väited tähelepanu. Sündmus toimus 13.06.2018 kella 18:45 paiku. Kõik asjaosalised kinnitavad videosalvestusega kokkulangevalt, et ilm oli tõesti valge. Videolt nähtuvalt oli tegemist pilvitu ilma ja lauspäikesega ning valgus oli intensiivne; varjud on samas pikad ja selged ning valguselt varju üleminek väga kontrastne. Videolt on samuti näha, et päike oli tunnistajate Mite selja taga ja paistis liiklusõnnetuses osalevate autode peale seega vasakult poolt (so valgustas juhti aknast otse vasakult). Liiklusõnnetus/möödasõit toimus just siis, kui mõlemad sõidukid liikusid intensiivse valguse alalt varju. See tähendab, et ajal, mil A. Gaponova väidetavalt suunatule sisse lülitas, pidi tulele langema väga terav valgus. Seejuures võib kohtu hinnangul märgata varjule läheneva Škoda suunatulel erksat valgust, aga on võimatu öelda, kas tegu on sisselülitatud suunatulega või päikesevalgusest tingitud efektiga.
  4. Kohtu hinnangul on lõpptulemusena võimatu üheselt öelda, kas A. Gaponova juhitud sõidukil oli vasakpoolne suunatuli enne seda, kui T hakkas möödasõitu sooritama, sisse lülitatud või mitte. 9

(2)4-19-60 Kohus ei saa kuidagi välistada võimalust, et suunatuli oli sisse lülitatud ja päikesevalguse mõjul ei eristanud seda ka M, aga võimalik, et selle märkamine oli raskendatud isegi A. T. Sellega ei taha kohus öelda, et tunnistaja M annab valeütlusi, et vasak suunatuli polnud sees, vaid seda, et ei ole välistatud, et valgusolud võisid teda eksitada. Ainus, kes veendunult väidab, et A. Gaponova sõidukil oli sisse lülitatud hoopis parempoolne tuli, on A. T. Nagu ülal märgitud, ei ole tema kaassõitjaks olnud ema selles küsimuses samas nii kindel, andes vastuolulisi ütlusi. Tulenevalt M auto asupaigast sündmuste ajal, ei nähtu parempoolse suunatulega seonduv nende auto videoregistraatorilt ega abielupaari ütlustest, mistõttu selle kontrollimise võimalused on ammendunud. Sisuliselt on omavahel vastuolus üks-ühele A. Gaponova ja A. T ütlused. Kohtul pole põhjust kumbagi teisele eelistada, arvestades, et sisuliselt on mõlemad isikud analoogses konkureerivas olukorras – küsimus on selles, kumb neist vastutab (rohkem) tekkinud liiklusõnnetuses.
  1. Asjasse puutub ka see, kas A. Gaponova oli suundunud paremale teeservale, enne kui T hakkas oma möödasõitu tegema. T sõnul oli. Gaponova sõnul võis ta tõesti veidi olla paremale kadunud, et paremini vasakpöördeks nurka võtta. Teiste tunnistajate ütluste abil ei õnnestunud üheselt tuvastada, kas nemad nägid vahetult enne õnnetust Škoda Octaviat paremale serva suundumas, küll aga ütles tunnistaja M, et vasakule serva see ei võtnud. Ekspertiisiaktis nr 19E-LL009 märgitakse (tl 99): “Ekspertiisiks esitatud materjalides olevalt videosalvestiselt nähtuvalt liigub sõiduauto Škoda Oktavia enne kokkupõrget kiirust vähendades pärisuunavööndi parempoolsel osal. Kuna vasakpöördeks valmistudes tuleb aegsasti suunduda sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale, siis ei saanud sõiduauto Škoda Octavia juhi suundumine paremale ja kiiruse vähendamine anda sõiduauto VW Passat juhile informatsiooni järgnevast sõiduauto Škoda Octavia vasakpöördest.” Ekspertiisiaktis nr 18E-LL0044 sisalduval skeemil 4 on näidatud ära Škoda asukoht pöörde alustamisel (tl 46) ja see on tõepoolest paigutatud pisut parempoolse sõidusuuna kujuteldavast keskteljest paremale poole, aga kindlasti mitte parempoolse osa parempoolsesse serva. Ekspert pole märkinud kummaski aktis ka seda, et videol toimuva sündmustiku käigus oleks Škoda suundunud paremasse serva (st pigem on aru saada, et see liikus püsivalt parempoolsel osal). Ka kohtul ei õnnestunud videot vaadates seda tuvastada, küll aga on ajamärgise 17:56:14 lõpukaadreil märgata Škoda esiratta vasakule keeramist. Kohtul ei ole video järgi ega ühegi muu tõendi abil seega võimalik objektiivselt hinnata, kui väga pärisuuna parempoolse osa serva lähedal Škoda oli ja mida sai sellest järeldada taga sõitev A. T.
  2. Teistpidi on oluline ka see, mida sai A. Gaponova lugeda välja A. T käitumisest ja kuidas sai ta selle alusel oma tegevusi planeerida. Selles küsimuses on kohtuväline menetleja oma otsuses võtnud järgmise seisukoha: „Volkswageni juhil otseseid möödasõidu nõuete rikkumist menetleja ei tuvastanud – tema väidab, et enne manöövri alustamist ta lülitas sisse suunatule, tema oli kindel oma manöövris, kuna ees liikuv Škoda liikus otse ja isegi võttis rohkem paremale, Škoda suunatule tema ei näinud.“ Gaponova kaitseversioon on olnud järjekindlalt, et T ei lülitanud sisse suunatuld, mis andnuks märku tema kavatsusest teostada möödasõitu Gaponovast vasakult. Mitte keegi, sealhulgas T ise (tl 73p), ei kinnitanud kohtus, et T juhitud autol oleks olnud see suunatuli põlemas. Nagu ülal viidatud, olid valgusolud sellised, et selles asjaolus ei saa ka videolt mingeid tõsikindlaid järeldusi teha. T ütles küll kohtuvälise menetleja küsimusele vastates, et tavaliselt ta näitab suunatuld, aga on selge, et isiku tavaline käitumine ei pruugi vastata alati sellele, kuidas ta konkreetsel juhul käitub. Süüteomenetluses on nende kahe asjaolu vahel tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 väga suur ja otsustav vahe. Praeguses asjas on selles küsimuses tegemist kõrvaldamata kahtlusega. Kokkuvõttes pole kohtus uuritud tõendite najal kuidagi võimalik ümber lükata Gaponova väidet, et T sõiduki vasak suunatuli ei olnud enne tema manöövrit sisse lülitatud.
  3. Jälgides videolt sündmust, paistab, et T hakkab teostama oma manöövrit varem kui Gaponova. Kogu sündmustik, mis hakkab möödasõidu alustamisega ja kulmineerub autode paigutumisega kõrvuti, jääb ajamärgise kohaselt 17:56:14 – 17:56:15 vahele. Selles osas tuleb nõustuda ekspertiisiaktis nr 19E-LL0009 öelduga, et ühe sekundi jooksul jõuab liiklusolukord ulatuslikult 10
(2)4-19-60 muutuda. See aga tähendab, et mõlemad juhid kavandasid seega oma edasisi manöövreid teineteise teadmata sisuliselt samaaegselt ja seda olukorras, kus neile paistis juhiaknast silma ere juunikuine päike. Arvestades õhtust kellaaega, ei olnud päike ka enam väga kõrgel, vaid pigem külgsuunas. Mõlemad juhid olid sõltuvad teineteise kavatsustest, hinnates liiklusolukorra ohtlikkust/ohutust. Kohtu hinnangul on ühtviisi võimalik nii see, et tegelikult nad ei andnud kumbki teineteisele suunatulega märku oma planeeritavast manöövrist, kui ka see, et andsid, aga teine ei näinud seda ereda valguse tõttu. Kõik toimus väga lühikese aja jooksul ja kui olukord kulmineerus, oli juba võimatu riivamist vältida. Kohus on seisukohal, et ei ole võimalik üheselt ja täie kindlusega väita, kelle tegevus või tegemata jätmine oli olukorra selliseks kujunemisel määrav.
  1. Näiteks on võimalik, et T ei lülitanud sisse suunatuld, küll aga lülitas enda vasakpoolse suunatule sisse Gaponova. Kui pidada võimalikuks sellist sündmuste versiooni (ja tõsikindlalt välistada seda ei saagi), siis oli Gaponoval igati põhjust eeldada, et T pole kavatsust tema vasakule küljele suunduda ning T on märganud tema märguannet ja arvestab sellega, et hoopis Gaponova keerab vasakule. Sellises olukorras võis Gaponova mõistlikult eeldada, et isegi kui ta oli seni sõitnud pigem sõidusuuna paremal poolel, võis ta ohtu kartmata teha pöörde vasakule, sest T on sellega arvestanud. See sündmuste versioon ei ole kohtu arvates üheselt ümber lükatud. Kui Gaponova märkas sellises olukorras, et T hakkab temast mööda sõitma, siis oli juba hilja ümber otsustada, sest kõik see toimus vähema kui sekundi jooksul. Ekspertiisiaktis nr 18E-LL0044 on märgitud, et juhi (pidurdamiseks vajalik) reaktsiooniaeg on 0,8 sekundit. Käesoleval juhul pole kuidagi välistatud, et sellise sündmuste konstruktsiooni korral jäigi Gaponovale aega reageerimiseks 0,8 või vähemgi.
  2. Kohus peab vajalikuks peatuda siinkohal ekspertiisiakti nr 19E-LL0009 järeldusel, mille kohaselt Sõiduauto Škoda Oktavia juht oleks saanud liiklusõnnetuse ära hoida, suundudes enne vasakpööret aegsasti pärisuunavööndi vasaku ääre lähedale ja/või veendudes enne manöövrit vasakule, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Esmalt tuleb märkida, et ühelgi tõendil – sh ekspertiisiaktil - pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (KrMS § 61). Käesoleval juhul on aga oluline see, et ekspert on juhindunud oma järeldusele jõudes põhimõtteliselt teistsugustest printsiipidest ja eeldustest kui kohus seda sarnases küsimuses teeb. Kohtu jaoks on tagajärje omistatavus õiguslik küsimus, mis tuleb lahendada lõppkokkuvõttes kohtul endal.
  3. Eksperdi mõttekäik on jälgitav. Nagu kohuski, asetas ta keskmesse küsimuse, kas sõidukijuhil oli olemas õigeaegne selgelt arusaadav informatsioon, et teine sõiduk kavatseb pöörata. On aga näha, et ekspert on juhindunud ühest konkreetsest versioonist, mille kohaselt Škoda Octavia vasak suunatuli ei põlenud. Akti
  4. lehe teisest lõigust on aru saada, et kuna ekspert ei näinud videosalvestiselt, et suunatuli oleks põlenud, siis võttis ta eeldusena arvesse, et see ei põlenud, ja kujundas seda arvesse võttes omakorda seisukoha, et VW Passati juhil puudus kavatsetavast Škoda pöördest informatsioon. Sarnased eeldused on olnud eksperdil ka siis, kui ta aktis nr 18E-LL0044 leidis, et sõiduauto juhil VW Passat puudus võimalus kokkupõrget vältida. Teaduslikust perspektiivist on arusaadav, et ekspert saab võtta arvesse fakte, mis on tõsikindlalt tuvastatud. Škoda suunatule põlemine ei ole tõsikindlalt tuvastatud. Paraku aga kehtivad kriminaalmenetluses õiglase pisut keerukamad reeglid. Süütuse presumptsiooni kontekstis tuleb kohtul arvestada ka selliste asjaoludega, mis pole küll tõsikindlalt tuvastatud, aga pole samas ka välistatud. Kohus ei tohi valida üht võimalikku versiooni, mida hinnata, vaid peab võtma arvesse kõik võimalikud ja usutavad versioonid, unustamata, et lõpuks tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava (menetlusaluse isiku) kasuks. Siin ei mängi määravat rolli, et mõni versioon on tõenäolisem kui mõni teine.
  5. Kohus ei saa niisiis lihtsalt eirata võimalust, et vasak suunatuli võis siiski põleda, kuigi videolt seda üheselt näha ei ole. Sellel, kas see suunatuli põles, on aga olulime tähtsus nende psüühiliste protsesside seisukohalt, mis A. Gaponova ja A. T peades sekundite jooksul toimusid ja nende nö ennustamisvõimet ja planeerimist mõjutasid. Samamoodi ei ole ekspert võtnud arvesse seda, milline mõju võimuks liiklussituatsiooni osaliste ettenägemisvõimele olla võimalikel asjaoludel, et A. T autol ei põlenud kolm sekundit enne möödasõidu alustamist vasak suunatuli ning juhtidele paistis vasakult 11
(2)4-19-60 ere päike. Ka need asjaolud võisid mõjutada asjaosaliste kavatsusi ja nende ettekujutust sellest, kui ohtlik on teha üksteise lähistel manöövreid.
  1. Kohtu hinnangul ei ole seega võimalik väärteoasjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega kummutada A. Gaponova versiooni, et tema alustas vasakpöörde manöövrit, kuna oli enda sisselülitatud suunatule ja A. T sisselülitamata suunatule tõttu veendunud, et manööver on ohutu. Seejuures saab kohtu hinnangul eeldada, et kuna A. Gaponova oli just vahetult T möödasõidu eel vähendanud kiirust (seda kinnitab muuhulgas ka video, aga nt ka tunnistaja M ütlused), siis võis Gaponova eeldada, et T näeb, et Gaponova auto on sooritamas mingit manöövrit, ega hakka sellises mitmetimõistetavas olukorras omakorda mööda sõitma. Nagu videolt on ka näha, oli Gaponova ja T sõidukitele sõitmas vastassuunas vastu kolmas sõiduk. Sisuliselt möödusidki T ja too hõbedane sõiduk Gaponovast peaaegu korraga, teine teisest suunast, kusjuures T auto lipsas nende kahe vahelt läbi. Kohtu hinnangul tegi T suhteliselt riskantse möödasõidu. Ei saa eeldada, et Gaponova pidi ette ennustama, et T valib möödasõiduks just sellise – mitte kõige turvalisema - hetke. Seega peab kohus võimalikuks ja usutavaks Gaponova mõttekäiku, et oma sõidurajal vasakpööret alustada on selles olukorras turvaline.
  2. Kohtuvälise menetleja teistsuguseid järeldusi toimunust võib pidada eluliselt usutavaks, kuid seejuures ei ole võimalik öelda, et kaitseversioon (jättes kõrvale väited T kiiruseületamise kohta) oleks eluliselt ebausutav. Praeguses asjas saab eluliselt usutavaks pidada erinevaid versioone. Kuniks eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni kaitseversioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga
  3. Nagu öeldud, ei tule menetlusaluse isiku/süüdistatava kasuks tõlgendada mitte igasugust tema süüdioleku suhtes tõusetuvat kahtlust, vaid üksnes kõrvaldamata kahtlust. Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt
  4. mai
  5. a RKKKo asjas nr 3-1-1-12-07, p 8). Neil põhjustel ei saa kohus heita kõrvale seda versiooni sündmusest, mille kohaselt A. Gaponova võis olla õigeaegselt sisse lülitanud oma vasaku suunatule ja eeldas, et seda märkas ka A. T, kes omakorda ise oma kavatsusest sõita vasakult mööda märku ei andnud.
  6. Kaasliikleja ebakorrektne käitumine võib tagajärje omistamise välistada, kui süüdistatava teo ja tekkinud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, sest isik tegutses lubatud riski piires. Praegu pole välistatud, et hetkel, kui Gaponova teise sõidukijuhi möödasõidukavatsust märkas, ei olnud tal enam võimalik kokkupõrget vältida. Ei ole välistatud, et kui Gaponova oleks õigel ajal teadnud, et talle järgnev sõiduk alustab möödasõitu, siis ei oleks ta oma manöövrit üldse teinud. Kõik need tõenäosused räägivad A. Gaponova kasuks ja neid ei ole kohtuliku uurimise käigus õnnestunud välistada. Mingi sündmuse ettenähtavaks pidamine eeldab seda, et tulenevalt konkreetsetest asjaoludest on selle esinemise võimalikkus teo toimepanija hinnangul enam kui pelgalt teoreetiline. Võimalust, et möödasõidumärguannet mitte andev sõiduk siiski hakkab möödasõitu tegema ja see viib kahe auto kokkupuuteni, mis tekitab autodele kahjustusi, tuleks kohtu hinnangul pidada pigem ebaharilikuks kausaalahelaks. Silmas tuleb pidada ka seda, et nagu ka istungil korduvalt leiti, oli tegemist pigem kergema riive kui kokkupõrkega (sama on nähtav ka videolt). See asjaolu muudab tagajärje ettenähtavuse veelgi küsitavamaks.
  7. A. Gaponova kalkuleeris oma liikumistrajektoori ja manöövri tulenevalt talle eelduslikult teadaolevatest asjaoludest ja uuritud tõendite pinnalt ei saa välistada, et need teadaolevad asjaolud olid just sellised, nagu A. Gaponova väitis ja kohus otsuse p-s 45 kirjeldas. Kui eeldada, et A. Gaponova lülitas sisse suunatule ega näinud tagant tuleval sõidukil põlemas analoogset suunatuld, sai ta arvestada, et ka tema järel sõitev sõiduk järgib

§ 39nõudeid.

Pole põhjust kahelda, et sellised arvestused olid Gaponovale manöövri planeerimisel tähtsad, kuna neist sõltus manöövri ohutus. Ei ole põhjust kahelda selleski, et A. Gaponova eesmärgiks oli just ohutu manööver ja ta tegi selleks mõistliku kohusetunde ja hoolega kõik olulise. A. Gaponova on elukutseline taksojuht ja avariivabast sõitmisest ja sõiduki tervisest sõltub tema elatis. Seda, et ta tavaliselt normide rikkumist väldib, 12

(2)4-19-60 kinnitab ka karistusregistri väljavõte (tl 13), mille kohaselt tal ei ole kehtivaid karistusi. 49. Kohtu hinnangul ei pidanud Gaponova seega arvestama, et teise auto juht ei järgi

§-s 39 sätestatut ja tema märkab seda alles siis, kui kokkupõrge on juba vältimatu. Kaasliikleja seaduserikkumise ennustamine ei käi normaalse hoolsuskohustuse sisse. Samas tuleb rõhutada, et nii A. Gaponoval kui A. T on võrdne õigus sellele, et süüteotunnuste hindamisel tõlgendataks kõrvaldamata kahtlusi nende kasuks. Kui kahtlusi ei õnnestu kõrvaldada tõsikindlalt ühe ega teise asjaosalise kasuks/kahjuks, ongi tulemus see, et kummagi vastutust ei saa jaatada. Vaidlustatud otsuses on kohtuväline menetleja peatunud väga õigesti sellel, et liiklusõnnetuse puhul tuleb kaaluda kõigi osalejate süüd ning süüdi võib olla nii üks kui ka mitu osapoolt. Jäi aga tähelepanuta, et KrMS § 7 lg 3 kohaldamine võib tuua kaasa ka kolmandat sorti olukorra: vastutusele ei saa võtta kedagi, sõltumata sellest kui ebaõiglane see võib tagajärje seisukohalt tunduda. 50. Niisiis jääbki kõrvaldamata kahtlus, et tagumise auto manööver ja kahe auto füüsiline kokkupuude (so oht) ei olnud A. Gaponova jaoks ettenähtav, mistõttu ei rikkunud ta vasakpööret alustades hoolsuskohustust, vaid tegutses lubatud riski piirides. Kokkuvõttes tähendab see, et varaline kahju ei ole A. Gaponovale omistatav ja ta ei realiseerinud

§ 223lg 1 objektiivset koosseisu.

Seetõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Subjektiivne koosseis 51. Isegi kui kohus asunuks seisukohale, et süüteo objektiivne koosseis on täidetud, tuleks jõuda järeldusele, et puudub subjektiivne koosseis.

§ 223

lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. A. Gaponovale omistatakse varakahju tekitamist

§ 17

lg 5 p 3 ja

§ 33lg 2 p 8 rikkumisega.

Seega on nõutav, et ta oleks jätnud vähemalt ettevaatamatusest andmata tee temast möödasõidul olnud juhile A. T ja samuti vähemalt ettevaatamatusest jätnud veendumata enne vasakpöörde alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid.

  1. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul võimalik lünkadeta tõendada, et A. Gaponova oleks rikkunud emba-kumba neist kohustustest või põhjustanud seda tagajärge isegi kergeimas ettevaatamatuse vormis ehk vähemalt hooletusega. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida, ning lg 3 kohaselt hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
  2. Kohus põhjendas ülal (p 20-49), miks ei ole võimalik lükata ümber A. Gaponova ütlusi selle kohta, et tema alustas vasakpöördega, kuna oli enda sisselülitatud suunatule ja A. T sisselülitamata suunatule tõttu veendunud, et manööver on ohutu. Kuna seda versiooni ei ole võimalik välistada, tuleb seda arvesse võtta. Selle versiooni puhul ei saanud A. Gaponova ette näha, et tema manööver on ohtlik ja et pööre vasakule toob kaasa selle, et ta ei anna teed möödasõitu kavandavale A. T . Kui ta möödasõidusituatsiooni märkas, oli selle versiooni puhul juba hilja. Ei ole välistatud, et kui A. T oleks andnud suunatulega möödasõidukavatsusest märku, oleks liiklusõnnetus olemata olnud, sest tol hetkel poleks A. Gaponova üldse hakanud manöövrit tegemagi. On võimalik (sest pole välistatud), et T ei andnud möödasõidukavatsusest märku.
  3. Kohtu hinnangul ei oleks A. Gaponova – kui võtta aluseks versioon, et A. T ei lülitanud sisse suunatuld - isegi tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema, et sisselülitamata suunatulega sõiduk hakkab temast mööduma. Asjaolu, et kahe auto kokkupuude oli siiski üsna kerge ja hetkeline (tl 173 – A T nimetab seda nt liibumiseks ja riivamiseks) näitab, et selle toimumise ennustatavus oli nüansiküsimus. Sündmuste kulg sõltus üksnes sekundite murdosadest ja pisikestest erisustest asjaosaliste ohukalkulatsioonides.
  4. Tuleb rõhutada, et mitte kõik käesolevas otsuses nimetatud kohtu seisukohad, mis ühtivad A. 13

(2)4-19-60 Gaponova kaitsepositsiooniga, pole üheselt ja kahtlusteta tõendatud. Nad ei peagi seda olema, kuna in dubio pro reo põhimõte tähendab seda, et riik on kohustatud veenvalt tõendama süüdistatava süüd, aga kui mingid kahtlused selles jäävad kõrvaldamata, siis tuleb neid tõlgendada süüaluse kasuks.

§ 223

lg 1 inkrimineerimine on võimalik vaid siis, kui rikkujale saab omistada vähemalt hooletuse tasandil ka varalise kahju või tervisekahjustused.

  1. Süüteomenetluses peavad süüteo faktilised asjaolud olema tuvastatud tõsikindlalt, mitte hüpoteetiliselt (RKKKo 3-1-1-15-09). Asjad võisid nii olla nagu kohtuväline menetleja on vaidlustatud otsuses ja väärteoprotokollis kirjeldanud, aga võisid ka mitte olla. Kohus ei saa jätta isikut süüdi põhjendusega, et väärteosüüdistuses kirjeldatu võis aset leida. Peavad olema ülekaalukad objektiivsed tõendid, mille pinnalt saab öelda, et kõik toimus süüdistuses kirjeldatud viisil. Kooskõlas VTMS §-ga 2 ja KrMS § 7 lg 3 põhimõttega tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kokkuvõttes ei ole süüdistuse versioon usutavam kui kaitse versioon. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuna süüteokoosseisule vastav tegu ei ole tõendatud, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Menetluskulud
  2. VTMS § 38 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Tulenevalt KrMS §-st 183 kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui KrMS-s ei ole sätestatud teisiti.
  3. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on menetluskuludeks seoses ekspertiisi tegemisega riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulud. Niisiis jäävad riiklikus ekspertiisiasutuses teostatud liiklustehniliste ekspertiiside (ekspertiisiaktid nr 18E-LL0044 ja 19E-LL0009, tl 48 ja 100) tegemise kulud kogusummas 914 eurot riigi kanda.
  4. VTMS § 23 näeb ette, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel ja kohtu määramisel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.
  5. A. Gaponova valitud kaitsja on kohtule esitanud avalduse menetluskulude hüvitamiseks (tl 188), mille kohaselt tuleks kokku hüvitada 1400 eurot, millest 06.12.2018 vastuväidete esitamisele kulunud nelja tunni eest 400 eurot, kaebuse ettevalmistamisele ja koostamisele kulunud 4,5 tunni eest 450 eurot, 23.04 kohtuistungiks ettevalmistamisele kulunud 3,5 tunni eest 350 eurot, 17.05.2019 kohtuistungi ettevalmistamise eest (sisuliselt aga OÜ H G märkimistööde eest maksmise eest) 50 eurot, istungilt osavõtmise eest 150 eurot. Kaitsja on lisanud ka erinevaid kviitungeid kulu tõendamiseks (tl 184-187).
  6. Esmalt, mis puudutab OÜ-le H G 16.05.2019 makstud 50 eurot, mida kinnitab kviitung tl-l 187, siis selle puhul pole tegemist kaitsja tasuga. See nähtub ka kviitungilt endalt. Kuigi kõnealuste märkimistööde tellimise eesmärk ja kasu kohtumenetluse seisukohalt jäi istungil segaseks (selle kohta tl 148, 157, 174p), on kaitsja selgituste kohaselt siiski kokkuvõttes tegemist vähemalt kaitsja arvates tasuga, mis on makstud menetlusvälisele isikule tõendamiseseme asjaolude kohta saadud teabe eest. Sellised kulud pole menetluskulud KrMS § 175 tähenduses ega ka kaitsja tasu VTMS § 23 tähenduses, vaid lisakulud KrMS § 177 p 1 tähenduses. Tulenevalt VTMS §-dest 2 ja 38 ning KrMS §-st 173 lg-st 4 jäävad lisakulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega kohus neid ei hüvita. Kohus peab aga märkima, et isegi kui mingi meetodiga määratleda neid kulusid osana kaitsjale makstud tasust, siis ei näe kohus nende kulude kandmises midagi mõistlikku. Tehtud märkimistööde väärtust tõendamiseseme seisukohalt kaitsja kohtuni ei toonud ja kuigi kohus lõpetas väärteomenetluse, ei oma nende kulude eest saadud teave kohtuotsuse kujunemise seisukohalt mingit tähtsus.
  7. Mis puudutab kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamist, siis otsustamaks kaitsjale 14

(2)4-19-60 makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas. Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta (vt 3-1-1-77-16, p 15; RKTKm 3-2-1-182-15, p 14). Esmalt märgib kohus, et kaitsjale väidetavalt tasutud või tasumisele kuuluv summa ületab karistuseks mõistetud väärteotrahvi suuruse (200 eurot) seitse korda. Riigikohus on 07.04.2003.a otsuses nr 3-1-1-37-03 juhtinud tähelepanu sellele, et silmatorkaval määral trahvisummat ületavate õigusabikulude suurus ei pruugi olla mõistlik. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse sedagi, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051/62, p-d 38 ja 46; 4-17-1195/50, p 14; 3-1-1-32-15, p 9; 3-11-9-14, p 20). Riigikohus on leidnud ka, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust ning asja mahtu ja keerukust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10).
  1. Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks; vastava justiitsministri määruse § 9 kohaselt on isiku kaitsja tasumäärad väärteo kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses reeglina 25 eurot iga poole tunni kohta. Käesolevas asjas on oluline, et kaitsjaks on mitte-advokaat, kes on hinnanud oma tunnitasuks 100 eurot, so enam kui riigi õigusabi korras määratav tasu advokaadile, aga siiski vähem kui advokaadi mõistlik keskmine tunnitasu.
  2. Kohus peab käesolevas asjas, kus uurimise fookuses olnud sündmuse sisu oli kokkuvõttes üsna napp, kaitsja mõistliku suurusega tasuks 800 eurot.
  3. Saab nõustuda taotluses märgitud hinnanguga, et mõistlik kaitsja tasu 17.05.2019 istungi eest on 150 eurot, arvestades seejuures istungi pikkust (4 h). Mis puudutab kaitsja taotlust 23.04.2019 istungiga seoses (taotluse p 3), siis selles esineb arusaamatu ja vigane arvutuskäik ning keeleliselt vigase ja puuduliku lausekonstruktsiooni tõttu on võimatu mõista, mille eest täpselt tasu on ette nähtud (mh küsitakse tasu justkui mingi toimiku koostamise eest, mis on arusaamatu). Kuna istung oli lühem kui 17.05.2019 istung (2,5 h), siis peab kohus piisavaks ja mõistlikuks hüvitada kaitsjale selle istungiga seoses samuti 150 eurot.
  4. Kohtuvälise menetluse ajal tehtud tööd on kaitsja pidanud 850 euro vääriliseks ja leidnud, et sellele kulus 8,5 tundi. Seejuures on kaitsja pidanud tööd vastuväidete koostamisel sisuliselt sama mahukaks kui kohtule sama pika kaebuse kirjutamisel. Ometi langeb tegelikkuses kohtule esitatud kaebus suuresti kokku sellega, mida kirjutati juba vastuväidetes ja uusi õiguslikke mõtteid napib, mis tähendab, et kaebuse kirjutamisele ei saanud kuidagi minna samaväärselt intensiivset tööd kui vastuväidete kirjutamisele.
  5. Kohtu hinnangul on kaitsja tunnihinna määramisel tähtsus ka kaitsja juriidilisel kompetentsusel – küsitava väärtusega teenuse eest ei ole mõistlik ega põhjendatud palju maksta ja kindlasti ei ole A. Gamazini kui juristi teenused võrreldavad advokaadi teenustega. Kohus ei saanud valdavas ulatuses rajada oma otsust kaitsja esitatud argumentidele, sest need olid raskesti jälgitavad, vähese õigusliku väärtusega ja küsitava tõsiseltvõetavusega. Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud ega tõendatud kaitsja argumendiliin, mis puudutas T väidetavat kiiruseületamist. Asjaolu, et kaitsja esitas kohtule selle argumendiliiniga seoses menetluse vältel erinevatel ajahetkedel arvukalt kõiksuguseid fotosid (unustades kohati, et oli juba varem sama foto esitanud), pigem koormas menetlust kui viis seda edasi. Samuti on üheks kaebuse etteheiteks see, et kohtuväline menetleja jättis uurimata videotõendi 15
(2)4-19-60 (tl 3, allosa), mis ei vasta ilmselgelt tõele, kuna vaidlustatud otsuse motiivides on seda tõendit analüüsitud ja kajastatud sellel nähtud detaile. See, et kohtuväline menetleja tegi tõendist teised järeldused kui kaitsja, ei tähenda, et ta seda ei uurinud. Ka on kaitsja öelnud kaebuses, et menetleja on oma otsuses leidnud, et A. Gaponova oleks pidanud sõitma välja vastassuunavööndisse. Vaidlustatud otsuses ei ole midagi sellist öeldud. Kohtule jääb arusaamatuks, kas kaitsja soovis teadlikult kohut segadusse ajada või pole tema riigikeeleoskus piisav, et vaidlustatud otsusest aru saada. Kaitsja osutatava õigusabiteenuse madalat kvaliteeti näitab ka see, et ta saatis pärast kohtuliku uurimise ja vaidluste lõpetamist 17.05.2019 istungil nõupidamistuppa lahkunud kohtule 27.05.2019 oma kaitsealuse poolt pärast istungit koostatud teksti, mis sisaldas täiesti uut informatsiooni võrreldes istungil arutatuga, paludes lisada see täiendusena istungiprotokollile. Kui kohus palus kaitsjal selgitada, millega tegu ja millisel õiguslikul alusel kaitsja tegutseb, ta ei vastanud. Selline tungimine kohtu nõupidamistuppa ei ole menetlusseadusega kooskõlas ega ole põhjendatud ka VTMS §-s 106 sätestatuga. Sellise juriidiliselt ebaadekvaatse käitumisega kaitsja pigem kahjustab oma kaitsealuse huve, mistõttu saab antud asjas öelda, et kohus tegi kaebuse esitajale soodsa otsuse mitte tänu kaitsja tööle, vaid hoolimata sellest. 69. Kohus leiab, et mõistlik tasu kaitsjale tema taotluse p-des 1 ja 2 nimetatud töö eest on 500 eurot, mis teeb tunnihinnaks 62,5 eurot. Kokkuvõttes määrab kohus VTMS § 23 alusel hüvitada riigieelarve vahenditest Anna Gaponovale tema valitud kaitsjale Aleksandr Gamazinile makstud mõistliku suurusega tasu summas 800 eurot. Suuremas ulatuses kaitsja tasu hüvitamine ei ole antud juhul mõistlik. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 16
(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.