) § 192 lg 3 p 5 alusel. VAKO märkis, et vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu 1280 eurot tagastamise taotlemine toimub riigilõivuseaduses sätestatud korras. Samuti leidis VAKO, et käesoleval juhul lõppes vaidlustusmenetlus
lg 1 p 8 alusel, millisel juhul õigusabikulud
lg 1 p 8 alusel, s.t jätta vaidlustus läbi vaatamata ning sellest tulenevalt menetluskulusid mitte jaotada. Vaidlusel on põhimõtteline tähendus ühtse õiguspraktika kujundamiseks seoses menetluskulude jaotamisega vaidlustusmenetluses, kuna VAKO tõlgenduse 2
197 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega vastustaja poolt.
lg 1 alusel vaidlustusmenetluse lõppemisel
lg 1 p 3 alusel mõistab VAKO oma otsusega vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu täies ulatuses ja kantud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Vastustaja tunnistas 06.02.2019 otsusega kehtetuks oma 23.01.2019 otsuse, kuna AS Infragate Estonia pakkumus ei vastanud RHAD toodud vastavustingimustele projekteerimise projektijuhi osas. Vastustaja põhjendused uue otsuse tegemisel on sisuliselt „maha kirjutatud“ vaidlustusest (ptk-d 1.1 ja 1.2). Vaidlustuse peamiseks argumendiks oli asjaolu, et AS Infagate Eesti poolt esitatud projektijuhtide referentslepingud ei vasta RHAD-s sätestatud tingimustele. Vastustaja on kaebaja selle argumendiga nõustunud. 11. Kui vastustaja tunnistab otsuse kehtetuks vaidlustuses esitatud põhjenduste ajendil, on tegemist sisuliselt vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega vastustaja poolt.
Vaidlustuse saab põhjendatuks lugeda vastustaja tegevuse kaudu, sh kui vastustaja oma varasema otsuse vaidlustuses esitatud põhjenduste ja tõendite ajendil ise kehtetuks tunnistab. 12. VAKO praegune tõlgendus menetluskulude jaotamise osas toob kaasa olukorra, kus
lg 1 p 3 muutub täiesti sisutuks, kuna siis ei tunnista mitte kunagi ükski vastustaja vaidlustust põhjendatuks, vaid pigem lihtsalt tunnistab vaidlustatud otsuse kehtetuks ja pääseb menetluskulude hüvitamise taotlusest. Kaebaja loogikast lähtub ka HKMS § 108 lg
lg 1 p-d 3 ning menetluse lõpetama ning
13. Ebaõiglane ja õiguskindluse põhimõttega vastuolus on olukord, kus eduka vaidlustuse esitanud kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Seadusandja sooviks pole olnud tekitada olukorda, kus hankija õigusvastase otsuse vaidlustamisel jäävad seadustehniliste nüansside tõttu menetluskulud
rikkujalt välja mõistmata. Halduskohtul on võimalik
norme tõlgendada viisil, mis on kooskõlas tõhusa õiguskaitse põhimõttega ja seadusandja eesmärgiga menetluskulude hüvitamise regulatsiooni loomisel. 14. Kaebuse eesmärgiks on saavutada vastustajalt vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmine.
lg 1 ei ole ainus õiguslik alus, mille abil saab vaidlustusmenetluses kantud kulude hüvitamist nõuda. Selleks võib olla ka riigivastutuse seadus (RVastS) § 7 lg 1, mille kohaldamise eeldused on praegusel juhul täidetud. Vastustaja on küll eraõiguslik juriidiline isik, kuid
Tegemist on avaliku võimu kandjaga osas, mis puudutab hankemenetluse läbi viimist ja
normide kohaldamist. Viies läbi riigihankemenetlust tegutseb ettevõtja avalik-õiguslikus vormis. Vastustaja õigusvastane tegevus seisnes selles, et ta tunnistas vastavaks pakkumuse, mis tegelikkuses ei vastanud RHAD-s sätestatud vastavustingimustele. Kahju ei olnud võimalik vältida, kaebaja ainus võimalus oma õiguste kaitseks oli esitada vaidlustus. Õigusabikulud ei olnud välditavad seeläbi, kui kaebaja esindanuks end ise. Kaebajale, kes tegutseb inseneritöö sektoris, ei saa ette heita professionaalse õigusabi kasutamist. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt pidanud võimalikuks vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude hankijalt väljamõistmist RVastS alusel.
sätestatud regulatsiooniga ei ole seadusandja välistanud õigusabikulude väljamõistmist kahjuna. 15. Kaebaja ei ole kaebuse esitamise seisuga VAKO-lt riigilõivu tagastamist riigilõivuseaduse alusel taotlenud, mistõttu ei ole VAKO seda taotlust ka läbi vaatamata jätnud. Kaebaja on 3
lg 1 p 3 ja 198 lg 1 alusel, millisel juhul tuleb vastustajalt välja mõista lisaks õigusabikuludele ka vaidlustuse eest tasutud riigilõiv. 16. VAKO ja kohtute läbiva praktika kohaselt peab hankija kontrollima nii pakkuja kvalifikatsiooni kui ka pakkumuse vastavust RHAD-s sätestatud tingimuste osas sisuliselt (
Asjaolu, et vastustaja rikkus
-st tulenevat kohustust, ei saa õigustada menetluskulude välja mõistmata jätmist. Pakkujal ei ole enda kaitseks muud valikut, kui esitada vaidlustus. Ükski mõistlik pakkuja ei asu läbirääkimistesse, mille tulemus on tema jaoks ebaselge ning võib põhjustada vaidlustamistähtpäeva möödumise. Vastustaja seisukoht 17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 18. Vastustaja ei tunnistanud kaebaja poolt esitatud vaidlustust põhjendatuks
05.02.2019 otsusega tunnistas vastustaja 23.01.2019 otsuse kehtetuks, kuna ilmnesid asjaolud, milledele vastustaja eelnevalt hankemenetluse raames tähelepanu ei pööranud. Seejuures tugineti avalikest andmekogudest saadud informatsioonile. Viidatud otsusega lükati vastavalt
§-le 116 tagasi ka kõik hankemenetluses osalevad pakkumused, kuna mõlema hankemenetluses kvalifitseerunud ja tingimustele vastava pakkuja pakkumuste maksumused ületasid riigihanke eeldatava maksumuse mitmekordselt. Riigihanke eeldatav maksumus oli avaldatud pakkujatele hanke alusdokumentide üldandmetes riigihangete registris. Kõikide pakkumuste tagasilükkamise alused ja selle kohaldamise võimalused oli vastustaja sätestanud antud riigihanke alusdokumentides ning vastava aluse annab ka
19. Vastustaja nõustub VAKO 08.02.2019 otsusega, millega VAKO jättis vaidlustuse läbi vaatamata ja tagastas selle
lg 3 p 5 alusel põhjusel, et hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks ning lõpetas vaidlustusmenetluse
Kaebajal oli võimalik pöörduda enne VAKO-le vaidlustuse esitamist hankija poole. Hankija teavitas pakkujaid oma 23.01.2019 aasta otsusest samal päeval kell 14:18 läbi riigihangete registri. Vastavalt
lõikele 1 oli vaidlustuse esitamise tähtaeg VAKO-le 10 päeva päevast, kui vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest. Kaebaja esitas teabepäringu hankijale lisainfo saamiseks 7 päeva peale info saamist, st 30.01.
lg 1 p-le 3 hankemenetluse, kuivõrd ka kõik allesjäänud ja kvalifitseerimise tingimustele vastavate pakkumuste maksumused ületasid mitmekordselt vastustaja rahalisi võimalusi (
). Kaebaja ei saanud ühelgi juhul eeldada, et tema poolt esitatud pakkumus osutub edukaks. 21. Hankijale ei ole riigihangete seadusega pandud kohustust otsida pakkumuses esitatu kohta lisateavet mujalt kui pakkumusest ning vastavat teavet registreerivatest avalikest andmebaasidest. Hankija muutis oma otsust uute asjaolude ilmnemisel, millele hankijal ei olnud võimalik eelneva hankemenetluse käigus tugineda, kuna vastav informatsioon puudus. Menetluskulude suurus 3 415,56 eurot on põhjendamatult suur. Vastustajalt saadud teabe ja dokumentide analüüsimiseks ning VAKO-le esitatud kaebuse teksti koostamiseks jäi aega vähem kui 1,5 tööpäeva. Hinnata tuleb, kas kaebuses välja toodud menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud RVastS § 13 lõikest 1 tulenevalt. 4
-i eelnõu 204 SE menetluse raames. Vastava kirjaliku ettepaneku esitas advokaadibüroo Jesse & Kalaus. Vastav eelnõu lükati kolmandal lugemisel tagasi, millele järgnevalt algatas majanduskomisjon eelnõu 450 SE, mille sisu lähtus 204 SE viimasest tekstist. Seejuures sisaldas 450 SE algtekst sätteid vaidlustuses kantud õigusabikulude hüvitamisest, mis on samas sõnastuses esitatud ka
§-des 198 ja
Täpsemalt öeldes, kas ja kuidas seda eristada olukorrast, mil vaidlustus jäetakse § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata. Kuigi mõlema olukorra puhul on õiguslikud järelmid vaidlustaja jaoks sarnased, ei ole tegemist täiesti analoogsete instrumentidega. Vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine tähendab sisuliselt õigusrikkumise omaksvõttu, eelduslikult nõustudes vaidlustuses esitatud argumentidega.
lg 3 p 5 sellist eeldust aga otseselt ega kaudselt ei sea, st üksnes asjaolust, et hankija vaidlustusmenetluse kestel riigihanke või otsuse kehtetuks tunnistas ei saa teha järeldust, et ta võttis õigusrikkumise omaks. Hankija asjaomane otsus ei pruugi alati olla seotud vaidlustuse esemega ega lõppastmes ka vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kuludega ja paralleeli omaksvõtuga tõmmata ei saa. Eeltoodust nähtub ka kaalutlus, miks lepingulise esindaja kulutuste hüvitamata jätmine
KOHTU PÕHJENDUSED
lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata, kuna hankija on tunnistanud vaidlustatud otsuse kehtetuks.
Kaebaja leiab, et VAKO oleks pidanud menetluse lõpetama
lg 1 p 3 alusel vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega vastustaja poolt, kuivõrd vastustaja 05.02.2019 otsus (kaebaja märgib ekslikult, et tegemist on 06.02.2019 otsusega), millega tunnistati kehtetuks 23.01.2019 otsus, on tehtud tuginedes kaebaja vaidlustuses toodud argumentidele. 26. Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel vaidlus selles, kas VAKO on põhjendatult lähtunud formaalselt asjaolust, et hankija on peale vaidlustuse esitamist tunnistanud 23.01.2019 otsuse kehtetuks, st kohaldanud menetluse lõpetamisel õigesti
lg 1 p-d 8 või oleks VAKO pidanud tuvastama, et vaidlustuses esitatud põhjenduste ja hankija otsuse kehtetuks tunnistamise vahel on seos ning tõlgendama
-i viisil, mille kohaselt on selline olukord võrdsustatav vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega ning lõpetama menetluse
197 lg 1 p-st 3. Samuti on vaidlus selles, kas kaebajal on õigus nõuda vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel siis, kui
27.
197 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt ning
lg 1 sätestab, et vaidlustusmenetluse lõppemisel
lg 1 p 3 alusel mõistab VAKO hankijalt vaidlustaja kasuks välja riigilõivu täies ulatuses ja kantud lepingulise esindaja kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
lg 1 p 8 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuskomisjoni otsusega jätta vaidlustus osaliselt või täielikult läbi vaatamata, kui ilmnevad käesoleva seaduse § 192 lõikes 3 sätestatud alused.
kohaselt vaidlustusmenetluse lõpetamisel vaidlustuse läbi vaatamata jätmisega
lg 1 punkti 1 alusel tagasi, kuna järele jäänud pakkumused ületasid hanke eeldatava maksumuse. Hankemenetlus lõpetati
Viidatud vastustaja otsust ei ole vaidlustatud ning otsus on kehtiv.
lg-st 1 ja § 114 lg-st 1 on hankija kohustatud kontrollima nii pakkuja kvalifikatsiooni kui ka pakkumuse vastavust RHAD-s sätestatud tingimustele sisuliselt. Ehkki vaidlustuses esile toodud ja 05.02.2019 otsuses kirjeldatud puuduste aluseks olev teave oli kättesaadav avalikest andmebaasidest juba 23.01.2019 otsuse tegemisel, ei teostanud vastustaja põhjalikku kontrolli ning rikkus seeläbi
-is sätestatud kohustust. Rikkumine tõi kaasa ebaõige otsustuse, mille vastustaja parandas peale vaidlustuse esitamist oma 05.02.2019 otsusega. 30. Kuivõrd kohus tuvastas, et vastustaja on 23.01.2019 otsuse kehtetuks tunnistanud vaidlustuses toodud motiividel, st vaidlustuse esitamise ning otsuse kehtetuks tunnistamise vahel on seos, tuleb hinnata seda, kas VAKO oleks pidanud lõpetama menetluse
Seejuures on keskseks küsimuseks, kuidas sisustada
Täpsemalt öeldes, kas ja kuidas seda eristada olukorrast, mil vaidlustus jäetakse § 192 lg 3 p 5 alusel läbi vaatamata, kui hankija tunnistab riigihanke või otsuse kehtetuks või kõrvaldab õigusrikkumise. Kuigi mõlema olukorra puhul on õiguslikud tagajärjed vaidlustaja jaoks sarnased, ei ole tegemist täiesti analoogsete tagajärgedega. 31.
ei defineeri, mida tähendab vaidlustuse põhjendatuks tunnistamine. Seega tuleb kohtul vaidluse lahendamisel nimetatud normi tõlgendada lähtuvalt normi eesmärgist koosmõjus teiste
sätetega. 31.1 Vaidlustusmenetluses kantud menetluskulude regulatsiooni käsitleti esmakordselt
-i eelnõu 204 SE menetluse raames. Eelnõu menetlusdokumentide juures Riigikogu kodulehel on kättesaadav advokaadibüroo Jesse & Kalaus 10.06.2019 arvamus riigihangete seaduse eelnõu (204 SE) kohta. Arvamuses juhitakse tähelepanu, et eelnõus VAKO menetluses kantud esindajakulude hüvitamise võimaluse kehtestamata jätmine võib olla potentsiaalselt vastuolus põhiseadusega. Arvamuses tehakse ettepanek eelnõu täiendamiseks vastava regulatsiooniga. 31.2 Advokaadibüroo arvamus ega eelnõu 204 SE seletuskiri ega eelnõu 450 SE (mille sisu lähtub eelnõu 204 SE viimasest redaktsioonist) ei anna tõlgendust, kuidas mõista
Samuti ei nähtu viidatud eelnõude seletuskirjadest ega advokaadibüroo ettepanekutest kaalutlusi, mis põhjendaksid lepingulise esindaja kulutuste hüvitamata jätmist olukorras, kus hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks põhjendustel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest. Samas nähtub seaduseelnõude seletuskirjadest ja advokaadibüroo arvamusest, et seadusandja soovis menetluskulude jaotamise võimaldamisel tõhustada vaidlustusmenetluses puudutatud isikute õiguste kaitset. Vastavast eesmärgist tulenevalt näevad 01.01.2019 jõustunud
§-d 198 lg-d 1 ja 3 ette lepinguliste esindajate kulude hüvitamise regulatsiooni vaidlustusmenetluses. Seaduseelnõu seletuskirjast ega Rahandusministeeriumi 14.03.2019 selgitusest ei nähtu ühtegi põhjendust, mis näitaksid seadusandja selget tahet jätta vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud vastustaja kanda olukorras, kus hankija tunnistab oma otsuse vaidlustusmenetluse kestel kehtetuks asjaoludel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest. 31.3 Kaebaja märgib õigesti, et kaebuses kirjeldatud olukord on kõige sarnasem HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud olukorraga. Nimetatud sätte kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Seega tuleb HKMS § 108 lg 6 kohaldamisel hinnata, kas haldusakti kehtetuks tunnistamise/õigusrikkumise kõrvaldamise ja kaebuse esitamise vahel on seos. HKMS § 7
lg 1 p 3 kohaselt lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt ning
lg 3 p 5 alusel lõpeb vaidlustusmenetlus ja vaidlustus tagastatakse vaidlustajale kui hankija on tunnistanud vaidlustatud riigihanke või otsuse kehtetuks või õigusrikkumine on kõrvaldatud.
lg 1 alusel vaidlustusmenetluse lõppemisel
lg 1 p 3 alusel mõistab VAKO oma otsusega vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebaja poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivu täies ulatuses ja kantud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluse lõpetamisel
Kohus leiab, et seaduseelnõu 450 SE seletuskirjast ega Rahandusministeeriumi 14.03.2019 selgitusest ei nähtu ühtegi põhjendust, mis näitaksid seadusandja selget tahet jätta vaidlustusmenetluses kantud menetluskulud vastustaja kanda ka olukorras, kus hankija tunnistab oma otsuse vaidlustusmenetluse kestel kehtetuks asjaoludel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest. Rahandusministeerium märgib oma vastuses põhimõtteliselt õigesti, et iseenesest ei saa üksnes asjaolust, et hankija vaidlustusmenetluse kestel riigihanke või otsuse kehtetuks tunnistas või õigusrikkumise kõrvaldas, veel teha järeldust, et ta võttis õigusrikkumise omaks. Kohtu hinnangul on olukord kirjeldatust aga erinev, kui vaidlustaja õiguste rikkumise kõrvaldamine oli põhjustatud asjaolust, et vaidlustaja pöördus vaidlustusega VAKO poole ning hankija tunnistas oma otsuse kehtetuks või kõrvaldas õigusrikkumise asjaoludel, mis on tingitud vaidlustuse esitamisest. Sellisel juhul on vastustaja tegevuse, mis seisneb kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamises ning kaebuse esitamise vahel põhjuslik seos ning kaebaja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud ka sellises olukorras kaebaja kanda. Seega leiab kohus, et
lg 1 p-s 3 sätestatud mõistet „vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisel“ tuleb tõlgendada laiendavalt ning mõistega ei ole hõlmatud üksnes kitsalt need olukorrad, mil vastustaja võtab sõnaselgelt vaidlustuse õigeks. Vaidlustuse sisuline põhjendatuks tunnistamine võib toimuda ka sellisel, et hankija võtab VAKO menetluse kestel vastu otsuse, millega tunnistab vaidlustuses toodud otsused kehtetuks vaidlustuses toodud asjaoludel. On ilmselge, et tõlgendades
lg 1 p-d 3 viisil, mille kohaselt on säte kohaldatav vaid siis, kui hankija tunnistab sõnaselgelt vaidlustuse põhjendatuks, ei tunnista mitte ükski hankija oma otsust ise kehtetuks, kuivõrd sellise otsustusega kaasneb kohustus hüvitada menetluskulud. Säte muutuks sisutuks. Kohtu hinnangul oli seadusandja tahteks kõrvaldada eelnevas regulatsioonis esinenud vastuolud. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kaebaja poolt
Vaidlustuse saab põhjendatuks lugeda ka vastustaja tegevuse kaudu, sh kui vastustaja oma varasema otsuse vaidlustuses esitatud põhjenduste või tõendite ajendil ise kehtetuks tunnistab. Sellisel viisil toimimine on riigihangete vaidluste puhul ühtlasi tavapärane. 32. Kohus leiab aga, et olenemata eeltoodust on VAKO vaidlustuse
lg 3 p 5 alusel õigesti läbi vaatamata jätnud ja tagastanud, kuivõrd hankekomisjoni 05.02.2019 otsus sisaldab endas ka otsust lükata kõik pakkumused riigihangete seaduse § 116 lõike 1 punkti 1 alusel tagasi, kuna pakkumused ületavad hanke eeldatava maksumuse ja lõpetada hankemenetluse ja lõpetada hankemenetlus.
lg 1 p 1 kohaselt võib hankija teha põhjendatud kirjaliku otsuse kõigi pakkumuste tagasi lükkamise kohta, kui kõigi pakkumuste või vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hankelepingu eeldatavat maksumust, § 73 lg 3 p 3 kohaselt lõpeb hankemenetlus kõigi pakkumuste tagasilükkamisega käesoleva seaduse §-s 116 sätestatud alustel. Kuivõrd hankija on oma 05.02.2019 otsusega teinud ka otsuse kõigi pakkumuste tagasi lükkamise ja hankemenetluse lõpetamise kohta, siis puudub kohtul alus menetluse lõpetamise aluse muutmiseks. Kaebaja ei ole viidatud otsust vaidlustanud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. 8
lg 3 p 5 alusel (hange on tühistatud) on lõppastmes õige ning menetluse lõpetamisel viidatud alusel menetluskulud hüvitamisele ei kuulu, siis jätab kohus kaebaja poolt esitatud põhinõude rahuldamata ning hindab järgnevalt kaebaja poolt esitatud alternatiivse nõude põhjendatust. 33. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel. Kaebuse kohaselt on kaebajale tekkinud kahju seoses õigusabikulude kandmisega ning riigilõivu tasumisega ja kulud on seotud vastustaja läbi viidud hankemenetluses tehtud otsuste vaidlustamisega. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil. Sama seaduse § 1 lg 1 kohaselt sätestab RVastS avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. 34.
lg 2 p 5 kohaselt on hankija mh eraõiguslik juriidiline isik, mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi käesoleva lõike punktides 1-3 nimetatud hankijad. Vastustaja põhikiri on kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 02.detsembri 2010 määrusega nr 281, millest järeldub, et aktsionäri õigusi teostab Tallinna linn, st kohaliku omavalitsuse üksus. Seega, ehkki vastustaja puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, on ta samal ajal
lg 2 p 5 alusel avaliku sektori hankija ning hanke läbi viimise kontekstis on tegemist avaliku võimu kandjaga osas, mis puudutab riigihankemenetluse läbi viimist ja
normide kohaldamist. Kaebaja märgib õigesti, et riigihankemenetlus toimub
-s sätestatud avalik-õiguslike toimingute kaudu, mistõttu on avaliku sektori hankija
rakendamisel ühtlasi avaliku võimu kandja. Hankemenetluse läbi viimisel tegutseb vastustaja avalik-õiguslikus vormis ning riigihankemenetluse toimingute õiguslik iseloom ei sõltu sellest, kas ostja on eraõiguslik või avalik-õiguslik isik. 35. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja õigusvastane tegevus seisnes selles, et ta tunnistas hankemenetluses vastavaks pakkumuse, mis tegelikult ei vastanud RHAD-s sätestatud tingimustele.
lg 2 alusel peab pakkuja lükkama tagasi pakkumuse, mis ei vasta RHADs sätestatud tingimustele, § 98 lg 1 ja 114 lg 1 kohaselt peab hankija kontrollima nii pakkuja kvalifikatsiooni kui ka pakkumuse vastavust RHAD-s sätestatud tingimustele sisuliselt. Vastustaja tunnistas oma õigusvastase otsuse kehtetuks alles pärast seda, kui kaebaja oli pöördunud vaidlustusega VAKO poole ning toonud vaidlustuses välja argumendid, mille kohaselt ei vastanud parimaks pakkujaks tunnistatud pakkuja pakkumus RHAD-s toodud vastavustingimustele projekteerimise projektijuhi osas. 36. Kohus leiab, et vastustaja seisukoht, mille kohaselt oli kahju tekkimist võimalik vältida ei ole asjakohane. Kaebaja ainus võimalus oma õiguste kaitseks on vaidlustuse esitamine VAKO-le. VAKO on
HKMS § 268 lg 1 kohaselt võib pakkuja esitada oma õiguste kaitseks kaebuse hankija tegevuse peale, kui ta on läbinud menetluse VAKO-s. Seega oli vaidlustusmenetluse vältimine kaebaja jaoks võimatu. Puudub vaidlus, et hankija teavitas pakkujaid oma 23.01.2019. aasta otsusest samal päeval kell 14:18 läbi riigihangete registri. Vastavalt
lõikele 1 oli vaidlustuse esitamise tähtaeg VAKO-le 10 päeva alates päevast, mil vaidlustaja sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest või huvide kahjustamisest. Seega oli vaidlustuse esitamise viimane päev 04.02.
kohast vaidlustusmenetlust iseloomustab lisaks kohustuslikkusele veel ka kiiret ja kohest professionaalset lähenemist nõudvad menetlustähtajad, seisukohtade esitamisel võistlevuse põhimõtte kohaldamine ja õigete nõuete ja väidete esitamise vajadus juba VAKO-s, silmas pidades oma eesmärgi saavutamist edaspidises kohtumenetluses. VAKO selgitamiskohustus ja uurimisprintsiip vaidlustusmenetluses ei tasakaalusta piisavalt pakkuja ebavõrdsust menetluslikus positsioonis hankijaga võrreldes. Seetõttu ei saa kaebajale, kes tegutseb inseneritöö valdkonnas, heita ette professionaalse õigusabi kasutamist. Seega esineb kantud õigusabikulude ja vastustaja õigusvastase otsuse vahel põhjuslik seos. 38. Kahju tekkimine ei ole seotud asjaoluga, kas kaebaja saanuks või sai hankelepingu pooleks, vaid on seotud hankija otsuste õigusvastasuse ja nende vaidlustamisega kantud õigusabikuludega, mida kaebajal ei ole võimalik tagasi nõuda, kuna vastustaja tunnistas hanke kehtetuks. Iseenesest on õige vastustaja seisukoht, mille kohaselt ületas kaebaja poolt esitatud pakkumus oluliselt vastustaja 15.10.2018 otsusega avaldatud ja hankedokumentides märgitud hankelepingu eeldatavat maksumust, milleks oli 270 000 eurot. Samas ületas hankelepingu eeldatavat maksumust ka ühispakkujate OÜ Sirkel&Mall ning AS Infragate Eesti pakkumus.
lg 1 p 1 alusel ei ole hankijal kohustust lükata kõiki pakkumusi tagasi, kui kõigi pakkumuste või vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumused ületavad hankelepingu eeldatavat maksumust. Seega ei saanud kaebaja vaidlustuse esitamisel arvestada asjaoluga, et vastustaja tunnistab hanke igal juhul kehtetuks, kuivõrd kõik esitatud pakkumused ületasid riigihanke eeldatava maksumuse. 39. Kaebaja on taotlenud VAKO menetluses kantud õigusabikulude välja mõistmist kahjuna summas 3415,56 eurot käibemaksuga. Kohus leiab, et õigusabikulude suuruse põhjendatuse osas VAKO menetluses on võimalik kasutada analoogiat halduskohtumenetluse õigusabikulude suuruse hindamise põhimõtetega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Nähtuvalt kaebaja 07.02.2019 taotlusest on kaebajale osutatud valdavalt õigusabi tunnihinnaga 179 eurot tund. Assistendi töötunni hinnaks on 60 eurot tund ning viidatud määraga on maksutatud 0,6 töötundi 16,3 töötunnist. Kohus leiab, et kulutused õigusabile on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole asja maht ja keerukus sellised, mis õigustaksid õigusabi kasutamist 16,3 töötunni ulatuses. Asjas on esitatud kaebus 7 leheküljel ning sellele järgnevaks menetlusdokumendiks on menetluskulude taotlus. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu asja materjalidega tutvumiseks ja vaidlustuse koostamiseks on kohtu hinnangul 10 töötundi. Kohus ei loe ka põhjendatuks kulutusi summas 60 eurot, mis on kantud seoses assistendi abi kasutamisega. Menetluskulude nimekiri on koostatud vandeadvokaatide, mitte assistendi poolt ning kulu põhjendatus ei ole kohtu jaoks aru saadav. Seega leiab kohus, et põhjendatud on menetluskulud vaidlustusmenetluses summas 1790 eurot, millele lisandub käibemaks, st kokku 2148 eurot koos käibemaksuga. Nimetatud summa tuleb mõista vastustajalt välja RVastS § 7 lg 1 alusel kahjuna. 10
Seega on kaebajal võimalik nõuda riigilõivu tagastamist ning kaebajal ei ole nimetatud osas kahju tekkinud. Kahju ei oleks ka seotud vastustaja tegevusega. Kuivõrd kaebaja enda selgituste kohaselt ei ole ta VAKO-lt riigilõivu tagastamist taotlenud ega vastavat õigust ka minetanud, siis ei ole VAKO otsus õigusvastane osas, milles VAKO ei tagastanud kaebaja poolt tasutud riigilõivu, vaid märkis, et vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu 1280 eurot tagastamise taotlemine toimub riigilõivuseaduses sätestatud korras.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.