Kostja ei ole osutanud hagejale piisavat ja asjakohast ravi. Kostjal on kaela diski patoloogia. SA Tartu Ülikooli Kliinikum on muuhulgas tuvastanud, et hageja vajab raviks ravikehakultuuri. Kostja ei ole hagejale sellist ravi osutanud. Kvaliteetse ravi osutamata jätmise tõttu on hageja kannatanud pidevaid valusid ning tema psüühilise koormuse talumine on oluliselt vähenenud. Hageja elukvaliteet on seetõttu oluliselt halvenenud. Kui kostja oleks koheselt osutanud hagejale õiget ravi (eelkõige ravikehakultuuri), oleks hageja pidev valu möödunud ning hageja poleks pidanud ravimeid (valuvaigisteid) manustama. Kostja tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmise rikkumisel on süüline. Eelkõige seetõttu, et kostja sai mõjutada hageja ravi. Kui kostja oleks arstiteaduse üldist taset arvestades osutanud õiget ravi, poleks hagejal olnud valusid ja hageja elukvaliteet poleks langenud. Hageja pöördus pidevalt taotlustega uuringute tegemiseks ja ravi osutamiseks, kuid kostja vajalikku ravi ei osutanud. Vaatamata sellele, et oli tuvastatud vajadus ravikehakultuuri osas, kostja seda ei osutanud. Ühtegi asjaolu, miks kostja hageja haiguse käiku mõjutada ei saanud, ei esinenud. Hageja on tõendanud, et tal on elukvaliteedi langus, mis seisneb pidevates valudes ning selle tõttu on oluliselt vähenenud hageja psüühilise koormuse talumine. Tervishoiuteenuse osutamise leping on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ja kostjad pidid aru saama, et selle rikkumine põhjustab hagejale mittevaralist kahju. Kostja poolne raviteenuse osutamine ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ning seda ei osutatud tavaliselt oodatava hoolega. Hagejale ei osutatud kvaliteetset ravi. Kostja on põhjustanud raviveaga hagejale nii füüsilist kui hingelist valu ning kannatusi. Hageja on seisukohal, et kostja on kohustatud seetõttu hüvitama hagejale põhjustatud mittevaralise kahju. KOSTJA VASTUS 3. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt hageja heidab kostjale ette tegevusetust hageja ravimisel ning põhjendab seda hagejale ravikehakultuuri osutamata jätmisega (hagi p 17 rõhutatud osa, hagi p 23), hagist ei ole võimalik välja lugeda, et hageja heidaks muus osas ette tegemata jäetud ravitoiminguid. Kostja hageja väitega ei nõustu ning on seisukohal, et hagejale on vanglas osutatud pidevat ning asjakohast tervishoiuteenust. Vanglas peetava elektroonilise tervisekaardi koopiast nähtuvad on hagejale vanglas osutatud teenused 09.03.2018 seisuga. Ravikehakultuuri vajaduse määras vanglavälise eriarstiabi osutaja TÜ kliinikumis, kuhu hageja vangla poolt konsultatsioonile viidi. Eesti keele seletava sõnaraamatu1 selgituse kohaselt on ravikehakultuur kehalistel harjutustel ja liikumisravil põhinev profülaktika- ja ravimeetod. Ravikehakultuur on üldteadaolevalt selline ravivõte, mille puhul patsient ise teeb kindlaks määratud harjutusi, mis soodustavad vajaliku kehapiirkonna tervise parenemist või hoiavad ära kahjustuse põhjendamatu süvenemise. Ravikehakultuuri puhul on aktiivne roll patsiendil endal, kes peab harjutusi tegema (erinevalt nt massaažist, kus keha mõjutajaks on füsioterapeut). Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et hageja käis plaanilisel vastuvõtul vanglavälise 3 tervishoiuteenuse osutaja juures, kes vastava ravi määras, üldjuhul kaasneb sellisel juhul ka tervishoiuteenuse osutaja õpetus või juhend, millised harjutused on patsiendile vajalikud, tihtipeale võivad sellised juhendid olla kirjalikud. Hageja poolt hagile lisatud SA TÜ Kliinikumi 11.04.2017 epikriisi kohaselt ei ole hagejat edasi ühegi tervishoiuteenuse osutaja, nt füsioterapeudi juurde suunatud, mistõttu on usutav, et hagejale tutvustati sobivaid harjutusi vastuvõtul. Kostja on seisukohal, et sellist hinnangut kinnitab mh seegi, et hageja tervisekaardi sissekannete kohaselt, aga ka hagile lisatud pöördumiste 6-10/8385 ja 6-10/24243-2 algpöördumistes vangla poole ei ole hageja väitnud, et talle ei ole vajalikud harjutused teada või et ta vajaks täiendavat infot vajalike harjutuste kohta. Seega ei saa kostja hinnangul heita kostjale ette sel alusel tegevusetust. Juhul kui hageja ei ole nõus talle TÜ Kliinikumis osutatud tervishoiuteenusega, siis oleks käesolev hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja tervisekaardist nähtub, et hagejale osutatakse vanglas regulaarset sümptomaatilist valuravi, samuti on ravi määratud psühhiaatri poolt, hagejale on teostatud korduvalt ja erinevaid uuringuid, seega ei saa ka sel alusel heita vanglae ette tegevusetust hageja ravimisel. Muuhulgas teostatakse hagejale C-hepatiidiravi. Kostja märgib, et raviloo (RVL) 311 kohaselt on hageja ise keeldunud antidepressioon(AD)ravist. Üldteadaolevaks saab lugeda, et ükskõik kui kõrgel tasemel ravi ei pruugi tagada alati soovitud tulemust, kuivõrd iga organism on erinev, mh on erinev inimeste valulävi ja –aistingutunnetus, samuti võivad olla valu põhjused nii füüsilised kui psüühilised. Kostja märgib, et ka
lg 2 ei luba reeglina tervishoiuteenuse osutajal garanteerida patsiendi paranemist. Nagu eespool märgitud, ei pruugi ükskõik kui heal tasemel tervishoiuteenus tagada patsiendi täielikku tervenemist. Lisaks võivad paranemist mõjutada täiendavad terviseprobleemid. Kostja on seisukohal, et tervishoiuteenuse osutaja ei saa vastutada igal juhul selle eest, et patsiendile osutatav ravi ei anna tulemust ning patsient ei tunneta paranemist.
lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui ta on selles süüdi.
sätestab tervishoiuteenuse osutaja kohustuse osutada tervishoiuteenust selliselt, et see vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutataks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
Kostja on seisukohal, et hageja ei ole hagis esitanud tõendeid ühegi hagi aluseks oleva asjaolu kohta – hageja ei ole tõendanud, et vangla tervishoiuteenus ei vastaks üldisele tasemele, mõni tunnustatud ravimeetod oleks jäänud kasutamata või et oleks kasutatud ebaõiget ravivõtet, samuti, et tervishoiuteenuse osutaja väidetav rikkumine oleks süüline. Kostja on seisukohal, et hageja väited rikkumise ja süülisuse kohta on deklaratiivsed ja põhinevad pelgalt asjaolul, et hageja väitel ei ole tema valuaistingud vähenenud. Hagis ei ole välja toodud ühtegi konkreetset eksimust ega ka näitlikku ravivõtet, mida oleks pidanud tegema (teostama) vangla ja mis oleks garanteerinud hageja tervenemise – nagu eespool korduvalt välja toodud, siis ravikehakultuuri harjutuste tegemise võimalus oli ja on hagejal endal.
lg.1- 6 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
lg1 ja 5 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. 5
lg.1 ja 5 kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
lg.1 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.
kohaselt tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Vangistusseadus § 49 lg.1 kohaselt tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. 7. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on kinnipeetav ja tema puhul kohaldub Vangistusseaduse 49 lg.1, so kostjal oli kohustus osutada hagejale tervishoiuteenust (
MS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostjal käesolevas asjas menetluskulusid tekkinud ei ole. Hageja menetluskulu koosnevad vastavalt RÕA korras määratud esindaja taotlusele kulust õigusabile summas 348 eurot, lisaks hagi esitamisel riigilõivust summas 900 eurot ja ekspertiisi tasust summas 271 eurot (õiend ekspertiisi maksumuse kohta, tl 34, köide II), mis on ekspertiisi teostajale riigi eelarvest välja makstud. 02.10.2017 Viru Maakohtu määrusega on antud hagejale (tsiviilasi nr 2-17-13916) riigi õigusabi, riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustuseta õigusnõustamiseks, so nõude perspektiivikuse hindamiseks ning vajadusel õigusdokumendi koostamiseks. Riigi õigusabi tasu anti hagejale hüvitamiskohustuseta ja seda hagejalt välja ei mõisteta (tsiviilasi nr 2-17-13916, 02.10.2017 määrus). Seega kulutused õigusabile summas 348 eurot jätab kohus Eesti Vabariigi kanda. 01.03.2018 kohtumäärusega käesolevas tsiviilasjas on rahuldatud hageja taotlus menetlusabi saamiseks ja antud hagejale riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmisel ja vabastatud hageja hagi esitamise eest riigilõivu summas 900 euro ja ekspertiisitasu tasumisest täielikult. TsMS § 190 lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. 7 TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sama paragrahvi lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Tulenevalt asjaolust, et kohus andis hagejale menetlusabi ja vabastas ta hagi esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja ekspertiisitasu maksmisest, kuid selgitas, et hagi rahuldamata jätmisel mõistab kohus hagejalt menetluskulud riigi tuludesse välja, tuleb hagejal tasuda riigituludesse riigilõivu katteks 900 eurot ja asja läbivaatmiskulude katteks (ekspertiisitasu) 271 eurot, kokku 1171 eurot. TsMS § 190 lg 7 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Arvestades kostja majanduslikku olukorda, määrab kohus, et hüvitamisele kuuluv summa tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste osamaksetena summas 97,58 eurot (viimase makse suurus summas 97,62 eurot), käesoleva kohtulahendi jõustumisest arvates ja käesoleva lahendi lisas oleva makseinfo lehel toodud rekvisiitidele. Nimetatud tähtpäevaks menetluskulu maksmata jätmisel tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. / allkirjastatud digitaalselt / Olev Mihkelson Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsusega tühistati otsus osas, millega mõisteti riigilõiv ja ekspertiisikulu hagejalt välja. Selles osas tehti uus otsus, millega jäeti ekspertiisikulu riigi kanda. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Merle Lilleorg (referent) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.