1-07-2656 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Ringkonnakohus Kriminaalasja läbivaatamise 22.oktoober 2007.a, Jõhvi kuupäev ja koht Kohtuotsuse tegemise aeg ja 25.oktoober 2007.a, Jõhvi koht Kr
§ 209
lg 2 p 1 järgi süüdi ning karistuseks mõisteti 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. 1.2.Mõisteti A.
§ 199lg 2 p-de 4, 5 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
1.3.Tunnistati A.
§ 266lg 2 p 1 järgi süüdi ning karistuseks mõisteti 6 (kuus) kuud vangistust. 1.4.Kar
S § 64 lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust. 1.5.Tõkend–vahistamine jäeti muutmata, karistuse kandmise alguseks loeti 16.veebruar 2007.a . 1.6.A.Klt mõisteti tsiviilhagi katteks XXX kasuks välja 1 500 (üks tuhat viissada) krooni. 2.A.K on kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 209 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, KarS § 209 lg 2 p 1 tähendatud isikuna küsis ja võttis 26.mail 2006.aastal XXX XXXlt vastu küttepuude eest ettemaksuks 1 500 (tuhat viissada) krooni, kusjuures tal polnud kavatsust ega võimalustki puid XXXle muretseda. 3.A.K on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et 2006.a juulikuus tungis ta korduvalt ebaseaduslikult XXX asuvasse XXXle kuuluvasse korterisse. 3.1.Sellega pani A.K toime KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Selles osas maakohtu otsust ei ole vaidlustatud. 4.A.K ei tunnistanud kohtuistungil temale esitatud süüdistust KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1 järgi tunnistas ennast süüdi. 5.Maakohus luges süüdistatava A.K süü kannatanu XXX puudutavas kuriteoepisoodis KarS § 209 lg 2 p 1 järgi tõendatuks kannatanu XXX kohtueelsel menetlusel korduvalt antud üksikasjalike ja analoogsete ütlustega ning nendega kooskõlas olevate kohtulikul uurimisel avaldatud kirjalike tõenditega. Vastupidiselt süüdistatavale A.Kle, ei ole maakohtul põhjust arvata, et kannatanu XXX annaks süüdistatavat A.Kt alusetult süüstavaid ütlusi. Kaudseteks tõenditeks, mis kinnitavad kannatanu XXX ütlusi, on tunnistajate XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX ütlused. 5.1.Kaitsja on arvanud, et kõrges vanuses isik ei ole suuteline tajuma ja mäletama, mis tegelikkuses toimus, kuid nende tunnistajate ütlused tõestavad maakohtule veenvalt seda, et kannatanu XXX, vaatamata oma eakusele ja halvale tervislikule seisundile, ei ole sündmust välja mõelnud ja on rääkinud tõtt. Süüdistatava A.K kohtuistungil antud ütlusi peab maakohus paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks, sest need on antud ilmsest soovist toimepandud kuriteo eest karistust mitte kanda. 6.Maakohus leidis, et süüdistatava karistust kergendab oma süü tunnistamine KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, tema karistust raskendab KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes. 6.1.Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuritegude raskusastet ja laadi, süüdistatava A.K isikut iseloomustavaid andmeid. Süüdistatavat A.Kt on varem kriminaalkorras karistatud 9-l korral ja väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 2-l korral rahatrahvidega, kusjuures üks mõistetud rahatrahv on tal tasumata. Maakohus leidis, süüdistatava A.K karistamine KarS § 266 lg 2 p 1 järgi rahalise karistusega kui kõige kergemaliigilisega ei ole millegagi põhjendatud. Süüdistatavat A.Kt, keda on varem korduvalt karistatud valdavalt varavastaste kuritegude eest ja kes ei ole oma varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud, jätkates koheselt peale 11.mai 2006.a Viru Maakohtu süüdimõistvat kohtuotsust ja enne nimetatud kohtuotsusega mõistetud karistust kandma 2
(6)1-07-2656 minnes uute kuritegude toimepanemist, tuleb karistada vangistusega, mis on raskeima sanktsiooni keskmisest määrast madalam. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 7.Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 07.septembri 2007.a otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A.K ja tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi. 8.Süüdistatav A.K ei nõustu oma apellatsioonis maakohtu otsusega. Leiab, et talle määrati vangistus ilma mingite tõenditeta. 9.Kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi vaidlustab oma apellatsioonis A.K süüdimõistmist KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ning palub maakohtu otsus tühistada ja A.K õigeks mõista. 9.1.Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on ebaõige ja põhjendamatukohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu (Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 338 p 1) ja materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu (KrMS § 339 lg 1 p 8). Kaitsja leiab, et XXX ütlused ei ole usaldusväärsed, mis tuleneb ka tunnistaja XXX ütlustest, kelle teada XXX raha puude eest ei andnud. Kuna nimetatud tunnistaja väitel tellis ta kannatanule puid
- aasta suve hakul, ei olnud mingit vajadust osta puid üürnike kaudu. Tunnistaja XXX kinnitusel palus ta süüdistataval puid tuua, raha maksta hiljem. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt andis kannatanu süüdistatavale puude eest 1 000 (üks tuhat) krooni. Seega on ütlused rahasumma kohta erinevad. See näitab, et kannatanu andis erinevatele inimestele erinevaid ütlusi sündmuse kohta. Kaitsja leiab, et A.K süü ei ole usaldusväärselt tõendatud. 10.Ringkonnakohtu istungil toetas kaitsja-vandeadvokaat Lembit Nirgi apellatsioone nendes toodud motiividel. Vanemprokurör Sirje Merilo palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kriminaalasja arutati KrMS § 334 lg 1 p 1 alusel ilma süüdistatava A.K osavõtuta (lk.190, k.2). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11.Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, vanemprokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et süüdistatava A.K ja kaitsja-vandeadvokaat Lembit Nirgi apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei sisaldu selliseid vastuväiteid ja asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla maakohtu süüdimõistva otsuse A.K osas eelminetatud kelmuses. Sisuliselt on esitatud süüdistatava ja kaitsja poolt samad vastuväited süüdistusele, millised olid teada maakohtule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega (lk.155-156, k.2). 12.Kaitsja apellatsioonis sisalduv väide, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud KrMS § 338 p 1 ja § 339 lg 1 p 8 nõudeid, ei ole põhjendatud. 12.1.Vastupidiselt apellatsioonile leiab ringkonnakohus, et maakohus on KrMS § 60 ja 61 kohaselt hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ning see on põhjendatud kõigi asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Seejuures on 3
(6)1-07-2656 maakohtu otsuses KrMS § 312 p-de 1, 2 kohaselt näidatud motiivid, miks ta rajab otsuse nimelt nendele tõenditele ja loeb mitteusaldusväärseks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid. Seega on maakohtu otsuse pinnalt võimalik jälgida, kuidas ja millistele tõenditele tuginedes on maakohus jõudnud siseveendumuseni selles, et A.K pani toime temale süüksarvatud kuriteo. 13.Maakohtu otsuse põhjendavas osas on igakülgselt analüüsitud kannatanu XXX eeluurimisel antud ütlusi ning motiveeritud, miks on need loetud usaldusväärseteks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanu XXX ja tunnistajate XXX, XXX, XXX, XXX, XXX ütlused on omavahel riimuvad ja kooskõlas teiste tõendite ja kuriteosündmuse tehioludega, siis on maakohus võtnud need põhjendatult aluseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. 13.1.Maakohus on õigustatult rõhutanud, et põhiliseks tõendiks on arutatavas asjas (kelmuse episoodis) kannatanu XXX enda ütlused. Süüdistatav A.K on väitnud, et XXX valetab tema peale. Kuid miks peaks kannatanu aluselt A.Kt süüdistama, ei osanud ta kohtule selgitada. Kannatanu XXX on mitu korda üle kuulatud. Kõikides põhilises asjades on XXX väga detailne ja kirjeldanud sündmusi ühte moodi, seepärast ei ole kahtlusi tema ütlustes. 13.2.XXX kohtueelses menetluses antud ja maakohtu istungil avaldatud ütlused on tõesed ja need kinnitavad A.Kle esitatud süüdistust. XXX ütlusi kinnitavad ka need tunnistajad, kellele ta on rääkinud neist sündmustest, milles A.Kt süüdistatakse. XXX on avaldanud oma hooldajale XXXle, et A.K pakkus talle puid 1 500 krooni eest ja juttu olevat olnud ka sellest, et XXX nõudis enne puid ja alles siis oli ta nõus maksma. A.K oli aga tahtnud vastupidi. Tunnistaja XXX ei tea, kas raha maksmine toimus või mitte. Tunnistaja XXX kinnitas, et XXX tuli kurtma, et andis A.Kle raha puude eest, kuid puid ta ei saanud ja raha tagasi ka mitte. Tunnistaja XXX kinnitas, et oli kuulnud, et XXX oli kellelegi puude eest raha andnud. Tunnistaja XXX kinnitas, et kuulis XXX käest, et XXX oli A.Kle andnud raha puude eest. Tunnistaja XXX kinnitas, et tal oli endal jutuajamine A.Kga sellest, et vanaemale oli puid vaja. Hiljem kuulis ta vanaemalt (XXXlt), et A.K oli teda petnud ja puid ei toonud. Tunnistaja XXX rääkis maakohtu istungil (lk.143, k.2) puude eest maksmise summast, et täpselt ta ei mäleta kas XXX andis A.Kle 1 500 ( üks tuhat viissada) krooni või üks tuhat krooni. Asjaolu, et tunnistaja XXX ei mäleta täpselt küttepuude eest maksmise summa suurust, ei kinnita süüdistatava A.K kaitseversiooni XXXle küttepuude mittetoomise ja raha mittesaamise kohta. Eelkirjutatud tõendid moodustavad sellise kogumi, mille usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda, mis kinnitavad, et tegemist oli just väljapetmisega ning mis lükkavad ümber süüdistatava süüd eitavad ütlused. 13.3.Kelmuse objektiivse koosseisu moodustab petmine, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju, süüdlane aga varalist kasu. Seega eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 209 järgi seda, et isik oleks kasutanud pettust ja oleks pettuse abil saanud varalist kasu. Süüdistatav A.K pani toime kelmuse sellega, et ta lõi teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, s.o pakkus ja lubas kannatanu XXXle tuua küttepuid ja ettemaksuks sai kannatanu XXXlt raha 1 500 (tuhat viissada) krooni, s.o varalist kasu, kuid küttepuid ei toonud. 14.Oma apellatsioonis (lk.176, k.2) viitab süüdistatav A.K, et vanemprokurör ei kutsunud selles kriminaalasjas maakohtu istungile kõike tunnistajaid, vaid kutsus ainult kolm tunnistajat. Süüdistatava väide on alusetu. 4
(6)1-07-2656 14.1.Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et vanemprokuröri ja maakohtu poolt oli tagatud süüdistatavale ja kaitsjale õigus täiendavate tunnistajate väljakutsumiseks. Aga taotlusi uute tunnistajate väljakutsumuseks ei ole esitatud. Siinkohal viitab ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-89-06, 13.oktoober 2006.a, RT III 2006, 38, 322, milles on muuhulgas märgitud, et KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava A.K kaitseversiooni XXXlt raha väljapetmisest, et ta ei tea midagi küttepuude hakkimisest ja mingit raha ta XXXlt saanud ei ole, ei kinnita maakohtus kohtulikul uurimisel uuritud tõendid. 15.Kaistja-vandeadvokaat Lembit Nirgi on apellatsioonis loetlenud rea tõendeid, mille alusel tulnuks tema hinnangul A.K talle süüksarvatud kelmuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, oli kaitsja arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, s.t kohtu järeldused ei vastanud tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Siinkohal viitab ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.jaanuar 2007.a lahendile nr 3-1-1-106-09-6, mille p-st 9 tuleneb, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. 16.Karistuse mõistmisel süüdistatavale on maakohus arvestanud kõikide KarS §-s 56 sätestatud asjaoludega. Mingeid uusi, maakohtule mitteteadaolevaid asjaolusid apellatsioonides ega ringkonnakohtu istungil ei esitatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A.K suhtes on karistuse eesmärk saavutatav vaid reaalse vangistusega. Seejuures on maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 5 toodud nõudega motiveerinud süüdistatavale mõistetud karistust. Karistuse kergendamiseks ei ole ringkonnakohtul seaduslikku alust. Karistused, s.o KarS § 209 lg 2 p 1 ja § 266 lg 2 p 1 järgi, on mõistetud seaduse piirides alla sanktsioonides ettenähtud keskmist määra. Liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud üksikkaristust raskeima suurendamise printsiipi, mis on samuti kooskõlas seadusega. Eelöeldule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 343 lg-st 1, § 345 lg-dest 1, 2, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja 07.septembri 2007.a kohtuotsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. 5
(6)1-07-2656 Mihhail Komtšatnikov kohtunik Eeva Levina kohtunik 6
(6)Vladimir Rozalka kohtunik