1-07-13085\7

Kriminaalasi nr. 1-07-13085 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Raplas 21.jaanuar 2008.a. Pärnu Maakohus koosseisus kohtunik Indrek Saar, kohtuistungi sekretär Aivi Meisteri juuresolekul arutas 18.jaanuaril 2008.a. avalikul kohtuistungil kriminaalasja, milles oli antud kohtu alla T.T, xxx, EV kodanik, emakeeleks eesti keel, töökoht xxx elukoht xxx karistatud 02.aprillil 2004.a. Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 139 lg. 2 p.3 järgi rahalise karistusega, süüdistuses KarS § 209 lg. 2 p.1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa prokurör Aarne Pruus ja kaitsja vandeadvokaat Eve Jundas. Asja kohtulikul arutamsel maakohus tegi k i n d l a k s: T.T on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selle, et ta varem võõra vara varguse toime pannud isikuna, omamata võimalust ja kavatsust osutada xxx, xxx ja xxx abi Ameerika Ühendriikide viisa saamisel, lubas kannatanutele saada oma tutvuse abil Ameerika Ühendriikide viisad ja võimaluse Ameerika Ühendriikides töötamiseks, luues nii kannatanutele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Selle tulemusena andis iga kannatanu T.T 09.veebruaril 2004.a. tema elukohas xxx üle 3500 krooni ning xxx ja xxx 18.veebruaril 2004.a. kumbki veel 9000.- krooni. Võtnud enda valdusse kannatanute poolt antud raha ja täidetud viisataotluste blanketid, lubas need edastada viisade saamist organiseerivale isikule, kuid jättis lubaduse täitmata ja omastas talle antud raha. T.T tegevus on kvalifitseeritud KarS § 209 lg. 2 p.1 ette nähtud kuriteona s.o. varalise kasu saamisena tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. T.T ei tunnista end süüdi. Ta tunnistab küll raha saamist kannatanutelt, kuid kinnitab, et kannatanud pidid kokkuleppe kohaselt ise pöörduma täidetud taotluste ja muude vajalike dokumentidega USA saatkonda ja sealt teada saama vestluse aja. Eelnevalt pidi iga kannatanu tasuma oma pangakontolt saatkonna vastavale kontole 100 USA dollarit. Kuna kannatanud jätsid asjaajamise pooleli ja ei toiminud nii, nagu ta oli neile selgitanud, siis jäid ka viisad saamata; 3500 krooni igalt kannatanult oli tasu abi eest viisataotluste täitmisel, töökohad USA-s olid neile olemas, süüdistatav töötas ise sel ajal USA-s ja viibis ajutiselt Eestis; saanud teada, et kannatanud soovivad USA-sse tööle, võttis ta oma tööandja esindaja xxx ühendust ja sai teada, et viimasel on töötajaid vaja, xxx oleks saanud tööd ehitusel, xxx ja xxx aga koristajatena; tasu suuruse s.o. 3500 krooni igaühelt nimetanud talle xxx, ta ütles kannatanutele USA-s asuva tööandja kontaktandmed ja koha, kuhu kannatanud elama oleksid asunud; lisatud olid ka telefoninumbrid ning kõike oleks saanud kontrollida, need 2 andmed märkisid kannatanud viisataotlustele, vastasel korral ei oleks viisasid kindlasti saanud; samuti andis ta kannatanutele teada, kuidas käituda ja mida öelda saatkonnas vestlusel, taotluste blanketid tõi ta kannatanute jaoks USA saatkonnast, igalt kannatanult saadud 3500 krooni jättis ta endale kui tasu nende abistamise eest, nii lubanud talle xxx; ülejäänud raha s.o. 9000 krooni iga kannatanu kohta oleks katnud edasi-tagasi lennupileti hinna ja kohapeal ühe kuu üüri, lennupiletid oleks ostnud xxx, kui kannatanud oleksid taotlenud viisad; kannatanutele lennupiletite ostmiseks ja USA-s elukoha leidmiseks andnud ta xxx kätte 27000 krooni s.o. 9000 krooni igaühe kohta, kokku oli tasu viisa saamise ning USA-s töö ja elukohaga kindlustamise eest 14000 krooni inimese kohta, kuid kannatanud maksid vähem; kuna ta võlgnes xxx isale 10000 krooni, siis tema eest andis ta xxx 9000 krooni oma rahast; süüdistatav taotles ka endale uue viisa, mis hakkas kehtima 13.veebruaril 2004.a., 04.aprilllil 2004.a. sõitis ta Eestist uuesti ära ja saabus USA-sse 08.aprillil 2004.a., kannatanute petmiseks tal mingit kavatsust ei olnud, sest ta oli huvitatud töötajatest; kui pärast viisade saamist ei oleks USA võimud kohapeal kannatanuid mingil põhjusel ikkagi riiki lubanud, siis oleks igaüks 9000 krooni tagasi saanud; kuna viisad jäid saamata ja USAsse minemata kannatanute endi tõttu, siis raha tagastamisele ei kuulu; allkirja kannatanutele raha tagastamise kohustuse kohta andis ta oma kodurahu huvides, kannatanud koos teiste isikutega käisid teda kodus ähvardamas ja ta ei soovinud nendega rohkem vaielda. Kohus leiab, et süüks arvatud kuriteo tunnused on T.T tegevuses küllaldaselt tõendatud, süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Tõendatuks ei saa lugeda vaid süüdistuses esitatud väidet, et T.T võttis enda kätte täidetud viisataotluste blanketid ja lubas need edasi anda isikule, kes organiseerivat viisade saamise. Kõik kannatanud kinnitavad, et täidetud viisataotlused koos lisadokumentidega jäid nende endi kätte. Kohtul ei ole alust kahelda, et T.T andis kannatanutele esmalt tõest informatsiooni juhendas kannatanuid viisataotluste täitmisel, andis taotlustele kandmiseks USA-s asuva tööandja andmed ja ütles, millised dokumendid taotlustele lisada ning selgitas, kuidas saatkonnas vestlusel käituda ja et igaüks pidi enne vestlusele minekut tasuma saatkonna kontole oma kontolt 100 USA dollarit. Kannatanud on T.T sellekohaseid ütlusi kinnitanud. Nii saab antud juhul saab asuda seisukohale, et kannatanute ja T.T vahel oli suulises vormis sõlmitud võlaõiguslik leping abi saamiseks viisade ja USA-sse töökoha saamisel, mida T.T asus algul ka näiliselt täitma. T.T hilisem käitumine aga näitab, et esialgne abi viisataotluste täitmisel kandis vaid kannatanutelt järgmiste rahasummade kättesaamise eesmärki ja juba 09.veebruarist 2004.a. s.o. esimeste rahasummade saamisest puudus tal kavatsus kannatanute huvides tegutsemiseks. Nii on T.T ja kannatanud kinnitanud, et nad oleksid pidanud pärast viisade saamist sõitma kõik koos USA-sse, kuid T.T ei oska millegagi seletada, miks ta hoidis kannatanuid teadmatuses ja ise USA-sse ära sõitis. Kui kannatanud pärast viisataotluste täitmist ja rahasummade üleandmist ning umbes nädalast ootamist T.T poole pöörduma hakkasid, siis ei küsinud T.T kannatanutelt kordagi, kas neil on viisataotluse tasu makstud ja dokumendid USA saatkonda esitatud, kui ta eeldas, et kannatanud pidid nii toimima. Selle asemel, et kannatanuid veelkordselt instrueerida, hakkas T.T vältima nendega suhtlemist. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanute kokkulangevates ütlustes, et nad ei saanud süüdistatavalt niisugust informatsiooni ega juhiseid edasise tegutsemise kohta, nagu ta on väitnud kohtuistungil ja kui T.T oleks neile seda selgitanud, siis oleksid nad nii ka toiminud. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja xxx ja kannatanute kokkulangevates ütlustes, et süüdistatav lubas juba esimesel kohtumisel oma tuttava abil tagada kannatanutele USA viisad ja USA-s töökoha; xxx nimetas T.T, et USA saatkonnas töötab tema abikaasa; kannatanute ütlustest nähtub veel, et T.T kinnitas ka hiljem endal tuttava töötaja olemasolu USA esinduses, kes olnud momendil aga haige ja olnud vaja oodata tema tööletulekut, pärast seda 3 pidid kannatanud saama temalt teada vestluse aja ja väidetud töötaja pidi tagama viisataotluste rahuldamise. Süüdistatav lõi nii oma lubadustega kannatanutele arusaama võimalusest saada tema abil tasu eest hõlpsalt USA viisad ja seejärel minna mõneks ajaks USA-sse tööle. Süüdistatava lubadused ajendasid kannatanuid talle raha andma. Seepärast ei saa ka asuda seisukohale, et T.T ja kannatanute vahel eksisteeris vaid võlaõiguslik leping, mille T.T täitmata jättis ja et kannatanud peaksid oma õigusi kaitsma tsiviilkohtumenetluse korras. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas süüdistataval või tema tööandjal oli USA esinduses mõni tuttav või mitte. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanute ja tunnistaja ütlustes, et pärast raha andmist jäid nad ootama T.T teadet vestluste aja kohta, nagu T.T oli lubanud, kuid pärast 18.veebruari 2004.a. (s.o. kannatanutelt xxx ja xxx 18000 krooni saamist) ei saanud nad temalt enam mingit informatsiooni ja lõpuks hakkas ta vältima nendega suhtlemist; T.T ei selgitanud, milleks täpselt esialgselt makstud 3500 krooni kulus, kui suure osa sellest ta arvestas oma tasuks esialgse konsultatsiooni eest ega rääkinud midagi 9000 krooni maksmisest iga kannatanu kohta xxx ja selle tagastamise võimalusest, kui pärast kohalesõitu ei peaks kannatanuid USA-sse lubatama. Seepärast ei saa tõeseks lugeda T.T poolt kohtuistungil esitatud väidet, et ta maksis kannatanutelt saadud rahast 27000 krooni nende poolt soovitud eesmärgi saavutamiseks xxx. Vahetult enne kannatanutega kohtumist oli T.T saanud xxx laenuks 10000 krooni, et tasuda võlg elektri eest ja võla pärast oli ka elekter tema majast välja lülitatud, T.T on tunnistanud, et tal oli sel ajal ka liisingumaksete võlgu. Sel põhjusel ei saa olla võimalik, et T.T maksis oma vahenditest xxx eest 9000 krooni xxx. Uuritud tõendid annavad piisava aluse asuda seisukohale, et T.T omastas ise kogu kannatanutelt saadud raha. Kannatanute ütluste alusel tuleb ümber lükatuks lugeda ka süüdistatava väide, et ta jäi pärast raha saamist ootama, mil kannatanud ise kõik järgneva teevad viisade saamiseks. Kannatanutel oli küllaldane alus arvata, et T.T on neid petnud ja nende soov asjatult makstud raha tagasi saada on mõistetav, neile ei saa ette heita T.T allkirjade võtmist raha saamise ja tagastamise kohustuse kohta. Eeltoodut kinnitavad järgmised tõendid:

1. Tunnistaja xxx ütlustest nähtub, et ta töötab kinnisvara vahendajana ja teab T.T alates 2004.a. jaanuarikuust, mil viimane soovis müüa oma xxx asuvat maja; hiljem laenas T.T temalt 10000 krooni, et tasuda võlg elektri eest; seejärel tuli jutuks, et T.T töötas USA-s ehitajana, tema sõber olnud seal ettevõtja, tunnistaja arvas, et tema tütar soovib ka minna USA-sse tööle, kuna väimees töötas seal, sel ajal; seda kuuldes ütles T.T kohe, et milles küsimus, ta saavat aidata, tema abikaasa pidi töötama USA saatkonnas ja kõik pidavat saama korda ajada; ta soovis veel, et tuleks rohkem inimesi, kuna tööjõudu olevat vaja; veel rääkis T.T, et minna tuleb turistina, kuid tutvuste kaudu pidavat saama seal ka töötada; tunnistaja rääkis võimalusest oma tütrele ja viimane omakorda xxx ja xxx, tunnistaja viis noored T.T kokku, seejärel jäid noored viisasid ootama, lõpuks ei saanud T.T enam ühendust, allkirjad raha saamise ja tagastamise kohustuse kohta võtsid nad T.T hiljem, see oli juba siis, kui ta enam rääkida ei tahtnud; hiljem T.T teatas, et raha enam tagasi ei saa ega seletanud, milleks raha täpselt kulus; tunnistaja ei tea, kas USA-sse mittepääsemise korral oleks T.T pidanud raha tagastama või mitte.
2. Kannatanu xxx ütlustest nähtub, et USA-sse tööleasumise võimalusest sai ta teada oma isalt, kes oli laenanud T.T varem 10000 krooni, 3500 krooni andis ta T.T selle eest, et ta lubas USA-s tööd; kannatanu pidi saama seal tööd koristajana; ta rääkis avanenud võimalusest xxx ja xxx, kes olid samuti huvitatud tööst USA-s; nad usaldasid T.T; raha üleandmine toimus T.T selleaegses elukohas xxx tänaval; allkirjad raha üleandmise ja vastuvõtmise kohta vormistasid nad hiljem; T.T elukohas täitsid nad koos ka viisataotluste blanketid, T.T aitas 4 neid täita ja ütles ka, millised dokumendid tuleb koos taotusega esitada; üheks neist oli tõend vallavalitsusest elukoha kohta; täidetud taotlused jäid nende endi kätte; T.T ütles, et nad viivad taotlused ükskord koos USA saatkonda ära ja ta pidi teatama saatkonda vestlusele mineku aja; pärast seda hakkas asi venima; nad pöördusid T.T poole ja T.T rääkis, et keegi talle tuttav inimene saatkonnast olevat haige ja tuli oodata tema tööletulekut; kogu aeg oli tal mingi vabandus; T.T rääkis, et viisad peab kindlalt saama ja mingit probleemi ei tohiks tekkida, peab lihtsalt vestluse ära käima; erilisi selgitusi ta vestluse kohta ei andnud; jutt oli vaid ühe mehe tagasitulekust; veel oli temaga jutt, et kui alustada asjaajamist jaanuaris, siis saavat märtsis juba ära sõita; nad pidid saama turisti viisad, kuid tegelik soov oli minna tööle; T.T lubas osta lennupiletid ja organiseerida ka USA-s töötamse ajaks elamise; hiljem 2004.a. märtsikuus lubas T.T korduvalt neile raha tagasi maksta; viisade mittesaamise kohta T.T selgitusi ei andnud; lõpuks ei saanud temaga enam kontakti- ta ei tulnud kodus ise ukse juurde, ei võtnud telefoni ja vahetas numbrit; ise ei läinud nad saatkonda sellepärast, et T.T lubas ise dokumendid enda kätte võtta ja sisse viia; kannatanu sai aru, et viisataotluse läbivaatamise tasu 100 USA dollarit on juba sama 3500 krooni sees; kui ta küsis T.T lennupiletite hindu, selgus, et T.T ei olnud neid veel vaadanud; ühestki tööandja esindajast ega xxx ei rääkinud T.T siis midagi; ühel ajal sõitis T.T ise USA-sse ära ja andis kannatanule ühe telefoninumbri; kannatanu helistas pärast seda samal numbril ja vastu võttis eestlane, kes üles, et xxx on tööl; samal päeval helistas T.T tagasi ja rääkis siis kannatanu isaga ning lubas hakata raha osade kaupa tagasi maksma. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi süüdistatavalt 3500 krooni väljamõistmiseks.
3. Kannatanu xxx ütlustest nähtub, et ta oli huvitatud USA-sse tööleminekust ja andis koos elukaaslase xxx T.T esmalt kumbki 3500 krooni ja hiljem veel kumbki 9000 krooni; summad nimetas T.T, ühtegi dokumenti siis nad ei koostanud, allakirjad raha üleandmise ja vastuvõtmise ning tagastamise kohustuse kohta tegid nad hiljem; summade üleandmine T.T toimus aga allkirjal märgitud kuupäevadel; viisataotlused täitsid nad T.T elukohas, blanketid andis T.T, ta juhendas nende täitmist ja ütles, millised dokumendid tuleb koos taotlusega esitada, taotlused ja dokumendid jäid nende kätte; 3500 krooni oli enne taotluste täitmist juba tasutud; T.T soovitas ka nii ruttu kui võimalik igaühel ära maksta viisataotluse läbivaatamise tasu 100 USA dollarit esinduse kontole; seda nad aga kohe teinud, kuna olid niigi teinud suuri väljaminekuid; nad jäid ootama T.T teadet USA esindusse kohalemineku aja kohta ja oleksid selle summa tasunud vahetult enne saatkonda minekut; T.T rääkis, et saatkonda lähevad nad siis, kui ta on seal kellegagi kokku leppinud ja rääkida olevat seal vaja kindla inimesega; sellepärast ei läinud nad ka ise saatkonda taotlusi esitama; T.T pidi aitama viisad lihtsamalt saada; ühel ajal rääkis T.T, et USA saatkonnas töötab ka tema elukaaslane ja vajaliku inimesega pidi ta kohtuma ühel peol ja siis teada saama vestlusele mineku aja; T.T jutust ei selgunud, millal vajalik inimene võib talle kättesaadav olla; T.T antud raha eest pidi toimuma kogu asjaajamine USA-sse tööleminekuks koos lennupiletite ostmisega; T.T lubas talle ehitustööd, mida pidid koos tegema hakkama; USA-sse pidid nad minema kõik koos 2004.a. märtsikuus, nii märkisid nad ka taotlustes, hiljem lubas T.T raha tagasi maksta, hiljem keeldus sellest ja kinnitas, et kulutas raha nende (kannatanude) asjade ajamiseks ja nad olevat ise süüdi; kas T.T rääkis siis xxx, seda kannatanu ei mäleta; et asi ebaõnnestus 100 USA dollari mittemaksmise tõttu, seda T.T neile ette ei heitnud; nad käisid teda korduvalt otsimas; T.T vahetas mitu korda oma telefoninumbrit; 2005.a. ta rääkis, et kõik asjad ei olevat laabunud ja asi ei õnnestunud; xxx on esitanud tsiviilhagi 12500 krooni väljamõistmiseks.
4. Kannatanu xxx ütlustest nähtub, et ta sai xxx teada võimalusest minna USA-sse tööle ja oli sellest huvitatud; allkirjad raha üleandmise kohta vormistasid nad 18.veebruaril 2004.a., mil 5 andsid koos xxx T.T 18000 krooni, esimese osa s.o. kumbki 3500 krooni andsid nad 09.veebruaril 2004.a., ta sai aru, et raha on vajalik viisa saamiseks ja muuks asjaajamiseks T.T juhendas taotluste täitmist; xxx ja xxx pidid USA-s saama tööd koristajatena; viisataotlused täitsid kolmekesi koos T.T elukohas 12.veebruaril 2004.a., tõendid ja elu -ja töökoha kohta olid neil enne juba võetud; nad taotlesid turisti viisasid, kuna T.T ütles, et nii on parem; viisasid taotlesid nad üheks kuuks; veel ütles T.T, et töötada USA-s saavad nad vaid mitteametlikult; täidetud taotlused ja vajalikud dokumendid pidid jäid nende kätte, T.T pidi teatama aja, kui vajalik inimene on saatkonnas tööl ja saab minna vestlusele; siis pidi kindlalt asja korda saama; nad said aru, et tänu sellele inimesele nad viisad saavad ja seepärast jäid ootama; ühegi töötaja nime T.T aga ei öelnud; kõik pidi toimuma lähiajal; T.T aga midagi ei teatanud ja kontakti ei võtnud; seepärast hakkasid nad ise temalt küsima; T.T rääkis, et ei saa vajalikku inimest kätte; muid selgitusi ta ebaõnnestumise kohta ei andnud; märtsikuus oli selge, et nad ei saa midagi ja ka mitte raha tagasi; USA-sse oleksid nad sõitnud kõik koos ja see pidid toimuma kuskil märtsikuus, oma ärasõidust T.T neile ei teatanud. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi 12500 krooni väljamõistmiseks.
5. Kohtule esitatud allkirjad (t.l. 8 ja 9) kinnitavad, et kannatanud on 09.veebruaril 2004.a. andnud igaüks T.T 3500 krooni ja xxx ning xxx 18.veebruaril 2004.a. veel kokku 9000 krooni. 20.märtsil 2007.a. USA esinduse veebilehelt tehtud väljatrükk viisa taotlemise korra kohta (t.l.31-34) ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna sellelt nähtub, et 01.novembrist 2006.a. on asjaajamise korda muudetud. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid süüdistatava käitumises ei esine, süüks arvatud kuriteo on ta toime pannud kavatsetult. Õiguskorra kaitse ja süüdistatava poolt samalaadsete tegude toimepanemise vältimiseks peab kohus vajalikuks mõista karistuseks vangistuse. Kuna T.T oli süüks arvatud teo toimepanemise ajal kriminaalkorras karistamata, tal on kindel tegevusala ja elukoht, siis on võimalik süüdistatav vangistuse kandmisest KarS § 74 lg. 1 kohaselt vabastada. Tsiviilhagid kuuluvad rahuldamisele, kuna T.T sai kannatanutelt rahasummad ilma aluseta. Juhindudes KrMS §§ 305 lg.1, 315 lg. 1, 4, 5 ja 8; 318 lg.1 ning 319 lg. 1 ja 2, maakohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada T.T KarS § 209 lg. 2 p.1 järgi ja karistada teda vangistusega üks