← Eesti

1-06-4722\14

Obsah (15)§ 266§ 121§ 74§ 214§ 257§ 263§ 63§ 65§ 2§ 17§ 16§ 27§ 32§ 21§ 56

1-06-4722 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 04.01.2008.a Pärnu koht Kriminaalasja number 1-06- 4722 (05267002945) Kohtukoosseis Igor Pütsep Kohtuistungi sekr

§ 266lg 2 p 3 järgi ja O.

O.

§ 121, 214 lg 2 p 1; § 263 p 1,2,4; § 266 lg 2 p 3 järgi.

Prokurör Sirje Hunt Süüdistatav A. A. elukoht: XXX kodakondsus: EV isikukood: XXX töökoht: või õppeasutus: YYY haridus: 11 klassi Varasem karistatus:

  1. 06.11.2000.a. Pärnu Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 2 ja 1 ja § 197 lg 2 p 2 -mõisteti tingimisi vabadusekaotus 1a katseaeg 1a;
  2. 12.02.2003.a. Pärnu Maakohtu poolt KrK § 139 lg 2 p 1,2,3 alusel;

§ 74mõisteti tingimisi vangistus 6 k katseaeg 1a 6k; Kaitsja advokaat Viktor Kozlov Süüdistatav O. O. elukoht: XXX kodakondsus: EV isikukood: XXX 1

(22)1-06-4722 töökoht: või õppeasutus: YYY haridus: kesk Varasem karistatus:
  1. 12.02.1998.a. Pärnu Linnakohtu poolt KrK § 141 lg 2 p 1,2 alusel mõisteti tingimisi vabadusekaotus 6a katseaeg 3a;
  2. 19.03.2002.a. Pärnu Maakohtu poolt KrK §§ 195 lg 2 ja 47 alusel mõisteti tingimisi vabadusekaotus 2 a katseaeg 2a 6k
  3. 05.08.2002.a. Pärnu Maakohtu poolt KrK §188 alusel rahatrahv 100 päevamäära 5000 krooni;
  4. 10.09.2002.a. Pärnu Maakohtu poolt KrK § 204 lg 3, § 74 lg 1 ja § 75 lg 1 alusel mõisteti tingimisi vangistus 6k katseaeg 1a, mõisteti sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 a; Kaitsja advokaat Ants Nõmmik, advokaat Sven Sillar RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 313, § 315 järgi Tunnistada A. A. süüdi

§ 266

lg 2 p 3 järgi ja mõista karistuseks karistus 50 päevamäära ( päevamäär a’50 ) krooni s.o 2 500 krooni. rahaline Välja mõista A. A.` lt tasu riigi õigusabi eest neli tuhat kuuskümmend viis

(4065)krooni ja 10 senti ning KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni riigituludesse. A. A.`l tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus: „A. A., 1-06-4722, riigi õigusabi“, „A. A. 1-06-4722, sundraha“. Riigi õigusabi tasu ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tõkend – elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Õigeks mõista O. O.

§ 121järgi.

Õigeks mõista O. O.

§ 214lg 2 p 1 järgi.

Tunnistada O. O. süüdi

§ 257järgi ja mõista karistuseks kolm

(3)aastat vangistust. Õigeks mõista O. O.

§ 263p 4 järgi.

Tunnistada O. O. süüdi

§ 263p 1,2 järgi ja mõista karistuseks üks

(1)aasta ja kuus
(6)kuud vangistust Tunnistada O. O. süüdi

§ 266lg 2 p 3 järgi ja mõista karistuseks kolm

(3)kuud vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista 2

(22)1-06-4722 liitkaristuseks kolm
(3)aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendades karistust 05.08.2002 a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o kahe

(2)aasta võrra ja liitkaristuseks mõista O. O.’le viis
(5)aastat vangistust. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada ja võtta O. O. kohtusaalis vahi alla. Karistuse kandmise aja algust arvata alates 04.01.2008 a Rahuldada tsiviilhagi ja välja mõista O. O.’lt üks tuhat ükssada
(1100)krooni A. T.’i kasuks. Välja mõista O. O.`lt tasu riigi õigusabi eest viis tuhat seitsesada nelikümmend kaheksa
(5748)krooni ja
(96)senti ning KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni, kohtuekspertiisi teostamise eest üks tuhat kaheksasada viiskümmend) 1850 krooni ja tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus: „O. O., 1-06-4722, riigi õigusabi“, „O. O. 1-06-4722, sundraha“. Riigi õigusabi tasu ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Faktilised asjaolud O. O.'d süüdistatakse süüdistusakti kohaselt selles, et tema olles varem toime pannud varguse, olles seega

§ 214lg 2 p 1 tähendatud isik, 22.

detsembril 2003. a kella 19.30-21.00 vahel pani toime väljapressimise, mis seisnes selles, et viibides Pärnus Hommiku 2 asuvas Port Artur 1 kaubamajas CD-100 muusikapoes, nõudis kohapeal viibiva A. T. koos süüdistatavaga kauplusest väljumist, A. T. keeldumisel tungis viimasele kallale, mille tagajärjel tekkis O. O. ja A. T. vahel rüselus, mille käigus rebis A. T.t tagist kaupluse välisukseni. Välisukse juures nõudis kannatanult põhjendamatult 12000 krooni suuruse võla maksmist, lüües viimast 2-3 korral rusikaga rindkere piirkonda ning kui A. T.oli kukkunud löökide tagajärjel vastu seina, lõi veel mitmel, eeluurimisega tuvastama arv korral kannatanut põlvega rindkere piirkonda, seejärel nõudis kannatanu endaga kaasatulekut, käskides viimast koos süüdistatavaga istuda parklas seisvasse sõiduautosse BMW registreerimismärgiga XXX, milles istus eelnevalt kaks noormeest, millise sõidukiga koos sõideti Pärnu linnas Lennuki tänavalt otse mere äärde, kus peatati auto kõrvalises kohas, ning nõudis informatsiooni tähtaja suhtes, millise aja jooksul viimane saab nõutud rahasumma (12 000 krooni) ära maksta ning seejärel nõudis kaasasoleva raha (100 krooni) üleandmist, mida A. T. ka tegi. Seejärel jätkas A. T.le vägivalla kasutamise ähvardusel rahanõudmiste esitamist, mille tulemusena A. T. nõustus andma veel lisaks 1000 krooni, millise raha võttis kannatanu välja Raeküla kaupluse juures asuvast sularahaautomaadist ja andis samas üle O. O.le, millise tegevuse järgselt ähvardas kannatanut jätkuvalt vägivalla kasutamisega juhuks, 3

(22)1-06-4722 kui kannatanu peaks toimunust kedagi informeerima. Kuriteoga tekitati kannatanule füüsilist valu, nahaalused verevalumid parema silma all ja seljal vasemal lülisambakõrvasel ning 1100 krooni suuruse varalise kahju. Seega tema, varalise kasu üleandmise nõudmise esitamisega vägivalla kasutamisega, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, pani toime

§ 214lg2p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema,

  1. juulil
  2. a kella 19.10 paiku viibides Pärnu linnaliinibussis nr 16, mis sõitis marsruudil Tammiste-Pärnu, toime avaliku korra raske rikkumise, mis seisnes selles, et peale Tammiste tee bussipeatusest väljumist haaras sõidu ajal kätega kinni bussi roolist nii, et bussijuht J. M. eri jõudis vaevu hoida bussi teel, naaldus bussijuhi peale, haarates samal ajal kätega kinni kannatanu kõrist, seejärel, kui R. K. läks bussijuhile appi tõkestama süüdistatava tegevust, lõi bussijuhti kahel korral rusikaga näkku ning R. K.d kahel korral rusikaga pea ja näo piirkonda, kui R. K. oli süüdistatava bussijuhist eemale tõmmanud, edasi, peale autobussi peatumist, haaras R. K. riietest kinni ja rebis kannatanu jõuga bussist välja, mille tagajärjel R. K. kukkus, seejärel haaras kannatanul rinnust kinni, tõstis R. K. püsti ning lõi kannatanut veel mitmel eeluurimisega tuvastamata arv korral rusikaga näo piirkonda. Kuriteoga tekitati R. K.le füüsilist valu ja tervisekahjustusi ning J. M. füüsilist valu. Samuti tema,
  3. märtsil
  4. a kella 23.00-24.00 vahel pani Pärnus Mere pst 22 asuva Kuursaali ees tänaval toime avaliku korra raske rikkumise, mis seisnes selles, et tungis koos kohtueelse menetlusega tuvastamata isikuga kallale T. T.le, ja lõi eeluurimisega tuvastamata isiku rusikalöögist maha kukkunud kannatanut vähemalt kahel korral jalaga näo ja rindkere piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Seega tema, avaliku korra raske rikkumisega, mis on toime pandud vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule ja isikute grupi poolt, pani toime

§ 263p 1, 2, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema,

  1. augustil
  2. a kella 19 paiku tungis oma elukohas XXX isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kallale oma elukaaslasele E. T.le, kes oli tol ajal 7 kuud rase, tõmbas oma elukaaslase toolilt põrandale pikali, seejärel viskas kannatanut mobiiltelefoniga vastu õlga ja rindkeresse, tiris juustest, lõi lahtise käega näo piirkonda, kaelast kinni hoides kägistas ja raputas ning lõi diivanipadjaga vastu pead, tekitades E. T.le füüsilist valu ja tervisekahjustusi, samuti tema,
  3. augustil
  4. a päevasel, eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, tungis XXX asuvas korteris isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kallale oma elukaaslasele E. T.le, kes oli tol ajal 7 kuud rase, mille käigus püüdis E. T.t riietest kinni hoides korterist välja tirida, võttis kahe käega kõrist kinni ning lõi viimast kätega keha piirkonda tuvastamata arv kordi, tekitades füüsilist valu ja tervisekahjustusi . Seega tema, teise inimese tervise kahjustamisega löömise, peksmise ja valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega pani toime

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, tungis 17.11.2005 kella 18.00 ajal isikute grupis koos A. A.ga vägivalda kasutades XXX linnas XXX valdaja tahte vastaselt sisse P. P. ja C. U. korterisse ning keeldus korterist lahkumast . Seega tema, valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimisega isikute grupi poolt pani toime

§ 266lg 2 p 3 kvalifitseeritava kuriteo. 4

(22)1-06-4722 A. A.'t süüdistatakse süüdistusakti kohaselt selles, et tema tungis 17.11.2005 kella 18.00 ajal isikute grupis koos O. 0.'ga vägivalda kasutades XXX linnas XXX valdaja tahte vastaselt sisse P.P. ja C. U. korterisse ning keeldus korterist lahkumast. Seega tema, valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimisega isikute grupi poolt pani toime

§ 266lg 2 p 3 kvalifitseeritava kuriteo.

Menetluse käik Kohtuistungil jäi prokurör süüdistusaktis esitatu juurde. Süüdistatavad enda süüd ei tunnistanud. Prokuröri poolt esitati kriminaalasja kohtulikul uurimisel järgmised tõendid. Tunnistaja M. L. ütluste kohaselt helistas talle 2003.a. jõulude ajal ühel õhtul A. T. ja palus ennast Pärnu teatri juurest auto peale võtta. Autos rääkis A. T. M.L.le, et O. O. koos ühe või kahe tundmatu meesterahvaga olevat ta samal õhtul autosse tirinud ja metsa viinud, kus teda peksti ja võeti ära raha 1000 krooni. Taheti ära võtta ka telefon, kuid see jäi lõpuks äravõtmata. A. T.l oli silm „sinine“ ning ta kurtis valu alaselja ja kõhu piirkonnas. M.L. viis A. T. enda koju, hommikul käisid nad koos A. T. vanemate juurest läbi ja seejärel siirdusid politseisse, kus esitasid kuriteoteate. Tunnistaja V.T. ütluste kohaselt tuli tema poeg A. T. 23.12.2003 hommikul kell 11 paiku koju. Tal oli silm „sinine“ ja olid ka teised peksmisjäljed. A. T. rääkis V.T., et oli läinud eelmisel õhtul E. T. töökohta Port Arturi kaubanduskeskuse muusikapoes, kui sinna tuli O. O.. E. T. oli varem olnud A. T. ja selleks ajaks oli saanud O. O. elukaaslaseks. O. O. oli A. T.t löönud, läbi poe parklasse tirinud, siis autosse ja Raeküla metsavahele viinud. Samuti peksti A. T.t sõidu ajal ja nõuti 12000 krooni tasumist. Talt võeti ära kaasas olnud 100 krooni ja seejärel viidi pangaautomaadi juurde, kus A. T. võttis välja veel 1000 krooni, mis talt samuti ära võeti. Kannatanu A. T. ütluste kohaselt viibis ta 2003.a. jõulude ajal Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuses asuvas CD poes, milles töötas müüjana tema endine elukaaslane E. T.. Tema juurde tuli O. O., kellest oli selleks ajaks saanud E. T. uus elukaaslane. O. O. nõudis, et A. T. temaga koos kauplusest väljuks ja rebis teda riietest. A. T. keeldus väljumast, kuni kaupluse müüjad nõudsid nende väljumist kauplusest. Väljudes lõi O. O. teda rusikaga rindkere piirkonda. A. T. vajus pikali ning O. O. jätkas löömist. O. O. nõudis, et A. T. istuks temaga kõrval seisvasse sõiduautosse BMW, millega viimane nõustus, kuivõrd kartis vastupanu osutada. Autos istusid veel kaks A. T.le tundmatud meesterahvast. O. O. andis juhile korralduse sõita kusagile vaiksesse kohta, mille peale auto suundus mere poole. Kohale jõudes avas A. T. kõrval istunud tundmatu meesterahvas auto ukse ja lõi A. T.t, mille peale O. O. ütles, et ära näkku löö, see jätab jälgi. Meesterahvad küsisid A. T.lt, kuidas ta kavatseb ära maksta 12000 krooni suuruse võla, mis olevat talle tekkinud kui ta E. T. juures elas ja viimane teda üleval pidas. Meesterahvad nõudsid nimetatud võla ositi tasumist 2000 krooniste kuumaksetega. A. T. võlga ei tunnistanud. Kui A. T. teatas, et tal pole see võimalik, nõustuti 1000 krooniste kuumaksetega. O. O. nõudel sõideti pangaautomaadi juurde, kus A. T. võttis välja 1000 krooni suuruse summa. A. T.le öeldi tema vabakslaskmisel, et kui ta kellelegi juhtunust räägib, tegelevad temaga teised inimesed. Tunnistaja A. K. ütluste kohaselt sõitis ta 2004.a. suvel koos abikaasa R. K.ga nr 16 liinibussiga Pärnu linna. Järsku hakkas buss veidralt liikuma ja kiirust vähendama, 5

(22)1-06-4722 mille peale R. K. jooksis bussijuhi juurde. Tunnistaja nägi seal O. O.t, kes lõi R. K.d käega näkku. Buss seiskus ja avas uksed, mille peale tiris O. O. R. K. bussiuksest välja ja jätkas väljas tema peksmist. R. K. ei osutanud O. O.le vastupanu, kuivõrd oli kätt vigastanud. O. lõi maaslamavat R. K.d korduvalt käega kuni bussijuht bussist väljus. Bussijuht näitas tunnistajale enda kaelal olevaid vigastuse jälgi, mida bussijuhi väitel olevat tekitanud O. O.. Bussijuht osutas R. K.le esmaabi, misjärel siirdus viimane koos A.K.ga haiglasse. Bussis oli sellel ajal umbes 10 reisijat. Kannatanu R. K. ütluste kohaselt sõitis ta 2004.a. suvel koos abikaasa A. K.ga nr 16 liinibussiga Pärnu linna. Järsku buss pidurdas ja hakkas sikk-sakke tegema. R. K. vaatas bussijuhi poole ja nägi peeglist, et O. O. käed olid bussijuhi kõril. R. K. kartis, et buss võib bussijuhi teadvuse kaotamise korral üle piirde sillalt alla kukkuda ning jooksis juhikabiini juurde ja tõmbas O. O. bussijuhist eemale. O. O. lõi bussijuhti ja kaks korda ka R. K.d rusikaga näkku. Buss seiskus ja avas uksed, misjärel tiris O. O. R. K. bussist välja ja lõi uuesti näkku. Bussijuht väljus ka bussist, misjärel asi rahunes. O. O. jäi bussist maha ning buss jätkas sõitu. R. K. helistas politseisse ja teatas juhtunust ning bussijuht osutas talle esmaabi. Kannatanu J. M. ütluste kohaselt viibis ta 2004.a. suvel liini nr.16 bussijuhina tööl, kui ühes peatuses sisenes bussi O. O. koos ühe naisterahvaga. J.M. küsis talt bussijuhina sõidupiletit, millepeale komposteeris O. O. vana ja kortsus pileti ning tuli J.M. juurde ja asus teda kägistama. Kõik see toimus bussi sõidu ajal, J.M. üritas bussi enne silda metallist piirde vastu juhtimisega peatada, kui bussi tagaosast tuli üks meesterahvas talle appi ja üritas O. O.t J.Mst eemale tõmmata. Bussijuht avas ukse ja mõlemad mehed hüppasid bussist väljas, kus kaklus jätkus. J.Mle appi tulnud meesterahvas lamas maas, tal olid nähtavad vigastused. Tunnistajate D. G. ja D. B. ütluste kohaselt töötasid nad Pärnus Kuursaalis administraatoritena. 05.03.2003.a. oli Kuursaali ees tänaval kaklus ja nad läksid välja. D. G. ütluste kohaselt seisis väljas ka O. O., kuid D.G. ei mäleta, kas O. O. kannatanut lõi või mitte. D. B. ütluste kohaselt ei mäleta ta, kas O. O. oli kaklejate seas või mitte, samuti ei mäleta ta, et O. O. oleks kannatanut löönud. Kannatanu T. T. ütluste kohaselt peksid teda Pärnus Kuursaali ees tundmatud vene keelt kõnelevad isikud, kelle seas ei olnud O. O.t. Kannatanu P. P. ütluste kohaselt viibis tema 17.11.2005.a. tema ja C. U. kasutuses olnud eluruumis aadressil XXX. Eluruumis viibis sellel ajal veel K. K.. Õhtul koputati uksele, avama läks K.K.. Ukse taga seisid O. O. ja A. A., kes nõudsid enda sisselaskmist põhjendusel, et soovivad P.P.ga rääkida. K.K. üritas ust sulgeda, kuid O. O. ja A. A. tõukasid ukse lahti. Esimesena sisenes A. A. ja tema järel O. O.. C.U. nõudis nende lahkumist ja kutsus politsei. Kannatanu C. U. ütluste kohaselt viibis tema 17.11.2005.a. enda ja P. P. poolt kasutatavas eluruumis aadressil XXX. Õhtul koputati uksele ja nõuti, et P.P. nendega välja läheks. C.U. ütles, et tema korterisse niimoodi sisse ei tulda ja palus lahkuda. Seepeale lubas O. O. ta ahju toppida, misjärel kutsus C.U. politsei. Tunnistaja A. G. ütluste kohaselt töötas ta augustis 2004 Pärnu politseiosakonnas konstaablina. Politseiosakonda ilmus E. T. ja tegi avalduse, mille kohaselt tekitas tema elukaaslane talle augusti alguses nende ühises elukohas XXX peretüli käigus kergemat sorti valu ja vigastusi. Vägivalla ajendas E. T. mobiiltelefonile sõnumi saabumine, mis ärritas O. O.t. Muuhulgas viskas O. O. E. T.t mobiiltelefoniga. Tüli jätkus ka teisel päeval kui E. T. läks O. O. ema juurde ja rääkis mis juhtunud oli, mille peale O. O. läks seal 6
(22)1-06-4722 uuesti E. T.le kallale, ning püüdis teda kägistada. E. T. pöördus arsti poole ning esitas politseile ka tõendi, kus olid ka kirjas tema vigastused. Tunnistaja võttis dokumendi üle ning andis asja üle järgmisele menetlejale. Juhtum jäi tunnistajale meelde seetõttu, et kannatanu oli avalduse tegemise ajal silmnähtavalt rase. Kannatanu E. T. keeldus O. O. elukaaslasena prokuröri küsimustele vastamast. Kaitsja poolt esitati kriminaalasja kohtulikul uurimisel järgmised tõendid. Tunnistaja J. H. ütluste kohaselt sai ta 2003.a. detsembris Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuse parklas kokku O. O.ga, kellel oli keegi tunnistajale tundmatu isik veel kaasas. Nad istusid autosse ja sõitsid ringi. O. O. ajas temaga kaasas olnud isikuga tavaliselt juttu. Mingisugust vägivalda tema suhtes ei tarvitatud. O. O. tundmatult isikult raha ei küsinud, viimane ei olnud ka hirmunud. Tundus, et nad on sõbrad. Vahepeal nad peatusid ja tundmatu isik võttis sularahaautomaadist välja raha. Juttu oli summast 1000 krooni. Tunnistaja ei mäleta, et talle oleks 100 krooni bensiiniraha makstud. E. T. nõustus kannatanu ja tunnistajana vastama ainult kaitsja esitatud küsimustele ja andis järgmised ütlused. Ta elas A. T.ga 7 kuud koos, mille vältel maksis tema kõik maksud. Oli kokkuleppe, et A. T. maksab poole summast talle tagasi, kuid jättis selle tegemata. Võlasumma oli 12000 krooni. 22.12.2004.a. said O. O. ja A. T. kokku tema töökohas Port Arturi kaubanduskeskuse muusikapoes. O. O. tegi A. T.le ettepaneku rääkida sellest võlast ja nad läksid välja, kuid nende vahel rüselemist ega kaklust ei olnud. E. T. ei ole volitanud O. O.t A. T.lt võlga sissenõudma. E. T. viibis 2004.a. suvel koos O. O.ga ka Pärnus nr 16 liinibussis, kus bussijuht hakkas neid vene keeles sõimama põhjusel, et talle kohe piletit ei näidatud. O. O. haaras bussi roolist, et buss ei saaks sõitma hakata. Bussijuht palus O. O.l väljuda, mida viimane ka tegema asus, kui bussi tagaosast tuli üks meesterahvas ja lõi talle jalaga selga, mille peale kukkusid mõlemad bussist välja. Seejärel läks E. T. bussist maha ja O. O.t rünnanud meesterahvas bussi tagasi ning buss jätkas sõitu. 2004.a. augustis oli tõesti E. T. ja O. O. vahel peretüli, mille ajendas E. T. mobiiltelefonile saabunud sõnum. Tüli piirdus verbaalse karjumisega. Tegemist oli emotsionaalse avaldusega, mis oli ajendatud raskest raseduse kulust. E. T. oli juhtunu ajal 7-8 kuud rase. E. T. ise politseile arstitõendit ei esitanud, ta viidi arsti juurde uurijate poolt, kus otsiti väliseid vigastusi. Süüdistatava A. A. ütluste kohaselt läksid nad koos O. O.ga Sindi linnas oma tuttava P.P. juurde eesmärgiga temaga rääkida. Mitte mingisugust sissetungi ei olnud, uks avati koputamise peale. A. A. astus korterisse sisse ja ütles, et tahab P.P.ga rääkida. O. O. oli temaga kaasas. P.P.ga rääkida ei saanud, sest tema naisele see ei meeldinud ja ta palus O. O.l ja A. A.l lahkuda, öeldes, et minge välja kutsun politsei. Selle peale süüdistatavad lahkusid. Kellegi kodurahu süüdistatavad rikkuda ei soovinud. Süüdistatava O. O. ütluste kohaselt läks ta ükskord muusikapoodi ja A. T. oli seal. O. O. kutsus ta välja parklasse, kus ootas koolivend J. H., kelle autosse nad istusid. O. O. ütles A. T.le, et klaarigu E. T.ga asjad ära. A. T. pakkus 1000 krooni, millega O. O. ei nõustunud. Ta oli E. T.le võlgu poole aasta üüriraha 12000 krooni. O. O. A. T.lt raha ei võtnud, viimane väljus autost samas kesklinnas raekojaplatsil. E. T. ei ole voitanud O. O.t A. T.lt võlga sissenõudma. 2004.a. suvel sisenesid O. O. koos 7 kuud raseda E. T.ga linnaliinibussi nr 16. Bussijuht karjus E. T.le kuhu lähed jänes, näita piletit. Bussijuht ropendas vene keeles E. T.ga, O. O. läks bussijuhi juurde ja ütles, et ära ropenda daamiga. Tuli üks noormees veel ja ütles, et astuge välja, sellel hetkel tabas O.O.d löök selga, mille peale viimane kukkus, 7
(22)1-06-4722 kuid sai lööja särgist kinni ning tõmbas endaga kaasa bussist välja. Bussijuhi ütlused, et teda on kägistatud kaelast ja ka teine kannatanu on andnud valeütlusi. Bussijuht kandis O. O. suhtes viha varasemast ajast. E. T. suhtes O. O. vägivalda kasutanud ei ole. E. T.l oli raske rasedus, ta oli raskes seisus ja viidi maja eest politseisse kaasa. Kuursaali juures toimunud peksmise kohta teab O. O. üksnes seda, et seal olevat kedagi pekstud ja nähtud kaameratest, et tema olevat ka sealt läbi käinud. XXX asuvasse korterisse läks A. A., kes tahtis rääkida P.P.ga. O. O. oli lihtsalt A. A.ga kaasas, läks sisse kaasa, sest väljas oli halb ilm. Koridori tormas C.U. ja karjus, et minge ära. A. A. saatis ta kuu peale ja süüdistatavad lahkusid. Prokuröri seisukoha kohaselt on O. O. süü temale etteheidetud tegudes tõendamist leidnud. Kannatanu A. T. on jäänud oma ütluste juurde, mida kinnitab kohtuarstlik ekspertiis. Viimane kinnitab kannatanu ütlusi, et teda löödi selja ja rindkere piirkonda. Samuti nägid A. T.l sellel kuupäeval peksmise jälgi tunnistajad. Kannatanu väidet, et ta võttis raha välja Raeküla sularahaautomaadist kinnitab ka kontoväljavõte, milles on märgitud raha väljavõtmise aeg ja koht. Seega on tõendamist leidnud vägivalla kasutamine O. O. poolt A. T. suhtes ning viimaselt esimesele 1100 krooni üle andmine. E. T. ja A. T. vaheline võlasuhe ei puuduta O. O.t, E. T. ei ole volitanud O. O.t A. T.lt võlga sissenõudma. 2006.a. suvel ründas O. O. liinibussi nr 16 bussijuhti ja rünnet takistama tulnud R. K.d. O. O. ütlused ei haaku kannatanute ega tunnistaja ütlustega. Samuti ei haaku O. O. ütlused olustikuga, sest O. O. ründas füüsiliselt bussijuhti ja tegi seda sõidu ajal, mida tõendab asjaolu, et selle tulemusena tekkis reaalne avariioht, sest R.K. sekkus ründesse eelkõige selleks, et avariid ära hoida. Kannatanu sai kehalisi vigastusi mida kinnitas ka ekspertiis. O. O. poolt elukaaslase suhtes vägivalla kasutamise süüdistuses on E. T. ja O. O. ütlused vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Nii on E. T.le tekitatud vigastused tõendatud arsti teatisega ja puudub teave, et need vigastused oleks saanud tekitada keegi teine. Seega ei saanud E. T. ja O. O. vaheline konflikt olla ainult verbaalne. Võõrasse eluruumi sisenemise süüdistuses on näha, et P.P. ei soovinud süüdistatavate sisenemist eluruumi. On tuvastatud, et O. O. ja A. A. sisenesid eluruumi ja asusid P.P.d välja tirima. 05.03.2005 a. avaliku korra rikkumise episoodis, kus kannatanu T. on väitnud, et mees kes teda lõi ei ole O. O., peab prokurör taotlema O. O. õigeksmõistmist. O. O.t on kriminaalkorras karistatud varem neljal korral. Tema suhtes esinevad ka järgmised raskendavad asjaolud: omakasu ajend, mis väljendus A. T.lt 1100 krooni nõudmises ja vastuvõtmises O. O. poolt, kannatanu vaime ja füüsiline alandamine ja kuriteo toimepanemine teadvalt raseda naisisiku suhtes. Seega saab tema karistus olla üksnes reaalne vangistus. Prokurör palub kohtult O. O. süüdi tunnistada

§ 266

lg 2 p 3 järgi ja karistad 4 kuulise vangistusega; süüdi tunnistada

§ 121

järgi ning karistada teda 10 kuulise vangistusega, süüdi tunnistada

§ 263

p 1,2,4 järgi karistada 2 aastase vangistusega; süüdi tunnistada

§ 214lg 2 p 1 järgi ja karistada 4 aastase vangistusega.

Lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ning mõista liitkaristuseks O. O.le 4 aastat vangistust. 5.08.2002 kohtuotsusega mõistetud karistuse 2 aastat vangistust liita 4 aastase vangistusega ning lugeda lõplikuks karistuseks O. O.le 6 aastat reaalset vangistust. A. A. on kuritegusid varem toime pannud kaks ja ei ole neid toime pannud katseajal. Temale etteheidetav tegu on leidnud tõendamist, millest tulenevalt palub prokurör kohtult tunnistada A. A. süüdi

§ 266lg 2 p 3 järgi ja karistada teda 4 kuulise vangistusega.

Vangistus kohaldada tingimisi 1 aastase ja 6 kuulise katseajaga, jättes süüdistatava selleks ajaks kriminaalhooldaja järelvalve alla. 8

(22)1-06-4722 Prokurör taotleb välja mõista O. O.lt ja A. A.lt seaduses ettenähtud sundraha ja tasu riigi õigusabi eest. E. T. palub kohut mitte mõista O. O.le karistuseks reaalset vangistust, kuivõrd kasvatavad ühiselt 3 aastast last, kes tahab koos oma isaga kasvada. A. A. kaitsja seisukoha kohaselt sisenes enda sõbra P.P. poolt kasutatavasse eluruumi ja kui paluti lahkuda, siis ka kohe lahkus. Seega ei ole ta temale etteheidetavat kuritegu toime pannud ja tuleb õigeks mõista. O. O. kaitsja seisukoha kohaselt on O. O. süü kinnitamata. A. T.l ja E. T.l oli tsiviilõiguslik suhe, kus E. T. kandis kõik kulud. Seega oli E. T.l õigus hüvitist nõuda. E. T. asemel esitas nõude faktiline abikaasa, nende ühise lapse isa. Seega oli O. O.l õigus seda raha nõuda. Seega ei saa tegemist olla väljapressimisega. Tegemist ei ole ka omavoliga, sest ei ole tõendatud O. O. poolt A. T. kallal vägivalla tarvitamise ega viimase poolt O. O.le raha üleandmise fakt. Ainuke vahetu tõend selles osas on sündmuse juures viibinud J.H. ütlused, teised tunnistajad ei viibinud sündmuse juures. Bussiepisoodis leidis küll juhtum aset paljude inimeste ees, kuid O. O. ja bussijuhi ütlustest on selgunud, et nad ei olnud omavahel ennem seda pretsedenti võõrad, mis välistab avaliku korra rikkumise. Vägivalla kasutamine ei ole tõendatud. E. T. suhtes kasutatud vägivalla episood on tõendamata. O. O. ja E. T. mõlemad eitavad seda. Võõrasse eluruumi sisenemise episoodis pole teo subjektiivset külge ja eesmärki. Eluruumi siseneti selleks, et kindlaks teha kas P.P. tahab temaga suhelda ja kui viimase naine vastas eitavalt, siis lahkuti. Kaitsja hinnangul tuleks O. O. õigeks mõista. Väljapressimise kohal tuleks vaadata omavoli ja avaliku korra rikkumise episoodis

§ 121. Kaitsja hinnangul on O.

O.t võimalik karistada ka rahalise karistusega ilma teda ühiskonnast isoleerimata. A. A. avaldas viimases sõnas lootust, et kohus teeb õiglase otsuse. O. O. viimase sõna kohaselt ei ole ta midagi teha tahtnud, see oli lihtsalt selline asjade käik. Maakohtu seisukoht 1. O. O. süüdistused

§ 121järgi.

O. O.t süüdistatakse

§ 121järgi selles, et ta tungis 05.

augustil

  1. a kella 19 paiku oma elukohas XXX ja
  2. augustil
  3. a päevasel ajal XXX asuvas korteris isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus kallale oma elukaaslasele E. T.le ja tekitas viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustusi.

§ 121

teokoosseis eeldab objektiivsest küljest tervise kahjustamist või valu põhjustavat muud kehalist väärkohtlemist, mis tuleb subjektiivsest küljest panna toime vähemalt kaudse tahtlusega. Prokurör esitas nimetatud süüdistuse tõendamiseks politseiametnik A.G. ütlused, mille kohaselt ilmus politseiosakonda E. T. ja tegi avalduse, et tema elukaaslane talle augusti alguses nende ühises elukohas XXX peretüli käigus kergemat sorti valu ja vigastusi. O. O. eitab kategooriliselt juhtunut, samuti eitab enda tervise kahjustamist või valu 9

(22)1-06-4722 põhjustavat muud kehalist väärkohtlemist O. O. poolt kannatanu E. T.. Viimase selgituse kohaselt oli ta politseile avalduse tegemise ajal 7-8 kuud rase ja tegemist oli emotsionaalse avaldusega, mis oli ajendatud raskest raseduse kulust. Nimetatud tõendeid omavahel kõrvutades puudub kohtul võimalus asuda ilma kahtlusteta seisukohale, et O. O. kahjustas E. T. tervist või muul viisil väärkohtles teda kehaliselt
  1. augustil
  2. a kella 19 paiku oma elukohas XXX ja
  3. augustil
  4. a päevasel ajal XXX asuvas korteris. KrMS § 7 lg.3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et O. O.le 05.
  5. ja 06.08.2004 toimepanduna etteheidetavates tegudes puudub

§ 121

teokoosseis.

§ 2

lg.2 kohaselt puudub seega vajadus kohtul hinnata nendes süüdistustes õigusvastasust ja süüd ning O. O. tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. 2. O. O. süüdistused

§ 263p.1,2,4 järgi.

O. O.t süüdistatakse

§ 263p.1,2,4 järgi selles, et ta tungis 05.

märtsil 2005. a kella 23.00-24 Pärnus Mere pst 22 asuva Kuursaali ees tänaval koos kohtueelse menetlusega tuvastamata isikuga kallale T. T.le ja tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Kohtuistungil tunnistajad ja kannatanu O. O. osalemist nimetatud teos ei kinnitanud, millest tulenevalt avaldas prokurör, et taotleb O. O. õigeksmõistmist selles süüdistuses. Nimetatud avaldus on käsitletav süüdistusest loobumisena prokuröri poolt. KrMS § 14 lg.2 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine käesoleva seadustiku §-s 301 sätestatud korras ohtu menetluse jätkamise kohustusest. Süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. Vastavalt KrMS § 201 kui prokurör kohtuvaidluses loobub süüdistusest, teeb kohus menetlust jätkamata õigeksmõistva otsuse. Eeltoodust tulenevalt tuleb O. O. 05.03.2005.a. toimepanduna etteheidetavas teos õigeks mõista. O. O.t süüdistatakse ka

§ 263p.1,2,4 järgi ka selles, et ta 03.

juulil 2004. a kella 19.10 paiku viibides Pärnu linnaliinibussis nr 16, mis sõitis marsruudil TammistePärnu, haaras peale Tammiste tee bussipeatusest väljumist sõidu ajal kätega kinni bussijuhi kõrist ja lõi bussijuhti kahel korral rusikaga näkku ning tema tegevust tõkestama tulnud R. K.d mitmel korral rusikaga pea ja näo piirkonda, millega tekitas R. K.le füüsilist valu ja tervisekahjustusi ning J.M.le füüsilist valu. O. O. ja temaga kaasas olnud E. T. möönavad konflikti toimumist, kuid ei nõustu väitega bussijuhi ja R. K. ründamise kohta O.O. poolt. Nende ütluste kohaselt tekkis bussijuhil O. O.ga sõnavahetus, mille jätkuna ründas O. O.t R. K.. Kannatanute J.M. ja R. K. ütlused haakuvad täielikult selles, O. O. ründas süüdistuses esitatud ajal ja kohas sõidu ajal vähemalt 10 reisijat vedava nr.16 liinibussi juhti J.M.t, haarates tal kätega kõrist ning asudes teda kägistama. Selle tulemusena halvenes järsult bussi juhitavus ning tekkis liiklusohtlik olukord, mis tõmbas juhtunule kannatanu R. K. ja tunnistaja A.K. tähelepanu. Avarii ärahoidmiseks sekkus O. O. ja J.M. vahelisse võitlusolukorda R. K.. Seejärel ründas O. O. käelöökidega näkku R. K.d, mida kinnitavad 10

(22)1-06-4722 J.M., A.K. ja R. K. ütlused. R. K. oli sündmuse asetleidmise ajal ametilt politseiametnik, kes hetkel ei täitnud teenistuskohustusi. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RK 3-1-1-94-04). Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste üldisesse kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (RK 3-1-1-16-04). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (RK nr 3-1-1-88-06). Kohtu hinnangul kattuvad kannatanute J.M. ja R. K. ning tunnistaja A.K. ütlused sündmusega seonduvas olulises teabes piisavalt täpselt ja on süüdistuse kohtulikul uurimisel taastatud faktiliste asjaolude ahelas loogilises seoses, millest tulenevalt ei teki kohtul kõrvaldamata kahtlust nende ütluste tõepärasuses. Kohus peab sellise veendumuse kujunemisel oluliseks ka asjaolu, et kannatanu R. K. ja tunnistaja A.K. on süüdistatava suhtes võõrad. R. K. näol on tegemist ka õiguskorda kaitsma volitatud politseiametnikuga kelle suhtes ei ole menetluses esitatud andmeid, mis võimaldaksid seada tema ütluste objektiivsuse põhjendatud kahtluse alla. Samuti ei ole menetluses esitatud andmeid, mis võimaldaksid seada tunnistaja A.K. ütluste objektiivsuse põhjendatud kahtluse alla. Kohtule ei ole esitatud andmeid, mis võiksid anda alust kahtlustada kannatanut R. K.d ja tunnistajat A.K. mistahes isiklikust konfliktist süüdistatavaga või muust motivaatorist ajendatud tegelike faktiliste asjaolude meelevaldseks kajastamiseks käesolevas kriminaalmenetluses. Seega tuleb kohtu hinnangul lugeda kannatanu R. K. ja tunnistaja A.K. poolt sündmuse kohta antud ütlusi pidada kohtu hinnangul objektiivseks. Kohus loeb objektiivseks ka kannatanu J.M. ütlused, kuivõrd kriminaalmenetluses ei ole esitatud tõsikindlaid andmeid, mis võiksid seada tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Süüdistatav O. O. on viidanud küll varasemale konfliktile tema ja J.M. vahel, kuid enda väite kinnitamiseks ta tõsikindlaid tõendeid esitanud ei ole. Sellise väite esitamisega valis süüdistav endale aktiivse kaitsetaktika. RK lahendi nr 3-1-1-104-05 kohaselt peab süüdistav juhul, kui otsustab end kaitsta aktiivselt, kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt ka RK 3-1-1-112-99). E. T. poolt antud ütlused ei haaku aga loogiliselt kannatanu ja tunnistaja A.K. ütlustega taastatud sündmuste kuluga ning E. T. ütluste 11
(22)1-06-4722 objektiivsust kahandab ka subjektiivne seotus O. O.ga. Kohtu hinnangul poleks O. O. tegevus paelunud R. K. ja A.K. tähelepanu, kui see oleks piirdunud seisva bussi roolist kinnihaaramisega bussi sõitmahakkamise takistamiseks. Samuti poleks loogilist põhjust O. O. ründamiseks bussi tagaosas koos abikaasaga istunud R. K. poolt, kui seda poleks ajendanud O. O. poolt bussijuhi ründamisega tekitatud reaalne liiklusoht ja vajadus kaitsta bussijuhti füüsilise kallaletungi eest. Eeltoodust tulenevalt peab kohus antud asjaoludel omistada kannatanute J.M. ja R. K. ning tunnistaja A.K. ütlustele 03. juulil 2004.a. asetleidnud sündmuste suhtes suurem kaal, kui süüdistatava O. O. ja temaga kaasas olnud E. T. ütlustele. Seega loeb kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, mille kohaselt O. O. ründas süüdistuses esitatud ajal ja kohas sõidu ajal vähemalt 10 reisijat vedava nr.16 liinibussi juhti J.M., haarates tal kätega kõrist ning asudes teda kägistama ning ründas ka võitlusolukorda sekkunud R. K.d käelöökidega näkku. Kohtu hinnangul on nii J.M. kägistamine, kui ka R. K. korduv löömine käega näkku O. O. poolt käsitletavad kehalise väärkohtlemisena, sest selle tulemusena mõjutati kannatanute keha viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Kägistamist ja korduvat löömist tuleb nende olemusest tulenevalt lugeda piisava intensiivsuse juures valutekitavaks. Tuvastatud faktoloogiast tulenevalt oli O. O. rünne J.M. ja R. K. vastu piisavalt intensiivne, et sellega kaasneks loomuliku reaktsioonina valu. Seega tuleb O. O. poolt J.M. ja R.K. suhtes toimepandud tegu lugeda vägivaldseks. Kuivõrd R. K. läks takistama O. O. rünnet J.M. vastu, tuleb tema tegevus lugeda avaliku korra kaitsmisele suunatuks ja teda seetõttu avaliku korda kaitsvaks isikuks. Avaliku korrana tuleb käsitleda heade tavade, heade kommete, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida enda õigusi, vabadusi ja kohustusi (RK 3-1-1-3296, 3-1-1-89-96, 3-1-1-102-03). Avalikuks kohaks tuleb lugeda selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud (RK 3-1-1-10203). Kohtu hinnangul on ettenähtud liinil sõitva bussi näol tegemist kohaga, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Selle kinnituseks on asjaolu, et ka O. O.le etteheidetava teo toimepanemise ajal oli tunnistaja A.K. ütluste kohaselt bussis vähemalt 10 inimest, kes ei olnud O. O.ga seotud. Nendel isikutel oli põhjendatud õigus eeldada heade tavade, heade kommete, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevaheliste ühiskondlike suhete kehtimisele ka selles bussis, mis peaksid tagama avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida enda õigusi ja vabadusi. Selle lahutamatuks osaks antud kontekstis on õigus sõita avaliku liinibussiga kartmata, et õigusrikkuja ründab bussijuhti ning tekitab sellega reaalse avariiohu, millega seab ohtu ka teiste reisijate elu ja tervise. Kohtu hinnangul pole kahtlust ka selles, et reisijate rahu ja turvatunnet riivab oluliselt nende nähes bussijuhi ja ühe kaasreisija füüsiline ründamine ning nende suhtes avalikult toime pandav vägivald. Kohtu loeb ainetuks kaitsja seisukoha, mille kohaselt O. O. väide, et tema ja bussijuht ei olnud omavahel ennem seda pretsedenti võõrad, välistab avaliku korra rikkumise. Seda seetõttu, et O. O. rünne bussijuhi vastu ei toimunud mitte erasfääris, vaid avalikus kohas paljude kõrvalseisjate nägemisulatuses, milline asjaolu häiris kaheldamatult nimetatud kõrvalseisjate rahu ja rikkus avalikku korda. Seda enam on avaliku korra rikkumisena käsitletav O. O. rünnet bussijuhi vastu takistama ja seega avalikku korda kaitsma asunud R. K. ründamine käelöökidega näkku avalikus kohas paljude kõrvalseisjate nägemisulatuses. 12
(22)1-06-4722 Kohtu seisukoha kohaselt vastab eeltoodust tulenevalt O.O. rünnak avalikus kohas bussijuhi ja avalikku korda kaitsva R. K. vastu

§ 263

p.1 ja 2 objektiivse koosseisu tunnustele, sest sellega rikuti vägivallaga ja avalikku korda kaitsvat isikut rünnates nii J.M., R. K., kui ka teiste bussis viibivate isikute rahu ja kehtivat avalikku korda. Kohtu hinnangul ei saa aga seda tegevust lugeda toimepanduks isikute grupi poolt, sest kriminaalmenetluses ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid O. O.ga kaasas olnud E. T. osalemist rahu või avaliku korra rikkumises. Seega ei vasta O. O. käitumine

§ 263

p.4 tunnustele.

§ 263

p.1,2 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks peab tegu olema toime pandud vähemalt kaudse tahtluse vormis.

§ 17

lg.1 kohaselt hinnatakse tahtluse tuvastamisel isiku ettekujutust toimepandavast teost, teo tulemusena saabuvast tagajärjest ning üldjoontes ka teo ja tagajärje vahelisest põhjuslikust seosest teo toimepanemise ajal. Seega on tahtluse hindamisel oluline, kuidas teo toimepanija teo toimepanemise ajal tajus enda teo loomulikku tähendust (sisu) ning sellega kaasnevaid või kaasneda võivaid tagajärgi ning millise intensiivsusega oli tema tahe sellise teo toimepanemisega või selleise teoga kaasnevate tagajärgede saabumisega seotud. Süüdistuse raames esitatud tõendite vahetu kohtuliku uurimisega on tuvastatud, et O. O. ründas süüdistuses esitatud ajal ja kohas sõidu ajal vähemalt 10 reisijat vedava nr.16 liinibussi juhti J.M., haarates tal kätega kõrist ning asudes teda kägistama ning ründas ka võitlusolukorda sekkunud R. K.d käelöökidega näkku. Sellise tegevusega süüdistatav vähemalt pidi teadma, et kägistab ja peksab teist inimest ning sellega kaasneb isikule füüsilise valu tekitamine ja võib kaasneda tervise kahjustamine ning tahtma või vähemalt möönma seda. Selline ettekujutus toimepandavast teost, teo tulemusena saabuvast tagajärjest ning üldjoontes ka teo ja tagajärje vahelisest põhjuslikust seosest teo toimepanemise ajal vastab otsesele tahtlusele

§ 16

lg.3 mõttes, millest järeldub, et süüdistatav sooritas

§ 263

p.1 ja 2 tunnustele vastava süüteo subjektiivse koosseisu osas otsese tahtlusena. Seega on tuvastatud, et süüdistatava poolt toimepandud teo faktilised asjaolud on subsumeeritavad

§ 263

p.1 ja 2 juriidilistele tunnustele nii konkreetse teokoosseisu objektiivsest kui subjektiivsest küljest.

§ 2

lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

§ 27

kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Süüdistatav ja tema kaitsja süüdistatavale etteheidetava süüteo osas õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtule eraldi esile ei toonud, samuti ei tuvastanud kohus selliseid asjaolusid kohtumenetluse käigus. Seega tuleb süüdistatava poolt

§ 263p.1 ja 2 tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. 13

(22)1-06-4722

§ 32

lg.1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist e. süüksarvamist tegijale. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on tahteavaldus e. isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. Kriminaalmenetlusega on tuvastatud, et süüdistatav ründas süüdistuses esitatud ajal ja kohas sõidu ajal vähemalt 10 reisijat vedava nr.16 liinibussi juhti J.M., haarates tal kätega kõrist ning asudes teda kägistama ning ründas ka võitlusolukorda sekkunud R. K.d käelöökidega näkku, näidates seega üles vägivaldset entusiasmi teise inimese vastu olukorras, kus tal oli olemas reaalselt kasutatav võimalus enda arvamuse avaldamiseks õigusriiklikus ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikuga ettenähtud korras. Selline valik on õiguslikult etteheidetav ning omistab subjektiivselt menetlusalusele isikule normatiivse süü

§ 263p.1 ja 2 sätestatud tunnustele vastava kuriteo toimepanemises.

Kohtule esitatud teabe kohaselt menetlusaluse isiku teos süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Seega tuleb O. O. tunnistada

§ 263

p.1 ja 2 sätestatud tunnustele vastava koosseisupärase teo õigusvastases toimepanemises süüdi.

§ 263p.4 järgi tuleb O.

O. mõista õigeks. 3. O. O. süüdistus

§ 214lg.2 p.1 järgi.

O. O.t süüdistatakse

§ 214

lg.2 p.1 järgi selles, et ta olles varem toime pannud varguse ja olles seega

§ 214lg 2 p 1 tähendatud isik, nõudis 22.

detsembril 2003. a kella 19.30-21.00 Pärnus Hommiku 2 asuvas Port Artur 1 kaubamajas CD-100 muusikapoes kohapeal viibiva A. T.lt koos süüdistatavaga kauplusest väljumist, tungides A. T. keeldumisel viimasele kallale ja rebis A. T.t tagist kaupluse välisukseni. Välisukse juures nõudis kannatanult põhjendamatult 12000 krooni suuruse võla maksmist, lüües viimast 2-3 korral rusikaga rindkere piirkonda ja mitmel, eeluurimisega tuvastama arv korral põlvega rindkere piirkonda, misjärel käskis kannatanul koos süüdistatavaga istuda parklas seisvasse sõiduautosse BMW registreerimismärgiga XXX, milles istus eelnevalt kaks noormeest. Ühiselt sõideti Pärnu linnas Lennuki tänavalt otse mere äärde ja peatati auto kõrvalises kohas kus O. O. nõudis kannatanult informatsiooni tähtaja suhtes, millise aja jooksul viimane saab nõutud rahasumma 12 000 krooni ära maksta ning nõudis kaasasoleva raha summas 100 krooni üleandmist, mida A. T. ka tegi. Seejärel jätkas A. T.le vägivalla kasutamise ähvardusel rahanõudmiste esitamist, mille tulemusena A. T. nõustus andma veel lisaks 1000 krooni, millise raha võttis kannatanu välja Raeküla kaupluse juures asuvast sularahaautomaadist ja andis samas üle O. O.le, millise tegevuse järgselt ähvardas kannatanut jätkuvalt vägivalla kasutamisega juhuks, kui kannatanu peaks toimunust kedagi informeerima.

§ 214

lg.2 p.1 teokoosseisu objektiivse külje tõendamisesemesse kuuluvad varem väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse toime pannud isiku poolt varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasnev ähvardus või vägivald. O. O. on varasemalt Pärnu Linnakohtu 12.02.1998.a. kohtuotsusega tunnistatud süüdi röövimises, milline karistus ei olnud tema suhtes KarRS § 25 lg.1 p.5 kohaselt 22. detsembriks 2003.a. kustunud. Seega on tema näol tegemist isikuga, kes on varem toime pannud röövimise, kvalifitseerudes seega

§ 214lg.2 p.1 sätestatud isikuks. 14

(22)1-06-4722 Varalise kasu üleandmise nõudmist tuleb tõlgendada koostoimes TsÜS § 66, mille kohaselt on vara isikule kuuluv rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Nimetatud mõiste hõlmab ka raha, kui asendatavat vallasasja TsÜS § 51 mõttes. Seega tuleb lugeda raha üleandmise nõuet varalise kasu üleandmise nõudeks

§ 214lg.2 p.4 mõttes.

Eeltoodust tulenevalt tuleb varalise kasu saamise all mõista paremuslikku muudatust süüdlase varalises seisundis. Seega peab

§ 214

lg.2 p.1 koosseisu realiseerimiseks olema tuvastatud varem väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse toime pannud isiku poolt vägivalla kasutamise või ähvardamise abil (kannatanu sundimise vahendina) enda varalise seisundi parendamise nõudmine teiselt isikult. Varalise kasu üleandmise nõudmisega kaasnev ähvardus või vägivald tähendab varalise kasu üleandmise ettepaneku sidumist psüühilise või füüsilise vägivallaga selliselt, et varalise kasu üleandmata jätmise korral ähvardaks kannatanut tema poolt tõsiselt tajutav füüsiline või vaimne repressioon. Kannatanu A. T. ütluste kohaselt nõudis O. O. tema suhtes vägivalda kasutades

  1. detsembril
  2. a kella 19.30-21.00 Pärnus Hommiku 2 asuvas Port Artur 1 kaubamaja parklas sõiduautosse BMW, millega vägivalla jätkumise kartuses kannatanu nõustus. Autos istusid veel kaks kannatanule tundmatut meesterahvast. Auto sõitis mere poole ja peatus varjulises kohas, kus jätkati kannatanu peksmist ja esitati talle nõue tasuda O. O.le 12000 krooni, milline võlg olevat talle tekkinud kui kannatanu E. T. juures elas ja viimane teda üleval pidas. A. T. võlga ei tunnistanud. Vägivalla jätkamise kartuses andis siiski O. O.le üle kaasas olnud raha summas 100 krooni ning nõustus nõutud summa tasumisega 1000 krooni suuruste kuumaksetega. Esimese osamakse tasumiseks sõideti O. O. nõudel pangaautomaadi juurde, kus A. T. võttis välja 1000 krooni suuruse summa ja andis O. O.le üle. A. T.le öeldi tema vabakslaskmisel, et kui ta kellelegi juhtunust räägib, tegelevad temaga teised inimesed. Seejärel kohtus kannatanu vahetult tunnistaja M.L., kellele rääkis juhtunust. Tunnistaja M.L. ütluste kohaselt oli A. T.l silm „sinine“ ning ta kurtis valu alaselja ja kõhu piirkonnas. M.L. viis A. T. enda koju, hommikul käisid nad koos A. T. vanemate juurest läbi ja seejärel siirdusid politseisse, kus esitasid kuriteoteate. Sama teabe edastas tunnistaja V.T ütluste kohaselt A. T. sündmuse asetleidmisele järgnenud päeval ka temale. Tunnistja V.T ütluste kohaselt oli A. T.l silm „sinine“ ja esinesid teised peksmisjäljed. E. T. ütluste kohaselt elas ta A. T.ga 7 kuud koos, mille vältel maksis tema kõik maksud. Oli kokkuleppe, et A. T. maksab poole summast talle tagasi, kuid jättis selle tegemata. Võlasumma oli 12000 krooni. 22.12.2004.a. said O. O. ja A. T. kokku tema töökohas Port Arturi kaubanduskeskuse muusikapoes. O. O. tegi A. T.le ettepaneku rääkida sellest võlast ja nad läksid välja, kuid nende vahel rüselemist ega kaklust ei olnud. O. O. poolt 2003.a. detsembris Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuse parklas kannatanu sõiduautosse BMW kutsumist tunnistas ka tunnistaja J. H., kelle ütluste kohaselt sõideti muuhulgas sularahaautomaadi juurde, kus kannatanu võttis välja sularaha summas 1000 krooni. Vägivalla kasutamist või ähvardamist kannatanu suhtes J.H eitas. Kannatanu sündmuskohal autosse kutsumist ja E. T.ga võla klaarimise nõudmist tunnistas ka O. O.. Raha saamist ja vägivalla kasutamist või ähvardamist O. O. eitas. O. O. ja E. T. ütluste kohaselt ei ole E. T. volitanud O. O.t A. T.lt võlga sissenõudma. Ülalnimetatud ütluste asetamisel omavahelisse konteksti langevad antud ütlused olulises ulatuses ühte selles, et O. O. ettepanekul istus A. T. 22.12.2004.a. Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuse juures parklas sõiduaotosse BMW, kus O. O. nõudis, et A. T. 15

(22)1-06-4722 klaariks ära enda võla E. T. ees. Sellest tulenevalt loeb kohus nimetatud asjaolu tuvastatuks. E. T. kinnitas enda võlanõuet A. T. vastu ja seda, et 22.12.2004.a. Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuses tegi O.O. A. T.le ettepaneku rääkida nimetatud võlast. Kuivõrd A. T.ga vahetult pärast nimetatud sündmust kohtunud M.L ja järgmisel hommikul kohtunud V.T märkasid A. T.l peksmise jälgi (nn. „sinist“ silma) ning mõlemale A. T. poolt antud selgitused – peksmine ja 12000 krooni nõudmine O. O. poolt ning viimasele kaasasolnud 100 krooni ja tema nõudel sularahaautomaadist väljavõetud 1000 krooni üleandmine - asetuvad loogilisse seosesse sündmusega seonduvate faktiliste asjaoludega ning teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, asub kohus seisukohale, et A. T., V.T ja M.L poolt antud ütlused on tõesed. J.H ja O. O. väite, et A. T. suhtes autos vägivalda ei kasutatud lükkab ümber A. T.l silmnähtavate vägivallatunnuste esinemine koheselt peale O. O. ja J.H autost väljumist M.L-ga kohtumisel. Kohus juhindub jätkuvalt KrMS § 61, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb tõendite hindamisel nende kogumis asetada erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, mille analüüsimise tulemusel saadud järeldustest tekib kohtu siseveendumus, mille alusel omistab kohus antud asjaoludel ühele tõendile suurema kaalu kui teisele. Sama kehtib ka situatsioonides, milles objektiivse tõe väljaselgitamine on seatud nö sõna-sõna vastu sõltuvusse asjaosaliste ütlustest. Seega on süüdimõistva kohtuotsuse tegemine põhimõtteliselt võimalik ka ainult kannatanu ütlustele tuginedes, kui kriminaalmenetluses ei ole muude käsitletud asjaolude pinnalt tõusetunud mittekõrvaldatavat kahtlust süüdistatava süüdiolekus. Seega on kohtu hinnangul süüdimõistva kohtuotsuse tegemine võimalik ka oludes, kus süüdistatavat süüstavad otseselt kannatanu ütlused, millega haakuvad loogilises seoses teised kriminaalmenetluses kogutud ja uuritud kaudsed tõendid ning puuduvad kriminaalmenetluses kontrollitud või kontrollitavad tõendid, mis tekitaksid eelnimetatud otseste ja kaudsete tõendite või nendevahelise loogilise seose suhtes põhjendatud kahtluse. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, mille kohaselt kasutas O. O. 22.12.2004.a. A. T. suhtes füüsilist vägivalda ja esitas nõude E. T.le nende ühise kooselu ajal kulutuste mittejagamise tulemusena tekkinud võla summas 12000 krooni tasumiseks. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud tegevus antud asjaoludel siiski väljapressimisena käsitletav ega vasta

§ 214lg.2 p.1 tunnustele.

Seda seetõttu, et E. T. on kohtus tunnistanud enda 7 kuulist kooselu A. T.ga ning sellel ajal kantud ühiste kulutuste mittejagamist A. T. poolt, millest tulenevalt on A. T. tema hinnangul talle võlgu 12000 krooni. Sellise nõude esitamise õigus võib kehtivas õiguskorras tuleneda näit. VÕS § 1041. Seega oli E. T.l ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames võimalik oletada võlanõude olemasolu A. T. vastu, millest tulenevalt on tema nõue käsitletav oletatava õigusena. O. O. oli E. T. elukaaslane, millest tulenevalt võis tal tekkida küllaldane alus oletada, et tal on õigus realiseerida E. T.le kuuluvat oletatavat õigust. Kohtu hinnangul tuleb nimetatud asjaolu eeldada in dubio pro reo põhimõttest tulenevalt. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et O. O. poolt 22.12.2004.a. A. T. suhtes füüsilist vägivalla kasutamisega esitatud nõue tasuda E. T.le nende ühise kooselu ajal kulutuste mittejagamise tulemusena tekkinud võlg summas 12000 krooni oli oletatava õiguse teostamine vägivallaga. Võlanõuete lahendamine toimub õigusriiklikult korraldatud ühiskonnas tsiviilkohtumenetluse, mitte füüsilise vägivalla tarvitamise ja ähvardamisega seotud menetluse korras, seega on kohtu hinnangul võla nõudmine 16

(22)1-06-4722 vägivalla ja ähvarduste kasutamisega selges vastuolus kehtiva õigusega e. ebaseaduslik. Nimetatust tulenevalt esinevad kohtu hinnangul O. O.le 22.12.2004.a. toimepanduna etteheidetavas teos

§ 257

teokoosseisu objektiivse külje tunnused.

§ 257

teokoosseisu subjektiivse külje realiseerumisega on tegemist, kui süüdistatav tegutseb vähemalt kaudse tahtluse vormis, sh. piisab kaudsest tahtlusest ka selle suhtes, et tema oletatava õiguse teostamise viis oleks ebaseaduslik.

§ 16

lg.4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtu hinnangul pidi O. O. vähemalt teadma, et A. T.lt võla tasumise nõudmine vägivalda ja ähvardusi kasutades, on ebaseaduslik tegevus. Sellele asjaolule viitab ka O. O. poolt A. T. vabakslaskmisel öeldu, et kui ta kellelegi juhtunust räägib, tegelevad temaga teised inimesed. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et O. O. pani temale etteheidetava teo toime vähemalt kaudse tahtluse vormis ning tema tegu vastab

§ 257subjektiivse koosseisu juriidilistele tunnustele.

Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et O. O.le käesolevas süüdistusepisoodis etteheidetava käitumise faktilised tunnused vastavad

§ 257

sätestatud süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele, millest tulenevalt tuleb nende käitumine lugeda

§ 257süüteokoosseisupäraseks.

O. O. poolt toimepandud teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid menetluses ei tuvastatud. Kuritegeliku e. õigustrikkuva käitumisakti õigusvastasust ja isiku süüd sellises käitumises tuleb

§ 27ja 32 eeldada. Kr

MS § 268 lg.8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kuivõrd

§ 214

lg.2 p.1 sanktsioon näeb ette 4-12 aastase vangistuse ja

§ 257

sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viie aastase vangistuse, on viimane esimesega võrreldes kergem kuriteokvalifikatsioon, millest tulenevalt on kohtul õigus O. O.le etteheidetav tegu kvalifitseerida ümber

§ 257järgi.

Nimetatud koosseisu (

§ 257) järgi tuleb eeltoodu alusel O.

O. süüdi mõista.

§ 214lg.2 p.1 järgi tuleb O.

O. õigeks mõista. 4. O.O. ja A. A. süüdistus

§ 266lg 2 p 3 järgi.

O. O.le ja A. A.le on

§ 266

lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistus selles, et nad tungisid 17.11.2005 kella 18.00 ajal isikute grupis vägivalda kasutades XXX linnas XXX valdaja tahte vastaselt sisse P.P.ja C.U. korterisse ning keeldusid korterist lahkumast. Nimetatud teokoosseisu objektiivse külje tõendamisesemesse kuulub valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimisega isikute grupi. Kriminaalmenetluses on C.U. ja P.P ütlustega tuvastatud, et Sindi linnas Kooli 4-10 valdajad olid 17.11.2005 kella 18.00 ajal C.U ja P.P. Seda asjaolu ei ole süüdistatavad ka vaidlustanud. Kannatanute P.P ja C.U ütluste kohaselt viibisid nemad koos K.K 17.11.2005.a. XXX asuvas eluruumis, kui uksele koputasid A. A. ja O. O. ja nõudsid enda sisselaskmist põhjendusel, et soovivad P.Pga rääkida. Ust avama läinud K.K üritas ust sulgeda, kuid O. O. ja A. A. tõukasid ukse lahti ja sisenesid mõlemad valdajate tahte vastaselt eluruumi. C.U nõudis nende lahkumist ja kutsus politsei. A. A. ja O. O. on tunnistanud, 17

(22)1-06-4722 et sisenesid nimetatud eluruumi. A. A. enda ütluste kohaselt selleks, et välja selgitada, kas P.P soovib temaga rääkida ja O. O. seetõttu, et väljas oli halb ilm. Asetades nimetatud ütlustest tuleneva teabe ühtsesse loogilisse konteksti, järeldub, et A. A. ja O. O. sisenesid 17.11.2005 kella 18.00 ajal C.U ja P.P valduses olnud eluruumi et XXX. Arvestades asjaolu, et P.P ei ilmunud süüdistatavatega rääkima ja selle asemel nõudis tema elukaaslane C.U süüdistatavate kohest lahkumist ja kutsus politsei, võib järeldada, et süüdistatavate poolt eluruumi sisenemine ei olnud kooskõlas selles viibivate isikute sooviga. Sellest tulenevalt asetub asetleidnud sündmustega loogilisse seosesse ka kannatanu P.P ütlus, mille kohaselt üritas ust avama läinud K.K süüdistatavate ees ust sulgeda, kuid süüdistatavad surusid ukse lahti ja sisenesid eluruumi. Nimetatud valdustõkke vägivaldne kõrvaldamine süüdistatavate poolt viitab kohtu hinnangul selgelt asjaolule, et süüdistatavatel puudus valdajate nõusolek eluruumi sisenemiseks. Nõusoleku vastane sisenemine teise isiku valduses olevasse eluruumi on ebaseaduslik. Kohtu hinnangul viitab C.U poolt süüdistavatele eluruumist lahkumise nõude esitamise järel politsei kutsumise fakt samuti sellele, et süüdistatavad keeldusid nimetatud eluruumist lahkumast, vaatamata sellele, et neile oli tehtud üheselt teatavaks nende sealviibimiseks valdajate nõusoleku puudumine, sest juhul, kui süüdistatavad oleksid C.U poolt esitatud lahkumisnõude koheselt täitnud, puudunuks C.Ul vajadus koheselt politsei kutsuda. Sellest järeldub, et süüdistatavad lahkusid eluruumist alles politsei kutsumise peale, millist asjaolu ei saa pidada eluruumi valdajate tahteavalduse vabatahtlikuks täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks faktilise asjaolu, mille kohaselt tungisid A. A. ja O. O. 17.11.2005 kella 18.00 ajal vägivalda kasutades XXX valdaja tahte vastaselt sisse P. P. ja C. U. korterisse.

§ 21

lg.2 tuleb neid lugeda kaastäideviijateks, millega moodustavad nad selle süüteo suhtes isikute grupi. Seega vastab nende käitumine

§ 266

lg 2 p 3 objektiivse koosseisu tunnustele.

§ 266

lg.2 p.3 teokoosseisu subjektiivne külg eeldab vähemalt kaudset tahtlust.

§ 16

lg.4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tuvastatud teokirjeldusest järeldub, et süüdistatavad pidid antud asjaoludel vähemalt võimalikuks pidama, et nende ees uks sulgemine tähendab soovimatust nende eluruumi sisenemiseks ning sellele vaatamata ust jõuga lahti lükates ja eluruumi sisenedes pidid nad vähemalt pidama võimalikuks ja möönma, et sisenevad võõrasse hoonesse valdaja tahte vastaselt. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et O. O. ja A. A. panid neile etteheidetava teo toime vähemalt kaudse tahtluse vormis ning nende tegu vastab

§ 266lg.2 p.3 subjektiivse koosseisu juriidilistele tunnustele.

Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et O. O.le ja A. A.le käesolevas süüdistusepisoodis etteheidetava käitumise faktilised tunnused vastavad

§ 266

lg.2 p.3 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele, millest tulenevalt tuleb nende käitumine lugeda

§ 266lg.2 p.3 süüteokoosseisupäraseks.

O. O. ja A. A. poolt toimepandud teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid menetluses ei tuvastatud. Kuritegeliku e. õigustrikkuva käitumisakti õigusvastasust ja isiku süüd sellises käitumises tuleb

§ 27ja 32 eeldada.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et O. O. ja A. A. tuleb tunnistada süüdi

§ 266lg 2 p 3 kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 5. Karistus 18

(22)1-06-4722

§ 56lg.

1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat O. O.t on varem karistatud neljal korral kriminaalkorras ja üheksal korral väärteokorras. Teda on varasemalt kolm korda karistatud vabadusekaotusega, mis on jäetud tingimisi täitmisele pööramata ning rahalise karistusega. Süüdistatav ei teinud nimetatud õiguslikust etteheitest selliseid järeldusi millest võiks välja lugeda tema tõsikindlat kavatsust pöörduda ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku järgmisele ning jätkas uute kuritegude toimepanemist. Tema teod on suunatud vara ja avaliku korra vastu ning seotud vägivalla kasutamisega. Eeltoodust järeldub, et süüdistatav kujutab endast endiselt ühiskonnale ja õiguskorrale ohtu, mida tuleb

§ 56lg.1 kohaselt karistuse mõistmisel arvestada.

Samuti tuleb süüdistatavale käesolevas kriminaalasjas karistuse mõistmisel arvestada, et süüdistatavale varasemalt mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimisi täitmisele mittepööramine ei ole omanud tema suhtes piisavat eripreventiivset toimet. Süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid kohus kriminaalmenetluses ei tuvastanud. Kohtu hinnangul ei esine O. O.le süüksarvatud tegudes ka karistust raskendavaid asjaolusid. Käesolevas kriminaalasjas ei leidnud tõendamist O. O. poolt kuriteo toimepanemine teadvalt raseda naisisiku suhtes. Samuti ei ole kohtu hinnangul O. O. poolt A. T.lt oletatava õiguse teostamisena raha nõudmine ajendatud mitte omakasust, vaid A. T. poolt E. T.le võla tasumisest. Nimetatud asjaolud on hõlmatud vastavate kuriteokoosseisudega, ega ole seetõttu nende koosseisude suhtes raskendavad asjaolud. Samal põhjusel ei ole kohtu hinnangul O. O. poolt A. T., R. K. ja J.M. suhtes vägivalla kasutamine raskendav asjaolu, kuigi toimepandud vägivald oli julm ja alandas kannatanuid. O.O. ründas sõidu ajal reisijaid täis liinibussi juhti hoolimata teiste bussis olevate reisijate, sh. enda 7 kuud raseda elukaaslase E. T., elu ja tervise ohtuseadmisest ja ega lõpetanud seda rünnakut R. K. sekkumise järgselt, pekstes mõlemat korraga kuni bussi peatumiseni ja uste avanemiseni. Seejärel jätkas bussist väljas vastupanu mitteosutava R. K. peksmist kuni J.M sekkumiseni. Seega ei lõpetanud O. O. vastupanuvõimetute kannatanute (bussi teelhoidmisega tegelev bussijuht ja kätt vigastanud avalikku korda kaitsma asunud isik) peksmist omaalgatuslikult, vaid oli mõlemal juhul sunnitud seda tegema alles kolmanda isiku (esmalt R. K. ja seejärel J.M) sekkumisel, millest järeldub, et kolmanda isiku mittesekkumisel oleks jätkunud O. O. vägivallateod kannatanu suhtes ning kahjulik tagajärg oleks võinud O.Ost sõltuvalt olla raskem, kui tema tegevust ei oleks takistatud. Kohtu hinnangul avaldub nimetatus süüdistatava metsikus ja instinkt 19

(22)1-06-4722 nautida vägivalda ning kasutada jõhkrat vägivalda kannatanust ja võimalikest tagajärgedest hoolimata. Lisaks nimetatud kannatanu kehalise tervise kui õigushüve ründamisele ründas süüdistatav selle teoga ka õiguskorda tervikuna, kui ühiskonnaliikmete õiguslikult garanteeritud võimalust turvaliselt eksisteerida. Sellist otsese tahtluse vormis vastupanu mitteosutava isiku suhtes kontrollimatu füüsilise vägivalla rakendamist erilise julmusega ei ole õigusriiklikult korrastatud ühiskonnas võimalik tolereerida. Seda vaatamata sellele, et kohtu hinnangul jääb toimepandud vägivald ja sellega paratamatult kaasnev kannatanu alandamine antud juhul siiski toimepandud kuriteo koosseisusupärase vägivalla raamidesse ega ole käsitletav raskendava asjaoluna. Kohtu hinnangul tuleb karistuse valikul arvestada ka vajadust mõjutada süüdistatavat hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud tingimisi täitmisele pööramata jäetud vabadusekaotusega, milline korrektsiooniviis aga ei ole osutunud piisavaks süüdistava edaspidisele õiguskuulekale käitumisele juhtimiseks. Kaalunud nimetatud asjaolusid koostoimes

§ 56lg.1 sätestatuga, asub kohus seisukohale, et O.

O. tuleb mõista

§ 257järgi karistuseks kolm

(3)aastat vangistust,

§ 263p 1,2 järgi üks

(1)aasta ja kuus
(6)kuud vangistust ning

§ 266lg 2 p 3 järgi kolm

(3)kuud vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks kolm

(3)aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendades karistust 05.08.2002 a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o kahe

(2)aasta võrra ja liitkaristuseks mõista O. O.’le viis
(5)aastat vangistust. A. A.t on varem karistatud kahel korral kriminaalkorras ja kahel korral väärteokorras. A. A. ei ole kohtule teadaolevalt käesoleva kriminaalmenetluse ajal uusi süütegusid toime pannud. Tal on kindel elu- ja töökoht. Sellest järeldub, et A. A. on näidanud üles tahet loobuda kuritegelikust käitumisest ning kujundada enda käitumist edaspidi vastavalt ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikule. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et A. A.le tuleb

§ 266

lg 2 p 3 järgi mõista karistuseks rahaline karistus 50 päevamäära (päevamäär a’50) krooni s.o 2 500 krooni. Kohtu hinnangul vastab selline karistus kui õiguslik etteheide A. A. süüle ning on ilmselt eripreventiivselt piisav motiveerimaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. 6. Süüteoga tekitatud kahju hüvitamine A. T. on O. O. vastu esitanud tsiviilhagi summas 1100 krooni. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas tuvastati O. O. süü A. T.lt vägivalla kasutamise ja ähvardamisega raha summas 12000 krooni nõudmises, asub kohus seisukohale, et antud asjaoludel on tõendatud ka osa nõutud rahast, summas 1100 krooni üleandmine A. T. poolt O. O.le. Nimetatu haakub sündmustiku loogilise kuluga ja kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, eelkõige A. T. poolt antud ütlustega, mis on loogilises seoses teiste asjas kogutud tõenditega.

§ 257

on teokoosseisu objektiivsetelt tunnustelt selline tegevus, milles nõutakse vägivalla või psüühilise ähvarduse vahendusel vara üleandmist. On loomulik, et sellisel juhul ei vormistata asjaolude tõendamiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokkulepet, milles fikseeritakse süüdistatava ähvardus ja sellele vastav kannatanu 20

(22)1-06-4722 kohustus raha üle anda, tasudes ülekandega süüdistatava arveldusarvele märkega „vägivalla rakendamisel kokkulepitud raha“, millest tulenevalt on omavoli käigus üleantud rahasumma tuvastamisel paratamatult kõige kaalukamaks tõendiks kannatanu ütlused, kui need ütlused asetuvad loogilisse seosesse teiste asjas kogutud tõenditega, sh. kaudsete tõenditega ning puuduvad tõendid mis seaksid need põhjendatult kahtluse alla. Eeltoodu alusel ja juhindudes VÕS § 1043, § 1045 lg.1 p.2,3,5, § 1050 lg.1 tuleb kohtu hinnangul tsiviilhagi rahuldada ja O. O.lt A. T. kasuks välja mõista 1100 (üks tuhat ükssada) krooni. 7. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb A. A.lt välja mõista sundraha 1,5 palga alammäära ulatuses s.o 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja KrMS § 175 lg.1 p.4, § 180 lg.1 alusel menetluskulu riigi õigusabi osutamise eest neli tuhat kuuskümmend viis
(4065)krooni ja 10 senti riigituludesse. Kohtuotsuse resolutiivosas oli märgitud kaitsjaks advokaat Ants Nõmmik, kes osales kuni kohtuliku uurimiseni. Seejärel süüdistatav O. O. loobus määratud kaitsjast ja võttis kokkuleppel Sven Sillar’i, kes jäi ekslikult kohtuotsuse resolutiivossa märkimata. Kooskõlas KrMS § 311 p 3 alusel tuleb kohtuotsuse sissejuhatusse märkida kaitsja nimi kelleks oli protsessi lõpuni advokaat Sven Sillar. A. A.`l tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus: „A. A., 1-06-4722, riigi õigusabi“, „A. A. 1-06-4722, sundraha“. Riigi õigusabi tasu ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb O. O.lt välja mõista sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni, KrMS § 175 lg.1 p.3, § 180 lg.1 alusel menetluskulu riigi õigusabi osutamise eest viis tuhat seitsesada nelikümmend kaheksa
(5748)krooni ja
(96)senti ja kohtuekspertiisi teostamise kulu tuhat kaheksasada viiskümmend) 1850 krooni. O. O.l tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus: „O. O., 1-06-4722, riigi õigusabi“, „O. O. 1-06-4722, sundraha“. Riigi õigusabi tasu ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 8. Asitõendid ja tõkend Asitõendeid kriminaalasja juurde võetud ei ole. A. A. suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. O. O. suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada ja võtta O. O. kohtusaalis vahi alla. Karistuse kandmise aja algust arvata alates 04.01.2008 a 21
(22)1-06-4722 9. Kohtuotsuse edasikaebamine, jõustumine ja täitmine KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. KrMS § 408 lg.1 kohaselt kohtuotsus jõustub, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Kooskõlas KrMS § 411 lg.1 pöörab esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse täitmisele kohtulahendi teinud maakohus. KrMS § 412 lg.2 kohaselt pööratakse süüdimõistev kohtuotsus täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsioonivõi kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul. Igor Pütsep Kohtunik 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.