Obsah (10)
§ 209§ 263§ 74§ 75§ 314§ 2§ 16§ 27§ 32§ 561-07-8357 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.05.2008.a. Pärnu Maakohtu Pärnu Kuninga tn kohtumaja Kriminaalasja number 1-07-8357 Kohtunik Teet Olvik K
§ 209
lg.1, lg.2 p.1, § 263 p.1, § 314 järgi Prokurör Elle Keeman Süüdistatav L.L , sünd. XXX elukoht: XXX isikukood: XXXXXXXXXXX X X kodanik töökoht: XXX Varasem karistatus: XXX. Kaitsja Avo Pärmann RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 310-314 Mõista L.L õigeks
§ 209lg.1 ja lg.2 p.1 järgi.
Tunnistada L.L süüdi
§ 263p.1 järgi ja mõista karistuseks kuus
(6)kuud vangistust.
§ 74
lg 1,3 alusel jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata kui L.L ei pane ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud
§ 75lg 1 nõudeid.
Katseaja alguseks lugeda 26.05.2008.a. Tunnistada L.L süüdi
§ 314järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 200 (kakssada) päevamäära e.
10000 (kümme tuhat) krooni. Rahaline karistus tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 1
(15)1-07-8357 4100064858. Märkida selgitus: „L.L , 1-07-8357, rahaline karistus“. Välja mõista L.L lt KrMS § 179 lg 1 p 2 sundraha 1,5 palga alammäära ulatuses s.o kuus tuhat viissada kakskümmend viis
(6525)krooni. Sundraha tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049696. Märkida selgitus: „L.L , 1-07-8357, sundraha“. Menetluskulud jätta KrMS § 180 lg.1 alusel L.L kanda. Välja mõista L.L lt KrMS § 175 lg.1 p.1 järgi toimiku koopia tegemise kulu summas seitse
(7)krooni ja riigi õigusabi kulu summas kuus tuhat kolmsada kaheksateist krooni ja üheksakümmend senti (6318.90). Menetluskulu tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049696. Märkida selgitus: „L.L , 1-07-8357, menetluskulu“, L.L , 1-07-8357, riigi õigusabi kulu“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tsiviilhagi ning sellega seoses esitatud taotlus õigusabi väljamõistmiseks jätta läbi vaatamata. Kannatanutel on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Tühistada Pärnu Maakohtu 09.03.2006.a. määrusega ja 30.03.2006.a. määrusega seatud hagi tagamise abinõud ning vabastada alates kohtuotsuse jõustumisest aresti alt XXX asuv eluruum, XXX asuv eluruum ja Lääne Politseiprefektuuri arvele deponeeritud sularaha summas 253 924 krooni. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisest. Asitõendid – kiirköitja dokumentidega, diktofon ja salvestised jätta KrMS § 126 lg.3 p.1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Faktilised asjaolud 2
(15)1-07-8357 Süüdistusakti kohaselt tehakse süüdistatavale järgmised õiguslikud etteheited. 1. Süüdistus
§ 209lg.1 järgi.
L.L t süüdistati
§ 209
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema: -Tutvudes omal initsiatiivil Pärnu Linnavalitsuse bilansis oleva korteri üürniku N.S, tekitas viimasele oma lubadusega (pettusliku teoga) väära ettekujutuse, et pärast korteri tema poolset omandamist võib N.S koos alaealise tütrega elama korterisse 20 aastaks, mis tagab neile elamispinna ajani, mil L.L ostab neile asemele 1-toalise korteri. -Viinud N.S eksimusse, teostas viimane 15.09.2004 a. varakäsutuse, s.o. lasi koostada ja tõestada XXX notaribüroos notar K.K poolt notariaalse volituse andmise L.L le, millega N.S volitas L.L t esindama ennast kõigis õiguslikes küsimustes, mis tulenevad XXX asuva korteri erastamisest N.S nimele, samuti müümisega hinnaga temal omal äranägemisel ja tingimustel, et müügilepinguga koos sõlmitakse N.S ja tema alaealise tütre A.S elamisõiguse kokkulepe korteri, asukohaga XXX kasutamiseks üürilepingu järgi ja praegu kehtivate üürihindadega. -Selle varakäsutuse tagajärjel ostis L.L eluruumide erastamiseks kehtestatud korras N.S esindajana XXX asuva korteri ning müüs seejärel korteriomandi iseendale saades nii varalist kasu, mille suurus võrdub korteri turuväärtusega, milleks oli teo toimepanemise ajal 250000 krooni. Kannatanu sai aga varalist kahju, kuivõrd L.L ei tasunud kannatanule korteri müügihinda ning sooviga korter kolmandale isikule maha müüa, kavatses lubatud tasuta eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu lõpetada vähem kui 6 kuu möödumisel korteri omandamisest ja paigutada tema koos tütrega elamiskõlbmatusse põlenud korterisse aadressil XXX. Sellega olid kannatanu isiklik majanduslik seis, majanduslikud vajadused ja eesmärgid pettusliku teo tagajärjel kahjustatud. Süüdistus L.L le on esitatud
§ 209
lg 1 järgi tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomises varalise kasu saamise eesmärgil. 2. Süüdistus
§ 209lg 2 p 1 järgi.
L.L t süüdistatakse
§ 209
lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema, olles varem toime pannud kelmuse: -Tutvudes omal initsiatiivil XXX korteri üürniku A.S, tekitas viimasele oma lubadusega (pettusliku teoga) väära ettekujutuse, et pärast korteri temapoolset omandamist, võib A.Š jääda elama korterisse kuni oma eluaja lõpuni, mis pidi tagama kannatanule elamispinna ka pärast korteri võõrandamist. -Viinud A.ŠI eksimusse, teostas viimane varakäsutuse, lasi 31.03.2005 a. koostada ja tõestada XXX notaribüroos notari K.K poolt notariaalse volituse andmise L.L le, millega A.Š volitas L.L t esindama ennast kõikides õiguslikes küsimustes, mis tulenevad XXX asuva korteri erastamisest A.ŠI nimele, samuti müümisega hinnaga tema omal äranägemisel ja tingimustel, et koos müügilepinguga sõlmitakse A.S elamisõiguse kokkulepe korteri kasutamiseks üürilepingu alusel tähtajaga kuni A.ŠIelu lõpuni. -Selle varakäsutuse tagajärjel ostis L.L eluruumide erastamiseks kehtestatud korras A.ŠI esindajana XXX asuva korteri 1/2 mõttelise osa ning müüs seejärel korteriomandi iseendale, saades nii varalist kasu, mille suurus võrdub korteri turuväärtusega, milleks teo toimepanemise ajal oli 185000 krooni, kannatanu sai aga varalist kahju, kuivõrd L.L ei tasunud kannatanule korteri müügihinda ning sooviga korter kolmandale isikule maha müüa, lõpetas vähem kui kolme kuu möödumisel pärast korteri omandamist tasuta eluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu paigutades kannatanu elama XXX asuva korteri kööki. Sellega olid kahjustatud kannatanu isiklik majanduslik seis, majanduslikud vajadused ja eesmärgid pettusliku teo tagajärjel. 3
(15)1-07-8357 Süüdistus L.L le oli esitatud
§ 209
lg 2 p 1 järgi tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomises varalise kasu saamise eesmärgil isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse. 3. Süüdistus
§ 314
järgi 2005 augustikuu lõpus, täpselt tuvastamata päeval, andis L.L ilma kehtiva kohtuotsuseta XXX korterit üürilepingu alusel tähtajaga elu lõpuni kasutavale A.ŠILE korralduse välja kolida, tassides ise koos tema korraldusi täitva R.E korterist välja A.ŠILE kuuluvast mööblist voodi, televiisori, seinasektsioonist ühe kapi ja riideesemeid ning vedades need endale kuuluva sõiduautoga Ford Sierra [reg.nr XXX] võõrale elamispinnale XXX kööki. Välja kolimiseks korraldust andes ei põhjendanud L.L oma otsust viitega üürilepingu rikkumisele A.ŠI poolt. Samuti ei esinenud üürnikupoolseid võlgasid. Kuivõrd L.L oli A.ŠILE selgitanud, et viimane ei saa enam korteris edasi elada ning oli asunud ise asju välja vedama, ei julgenud kannatanu vastu hakata ning nõustus toimuvaga, sh XXX tänavale kolima, sest vastupidisel juhul ähvardas L.L tema asjad prügimäele viia. XXX/X korterisse jäänud täpselt tuvastamata esemed jättis aga L.L A.ŠILEüle andmata, viies need omavoliliselt prügimäele. Sinna toimetatud osa vara suhtes esitas A.Šnõude (riidekapp, sektsioonkapp, köögimööblist kolm kappi ja elektripliit) kokku 10 000 krooni suuruses summas /kd 2 tl 56-57/. Oma sellise tegevusega rikkus L.L Põhiseaduse §-st 33 tulenevat õigust kodu puutumatusele ja kuni 31.12.2005.a kehtinud täitemenetluse seadustiku § 70 nõudeid ruumist väljatõstmise otsuse täitmise kohta. Seega L.L teades, et A.ŠI eluruumist väljatõstmiseks puudub õiguslik alus, pani toime
§ 314järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. Süüdistus
§ 263
p 1 järgi 25.10.2006.a kella 12.00 paiku, kui naabermajas elav E.K läks XXX majas elavate M ja K L juurde tekkinud arusaamatust lahendama, sekkus sellesse L.L , kes hakkas E.Ksõimama, haaras kinni kannatanu juustest ning lüües rusikaga selga, tiris ja tõukas viimast mööda tänavat edasi kuni XXX majani. Oma sellise tegevusega tekitas L.L kannatanule füüsilist valu ning häiris oma käitumisega rahu ja avalikku kindlustunnet, millega väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu. Seega süüdistatakse L.L t
§ 263p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
Süüdistusakti kohaselt ei ole antud kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava käitumises teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavaid, samuti karistust raskendavaid ning kergendavaid asjaolusid. Süüdistusakti kohaselt on süüdistatava omandanud talle etteheidetava kuriteoga järgmise vara: XXX korruselamumaal asuv korter nr XX ja XXX asuva korteri ½ mõtteline osa. Süüdistusakti kohaselt on süüdistatav tekitanud kuriteoga N.S varalist kahju 250 000 krooni, mille hüvitamiseks on kannatanu esitanud tsiviilhagi summas 500 000 krooni. Samuti on süüdistatav 4
(15)1-07-8357 kuriteoga A.ŠILE varalist kahju summas 195 000 krooni, mille hüvitamiseks on kannatanu esitanud tsiviilhagi summas 285 000 krooni. Menetluse käik Kohtuistungil jäi prokurör süüdistusaktis esitatu juurde. Süüdistatav end temale etteheidetavate süütegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Kannatanu N.S ütluste kohaselt ei olnud tal raha tema poolt kasutatava eluruumi erastamiseks ning tal olid võlad eluruumi kasutamise eest. Süüdistatav pakkus talle tehingut, mille kohaselt süüdistatav maksab tema võlad ja erastab korteri ning sõlmib kannatanuga 20 aastase tähtajaga üürilepingu. Kannatanu oli nõus ja ühiselt mindi notari juurde, kus vormistati vastavad dokumendid. 30.04.2005.a. teatas süüdistatav kannatanule, et viimasel on 3 kuud üürilepingu järgsed maksed tasumata. Kannatanu võttis selle väite õigeks, põhjendades mittetasumist haigusega. Seepeale nõudis süüdistatav kannatanult eluruumi vabastamist, mida viimane ka tegi. Kannatanu A.Ši ütluste kohaselt oli tal tema poolt kasutatav eluruum erastamata ning tal olid võlad eluruumi kasutamise eest. Süüdistatav pakkus talle tehingut, mille kohaselt süüdistatav maksab tema võlad ja erastab korteri ning kannatanu jääb eluruumi edasi kasutama üürnikuna, makstes süüdistatavale üüri. Kannatanu oli nõus ja ühiselt mindi notari juurde, kus vormistati volikiri süüdistatavale eluruumiga tehingute tegemiseks ning süüdistatava ja kannatanu vaheline üürileping. Notari büroos selgitati kannatanule, et süüdistatavast saab eluruumi omanik ja kannatanust üürnik. Kolm kuud hiljem tuli süüdistatav koos R nimelise sõbraga kannatanu juurde ning teatas, et tal tuleb minna elama süüdistatava poolt pakutud teise eluruumi L tänaval. Süüdistatav ja temaga kaasas olnud isik pakkisid kannatanu asjad kokku ning transportisid koos kannatanuga L majja. Kannatanu ei keeldunud kolimisest, kuivõrd kartis süüdistatavat ja tema sõpra. Kannatanu ei olnud süüdistatavaga sõlmitud üürilepingut rikkunud, süüdistatava ees tal võlgu ei olnud. Kannatanu E.K ütluste kohaselt tekkis tal süüdistatava emaga vaidlus, millesse sekkus süüdistatav. Viimane hakkas kannatanut sõimama, võttis vasaku käega selja tagant juustest kinni ja tiris, samuti tõukas kannatanut ja lõi kaks korda rusikaga selga. Kannatanu tundis valu ja sai traumapunktis närvivapustuse vastu süsti. Tunnistaja I.C ütluste kohaselt ostis ta süüdistatavalt 100 000 krooni eest korteri, mida varem kasutas kannatanu A.Š Tunnistaja K.Kr ütluste kohaselt töötas ta süüdistatava ja kannatanute vaheliste tehingute tegemise ajal Pärnu notarina. Tema hinnangul oli tegemist tavapäraste tsiviiltehingutega. Tehinguteks vajalike dokumentide ettevalmistamisega tegeles nende büroo kõige usaldusväärsem töötaja. Tunnistaja selgitas isiklikult välja kannatanu N.S tahte tehingu tegemiseks, milleks oli erastada korter, müüa see süüdistatavale edasi ning sõlmida süüdistatavaga üürileping. Korteri omanikuks pidi saama süüdistatav ja kannatanu pidi jätkama eluruumi kasutamist üürnikuna. Notari büroos vormistati kannatanu poolt kasutatava korteriga tehingute tegemiseks volikiri süüdistatavale ja sõlmiti poolte vaheline üürileping. Tunnistaja T.T ütluste kohaselt töötas ta süüdistatava ja kannatanute vaheliste tehingute tegemise ajal Pärnus K.K notaribüroos konsultandina. Kannatanu N.S vormistas nende büroos süüdistatava nimele volikirja kannatanu poolt kasutatava eluruumi omandiõiguse ülekandmiseks süüdistatavale tingimusega, et temaga sõlmitakse pikaajaline üürileping. Viimane sõlmiti kannatanu ja süüdistatava vahel tunnistaja juuresolekul. 5
(15)1-07-8357 Tunnistaja L.M ütluste kohaselt nägi ta pealt, kui süüdistatav ründas E.K Süüdistatav haaras kannatanul juustest kinni ja tiris ning tõukas teda. Süüdistatav tiris kannatanut juustest viis-kuus meetrit edasi ja põhjustas talle ilmselt valu. Prokurör palub tunnistada süüdistatav süüdi
§ 209
lg.1 ja § 209 lg.2 p.1 järgi ning mõista karistuseks vangistus 3 aastat,
§ 263
p.1 järgi ning mõista karistuseks vangistus 6 kuud ja
§ 314
järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära suuruses summas, so 5000 krooni. Liitkaristuseks mõista 3 aastat vangistust ja jätta see täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata 3 aastase käitumiskontrolliga katseaja jooksul. Kaitsja hinnangul on süüdistatava ja kannatanu vahel tegemist tsiviilõigussuhtega, mille puhul järgiti kõiki formaalsusi. Notar on poolte tahte välja selgitanud ja tehtud tehingud vastavad poolte tegelikule tahtele. A.Š asjad viis kannatanu eluruumist süüdistatav ära viimase palvel. Seega ta aitas kannatanut kolimisel, mitte ei tõstnud teda välja. Ka E.K suhtes ei ole süüdistatav vägivalda kasutanud. Tegemist on kahe isiku vahelise konfliktiga, mille algatajaks ei olnud süüdistatav. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatavale esitatud süüdistused leidnud tõendamist, millest tulenevalt tuleb süüdistatav õigeks mõista. Süüdistatava viimase sõna kohaselt pidi kannatanu A.Š enda poolt kasutatavast eluruumist lahkuma seetõttu, et häiris enda tegevusega pidevalt naabreid. E.K ta juustest ei tirinud, vaid hoidis lihtsalt jopest kinni. A.Š ja N.S ta mitte ei petnud eluruume välja, vaid aitas neil võlgades olevatel inimestel säilitada võimaluse elamispinna kasutamiseks. Maakohtu seisukoht 1. Süüdistus
§ 209
lg.1 järgi.
§ 209
lg.1 kriminaliseerib varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Seega moodustavad nimetatud süüteo objektiivse koosseisu:
- pettuslik tegu süüdistatava poolt,
- selle läbi kannatanu eksimusse viimine,
- varakäsutustoimingu tegemine kannatanu poolt,
- varalise kasu tekkimine süüdistatavale ja sellele vastava varalise kahju tekkimine kannatanule. Süüdistuse kohaselt seisnes süüdistatava pettuslik tegu kannatanule N.S antud lubaduses jääda viimasel koos alaealise tütrega elama korterisse 20 aastaks ning kannatanu eksimus selles, et ta arvas enda võivat jääda nimetatud ajaks selle eluruumi kasutajaks üürnikuna. Kannatanu N.S ütluste kohaselt kasutas ta üürnikuna kohalikule omavalitsusele kuuluvat eluruumi. Tal ei olnud raha tema poolt kasutatava eluruumi erastamiseks ning tal olid võlad eluruumi kasutamise eest. Seega puudus tal endal võimalus selle eluruumi erastamiseks ning võlgade olemasolu võis kaasa tuua üürilepingu lõpetamise ja väljatõstmise. Selle vältimiseks leppisid nad süüdistatavaga kokku, et viimane tasub kannatanu võlad ja erastab eluruumi, misjärel on tal õigus võõrandada eluruum endale edasi ning kohustus sõlmida kannatanuga 20 aastase tähtaja üürileping selle eluruumi jätkuvaks kasutamiseks üürnikuna. Asjaolu, et just selline oli poolte kokkulepe sisu ja vastas kannatanu tegelikule sisemisele tahtele kinnitasid tehingu tõestanud notar K.k ja tehingu ettevalmistamisega notaribüroos tegelenud konsultant T.Ta Nii kannatanu, süüdistatav, kui tunnistajad K.k ja T.t kinnitasid, et kannatanu ja süüdistatava vaheline üürileping allkirjastati notaribüroos samal ajal koos volikirjaga, mis andis süüdistatavale õiguse kannatanu eluruumi erastamiseks ja endale edasivõõrandamiseks. Kohtu hinnangul kinnitab asjaolu, et eluruumi omandiõiguse ülekandmine süüdistatavale oli poolte kokkuleppe oluliseks osaks ka see, et 6
(15)1-07-8357 süüdistatav tasus kannatanu üürivõlad ja eluruumi erastamise hinna. Kui poolte kokkuleppe sisuks oleks olnud erastatava eluruumi omandiõiguse ülekandmine kannatanule, puudunuks süüdistataval mõistlik põhjus kannatanu üürivõlgade ja tema eest korteri erastamishinna tasumiseks. Samuti kinnitab kohtu hinnangul seda ka süüdistatava ja kannatanu vahel üürilepingu sõlmimine ühes eluruumiga tehingute tegemist õigustava volikirja vormistamisega süüdistatavale, sest kui tehingu eesmärgiks oleks olnud eluruumi omandiõiguse ülekandmine kannatanule, puudunuks igasugune mõistlik põhjus kannatanul, kui eluruumi peatsel omanikul sõlmida üürnikuna üürilepingut isikuga, kelle suhtes puudus poolte kokkulepe eluruumi omanikuks saamiseks. Süüdistatav tasus kannatanu võlad ja erastamise hinna, erastas eluruumi ja võõrandas selle endale edasi. Kannatanu jätkas eluruumi kasutamist süüdistatava üürnikuna, kuni süüdistatav ütles kannatanuga üürilepingu üles viimase poolt 3 kuu jooksul üürilepingu järgsete maksete mittetasumise tõttu. Viimast asjaolu kinnitas asja kohtulikul arutamisel ka kannatanu. Eeltoodust järeldub, et süüdistatav täitis enda lubaduse pooltevahelisest kokkuleppest – tasus kannatanu võlad kohaliku omavalitsuse ees, erastas eluruumi ja sõlmis kannatanuga 20 aastase tähtajaga üürilepingu. Süüdistatav kasutas ka enda kokkuleppelist õigust ning võõrandas erastatud eluruumi endale. Kohtu hinnangul on pooled õigustatud kokku leppima selles, et erastatava eluruumi omandab üürniku asemel kolmas isik ja senine üürnik jätkab selle edasist kasutamist uue omaniku üürnikuna, kui see vastab poolte tegelikule tahtele. Antud juhul kinnitavad tehingu tõestanud notar ja notaribüroo konsultant, et selline tehing vastas poolte tegelikule tahtele. Seega ei ole sellise tehingu tegemine süüdistatavale õiguslikult etteheidetav. Kohtu hinnangul ei ole võimalik süüdistatavale pettusliku teona ette heita seda, et ta andis kannatanule N.S üürilepinguga lubaduse jääda viimasel koos alaealise tütrega elama korterisse 20 aastaks, kuid ütles üürilepingu üles enne nimetatud tähtaja möödumist. Seda seetõttu, et pooled sõlmisid üürilepingu ja süüdistatav täitis seda kohaselt kuni hetkeni, mil kannatanu jättis 3 kuu jooksul tasumata üürilepingu järgsed maksed. Vastavalt üürilepingu punktile 7.6.1 (I kd. t.l. 16) tekkis süüdistataval sellise tingimuse esinemisel üürilepingu ülesütlemise õigus. Juhul, kui kannatanu oleks täitnud ka enda üürilepingust tulenevad kohustused ning tasunud tähtaegselt lepingujärgsed maksed, puudunuks süüdistataval õigus lepingu ülesütlemiseks ning kannatanul oleks jätkuvalt õigus selle eluruumi kasutamiseks. Seega lõppes süüdistatava ja kannatanu vaheline üürisuhe kannatanu süülise käitumise (lepingute järgsete maksete mittetasumine), mitte süüdistatava sõnamurdlikkuse tõttu. Üürilepingut korduvalt (3 kuu maksete tähtaegne mittetasumine) oluliselt rikkunud isikul puudub subjektiivne õigus eluruumi kasutamise jätkamiseks 20 aasta jooksul. Seega ei saanud kannatanul tekkida ka selles osas eksimust. Kohtu hinnangul on süüdistus selles osas, et süüdistataval oli juba eluruumi erastamisel kavatsus see esimesel võimalusel võõrandada oletuslik ning tõendamata. Asjaolu, et süüdistatav esitas 09.12.2004 a. Hansapangale avalduse 125000 krooni laenu saamiseks eluruumi renoveerimise eesmärgil, ei kinnita tema kavatsust korteri võõrandamiseks, vaid kinnitab tema kavatsust renoveerida halvas seisundis olnud eluruum. Asjaolu, et eluruum vajas remonti, ei ole eitanud ka kannatanu N.S Kuivõrd eluruumi omandiõiguse ülekandmine süüdistatavale oli antud asjaoludel poolte kokkuleppe sisuks, tuleb kohtu hinnangul nii eluruumi erastamist ja seejärel süüdistatavale edasivõõrandamist käsitleda ühe tehinguna. Kelmuse näol on tegemist enesekahjustusdeliktiga, milles vara omav isik kannab pettuse tulemusena eksimusse sattumise tagajärjel vara üle teisele isikule. Kohtu hinnangul ei ole eluruumi erastamiseks ja seejärel edasivõõrandamiseks volikirja andmine käsitletav varakäsutusena kannatanu poolt. Seda seetõttu, et kannatanul puudus volikirja andmise ajal õigus käsutada kohalikule omavalitsusele kuuluvat eluruumi. Pärast eluruumi erastamist võõrandas 7
(15)1-07-8357 süüdistatav selle kokkulepitud tehingu osana endale edasi, kuivõrd volikiri oli väljaantud õigusega teostada tehinguid nii iseendaga kui ka isikutega, kelle esindajaks ta samaaegselt on (I kd. t.l. 13). Selles tehingu osas oli varakäsutuseks võõrandamislepingu sõlmimine süüdistatavaga, mitte volikirja andmine süüdistatavale. Seda seetõttu, et volikirja andmine eraldiseisvana ei too kaasa mingisugust muudatust isiku varalises seisundis. Seda saab kaasa tuua üksnes selle volikirja alusel võõrandamistehingu tegemine. Antud juhul tegi süüdistatav pooltevahelise kokkuleppe osana nimetatud võõrandamistehingu kannatanu otsese osalemiseta, millest tulenevalt ei saa seda võõrandamist pidada kannatanu poolseks varaliseks enesekahjustuseks. Kohtu hinnangul ei tekkinud kannatanul selle varakäsutuse tulemusena ka varalist kahju. Seda seetõttu, et kannatanu omandis ei olnud süüdistatavaga tehingute tegemiseks kokkuleppe sõlmimise hetkel tema poolt kasutatavat eluruumi. Tal oli üksnes selle eluruumi kasutamisõigus üürilepingu alusel. Kannatanu ei tasunud ka eluruumi erastamise hinda, viimase tasus kannatanu eest süüdistatav. Kannatanu jätkas ka pärast nimetatud tehingute tegemist eluruumi kasutamist üürnikuna kuni üürilepingu olulise rikkumiseni enda poolt. Seega ei toimunud nimetatud mitmeosalise tehingu kokkuvõttena mingisugust muudatust kannatanu varalises seisundis – ta oli eluruumi üürnik enne tehingu tegemist ja jäi selleks ka pärast. Kohtu hinnangul ei saa antud asjaoludel süüdistatavale ette heita ka varalise kasu saamist kannatanu poolt kasutatava eluruumi omandamise tulemusena, kuivõrd süüdistatav tasus selle eluruumi ostuhinna erastamisel ise omavahendite arvelt. Seega sai ta nimetatud erastamise ostuhinna tasumise vastu erastatud eluruumi omandiõiguse ning omandatud eluruumi turuhinna hilisem muutumine ei ole käsitletav varalise kasu saamisena vaadeldava tehingu mõttes. KrMS § 7 lg.3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et süüdistatava teos esineksid
§ 209
lg.1 objektiivse koosseisu tunnused.
§ 2
lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuivõrd antud juhul ei ole tõendatud, et süüdistatava tegu vastaks
§ 209
lg.1 süüteokoosseisule, puudub õiguslik alus süüdistatavale selles osas karistusõigusliku etteheite tegemiseks ning süüdistatav tuleb õigeks mõista. Kooskõlas KrMS § 310 lg.2 tuleb vastav tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. 2. Süüdistus
§ 209
lg 2 p 1 järgi.
§ 209
lg.2 p.1 kriminaliseerib varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, varguse või omastamise. Kuivõrd varasema kelmusena heideti süüdistatavale ette eelmises episoodis kirjeldatud tegu, mille toimepanemine ei ole antud asjaoludel süüdistatavale kohtu hinnangul õiguslikult etteheidetav, ei ole käesoleva episoodi käsitlemine faktilise teokorduvusena õiguslikult võimalik. Eeltoodust tulenevalt kvalifitseerib kohus selle süüetteheite KrMS § 268 lg.8 alusel ümber ning analüüsib süüdistatavale etteheidetud käitumist
§ 209lg.1 järgi.
Seega moodustavad ka nimetatud süüteo objektiivse koosseisu:
- pettuslik tegu süüdistatava poolt,
- selle läbi kannatanu eksimusse viimine,
- varakäsutustoimingu tegemine kannatanu poolt,
- varalise kasu tekkimine süüdistatavale ja sellele vastava varalise kahju tekkimine kannatanule. 8
(15)1-07-8357 Süüdistuse kohaselt seisnes süüdistatava pettuslik tegu kannatanule A.šle lubaduse andmisega, et viimane võib jääda tema poolt kasutatavasse eluruumi elu lõpuni elama ka peale selle võõrandamist. Kannatanu jäi antud lubadust uskuma, sattudes seeläbi süüdistatava pettusliku teo läbi eksimusse. Kannatanu A.š ütluste kohaselt kasutas ta üürnikuna kohalikule omavalitsusele kuuluvat eluruumi. Tal ei olnud raha tema poolt kasutatava eluruumi erastamiseks ning tal olid võlad eluruumi kasutamise eest. Seega puudus tal endal võimalus selle eluruumi erastamiseks ning võlgade olemasolu võis kaasa tuua üürilepingu lõpetamise ja väljatõstmise. Selle vältimiseks leppisid nad süüdistatavaga kokku, et viimane tasub kannatanu võlad ja erastab eluruumi, misjärel on tal õigus võõrandada eluruum endale edasi ning kohustus sõlmida kannatanuga üürileping, mis võimaldaks viimasel eluruumi edasi kasutada kuni elu lõpuni. Asjaolu, et just selline oli poolte kokkuleppe sisu ja vastas kannatanu tegelikule sisemisele tahtele kinnitasid tehingu tõestanud notar K.k ja tehingu ettevalmistamisega notaribüroos tegelenud konsultant T.T Nii kannatanu, süüdistatav, kui tunnistajad K.k ja T.t kinnitasid, et kannatanu ja süüdistatava vaheline üürileping allkirjastati notaribüroos samal ajal koos volikirjaga, mis andis süüdistatavale õiguse kannatanu eluruumi erastamiseks ja endale edasivõõrandamiseks. Kohtu hinnangul kinnitab asjaolu, et eluruumi omandiõiguse ülekandmine süüdistatavale oli poolte kokkuleppe oluliseks osaks ka see, et süüdistatav tasus kannatanu üürivõlad ja eluruumi erastamise hinna. Kui poolte kokkuleppe sisuks oleks olnud erastatava eluruumi omandiõiguse ülekandmine kannatanule, puudunuks süüdistataval mõistlik põhjus kannatanu üürivõlgade ja tema eest korteri erastamishinna tasumiseks. Samuti kinnitab kohtu hinnangul seda ka süüdistatava ja kannatanu vahel üürilepingu sõlmimine ühes eluruumiga tehingute tegemist õigustava volikirja vormistamisega süüdistatavale, sest kui tehingu eesmärgiks oleks olnud eluruumi omandiõiguse ülekandmine kannatanule, puudunuks igasugune mõistlik põhjus kannatanul, kui eluruumi peatsel omanikul sõlmida üürnikuna üürilepingut isikuga, kelle suhtes puudus poolte kokkulepe eluruumi omanikus saamiseks. Süüdistatav tasus kannatanu võlad ja erastamise hinna, erastas eluruumi ja võõrandas selle endale edasi. Kannatanu jätkas eluruumi kasutamist süüdistatava üürnikuna. Eeltoodust järeldub, et süüdistatav täitis enda lubaduse pooltevahelisest kokkuleppest – tasus kannatanu võlad kohaliku omavalitsuse ees, erastas eluruumi ja sõlmis kannatanuga üürilepingu, mille järgi tekkis kannatanul õigus eluruumi jätkuvaks kasutamiseks. Süüdistatav kasutas ka enda kokkuleppelist õigust ning võõrandas erastatud eluruumi endale. Kohtu hinnangul on pooled õigustatud kokku leppima selles, et erastatava eluruumi omandab üürniku asemel kolmas isik ja senine üürnik jätkab selle edasist kasutamist uue omaniku üürnikuna, kui see vastab poolte tegelikule tahtele. Antud juhul kinnitavad tehingu tõestanud notar ja notaribüroo konsultant, et selline tehing vastas poolte tegelikule tahtele. Seega ei ole sellise tehingu tegemine süüdistatavale õiguslikult etteheidetav. Kannatanu jätkas eluruumi kasutamist süüdistatava üürnikuna, kuni süüdistatav ütles kannatanuga üürilepingu üles, tuues põhjuseks asjaolu, et kannatanu häiris enda tegevusega pidevalt naabreid. Kohtu hinnangul tuleb süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud tehinguid eristada nende iseloomust tulenevalt. Esimene tehing oli suunatud kannatanu poolt kasutatava eluruumi, mille kasutamise eest ta senisele omanikule võlgu oli, omandamine süüdistatava poolt. Teine tehing oli suunatud sama eluruumi kasutamisõiguse jätkumisele kannatanu poolt. Kuigi need tehingud olid oma majandusliku eesmärgi kaudu seotud, on mõlemad siiski käsitletavad iseseisvate tehingutena. Seda seetõttu, et eluruumi omandamisega süüdistatava poolt ei kaasnenud viimasele kohustust taluda tema poolt omandatud eluruumi kasutamist kannatanu poolt mistahes tingimustel (sh. näit. üürilepingujärgsete maksete mittetasumist ja naabrite häirimist). Süüdistataval lasus kohustus tema poolt omandatud eluruumi kannatanu poolt kasutamise talumiseks üksnes tingimustel, mis pooled 9
(15)1-07-8357 olid omavahelises üürilepingus kokku leppinud või mis tuleneb üürisuhteid reguleerivatest õigusaktidest. Üürilepingu võimalik rikkumine kannatanu poolt võib kaasa tuua üksnes üürilepingu lõpetamise, kuid ei too kaasa eluruumi omandamise aluseks olevate lepingute lõppemist. Selles väljendub kohtu hinnangul eluruumi omandamise õigussuhte ja üüriõigussuhte lahusus nende majanduslikust seotusest sõltumata. Üürilepingu mittetäitmisest tulenevate vaidluste lahendamiseks ja üürniku õiguste kaitsmiseks on õiguses ette nähtud kindel kord ja see ei oma üürisuhte puhul reeglina sidet eluruumi omandamise tingimustega. Kohtu hinnangul ei ole võimalik süüdistatavale pettusliku teona ette heita seda, et ta andis kannatanule üürilepinguga lubaduse jääda viimasel eluruumi eluks ajaks elama, kuid ütles üürilepingu üles enne nimetatud sündmuse saabumist. Seda seetõttu, et pooled sõlmisid üürilepingu ja süüdistatav täitis seda kohaselt kuni hetkeni, mil kannatanu rikkus tema hinnangul oluliselt üürilepingut sellega, et häiris enda tegevusega pidevalt naabreid. Nii kinnitas tunnistaja I.C, kes elas kannatanu A.š kõrval, et kannatanu tarvitas pidevalt alkoholi ning häiris oma käitumisega naabreid. Tunnistaja on kannatanu käitumisest informeerinud nii süüdistatavat kui korteri omanikku, samuti on ta esitanud avaldusi politseile. Süüdistatava elukohas läbiviidud läbiotsimise käigus on leitud ja äravõetud I.C ja V.H poolt esitatud sellesisulised avaldused (II kd. t.l. 122). Kannatanu sellel alusel üürilepingu ülesütlemist õigusega ettenähtud korras ei vaidlustanud, millest tulenevalt tuleb lugeda, et kannatanu võttis esitatud faktiväite omaks. Juhul, kui kannatanu oleks täitnud ka enda üürilepingust tulenevad kohustused, puudunuks süüdistataval õigus lepingu ülesütlemiseks ning kannatanul oleks jätkuvalt õigus selle eluruumi kasutamiseks. Seega lõppes süüdistatava ja kannatanu vaheline üürisuhe kannatanu, mitte süüdistatava poolse rikkumise tõttu. Üürilepingut oluliselt rikkunud isikul puudub subjektiivne õigus eluruumi kasutamise jätkamiseks kuni enda eluaja lõpuni. Seega ei saanud kannatanul tekkida ka selles osas eksimust. Kuivõrd eluruumi omandiõiguse ülekandmine süüdistatavale oli antud asjaoludel poolte kokkuleppe sisuks, tuleb kohtu hinnangul nii eluruumi erastamist ja seejärel süüdistatavale edasivõõrandamist käsitleda ühe tehinguna. Kelmuse näol on tegemist enesekahjustusdeliktiga, milles vara omav isik kannab pettuse tulemusena eksimusse sattumise tagajärjel vara üle teisele isikule. Kohtu hinnangul ei ole eluruumi erastamiseks ja seejärel edasivõõrandamiseks volikirja andmine käsitletav varakäsutusena kannatanu poolt. Seda seetõttu, et kannatanul puudus volikirja andmise ajal õigus käsutada kohalikule omavalitsusele kuuluvat eluruumi. Pärast eluruumi erastamist võõrandas süüdistatav selle kokkulepitud tehingu osana endale edasi. Selles tehingu osas oli varakäsutuseks võõrandamislepingu sõlmimine süüdistatavaga, mitte volikirja andmine süüdistatavale. Seda seetõttu, et volikirja andmine eraldiseisvana ei too kaasa mingisugust muudatust isiku varalises seisundis. Seda saab kaasa tuua üksnes selle volikirja alusel võõrandamistehingu tegemine. Antud juhul tegi süüdistatav pooltevahelise kokkuleppe osana nimetatud võõrandamistehingu kannatanu otsese osalemiseta, millest tulenevalt ei saa seda võõrandamist pidada kannatanu poolseks varaliseks enesekahjustuseks. Kohtu hinnangul ei tekkinud kannatanul selle varakäsutuse tulemusena ka varalist kahju. Seda seetõttu, et kannatanu omandis ei olnud süüdistatavaga tehingute tegemiseks kokkuleppe sõlmimise hetkel tema poolt kasutatavat eluruumi. Tal oli üksnes selle eluruumi kasutamisõigus üürilepingu alusel. Kannatanu ei tasunud ka eluruumi erastamise hinda, viimase tasus kannatanu eest süüdistatav. Kannatanu jätkas ka pärast nimetatud tehingute tegemist eluruumi kasutamist üürnikuna kuni üürilepingu olulise rikkumiseni enda poolt. Seega ei toimunud nimetatud mitmeosalise tehingu kokkuvõttena mingisugust muudatust kannatanu varalises seisundis – ta oli eluruumi üürnik enne tehingu tegemist ja jäi selleks ka pärast. 10
(15)1-07-8357 Kohtu hinnangul ei saa antud asjaoludel süüdistatavale ette heita ka varalise kasu saamist kannatanu poolt kasutatava eluruumi omandamise tulemusena, kuivõrd süüdistatav tasus selle eluruumi ostuhinna erastamisel ise omavahendite arvelt. Seega sai ta nimetatud erastamise ostuhinna tasumise vastu erastatud eluruumi omandiõiguse ning omandatud eluruumi turuhinna hilisem muutumine ei ole käsitletav varalise kasu saamisena vaadeldava tehingu mõttes. KrMS § 7 lg.3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et süüdistatava teos esineksid
§ 209
lg.1 objektiivse koosseisu tunnused.
§ 2
lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuivõrd antud juhul ei ole tõendatud, et süüdistatava tegu vastaks
§ 209
lg.1 süüteokoosseisule, puudub õiguslik alus süüdistatavale ka selles osas karistusõigusliku etteheite tegemiseks ning süüdistatav tuleb õigeks mõista. Kooskõlas KrMS § 310 lg.2 tuleb vastav tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. 3. Süüdistus
§ 314
järgi
§ 314kriminaliseerib ebaseadusliku väljatõstmise.
Väljatõstmine on kestvalt eluruumi kasutamise õigusest ilmajätmine. Väljatõstmine on ebaseaduslik, kui selleks puudub jõustunud kohtuotsus. Süüdistuse kohaselt heidetakse süüdistavale ette seda, et 2005 augustikuu lõpus, täpselt tuvastamata päeval, andis ilma kehtiva kohtuotsuseta XXX korterit üürilepingu alusel tähtajaga elu lõpuni kasutavale A.ŠILEkorralduse välja kolida, tassides ise koos tema korraldusi täitva R.E korterist välja A.ŠILEkuuluvast mööblist voodi, televiisori, seinasektsioonist ühe kapi ja riideesemeid ning vedades need endale kuuluva sõiduautoga Ford Sierra [reg.nr XXX] võõrale elamispinnale XXX kööki. Kannatanu ütluste kohaselt tuli süüdistatav koos R nimelise sõbraga tema juurde ning teatas, et tal tuleb minna elama süüdistatava poolt pakutud teise eluruumi X tänaval. Süüdistatav ja temaga kaasas olnud isik pakkisid kannatanu asjad kokku ning transportisid koos kannatanuga Z majja. Kannatanu ei keeldunud kolimisest, kuivõrd kartis süüdistatavat ja tema sõpra. Kannatanu ei olnud süüdistatavaga sõlmitud üürilepingut rikkunud, süüdistatava ees tal võlgu ei olnud. Süüdistatav tunnistab kannatanu eluruumi kasutamise õigusest kestvalt ilmajätmist, põhjendades seda sellega, et kannatanu häiris enda tegevusega pidevalt naabreid. Süüdistatav ei eita vastava jõustunud kohtuotsuse puudumist. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et 2005 augustikuu lõpus jättis süüdistatav ZZZ korterit üürilepingu alusel kasutava A.š kestvalt ilma eluruumi kasutamise võimalusest, omamata selleks jõustunud kohtuotsust. A.š ütlustest ning tema väljatõstmise järel vastu antud eluruumis võrreldes väljatõstetud eluruumiga elamistingimuste halvenemisest võib järeldada, et väljakolimine oli ajendatud süüdistatava poolsest sunnist, mitte vabast tahtest. Seega ei olnud süüdistatav antud asjaoludel mitte kannatanu abistaja tema vabatahtlikul väljakolimisel, vaid kannatanu õigusvastase sunni jõul eluruumi kasutamise võimalusest ilmajätja, täites sellega
§ 314
objektiivse teokoosseisu.
§ 314
subjektiivse teokoosseisu täitmiseks piisab
§ 16lg.4 kohasest kaudsest tahtlusest.
Teades kannatanul kehtiva üürilepingu olemasolu ning kannatanut eluruumist väljatõstva kohtuotsuse puudumist, pidi süüdistatav antud asjaoludel vähemalt möönma, et kannatanu 11
(15)1-07-8357 väljatõstmiseks puudub õiguslik alus. Seega vastab süüdistatava käitumine ka
§ 314subjektiivse koosseisu tunnustele.
Süüdistatava teo õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist kriminaalmenetluses tõendatud ei ole. Seega tuleb tema teo õigusvastasust
§ 27tulenevast eeldada.
Samuti ei ole süüdistatava süüd välistavate asjaolude esinemist kriminaalmenetluses tõendatud. Seega tuleb ka tema süüd
§ 32
lg.1 tulenevast eeldada.
§ 2
lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuivõrd antud juhul vastab süüdistatava käitumine
§ 314süüteokoosseisule, on õigusvastane ja süüdistatav on selle toimepanemises süüdi, tuleb süüdistatav Kr
MS § 306-st lähtuvalt süüdi mõista
§ 314järgi. Kohus on seisukohal, et kannatanu esitatud tsiviilhagi tuleb Kr
MS § 310 lg.1 alusel jätta läbivaatamata, kuivõrd kannatanu esitatud tõendid ei võimalda tõsikindlalt fikseerida kannatanult ära võetud vara koosseisu ja harilikku väärtust. Vastavalt KrMS § 310 lg.3 kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. 4. Süüdistus
§ 263
p 1 järgi
§ 263p.1 kriminaliseerib rahu või avaliku korra rikkumise vägivallaga.
Avaliku korra rikkumisena on käsitletav tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevaheliste ühiskondlike suhete eiramine ulatuses, mis väljub tavapärase mõistliku talumiskohustuse raamidest. Vägivallana on käsitletav löömine, peksmine ja muul viisil teise isiku keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes isikutevahelistes suhetes aktsepteeritav, kui sellega kaasneb isikule valu. Süüdistuse kohaselt sekkus 25.10.2006.a kella 12.00 paiku, kui naabermajas elav E.K XXX majas elavate M ja K.L juurde tekkinud arusaamatust lahendama, sellesse vaidlusesse süüdistatav, kes hakkas E.K sõimama, haaras kinni kannatanu juustest ning lüües rusikaga selga, tiris ja tõukas viimast mööda tänavat edasi kuni XXX majani. Kannatanu E.K ütluste kohaselt tekkis tal süüdistatava emaga vaidlus, millesse sekkus süüdistatav. Viimane hakkas kannatanut sõimama, võttis vasaku käega selja tagant juustest kinni ja tiris, samuti tõukas kannatanut ja lõi kaks korda rusikaga selga. Kannatanu tundis valu ja sai traumapunktis närvivapustuse vastu süsti. Faktilise asjaolu, mille kohaselt süüdistatav ründas E.K, haarates kinni kannatanu juustest ning tirides ja tõugates teda viis-kuus meetrit edasi, põhjustas talle ilmselt valu, aset leidmist kinnitas ka tunnistaja L.M. Süüdistatav ise tunnistas kannatanu E.K kehalise puutumatuse riivet, kuid väitis, et ei tirinud teda juustest, vaid hoidis lihtsalt jopest kinni. Antud asjaoludel ei pea kohus viimast väidet usaldusväärseks. Kui süüdistatav oleks kannatanut vaid jopest kinni hoidnud, puudunuks viimasel mõistlik põhjus traumapunkti pöördumiseks. Kriminaalasja lisatud patsiendikaardist (III kd. t.l. 10) nähtub, et kannatanu on pärast juhtunut pöördunud SA Pärnu Haigla EMO-sse sooviga fikseerida seoses naabrimehe (s.o. L.L ) kallaletungiga tekkinud vigastusi (III kd. t.l. 10). Uuringu tulemusena on kannatanule soovitatud ravida vigastada saanud kohti valuvastase kreemiga. Eeltoodust tulenevalt peab kohus tuvastatuks, et süüdistatav kohtles kannatanut vähemalt juustest haaramise ja tirimisega avalikus kohas (Haraka tänaval, majade nr 29-33 vahetus läheduses) kehaliselt viisil, mis väljub tavapärase mõistliku talumiskohustuse raamidest. Kuivõrd isiku intensiivse juustest tirimisega kaasneb olemuslikult füüsiline valu (ning antud juhul tõendab füüsilise valu põhjustamist ka kannatanu pöördumine traumapunkti), tuleb lugeda tuvastatuks, et süüdistatava käitumine vastas
§ 263p.1 objektiivse 12
(15)1-07-8357 koosseisu tunnustele. Muuhulgas vastab sama süüteokoosseisu tunnustele ka nimetatud vägivallaakti toimepanemine teiste isikute (antud juhul tunnistaja L.M) vaateulatuses, sest avalikus kohas teise isiku suhtes vägivallaakti toimepanemine tekitab ebamugavust ja hirmu ka selle pealtnägijates, näidates üles ühiskonna suhtes ilmset lugupidamatust ning häirides paratamatult nende avaliku rahu tunnet.
§ 263
p.1 subjektiivse teokoosseisu täitmiseks piisab
§ 16lg.4 kohasest kaudsest tahtlusest.
Kohtu hinnangul pidi süüdistatav antud asjaoludel vähemalt möönma, et käitub kannatanu suhtes viisil, mis ei vasta ühiskonnas tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevaheliste suhtlemise reeglitele ning sellega võib kaasneda kannatanule valu. Teades, et viibib avalikus kohas, pidi süüdistatav vähemalt möönma, et sellise käitumisega võib ta põhjustada hirmu ja ebamugavustunnet ka teistes juuresviibijates. Seega vastab kohtu hinnangul süüdistatava käitumine ka
§ 263p.1 subjektiivse teokoosseisu tunnustele.
Süüdistatava teo õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist kriminaalmenetluses tõendatud ei ole. Seega tuleb tema teo õigusvastasust
§ 27tulenevast eeldada.
Samuti ei ole süüdistatava süüd välistavate asjaolude esinemist kriminaalmenetluses tõendatud. Seega tuleb ka tema süüd
§ 32
lg.1 tulenevast eeldada.
§ 2
lg.2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuivõrd antud juhul vastab süüdistatava käitumine
§ 263p.1 süüteokoosseisule, on õigusvastane ja süüdistatav on selle toimepanemises süüdi, tuleb süüdistatav Kr
MS § 306-st lähtuvalt süüdi mõista
§ 263p.1 järgi.
5. Karistuse kohaldamine.
§ 56lg.
1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise, vara ja turvatunde mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistatud ühel korral. Süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid kohus kriminaalmenetluses ei tuvastanud. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatavale süüksarvatud tegudes ka karistust raskendavaid asjaolusid. Kannatanu E.K suhtes toimepandud vägivald ja sellega paratamatult kaasnev kannatanu alandamine jääb kohtu hinnangul antud juhul siiski toimepandud kuriteo koosseisusupärase vägivalla raamidesse ega ole käsitletav raskendava asjaoluna. 13
(15)1-07-8357 Kohtu hinnangul tuleb karistuse valikul arvestada ka vajadust mõjutada süüdistatavat hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest. Süüdistatavat on varem kriminaalkorras rahalise karistusega, milline korrektsiooniviis aga ei ole osutunud piisavaks süüdistava edaspidisele õiguskuulekale käitumisele juhtimiseks. Kaalunud nimetatud asjaolusid koostoimes
§ 56
lg.1 sätestatuga, asub kohus seisukohale, et süüdistatavale tuleb
§ 263p.1 järgi mõista karistuseks kuus
(6)kuud vangistust. Arvestades asjaolu, et süüdistatav ei ole kohtule teadaolevalt käesoleva kriminaalmenetluse ajal uusi süütegusid toime pannud, tal on kindel elu- ja töökoht, võib järeldada, et süüdistatav on näidanud üles tahet loobuda kuritegelikust käitumisest ning kujundada enda käitumist edaspidi vastavalt ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikule. Sellest lähtuvalt asub kohus seisukohale, et mõistetud karistus tuleb
§ 74
lg 1,3 alusel jätta täielikult täitmisele pööramata kui süüdistatav ei pane ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud
§ 75lg 1 nõudeid.
Katseaja alguseks tuleb lugeda 26.05.2008.a.
§ § 314 järgi tuleb kohtu hinnangul mõista süüdistatavale karistuseks rahaline karistus 200 (kakssada) päevamäära e. 10000 (kümme tuhat) krooni. Kohtu hinnangul vastab selline karistus kui õiguslik etteheide süüdistatava süüle nimetatud süüteos ning on ka selles osas eripreventiivselt piisav motiveerimaks teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Rahaline karistus tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 4100064858. Märkida selgitus: „L.L , 1-07-8357, rahaline karistus“. 6. Kriminaalmenetluse kulude väljamõistmine. KrMS § 180 lg.1 alusel tuleb menetluskulud jätta süüdistatava kanda. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista sundraha 1,5 palga alammäära ulatuses s.o kuus tuhat viissada kakskümmend viis
(6525)krooni. Sundraha tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049696. Märkida selgitus: „L.L , 1-07-8357, sundraha“. KrMS § 175 lg.1 p.1 alusel tuleb süüdistatavalt välja mõista toimiku koopia tegemise kulu summas seitse
(7)krooni ja riigi õigusabi kulu summas kuus tuhat kolmsada kaheksateist krooni ja üheksakümmend senti (6318.90). Menetluskulu tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 SEB Pangas või 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2800049696. Märkida selgitus: „L.L , 1-07-8357, menetluskulu“, L.L , 1-07-8357, riigi õigusabi kulu“. Süüdistatava tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 14
(15)1-07-8357 Kuivõrd kohus jättis esitatud tsiviilhagid kriminaalmenetluse raames läbi vaatamata, tuleb jätta läbi vaatamata ka sellega seoses esitatud taotlus õigusabi kulu väljamõistmiseks. Kannatanutel on KrMS § 310 lg.3 kohaselt õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Seoses tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega kriminaalmenetluses tuleb tühistada ka tsiviilhagi tagamiseks kriminaalmenetluses seatud piirangud. Tühistada tuleb Pärnu Maakohtu 09.03.2006.a. määrusega ja 30.03.2006.a. määrusega seatud hagi tagamise abinõud ning vabastada alates kohtuotsuse jõustumisest aresti alt XXX asuv eluruum, XXX asuv eluruum ja Lääne Politseiprefektuuri arvele deponeeritud sularaha summas 253 924 krooni.
- Asitõendid ja tõkend Asitõendid – kiirköitja dokumentidega, diktofon ja salvestised jätta KrMS § 126 lg.3 p.1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisest.
- Kohtuotsuse edasikaebamine ja jõustumine. KrMS § 319 lg.1,2 kohaselt võib kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Teet Olvik Kohtunik 15
(15)