← Eesti

1-08-12968/16

Obsah (6)§ 274§ 424§ 120§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.veebruar 2009.a. Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12 Kriminaalasja number 1-08-12968 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulb

§ 274

lg 1 järgi Prokurör Ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Süüdistatav E K isikukood xxx; elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; keskeriharidusega; emakeel - eesti keel; töökoht xxx; varem kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 28.05.2007.a. otsusega

§ 424

alusel 2-kuulise vangistusega tingimisi 18-kuulise katseajaga; tõkend käesoleval ajal elukohast lahkumise keeld; oli kahtlustatava kinni peetud 09.06.2008.a. ja vahi all ajavahemikul 11.06.-27.11.2008.a. Kaitsja Advokaat Vello Luik Kohtuistungi toimumise aeg 03.veebruar 2009.a. RESOLUTSIOON E K süüdi mõista

§ 120

järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) kuud.

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 28.05.2007.a.

otsusega mõistetud ja kandmata karistuse 2 (kaks) kuud vangistust võrra ning mõista E K liitkaristuseks 4 (neli kuud) vangistust.

§ 68

lg 1 alusel lugeda karistus kantuks E K eelvangistuses viibitud ajaga 09.06.2008.a. kuni 27.11.2008.a. so 5 (viis) kuud 18 päeva. Lugeda E K alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks 48 (nelikümmend kaheksa) päeva). E Ka suhtes kohaldatud tõkend- elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista E K menetluskuluna sundraha 6525 (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 73 (seitsekümmend kolm) krooni 80 senti riigituludesse. Menetluskulud tasuda 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele 10220034800017 SEB Pangas või 221023778606 Swedbankis viitenumbrile 2800049874 (märkides makse selgituses ära asja numbri ja isiku nime, kelle menetluskulu tasutakse). Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kriminaalasja juures olevad kaks CD-plaati jätta asja juurde. Edasikaebe kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtule Põlva kohtumaja kaudu kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 06.02.2009.a. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata oma soovist kasutada apellatsiooniõigust, siis vormistatakse kohtuotsus ainult resolutiivosana. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus tervikuna Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja kantseleis kättesaadav alates 25.02. 2009.a. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja kaudu viieteistkümne päeva jooksul alates 26.02.2009.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi kümne päeva jooksul alates 06.02.2009.a. määruskaebuse esitamise teel otsuse teinud kohtule. Süüdistuse sisu 1. E K süüdistatakse

§ 274

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema helistas telefonilt nr xxx abipolitseinik K Kle telefonile nr xxx 26.05.2008.a. kella 21.06 ajal xxx masti piirkonnas lubades kannatanu ära tappa, tema maja põlema panna, kitada talle tahtlikult tervisekahjustusi, so pani toime abipolitseiniku kui vastavalt Abipolitseiniku seaduse § 2 lg 2 kohaselt (politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja ) võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva isiku suhtes

§-s 120 sätestatud vägivallateo, s.o. tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega ja olulises ulatuses vara hävitamisega ähvardamise seoses kannatanu ametikohustuste täitmisega. Ähvardamise ajendiks oli abipolitseinik K K poolt oma pädevusest Abipolitseiniku seaduse §-st 4 lg 1 p 1 ( abipolitseinik abistab politseid avaliku korra tagamisel ), §-st 4 lg 1 p 6 (abipolitseinik abistab politseid kuritegude ennetamisel, tõkestamisel ja avastamisel) ja §-st 4 lg 1 p 7 ( abipolitseinik osaleb õiguserikkumiste ennetamises) tulenevalt politseile info edastamine E Ka kohta toime pandud väärteo kohta: Ahja vallas Akste külas Akste järve ääres avalikul üritusel jaanipeol kauplemine, omamata selleks Ahja Vallavalitsuse kirjalikku luba, millise väärteo eest karistati E Ka 25.10.2007.a. KaTS § 29 alusel ning ka abipolitseinik K K aktiivne tegevus õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Ähvarduste täideviimist oli ähvarduste sisust (väljendid :“ panen maja põlema, löön raudkangiga vastu pead „) , laadist ( väljendid: „olen ka siin hullemaid mehi läbi peksnud, tean, et sinu ma ikka läbi löön „) ja ähvardaja isikust (varem kriminaalkorras karistatud ja ägestuva iseloomuga isik ) tulenevalt kannatanu K Kl alust karta. E K ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnista. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused 2

(13)
  1. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 26.05.2008.a. õhtul kella 21.06 ajal E.K helistas oma mobiiltelefonilt nr xxx K K telefonile nr xxx. Asjaolu, et selline kõne toimus, on kinnitanud nii süüdistatav kui kannatanu. Nii nähtub E. K ütlustest (I kd tl 166), et 26.05.2008.a. õhtul kella 21.06 ajal helistas tema K K. Ka kannatanu K.K on andnud ütlusi ( I kd tl 164 pöördel) selle kohta, et 26.05.2008.a. kella 21 paiku E. K helistas K.K mobiilile nr xxx. Sellise kõne toimumine on lisaks tõendatud ka jälitustoimingu protokolliga (I kd tl 19), millest nähtuvalt on jälitustoiminguga kindlaks tehtud, et E K kuuluvast telefonist (nr xxx, IMEI kood xxx) on helistatud K Kle ühel korral so 26.05.2008.a. kell 21.06 kestusega 0:05:
  2. Kõne on toimunud xxx masti all. Jälitusprotokolli kantud teabe õigsust on kohtuistungil kinnitanud tunnistaja I P, kelle ütluste kohaselt (I kd tl 168) kõneeristusega tehakse kindlaks telefoni IMEI kood, millelt helistatakse. IMEI kood tuleb kõneeristuse peale automaatselt mobiilsideoperaatori poolt. Jälitusprotokolli tehes jälitusametnik ise midagi ei muuda ja jälitusprotokolli kantud telefoni IMEI kood on identne kõneeristuses olevaga. Tunnistaja I.P ütluste õigsust kinnitab jälitustoimikust pärinev kõneeristus ( I kd tl 184), millest nähtuvalt on telefonilt nr xxx helistatud 26.05.2008.a. kell 21.06 kestusega 0:05:32 numbrile xxx. Kõne on toimunud xxx masti all.
  3. Asjaolu, et E.Kal oli võimalik K.Kle helistada ja kasutada selleks oma telefoni numbriga nr xxx (IMEI kood xxx), tõendab ka läbiotsimisprotokoll ja asitõendi vaatlusprotokoll. Läbiotsimisprotokollist (I kd tl 27-29) nähtuvalt on 09.06.2008.a. toimunud läbiotsimine E Ka majapidamises xxx, mille käigus on leitud kaks mobiiltelefoni sh Nokia IMEI koodiga xxx. Asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 3032) nähtuvalt on vaadeldud kahte mobiiltelefoni sh telefoni Nokia, mille aku all kleebis IMEI koodiga xxx. Asjaolu, et asitõendi vaatlusprotokollis märgitud telefoni IMEI koodi viimane number ei kattu jälitustoimingu protokollis märgitud telefoni IMEI koodi viimase numbriga, ei lükka ümber seda, et tegemist ühe ja sama E.Kale kuuluva mobiiltelefoniga, mida ta 26.05.2008.a. õhtul K.Kle helistamiseks kasutas. Tunnistaja V K ütluste kohaselt ( I kd tl 173) tegi tema antud kriminaalasjas asitõendiks olevate mobiiltelefonide vaatluse. Telefoni IMEI kood on aku taga kleebisel kirjas ja sellest on tehtud ka fotod. IMEI koodid on vaatlusprotokolli kirja pandud. IMEI koodi 14 esimest numbrit on vajalikud identifitseerimiseks. Mobiilside operaatorid näitavad IMEI koodi viimase numbrina vaikimisi
  4. Viimane number võib muutuda telefoni remondi või tarkvara uuendamise käigus. V.K teab seda, kuna on läbinud vastavaid koolitusi. Tunnistaja V.Ki ütlused lubavad kohtu arvates teha järelduse, et tegelikku vastuolu asitõendi vaatlusprotokollis märgitud telefoni IMEI koodi ja jälitustoimingu protokollis märgitud telefoni IMEI koodi vahel ei ole ja tegemist on andmetega ühe ja sama telefoni kohta.
  5. Süüdistatava väitel toimus 26.05.2008.a. õhtul tema ja kannatanu vahel ka teine telefonikõnelus. Nii on E.Kp kinnitanud ( I kd tl 166 pöördel), et 20-25 minuti pärast toimus teine kõne, kui K.K helistas ise E.Kale. K.K ütles, et ei kuulnud hästi ja pressis E.Kalt vajalikke väljendeid välja. Süüdistatav peab sealjuures silmas jälitustoimikust pärinevas kõneeristuses (I kd tl 185) olevat kõnet, mis on telefonilt nr xxx helistatud 26.05.2008.a. kell 21.35 kestusega 0:09:45 numbrile xxx. Tunnistaja A J on andnud ütlusi ( I kd tl 170), mille kohaselt E.Kp ja K.K rääkisid 26.05.2008.a. õhtul telefoni teel kahel korral – algul helistas E.Kp K.Kle ja hiljem helistas K.K tagasi. 3
(13)Kannatanu on teise kõne toimumist kategooriliselt eitanud. Nii on kannatanu K.K kohtule kinnitanud ( I kd tl 165, 166), et peale ühte kõnet rohkem suhtlemist E.Kaga ei olnud ja tema kasutuses teisi telefone ei olnud. Jälitusprotokollist ( tl 81) nähtuvalt on jälitustoiminguga kindlaks tehtud, et E Kale kuuluvale telefonile ( nr xxx, IMEI kood xxx) ajavahemikul 01.03.2008.a. kuni 29.05.2008.a. K K helistanud ei ole. Süüdistatava väitel kasutas K.K helistamiseks mitte enda telefoni, vaid ilmselt mõnda teist telefoni. Sellist süüdistatava väidet ei ole kohtumenetluse käigus õnnestunud tõendada ega ka ümber lükata. Lõuna Politseiprefektuur on tuginedes jälitustegevuse seadusele keeldunud (I kd tl 187) käesolevas asjas tegemast täiendavaid jälitustoiminguid selleks, et kindlaks teha E.Ka väidetud teise kõne toimumise asjaolusid ( kasutatud telefoni IMEI koodi ja selle võimalikke kasutajaid). Ka on tuginedes elektroonilise side seadusele keeldunud selle kõne kohta andmeid avaldamast YYY ( I kd tl 200).
  1. Kohtule on tõendina esitatud K K poolt kannatanuna ülekuulamise käigus politseile üleantud kõnesalvestis CD-plaadil, mida on asitõendina vaadeldud. Asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 16-18) nähtuvalt on asitõendina vaadeldud K K poolt kannatanuna ülekuulamise protokolli juurde lisatud CD plaati salvestisega. Salvestusena on kuulda kahe meeskodaniku omavahelist vestlust, mille sisu on kantud vaatlusprotokolli. Kohus on selle kõne salvestist ka kuulanud, mille käigus kohus veendus, et asitõendi protokolli on kantud vestluse sisu õigesti. Ka ei jäänud kohtu hinnangul salvestist kuulates mingit kahtlust selles, et tegemist on E.Ka ja K.K vahelise vestlusega. Süüdistatava väitel on kannatanu salvestist monteerinud ja teinud kärpeid ( I kd tl 197). Kohtu arvates süüdistatava sellised väited on jäänud üldsõnaliseks. Süüdistatav ei ole konkretiseerinud, kus ja millises osas on kõne sisu moonutatud või kärbitud. Kui lugeda kõne sisu asitõendi vaatlusprotokollist ja kuulata salvestist, ei jää kohtu hinnangul küll mingit muljet sellest, et kõnelejate omavahelist vestlust oleks kuidagi moonutatud. Kõnelejate tekstiosad on omavahel haakuvad ja järgnevad üksteisele loogilises järjekorras. Kannatanu K.K on kinnitanud seda, et E.Kp jõudis enne salvestamist umbes 1-2 minutit ära rääkida. Salvestisel oleva vestluse tekst annab alust arvata, et tegemist pole tõesti vestluse algusega.
  2. Asjas on muuhulgas vaidlus selle üle, kas nimetatud kõnesalvestis on lubatav tõend. Esmalt annab kohus hinnangu, millise tõendiliigiga on üldse tegemist. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Küsimuse osas, millise antud loetelus nimetatud tõendiga kannatanu poolt tehtud salvestuse näol tegemist, ei ole süüdistus olnud kestvalt ühel seisukohal. Kohtueelses menetluses on kõnesalvestisega CD-plaati käsitletud asitõendina, plaadil olnud vestlust on kuulatud ning see vestlus on kajastatud asitõendi vaatlusprotokollis. Maakohtu istungil leidis prokurör, et tegemist on muu teabesalvestisega KrMS 63 lg 1 mõttes. Kohus nõustub sellise prokuröri seisukohaga. Kõne lindistust ei saa käsitleda asitõendina, kuna see ei vasta KrMS §-s 124 lg 1 sätestatud asitõendi mõistele. Kuigi salvestise uurimine on vormistatud asitõendi vaatlusprotokollis, ei muuda see sisulisest küljest midagi. Ka teabesalvestises kajastuva vestluse võib talletada protokollis. 4
(13)
  1. Peale selle, et maakohtu hinnangul on eraelulise vestluse salvestamine käsitletav muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 mõttes, tuleb vastata ka küsimusele, kas sellisel viisil saadud tõend on kriminaalmenetluses lubatav või mitte. Kaitsja leiab, et vestluse eraviisiline salvestamine on sisuliselt ebaseaduslik jälitustoiming ja rikub põhiseaduses sätestatud õigust telefonikõnede privaatsusele. Kohus leiab, et kannatanu ei ole süüdistatavaga peetud mobiiltelefonikõnet salvestanud jälitusmenetluse raames, vaid eraisikuna, kel on õigus fikseerida oma isiklikke vestlusi ja sündmusi. Seetõttu ole kannatanu tegevus käsitletav ebaseadusliku jälitustegevusena ja teabesalvestise kasutamist tõendina ei välista KrMS §-st 111, mille kohaselt mistahes seaduserikkumine jälitustegevuse vahendusel teavet kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse. Kannatanu on kinnitanud ( I kd tl 165 pöördel), et diktofoni E.Ka kõne salvestisega andis ta politseile, kus see arvutisse kopeeriti ja seda tegi M S. Tunnistaja M S ütluste kohaselt ( I kd tl 216 pöördel- 217) 02.06.2008.a. pöördus tema poole tuttav abipolitseinik K K, kellel oli vaja abi ühe salvestuse diktofonilt maha võtmisel ja plaadile panekul, mida M.S ka tegi. M.S ise helisalvestist kuidagi ei muutnud. Nagu see oli, nii sai see kirjutatud CD plaadi peale. Sellel hetkel M.S ei teadnudki, et algatatud on kriminaalasi, muidu oleks seda tööd lasknud teha kriminalistil. Kohus leiab, et kuna tegemist on kannatanu enda tehtud salvestisega, siis kohtu arvates ei oma tegelikult tähtsust, mil viisil või kelle abil see salvestis jõudis CD-le ja tõendina antud kriminaalasja juurde. Vajalike teadmiste olemasolu korral võinuks kannatanu ka ise diktofonis olnud teabe CD-le salvestada ja esitada politseile juba kasutuskõlbuliku teabesalvestise. Tunnistaja M.S ütlused kinnitavad, et kannatanul selleks vajalikud oskused puudusid ja ta kasutas tuttava IT spetsialisti abi. Olulisem on hoopis see, kas on alust arvata, et teabesalvestise sisu on tegelikkuses aset leidnud vestlusega võrreldes moonutatud või mitte. Nagu kohus eespool leidis, seda alust arvata ei ole.
  2. Kohus möönab, et taolise salvestise kasutamisega satub ohtu põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhimõte telefoni või muul teel edastatavate sõnumite saladuste kaitsest. Kuid kohtu arvates ei ole põhiseaduse §-s 43 sätestatud õigus absoluutne. Silmas tuleb pidada ka põhiseaduse §-s 19 sätestatut - igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel arvestama teiste õigusi ja järgima seadust. Ähvardamise puhul on sageli tegemist süüteoga, millel puuduvad tunnistajad ja tekivad tõendamisraskused. Seega tuleb kaaluda, kas olulisem on põhiseaduse §-st 43 tulenev õigus või isiku õigus lindistada oma kõnelusi enda õiguste kaitseks. Kohtu hinnangul selline õigus kannatanul on. Kuid kohus peab vajalikuks rõhutada, et selliselt toimides ei tohi eraisik võtta endale menetleja õigusi ja hakatagi tegelema tõendite kogumisega. Kohus peab silmas seda, et kannatanu, keda ähvardati, ei saa tagantjärgi hakata kahtlusalusele helistama ja kõnelust salvestama, et seda siis hilisemalt tõendina kasutada.
  3. Kahtlus kannatanu sellise tegevuse kohta ( so tõendite hilisem loomine ja kogumine) käesolevas kriminaalasjas on tõusetunud. Süüdistatav on järjekindlalt väitnud, et asjas olemasolev kõne lindistus ei ole süüdistuses märgitud kõne lindistus, vaid hiljem toimunud teise kõne lindistus. Kannatanu on seda asjaolu eitanud. Süüdistatav on ka esitanud konkreetsed andmed selle kohta, millal ja milliselt numbrilt kannatanu väidetavalt temale helistas. Süüdistatava ja kannatanu vahelise nn teise kõne asjaolude kohta kohtueelse menetluse käigus jälitustegevusega tõendeid ei kogutud. Ka ei olnud võimalik seda enam teha kohtumenetluses käigus. Seega on nn teise kõne toimumise osas jäänud kõrvaldamata kahtlus ja seda mitte süüdistatavast tingitud asjaoludel. Kuna kõrvaldamata on jäänud kahtlus selles, millise kõne 5
(13)salvestisega on tegemist, ei saa seda tõendit so süüdistatava ja kannatanu vahelise telefonikõne salvestist ning selle alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokolli alusel lugeda tõendatuks süüdistuses märgitud kõne sisu. Süüdistuses on väga konkreetselt (kellaajaliselt) ära toodud, millises telefonikõnes süüdistatav kannatanut väidetavalt ähvardas. Seega mingi teise kõne lindistuses tooduga ei saa E.Kale süüks arvatud tegu sisustada.
  1. Käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt on oluline, milline oli 26.05.2008.a. kella 21.06 ajal süüdistatava ja kannatanu vahel telefonitsi toimunud vestluse sisu, kuna süüdistuse kohaselt ähvardas süüdistatav kannatanut just selle vestluse käigus. Süüdistatava ja kannatanu väited kõne sisu kohta on erinevad. Nii on süüdistatav E.Kp andnud ütlusi (I kd tl 166), mille kohaselt ta oli sel õhtul kuulnud A A, et K K räägib E.Ka kohta, et viimane tahab K K ja tema isa maja maha põletada. E.Kp tahtiski K.K käest küsida, miks viimane sellist asja räägib ja selleks helistas K.Kle. E.Kp kinnitab ka seda, et telefonikõne ajal kasutas ta K.K suhtes ebatsensuurseid väljendeid ja muuhulgas ütles ka et „panen sulle vastu magu“, „löön kasvõi läbi“ ja kasutas ühte venekeelset väljendit „protiv loma net prijoma. “ Ta rääkis K.Kga kui naabrimehega. K.K tööd pole kunagi viimasele ette heitnud. Kruusast ja alkoholimüügist pole rääkinud. Kannatanu K.K ütluste kohaselt (I kd tl 164 pöördel-165) hakkas E.Kp helistades teda kohe ähvardama. Ähvardas maja põlema panna ja K.K raudkangiga läbi lüüa, raudkangiga vastu pead panna, läbi peksta. E.Kp rääkis oma kuritegudest ja et K.K on abipolitseinik ja koputaja. Jutt oli kruusavargusest ja ebaseaduslikust kauplemisest Akste järve ääres. Peale seda, kui kõne E.Kaga oli lõppenud, helistas K.K numbrile
  2. Kannatanu helistamist politseile tõendab politseis registreeritud teate väljatrükk ( I kd tl 150), millest nähtuvalt 26.05.2008.a. kella 21.18 ajal on K K teatanud, et E K helistas tema telefonile, lubas ära tappa ning maja põlema panna. Numbrile 110 tehtud kõne salvestise CD-plaadil on prokurör kohtumenetluse käigus tõendina kohtule esitanud. Kohtu hinnangul on ka selle salvestise näol tegemist KrMS §-s 163 sätestatud tõendiga so muu teabesalvestisega. Kohus on selle kõne salvestist kuulanud, mille käigus selgus, et kõne sisu on järgmine: „Mul on selline mure. Minu nimi on K K. Olen Ahja valla abipolitseinik. Praegu helistati mulle numbrilt xxx. Helistajaks oli Kp E ja ähvardas lasta mind maha lüüa, ära tappa. Kuna siin on avastatud mingid vargused ja on välja uuritud ühe härra politseiniku poolt, et mina olen seda teinud ja lubasid mul maja põlema panna. Nii et palun registreerige see ära. Arvan, et teen homme avalduse“. Tunnistaja A J ütluste kohaselt ( I kd tl 170) 26.05.2008.a. õhtupoole, kui A.J oli kalal, helistas talle E.Kp ja rääkis, et teda süüdistatakse K ähvardamises. Õhtul veidi peale üheksat E helistas K ja nõudis selgitust, miks selline kuulujutt lahti on lastud. Seda, mis K.K vastu rääkis, A.J ei tea. K helistas kümne minuti pärast tagasi. K.K vist provotseeris E ja E läks selle peale närvi. E ütles, et pole maja põletamisest rääkinud. Tapmisest juttu ei olnud. E ainult ärples, et saame mees mehega kokku.
  3. Hinnates kogumis uuritud tõendeid - süüdistatava ja kannatanu ütlused 26.05.2008.a. õhtul kella 21.06 ajal toimunud kõne sisu kohta, politseis registreeritud teate väljatrükk ja teabesalvestis nr-le 110 tehtud kõne kohta, samuti tunnistaja A.J ütlused – loeb kohus tõendatuks, et 26.05.2008.a. kella 21.06 ajal toimunud telefonikõne ajal ähvardas E.Kp kannatanu K.Kt vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Kannatanu on kohtule kinnitanud, et E.Kp ähvardas maja põlema 6
(13)panna, raudkangiga läbi lüüa, raudkangiga vastu pead panna ja läbi peksa. Politsei lühinumbrile 110 tehtud kõnes on kannatanu teatanud, et E.Kp ähvardas lasta teda maha lüüa, ära tappa ja lubati ka maja põlema panna. Tunnistaja A.J pole ähvardavate väljendite kasutamist üldse kinnitanud. Samas süüdistatav on õigeks võtnud, et kasutas kannatanu aadressil väljendeid „panen vastu magu“, „löön kasvõi läbi“, samuti ühte venekeelset väljendit „protiv loma net prijoma“ Seega on tunnistaja A.J ütlused vastuolus süüdistatava ütlustega. Samas võib tunnistaja A.J ütlustest teha järeldusi, et ta on rohkem kirjeldanud nn teise telefonikõne sisu. Seega tunnistaja A.J ütlused ei lükka ümber ähvardavate väljendite kasutamist kella 21.06 ajal toimunud kõnes. Süüdistatava ja kannatanu ütlustes on kokkulangev see, et süüdistatav ütles kannatanule, et lööb viimase läbi. Kannatanu on veel täpsustanud, et süüdistatav lubas teda läbi lüüa raudkangiga. Kohtu hinnangul viitab kangile ka süüdistatava kasutatud venekeelne väljend, kuna „lom“ eesti keeles tähendab kangi ja väljend tervikuna tähendab seda, et kangi vastu ei saa. Seega ei ole kohtu hinnangul kahtlust selles, et süüdistatav 26.05.2008.a. õhtul kella 21.06 ajal kannatanule helistades ähvardas teda läbi lüüa ja kasutada kangi. Ähvardust teist inimest läbi lüüa ja sealjuures kangi kasutada saab kohtu arvates lugeda ähvarduseks tekitada vähemalt tervisekahjustus. Kuna ei süüdistatav ega kannatanu pole kinnitanud seda, et süüdistatav oleks sõnaselgelt väljendanud ähvardust kannatanu ära tappa, leiab kohus, et otseselt pole tapmisähvarduse tegemine kinnitust leidnud. Olenevalt sellest, kuhu ja millega lüüa, sõltub saabuda võiv tagajärg. Kannatanu positsioonist lähtudes ei ole välistatud arusaam, et kangiga läbilöömisega ähvardamise korral võib saabuda isegi surm. Seetõttu peab kohus eluliselt usutavaks, et kannatanu politseile tehtud telefonikõnes avaldas, et teda ähvardati ära tappa ja maha lüüa. Kohtu arvates ei ole kannatanu kohtule antud ütlustes ja politsei lühinumbrile 110 tehtud kõnes selles osas sisulist vastuolu. Väljend „vastu magu panna“ viitab peksmisele. Süüdistatav on ka täpsustanud ( I kd tl 166 esimene rida), mis vastu magu andmisega pidi kaasnema (Ütlesin, et sulle tuleks selle eest vastu magu anda nii et suust ja p… tuleb paska). Ka selline süüdistatava täpsustus viitab, et tegemist oli ähvardusega tekitada vähemalt tervisekahjustus. 12. Tõendid selle kohta, millisel ajendil toimus ja millise sisuga täpselt oli süüdistatava ja kannatanu vaheline vestlus maja põlema panemisest, on vastuolulised. Süüdistatav on väitnud, et kogu kõne ajendiks oli A A saadud teave sellest, et K K süüdistab teda ähvarduse tegemises maja maha põletada. Sellist süüdistatava väidet on kinnitanud tunnistaja A.J. Samas ei ole süüdistatava väidet, ta sai sellisest informatsioonist teada samal õhtul A A vahendusel, asjas ülekuulatud tunnistajad kinnitanud. Tunnistaja A A ütluste kohaselt ( I kd tl 171 pöördel) tema mingitest ähvardustest K K aadressil kuulnud ei ole ja ei ole sellest E Kale rääkinud. Tunnistaja M A ütluste kohaselt ( I kd tl 172) tema mingitest ähvardustest kuulnud ei ole. M.A on ainult kuulnud, et keegi on kellegi kohta halvasti öelnud. Seda, et A.J sünnipäeva ajal oleks mingit helistamist olnud või juttu ähvardustest, seda M.A ei mäleta. Tunnistaja U P ütluste kohaselt ( I kd tl 170 pöördel) helistas E K temale kunagi ja rääkis, et K räägib, et E.Kp tahab tema maja maha põletada. E rääkis, et see on mõeldamatu. U.P ise mingitest ähvardustest kuulnud ei ole. Süüdistatava isa M K kinnitanud, et Kpa juurest jõudis temale teave, et seal räägitakse Kde majade maha põletamisest. Tunnistaja M K ütluste kohaselt ( I kd tl 194 pöördel-195) ükskord kevadel tuli tema juurde J K. J. K oli purjus ja rääkis, et teid põletatakse varsti maha. J.K jutust tuli välja, et ta oli saadetud E Ka juurest ja 7
(13)K.K ka ise põllul olles nägi, et J.K tuli E.Ka väravast välja. Järgmisel hommikul rääkis J.K sama juttu, et teid kõrvetatakse ära. Nädal hiljem rääkis poeg K K, et teda ähvardati kangiga läbi lüüa. Tunnistaja J K ütluste kohaselt (I kd tl 171) ei ole tema mingitest ähvardustest kuulnud ja pole mingeid ähvardusi edasi rääkinud.
  1. Eeltoodu alusel teeb kohus järelduse, et otseselt pole tõendatud asjaolu, et just 26.05.2008.a. mai õhtul jõudis E.K teave sellest, et K pool räägitakse tema ähvardustest Kde majasid põletada. E.Kp on viidanud A.A kui sellise teabe temale edastajale. Samas on A.A seda täielikult eitanud. Tunnistaja U.P ütlused ei tõenda otseselt, et tema ja E.K jutuajamine leidis aset just 26.05.2008.a. Samas tunnistaja M.K ütlused viitavad asjaolule, et Kde perekonnas E.Ka väidetavast ähvardusest majasid põletada oli mingisugune teave olemas. Samas M.K viidatud tunnistaja J.K pole sellise teabe edastamist kinnitanud. Taoliste vastuoluliste tõendite pinnalt pole võimalik teha tõsikindlat järeldust selle kohta, kuidas jõudis jutt E.Ka ähvardusest majasid põletada Kdeni või sealt E.Kani tagasi. Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui mingi asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus paratamatult teatud selektsiooni alusel otsustama, kas lugeda teatud väide tõendatuks või mitte. Kuna süüdistatava E.Ka ja tunnistaja M K ütlused on kokkulangevad selles, et mingi jutt E.Ka ähvardusest Kde majasid põletada, oli faktiliselt liikvel, peab kohus eluliselt usutavaks, et sellest rääkisid ka süüdistatav ja kannatanu 26.05.2008.a. õhtul kella 21.06 ajal toimunud telefonikõnes. Kannatanu on kohtule kinnitanud, et selles kõnes süüdistatav otseselt ähvardas maja maha põletada. Oma kõnes politsei lühinumbrile 110 on kannatanu sõnastanud selle ähvarduse järgmiselt – „.. ja lubasid mul maja maha põletada“. Keda maja maha põletada laskjatena kannatanu silmas on pidanud, sellest kõnest täpselt aru saada ei ole. Olukorras, kus on tõendatud see, et mingi jutt E.Ka varasemast ähvardusest Kde majasid põletada, oli faktiliselt liikvel ja esineb teatav vastuolu kannatanu K.K kohtule antud ütluste ja tema 26.05.2008.a. õhtul politsei lühinumbrile 110 tehtud kõne sisus, ei ole kohtu arvates veenvalt tõendatud see, et süüdistatav ähvardas kannatanut 26.05.2008.a. kella 21.06 ajal toimunud telefonikõnes otseselt maja põlema panekuga. Kohtu hinnangul olemasolevate tõendite pinnalt ei ole siiski välistatud see, et maja põletamisest oli kannatanu ja süüdistatava vahel juttu just varasema nn kuulujutu kontekstis, nagu väidab süüdistatav. Seetõttu jätab kohus E.Ka süüdistusest välja selle, et ta ähvardas 21.06.2008.a. õhtul kella 21.06 ajal toimunud telefonikõnes kannatanu maja põlema panna.
  2. Süüdistuse kohaselt ähvardas E.Kp kannatanut kui abipolitseinikku seoses viimase ametikohustuste täitmisega. Asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu K K on abipolitseinik ja juba pikaajaliselt tegutsenud abipolitseinikuna just Ahja vallas. Nii Põlva politseiprefekti xxx käskkiri nr xxx ( I kd tl 11-12) ja abipolitseiniku töötõend xxx (I kd koopia tl 109) tõendavad, et K K on alates 1994.a. abipolitseinik ja on seda ka käesoleval ajal. Asjaolust, et K.K on abipolitseinik, on teadlik olnud ka E.Kp. Seda pole E.Kp ka ise eitanud. Lõuna Politseiprefektuuri iseloomustusest K K kohta (I kd tl 15) nähtub, et K.K on 16 aasta jooksul abipolitseiniku ülesandeid täitnud laitmatult ja teda on korduvalt tunnustatud politsei juhtkonna poolt tänukirjade ning preemiatega. Iseloomustuse kohaselt on K.K püüdlik ja kohusetundlik ja politsei tegevuses osalemises tundide arvestuses on ta esireas. Arvestades K.K 8
(13)abipolitseinikuna tegutsemise pikka aega ja aktiivsust peab kohus usutavaks, et abipolitseinikuna tegutsedes on K.K kokku puutunud ka E Kaga.
  1. Süüdistuse kohaselt oli kannatanu ähvardamine seotud tema abipolitseinikuna info edastamisega ühe E Ka väärteo kohta ja nimelt ühe Ahja vallas Akste külas Akste järve ääres toimunud ebaseadusliku kauplemise kohta ning K.K aktiivse tegevusega õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Kannatanu K.K 26-27.11.2008.a. kohtuistungil antud ütluste kohaselt ( I kd tl 165) 2007.a. suvel toimus ebaseaduslik müügikorraldamine Akste järve ääres, millest üks järve ääres olnud inimene teavitas valda ja vald K.Kt ja tema võttis asja üles. Helistas politseisse, kui teave oli tulnud. K.K teada müüdi autost õlut ja viina. Kuid need asjad kadusid ära enne patrulli saabumist. 20.01.2009.a. kohtuistungil andis K.K ütlusi ( I kd tl 218), mille kohaselt tuli temale teave, et Akste järve ääres toimub ebaseaduslik kauplemine, mis seisnes selles, et kauplemisluba puudub. Kohtueelse menetluse käigus 05.09.2008.a. antud ütlustes ( I kd tl 9) on K.K kinnitanud, et Akste järve ääres toimus pidu ja E.Kp müüs ebaseaduslikult sõiduautodest alkoholi ja K.K informeeris ebaseaduslikust alkoholimüügist politseid. Seega on kannatanu kohtueelse menetluse käigus ja kohtumenetluse alguses on rääkinud ebaseaduslikust alkoholimüügist ja hiljem kauplemisloata kauplemisest. Kuid kohus, erinevalt kaitsjast leiab, et K.K ütlustes 2007.a. juunis toimunud sündmuse kohta Aktse järve ääres ei ole sellised olulised vastuolud, mis iseenesest teeks kannatanu ütlused ebausaldusväärseks. Kohtu hinnangul tõendavad kannatanu ütlused seda, et seoses Akste järve ääres toimunud üritusega tuli temale teave E.Ka mingi väidetavalt ebaseadusliku tegevuse kohta. Kas tegelikult tegemist oli ebaseadusliku alkoholimüügiga või kauplemisloata kauplemisega, ei ole käesoleva asja lahendamise seisukohalt määrav. K.K on kinnitanud seda, et tema kohal ei käinud ja teave tuli telefonitsi ja seda isegi juba kahe inimese vahendusel. Seega kannatanu ei saanud ka täpselt teada, mis seal Akste järve ääres toimus. Millise süüteoga täpselt tegemist oli, selgus edaspidise menetluse käigus. Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabli xxx otsusega (I kd tl 191) on E Ka karistatud kaubandustegevuse seaduse § 29 lg 1 alusel rahatrahviga 15 trahviühikut so 900 krooni selle eest, et tema 23.06.2007.a. kella 12.38 ajal Põlva maakonnas Ahja vallas Akste järve ääres korraldas välitingimustes avaliku ürituse „Akste järve jaanipidu“ ja kauplemise, omamata selleks Ahja Vallavalitsuse kirjalikku luba. Kohtuvälise menetleja otsus tõendab, et E.Kp on 23.06.2007.a. Akste järve ääres õiguserikkumise toime pannud. Kannatanu kinnitusel ( I kd tl 219) informeeris tema Akste järve ääres toimunust politseid, täpsemalt A.K või I.P. Politseis registreeritud teate väljatrükist ( I kd tl 212) nähtub, et 23.06.2007.a. kella 12.39 ajal on I P teatanud, et Ahja vallas Akste külas järve ääres toimub valla sanktsioneerimata üritus, mis seisneb jaanitule tegemises ja loata kauplemises. Kohtu hinnangul asjaolu, et politseis on registreeritud Akste järve ääres toimunud üritusest teatajana I.P, ei välista iseenesest seda, et politseisse jõudis teave toimuvast siiski K.K vahendusel. K.K on kinnitanud, et ta kellelegi politseiametnikest saabunud teate edasi andis ja selleks võis olla ka I.P.
  2. Kohtu arvates aga ei ole alust asuda seisukohale, et K.K 23.06.2007.a. temale vallavalitsusest saabunud teadet ühele politseiametnikule edastades täitis just abipolitseiniku ülesandeid. Abipolitseiniku seaduse § 2 lg 2 kohaselt politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja. Abipolitseiniku seaduse § 4 lg 1 p-de 1, 6, 7 kohaselt abipolitseinik abistab politseid avaliku korra 9
(13)tagamisel, kuritegude ennetamisel, tõkestamisel ja avastamisel ning osaleb õiguserikkumiste ennetamises. Kohus leiab, et K.K 23.06.2007.a. politsei tegevuses ei osalenud. K.K ütlustest nähtub, et tema ise õiguserikkumise asjaolude väljaselgitamisega üldse ei tegelenud. Kohtu hinnangul telefonitsi tulnud teabe väidetava õiguserikkumise kohta edastamine telefonitsi tuttavale politseiametnikule ei ole vaadeldav politsei tegevuses osalemisena, mis annaks alust E. Ka poolt 26.05.2008.a. kella 21.06. ajal toimunud telefonikõnes avaldatud ähvardusi K.K aadressil seostada just viimase tegutsemisega abipolitseinikuna. Samamoodi võinuks teabe väidetava õiguserikkumise kohta edastada politseile igaüks, olenemata sellest, kas ta on võimuesindaja või avalikku korda kaitsev muu isik. Ka nõustub kohus kaitsja seisukohaga, et

§ 274

lg 1 objektiivset külge ei saa sisustada kannatanu üldise aktiivse tegevusega õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Vägivalla ajendiks peab olema kannatanu mingi konkreetne avalikku korda kaitsev tegu. Rohkem konkreetseid tegusid peale teabe edastamise ebaseadusliku kauplemise kohta Akste järve ääres 23.06.2007.a. süüdistuses toodud ei ole.

  1. Nii kannatanu K.K ise kui tunnistaja T N on viidanud veel mingile ebaseaduslikule kruusaveole. Nii on kannatanu andnud ütlusi ( I kd tl 165), et telefonikõnes E.Kaga oli juttu kahest süüteost - ebaseaduslikust kauplemisest Akste järve ääres ja kruusavargusest. Kuid kruusaveo kohta K.K helistanud ei ole. Ka oma 26.05.2008.a. telefonikõnes politsei lühinumbrile 110 on kannatanu K.K viidanud mingitele vargustele, mille avastamises E.Kp teda väidetavalt süüdistas. Tunnistaja T.N ütluste kohaselt ( I kd tl 169) toimus paar aastat tagasi Akste kruusakarjäärist kruusavedu, mille organiseeris E K. Hiljem kuulis T.N M K käest, et keegi kaebas E peale. Kuna kannatanu seotust mingit kruusavargust või ebaseaduslikku vedu puudutava õiguserikkumise avastamise või tõkestamisega süüdistuses toodud ei ole, puudub kohtul vajadus hinnata seda, kas E.Ka ähvardused võisid olla seotud K.K kui abipolitseiniku tegevusega nn kruusavarguse või –veo faktis. Peale selle pole asjas ka ühtegi tõendit selle kohta, et kannatanu ja tunnistaja T.N kirjeldatud kruusaveo puhul oli tegemist üldse õiguserikkumisega, mille eest oleks E.Kpa karistatud. Karistusregistri teatises ( I kd 60-63) ega ka politsei õiendis E.Ka väärtegude kohta ( I kd tl 65-66) ei sisaldu ühtegi taolisele rikkumisele viitavat kannet.
  2. Kuna kohus leiab, et E.Ka poolt 26.05.2008.a. kella 21.06 ajal toimunud telefonikõnes toimunud K.K ähvardamine ei ole seotud K.K kui võimuesindaja ametikohustuste täitmisega, on E.Ka vastutus

§ 274lg 1 järgi välistatud.

Küll aga tuleb siinkohal kaaluda, kas E.Ka teos võib olla

§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis.

Kohus on eespool lugenud tõendatuks, et E.Kp 26.05.2008.a. kella 21.06 ajal toimunud telefonikõnes ähvardas K.Kt vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Asjas on muuhulgas vaidlus ka selle üle, kas kannatanul on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kannatanu K.K ütluste kohaselt ( I kd tl 164 pöördel-165) olid E.Ka sõnad täiesti ähvardavad. E.Kp on äkilise iseloomuga ja võib need teod reaalselt toime panna. E.Kp on ka varem ähvardanud. K.K teab inimeste jutu järgi, et E.Kp on teistele peksa andnud. Süüdistatava väitel ( I kd tl 166, 167) naeris kannatanu tema jutu peale, käitus üleolevalt. 10

(13)Tunnistaja M K ütluste kohaselt ( I kd tl 194 pöördel) rääkis poeg K.K, et E.Kp lubas teda kangiga läbi lüüa ja poeg oli mures. 19.

§-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Lugemaks ähvardust veenvaks ei oma tähtsust asjaolu, kas süüdlasel oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Kannatanu on kohtule kinnitanud, et võttis E.Ka ähvardust täiesti tõsiselt. Nagu kohus eespool on tuvastanud, helistas kannatanu 26.05.2008.a. kella 21.18 ajal politsei lühinumbrile 110 ja teatas tema aadressil tehtud ähvardustest. Kohtu arvates just asjaolu, et kannatanu mõned minutid pärast E.Kaga toimunud telefonikõne lõppu helistas politseile ja teatas asetleidnud ähvardamisest, teeb usutavaks kannatanu väite, et ta võttis ähvardust tõsiselt st kartis ähvarduse täideviimist. E.Ka ähvardus oli seega nii mõjukas, et sundis kannatanut politseisse helistama. E.Kp ei olnud kannatanule võõras isik. Kannatanu teadis, et E.Kp on kergesti ägestuva iseloomuga. Selles, et E.Kp on kergesti ägestuva iseloomuga, veendus kohtumenetluse käigus ka kohus ise. Kohtuistungite ajal tuli E.Kpa korduvalt korrale kutsuda, sest temale mittemeelepäraste ütluste puhul E.Kp ägestus ja hakkas teiste menetlusosaliste aadressil kasutama solvavaid väljendeid. Kannatanu on kinnitanud seda, et tema teada on E.Kp kasutanud vägivalda teiste inimeste suhtes. Kas sellisel kannatanu teadmisel oli ka reaalset alust, pole ähvarduse veenvuse hindamise seisukohalt määravat tähendust. Oluline on, milline arusaam kannatanul oli tekkinud. Tunnistajate A.J A.A ja M.A ütlused selle kohta, et E.Kp vägivaldne ei ole ( I kd tl-d 172, 171 pöördel, 170) ei lükka ümber kannatanu väidet, et tema arvates võib E.Kp vägivalda kasutada. Vähetähtis pole asjas seegi, et kannatanu kinnitusel oli ta tajunud E.Ka ähvardavat käitumist varemgi.

  1. Arvestades ähvarduse sisu ja esitamise laadi ( kasutatud väljendeid) ning E.Ka isikut ( kes on kergesti ägestuva iseloomuga) asub kohus seisukohale, et kannatanu K.Kl oli alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvarduse sisu ja esitamise laadi arvestades leiab kohus, et E.Kp ka ise pidi aru saama, et kannatanu aadressil öeldut võib viimane võtta tõsiselt. Ähvardaja ei pea ise uskuma ähvarduse realiseeritavusse. Piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Väljendid „ löön läbi“ ja „ annan vastu magu“ , viitamine kangi kasutamise võimalikkusele ei tekita kohtu hinnangul kahtlust selles, et tegemist on ähvardusega, mis on üheselt mõistetav igale normaalse elukogemusega inimesele. E.Kp on kannatanut ähvardades tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega.
  2. Kannatanu on kinnitanud seda, et
  3. 05.2008.a. õhtul peale E.Kaga rääkimist ja politseile helistamist ta läks tuttavaga jahile ja järgmisel päeval oli koos politseiametnik R T patrullis ( I kd tl 218). Nii kannatanu kui süüdistatava kinnitusel kohtusid nad 27.08.2008.a. Ahjal politsei patrullautos, kui R.T vormistas E.K väärteomaterjali selle eest, et viimane rikkus liikluseeskirja. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta 27.05.2008.a. tööl koos R T, kes peatas E.Ka auto ja vormistas kiirmenetluse otsuse. K.K oli asjas tunnistaja. Lõuna politseiprefektuuri vanemkonstaabli R T xxx kiirmenetluse otsusest ( I kd tl 211) nähtub, et E.Kp 27.05.2008.a. kella 13.57 ajal Ahja asulas rikkus liikluseeskirja sätteid, mille eest teda 11

(13)karistati rahatrahviga 25 trahviühiku ulatuses so 1500 krooniga. Süüdistatava ütluste kohaselt (I kd tl 219 pöördel) ei olnud 27.05.2008.a. K.K käitumisest kuidagi aru saada, et ta kardaks, vaid ta ülbitses E.Kaga. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et K.K jahileminek peale ähvardamist ja järgmisel päeval tegevuse jätkamine abipolitseinikuna, lükkab ümber kannatanu väite, et ta E.Ka ähvardust kartis. Kohtu arvates tegelemine peale ähvardamist oma igapäevaste toimingutega ei tähenda iseenesest seda, et kannatanu ei võta ähvardust tõsiselt.

§ 120

mõttes ei ole nõutav, et kannatanul peaks peale ähvarduse saamist tekkima mingi pikaajaline hirmuseisund. K.K teavitas 26.05.2008.a. õhtul juhtunust koheselt politseid. Selline toiming osutab iseenesest asjaolule, et kannatanu võttis ähvardust tõsiselt.

  1. Eeltoodu alusel kohus leiab, et E K helistades telefonilt nr xxx K Kle telefonile nr xxx 26.05.2008.a. kella 21.
  2. ajal Põlva maakonnas xxx masti piirkonnas ähvardas kannatanule tekitada tervisekahjustuse ning selle ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta. Kohtu hinnangul E.Ka süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseerib E.Ka poolt toimepandu

§ 120järgi.

Otsuse põhjendused karistuse mõistmisel ja menetluskulude osas 23. Karistuse mõistmisel tuleb

§ 56

kohaselt arvestada süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel kohus arvestab E.Ka süü suurust, mida kohus loeb keskmiseks. Tegemist on isikuvastase teise astme kuriteoga. E.Kp on kuriteo toime pannud katseajal, sest teda on Tartu Maakohtu 28.05.2007.a. otsusega karistatud

§ 424järgi 2 kuulise tingimisi vangistusega 18 kuulise katseajaga.

E.Kp pole ka muidu olnud õiguskuulekas, sest karistusregistri teatisest nähtuvalt on erinevate väärtegude eest E.Kpa korduvalt rahatrahvidega karistatud. Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonna Põlva talituse iseloomustusest E Ka kohta (I kd tl 12) nähtub, et Tartu Maakohtu 28.05.2007.a. otsusega katseajaks määratud kontrollnõudeid on E.Kp hästi täitnud. E.Kp on olnud tööalaselt hõivatud ja suhtub kohusetundlikult oma peresse ja kodusse. Ilmnenud on E.Ka negatiivne hoiak ühiskonnas toimivasse kriminaal- ja karistuspoliitikasse. E.Ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 24. Kuna E.Kp on kuriteo toime pannud katseajal, teda on korduvalt karistatud erinevate väärtegude eest rahatrahvidega, ei pea kohus põhjendatuks E.Ka karistamist kergemaliigilise karistuse so rahalise karistusega. Varasemad karistused ei ole mõjutanud E.Kpa hoiduma uue süüteo toimepanemisest. Seetõttu peab kohus vajalikuks karistada E.Kpa lühiajalise vangistusega. Kuna tegu on toime pandud katseajal, tuleneb

§-st 74 lg 5 vajadus liita ka eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus. Kuna E.Kp on olnud eelvangistuses, saab mõistetava karistuse lugeda kantuks. Kohus mõistab E.Ka süüdi kuriteos, mis on kergem võrreldes sellega, milles E.Kale oli süüdistus esitatud. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks mõista E.Kale karistust, mille mõistmist nõudis prokurör ja mis oleks täpselt vastavuses E.Ka eelvangistuses viibitud ajaga. Sellest omakorda tuleneb olukord, et E.Kp on eelvangistuses viibinud pikema aja, kui on temale mõistetav karistus. 12

(13)25. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 p 4 kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes kandis vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja.

§ 68lg 1 kohaselt loetakse eelvangistus karistusaja hulka.

Kuigi käesolevas asjas ei tee kohus õigeksmõistvat otsust, tuleb kohtu arvates

§ 68

lg 1 ja Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 p 4 sätteid koos tõlgendades asuda seisukohale, et ka E.Kp on karistust kandnud üle temale määratava karistuse tähtaja. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-s 1 lg 3 sätestatud asjaolusid, mille puhul kahju ei kuuluks hüvitamisele, käesolevas asjas ei esine. Seetõttu tekib kohtu arvates E.Kal hüvitise taotlemise õigus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahjule vahi all viibitud aja eest temale mõistetavat karistust ületavas osas. 26. Tulenevalt KrMS §-st 180 lg 1 hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1,5 palga alammäära suuruses summas so 6575 krooni, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu 73,80 krooni. KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb kõik nimetatud menetluskulud süüdistatavalt riigituludesse välja mõista. Veel on menetluskuluks süüdistatava õigusabikulud, mille tõendamiseks on süüdistatav esitanud kviitungeid ja arveid ( II kd tl-d 227-243) kokku summas 98 825 krooni. Kuna kohus teeb mitte õigeksmõistva, vaid süüdimõistva otsuse, siis süüdistatava õigusabikulud hüvitamisele ei kuulu. Kohtunik Rita Kulberg 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.