Obsah (9)

§ 238§ 126§ 180§ 66§ 7§ 306§ 181§ 178§ 173

1-18-9926 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-9926 (18244000770) Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtu

) §-dest 233, 238 ja §-dest 306, 311, 312, 313 ja 315, maakohus otsustas: 1 1-18-9926 Mõista Ivan Stoljarenko süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeks. Mõista Ivan Stoljarenko süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi osaliselt, so D Ti kehalises väärkohtlemises, õigeks. Tunnistada Ivan Stoljarenko süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, s.o A Bi kehalises väärkohtlemises, ja mõista talle karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust.

§ 238

lg 2 alusel vähendada Ivan Stoljarenkole mõistetud karistust 6 (kuue) kuu pikkuse vangistuseni. Karistusaja alguseks lugeda 24.08.2018. Ivan Stoljarenko suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse ärakandmisel - olenevalt sellest, milline asjaolu saabub esimesena. Asitõendid: - toimiku tagakaanel asuv andmekandja – jätta

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde; - kööginuga ja nuga – võtta

§ 126

lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde; - mobiiltelefon Huawei; naiste riided: aluspüksid, särk, teksased; pikendusjuhe; lühikesed püksid; T-särk – tagastada kohtuotsuse jõustumisel

§ 126lg 3 p 2 alusel esemete omanikele või esemete seaduslikule valdajale.

- kaapeproovid ja DNA-proovid – hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Mõista Ivan Stoljarenkolt Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; - menetluskuluna osa õigusabi kulust, s.o summas 250 (kakssada viiskümmend) eurot. Jätta ekspertiisikulu 1 201 (üks tuhat kakssada üks) eurot, tõlkekulu 108 (ükssada kaheksa) eurot ning ülejäänud osa kaitsjatasust, s.o summas 620 (kuussada kakskümmend) eurot, riigi kanda.

§ 180

lg 3 alusel peab Ivan Stoljarenko temalt väljamõistetud riigi nõude summas 1 060 (üks tuhat kuuskümmend) eurot tasuma kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700007463 ning selgitus „Ivan Stoljarenko, 1-18-9926, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooni ei saa esitada süüdistatav lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale ja prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. 2 1-18-9926 Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Viru Maakohtu Narva kohtumaja teavitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonteate saamisel on motiveeritud kohtuotsus Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis kätte saadav 13. märtsil 2019. Apellatsioon esitakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatükis sätestatud korras. Menetluskulude vaidlustamise soovist tuleb Viru Maakohtu Narva kohtumaja teavitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Teavituse saamisel koostab kohus motiveeritud lahendi üksnes menetluskuludesse puutuvas osas. Motiveeritud kohtulahend menetluskulude osas on Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis kätte saadav
2. märtsil
3. Määruskaebus menetluskulude vaidlustamises tuleb esitada Viru Maakohtu Narva kohtumajale alates päevast, mil motiveeritud lahend menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Süüdistus Ivan Stoljarenko anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, olles varem karistatud Harju Maakohtu 11.08.2014 otsusega KarS § 121 alusel, tungis 24.08.2018 kella 02.00 paiku aknaklaasi lõhkumise teel korterisse aadressil xxx, kus pani toime D Ti ja oma elukaaslase A Bi kehalise väärkohtlemise. Nimelt tahtis I. Stoljarenko rusikaga lüüa D. Tit, kuid kuna viimane pööras end eest ära, tabas löök A. Bt vasaku põse piirkonda. Peale seda püüdis I. Stoljarenko kannatanu D. Tit lüüa noaga õlga, kuid tekkinud rüseluse käigus lõi I. Stoljarenko D. Tit noaga parema kaenlaaluse piirkonda, tekitades D. Tile parema XXX ja turse ning parema XXX. Selliselt pani Ivan Stoljarenko toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduva kehalise väärkohtlemise. Peale selle lõi Ivan Stoljarenko 24.08.2018 kella 02.00 paiku samas korteris, so XXX linnas XXX, kahel korral oma elukaaslasele A. Bile noaga selja piirkonda, millega tekitas kannatanule XXX. Selle tüsistusena tekkis A. Bil traumaatiline XXX. XXX tungiv haav põhjustas A. Bile eluohtliku tervisekahjustuse. Seega pani Ivan Stoljarenko toime raske tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega oli põhjustatud oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus, kuulanud ära süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri seisukohad ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. I
5. Süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse I. Stoljarenkot kolme isikuvastase kuriteo toimepanemises, s.o D. Ti noaga löömises ja A. Bi rusikaga ning noaga löömises.
6. Toimiku materjalist, s.o 18.09.2018 koostatud asitõendi protokollist (tl 99-106) nähtub, et 24.08.2018 kell 02.24 tehti V Ti poolt kasutatavalt abonentnumbrilt xxx kõne häirekeskusele, milles paluti politseid xxx aadressile xxx. Helistaja avaldas, et korteris toimub kaklus helistaja poja ja naabri vahel. Mõned minutid hiljem, s.o kell 02.30 tehti samalt abonentnumbrilt uus kõne, kus 3 1-18-9926 korratakse politsei väljakutse vajadust ja teavitatakse, et tegemist on pussitamisega. Lisaks on vaatlusprotokolli fikseeritud telefonikõne tagaplaanil kõlanud laused, mh „Sa jooksed noaga ringi, debiilik!“
7. Sündmusele reageerinud ja aadressile xxx esimesena jõudnud politseiametnik I Ti ütlustest nähtuvalt (tl 97-98) said nad 24.08.2018 autopatrullis viibides väljakutse aadressile xxx. Väljakutse sisuks oli kahe meesterahva vaheline kaklus. Kohale jõudes oli trepikoja uks lukus, ent trepikojast vasakul asetseva esimese korruse korteris põles tuli. Köögi aknast nähtus, et seal on kaks meest. Nendest vanem istus laua taga, noorem kõndis aga köögis edasi-tagasi. Aknalauale koputamise järgselt tuli noorem mees, s.o I. Stoljarenko, alla ning avas trepikoja ukse. I. Stoljarenko oli verine ja avaldas, et sai noahaava. Tunnistaja poolt kutsuti koheselt kiirabi. Korterisse nr xxx sisenedes oli korter tunnistaja sõnade kohaselt verd täis – seda oli nii põrandal kui seintel. Korteri välisukse vastas asuva magamistoa sissepääsu põrandal asetses selili asendis, paljas ja laiali jalgadega naisterahvas. Politseiametnike sisenedes naine istus, ent tema keha, pea ja nägu olid verised. Naine, kelleks osutus A. Bi, oli joobeseisundis. Ühtlasi avaldas naine, et politseid ta ei soovi ja liikus diivanile. Tunnistaja küsis naisterahvalt tema nime ja palus avaldada, kust tal valutab. Sellepeale hakkas naisterahvas nutma ja viitas tugevale valule selja piirkonnas ning verejooksule. Selja piirkonda vaadates avastas tunnistaja naisterahva seljalt värske, verejooksuta torkehaava. Samal ajal tuli teisest toast ujumispükstesse riietunud ning verine, s.o silma piirkonnast verejooksu haavaga D. T. Kohale saabunud kiirabi andis kannatanutele kohapeal esmaabi, ent A. Bi toimetati tema vastuseisust hoolimata haiglasse.
8. Tunnistaja I. Ti ütlusi A. Bi haiglasse toimetamise ja selja- ning peavigastuse olemasolu kohta kinnitab ka nõudekiri A. Bi 24.08.2018 haigusloo väljastamise taotlusega (tl 58) ja selle vastus ühes A. Bi haiguslooga (tl 59, 50-54). Haigusloost nr 18-10807 (haigusloo numeratsioon kajastub patsiendikaardi nr R668948 viimasel lehel – tl 54) nähtub, et A. Bi toimetati meditsiiniasutusse 24.08.2018 kell 03.
9. Objektiivse leiuna tuvastati tal 1 cm pikkune lahtine haav parema xxx piirkonnas, 4 cm pikkune lahtine haav vasakul pool xxx ning umbes 6 cm pikkune lahtine haav xxx. Täiendavate uuringutega tuvastati A. Bil xxx vigastus. Samuti on A. Bi vigastused fikseeritud ülekuulamise protokolli lisaks olevatel fotodel ja fotode juures olevatel kirjetel. Nende kohaselt tuvastati tema näol parema kulmu kohal plaastriga kaetud vigastus; parema silmalau peal ja silma sisenurga all asuv xxx; vasaku silma välisnurgas asetsev xxx; xxx ülemise piirkonna paistetus; parema xxx kõrval asetsevat kriimustus; vasaku xxx kõrval asetsevat väike kriimustus; xxx parema poole kriimustus ning vasakul xxx asetsev paistetus ja hematoom. Samuti on fotografeeritud A. Bi paremat xxx, mille all asuv lõikehaav on kaetud kahe suure plaastriga; A. Bi vasakut küljepiirkonda, kus xxx kõrgusel asetsev lõikehaav on kinni kaetud kahe suure plaastriga ning kõige lõpuks on fotografeeritud ka A. Bi xxx (tl 45-49).
10. 07.09.2018 koostas uurimisasutus ekspertiisimääruse, milles paluti vastust küsimustele: milline oli A. Bil tuvastatud tervisekahjustuse lokalisatsioon ja iseloom; kas A. Bil esines tervisekahjustus või see puudus; milline on tervisekahjustuse tekkimise viis ning kas A. Bi tervisekahjustused on eluohtlikud või ületab nende paranemise kestus nelja kuud (tl 61). Ekspertiisiakti nr 18E-IDI0065 (tl 62-65) kohaselt tuvastati A. Bil torke-lõikehaav parema xxx piirkonnas ja vasakusse xxx tungiv torke-lõikehaav vasakul pool xxx. Selle tüsistusena tekkis traumaatiline xxx. Samuti esines A. Bil haav pea piirkonnas. Haavad rindkere piirkonnas, sh vasakusse xxx tungiv torke-lõikehaav on tekitatud ekspertarvamuse kohaselt terava, vägivalla toimel löögist, teravaotsalise piklikukujulise vahendiga (näiteks noaga) määruses näidatud ajal ja asjaoludel, s.o 24.08.2018 kella 02 paiku toimunud ründe käigus. Haav pea piirkonnas võib olla saadud löögist vastu klaasi. Ekspert märkis oma arvamuses sedagi, et xxx tungiv haav põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. 4 1-18-9926
11. Analüüsides kajastatud tõendeid nende kogumis, loeb kohus tõendatuks, et A. Bil tuvastatud selja- ja peahaavad tekkisid süüdistuses märgitud ajal ehk 24.08.2018 kella 2 paiku ja need tekkisid korteris aadressil xxx, kust A. Bi kiirabiga meditsiiniasutusse toimetati. Võttes arvesse, et ekspertarvamuse kohaselt põhjustas xxx tungiv haav A. Bile eluohtliku tervisekahjustuse, siis loeb kohus tõendatuks sellegi, et õiguslikult realiseerus KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud tagajärg. II
12. Nagu toodud, tekkisid A. Bi pea- ja seljavigastused 24.08.2018 kella 2 paiku korteris aadressil xxx. Viimane väljakutse V. Ti kasutatavalt abonentnumbrilt xxx häirekeskusele tehti 02.
13. Selle kõne käigus teavitati helistajat, et politsei on juba saabunud (tl 99-106). Politseiametnikust tunnistaja I. Ti ütlused annavad aluse järelduseks, et just tema ühes oma paarilisega olid väljakutsele esimestena reageerinud politseiametnikeks. I. Ti tuvastas korteris xxx viibinud isikutena I. Stoljarenko, A. Bi, D. Ti ja V. Ti. Menetluse käigus on viidatud isikulised tõendiallikad ka üle kuulatud.
14. Süüdistuses püstitatud hüpoteesi kohaselt tungis I. Stoljarenko korterisse aadressil xxx aknaklaasi lõhkumise teel. Taoline väide on põhjendatud, s.o menetluse käigus tõendamist leidnud.
15. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt (tl 66-88) toimus menetluse esemeks olev sündmus kahekorruselise maja esimesel korrusel. I. Stoljarenko, A. Bi, D. Ti ja V. Ti majanaabrist tunnistaja L K (elukoht: xxx; tl 92-96) andis ütlusi selle kohta, et ärkas 24.08.2018 kella 2 paiku öösel köögist kostva krabina peale. Kööki suundununa nägi ta aknast nööriga ülevalt all laskuvat naabrit Ivani korterist nr xxx. Mõni minut hiljem kuulis tunnistaja puruneva klaasi heli ja praktiliselt kohe oli naabrite juures korterist nr xxx kuulda lärmi ja karjumist. Korterist nr xxx kostnud hääled kuulusid Ivanvile korterist nr xxx, tema abikaasale, kelle nime tunnistaja ei tea ja korteris nr xxx elavale Dle. Algselt kuulis tunnistaja, kuidas Ivan sõimas ebatsensuursete väljenditega oma abikaasat, kes aga selgitas, et Ivan on millestki valesti aru saanud. Sedasama kordas Ivanile ka D. Selle kõige taustal oli kuulda lärmi ja seda, et keegi kukkus. Tunnistaja sai aru, et teiselpool seina kakeldakse - kaklus toimus algselt tunnistaja toa seina taga olevas toas, pärast kandus see üle koridori. Tunnistaja avaldatu kohaselt kestis see kõik 15-20 minutit.
16. Tunnistaja avaldatut selles, et I. Stoljarenko väljus oma korterist (korter nr xxx) akna kaudu, kinnitab ja tõendab ka 24.08.2018 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll (tl 66-88), milles vaadeldi sündmuskohta aadressidel xxx ja xxx. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt nähtub majale xxx poolt õuest vaadates, et teise korruse teisest aknast paremalt ripub välja ja alla punast värvi pikendusjuhe. Korteri nr xxx köögis akna all asuvale radiaatorile on kinnitatud punast värvi pikendusjuhe, mis ripub läbi avatud akna õue. Samuti nähtub, et korteri nr xxx aknad on xxx suunas ja esimese toa akna alla on pargitud mootorsõiduk xxx rg-märgiga xxx. Auto ja maja vahemaa on 112 cm ning sõiduki pakiruumi paremalt küljelt avastati jalatsijälje fragment. Samuti avastati jalatsijälje fragment sõiduauto katuse parema külje tagaukse juurest. Sõiduki juurest maast leiti klaasikilde. Korterit nr xxx on uurimisasutuse poolt vaadeldud ka seespoolt ja selle käigus tuvastati, et korteri nr xxx, sissepääsu vastas asuva magamistoa akna kohal asetsev kardinapuu on lõhutud ja parempoolsest kinnitusest alla kukkunud. Aken koosneb kolmest osast, mille ülemine osa on lõhutud. Parempoolsel tuulutusaknal on väljastpoolt lõhkumisauk.
17. Kannatanu D. T on mõlemal ülekuulamisel, s.o nii 24.08.2018 (tl 1-8) kui ka 14.09.2018 (tl 10-15) avaldanud, et pärast ühist alkoholitarvitamist I. Stoljarenko ja A. Biga 23.08.2018 õhtusel nende maja ees läks tema oma koju ning I. Stoljarenko ja A. Bi oma koju, ent mingil ajal tuli A. Bi tagasi tema juurde, s.o tema korterisse. Ühiselt A. Biga tarvitasid nad alkoholi ja olid voodis. D. T 5 1-18-9926 ärkas selle peale, et keegi lõi katki tema toa akna ja tungis tuppa. Ta hüppas püsti ja nägi, kuidas akna kaudu ronib tuppa I. Stoljarenko.
18. Sedasama on korranud ka A. Bi (tl 38-49), avaldades, et pärast koosviibimist D. Tiga suundusid nad oma kodudesse, ent juhtus nii, et ta kukutas võtmed aknast välja. Võtmete üles leidmiseks läks ta välja, leidis võtmed ja soovis peale seda suitsetada. Kuna tal sigarette kaasas polnud, helistas ta D. Tile. D. T nõustus välja tulema, võttes kaasa välgumihkli ja õllekruusi. Nad istusid väljas, jõid õlut, seisid trepikojas ja suundusid lõpuks D. Ti juurde. D. Ti juures viibimine päädis nende mõlema lahti riietumise ja alasti diivani peal lamamisega. Mingil hetkel, täpset kellaaega teadmata, purunes aken ja läbi akna sisenes tuppa Ivan.
19. Ka I. Stoljarenko ise on andnud eeltooduga ühetaolisi ütlusi. Ta avaldas, et 23.08.2018 õhtusel ajal viibisid nad, s.o tema ise, A. Bi ja D. T nende maja ees ja tarvitasid ühiselt alkoholi. Seejärel suundusid nad kõik oma kodudesse. Nende, s.o I. Stoljarenko ja A. Bi koju jõudes A. Bi laps E juba magas ja nemadki jäid A. Biga magama. Öösel, umbes kella 01.40 paiku, äratas teda E ja küsis ema kohta. Kuna ta ei teadnud, kus A. Bi asus, pidas ta vajalikuks A. Bit otsima minna. Korterist tal väljuda ei õnnestunud, sest korteri uks oli lukustatud. Samuti - kuna tal on A. Biga üks ühine telefon ja ühed ühised võtmed ning neid kumbagi tal polnud, otsustas ta tänavale minna läbi akna. Selleks sidus ta pikendusjuhtme radiaatori külge ja laskus tänavale. Ümber maja liikudes kuulis ta ohkeid, mis viitasid kellegi seksiga tegelemisele. Tähelepanelikul kuulamisel sai ta aru, et see on A. Bi hääl. Tol hetkel seisis ta D. Ti toa akna all, mille õhuaken oli avatud. Hääled kostusid aga sealt. Kuna esimene korrus asus küllaldaselt kõrgel, ronis ta otse D toa akna alla pargitud auto peale. Läbi akna D tuppa vaadates nägi ta, kuidas D. T ja A. Bi seksiga tegelesid. See tekitas temas viha. Ta lõi akna katki ja ronis tuppa (tl 124-131).
20. Eeltoodust järeldub, et isikulised tõendiallikad ühes sündmuskoha vaatlusprotokolliga tõendavad tõsikindlalt ja kahtlusteta, et I. Stoljarenko sisenes korterisse aadressil xxx, täpsemalt D. Ti magamistuppa 24.08.2018 öösel, s.o umbes kella 2 paiku aknaklaasi lõhkumise teel. Eelkajastatud tõenditega on tõendatud seegi, et I. Stoljarenko korterisse, täpsemalt D. Ti magamistuppa, sisenemise hetkel viibisid kõnealuses toas (diivan)voodis riieteta A. Bi ning riieteta ja/või aluspesusse riietunud D. T. A. Bi riiete puudumist kinnitab täiendavalt ka sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et naiste riided, s.o teksapüksid ja hall särk on toas paiknenud diivani otsas ja naiste aluspüksid diivani juures põrandal (tl 66-88). III
21. Mis puudutab korteris aadressil xxx toimunud edasisi sündmusi, siis selles osas on sündmuste hetkel korteris viibinud I. Stoljarenko, A. Bi ja D. Ti, aga ka V. Ti ütlused olulistes aspektides lahknevad.
22. D. T on kohtueelsel menetlusel üle kuulatud kahel korral – 24.08.2018 kella 05.40st kuni kella 07.15ni ehk sisuliselt vahetult pärast sündmusi ning seejärel 14.09.
23. Esmasel ülekuulamisel (tl 1-7) avaldas D. T, et I. Stoljarenko ronimisel tema magamistuppa karjus I. Stoljarenko „Kas nad on hulluks läinud?“ ja „Kuidas te niimoodi võite?“. Ta üritas I. Stoljarenkot mitu korda ebaõnnestunult aknast välja lükata ja tundis pärast, et tema paremast silmast hakkas verd jooksma. Ta mõistis, et klaasikild oli sisse lõiganud tema parema silma lähedal asuvasse nahka. Seejärel jooksis ta isa magamistoa juurde, hakkas kõvasti lukustatud uksele koputama ja nõudma, et isa politsei kutsuks. Seejärel nägi ta, kuidas tema toast väljus I. Stoljarenko. St I. Stoljarenko oli tunginud juba tema tuppa. Taustal kuulis ta A. Bi tugevat karjumist ja hiljem viimase oigamist. Mida A. Bi ütles, ta ei mäleta. I. Stoljarenko ründas teda tema toa ja koridori vahe lävel, I. Stoljarenkol oli käes nuga. Täpselt ta ei mäleta, ent tegemist oli vist kööginoaga, millel oli justkui puidust 6 1-18-9926 käepide. Noa teraosa pikkus oli umbes 5-6 cm, laius aga 1-1,5 cm. Järgnevalt avaldas D. T, et hetkel, mil I. Stoljarenko talle kallale tuli, lõi I. Stoljarenko talle noaga parema käe alla xxx. Ta üritas mitmel korral I. Stoljarenko käest nuga ära lüüa. St nad maadlesid, tema hoidis I. Stoljarenko käsi kinni, ent mingil hetkel õnnestus I. Stoljarenkol lüüa teda ühel korral noaga parema xxx. Pärast õnnestus tal kinni haarata I. Stoljarenko paremast käest ja nuga ära võtta. Ta lükkas I. Stoljarenko oma tuppa, jooksis ise vannituppa ja sulges ukse. Vannitoas viskas ta noa vanni alla ja ootas politseid. Umbes 3 minuti möödumisel kuulis ta, et koridoris kaklevad I. Stoljarenko ja tema isa, s.o V. T. Ta väljus vannitoast ja nägi I. Stoljarenko ja oma isa maadlust tema magamistoa ukse juures. Ta jooksis isa tuppa ja helistas uuesti politseisse. Korrapidaja teavitas teda, et politsei on juba välja kutsutud ja patrull on nende aadressile juba välja sõitnud.
24. Teisel ülekuulamisel avaldas D. T, et I. Stoljarenko tuppa sisenedes üritas ta I. Stoljarenkot korduvalt ebaõnnestunult aknast alla lükata. Aknale lähenedes sattus tema paremasse silma klaasikild, mis põhjustas verejooksu. Tuppa roninud I. Stoljarenko hakkas tema ja A. Bi peale karjuma ja pretensioone esitama. Sel hetkel istus A. Bi voodis tekiga kaetult. I. Stoljarenko käes ei näinud ta midagi. Nad hakkasid teineteisega kaklema ja teineteist rusikatega lööma. Järgnevalt avaldas D. T, et kui ta ei eksi, siis ta ise lõi I. Stoljarenkot rusikaga esimesena ja I. Stoljarenko hakkas teda vastu peksma. Ta ei mäleta, kas kaklusesse sekkus ka A. Bi. Edasise osas mäletab, et ta tagurdas toast väljapääsu poole. I. Stoljarenko tuli tema suunas. Mingi hetk tahtis I. Stoljarenko lüüa teda paremasse õlga. Tol momendil ei näinud ta I. Stoljarenko käes midagi. Tal õnnestus löögist kõrvale põigata ja kinni püüda I. Stoljarenko käsi (vist parema), mille surus oma parema käe ja keha vahele. Sel momendil märkas ta, et I. Stoljarenkol kukkus käest põrandale nuga. Kõnealust nuga D. T kirjeldada ei oska. Kust I. Stoljarenko noa võttis, ta öelda ei oska. Ta võttis noa kiiresti üles, jooksis sellega vannituppa ja viskas noa vanni alla. I. Stoljarenko talle järgi ei jooksnud, vaid jäi tuppa. Mäletab ta ka seda, et mingil momendil koputas ta oma isa toa uksele ja karjus, et isa politsei kutsuks. Pärast vannituppa minekut viibis ta seal paar minutit, ent kui avas ukse väljumiseks, märkas ta, et tema isa ja I. Stoljarenko seisid tema toa ukse lävel, nügisid teineteist ja kaklesid. Ta ei märganud nende käes midagi. Ta otsustas jääda vannituppa, et ära oodata politsei saabumine. Vannitoas kuulis ta I. Stoljarenko karjumist ja riidlemist ning A. Bi oigeid. Pärast kiirabi ja politsei saabumist toimetati teda koheselt kiirabiautosse ja toimetati haiglasse. Haiglas avastati talt kaks noahaava xxx piirkonnas. Millisel momendil I. Stoljarenko talle noahaava tekitas, ta ei mäleta ning valu ta samuti ei tundnud (tl 10-15).
25. Analüüsides D. Ti esmaseid ütlusi, nähtub neist, et hetkel, mil I. Stoljarenko hakkas aknaklaasi lõhkumise teel sisenema D. Ti magamistuppa, sai D. T purunenud aknaklaasi tõttu lahtise verejooksuga haava parema silma piirkonda, mistõttu ta lahkus koheselt magamistoast. Seejärel palus ta isal teha väljakutse politseile ning I. Stoljarenko ja D. Ti vaheline kaklus leidis aset tema toa ja koridori vahe lävel juba pärast seda, kui D. T oli oma magamistoast juba väljunud. Selle käigus lõi I. Stoljarenko teda noaga parema xxx, s.o xxx. Seejärel sai ta I. Stoljarenkolt noa kätte, suundus sellega vannituppa ja viskas noa vanni alla. Nuga jäi sinna kuna politsei saabumiseni. Noa osas täpsustas D. T, et ta ei oska täpselt öelda, millise noaga oli tegemist, ent vist oli tegemist puidust käepidemega kööginoaga, teraosa pikkusega umbes 5-6 cm, laiusega aga 1-1,5 cm. D. T ei avalda, et kaklus oleks aset leidnud tema magamistoas, koheselt pärast seda, kui I. Stoljarenko oli aknast magamistuppa jõudnud.
26. Hinnates D. Ti teisel ülekuulamisel antud ütlusi korteris aset leidnud sündmuste osas, tuleb nentida, et need erinevad oluliselt, sh olulistes aspektides D. Ti esmasel ülekuulamisel antud ütlustest. Nii nähtub, et teisel ülekuulamisel on D. T esmasest ülekuulamisest erinevalt märkinud, et kaklus tema ja I. Stoljarenko vahel algas koheselt pärast I. Stoljarenko tuppa jõudmisel ning löömise algatas just D. T ise, kes esimesena I. Stoljarenkot lõi. Erinev on seegi, et kui esmasel ülekuulamisel avaldas D. T, et I. Stoljarenko lõi teda kakluse käigus noaga parema käe kaenla alla, s.o kaenlaõnarusse, siis teisel ülekuulamisel on ta avaldanud, et ta surus ise I. Stoljarenko käe oma 7 1-18-9926 parema käe ja keha vahele ning selle käigus kukkus nuga põrandale. Noaga löömist D. T vähimalgi määral ei avalda. Oluline erinevus seisneb selleski, et esmasel ülekuulamisel kirjeldas D. T küllaldaselt detailselt nuga, millega I. Stoljarenko teda torganud oli, sh on ta kirjeldanud, et tegemist oli vist puidust käepidemega kööginoaga, teraosa pikkusega umbes 5-6 cm, laiusega aga 1-1,5 cm. Teisel ülekuulamisel on ta aga märkinud, et nuga ta kirjeldada ei oska.
27. Kõrgeima astme kohus on korduvates lahendites andnud suuniseid isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamise kontekstis. Seejuures on Riigikohus märkinud, et ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (viimati nt 1-18-1247/58 p 37). Kõrgeima astme kohus on märkinud sedagi, et erinevas menetlusstaadiumis erinevate ütluste andmine ei tähenda veel seda, et isiku antud ütlused tuleb kõrvale jätta; hinnata tuleb seda kas isik on ütluste muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud (vt nt Riigikohtu otsus 3-1-1-131-13 p 11). Nagu viidatud, on D. Ti erinevatel menetlusetappidel antud ütlused korteris toimunu kohta, pärast I. Stoljarenko sisenemist, diametraalses vastuolus. Vastuolu puudumist tuleb nentida fakti osas, et pärast vannituppa minekult, väljus ta vannitoast vaid hetkeks, ent suundus sinna koheselt tagasi. Vannituppa jäi ta kuni politsei saabumiseni.
28. Viimasel ülekuulamisel pole D. T avaldanud ütluste muutmise põhjuseid. Menetlusõiguslikult viib see olukorrani, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas D. Til olid ütluste muutmiseks mõistuspärased ja arusaadavad põhjendused. Kontrollivõimaluse puudumine tingib järelmi, et ütluste muutmiseks objektiivsed põhjused puudusid. Kuna taolises menetluslikus olukorras ei saa kohus kohtupraktika kohaselt eelistada ühtesid D. Ti ütlusi teistele, jätab kohus D. Ti ütlused osas, milles need kirjeldavad sündmusi pärast I. Stoljarenko faktilist jõudmist/sisenemist korterisse nende ebausaldusväärsuse argumendil kõrvale. Ütluste kõrvale jätmine ei hõlma D. Ti avaldatut osas, mille kohaselt peitus ta I. Stoljarenko eest vannituppa, olles eelnevalt I. Stoljarenkolt kätte saanud noa, mille viskas vanni alla. Samuti osas, et väljus vannitoast vaid hetkeks, ent naasis sinna koheselt ja jäi sinna kuni politsei saabumiseni.
29. Vaatamata asjaolule, et kohus loeb D. Ti ütlused valdatavas osas ebausaldusväärseks juba ainuüks põhjusel, et ta on andnud erinevatel menetlusstaadiumitel erisuunalisi ütlusi, pole D. Ti ütlused osas, milles kohus tema ütlused kõrvale jätab, haakuvad ka teiste tõenditega.
30. Uurimisasutus on SA-lt Ida-Viru Keskhaigla välja nõudnud D. Ti EMOsse pöördumise andmed, tema kohta koostatud patsiendikaardi (tl 16). Nõudekirja vastuse ja selle lisaks oleva patsiendikaardi kohaselt (tl 17-20) pöördus D. T EMOsse 24.08.2018 kell 19.
31. Tal diagnoositi xxx. EMOsse pöördumisel on D. T avaldanud, et 24.08.2018 kella 3 paiku torkas teda tuttav inimene parema xxx ümbrusesse ja parema xxx noaga. Kohus möönab, et kuigi kohtupraktika kohaselt on patsiendikaart dokumendina lubatav üksnes osas, milles see puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi, on võimalik patsiendikaardil eravestluse käigus meditsiinitöötajale avaldatud informatsiooni kasutada isiku ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (vt nt 3-1-167-10). Võttes arvesse, et kannatanuna ütluste andmisel on D. T mõlemal ülekuulamisel avaldanud, et tema xxx vigastus tekkis klaasikilluga ajal, mil ta soovis I. Stoljarenko akna kaudu sisenemist takistada viimase aknast välja lükkamisega, siis meditsiiniasutuses diametraalselt erineva informatsiooni avaldamine xxx vigastuse tekkimise osas annab täiendava kaalu suhtuda tema ütlustesse osas, milles need kajastavad sündmusi I. Stoljarenko korterisse saabumise järgselt, ebausaldusväärsetena.
32. Teisel ülekuulamisel avaldas D. T, et pärast politsei ja kiirabi saabumist toimetati teda koheselt kiirabiautosse ja viidi haiglasse. Politseiametnikust tunnistaja I. T märkis ülekuulamisel, et kiirabi andis esmaabi kohapeal ning D. T toimetati pärast esmaabi saamist Jõhvi politseijaoskonda (tl 97-98). Politseiametnikust tunnistaja ütlusi kinnitab ka D. Ti suhtes koostatud kiirabikaart (tl 9), 8 1-18-9926 millele on tehtud märge „Visiidi tulemus: ei hospitaliseeritud – hospitaliseerimine ei olnud vajalik“. Seega on D. T ka enda hospitaliseerimise osas andnud ebaõiget teavet.
33. Lisaks juba väljatoodud erinevustele on põhjust peatuda sellelgi, et D. T avaldas ülekuulamisel, et viskas I. Stoljarenkolt ära võetud noa vannituppa, vanni alla. Esmasel ülekuulamisel avaldas ta, et tegemist oli vist kööginoaga, lõiketera pikkusega umbes 5-6 cm, laiusega 1-1,5 cm. Noaga seonduvalt pole kohtul võimalik jätta tähelepanu, et esmalt on D. T avaldanud, et ta ei mäleta aga nuga oli vist kööginuga, justkui puidust käepidemega. See viitab, et D. T justkui ei tea, milline nuga üleüldse välja nägi. Samas oskab ta küllaldase täpsusega avaldada lõiketera pikkust ja laiust. Taoline selgitus viitab jällegi sellele, et D. T suudab nuga kirjeldada üllatavalt täpselt. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt võeti tõepoolest korterist aadressilt xxx, täpsemalt selles asuva vannitoa põrandalt ära nuga (fotod 27 ja 28, tl 81). 27.09.2018 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt (tl 145- 155) on kõnealust nuga ka vaadeldud (tl 151-152). Vaatlusest nähtub, et vannitoa põrandalt leitud noa näol pole tegemist kööginoaga, selle noa tera on kahelt poolt terav, sh ühelt poolt sakiline ning tera pikkus, erinevalt D. Ti poolt avaldatust, on 108 mm ja laius 22 mm. Seega D. Ti poolt kirjeldatud noa tunnused pole vastavuses vannitoast leitud noa mõõtmetega, need pole ligilähedasedki, mistõttu annab seegi aluse kahelda D. T ütluste usaldusväärsuses. IV
34. Kujundades seisukohta V. Ti ütluste usaldusväärsuse osas, nähtub, et tedagi on kohtueelsel menetlusel üle kuulatud kahel korral, s.o 24.08.2018 (tl 21-30) ja 14.09.2018 (tl 32-37), ent temagi ütlused on diametraalsete erinevustega.
35. Esmasel ülekuulamisel V. Ti antud ütlused osutavad sellele, et V. T ärkas lärmi ehk puruneva klaasi heli peale. Seejärel karjus talle poeg, et välja tuleb kutsuda politsei. Ta helistas kohe ning kutsus välja politsei. Pärast võttis ta toa sahtlist haamri ja läks koridori. Koridoris nägi ta naabrit, s.o I. Stoljarenkot, A. Bi abikaasat, korterist nr xxx, kes seisis ja sõimas poja toa suunas sõimates poega. Poja toas kukkus midagi ja ta kuulis karjeid. Tema läks naabri suunas haamriga vehkides, et viimast hirmutada ja et ta ära läheks. I. Stoljarenko haaras tal aga käest ja püüdis talt haamrit ära tõmmata. Seejuures pani I. Stoljarenko talle vasakult poolt vastu tema kaela mingi terava eseme. Kas tegemist oli noa või klaasiga, seda ta ei näinud, kuid tegemist oli millegi teravaga, sest see lõikas talle kaela sisse. Tol hetkel ta valu ei tundnud, kuna rüseles I. Stoljarenkoga haamri pärast. Haamrit ta kätte ei saanudki. Nende juurde tuli V. Ti sõnade kohaselt ka D. T, kes hakkas I. Stoljarenkolt ära võtma eset, millega I. Stoljarenko talle kaela oli lõiganud. D. Tile tundus, et tema poeg sai I. Stoljarenkolt soovitud eseme kätte, läks tema tuppa ja lukustas ukse. I. Stoljarenko püüdis ust avada, lüües paar korda jalaga vastu ust, ent ust avada ta ei suutnud. Tema läks haamriga kööki ja peitis haamri laua alla. Kui ta köögis oli, tuli kööki ka I. Stoljarenko, võttis laualt lauanoa ja läks poja tuppa, kus viibis tema abikaasa A. Bi. Seejärel kuulis ta karjeid. Kellele karjed kuulusid, kas naisele või mehele, ta öelda ei oska, kuna oli seisundis, millest ta midagi aru ei saanud – tal xxx, ta näeb halvasti, mistõttu ta ei näinud hästi inimest, keda I. Stoljarenko peksis. Hiljem selgus, et tegemist oli A. Biga. Ta nägi, et poja toa ukse juures põrandal istuva inimese siluetti aga ei saa öelda, kas tegemist oli naise või mehega. Ise ta tuppa ei läinud, kuna ta poleks I. Stoljarenkost jagu saanud. I. Stoljarenko oli väga agressiivne, ta kuulis lööke ja karjeid. Ta ise tundis end xxx tõttu halvasti, ta istus köögis ja hoidis haamrit käes. Politsei saabudes viibis I. Stoljarenko poja toas.
36. Teisel ülekuulamisel avaldas V. T, et ärkas kõrvaltoast tuleva müra, s.o klaasi purunemise heli peale. Kõrvaltoas elab tema poeg. Ta ehmus sellest ja kuulis, kuidas poeg palus tal korduvalt politsei välja kutsuda. Ta helistas numbrile 112 ja kutsus välja politsei. Ta mäletab, et kuulis mingit karjumist, ent kes ja mida karjus, ta enam ei mäleta. Seejärel võttis ta kapist haamri ja otsustas 9 1-18-9926 vaadata, mis toimub. Oma toa ukse avamisel nägi ta, et poja toa ukselävel seisab nende naaber Ivan. Ta ei märganud, et Ivanil midagi käes oleks olnud. Ivan vaatas tema poole, ta suundus Ivani juurde ja tõstis haamri Ivani löömiseks, ent otsustas viimasel hetkel ümber. Sellele Ivan reageeris ja haaras tema käest, milles oli haamer. Nad hakkasid haamri pärast võitlema, et seda teineteiselt ära võtta. Selle käigus kukkusid tal ära prillid, ent prillideta näeb ta halvasti. Ta mäletab ka seda, et Ivaniga võitlemise ajal käis nende juures tema poeg, kes soovis teda nähtavasti aidata, ent kes lahkus tagasi vannituppa. Samuti mäletab ta põrandal istunud inimese siluetti, kes toetas seljaga vastu poja toa ust. Ta ei tea, kes see inimene oli, kuid inimene oli väikest kasvu ja paljaste õlgadega. Kaua võitlus Ivaniga haamri pärast kestis, ta öelda ei oska, ent lõpuks lasi Ivan haamrist köögilävel lahti ja haamer jäi tema kätte. Ta istus taburetile ja pani haamri põrandale. Ta tundis end halvasti, kuna tõusis xxx. Samuti mäletab ta, et Ivan seisis tema kõrval köögis ja hõikas mitu korda Dle, et viimasel on väga hea isa, ent D on halb. Järgnevalt mäletab ta, et Ivan väljus köögist ning mõne aja pärast ilmusid korterisse politseinikud. Kes nad sisse lasi, ta ei tea ja samuti ei näinud ta, et Ivan oleks laualt midagi võtnud. V. T avaldas ka, et miks ta avaldas vastupidist esimesel ülekuulamisel, ta seletada ei suuda, kuid ta ei näinud, et Ivan oleks noa võtnud ja sellega kedagi löönud. Kuni politsei tulekuni istus ta köögis ega näinud korteris toimunut. Kui uurija teda üle kuulas, osutas uurija tema kaelapiirkonna kriimustusele. Ta ei märganud ega tundnud, mis hetkel kriimustus tekkis. Esimesel ülekuulamisel oletas ta, et kriimustus tekkis Ivaniga võitlemise käigus, justkui pani Ivan tal midagi vastu kaela. Pärast juhtunu üle mõtisklemist sai ta aru, et Ivan pole talle midagi vastu kaela pannud ja ta ei saa aru, kust see kriimustus ilmus. Samuti oli tal pea verine, ent sedagi ei teinud Ivan. Kiirabi vaatas ta üle ainult sellepärast, et xxx oli kõrge.
37. Analüüsides V. Ti ütlusi, tuleb nentida, et ka V. T on erinevatel menetlusstaadiumitel andnud olulistes aspektides diametraalselt erinevaid ütlusi. Menetlusõiguslikult tõstatab see kahtlusi tema ütluste usaldusväärsuses.
38. Kohtu hinnangul saab V. Ti ütlused usaldusväärseks lugeda osas, milles ta märgib, et just tema oli isikuks, kes politsei väljakutse tegi. Seda kinnitavad tema ütlused koostoimes häirekeskusesse tehtud kõnesid kajastava asitõendi vaatlusprotokolliga, millele on fikseeritud kõne sisu. Sellest nähtub, et helistajaks on kakluses osaleva isiku isa – ehk V. T. V. Ti ütlused annavad alust ka järelduseks, et ta ei näinud vahetult 24.08.2018 kella 2 paiku arenema hakanud sünduste algfaasi, ehk seda, kuidas I. Stoljarenko aknaklaasi lõhkumise teel korterisse/D. Ti magamistuppa sisenes ja mis toimus vahetult pärast seda, kui I. Stoljarenko oli korterisse/tuppa jõudnud. Tema poolt sündmuste algfaasis tajutu hõlmab vaid klaasilõhkumise heli, mis teda öö-unest äratas ja poja palvet politseisse helistamisel. Tema poolt vahetult nähtu jääb faasi, mil sündmused olid jõudnud oma kulgemises D. Ti magamistoast koridori või osutatud magamistoa ja koridori vahelisele alale, mil ta ise soovis I. Stoljarenkot haamriga lüüa või viimast haamriga vähemalt ähvardada. Kohus leiab, et diametraalsed vastuolud puuduvad nn haamri-intsidendi osas ehk selles, et haamri pärast tekkis V. Til ja I. Stoljarenkol rüselus ja rüseluse lõppedes jäi haamer V. Ti kätte. Ülejäänud osas, s.o osas, milles need kajastavad asjaolusid, kuidas I. Stoljarenko tekitas talle terava esemega xxx ja võttis nn haamri-intsidendi järgselt noa ja läks tuppa, kus viibis A. Bi ning kust hiljem kostis karjeid ning milles viidatakse I. Stoljarenko äärmisele agressiivsusele, loeb kohus ebausaldusväärseks – selles osas ei ole V. T andnud järjepidevaid ütlusi ja pole ka põhjendanud oma varasemate ütluste muutmist. V
39. Hinnates A. Bi ütlusi (tl 38-54), on kohus seisukohal, et sündmuste käigu kohta hetke osas, mil I. Stoljarenko akna lõhkus, korterisse sisenes ja mis sealt edasi toimus, pole tuge võimalik leida ka A. Bi ütlustest. 10 1-18-9926
40. Ühetaoliselt I. Stoljarenko ja D. Tiga kinnitab A. Bigi, et I. Stoljarenko sisenes korterisse – täpsemalt D. Ti magamistuppa – läbi akna, aknaklaasi lõhkumise teel. A. Bi märkis, et kohe, kui I. Stoljarenko leidis nad Dga voodist alasti, tahtis I. Stoljarenko lüüa Dt. Ivan lõi D suunas, kuid D jõudis diivanilt püsti hüpata. Kohtu veendumusel on taoline väide eluliselt ebausutav ja vastuolus ka D. Ti ja I. Stoljarenko poolt avaldatuga.
41. I. Stoljarenko avaldas, et nägi juba enne korterisse sisenemist, kuidas D. T ja I. Stoljarenko seksiga tegelesid – just see ajendas teda korterisse akna kaudu sisenema. Seega ei näinud I. Stoljarenko neid alasti mitte siis, kui oli tuppa sisenenud, vaid tajus seda enne korteri aknaklaasi lõhkumist ning korterisse akna kaudu sisse ronimist. Kohest kaklust ja löömist ei toeta ka tunnistaja L. K ütlused (tl 92-96), sest tema avaldatu kohaselt kostis korterist kõigepealt lärmi ja karjumist, mis segunes häältega, mis viitasid kaklusele. Seega eskaleerus sõnaline sõimlemine füüsiliseks konfliktiks mõningase viitega. Taolist järeldust kinnitab ka D. T, kes märkis, et peale klaasiklirinat hüppas ta voodist üles, läks akna juurde, tõmbas eest kardina ja nägi akna kaudu sisse ronivat Ivani, keda üritas korduvalt, ebaõnnestunult alla lükata. Seega on kohus seisukohal, et kirjeldatud osas on A. Bi ütlused tõendikogumisse mittesobivad ja kohus ei pea võimalikuks neid kohtuotsuse tegemisel arvestada.
42. Järgnevalt on A. Bi kirjeldanud oma ütlustes, et Ivani ja D hakkasid kaklema, teineteist lööma, temagi oli voodist püsti tõusnud ja mingil hetkel, kui Ivan lõi D suunas ja üritas Dle pihta saada, tabas löök hoopis teda vasaku põse piirkonda. Seejärel jõudis D toast välja joosta ning Ivan jooksis talle järele. Ta kuulis, kuidas D karjus isale, et viimane politsei kutsuks. Samuti mäletab ta, et karjus, et ta jookseb peast kildudega sisse lõikamisest verd. Ta soovis minna meeste vahel toimunut koridori vaatamata, ent tal hakkas halb, pea hakkas ringi käima, ta kukkus põrandale ja kaotas teadvuse. Teadvus taastus tal hetkel, kui keegi karjus, et talle kittel antaks. Selleks hetkeks olid kohal politsei ja kiirabi. Haiglasse ta minna ei soovinud, ent kuna tal oli tugev verejooks, selgitasid meedikud talle, et haiglasse minemata jätmisel võib ta surra. Haiglas öeldi talle, et tal on noahaav – kui mitu neid oli, ta ei tea. Plaastrid on tal vasakul xxx piirkonnas ja paremal parema xxx piirkonnas. Kes ja mil moel talle noahaavad tekitas, ta ei tea ega mäleta.
43. I. Stoljarenko ise pole eitanudki, et ta A. Bit viimase kirjeldatud viisil ja asjaoludel, rusikaga lõi. I. Stoljarenko avaldas, et korteris toimunud kähmlust mäletab ta ähmaselt, kuid üritas tõepoolest Dt lüüa, ent löök sattus D eest ära keeramise tõttu A. Bile. Järgnevalt mäletab ta, et D kätte ilmus kusagilt nuga – nuga ta kirjeldada ei oska – ja hakkas noaga tema suunas vehkima. Kui ta ei eksi, üritas ta end kätega katta, sest tema kätel on sisselõiked. Ühtlasi möönab ta, et tõrjus D lööke ja on võimalik, et mõned neist tabasid Dt. Samuti mäletab ta, et sel hetkel peksis A. Bi teda rusikatega vastu selga. Mingil hetkel õnnestus tal Dlt nuga kätte saada ja on võimalik, et ta tabas Dt ka noaga. Seda ta aga ei mäleta. Seejärel jooksis D vannituppa ja sulges end sinna (tl 124-131).
44. I. Stoljarenko osutab oma ütlustes sellelegi, et toimus ka nn teine kaklus/kähmlemine tema ja D. Ti vahel ning seda ajal, mil D. T vannitoast väljus. Ta mäletab, et sel ajal oli tal käes nuga, kuid ei tea, kust ta noa võttis ja kas tegemist oli sama noaga, mis juba varem kaklusesse ilmus. Kakluse käigus liikusid nad tuppa, kus viibis A. Bi ning ta üritas Dt noaga tõrjuda. Sel ajal peksis teda ka A. Bi ja kuna ta vehkis noaga, siis on võimalik, et lõi sellega A. Bit. Löömist ta ei mäleta, nagu ei tea ta sedagi, kuhu piirkonda ta A. Bit võis lüüa. Ta ei oska ka avaldada, kaua kaklus võis kesta, ent mäletab, et kaklus lõppes kuidagi ootamatult, kohe koputati uksele ning ust lahti tegema minnes nuga tal enam käes ei olnud. Läbi uksesilma vaadates olid ukse taga politseinikud.
45. Analüüsides I. Stoljarenko ütlusi, leiab kohus, et I. Stoljarenko ütlused osas, milles need viitavad nn kahele kaklusele korteris, tuleb jätta nende ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale. Need ei haaku ei A. Bi ega D. Ti ütlusega, need ei leia tuge ka tunnistajate L. K ja I. Ti ütlustest ega ole 11 1-18-9926 loogilises vastavuses ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga, milles on kajastatud häirekeskusesse helistamise ajalist faktorit.
46. Seoses A. Biga tuleb viidata, et A. Bi pole avaldanud, et pärast D ja Ivani magamistoas toimunud kaklust, mis kandus üle koridori, oleks mõne aja pärast füüsiline konflikt D ja Ivani vahel tagasi magamistuppa kandunud. Millestki sellisest pole rääkinud ka D. T – sh ka neis ütlustes, millises osas kohus D. Ti ütlused kõrvale jättis. V. T küll märkis oma esmasülekuulamisel, et I. Stoljarenko võttis köögist noa ja läks tuppa, kus viibis A. Bi, ent selles osas on D. Ti ütlused kasutuskõlbmatud nende ebausaldusväärsuse tõttu. Pealegi - isegi juhul, kui jaatada nende ütluste usaldusväärsust ja tuginemise võimalikkust, nähtub, et D. T viibis ise tol momendil köögis ega näinud oma poja magamistoas toimunut ega saanudki seda magamistoa asukoha kohta köögist näha.
47. Nagu öeldud, ei haaku I. Stoljarenko poolt kirjeldatu nn teise kakluse osas ka majanaabrist tunnistaja L. K, politseiametnikust tunnistaja ja asitõendi protokollis kajastatud häirekeskusesse tehtud kõnede ajamääratlustega.
48. Tunnistaja L. K ütluste kohaselt kulges konflikt D. Ti magamistoast koridori. Tunnistaja ei ole avaldanud, et konflikt oleks mõni aeg hiljem koridorist tagasi magamistuppa kandunud. Ometi viitab I. Stoljarenko, et konflikt kandus uuesti üle magamistuppa ning sel ajal võis A. Bi saada noavigastused. Politseiametnik I. Ti ütluste kohaselt nägid nad sündmuskohale, s.o maja xxx juurde jõudes, et köögis viibisid kaks meest, neist vanem istus köögis laua taga ning noorem, s.o I. Stoljarenko käis köögis edasi-tagasi. Vastu aknalauda koputades tuli noorem mees, s.o I. Stoljarenko neile vastu ja avas ukse. Märgitust järeldub, et I. Stoljarenko ütlused ei haaku ka politseiametnikust tunnistaja ütlustega – politseiametnikust tunnistaja avaldatu kohaselt viibisid V. T ja I. Stoljarenko nende saabumisel hetkel köögis - V. T istus ja I. Stoljarenko liikus edasitagasi. Ühtlasi koputas politsei välisele aknalauale, millele reageeris I. Stoljarenko, kes ust avama läks.
49. Samuti ei toeta ütlusi asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldi häirekeskusele tehtud kõnesid (tl 99-106). Selle kohaselt tehti esimene kõne V. Ti kasutatavalt numbrilt 24.08.2018 kell 02.24.47 ning selle kõne kestvus oli 01 minut ja 27 sekundit. St, et V. T väljus oma toast haamriga umbes kella 02.26 paiku. V. T ja I. Stoljarenko ütlused viivad järelduseni, et selleks ajaks ehk kella 02.26ks oli nn esialgne konflikt I. Stoljarenko ja D. Ti vahel katkenud/katkenud ning D. T suundunud vannituppa. Ühtlasi pidi sellest hetkest hakkama toimuma nn haamri-intsident I. Stoljarenko ja V. Ti vahel, mis kulges D. Ti magamistoa ukse juures köögiläveni. Arusaadavalt võtab taoline liikumine mõningase aja.
50. Uus kõne tehti V. Ti telefonilt häirekeskusse 24.08.2018 kell 02.30.
51. D. Ti ütluste kohaselt oli kõne tegijaks tema. Kõnealusest kõnest nähtub menetluslikult kaks olulist aspekti – esiteks see, et kõne tegemise ajaks oli politsei tehtud väljakutsele juba reageerinud ja viibis sündmuskohal; teiseks – sel hetkel ei saanud toimuda ega toimunud ka mingit füüsilist arveteklaarimist D. Ti ja I. Stoljarenko ega ka kellegi kolmanda vahel, sest kõne pinnalt pole sedastatav, et sel ajal oleks toimunud füüsilist arveteklaarimist vaid vastupidi – nähtub see, et keegi helistab häirekeskusesse ja keegi sõimleb taustal. Ajavahemik kella 02.26st kuni kella 02.30ni on ca 4 minutit. Kui võtta aluseks I. Stoljarenko ütlused, siis peaks viidatud nelja minutisse mahtuma D. Tiga nn esialgse kakluse lõpp, mille käigus D. T vannituppa pages, seejärel nn haamri-episood V. Tiga, peale mida pidi I. Stoljarenko suunduma tagasi D. Tiga kaklema ning lõpuks pidi D. T või keegi teine jõudma helistada häirekeskusesse, sõimelda kõnele taustaks ning kõige lõpuks pidi I. Stoljarenko jõudma kööki, kus istus V. T ning minna vastu köögist politseiametnikele. 12 1-18-9926
52. Võttes arvesse, et kirjeldatud käitumisaktide jada on elulise usutavuse kriteeriumist johtuvalt liialt pikk mahtumaks maksimaalselt 4 minuti sisse ja seejuures on taoline käitumisaktide jada ka vastuolus teiste isikuliste tõendiallikate ütlustega, siis on kohus seisukohal, et I. Stoljarenko ütlused nn teise osa kakluse kohta D. Tiga on ebausaldusväärsed, neile ütlustele pole kohtul võimalik tugineda ja need tuleb kõrvale jätta. VI
53. Kujundades järgnevalt tõendikogumi pinnalt seisukoha süüdistuses püstitatud hüpoteesi põhjendatuse kohta – kas I. Stoljarenko on pannud toime talle inkrimineeritavad teod – leiab kohus, et süüdistuses püstitatud hüpotees on üks võimalikest realiseerunud sündmuste käigust, ent selle kõrval on samaväärse tõendusbaasi ja elulise usutavuse kriteeriumile vastav teinegi versioon.
54. Süüdistuse kohaselt püüdis I. Stoljarenko lüüa D. Tit noaga õla piirkonda, ent rüseluse käigus lõi I. Stoljarenko D. Tit noaga parema xxx piirkonda, tekitades D. Tile parema xxx ja xxx ning parema xxx kaks umbes 2 cm pikkust lahtist haava. Kohtul on raske ette kujutada, kuidas võiks tekitada noalöök xxx tagajärjena verevalumi ja xxx alla. Jättes kõrvale D. Tiga seonduva süüdistuse ebaõnnestunud sõnastuse, on prokuratuur jätnud tähelepanuta või eiranud sedagi, et KarS § 121 koosseis hõlmab endas kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Süüdistuse pinnalt pole võimalik mõista, millist teoalternatiivi I. Stoljarenkole inkrimineeritakse. Märgitu ei oma aga antud juhul ka kaalukat tähendust ja seda järgmisel põhjusel.
55. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et D. Ti puhul on sedastatavad parempoolse xxx piirkonna vigastused ning xxx silmapiirkonna vigastus (D. T esimese ülekuulamise juures olevad fotod tl 6-8, tema suhtes koostatud kiirabikaart tl 9, haiguslugu 18-29). I. Stoljarenko on möönnud, et D. Til tuvastatud vigastatud võivad olla tekitatud tema poolt nende-vahelise kakluse käigus. Toimiku materjalide pinnalt on üheselt mõistetav, et meditsiinidokumentidele kantud viited, et vigastused on noaga tekitatud, pärinevad sündmuskohal viibinud isikutelt endilt. Samas ei näe kohus, et D. Ti vigastuste tekkepõhjusi oleks kontrollitud menetluslikult eriteadmisi nõutavas vormis ehk ekspertiisiga. Vajadus D. Ti vigastuste tekkepõhjuste tuvastamiseks eriteadmisi nõutavas vormis oli vaatlusaluses menetluses ilmne. Nimelt avaldas D. T, et xxx vigastuse ühes verejooksuga sai ta hetkel, kui oli läinud klaasikildudes akna juurde, et takistada I. Stoljarenko akna kaudu tuppa sisenemist. Selle käigus üritas ta I. Stoljarenkot korduvalt aknast alla lükata. Vastavat teavet aluseks võttes tuleb nentida, et D. Ti xxx haav võis tekkida tema enda kirjeldatud viisil ehk klaasikilluga. Kohtu veendumusel on üldteada, et terava esemega vigastus õrna piirkonda, milleks xx piirkond ilma igasuguste kahtlusteta on, võib tekitada ja üldjuhul ka tekitab verevalumi ja turse. Seega vaatamata asjaolule, et I. Stoljarenko möönis, et võis kakluse käigus D. Tit lüüa, tuli menetluse käigus kontrollida, kas D. Ti xxx ja turse on põhjuslikus seoses võimaliku löömisega või on see kaasuv tagajärg väidetavale xxx klaasikilluvigastusele. Kuna sellise järelduse tegemine nõuab eriteadmisi, tuli menetlejal viia läbi ekspertiis.
56. Printsiibis on nende samade põhjendustega hõlmatud ka D. Ti kaenlaaluse piirkonna kehavigastus(ed). D. T avaldas, et üritas läbi akna sisenevat I. Stoljarenkot aknast alla lükata, ent see ebaõnnestus. Kahetsusväärselt pole uurimisasutus D. Tilt täpsustanud, kuidas täpselt tema poolt I. Stoljarenko aknast alla lükkamise katsed toimusid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ühes fotodega nähtub, et lõhutud akna raamide servades on teravaotsalised klaasi tükid (fotod 16, 17, 18 ja 19, tl 74-76). Kuna eluline ja realistilik on lähenemine, et D. T üritas I. Stoljarenkot aknast alla lükata ajal, mil viimane polnud veel tuppa jõudnud, siis jääb võimalus, et ka D. Ti xxx piirkonna vigastus tekkis I. Stoljarenko käitumisaktide väliselt ehk ajal, mil D. T üritas I. Stoljarenkot aknast alla lükata. Olgu ka märgitud, et tuvastatu kohaselt oli D. T palja ülakehaga. 13 1-18-9926
57. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et süüdistuses püstitatud D. Tiga seotud hüpoteesi jaatamiseks tuli menetluse käigus välja selgitada D. Ti vigastuste tekkepõhjused. Alles vigastuste tekkepõhjuste tuvastamise järgselt on võimalik hinnata, kas D. Til tuvastatud vigastused on põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega – löömise või noaga löömisega. Kuna vigastuste tekkepõhjused on jäänud tuvastamata, neid pole menetluse käigus püütudki tuvastada, siis jääb üles kahtlus, et need tekkisid muul põhjusel kui I. Stoljarenko-poolne (noaga) löömine. Tõusetunud kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada ka muude tõenditega. Seega tõlgendab kohus tõusetunud kahtluse I. Stoljarenko kasuks ja mõistab I. Stoljarenko D. Tile tekitatud vigastustega seonduvas süüdistuses õigeks. VII
58. Mis puudutab I. Stoljarenkole ette heidetavat A. Bi löömise episoodi, on kohus seisukohal, et prokuratuuri sellekohane hüpotees on põhjendatud.
59. I. Stoljarenko ja A. Bi ütlused aga niisamuti A. Bi ütluste lisaks olevalt fototabelilt (foto tl 46) nähtuv osutavad, et I. Stoljarenko lõi A. Bit vasaku põse piirkonda. Selles osas vaidlus ka puudub, sest I. Stoljarenko on menetluse käigus kestvalt ja ühetaoliselt kinnitanud A. Bi näo piirkonda löömise fakti.
60. Kohus märkis juba eelnevalt, et prokuratuur ei ole süüdistuses eristanud ega määratlenud, millise KarS § 121 koosseisualternatiivi toimepanemist I. Stoljarenkole ette heidetakse. Sellele vaatamata on põhiteo ebaõigussisu teokirjelduse põhjal olulistemas joontes tuvastatav. Seega ei saa süüdistuse puudus mõjutada I. Stoljarenko karistusõiguslikku vastutust. I. Stoljarenko löögi tagajärg A. Bi vasakule näo poole põhjustas viimasele hematoomi ja turse (paistetuse). Tegemist on konkreetses vormis avaldunud vigastusega ehk tervise kahjustamisega KarS § 121 lg 1 alt 1 mõttes. Samuti on tervisekahjustuse tekkimine ka objektiivse kõrvalseisja seisukohas hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Seega esineb õiguslik alus seisukohaks, et A. Bi löömisega realiseeris I. Stoljarenko KarS § 121 lg 1 alt 1 objektiivse koosseisu.
61. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, osutab kohus, et nii süüdistusest, kui ka A. Bi ja I. Stoljarenko ütlustest nähtub, et I. Stoljarenko rusikalöök, mis A. Bit tabas, oli mõeldud/suunatud D. Tile. Materiaalõiguslikult vastab taoline olukord samasus- ehk identiteedieksimusele. Samasus- ehk identiteedieksimus seisneb eksimuses rünnatava objekti omadustes või samasuses. Tegemist on eksimusega objektis kitsamas mõttes, mis erineb eksimusest sihtobjektist selle poolest, et süüdistatav tabab tõepoolest seda objekti mida kavatseski, kuid eksib selle samasuses. I. Stoljarenko tahtlus oli suunatud teise inimese, so D. Ti kehalise väärkohtlemisele. St, et tema tahtlus oli suunatud ühe objekti ründamisele, kuid eksimuse tõttu kahjustas teist objekti. Kuna kõnealuse eksimuse liigi puhul oli rünnatav objekt süüteokoosseisu tähenduses võrdväärne tegelikult kahjustatud objektiga, siis ei muuda eksimus objekti isikulises samasus toimepandud teole antavat õiguslikku hinnangut. Võtte arvesse, et I. Stoljarenko eesmärk ja tahe olid suunatud teise isiku kehalise väärkohtlemisele, siis vastab see õiguslikult tahtlikult, s.o tahtluse intensiivseimas vormis realiseerunud teo toimepanemisele.
62. Prokuratuur tuvastas süüdistuse lõpposa kohaselt I. Stoljarenko teos ühe kvalifitseeritava tunnuse, so korduvuse. Nii süüdistusest, kui ka toimikus asuvast karistusregistri väljavõttest ning Harju Maakohtu 11.08.2014 otsustest nähtuvalt on I. Stoljarenkot süüdi mõistetud ja karistatud KarS § 121 järgi. Tegemist on kustumata karistusega. Seega on prokuratuur õigesti ja kohaselt välja toonud, et I. Stoljarenko puhul on sedastatav korduvus. See väljendub juriidilises retsidiivis. 14 1-18-9926
63. Nii I. Stoljarenko kui A. Bi on oma ütlustes avaldanud, et nad jagavad elukaaslastena ühist elukohta. Ka süüdistuse tekstis on prokuratuur käsitlenud I. Stoljarenkot ja A. Bit elukaaslastena. KarS § 121 lg 2 p 2 sätestab kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemise lähi- või sõltuvussuhtes. Seadusandaja on selgitanud, et peab lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. I. Stoljarenko ja A. Bi ütlused võimaldavad järeldust, et nad toimivad ühist elukohta jagava ühise perekonnana, kuhu kuuluvad ka nende mõlema lapsed. Sellest johtuvalt on kohtu veendumusel sedastatav ka teinegi kvalifitseeriv tunnus ehk süüteo toimepanemise lähisuhtes.
64. Kohus leiab ka, et vaatamata asjaolule, et prokuratuur ei ole süüdistuse lõpposas teinud viidet teise kvalifitseeriva tunnuse esinemisele/selle olemasolule, pole see raskendanud, takistanud ega piiranud kaitseõiguse teostamist. Nii nähtub, et süüdistuse tekstis on selge viide A. Bile kui I. Stoljarenko elukaaslasele. Seega oli I. Stoljarenko süüdistuse pinnalt teadlik, et teda süüdistatakse oma elukaaslase kehalises väärkohtlemises ning kohtu poolt täiendava kvalifitseeriva jaatamine tema teos, pole tema kaitseõiguse teostamist piiranud ja kohtuotsus pole selles osas ka üllatuslik. VIII
65. Hinnates järgnevalt I. Stoljarenkole ette heidetava süüdistuse põhjendatust A. Bi noaga löömises, siis leiab kohus, et menetluse käigus kogutud tõendikogumi pinnalt pole võimalik süüdistuses püsitatud hüpoteesi eitada, ent kõrvuti prokuratuuri püsitatuga on võimalik teinegi versioon, mis jätab üles kahtluse, et A. Bil tuvastatud kehavigastused on põhjustatud I. Stoljarenkost erineva isiku poolt.
66. Kohtu hinnangul saab tõendipinnalt tõendatuks lugeda, et A. Bi noahaavad tekkisid 24.08.2018 kella 2 paiku korteris aadressil xxx. Nagu märgitud, pole D. Ti ütlused, milles need kajastavad tema magamistoas toimunud sündmusi pärast I. Stoljarenko aknast sissetungimist, nende ebausaldusväärsuse tõttu kasutatavad. V. T esialgset sündmuste käiku, so ajavahemikku I. Stoljarenko korterisse sisenemisest kuni V. Ti magamistoast väljumiseni samuti ei näinud, kuna viibis enda toas. A. Bi avaldas seoses noahaavadega, et pärast I. Stoljarenko sisenemist tuppa tekkis I. Stoljarenko ja D. Ti vahel kaklus ja nad lõid teineteist. Mingil hetkel sai ta D. Tile mõeldud löögiga I. Stoljarenkolt rusikaga vasaku põse piirkonda. D. Til õnnestus joosta koridori, I. Stoljarenko jooksis talle järgi, ent ta näinud, mis meeste vahel koridoris toimus. Küll mäletab ta, et karjus meestele, et tal jookseb peast klaasikildudega sisse lõikamisest verd. Ta tahtis esikusse vaatama minna, ent tal hakkas halb, pea hakkas ringi käima, ta kukkus põrandale ja kaotas teadvuse. Toibus ta ajal, kui sündmuskohal olid juba politsei ja kiirabi. Haiglas öeldi talle, et tal on noahaav, ent ta ei tea, mitu neid on.
67. Sündmuskohale saabunud politseiametnikust tunnistaja I. Ti avaldas, et sündmuskohale jõudes ja A. Biga suhtlema hakates kaebas viimane tugevale valule xxx piirkonnas ja verejooksule. xxx vaadates avastas tunnistaja A. Bi seljalt värske, avatud, verejooksuta torkehaava. Esialgselt A. Bi midagi avaldada ei soovinud, ent lõpuks avaldas, et pärast I. Stoljarenko korterisse sisenemist hakkas I. Stoljarenko teda ja D. Ti peksma ning lõi peksmise käigus A. Bit noaga. I. Stoljarenko avaldas aga, et korterisse sisenemise järgse peksmise käigus ilmus D. Ti kätte nuga ja ta hakkas sellega vehkima. Kust D. T noa võttis, ta öelda ei oska, nagu ei oska ta seda nuga ka kirjeldada. Kui ta ei eksi, hakkas ta end kätega katma, sest tema kätel on sisselõiked. Samuti mäletab ta, et ta tõrjus D. Ti ja on võimalik, et lõi viimast mõned korrad rusikatega. Samal ajal peksis A. Bi teda rusikatega vastu selga. Mingil hetkel õnnestus tal nuga D. Tilt ära võtta ja on võimalik, et ta lõi D. Ti ka noaga, ent kuhu, seda ta ei mäleta. Seejärel jooksis D. T vannituppa ja sulges end sinna. Järgnevalt kirjeldab I. Stoljarenko veel üht mõnevõrra hilisemat kaklust/peksmist D. Tiga, mööndes, et just selle käigus võis A. Bi saada noahaavad. Viimati märgitu osas luges kohus I. Stoljarenko ütlused 15 1-18-9926 ebausaldusväärseks ja jättis need ütlused tõendikogumist kõrvale. Oma teisel ülekuulamisel avaldas I. Stoljarenko, et pärast tema kinnipidamist kontakteerus ta A. Biga. Väidetavalt avaldas viimane I. Stoljarenkole, et hoopis D. T oli teda noaga löönud ajal, mil A. Bi kaklusesse sekkus. Ühtlasi avaldas I. Stoljarenko, et kõnealune hetk on tal ka meeles – nimelt tahtis D. Ti teda noaga lüüa, ent A. Bi astus nende vahel, näoga tema ehk I. Stoljarenko suunas, lükkas viimast kätega rinna piirkonda, tema astus sammu tagasi ning A. Bi liikus koos temaga. Seda momenti, mil nuga A. Bi pihta sattus, ta ei näinud (tl 163-166).
68. Analüüsides eelnevat, tuleb nentida, et menetluse käigus ülekuulatud isikuliste tõendiallikatest pole keegi avaldanud, et oleks vahetult näinud või muul viisil tajunud viisil A. Bi kahel korral noaga löömist. Enamgi veel – A. Bi ütlused viisil, nagu need kajastuvad tema ülekuulamise protokollis, viitavad sellele, et ta ei tea millal või kuidas noahaavad tekkisid ja ta ei tea ka seda, palju tal noahaavu on.
69. Samas avaldas politseiametnikust tunnistaja I. Ti, et korterisse sisenedes avaldas talle koheselt I. Stoljarenko, et sai noahaava ning hiljem avaldas ka A. Bi, et I. Stoljarenko lõi teda ning D. Tit ning lõi teda ka noaga. Eelnevast nähtub, et tunnistaja I. Ti sai noalöökidest ja –haavadest teadlikuks läbi I. Stoljarenko ja A. Bi. Nn vahendliku tunnistaja ütlused ei ole menetlusõiguslikult tõendina üldjuhul kasutatavad, v.a

§ 66lg-s 21 sätestatud erandid.

Kohus leiabki, et I. Ti ütlused osas, milles ta märkis, et I. Stoljarenkol avaldas talle, et sai noahaava ja et A. Bi avaldas, et A. Bi noavigastuse tekitas I. Stoljarenko, on menetlusõiguslikult tõendina kasutatavad (

§ 66lg 21 p 2).

Seda põhjusel, et kogu sündmuste ahel oli just lõppenud, isikud avaldasid informatsiooni nende poolt vahetult tajutud asjaolude kohta, nad viibisid veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et nad tõde moonutasid.

1. Samas on kohus seisukohal, et I. Ti ütlustesse osas, milles A. Bi avaldas, et noahaava tekitas talle I. Stoljarenko, ei saa suhtuda kriitikavabalt. Tähelepanu evib fakt tunnistaja ütlustest, et korterisse jõudes ei soovinud A. Bi politseiga mingitki koostööd teha ega pidanud vajalikukski politsei kohal viibimist. Pärast vestlust A. Biga vastas viimane tunnistaja küsimusele, kus tal valus on, et tugev valu on küljel xx piirkonnas ja tal on verejooks. Pärast xx ülevaatamist politseiametniku poolt selgus torkehaava olemasolu. Seejuures tuleb nentida, et A. Bi on menetluses avaldanud, et ta ei soovinud haiglasse sõita, ent tugeva (xx)verejooksu tõttu ja arsti selgitusel, et ta võib surra, nõustus ta haiglasse minema – haiglas öeldi talle, et tal on noahaav, kuid ta ei tea täpselt, mitu haava tal on. Ka patsiendikaardil on märge, et patsient ei saa täpsustada mis juhtus, ent väidetavalt oli kaklus – vigastuse sai tuttava inimese poolt. Taoline väljendusviis ehk viide tuttava poolt kehavigastuste tekitamisele tõstatab küsitavusi I. Stoljarenko süüküsimuses, sest I. Stoljarenko pole tuvastatu kohaselt mitte A. Bi tuttav, vaid viimase elukaaslane.
2. Võttes arvesse, et A. Bi ütlused erinevates olukordades viitavad sisuliselt sellele, et ta ei teadnudki noahaava(de) olemasolust, ehk et ta teadvustas noahaavade olemasolu alles haiglas, siis ei pea kohus võimalikuks, et A. Bi avaldas I. Tile, et just I. Stoljarenko tekitas talle noahaava. Kohtu veendumusel tõstatavad tunnistaja ütlused koostoimes käsitletud tõenditega kahtluse, et tunnistaja andis ülekuulamisel edasi mitte seda, mida ta kuulis A. Bilt, vaid ülekuulamisel anti tema poolt edasi tema enda poolt tehtud järeldusi noalöökide põhjustaja kohta.
3. Mis puudutab politseiametnikust tunnistajale I. Stoljarenko poolt avaldatut, et tal on noahaav, siis see võis ja võib olla tõele vastav. I. Stoljarenko läbivaatuse protokollist (116-123) nähtuvalt tuvastati I. Stoljarenkol mitmed vigastused – teravate nurkadega pindmised haavad, kriimustused, lõikehaavad, siledate servade ja teravate nurkadega haav, kaare-kujulised haavad, lõikehaavad, nahamarrastused, kaootilised paiknevad nahamarrastused ning pindmised lõikehaavad – need vigastused on tema keha erinevates piirkondades. Tuleb aga tõdeda, et menetluse käigus ei 16 1-18-9926 ole kahetsusväärselt välja selgitatud I. Stoljarenkol tuvastatud vigastuste tekkepõhjuseid – nende tekkepõhjusi pole võimalik kohtul eriteadmiste puudumise tõttu fototabeli pinnalt tuvastada. Vigastuste tekkepõhjuste tuvastamata jätmine tähendab aga, et kohtul pole võimalik kontrollida, kas I. Stoljarenko vigastused võivad olla saadud tema suunas tehtud noalöökidest või on need saadud muul viisil (nt aknast sisse ronimisel teravate klaasiservadega). Märgitu tähendab omakorda, et I. Stoljarenko versioon sellest, et lisaks temale oli nuga ka temast erineval isikul ehk näiteks D. Ti käes, kes sellega vehkis ja kelle löögid põhjustasid A. Bile kehavigastused, jääb kontrollimatuks – asjaolusid arvestades pole võimalik taolise versiooni õigusust ei välistada ega ka kinnitada.
4. Menetluse käigus võeti korterist aadressil xxx ära kaks nuga (sündmuskoha vaatlusprotokoll fotod 21-23 ning fotod 27-28). Samas ei võimalda tõendid teha järeldust, millise noaga A. Bile rindkerevigastused tekitati ja kas mõlemad noahaavad on põhjustatud sama noaga.
5. Mõlemat nuga on asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud (tl 150-152) ja sellelt nähtub, et esimene nuga on kööginuga käepideme pikkusega 99 mm. Käepideme laius on 14 mm ja paksus 13 mm. Tera on halli värvi metallist, pikkusega 126 mm. Tera laius kõige laiemast kohast on 17 mm ja paksus 2 mm. Noa teralt avastati punast värvi määrdumine, millest võeti proov. Proov andis positiivse tulemi, mistõttu võib öelda, et noa tera pinnal olev määrdumine on veri. Noa teralt võeti puuteproov, mis pakendati karpi nr
6. Teiseks vaadeldud objektiks oli vannitoast leitud nuga. Nuga on musta värvi ja metallist. Noa pikkus on 219 mm ja noa käepidemes on viis auku. Noa tera on kahelt poolt terav, ühelt poolt sakiline. Tera pikkus on 108 mm, laius 22 mm ning paksus 1 mm.
7. Tutvudes A. Bi tervisekaardile kantud vigastustega, millel on viide nende noaga tekitamisele, nähtub, et üks A. Bil tuvastatud vigastus on 1 cm, teine 4 cm. Samuti nähtub, et vasaku xxx alaosas xxx tasemel on jälgitav 44 mm pikkune noakäik, mis algab tagumisel xxx ja siseneb xxx alt. Nagu märgitud, tuvastas ekspert, et mõlemad A. Bil tuvastatud xxx vigastused on põhjustatud terava vägivalla toimel löögist teravaotsalise piklikukujulise vahendiga. Samuti avaldas ekspert arvamust, et need haavad on olemuselt torke-lõikehaavad (tl 62-63).
8. Kui võtta aluseks, et A. Bi üks vigastus oli 4 cm ja sündmuskohalt leitud ja ära võetud noaterad olid kööginoa puhul kõige laiemast kohast 17 mm, vannitoast ära võetud noa puhul aga 22 mm, siis jäävad nugade noaterade mõõtmed väiksemaks A. Bil tuvastatud laiema haava mõõdust. Eriteadmisteta taandub oletuslikuks järeldus, et haava laiusest kitsama noateraga on võimalik tekitada noaterast laiem haav ja kuidas taoline haav saab tekkida. Teoretiseerides, et selline lahendus on võimalik, siis tõusetub küsimus selle kohta, kuidas ja mis viisil kannatanule noahaavad ikkagi tekitati.
9. Märkimisväärset tuge sellele, millist nuga ja kelle poolt võidi A. Bi suhtes kasutada, ei leia ka DNA-ekspertiisist (akt 18E-GE1058, tl 186-191).
10. Sellest nähtub, et köögilaual paiknenud kööginoa teralt võetud puuteproovilt (proov nr B180605, ekspertarvamuse p 4) saadi DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult; saadud tulemuste alusel ei saa välistada A. Bilt ega I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles. D. Ti DNAprofiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA-segaprooviga. Kirje „saadud tulemust alusel ei saa välistada“ tähendab, et segaproovis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNAprofiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. Kirje „ei ole seostatav“ tähendab, et segaproovis saadud profiilis ei ole tulemusi andnud lookustes ilmsiks tulnud piisaval arvul võrdlusisikul esinevaid alleele. 17 1-18-9926
11. Sama kööginoa käepidemelt võetud proovist (proov nr B180606, ekspertarvamuse p 5) saadi DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Lisaks ei saa kindlalt välistada D. Tilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Kirje „ei saa kindlalt välistada“ tähendab, et segaprofiilis on esindatud suurem osa võrdlusisikul esinevatest alleelidest, kuid tulemusi andnud lookustes on puudu üks või kaks (erandjuhul kolm) võrdlusisiku alleeli; DNAprofiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline.
12. Kööginoa teralt võetud proovist (proov nr B180607, ekspertarvamuse p 1) saadi DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNAprofiil, mis on kokku langev A. Bi DNA-profiiliga. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. D. Ti DNAprofiil ei ole seostatav sellest segaproovist saadud DNAsegaprofiiliga. Kirje „peamine DNAprofiil“ tähendab, et segaproovis on eristub ühe isiku profiil, mille alleelid on selgelt tugevamalt väljendunud kui teise isiku (isikute) alleelid.
13. Vannitoast sündmuskoha vaatluse käigus leitud ja ära võetud noa osas tuvastati ekspertarvamusega, et noa teralt (proov nr B180609, ekspertarvamuse punkt 3 saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada D. Tilt, A. Bilt ega I. Stoljarenkolt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis.
14. Sama noa käepidemelt võetud proovist (proov nr 180608, ekspertarvamuse p 2) saadi DNAanalüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Selles segaprofiilis on eritatav peamine DNAprofiil, mis on kokku langev I. Stoljarenko DNAprofiiliga. D. Ti ja A. Bi DNAprofiilid ei ole seostatavad sellest proovist saadud DNAsegaprofiiliga.
15. Analüüsides eelnevat, tuleb nentida, et kummagi noa puhul pole võimalik tõsikindlalt väita, et I. Stoljarenko ega D. T poleks puutumust nugadega omanud. Õiguslikult tähendab see, et ka ekspertiisiaktile toetudes pole võimalik järeldada, et A. Bit sai noaga lüüa üksnes ja ainult I. Stoljarenko. Taoline järeldus on võimalik ja võib osutuda õigeks, ent võimalik on seegi, et A. Bit lõi noaga D. T – see ei ole välistatud. Mis puudutab vannitoast äravõetud nuga, siis vaatamata asjaolule, et selle käepidemelt ei tuvastatud ekspertiisiga puutumust D. Ti ja A. Biga, ei saa jätta kõrvale, et D. T avaldas kohtueelsel menetlusel, et vannituppa vanni alla pani noa just tema. Seega katsus ta kõnealust nuga. Mis puudutab aga A. Bit, siis on ta avaldanud, et kannab endaga nuga endaga alati kaasas, kuna kardab pimedal ajal xxx ringi liikuda. Tal oli kaasas musta pidemega ümmarguste aukudega nuga, mille tera oli samuti musta värvi ja selle peale oli midagi kirjutatud. Teraosa pikkus oli 6-7 cm, noa enda pikkus umbes 12 cm. Ka tol korral oli tal nuga kaasas, tema teksapükste taskus. Kus asusid tema teksapüksid, ta öelda ei oska, kuna ei mäleta kuhu need lahti riietumisel pani (tl 38-49). Tema poolt antud noa kirjeldus kattub üldjoontes vannitoast ära võetud noa kirjeldusega. Samas pole menetluse käigus üritatudki välja selgitada, kas nuga, mis vannitoast ära võeti, oli seesama mida A. Bi kirjeldas ja selle kuuluvast temale avaldas.
16. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud muudki versioonid ja tõendid kogumis ei kummuta I. Stoljarenko kaitseversiooni, et A. Bi noahaavad tekkisid D. Ti tegevuse tagajärjel. I. Stoljarenko kaitseversioon on samaväärselt prokuratuuri hüpoteesiga haakuv asja arutamise aluseks oleva tõendikogumiga. Tuleb tõdeda, et nn kohtukõlbulik tõendibaas toimunu kohta on napp. Isikulised tõendiallikad on sündmusi kirjeldanud abstraktselt ja vastuoluliselt ning kohtule mõistmatult pole uurimisasutus pidanud vajalikuks ei isikuliste tõendiallikate ütluste detailiseerimist isikutele esitatavate täpsustavate küsimuste kaudu (kus ja millal keegi liikus, mismoodi täpsemalt kaklus välja nägi, kes alustas, mismoodi alustamine välja nägi, kas A. Bi võttis 18 1-18-9926 kaklusest osa, kus ta sel hetkel viibis jne) ega vastuoluliste ütluste andmise põhjuste väljaselgitamist. Enamgi veel – uurimisasutus/prokuratuur pole pidanud vajalikuks täiendavate tõendite kogumist vajalikuks ka siis, kui I. Stoljarenko kaitsja on sõnaselge taotluse I. Stoljarenko kaitseversiooni kontrollimiseks esitanud.
17. Taoline toimimise viis viitab kohtu veendumusel sellele, et asjakohase tõendusteabe kogumisse on suhtutud pealiskaudselt, luues põhjuslikuna olukorra, kus tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada, millisel ajahetkel ja olukorras A. Bi noavigastused sai. Enamgi veel – tuvastada pole võimalik sedagi, kumma noaga A. Bile noahaavad tekitati. Olukorras, kus tuvastatav pole kannatanule tekitatud vigastuste moment ja ka see, millise noaga vigastused tekitati ning seejuures pole välistatud ei I. Stoljarenko ega D. Ti puutumust kummagi sündmuskohalt äravõetud terariistaga, puudub võimalus tõsikindla järelduse tegemiseks, et A. Bil tuvastatud noahaavad on põhjuslikus seoses I. Stoljarenko käitumisaktidega.
18. Kohus lisab ka, et kohtul pole võimalik rakendada ka nn välistamismeetodit, sest ka selleks on tõendid vastuolulised.
19. Märkimata ei saa jätta sedagi, et D. T kuulati esmakordselt üle 24.08.2018 alates kella 05.40st. Isikuliste tõendiallikate ütluste, sh D. Ti enda ütlusest nähtuvalt oli D. T tarvitanud alkoholi, sh on ta teisel ülekuulamise nentinud oma alkoholijoobes olekut sõnadega – küllaltki purjus, mistõttu kõike öösel toimunut ei mäleta. Märgitu tõstatab küsitavusi, kui adekvaatne oli D. T esmasütluste andmisel ja kas ta üleüldse mõistis ja sai aru, millisel eesmärgil temaga menetlustoiminguid läbi viidi ning kas talle oli mõistetav sündmuste kohta tõeste ütluste andmiste kohustus. Kohus taunib praktikat, kus ülekuulamist või mistahes muud menetlustoimingut viiakse läbi isiku suhtes, kelle puhul tõusetub kahtlus tema adekvaatsusest ja arusaamisvõimest menetlustoimingu läbiviimisel. See viib menetlusõiguslikult olukorrani, kus – antud kaasust arvesse võttes - raske isikuvastase kuriteo toimepanemise tehiolusid ei ole võimalik tuvastada ja raske õigusvastane tegu jääb sisuliselt riigivõimu reageeringuta riigivõimu enda ebapädeva ja suutmatu tegevuse tõttu.
20. Lisaks osutab kohus, et kohtueelse menetluse käigus pole välja selgitatud ka 18.09.2018 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli teise häirekeskusesse tehtud kõne asjaolusid. Kohus kuulas viidatud kõne salvestist ja kohtule jääb mõistmatuks, kes teise kõne, milles avaldatakse pussitamist, häirekeskusele, tegi. Isikuliste tõendiallikate ütlused viitavad justkui sellele, et teise kõne tegi häirekeskusele D. T. Kõne tegija on noorema-poolse, suhteliselt selge häälega meesterahvas. Samas kostub tagaplaanilt teise meesterahva juttu, milles kostuvad mh sõnad, et sa jooksed noaga ringi debiilik! Võttes arvesse, et kõne tegija ja taustal rääkiv meesterahvas on erineva häälega, siis ei saa välistada, et hoopis I. Stoljarenko oli isikuks, kes palus seoses pussitamisega politsei abi ning sekkumist. Märgitule pole kohtueelsel menetlusel mingitki tähelepanu pööratud, ent nimetatu väljaselgitamine on oluline, sest viitab sellele, et just I. Stoljarenko võis olla noarünnaku ohvriks.
21. Kokkvõtvalt nendib kohus, et kuna vaadeldaval juhul saab eluliselt usutavaks ja tõendikogumiga haakuvaks pidada erinevaid versioone ning eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võib toimunut selgitada ka I. Stoljarenko kaitseversioon, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus

§ 7lg-ga 3.

Kuna vaatlusalusel juhul ei ole võimalik kõrvaldada kahtlusi I. Stoljarenko süüs, kuulub I. Stoljarenko süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi õigeksmõistmisele. IX 19 1-18-9926

1. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama õigusnormi teise lause kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aasta pikkuse vangistuse. Kõrgeima astme kohus on korduvalt selgitanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Nimetatud põhimõte baseerub KarS § 56 lg-le
2. Karistusregistri väljavõttest ja toimikus kajastuvatest kohtuotsustest nähtuvalt on I. Stoljarenko varem kriminaalkorras karistatud isikuks. Harju Maakohtu 11.08.2014 kohtuotsusega karistati I. Stoljarenkot KarS § 121 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p 7 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti I. Stoljarenkole 7 kuu pikkune vangistus, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3 aasta pikkuse katseajaga täimisele pööramata. Samuti karistati I. Stoljarenkot Harju Maakohtu 22.10.2015 kohtuotsuse alusel KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise eest 8 kuu pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle karistuseks 1 aasta 2 kuud ja 26 päeva vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga. Harju Maakohtu 04.05.2017 kohtumäärusega pöörati I. Stoljarenkole mõistetud karistus täitmisele. Analüüsides eelkajastatut, on kohus seisukohal, et I. Stoljarenko isikuandmed, s.o tema varasem karistus ühes uue kuriteo toimepanemisega välistavad talle rahalise karistuse kohaldamise. Uue kuriteo toimepanemine annab ainest järelduseks, et varasemad karistused pole I. Stoljarenkole mõju avaldanud. Ta pole varasematest karistustest vajalikke järeldusi õiguskuulekale elule asumiseks teinud ja seda vaatamata asjaolule, et viimast karistust kandis I. Stoljarenko reaalses vangistuses. Kohtu jaoks tähendab see karistusliigi üle otsustamisel seda, et kui juba varasem vangistus pole I. Stoljarenkot sundinud ega suunanud õiguskuulekale teele, saab taolist eesmärki täita või tagada veelgi vähem rahaline karistus. Seega kohaldab kohus I. Stoljarenko suhtes karistusliigina vangistust. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale vastavalt tuleb konkreetse karistusmäära kindlaks tegemiseks võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 2 sanktsioonimäära keskmiseks määraks on ca 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Süü suurust kindlaks määrates arvestab kohus järgmise aspektidega. I. Stoljarenko lõi A. Bit ühel korral näkku, vasaku xxx piirkonda. Löögi tagajärjel tekkisid A. Bile vasakule poole xxx piirkonda xxx (vt A. Bi ütluste lisaks olevat fototabelit – tl 46). On üldteada, et igasugused löögid xxx, iseäranis xxx piirkonda põhjustavad konkreetsest isikust ja löögijõust sõltuvalt tugevaid, tugevamaid või vähemtugevamaid valuaistinguid ja organismi vastureaktsioone. Kahetsusväärselt pole uurimise käigus üritatudki välja selgitanud kas, millist ja kui tugevat valuaistingut kannatanu tundis. Sellega on kohtult ära võetud võimalus hinnata süü suuruse kindlaksmääramisel ühe komponendina kannatanule põhjustatud valu (või ka selle puudumist). Vaatamata osutatud minetusele, pole põhjust väita, et kohus ei saaks üleüldse kujundada seisukohta löögijõu tugevuse kohta - selle tuvastamine on aga süü suuruse kontekstis oluline, sest intensiivsem ja tugevam löök osutab süüdistatava suuremale süüle. Kohus loeb üldtuntuks, et väheintensiivne, vähese löögijõuga löök üldjuhul xx ega xxx ei tekita. Tuvastatu kohaselt põhjustas löök kannatanule tagajärjena xx ja xx. Kohtu veendumusel viitab 20 1-18-9926 taoline inimorganismi vastureaktsioon löögile mõnevõrra tugevamale välismõjutusele. Samas ei saa rääkida sellest, et löögijõud oleks olnud erakordselt tugev ja intensiivne – taolise järelduse tegemiseks objektiivsed alused lihtsalt puuduvad. Samuti võtab kohus süü suurusele hinnangut andes arvesse asjaolu, et I. Stoljarenko teos on sedastatav kahe kvalifitseeriva tunnuse olemasolu, mis väljendub korduvuses ja süüteo toimepanemises lähisuhtes. Kahe kvalifitseeriva tunnuse sedastamine võrdsustub suurema süüga. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et I. Stoljarenko poolt ühel korral kannatanu löömine mitte väga tugeva löögiga õrna piirkonda, millele ei põhjustatud raskeid tagajärgi koostoimes kahe kvalifitseeriva tunnusega viitavad I. Stoljarenko mitte just väga suurele süüle. Karistuse määras tähendab see, et I. Stoljarenkole on võimalik kohaldada karistust oluliselt alla sanktsioonimäära keskmise määra. Puutuvalt karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisse, leiab kohus, et I. Stoljarenko puhul karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes puuduvad. Küll leiab kohus, et karistustust kergendavate asjaoludena on I. Stoljarenko puhul sedastatav kahetsus, mida ta avaldas kohtuistungil; süü faktiline tunnistamine ja ka see, et kannatanu löömise pani I. Stoljarenko toime hingelise erutuse seisundis. Neist asjaoludest tulenevalt esineb alus I. Stoljarenkole mõistetava karistusmäära vähendamiseks. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt on varasemad karistused arvestatavad vaid juhul, kui need pole karistusregistrist kustunud ja varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga. I. Stoljarenko varasemad kustumata karistused seonduvad KarS §-des 121, 199 ja 424 nimetatud koosseisudega. Viidatud loetelust on seega ajassepuutuv KarS § 121 järgi mõistetud karistus. Selle teo eest karistati I. Stoljarenkot 6 kuu pikkuse vangistusega. Kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-58-13 p 10), märgib kohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. St, et igakordselt tuleb uutele toimepandud rikkumistele reageerida varasema kohtuotsusega mõistetud karistusest rangemalt, kinnistamaks keelunormi kehtivust. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et karistuse määr saab iga uue samaliigilise kuriteo toimepanemise eest minna üksnes raskemaks. Kokkuvõtvalt kohus leiabki, et KarS § 56 lg-s 1 sätestatut arvesse võttes tuleb I. Stoljarenkole mõista 9 kuu pikkune vangistus. Kohus arutas I. Stoljarenko süüdistust lühimenetluse regulatsiooni alusel. S.t, et tuginedes

§ 238lg-le 2, tuleb I.

Stoljarenko karistust vähendada 6 kuuni. I. Stoljarenko peeti kahtlustatavana kinni 24.08.2018 (tl 108-115). Viru Maakohtu 25.08.2018 määrusega kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist (tl 138-142). See määrus jäeti Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2018 määrusega muutmata ja tühistamata (tl 157-162). Viru Maakohtu 15.10.2018 määrusega pikendati I. Stoljarenko vahistustähtaega kahe kuu võrra (tl 171-175a). Viru Maakohtu 15.12.2018 määrusega andis kohus I. Stoljarenko kohtu alla ja jättis I. Stoljarenko suhtes kohtueelsel menetlusel valitud tõkendi – vahistamine – muutmata. Eelnevast nähtub, et I. Stoljarenko on alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 24.08.2018 viibinud eelvangistuses. Seega hakkas I. Stoljarenko karistusaeg kulgema 24.08.2018. X 21 1-18-9926 83. Tulenevalt

§ 306

lg-st 13 peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse asitõenditega toimimise kohta. Antud kriminaalasjas on asitõendiks andmekandja salvestisega, mis on köidetud toimiku tagakaanele ümbrikesse. Kõnealune andmekandja jätab kohus toimiku juurde. Asitõenditeks on ka sündmuskohalt ära võetud kaks nuga. Kõnealused asitõendid võtab kohus

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde.

Mobiiltelefon Huawei; naiste riided: aluspüksid, särk, teksased; pikendusjuhe; lühikesed püksid; T-särk tuleb kohtu hinnangul tagastada kohtuotsuse jõustumisel

§ 126lg 3 p 2 alusel esemete omanikele või esemete seaduslikule valdajale.

Kaapeproovid ja DNA-proovid kuuluvad aga kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele. XI 84.

§ 180

lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt tuleb viimati osutatud regulatsioonist juhinduda ka juhul, kui kohus teeb süüdistatava suhtest osaliselt õigeksmõistva otsuse. Vaadeldavas kriminaalasjas on menetluskuludeks sundraha summas 810 eurot; ekspertiisikulu summas 61 eurot (ekspertiisiakt nr 18E-IDI0065, A. Bi suhtes); kohtueelsel menetlusel tekkinud kaitsjatasu kogusummas 510 eurot; ekspertiisikulu summas 1 140 eurot (ekspertiisiakt nr 18EGE1058; DNA-ekspertiis), tõlkekulu 108 eurot ja kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu summas 360 eurot. Puutuvalt ekspertiisikuludesse märgib kohus, et ekspertiisikulud seonduvad A. Bi raske tervisekahjustuse põhjustamise episoodiga, mille osas kohus I. Stoljarenko õigeks mõistab. Sellest tuleneval jäävad ekspertiisikulud kogusummas 1 201 eurot

§ 181lg 1 alusel riigi kanda.

Tõlkekulu summas 108 eurot on vaadeldav

§ 178

lg 1 ja § 177 p 3 kohasel lisakuluna.

§ 173lg 4 sätestab, et lisakulu jääb selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Kuna lisakulu tekkis kohtul endal, siis jääb see kulu kohtu ehk riigi kanda. Mis puudutab kaitsjatasu, siis kaitsjatasu taotluste pinnalt pole kohtul võimalik eristada, milline osa summast on seotud süüdistuse selle osa menetlusega, milles kohus I. Stoljarenko õigeks mõistab. Taolises olukorras tuvastab kohus selle osa hinnanguliselt. I. Stoljarenkot süüdistati kolmes teos - A. Bi ja V. Ti kehalises väärkohtlemises ning A. Bile raske tervisekahjustuse põhjustamises. Kriminaalasja raskus-kese ja õiguslik vaidlus seondub ennekõike raske tervisekahjustuse põhjustamise episoodiga. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et suuremat osa kaitsja töömahust saab seostada KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisuga. Väiksem osa kaitsja töömahust on puutumuses KarS § 121 järgi esitatud süüdistusega. Kohus võtab arvesse sedagi, et episoodis, milles kohus I. Stoljarenko süüdi mõistab, tunnistas I. Stoljarenko faktiliselt A. Bi löömist. Tõendatuse ega õigusküsimuste osas keerulisi nüansse ei tõusetunud. See annab aluse järelduseks, et kaitsja töömaht A. Bi löömise episoodis on pigem väike. Kohus leiabki, et A. Bi löömisega seotud episoodi töömaht vastab rahalises vääringus 250 eurole (sh käibemaks). See rahasumma kuulub I. Stoljarenkolt tema süüdimõistmisega seoses väljamõistmisele. Ülejäänud osa kaitsjatasust, s.o 620 eurot jääb I. Stoljarenko õigeksmõistmise tõttu riigi kanda. Eelnevast tulenevalt peab kohus otsustama I. Stoljarenkolt 810 euro suuruse sundraha ja 250 euro suuruse kaitsjatasu väljamõistmise üle.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Hinnates I. Stoljarenko varalist seisundit, sh tema deklareeritud sissetulekut aastal 2017 (vt tõendit isiku maksustatava tulu kohta, mis oli pärast tulumaksu mahaarvamist xxx eurot ja teatist kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta – keskmise päevasissetuleku suurus on 0 eurot) aga samuti I. Stoljarenko väidet selle kohta, et tema ülalpidamisel/ainuhooldusel on 22 1-18-9926 alaealine laps, leiab kohus, et I. Stoljarenko legaalne sissetulek ühes tema kohustustega on selline, mis annab põhimõttelise aluse

§ 180

lg-s 1 sätestatud üldregulatsioonist kõrvalekaldumiseks.

§ 180

lg 3 sõnastus ei pea aga silmas mitte üksnes isiku varalist seisundist, vaid kõrvuti varalise seisundiga tuleb hinnata ka konkreetse isiku resotsialiseerumisväljavaateid. I. Stoljarenko resotsialiseerumisväljavaateid hinnates asub kohus seisukohale, et puuduvad vähimatki kaalutlused

§ 180lg-s 1 sätestatud regulatsioonist kõrvale kaldumiseks.

I. Stoljarenko suhtes koostatud karistusregistri väljavõttest ja toimikusse lisatud süüdimõistvatest kohtuotsustest nähtub, et I. Stoljarenkot on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Uue kuriteo lisandumine ja selles tema süüdimõistmine annab aluse seisukohaks, et tema tegevus kuritegude toimepanemisel taandumise märke ei näita. Lisaks pani I. Stoljarenko süüdimõistmise aluseks oleva teo toime tahtlikult. Märgitu viitab, et isik ise kutsub esile tema suhtes läbiviidavad menetlused ning seda kindlas teadmises, et iga menetlusega kaasneb üldjuhul ka menetluskulude tasumise kohustus. Viidatud asjaoludest nende kogumis järeldab kohus, et menetluskulude (osaline) riigi kanda jätmine I. Stoljarenko õiguskuulekusele mõju ei avalda ja seega puudub objektiivne alus ka menetluskulude (osaliseks) riigi kanda jätmiseks. Küll leiab kohus, et I. Stoljarenko sissetuleku vähesus ja kohustused, eelkõige lapse eest hoolitsemise kohustus, on kaalukaks, võimaldamaks I. Stoljarenkol tasuda talt väljamõistetavaid menetluskulusid kogusummas 1 060 eurot, kohtuotsuse jõustumisest ühe aasta jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ 23