KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 27. juuni 2019, Tartu 3-18-608 Haldusasi

) § 25 lg 3, vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 45 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 13.2.2 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). 3. Vastuses kaebusele vaidles Viru Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vanglal puudus õigusnormist tulenev kohustus vaidlusalusel perioodil pikaajalise kokkusaamise lubamiseks.

§ 25

lg 3 selgesõnalisest regulatsioonist tulenevalt ei ole pikaajaline kokkusaamine lubatud kinnipeetavale, kes kannab kartserikaristust. Piirang on sobiv, vajalik ja proportsionaalne. PS § 26 sätestatud õigust on riigil võimalik piirata, iga piirang ei tähenda rikkumist. Vangistuse kandmisel on isiku õigus elada tavapärast perekonnaelu olemuslikult piiratud. Õigusaktidest ei tulene kohustust peatada kartserikaristuse kandmine, et kinnipeetaval oleks võimalik viibida pikaajalisel kokkusaamisel. Tegemist oleks vangla kaalutlusotsusega ning põhjendused, miks seda peaks tegema, peab esitama menetlusosaline oma selgesõnalises taotluses. Käesoleval juhul ei väldanud kaebaja kartserikaristused sedavõrd kaua, et oleks olnud vajalik täiendava peatamise kaalumine vangla enda initsiatiivil. Vastustaja ei nõustu sellega, et aprilli 2018 kokkusaamine jäi ära vangla süül. Kinnipeetaval on endal kohustus märkida taotletava kokkusaamise aeg ning käesoleval juhul puudub vaidlus, et kaebaja seda ei teinud HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 4. 22. veebruari 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et pikaajaliste kokkusaamiste lubamata jätmisel tugines vastustaja kahele argumendile - kaebaja viimasest pikaajalisest kokkusaamisest ei ole möödas kuus kuud ja kaebaja viibis soovitud kokkusaamise ajal kartseris. Tähtis ei ole, kas kaebaja viibis kartseris pikaajalise kokkusaamise taotlemise ajal.

§ 25

lg 3 keelab pikaajalise kokkusaamise, kui kaebaja viibib kartseris ajal, mil kokkusaamine oleks pidanud toimuma. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks sätestada, et kartseris viibimise ajal pikaajalisi kokkusaamisi ei toimu, siis oleks sellega otseses vastuolus kartseri igakordne peatamine kokkusaamise tõttu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kartseris nii 17. ja 18. veebruaril kui ka 15. ja 16. märtsil 2018. Veebruariks ja märtsiks taotletud pikaajaliste kokkusaamiste lubamata jätmise saaks tunnistada õigusvastaseks üksnes siis, kui kohus tuvastaks

§ 25

lg 3 vastuolu põhiseadusega ja jätaks selle halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata.

1. Kõne alla tuleks vastuolu PS §-ga
2. See paragrahv sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Pikaajalise kokkusaamise mittelubamiseks oli seaduslik alus -

§ 25lg 3.

Distsiplinaarkaristuse eesmärk on suunata kinnipeetavat täitma vanglas kehtivat korda. Pikaajalise kokkusaamise lubamine kartserikaristuse kandmise ajal oleks vastuolus karistuse olemusega ning võiks kahjustada kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise eesmärgi saavutamist. Olulist tähendust omab asjaolu, et kaebajat ei ole distsiplinaarkaristuste kandmise 2 tõttu pikaajalistest kokkusaamistest täielikult ilma jäetud. Sellel, millal toimus kaebaja viimane pikaajaline kokkusaamine, ei olnud aga vastustaja otsusele enam määravat mõju.

1. Aprillis 2018 soovitud kokkusaamine jäi toimumata seetõttu, et kaebaja ei märkinud kokkusaamise taotlemisel ja ei teatanud hiljem soovitud kokkusaamise kuupäevi. Pooled on ühel meelel selles, et vastustaja andis kaebajale võimaluse teatada kuupäevad hiljem. Kaebaja kinnitab, et veel
2. märtsil 2018 ei olnud tal kuupäevi vastustajale esitada. Vastustaja sõnul selgus
3. märtsil 2018, et pikaajaliste kokkusaamiste graafik on kinnitatud ja vabu kohti enam ei ole. Tõendatud on, et tähtaegselt ehk hiljemalt
4. märtsiks 2018 kaebaja täielikku taotlust ei esitanud. Sellest piisab, et pidada keeldumist õiguspäraseks. Vastustaja hilisemad pingutused teha kokkusaamine siiski võimalikuks on käsitletavad inimliku vastutulekuna. Kui kaebaja ei esitanud soovitud kokkusaamise kuupäevi tähtaegselt, siis tuli tal arvestada sellega, et tema taotlust arvestatakse ainult võimalusel. See võimalus lõppes, kui vabu kohti enam ei olnud.
5. Kohus mõistis kaebaja seisukohta nii, et kaebaja hinnangul on õigusvastane Viru Vangla kodukorra punktist 13.2.2 tulenev nõue esitada pikaajalise kokkusaamise taotlus kokkusaamisele eelneva kuu
6. kuni
7. päevani. Ilmselgelt on pikaajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ruumid piiratud ressurss ning kuidagi tuleb nende kasutamine korraldada. Kui VSKE § 44 lg 1 näeb ette koostada pikaajaliste kokkusaamiste graafikud igakuiselt, siis tuleb paratamatult kokku koondada ka vastavaks kuuks taotluste esitamine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8. V. Kogut esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
9. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et

§ 25

lg 3 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata, kuna norm näeb ette kahekordse karistamise olukorras, kus kartserisse paigutamine ise on juba karistus.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele Viru Vangla vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kaebaja karistuse kandmise lõpu aeg on
2. mai
3. Juhul kui kohtulahend kaebaja vabanemise ajaks ei jõustu, puudub kaebajal edaspidine preventiivne huvi vangla tegevuse suhtes ja sellisel juhul saaks jätta kaebuse läbi vaatamata. Juhul kui ringkonnakohus kaebuse menetlust ei lõpeta, on vastustaja on seisukohal, et apellandi väidetele on halduskohus ammendavalt vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt põhjendanud pikaajalise kokkusaamise korraldamisest keeldumist distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise ajal, selle piirangu kooskõla põhiseadusega ning pikaajaliste kokkusaamise taotlemise korda ja korra järgimata jätmise mõju kaebaja õigusele kohtuda lähedastega. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
5. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks, et kartserikaristuse täitmise ajal pikaajaliste kokkusaamiste keelamine on olemuslikult sama distsiplinaarrikkumise eest teistkordne karistamine. Seetõttu on

§ 25lg 3 vastuolus põhiseadusega.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. 13. Distsiplinaarkaristuse täideviimisega piiratakse kinnipeetava liikumisvabadust vanglas. Tulenevalt

§ 651

lg-st 3 ei ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla 3 territooriumil

§-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kartserisse paigutatud kinnipeetaval säilib üksnes õigus viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Seetõttu kartserisse paigutamisega kaasnevad piirangud tegevuste suhtes, mis eeldavad isiku liikumist vangla territooriumil. Tegemist on kartserirežiimi kohaldamisest tulenevate piirangutega, mille rakendamist ei pea vangla distsiplinaarkaristuse määramisel eraldi otsustama ega põhjendama. Kartserisse paigutamisega kaasnevat liikumisvabaduse piiramist analüüsides on Riigikohus leidnud, et piiratud liikumisvabadus on kooskõlas kartserikaristuse iseloomuga ja ka proportsionaalne1.

§ 651

lg-s 4 on vanglale ette nähtud kaalutlusõigus kartserisse paigutamisel lisapiirangute kohaldamiseks, kuid ka selles sättes nimetatud kinnipeetava õiguste piirangute kohta on Riigikohus leidnud, et osa neist kaasnevad vahetult kartserirežiimiga ja kohalduvad sõltumata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nimetamata jätmisest2. 14. Kaebaja suhtes kohaldatud pikaajaliste kokkusaamiste keeld tuleneb vahetult seadusest.

§ 25

lg-s 3 on keeld sätestatud rangena, s.t selle kohaldumine ei sõltu vastustaja otsustusest. Vanglal puudus seega õigus jätta pikaajaliste kokkusaamiste keeldu kaebaja suhtes rakendamata, kuna keeld rakendub ühes kartserisse paigutamisega. Seega on ilmne, et seadusandja on näinud ette kartserisse paigutatud kinnipeetava õiguse pikaajalisele kokkusaamisele piiramise osana karistusest, mitte täiendava või lisakaristusena. Seetõttu on põhjendamata kaebaja seisukoht, et vaidlusaluste kokkusaamiste võimaldamisest keeldumisega kaebaja kartseris viibimise ajal vastustaja karistas kaebajat sama teo eest teistkordselt. Ekslik on ka kaebaja väide, et

§ 25lg-s 3 sätestatud piirangut ei olnud alust kohaldada põhjusel, et 2018.

aasta jaanuaris pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise ajal ta kartseris ei viibinud. Kartserirežiimiga kaasnevate piirangute kohaldamine on seotud vahetult distsiplinaarkaristuse täideviimisega, piiranguid kohaldatakse kartserisse paigutamise ajal. Seetõttu rakendus pikaajaliste kokkusaamiste keeld kaebaja suhtes ajal, mil ta kartserikaristust kandis ega sõltunud sellest, kas kaebaja jõudis taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks esitada enne karistuse täitmisele pööramist. 15. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et vähemalt olukorras, kus pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest keeldumine ei toonud kaasa VSKE §-s 45 sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste miinimumstandardist kõrvalekaldumist kaebaja kahjuks, ei ole

§ 25

lg-s 3 sätestatud piirtangu kohaldamine ebaproportsionaalne.

§-s 23 nimetatud eesmärkide saavutamiseks ja kinnipeetava õiguse lähedastega suhtlemiseks ülemäärase riive vältimiseks saab vastustaja kaaluda kartserikaristuse täideviimise edasilükkamist, kuna Riigikohus on leidnud, et

§ 65lg 1 järgi vanglal on sellekohane kaalutlusõigus3.

Käesoleval juhul, kui ei vaielda selle üle, et kaebajale võimaldati pikaajaline kokkusaamine

1. aasta novembris, ei toonud pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine
2. aasta veebruaris ja märtsis kaasa kaebaja õiguste ülemäärast piiramist, mistõttu ei ole alust jätta

§ 25

lg-t 3 vaidlusaluses osas kohaldamata ega alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 16. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et olukorras, kus

§ 25

lg-s 3 on sätestatud pikaajalise kokkusaamise keeld, ei olnud vastustajal õiguspärast võimalust võimaldada kaebajale taotletud kokkusaamist

1. aasta veebruaris ja märtsis. Seega ei ole asja lahendamisel määrav, et vastustaja on kokkusaamise võimaldamisest keeldumise põhjusena nimetanud ka asjaolu, et kaebajale võimaldatud eelmisest pikaajalisest kokkusaamisest ei olnud möödunud kuute kuud. Samuti ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitanud väiteid ja põhjendusi halduskohtu otsuse peale osas, milles halduskohus selgitas, et
2. aasta aprillis pikaajalise kokkusaamise ärajäämise põhjuseks oli see, et kaebaja ei esitanud 1 Vt RKHK
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-3-1-41-11 (p 19). sealsamas p 21 jj 3 Vt RKHK
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-15-3133 (p 18). 2 4 tähtaegselt nõuetekohast taotlust kokkusaamise võimaldamiseks. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei analüüsi.
7. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsusega on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5