15.01.2019 esitas võlgnik ärakuulamisel nõutud pangakonto väljavõtted. Võlausaldajal Omaraha OÜ puudusid vastuväited võlgniku kohustustest vabastamisele, talle on tasutud 322,71 eurot. Võlausaldaja Swedbank AS palub menetlus lõpetada ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kuna võlgnik ei ole võlausaldajale terve kohustustest vabastamise menetlusel kestel ühtegi väljamakset teinud ning on süüliselt jätnud täitmata pankrotiseadusest tulenevad kohustused. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et võlgnik on tasunud märkimisväärseid summasid teistele võlausaldajatele, kes ei ole isegi käesolevas pankrotimenetluses võlausaldajateks ning täitnud kolmanda isiku rahalisi kohustusi. Lisaks nähtub, et võlgnik on ostnud märkimisväärsetes summades kaupu erinevatest ehitus- ja mööblipoodidest, mis tõendab, et võlgniku majanduslik olukord ei ole eriti raske. Võlausaldaja ERA Liisingu Inkassoteenused AS leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlust tuleks pikendada, alternatiivselt jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik ei ole teostanud võlausaldajale ühtegi väljamakset ega põhistanud, mida ta on teinud tulutoovama tegevuse leidmiseks. Võlausaldaja kohtutäitur Elin Vilippus omapoolset seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas ei esitanud. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused 6. Maakohus lõpetas 11.03.2019 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. 7. Maakohus asus seisukohale, et võlgnik on tahtlikult rikkunud pankrotiseaduse (
) § 173 lg-s 1 ja 2 sätestatud kohustusi, mistõttu esineb alus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks
8. Võlgnik jättis täitmata
lg-st 1 tuleneva kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Kohustustest vabastamise menetluse kestel töötas võlgnik 4 esimest aastat ettevõttes Xxxxxxxxxxxx AS ning viimase aasta on viibinud lapsehoolduspuhkusel. Võlgniku esitatud aruannetest 2 nähtuvalt oli tema töötasu igakuiselt muutlik, näiteks 2014. aastal oli see 229 kuni 686 eurot. Võlgnik väitis, et tal ei ole olnud võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks vahendeid.
mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmise ka tasuda võlausaldajate nõudeid. Maakohtu hinnangul ei saa mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks nimetada aastaid samal töökohal töötamist sellises vahemikus ja suuruses varieeruva kuutasu eest. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud lisatöö või püsiva ja tasuva töökoha otsimiseks. Võlgnik ei ole esile toonud ka ühtegi asjaolu, mis õigustaksid tema võimatust tulutoovamat tööd otsida.
Võlgniku väitel on tema igakuised sissetulekud niivõrd väikesed, et tal ei ole võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha. Samas nähtub võlgniku kontoväljavõtetelt märkimisväärses suuruses maksed erinevates mööblipoodides ja ilusalongides. Näiteks tasus võlgnik vahemikul 22.08.2018 kuni 21.12.2018 xxxxxxxxxx ilukliinikule kokku 1239 eurot. Vahemikus 22.06.2018 kuni 12.01.2019 kulutas võlgnik erinevates mööblipoodides ja –salongides kokku 951,08 eurot. Võlgnik ei selgitanud, milliste rahaliste vahendite arvelt ta eeltoodud makseid teostas. Lisaks tekitas maakohtule küsimusi võlgniku vanemahüvitise suurus (1022 eurot), mis ei vasta võlgniku deklareeritud sissetulekule (680 eurot) ning mis koos eeltooduga tekitas põhjendatud kahtluse, et võlgnik on teeninud varjatud tulu. 11. Lisaks ei esitanud võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel kohtule korrektset aruannet, millest nähtuks võlgniku
§-st 173 tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine. Vaatamata kohtu ja võlausaldajate korduvatele pöördumistele võlgniku poole saamaks informatsiooni võlgniku töökoha, tulutoovama töökoha leidmise, sissetuleku, vara ja võlausaldajatele tehtud väljamaksete kohta, esitas võlgnik kohtule nõutud dokumendid osaliselt ja puudulikult ilma piisavate selgitusteta. Määruskaebus ja selle põhjendused
, mille lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. 24. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses 4 ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole
lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14; 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses jälgitavalt tuvastanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlgnik on süüliselt rikkunud
25. Uue võimaluse saamiseks on võlgnikul
lg 1 kohaselt võlgadest vabastamise menetluses kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis peab võlgnik seda otsima. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tulutoova tegevuse või selle otsimise kohta, samuti oma sissetulekute ja vara kohta. 26.
lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud.
lg 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt
§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kui võlgnikul ei ole õnnestunud sissetulekut hankida, millest võlausaldajatele väljamakseid teha, ei kaota võlgnik siiski võimalust kohustustest vabaneda juhul, kui võlgnik tõendab, et ta on täitnud võlgniku kohustusi korrektselt läbi selle, et on teinud piisavaid pingutusi tulutoova tegevuse otsimiseks. Samuti peab kohus
lg 4 järgi keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta. 27. Maakohus keeldus vaidlustatud määrusega
lg 2 p 2 alusel koosmõjus
lg-ga 4 võlgniku kohustustest vabastamisest ja lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus heitis võlgnikule ette
nimetatud kohustuste rikkumist, s.o ebapiisava sissetuleku teenimist ja tulutoovama töö mitteotsimist, samuti sissetulekute varjamist. Lisaks märkis maakohus, et võlgnik kohtles võlausaldajaid ebavõrdselt, tehes väljamakseid üksnes ühele neist ja teistele võlausaldajatele ei teinud ühtegi makset, ning tegi ülekandeid kolmandatele isikutele, kahjustades sellega võlausaldajaid. Maakohtu määruse põhjendustest võib aru saada, et kohus heitis võlgnikule ette ka teabe andmise kohustuse rikkumist. 28.
lg-s 1 alusel on kohtul kaalutlusõigus otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Kaalutlusotsus peab põhinema asjas kogutud tõenditega tuvastatud asjaoludel ja kohus ei tohi ületada diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu arvates keeldus maakohus määruses toodud põhjendustel ennatlikult võlgniku kohustustest vabastamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal siiski võimalik hetkel järeldada, et võlgnik oleks
§-s 173 nimetatud kohustusi süüliselt rikkunud ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud
Võlgniku kohustustest vabastamise menetluses kohalduvad hagita 5 menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohus on ebapiisavalt rakendanud ja ka rikkunud uurimisprintsiipi ning kohtulahendi põhjendamiskohustust (TsMS § 442 lg 8, § 436 lg 1 ja § 465 lg 2 p 8). 29. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel nimetab kohus võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul usaldusisiku, kellele võlgnik teeb
Usaldusisik peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma (
Võlausaldaja põhjendatud taotlusel võib kohus usaldusisikule anda õiguse kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi (
Kohustustest vabastamise menetluse lõpuks peab usaldusisik esitama kohtule aruande (
30. Maakohus määras
lg 6 järgi 20.11.2013 määrusega usaldusisikuks võlgniku enda (I kd, tl 118 – 120). Seejuures ei nähtu nimetatud määruse põhjendustest, et kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Viidatud sätte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on 02.11.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 (p 18) selgitanud, et kui kohus määrab mõjuval põhjusel võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul
lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama
§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega.
Kui võlgnik jätkab ise usaldusisiku kohustuste täitmist, siis tuleb maakohtul järelevalve teostamisel selgelt eristada võlgniku kohustusi võlgniku ja usaldusisiku rollis. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis. 33.
MS § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohtumääruse põhjendamise kohustust. Maakohtule tekitas küsimusi võlgnikule makstava emapalga suurus. Kui võlgniku selgitus ärakuulamisel ei olnud piisav ja maakohtul oli menetluse jätkudes kahtlus, et võlgnik siiski sai muud sissetulekut, mille kohta ta kohtule andmeid esitanud ei ole ja mille arvelt võis olla võimalus teha väljamakseid võlausaldajatele, siis saab kohus selle kohta ise andmeid ja tõendeid koguda (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Maakohus ei tuvastanud selgelt, millist tulu või vara võlgnik varjas. Kui kohus tuvastab võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Ainuüksi kahtlustest ei piisa, et heita võlgnikule ette tulude varjamist. 34. Võlgnik on määruskaebuses õigesti märkinud, et maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et võlgnikul on ülalpeetavad. Võlgnikul on õigus jätta
lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata.
lg 4 järgi peab usaldusisik sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teisiti. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on reguleeritud TMS §-s 132. Selle paragrahvi esimese lõike järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 järgi. Seega olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (
lg 5), või osa, mis vastab
lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem
lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 7 3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita pankrotivõlausaldajate pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata.
lg-s 4 nimetatud kohustuse rikkumiseks peaks kohus tuvastama võlgniku tulu suuruse ja selle põhjal hindama, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Neid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 35. Eelmärgitut arvestades puudub ringkonnakohtu hinnangul hetkel alus teha tõsikindlat järeldust, kas on võimalik võlgnikku kohustustest vabastada või mitte. Ringkonnakohtu arvates võib olla maakohtul põhjendatud kaaluda
lg 51 alusel menetluse pikendamist ja menetluse jätkumisel teise usaldusisiku nimetamist. Kui kohtu hinnangul saab võlgnik usaldusisiku ülesannetega hakkama, tuleb kohtul kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku ülesandeid nõuetekohaselt. Maakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ning saata asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise või menetluse pikendamise otsustamiseks. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt. 36. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja kohustustest vabastamise menetlus jätkub, siis ei ole käesolev määrus menetlust lõpetav lahend. Maakohtul tuleb otsustada menetluskulude jaotus võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamisel. 37.
Margo Klaar Mati Maksing Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.