Obsah (6)

§ 57§ 218§ 209§ 16§ 47§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juunil 2019. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-1261 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Tei

) § 218 lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut ehk 120 eurot selle eest, et tema lõi 13.11.

1. a Pärnus XXXX varalise kasu saamise eesmärgil V.S tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Nimelt avaldas V.S internetikeskkonnas www.soov.ee kuulutuse sooviga osta mobiiltelefoni Samsung S
2. Sellele kuulutusele vastas Kaivo Lõppe, kes pakkus V.S sellist telefoni müüa. Vastavalt kokkuleppele kandis V.S oma kontolt Kaivo Lõppe kontole telefoni eest 135 eurot. Lubatud kaupa V.S aga ei saanud. Kuni 13.01.
3. a ei saanud ta ka raha tagasi. Oma tegevusega pani Kaivo Lõppe toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu, olles varem toime pannud kelmusi. 28.02.
4. a esitas Kaivo Lõppe Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl-14). Kaebuses isik ei vaidlusta toimepandud tegu, kuid leiab, et kohtuväline menetleja ei ole temale karistust määrates arvestanud kergendavate asjaoludega, s.o kahju vabatahtliku hüvitamisega (

§ 57

lg 1 p 2), samuti süü ülestunnistamisele ilmumise ja puhtsüdamliku kahetsusega (

§ 57lg 1 p 3).

Seega ei ole ka 120 eurot suurune rahatrahv kuidagi põhjendatud ega õiglane. Lisaks ei ole kohtuvälise menetleja otsus vormistatud korrektselt. Nii ei ole seal märgitud menetlusaluse isiku ütlusi väärteo toimepanemise kohta ega menetluskulude otsustust, ehkki VTMS § 57 lg 1 p 81 ja p 14 kohaselt tuleb need otsusesse märkida. Lisaks leiab Kaivo Lõppe, et kohtuvälise menetleja otsus on tehtud hetkeemotsioonide põhjal. Nimelt ei olnud menetleja ülekuulamisel rahulik, vaid süüdistas teda pidevalt valetamises, küsides korduvalt äreval toonil, kas Kaivo Lõppe ise ka usub, mida räägib. Kogu ülekuulamise aja valitses ruumis väga pingeline õhkkond ja menetleja poolt sellise surve tekitamine on Kaivo Lõppe hinnangul õiglase karistuse mõistmise huvides täiesti lubamatu. Eelnevast tulenevalt palub Kaivo Lõppe kohtul tühistada 13.02.2019. a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2610,18,004502 ning teha uus korrektselt vormistatud otsus, kus on arvestatud ka karistust kergendavate asjaoludega. Kohtuväline menetleja esitas kohtule oma seisukoha (tl-d 14-16), milles leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Rikkumine on tõendatud. Karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik oma süüd ei tunnistanud ega kahetsenud puhtsüdamlikult. Oma ütlustes ta pigem püüdis enda tegu ja tegevusetust õigustada. Ka ei esitatud ta kohtuvälisele menetlejale paberkandjal tagasimakse kohta tehtud maksekorraldust. Seega on karistus määratud õiglaselt. Tuleb arvestada veel sellega, et Kaivo Lõppel on samalaadsete rikkumiste eest kolm kehtivat kriminaalkaristust, lisaks on tal üks kehtiv väärteokaristus.

§ 218lg 1 järgi saaks maksimaalselt määrata 300 trahviühiku suuruse rahatrahvi.

Kaivo Lõppele määratud trahvi suuruseks on 30 trahviühikut. Seega on tegu trahviga, mis jääb lubatud maksimummäära esimesse kolmandikku. Menetluskulusid selles asjas ei ole. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes VTMS § 132 p-le 1 palub kohtuväline menetleja jätta otsuse muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 15 ja 48). Kohtu seisukoht VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi 2 kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks Kaivo Lõppe kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lääne Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kõiki faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid, mis on olnud aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

§ 209

lg 1 näeb ette, et teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil karistatakse rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistusega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 21.10.

1. a avaldas V.S internetikeskkonnas www.soov.ee kuulutuse selle kohta, et ta soovib osta mobiiltelefoni Samsung S
2. Ei ole vaidlust, et novembri alguses, täpsemalt 13.11.
3. a võttis temaga ühendust menetlusalune isik Kaivo Lõppe, pakkudes V.S sellist telefoni müüa. Lepiti kokku müügisummas, milleks oli 270 eurot, samuti selles, et esimese poole sellest summast maksab V.S Kaido Lõppele kohe, teise poole aga siis, kui Kaido Lõppe saadab talle Omniva kaudu telefoni. Kaivo Lõppe saatis V.S oma SEB-panga arveldusarve numbri ning viimane kandis 13.11.
4. a talle 135 eurot üle. Nimetatud asjaolud on üheselt kinnitust leidnud tunnistaja V.S ning menetlusaluse isiku ütlustega (vt vastavalt tl-d 23-24 ja 19), kuulutuse väljaprindiga internetikeskkonnast www.soov.ee (tl 25), maksekorraldusega nr 549 (tl 26) ning väljavõttega V.S ja Kaivo Lõppe meilisuhtlusest (tl-d 29-31), mis riimuvad omavahel ning milles kohtul puudub põhjus kahelda. Puudub vaidlus sellegi üle, et lubatud kaupa, s.o telefoni Samsung S8 V.S Kaivo Lõppelt ei saanud, vaatamata viimase korduvatele lubadustele. Seegi asjaolu on kinnitust leidnud tunnistaja V.S ütluste (vt tl-d 23-24) ning nendega haakuvate väljavõtetega V.S ja Kaivo Lõppe meili- ning sõnumisuhtlusest (tl-d 32-35, 36-43). Kaivo Lõppe korduvad lubadused algul telefon V.S üle anda, hiljem aga V.S poolt ette makstud 135 eurot tagasi kanda, kuid nende tegevustega viivitamine ning kõikvõimalike erinevate vabaduste otsimine, ka veel siis, kui V.S lubas oma õiguste kaitseks politsei poole pöörduda (vt tunnistaja V.S ütlused tl 23-24 ja väljavõte V.S ja Kaivo Lõppe meilisuhtlusest tl-d 27-29, 3234), näitavad kohtu hinnangul, et Kaivo Lõppel ei olnud algusest peale kavas V.S telefoni üle anda. Sellisele järeldusele annab kaudselt alust seegi, et Kaivo Lõppe on varemgi kelmusi toime pannud ja järelikult on selline käitumine tema jaoks tavapärane. Eelnevat arvesse võttes saab nentida, et tuvastamist on leidnud kõik

§ 209

lg-s 1 sätestatud kelmuse objektiivse koosseisu tunnused, st petmine, eksimus, varakäsutus ning varaline kasu koos sellele vastava varalise kahjuga teisel poolel. Ühtlasi leiab kohus, et Kaivo Lõppe tegevuses oli olemas ka subjektiivse koosseisu tunnusena vähemalt otsene tahtlus

§ 16

lg 3 järgi, kusjuures varalise kasu saamise osas oli tal kavatsetus

§ 16lg 2 mõttes.

3 Kuna Kaivo Lõppe tegevusega tekitatud kahju ei ulatunud üle

§ 218

lg-s 4 sätestatud piirmäära, st 20 miinimumpäevamäära ehk 200 euro, siis tuleb käsitletav kelmuse-episood kvalifitseerida mitte

§ 209

lg 2 p 1 (kelmuse toime panemine korduvalt), vaid

§ 218lg 1 järgi varavastase süüteona väheväärtusliku asja vastu.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et Kaivo Lõppet tuleb toime pandud väärteo eest karistada.

§ 218

lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

§ 47

lgle 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja määras Kaivo Lõppele karistuseks rahatrahvi 30 trahviühikut ehk 120 eurot, mis jääb oluliselt alla

§ 218

lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, s.o 151,5 trahviühikut.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisele lausele vastavalt arvestab kohus karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku Kaivo Lõppe tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Õige on menetlusaluse isiku tähelepanek, et tema teos on karistust kergendava asjaoluna vaja arvestada V.S tekitatud kahju vabatahtlikku hüvitamist (

§ 57lg 1 p 2).

Nimelt nähtub kohtule koos kaebusega esitatud maksekorraldusest, et 13.01.

1. a on Kaivo Lõppe oma kontolt kandnud V.S kontole 140 eurot märkega 13.11.
2. a ülekande tagastus (vt tl 8). Samas on õige ka kohtuvälise menetleja poolt väidetu, et kuna otsuse tegemise ajani ei olnud temani kahju hüvitamise kohta ühtki dokumentaalset kinnitust jõudnud, siis ei saanud otsuses seda asjaolu karistust kergendavana ka arvestada. Vastupidiselt menetlusaluse isiku poolt kaebuses väidetule, leiab kohus, et muid

§ 57järgseid karistust kergendavaid asjaolusid tema tegevuses ei ole.

Nimelt on menetlusalune isik oma kaebuses viidanud puhtsüdamlikule kahetsusele kui

§ 57

lg 1 p 3 alt-s 2 sätestatud karistust kergendavale asjaolule, kuid kohtule jääb arusaamatuks, mille pinnalt isik seda väidab – väärteomaterjalidest ei ilmne, et Kaivo Lõppe oleks kordagi väljendanud oma teo osas kahetsust, enda ülekuulamisel on ta kahetsuse asemel tegelenud endiselt vabanduste otsimisega (vt tl 19). Ka ei ole tema käitumises kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumist (

§ 57lg 1 p 3 alt 1).

Nimetatud käitumine eeldaks isiku enda initsiatiivi kohtuvälise menetleja poole pöördumisel ning temale teadaolevate süüteo asjaolude avaldamist, kuid väärteomaterjalidest ilmneb, et Kaivo Lõppe ilmus menetleja juurde viimase kutsel pärast seda, kui V.S avalduse alusel oli väärteomenetlus juba algatatud (vt tl-d 4445). Juba öeldu kõrval iseloomustab Kaivo Lõppe süü suurust veel tema enda suhtumise intensiivsus teosse, nimelt see, et ta pani oma teo toime otsese tahtlusega. Arvestades eelnevat, samas aga sedagi, et Kaivo Lõppet on analoogsete kuritegude ja ka väärteo eest eelnevalt juba korduvalt karistatud (vt karistusregistri teade tl-d 46-47), leiab kohus, et menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus ei ole ülemäärane ja järelikult tuleb PPA Lääne Prefektuuri 13.02.

1. a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2610,18,004502 jätta täielikult muutmata. 4 Puutuvalt Kaivo Lõppe kaebuses toodud etteheidetele kohtuvälise menetleja otsuse aadressil märgib kohus, et need etteheited ei leia kinnitust. Õige on, et VTMS § 57 lg 1 p 81 ja p 14 kohaselt tuleb kiirmenetluse otsusesse märkida nii menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta kui ka otsustus menetluskulude osas. Samas on kohtuväline menetleja Kaivo Lõppe ütlustega nii ka toiminud (vt tl 18-19 käsikirjalist otsust, mis sisaldab muu hulgas ka menetlusaluse isiku allkirjastatud ütlusi), ehkki, jah, otsuse printversioonis on piirdutud viitega pabertoimikule ning selles sisalduvale menetlusaluse isiku ütlustele (vt tl-d 5-7). Ka ei ole kohtuväline menetleja rikkunud VTMS § 57 lg 1 p-s 14 toodud nõuet, seda põhjusel, et käesolevas menetluses ei ole menetluskulusid, mille osas ostustust teha ja lahendisse märkida, tekkinudki. Põhjendamatu on ka etteheide, nagu oleks kohtuvälise menetleja otsus tehtud hetkeemotsioonide põhjal – kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et otsus tugineb siiski asjas kogutud tõenditele. Kohus möönab, et kohtuvälise menetleja otsuse printverisoonis esineb ebatäpsus väärteo toimepanemise aja osas – selleks on ekslikult märgitud aeg, mil politsei infosüsteemis POLIS registreeriti V.S avaldus käesoleva väärteoasja kohta (vt tl-d 5-7, 18-19 ja 22). Ka ei kattu otsustes teo toimepanemise koht. Samas ei ole kohtu hinnangul tegu selliste minetustega, mis tingiks PPA Lääne Prefektuuri 13.02.
2. a kiirmenetluse otsuse tühistamise – väärteomaterjalidega on selgesti tuvastatav, millist tegu Kaivo Lõppele omistatakse, ja järelikult ei ole sellised eksimused endaga sisulist ebaõigust kaasa toonud. Ka Kaivo Lõppe ei ole oma kaebuses nimetatud asjaoludele tuginenud, mis tähendab, et temalgi ei ole tekkinud kaksipidist arusaamist selles, millist tegu talle ette heidetakse ning mille eest teda karistatakse. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5