← Eesti

2-18-8718/24

Obsah (9)§ 652§ 238§ 633§ 651§ 436§ 230§ 459§ 173§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-8718 Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Too

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatise suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt välja kostja kasuks igakuise elatise 142,41 eurot alates 06.06.2018 kuni 31.12.2018 ja 139,91 eurot alates 01.01.2019 kuni kostja täisealiseks saamiseni, s.o kuni xx.xx.xxxx. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 26. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652

lg 5).

§ 238

lg 1 esimese lause kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb

§ 633

lg 5 järgi apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama (

§ 652lg 4 esimene lause).

27. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

§ 238

lg 1 ja § 652 lg 3 p 2 alusel põhjendatud apellatsioonkaebuse lisaks olevate konto väljavõtete tõendina vastuvõtmine (II kd, tl 5862). Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt soovib hageja konto väljavõtetega tõendada, milliseid eluasemega seotud kulusid ta kannab. Osaliselt kattub esitatud konto väljavõtete periood ka maakohtus tõendina esitatud väljavõtetega. Arvestades, et tegemist on regulaarselt makstavate püsikuludega ja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel on oluline eelkõige ajavahemik kuni maakohtu otsuse tegemiseni, ei ole määravat tähtsust asjaolul, et hageja on kandnud neid kulusid ka pärast maakohtu otsuse tegemist. Seega ei ole tõend asjakohane. Kuna apellatsioonkaebusele lisatud tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks. 28.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 29. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse hageja, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsusega hageja poolt kostja ülalpidamiseks tasutava elatise vähendamist perioodil 06.06.2018 – 31.12.2018 43,73 euroni kuus, 01.01.2019 – 30.05.2019 41,23 euroni kuus ja alates 01.06.2019 60,41 euroni kuus.

  1. Hagejalt mõisteti maakohtu 26.06.2017 otsusega kostja kasuks välja miinimummääras elatis. Hageja esitas hagi elatise vähendamiseks, kuna tema hinnangul on lapse vajadused väiksemad ning lisaks annab vähendamiseks aluse ka asjaolu, et varem viibis laps üksnes emaga, kuid nüüd on laps isaga ca 30-40% ajast. Maakohus palus mõlemal vanemal tuua esile tema poolt lapsele tehtavad igakuised kulud, selgitas selle abil välja lapse vajadused (459,83 eurot), arvestas elatise vähendamisel isa ja lapse suhtluskorraga ja sellest tuleneva vahetu ülalpidamisega ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja elatise 169,91 eurot alates 06.06.
  2. 6

(8)
  1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus elatise väljamõistmisel ebaõigesti arvestamata, et sarnaselt kostja seaduslikule esindajale tuleb ka hagejal kanda eluasemega seotud laenu- ja kindlustuskulusid, mis tähendab, et selle võrra on kostja vajaduste katteks tehtavad kulutused hageja juures viibides maakohtu poolt tuvastatust suuremad. Hageja leiab ka, et tulenevalt lapse vanusest ei kuulu sideteenuste kulu lapse vajaduste hulka. Lisaks jättis maakohus põhjendatult arvestamata asjaolu, et osaliselt on lapse vajadused kaetud riiklike toetustega.
  2. Asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt nt Riigikohtu 3.

juuni

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Eeltoodu aga ei tähenda, et kohus peab elatist maksma kohustatud vanemale andma täiendavaid selgitusi selle kohta, milliseid konkreetseid kulusid vanem oma lapse ülalpidamiseks kannab. Lapsevanem peab ise teadma, millised kulud temal lapse ülalpidamisega tekivad ja vajadusel nende kandmist tõendama. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lapse vajadused õigesti tuvastanud ja kostja vajaduste kindlakstegemisel ei saa maakohtule selgitamiskohustuse rikkumist ette heita. Maakohus selgitas 11.10.2018 kohtuistungil pooltele, et lapse vajaduste tuvastamiseks peab kumbki lapsevanem esile tooma ja tõendama kõik tegelikud ja vajalikud kulud, mis tekivad lapse ülalpidamisest ajal, kui laps viibib temaga (I kd, tl-d 105 pöördel ja 106 pöördel). Ringkonnakohus märgib seejuures, et kohus ei pea esitatud tõenditest asjaolusid ise otsima, vaid pool peab need ise oma menetlusdokumendis esile tooma. Hageja tõi maakohtus esile, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub tal keskmiselt 61,74 eurot kuus ja sellises suurusjärgus kulutusi (60 eurot) pidas maakohus ka mõistlikuks ja põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt tegi maakohus hageja esile toodud asjaolude põhjal kindlaks, kui suured on tema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks. Seega ei ole alust heita ette, et maakohus kohtles hagejat kostja seadusliku esindajaga võrreldes ebavõrdselt või tegi ebaõige järelduse hageja esile toodud asjaoludest.
  2. Ringkonnakohus on maakohtuga ühte meelt ka kostja sideteenuste kulude vajalikkuses. Maakohus on mõistlikult arvestanud 21-eurosest sideteenuste kulust lapse vajaduste katteks 5 eurot, kuna laps vaatab eakohaseid saateid ja lapse huvides on vajalik mingil määral kasutada ka internetti.
  3. Maakohus leidis, et käesolevas asjas ei saa riikliku lapsetoetusega elatise suuruse tuvastamisel arvestada. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu juhiste kohaselt ei anna ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14).Kuigi maakohus viitas oma lahendis õigesti eeltoodud Riigikohtu seisukohale, jättis maakohus seejuures tähelepanuta, et praegusel juhul esineb olukord, kus maakohtu tuvastatu järgi lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad ja laps elab 30% ajast hageja juures. Hageja on eelviidatud asjaoludele ja peretoetuste arvesse võtmisele elatise suuruse määramisel tuginenud. Eeltoodu tõttu leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et praegusel juhul on alust elatise suuruse määramisel arvestada riiklikke peretoetusi. 7

(8)
  1. Perehüvitiste seaduse (PHS) §-st 15 tulenevalt on kõigi peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. PHS § 17 lg-te 1 ja 2 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni ning põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Lähtudes Riigikohtu selgitustest tuleb elatise suuruse määramisel silmas pidada ülalpidamiskohustuse eesmärki, milleks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 18). Kuna lapsetoetus on mõeldud konkreetselt selle saamise õigust omava lapse vajaduste katmiseks, on lapsetoetuse arvestamine elatise suuruse määramisel põhjendatud. Lapsehooldustasu, mille saamise õigus on ühel lapsevanemal, kes kasvatab kuni kolmeaastast last (PHS § 18 lg 1 p 1), on riigi poolne toetus vanemale ja seega saab selle toetusega arvestada eelkõige vanema sissetulekute hindamisel, mitte aga lapse vajaduste katmisel elatise suuruse arvestamisel.
  2. Ülaltoodu alusel on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud arvestada hagejalt väljamõistetava elatise suuruse määramisel asjaolu, et osa kostja vajadustest saab katta lapsetoetusega, mille suuruseks oli
  3. aastal 55 eurot kuus ja
  4. aastal 60 eurot (PHS § 17 lg 3). Seega tuleb alates 06.06.2018 hagejalt väljamõistetavat igakuist elatist vähendada perioodil 06.06.2018 – 31.12.2018 27,50 euro võrra (55/2) ja alates 01.01.2019 30 euro võrra (60/2). Eeltoodust järelduvalt oli hageja kohustatud maksma kostjale elatist perioodil 06.06.2018 – 31.12.2018 142,41 eurot (459,83/2 – 60 (isa kantud kulud) – 27,50) ja alates 01.01.2019 139,91 eurot (459,83/2 – 60 (isa kantud kulud)– 30) kuus.
  5. Hageja palus hagis elatise vähendamise korral tasaarvestada igakuiselt suuremas ulatuses tasutud elatis tulevikus makstava elatisega. Iseenesest on selline tasaarvestamine võimalik, kuid tegemist on otsuse täitmise küsimusega ja ringkonnakohus ei pea vastupidiselt maakohtu seisukohale võimalikuks otsuse resolutsioonis märkida konkreetset summat, mille võrra hagejal on õigus elatise tasumise kohustust tasaarvestada. Seda enam, et ringkonnakohtul puuduvad andmed, mille alusel kontrollida, kui palju on hageja otsuse tegemise seisuga kostjale elatist enamtasunud.
  6. Ringkonnakohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada

§ 459lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks.

39. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.