← Eesti

2-18-9139/13

Obsah (8)§ 657§ 442§ 436§ 392§ 171§ 178§ 164§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 27.06.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-9139

) § 651 lg-s 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud osas, milles hageja nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks jäi rahuldamata. Seega ülejäänud osas, mh igakuise elatise miinimummääras väljamõistmise osas on otsus jõustunud. 12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. 13. Maakohus on jätnud otsuse tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmise osas nõuetekohaselt põhjendamata (

§ 442lg 8 rikkumine).

Kohus tugines nimetatud nõude rahuldamata jätmisel kahele argumendile, leides, et: 1) hageja ei ole täpsustanud, millisest kuupäevast alates kostja hageja vahetus ülalpidamises ei osalenud; 2) hageja ei ole avaldanud ega tõendanud, et ta oleks kohtueelselt kostja poole elatise maksmise nõudega pöördunud. 14. Esmalt märgib ringkonnakohus, et asjaolu, kas lapse seaduslik esindaja on nõudnud kohtueelselt elatise maksmise kohustuse täitmist, saab omada tähendust kogumis muude asjaoludega, kuid ei anna eraldiseisvalt alust tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmiseks. Nimetatule lisaks peab olema tuvastatud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine oleks kohustatud isikule ebamõistlikult koormav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 12). Seega ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Eeltoodud seisukohta tuleks kolleegiumi hinnangul kohaldada viisil, et üle seadusjärgse alammäära tagasiulatuvat elatist välja ei mõisteta, sest seda ületavas osas ei ole lapse kulud olnud kohustatud isikule ettenähtavad. Kohustatud isikul ei saa aga tekkida õigustatud ootust, et ta elatist (sh tagasiulatuvat elatist) üldse tasuma ei pea, kuna elatise tasumise kohustus tuleneb seadusest. Kuivõrd antud juhul ei ole kostja väitnud, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine oleks talle ebamõistlikult koormav, ei saanud kohus selles osas hagi rahuldamata jätmisel tugineda üksnes argumendile, et hageja seaduslik esindaja ei ole enne kohtusse pöördumist elatise maksmist nõudnud. Ekslik on apellatsioonkaebuse vastusest nähtuv arusaam, et hoopis hageja peaks tagasiulatuva elatise saamiseks tõendama oma majanduslikult rasket olukorda. Sellist tõendamiskohustust seadusest ega kohtupraktikast ei tulene. 15.

§ 436

lg-st 6 tulenevalt ei ole kohus perekonnaasjades seotud menetlusosaliste esitatud asjaolude ja seisukohtadega. Kolleegium nõustub hagejaga, et kui kohtule jäid asjaolud seoses tagasiulatuva elatise nõudega (sh periood, mille eest tagasiulatuvalt elatist nõutakse) arusaamatuks, pidanuks kohus sellele

§ 392

lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet 5 täpsustada. Kohus ei saa tõlgendada ebaselgust nõudes alaealisest lapsest hageja kahjuks. Seega jättis kohus ebaõigesti tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata mh nõude ebaselguse tõttu, andmata eelnevalt hagejale võimalust nõude täpsustamiseks. Lisaks eeltoodule võib nõustuda kaebajaga, et

§ 436

lg-st 4 tulenevalt ei võinud kohus elatisenõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida kohus pooltega ei arutanud, seega selles osas on tegemist ka üllatusliku otsusega (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-174-16, p 11).

  1. Apellatsioonkaebuses on selgitatud, et hageja vanemate kooselu lõppes detsembris 2017, kostja maksis elatist jaanuarist kuni aprillini 2018 ning jätkas maksmist peale hagi esitamist käesolevas asjas (13.06.2018). Seega jäi maksmata elatis 2018.a mai- ja juunikuu eest. Ka hagis on märgitud, et elatisevõlgnevus moodustub 2018.a kahe kuu eest kokku 500 eurot. Kolleegiumi hinnangul saanuks sellisel juhul eeldada, et elatisevõlgnevust nõutakse hagi esitamisele eelnenud kuude eest, mida on apellatsioonkaebuses ka kinnitatud. PKS § 101 lg 1 koosmõjust Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-ga 1 tulenevalt oli miinimumelatis
  2. aastal 250 eurot kuus. Kuivõrd kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks 2018 mai- ja juunikuu eest elatist tasunud, tuleb PKS § 108 alusel nimetatud perioodi eest kostjalt välja mõista elatis tagasiulatuvalt kokku 500 eurot.
  3. Ringkonnakohtul puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd hagejal maakohtu menetluses kulud puudusid, jättis kohus õigesti kulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad ka apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 järgi kostja (vastustaja) kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

Vastuseks kostja taotlusele jätta menetluskulud

§ 164

lg-st 1 lähtudes poolte kanda, selgitab ringkonnakohus, et viidatud norm ülalpidamisasjas menetluskulude jaotamisel ei kohaldu. Ülalpidamisasja puhul kohaldatakse üksnes

§ 164

lg 3 kui erinormi (milles sätestatud olukorraga praegusel juhul tegu ei olnud), muudel juhtudel toimub kulude jaotamine üldiste reeglite ehk

§-de 162, 163 ja kaebemenetluses ka § 171 järgi. 18. Hageja (apellant) esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid 950,40 eurot, mis moodustub esindajatasust 6,6h töö eest (s.o 0,4h telefonivestlus kliendiga: sissejuhatus käsundisse; 1,2h asja materjalidega tutvumine; kokku 3,6h apellatsioonkaebuse koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja esitamine; 0,4h määrusega tutvumine ja suhtlus kliendiga; 1h vastustaja vastusega tutvumine, analüüs ja suhtlus kliendiga) tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 144 eurot tunnis). Kostja kulude suuruse osas vastuväidet ei esitanud. 19.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg oli põhjendatud ja vajalik osaliselt, arvestades, et apellatsiooniastmes vaieldi üksnes tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmise osas. Kuivõrd hageja võttis endale lepingulise esindaja alles apellatsioonimenetluses, on iseenesest põhjendatud 6 toiminguteks kliendiga suhtlemine ja asja materjalidega tutvumine. Kuna aga hageja nõue jäi rahuldamata ainult tagasiulatuva elatise osas, siis oli esindajal vajalik üksnes selles osas asja materjalidega põhjalikult tutvuda. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks asja materjalidega tutvumisel vandeadvokaadist lepingulise esindaja puhul 0,5h, võttes arvesse, et eelnevalt oli esindaja ka 0,4h kliendiga suhelnud (mida kohus peab täies mahus põhjendatuks) ja ka sel teel saanud teavet asja sisu kohta. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, peab kolleegium selle koostamisega seotud toimingute (sh kliendiga kooskõlastamine ja esitamine) mõistlikuks ja põhjendatud ajakuluks 2h. 12.11.2018 kohtumäärusega tutvumise ja teabe kliendile edastamise mõistlik ajakulu on määruse sisu arvestades 0,2h. Vastustaja vastusega tutvumise ajakulu peab ringkonnakohus põhjendatuks 0,5h ulatuses. Kuivõrd vastustaja ei esitanud vastuses kaebusele mingeid uusi asjaolusid ega taotlusi, puudus vajadus vastuse analüüsiks ja täiendavaks kliendisuhtluseks. Seega loeb ringkonnakohus hageja esindaja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses 3,6h. Kolleegiumi hinnangul on mõistlikus määras, kooskõlas kohtupraktika ja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga hageja esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks (s.o koos km-ga 144 eurot). Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle hüvitada kulud koos käibemaksuga. Seega kuulub hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku 518,40 eurot (3,6x144). 20. VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb hageja taotlusel kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.