Obsah (8)

§ 657§ 654§ 173§ 162§ 163§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-7776 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, A

§ 657lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kuivõrd käesoleva otsusega hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb kolleegiumi hinnangul muuta menetluskulude jaotust ning sellega seoses tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.

1. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet, millega hageja nõuab kostjalt tagantjärele sisse arvele lisamata jäetud 1400 euro suuruse käibemaksu (I), võtab seejärel seisukoha rakenduva viivisemäära osas (II) ning vastab ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele (III). Lõpuks jaotab kolleegium menetluskulud (IV). I
2. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja väljastas
3. juunil 2016 kostjale arve summas 7000 eurot ilma käibemaksuta (I kd, tl 4, 21). Vaidlust ei ole ka selle üle, et
4. septembril 2016 väljastas hageja kostjale sama tehingut puudutava teise arve nr 20160712201, mille sisuks oli käibemaks 1400 eurot (I kd, tl 5, 22). Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvat selle üle, kas
5. septembril 2016 väljastatud üksnes käibemaksu sisaldava arve esitamine on hageja poolt õigustatud või mitte.
6. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja peab maksma hagejale täiendavalt 1400 eurot, kuna hageja peab lisama arvele 20% käibemaksu. Käibemaks on olemuslikult kaudne maks, mille maksab riigile müüja, kuid käibemaksukoormus langeb riigisisese käibe korral käibemaksu arvele lisamise kaudu lõpptarbijale. Maksukohustuslane peab KMS § 3 lg 3 kohaselt maksma käibemaksu alates maksukohustuslasena registreerimise päevast ning KMS § 12 lg 1 kohaselt moodustab käibe maksustatava väärtuse kauba või teenuse müügihind ning kõik muu tasuna käsitatav, mille kauba võõrandaja või teenuse osutaja kauba ostjalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult kauba või teenuse eest on saanud või saab. Äriregistri andmetel on hageja käibemaksukohustuslane alates
7. märtsist 2015 (käibemaksukohustuslase nr EE101778150) ja sellest kuupäevast alates oli hagejal kohustus lisada enda poolt müüdavale kaubale käibemaks. Öeldu tähendab, et hinnad, millega hageja kaupa müüb peavad sisaldama käibemaksu. Kaupade kostjale müügi tõttu on hagejal on tekkinud avalik-õiguslik kohustus riigi ees, mis seisneb maksude tasumise kohustuses. Samas ei saa olukorras, kus kauba lõpphinnas on kokku lepitud ja ostja on kauba eest talle esitatud 5 arve alusel tasunud, hageja nõuda kostjalt kauba eest täiendavat tasu põhjusel, et ta avastab tagantjärele, et on teinud kauba hinda kokku leppides maksuõigusliku vea ja jätnud kaubale hinnale käibemaksu ekslikult lisamata. Arvel märgitud summa on ostja suhtes lõpphind, millega kaupa müüakse, kui lõpphinnas on kokku lepitud. Lõpphinnas võimalikku eksimist tuleb pidada hageja ja mitte kostja äririskiks.
8. Küsimuse osas, millises kauba hinnas pooled kokku leppisid, on maakohus õigesti lähtunud kohtule tõenditena esitatud
9. juuni
10. a arvest nr 20160412201, milles on kauba hinnaks märgitud 7000 eurot (I kd, tl 4) ja tunnistaja M K kohtuistungil antud ütlustest, kes on kinnitanud, et tehingu hinnaks lepiti kokku 7000 eurot (I kd, tl 158). Seda, et kokkulepitud hinnale võis lisanduda käibemaks, ei saa tunnistaja ütlustest järeldada. Muid tõendeid kauba teistsuguse hinna kohta ei ole kohtule esitatud ja seepärast nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et pooled leppisid
11. juuni
12. a arves nr 20160412201 silmas peetud kauba osas lõpphinnaks kokku 7000 eurot.
13. Hageja põhjendab
14. juunil 2016 arve nr 20160412201 väljastamist ilma käibemaksuta sellega, et kauba ostjaks pidi algselt olema Soome äriühing ehk tegemist pidi olema kauba käibemaksuvaba müügiga. Hageja väite kohaselt muutis kostja viimasel hetkel kauba saajaks Eestis registreeritud äriühingu ja seepärast soovis hageja kauba hinnale lisada käibemaksu
15. septembril 2016 ehk kolm kuud hiljem. Hageja sellekohased väited on tõendamata ja ainetud, kuna juba esialgsel
16. juunil 2016 esitatud arvel nr 20160412201 on selle tasujaks märgitud kostja, kes on Eestis registreeritud äriühing. Seega oli kauba tegelik saaja juba esimese arve esitamisel hagejale teada ning väide selle kohta, et käibemaks jäi kostja poolt tarne saaja muutmise tõttu lisamata, on seepärast sisutu.
17. Küsimusele, kas tegemist võib olla liidu sisese käibega, mis õigustaks käibemaksu tasumise kohustuse panemist kostjale, tuleb vastata eitavalt. Liidusisese käibe reeglid tulenevad EL direktiivist 2006/112, mille artikli 138 lg 1 kohaselt vabastavad liikmesriigid käibemaksust kaubatarned, mille müüja, soetaja või nende nimel tegutsev isik lähetab või veab sihtkohta väljaspool enda territooriumi, kuid Euroopa Liidu territooriumil, teisele maksukohustuslasele või mittemaksukohustuslasest juriidilisele isikule, kes sellena tegutseb, muus liikmesriigis kui kaupade lähetamise või veo alguse liikmesriigis. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt vabastatakse ühendusesisene kaubatarne maksust, kui õigus kaupa omanikuna käsutada on üle läinud soetajale ja kui müüja tõendab, et kaup on lähetatud või veetud teise liikmesriiki ja kui selle lähetamise või veo tulemusel on kaup tarnimiskoha liikmesriigi territooriumilt füüsiliselt välja viidud (vt nt kohtuotsus C‑273/11, Mecsek-Gabona, EU:C:2012:547, p 31 ja seal viidatud kohtupraktika; C‑628/16, Kreuzmayr GmbH vs Finanzamt Linz, p-d 23-25). Öeldu tähendab, et kui tegemist oleks liidusisese käibega, siis oleks praegusel juhul pidanud kostja 7000 eurose hinnaga kauba ostmisel maksma ise Eestis käibemaksu meil kehtivas määras ehk 1400 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kaup toimetati ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise Euroopa Liidu liikmesriiki, s.t Soomest Eestisse. Samas on lepingu poolteks Eestis registreeritud äriühingud, kes ei olnud tehingu tegemise ajal kumbki Soomes maksukohustuslased. See tähendab, et kuigi kaup toimetati ühest Euroopa Liidu liikmesriigist teise Euroopa Liidu liikmesriiki, ei ole tegemist liidusisese käibega, sest tehingu mõlemad pooled olid tehingu tegemise ajal üksnes Eesti maksukohustuslased. Kuigi hageja on Soome Ettevõtete infosüsteemi andmetel maksukohustuslane Soomes, on see registreering tehtud
18. jaanuaril 2018 ega puuduta seetõttu vaidlusalust
19. aastal tehtud tehingut. Olgu märgitud, et ka juhul, kui tegemist oleks olnud liidusisese käibega, siis tähendaks see ikkagi nn pöördmaksustamist, mille puhul väljastab müüja arve, millel on märgitud käibemaksumäär 0% ning ostjal tuleb seejärel tasuda käibemaks enda asukohariigis. 6 Kuna liidusisese käibe korral lasuks kostjal käibemaksu tasumise kohustus Eesti riigi ees, puuduks hagejal võimalus nõuda selle tasumist endale.
20. Maakohus on eeltoodu põhjal hagi
21. septembril
22. a esitatud käibemaksu sisaldava arve nr 20160712201 alusel 1400 euro osas ekslikult rahuldanud ja seepärast tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja jätta hagi vastavas osas rahuldamata. II
23. Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ka kostjalt välja mõistetud viivise osas, sest maakohus on ekslikult leidnud, et kostja ei ole hageja rakendatud viivisemäära õigsust kahtluse alla seadnud. Kostja on vaielnud hagile tervikuna vastu alates hagile vastuse esitamisest ja eraldi rõhutanud viivise arvestuse ebaõigsust
24. märtsi
25. a menetlusdokumendis (I kd, tl 134).
26. Ringkonnakohus selgitab, et eristada tuleb seadusjärgset viivisemäära ja kokkuleppelist viivisemäära. Seadusjärgset viivisemäära on reguleeritud VÕS § 113 lg-s 1, mille järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kokkuleppelise viivisemäära siduvus eeldab vastavas viivisemääras kokkuleppimise tuvastamist ning see eeldus kehtib ka juhtudel, kui viivisemäär kajastatakse üksnes arvel. Kostja viitab õigesti Riigikohtu
27. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 tehtud otsuse p-le 11, milles on selgitatud, et sellist kokkulepet võib erandina järeldada sellest, kui arve saaja arve vastu võtab või sellele alla kirjutab. Seda nt juhul kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes mõnel varasemal arvel näidatud viivise. Käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendite põhjal ei saa teha järeldust, et kostja oleks ühelgi eelkirjeldatud viisil aktsepteerinud arvetel nr 20160412201, 20160712201, 20160652201 ja 20160702201 näidatud tingimusi. Seepärast on maakohus teinud eksliku järelduse, et kostjalt tuleb mõista välja viivis arvetel märgitud määras. Kokkuleppe puudumise tõttu tuleb kostja suhtes rakendada seadusest tulenevat viivisemäära alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
28. Vastavalt viivisekalkulaatori arvestusele (kättesaadav veebilehel www.viivisekalkulaator.ee) on arvete nr 20160652201 (alates
29. septembrist 2016 kuni
30. maini 2017) ja 20160702201 (alates
31. oktoobrist 2016 kuni
32. maini 2017) tasumisega viivitamisest sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis kokku 570,15 eurot (115,59 + 454,56). III
33. Muus osas on maakohtu lahend seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muumata. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et hageja esitatud arved nr 20160652201 ja 20160702201 on alusetud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et nimetatud arved puudutasid hageja tarnitud kaupa, mille üleandmist kinnitavad lisaks tõendina esitatud kauba nimekirjale (I kd, tl 124, 137) ka tunnistaja MK ütlused (I kd, tl 159). Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et I kd tl 124, 137 dokumentidel ristiga märgitud masinad ja seadmed on hagejale tarnitud ning need, mille järel risti ei ole, on endiselt hageja laos. Ringkonnakohtul ei ole põhjust nimetatud tõendeid maakohtust erinevalt hinnata.
34. Apellatsioonkaebuses viidatud puuduse, et maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud Furnest Furniture OÜ arved (I kd, tl 135, 136), saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Hinnates nimetatud arveid, leiab kolleegium, et nendest ei piisa kostja väite kinnituseks, et ta on lauad, diivanid ja baaripukid soetanud hoopis teiselt äriühingult, sest üksnes arve esitamine ei tõenda, et kostja on ka tegelikult arvel nimetatud kauba omandanud. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja andma asja müügilepinguga ostjale üle 7 olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Nimetatud regulatsioonist tulenevalt oleks kostja pidanud asjade Furnest Furniture OÜ-lt omandamise tõendamiseks esitama enamat kui pelgalt arve, nt pangakonto väljavõtte, millest nähtuks hinna tegelik tasumine Furnest Furniture OÜ-le ja/või viimase kinnituse, et kaup on kostjale üle andnud.
35. Apellatsioonkaebuses korratud kostja väide, et ta on täitnud hageja ees kohustuse 7000 euro ulatuses sularahas, on jäänud tõendamata. Vastupidiselt hageja paljasõnalisele väitele raha maksmise kohta on tunnistaja MK kohtule kinnitanud, et arveldamist sularahas toimunud ei ole (I kd, tl 159). IV
36. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus.

§ 173

lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. 36. Maakohus jättis menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Ringkonnakohus rahuldab nii hagi kui apellatsioonkaebuse osaliselt ning peab seetõttu põhjendatuks jagada menetluskulud

§ 163lg 1 alusel võrdeliselt hageja nõuete rahuldamise ulatusega.

Hageja esitatud põhinõue oli 13 556 eurot ja viivisenõue 3491,92 eurot. Ringkonnakohus rahuldab esitatud nõuded ligikaudu 74% ulatuses. Nõude rahuldamise ulatuse määratlemisel on mh arvestatud, et põhinõue on 12 156 eurot ja viivis 570,15 eurot. Eelmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 26% ulatuses hageja kanda ja 74% ulatuses kostja kanda. 37. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177

lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 38.

§ 178

lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 8