Obsah (12)

§ 113§ 110§ 644§ 635§ 637§ 638§ 1§ 35§ 37§ 42§ 94§ 41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2019, Tallinn Tsiviilas

) § 11 lõikest 1, § 76 lõikest 1, §-st 100, § 101 lõike 1 punktist 1, § 108 lõikest 1, § 635 lõikest 1 ja § 637 lõikest

1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel sõlmiti 29.09.2015 töövõtuleping nr 0106 (t lk 4-6). Pooltel on vaidlus selle üle, millal kostja sai kätte tööde üleandmise akti (t lk 8) ja kas kostja vaidlustas hageja esitatud tööde üleandmise akti ja töö kvaliteedi tähtaja jooksul. Hageja väitel sai kostja tööde lõppakti kätte 13.11.
2. Kostja väitel sai ta tööde üleandmise akti ja arve kätte e-kirja teel peale päringut (t lk 38), misjärel 01.12.2015 vaidlustas akti, arve summa ning töö kvaliteedi (t lk 39). 05.12.2015 soovis kostja korrektset arvet (t lk 41), mida hageja ei edastanud.
3. Nähtuvalt kohtutoimikust sai kostja tööde üleandmisakti ja arve kätte 13.11.2015, mida kostja kinnitas ka hagile esitatud vastuses (t lk 32-33). Vastavalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktile 5.2, kui tellija ei ole 3 kalendripäeva jooksul alates üleandmise-vastuvõtmise akti esitamisest tööde vastuvõtmise kinnitust andnud või pretensiooni esitanud, loetakse tööd vastuvõetuks. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale vastavalt lepingupunktile 5.2 esitanud pretensiooni. Kostja väitel 01.12.2015 vaidlustas ta akti, arve summa ning töö kvaliteedi (t lk 39-40). Nähtuvalt nimetatud e-kirjast esitas kostja hagejale pretensiooni seoses segude-keemiaga 100 eurot, seinavärviga 38.80 eurot ja põrandaplaadi maksumusega 63 eurot, kokku 201.80 euro osas. Vastavalt 05.12.2015 e-kirjale (t lk 41) soovis kostja, et hageja vaataks arve üle ja korrigeeriks arve summat. Poolte 01.12.2015 e-kirjavahetusest (t lk 45 ja 45 pöördel) nähtub, et kostja soovib arvest maha arvestada materjalikulu, vaidlustab asjaolud, et hageja ei kasutanud veekindlat värvi ja et uks paigaldati nii madalale või vannitoa põrand nii kõrgele, et esiku põranda paika saamise järel uks enam lahti ei oleks käinud. Hageja sõnul kinnitas kostja, et ukseava on mõõdus ja korras ja et uks on nüüdseks kostja soovitud kõrgusel. Kostja märkis, et rohkem hetkel ei vaidlusta, kuid jääb nõude 201.80 euro juurde. Hageja pakkus kompromissisummaks 1400 eurot (t lk 45-45 pöördel).
4. Kohus viitas

§-le 643 ja § 644 lõigetele 1–3 leides, et kostja ei vaidlustanud tööde üleandmise akti tähtaja jooksul ja seega võttis tööd vastu. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt ta oleks hagejale esitanud pretensioonid tähtaegselt või üldse pretensioone seoses WC-poti loputuskasti paigaldamisel tekitatud vigadega nagu kostja märgib hagivastuses. 6

1. Pooltel on vaidlus selle üle, kas kostjal oli õigus hagejale makstavast arvest maha arvestada/tasaarvestada kostja poolt 2017.a aprillis tellitud väidetavad parandustööd summas 161 eurot. Kostja tasus pärast hagi esitamist hagejale 1239 eurot (t lk 44). Kohus kostjapoolse tasaarvestusega ei nõustunud. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et on vaidlustanud tööde üleandmise akti tähtaja jooksul. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks kostja esitanud hagejale pretensiooni seoses WC-poti loputuskastiga ning et hageja oleks sellega nõustunud ja lubanud vea parandada. Hageja ei ole tasaarvestusega nõustunud. Seega ei saa lugeda põhjendatuks kostjapoolset tasaarvestust parandustöödega, mida kostja lasi teostada aprillis
3. Lähtuvalt eeltoodust leidis kohus, et hageja põhinõue 1400 eurot on põhjendatud ja tõendatud. Kuivõrd kostja tasus peale hagi esitamist 1239 eurot, kuulub kostjalt hagejale välja mõistmisele põhinõue 161 eurot.
4. Kohus viitas

§ 113lõikele 1.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal oli alus viivise arvestamiseks ja kas hageja on arvestanud viivist õiges määras. Hageja on arvestanud viivist lepingupunktist 9.2 lähtudes 0,2% päevas. Kostjale esitatud lõpparve maksetähtaeg oli 08.12.

1. Hagi esitamise ajaks on kostja arve tasumisega olnud viivituses enam kui 500 päeva. Hageja nõudis viivist samas ulatuses põhivõlgnevusega.
2. Kohtu hinnangul on viivisenõue põhjendatud. Kohtule ei ole esitatud veenvalt põhjendusi, miks 161 euro vaidluse pärast jäädi 1239 euro maksmisega viivitusse 1,5 aastaks. Kostja, olles arve tasumisega viivituses, pidi arvestama viivise maksmise kohustusega. Lepingupunkti 9.2 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral on töövõtjal õigus nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisemäär on 0,2% (täitmata rahalise kohustuse summast) iga kalendripäeva eest. Kohus leidis, et õigeks viivisemääraks tuleb lugeda lepingus märgitud viivisemäär, mitte arvel (t lk 10) märgitud viivisemäär nagu kostja leiab. Samuti märkis kohus kostja vastuväite osas, et viivisemääraks tuleb lugeda lepingupunkti 7.4 viivisemäär. Nimetatud punktis on märgitud viivisemäär, mida on õigus nõuda tellijal töövõtjalt, kui töövõtja ei likvideeri tähtaja jooksul puudusi vastavalt lepingu punktile 7.
4. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhinõude 161 eurot ja viivise kokku 1400 eurot.
5. TsMS § 162 lõigete 1 ja 2 alusel jäid menetluskulud kostja kanda.
6. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja tasunud riigilõivu 275 eurot ja kandnud õigusabikulusid 750 eurot, mis on olnud kohtus esindamise kokkuleppetasu. Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Kohus leidis, et arvestades käesoleva tsiviilasja hinda, s.o 2800 eurot, ning asjas tehtud menetlustoiminguid, on põhjendatud ja vajalikud hageja õigusabikulud 750 eurot. Kooskõlas hageja taotlusega mõistis kohus välja ka menetluskuludelt viivise. Apellatsioonkaebus 7
7. 12.09.2018 esitatud kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
8. Kostjal on õigus keelduda 161 euro tasumisest. Kostja kandis 161 eurot kahju seoses hageja tehtud ebakvaliteetse tööga, mida hageja ei soostunud mõistliku aja jooksul kõrvaldama. Kostja keeldus arve tasumisest

§ 110lõike 1 alusel lootuses, et hageja parandab ebakvaliteetse töö ise ära.

Kuivõrd hageja seda ei teinud, tellis kostja tööde parandamise ettevõttelt, kellelt toode oli ostetud ning kandis sellega seoses 161 euro suurust kahju, mille tasaarvestas hageja nõudega tema vastu ning tasus mõistliku aja jooksul ülejäänud summa hagejale pangaülekandega.

1. Kohus leidis ekslikult, et kostja sai tööde üleandmisakti ja arve kätte 13.11.2015 ning et kostja on nimetatud asjaolu kinnitanud hagile esitatud vastuses. 20.07.2017 vastuses hagile on sedastanud, et arve saadeti 13.11.2015 e-kirjaga, kuid arve ja tööde üleandmise akti kättesaamist 13.11.2015 kostja hagivastuses ei kinnitanud.
2. Samuti leidis kohus vääralt, et kostja ei vaidlustanud tööde üleandmise akti kokkulepitud tähtaja jooksul ja seega võttis tööd vastu. Pooltevahelisest ekirjavahetusest nähtuvalt on hageja pikendanud kostja tähtaega tööde vastuvõtmise kinnitamiseks seoses kostja haigestumisega kuni selle hetkeni, kui kostja on tööd üle vaadanud.
3. Kuivõrd kostjal oli õigus keelduda arve tasumisest ja hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, ei saa tal olla ka kõrvalnõuet. Lisaks viitab kostja

§ 113

lõikele 4 märkides, et ta keeldus

§ 110lõike 1 alusel põhjendatult kohustuse täitmisest.

Seega ei saa nimetatud osas temalt viivist nõuda. Isegi kui hagejal on kostja vastu viivisenõue, on see esitatud ebamõistlikus määras. Riigikohtu praktikast tulenevalt on pooltevahelisest lepingust tulenev viivisemäär 0,2% päevas tühine, kuivõrd seadusjärgseks viivisemääraks on 0,02% ehk kümme korda väiksem. Kostja on tarbija ning põhjendamatu on tema suhtes kohaldada niivõrd suurt viivisemäära. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 21.06.2018 otsus tuleb tühistada tasumata põhivõlalt arvestatud viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohus kohaldas selles osas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, millega rahuldab viivisenõude osaliselt ning jaotab ja määrab uuesti kindlaks menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Põhivõla väljamõistmise osas jääb otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21).
3. TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium otsuses seni lahendamata taotlused. Hageja esitas 11.06.2019 menetlusdokumendis taotluse võtta täiendavate tõenditena apellatsioonimenetluses vastu väljatrükk portaalist teatmik.ee hageja kui väikeettevõtte tegevuse kohta aastatel 2015-2019 ja poolte e-kirjavahetus enne lepingu sõlmimist. Täiendavate tõendite esitamise võimaluse andis ringkonnakohus TsMS § 438 lõike 1 ja § 436 lõike 4 alusel 28.05.2019 korraldavas määruses, kus selgitas, et 8 kostja kaebuse alusel tuleb apellatsioonikohtul kontrollida pooltevahelise lepingu punkti 9.2 (tarbija suhtes kohaldatav viivisemäär) kehtivust. Maakohus jättis asja lahendades tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt, kui pooled vaidlevad lepingutingimuse üle, tuleb kohtul sõltumata poolte väidetest kontrollida, kas konkreetsele tingimusele laieneb

-i tüüptingimuse regulatsioon ning jaatava vastuse korral, kas konkreetne tüüptingimus sai lepingu osaks ja kas tegemist on kehtiva tüüptingimusega (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-106-13). Hageja on seisukohal, et tegemist ei ole tüüptingimusega, kuna töövõtja sõlmib aastas vaid 4-5 lepingut ja hageja võttis kostja ettepanekud lepinguprojekti muutmiseks arvesse ning esitas oma väidete tõendamiseks täiendavaid dokumentaalseid tõendeid. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on asjakohaste ja lubatavate tõenditega, mis tuleb TsMS § 238 lõike 1 ja § 652 lõike 3 punkti 2 alusel apellatsioonimenetluses vastu võtta. Vastuvõetud tõendite tõendusliku väärtuse kohta annab kolleegium arvamuse otsuses allpool. 34. Põhivõla väljamõistmise osas tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu põhjendustest tuleb jätta välja viited

§-le 643 ja § 644 lõikele 2. Nimetatud sätted reguleerivad tellija kohustusi olukorras, kus tellija sõlmis töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Käesolevas asjas on tellijaks füüsiline isik, kelle tegutsemist oma majandus- või kutsetegevuses ei saa ühestki poolte väitest ega tõendist järeldada. Seega tuleb tellija poolt töö vastuvõtmise kohustuse sisustamisel lähtuda

§-st 638 ja töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise kohustuse sisustamisel

§ 644lõike 1 esimesest lausest ja lõikest 3.

35. Käesolevas asjas on vaidluse all tellija kohustus maksta töövõtjale tasu tehtud töö eest (

§ 635

lõige 1).

§ 637

lõike 4 kohaselt, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. 29.09.2015 lepingu punktis 5 olid pooled leppinud kokku töö üleandmise-vastuvõtmise kirjalikus vormis (t lk 4 pöördel). Puudub vaidlus, et töövõtja poolt esitatud kirjalikke akte tellija ei allkirjastanud. Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas kooskõlas menetlusosaliste väidete ja kogutud tõenditega, et lepingujärgsed tööd sai lugeda tellija poolt vastuvõetuks.

§ 638

teise lause kohaselt loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Tööde vastuvõtmisest ei anna alust keelduda ebaolulised puudused, kui suuremas osas on töövõtja oma kohustused täitnud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-08, punkt 22). Kostja andis 20.07.2017 menetlusdokumendi punktis 1.2 teada, et sai tööde üleandmise akti hagejalt e-kirja teel 13.11.2015 (t lk 37, 32). Akt sisaldab töövõtja märkust, et „vajadusel tihendada äravoolu liitmikud, kui need pidama ei jää, nädala jooksul“. Lepingu punktis 5.2 oli kokku lepitud, et kui tellija ei ole 3 kalendripäeva jooksul alates üleandmise-vastuvõtmise akti esitamisest tööde vastuvõtmise kinnitust andnud või pretensiooni esitanud, loetakse tööd vastuvõetuks. Poolte e-kirjavahetusest ei nähtu, et pooled oleksid nimetatud lepingutingimust muutnud. 13.11.2015 kell 12:08:37 e-kirjas lubas tellija minna tööd lähipäevil üle vaatama (t lk 41). 20.11.2015 küsis töövõtja tööde ülevaatamise kohta (e-kiri kell 19:12:28; t lk 40 pöördel) ja 30.11.2015 avaldas nördimust, et jälle nädal läinud ning palus allkirjastada akti (e-kiri kell 08:21:00; t lk 40 pöördel). 30.11.2015 küsis tellija töövõtja arvamust alumise korruse wc kohta ja selgitust arve kohta (e-kiri kell 14:14:42; t lk 40). Sama päeva töövõtja e-kirjast nähtub, et alumise korruse wc ei olnud töövõtu objektiks ning 9 01.12.2015 kuni 05.12.2015 e-kirjadest nähtuvalt vaidlesid pooled tellija poolt tasumata summa suuruse üle, mitte aga tehtud töö kvaliteedi või muul viisil lepingule mittevastavuse üle (t lk 40, 39, 41, 45). Seega oleks töövõtjal olnud õigus lugeda tööd vastuvõetuks tellija poolt juba 16.11.2015. Samas on hageja tõendatud, et edastas tellijale 05.12.2015 uue akti (t lk 8), milles oli muudetud tasumisele kuuluvat rahasummat ja ära jäetud märge „vajadusel tihendada äravoolu liitmikud, kui need pidama ei jää nädala jooksul“. Kostja hageja väitele hagiavalduse punktis 1.3 uue akti 05.12.2015 edastamise kohta vastu ei vaielnud. Eeltooduga on põhjendatud hageja seisukoht, et tasu muutus sissenõutavaks 09.12.2015, s.o 3 kalendripäeva möödumisel alates 05.12.2015. 36. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kostja ei tõendanud, et teatas töövõtjale mõistliku aja jooksul töö lepingutingimustele mittevastavusest pärast seda, kui sai või pidi saama teada töövõtja lepingurikkumisest (väidetavalt ebakvaliteetselt tehtud wc-poti äravoolu liitmikust) (

§ 644lõige 1 ja lõike 3 esimene lause).

Võimalikest probleemidest äravoolu liitmikega ja selle lahendamisest andis töövõtja tellijale teada juba 09.11.2015 e-kirjas, märkides, et pani ka akti vastava märke kirja (t lk 38). 05.12.2015 aktis vastav märge puudus. Ka ei ole tellija üheski kohtule esitatud e-kirjas väitnud 05.12.2015 seisuga või hiljem mistahes probleemi wc-poti äravoolu liitmikuga. Eeltoodust tulenevalt kaotas tellija õiguse tugineda käesolevas kohtumenetluses töövõtja väidetavale lepingurikkumisele. Puuduvad ka elulised asjaolud, mille alusel saaks asuda seisukohale, et perioodil detsembrist 2015 kuni 20.07.2017 ebakvaliteetselt tehtud liitmikust teatamata jätmine oleks olnud tellija poolt mõistlikult vabandatav

§ 644lõike 3 teise lause mõttes.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus asjakohaselt rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse ja rahuldas õigesti töövõtja nõude saamata tasu sissenõudmiseks. 37. Kolleegium jääb 28.05.2019 korraldavas määruse väljendatud seisukoha juurde, et maakohus oleks pidanud kontrollima pooltevahelise lepingu kui tarbijaga sõlmitud lepingu punkti 9.2 kehtivust. Maakohtus vaidlustas kostja viivisenõude suuruse, kuid kohus jättis asja lahendades tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt, kui pooled vaidlevad lepingutingimuse üle, tuleb kohtul sõltumata poolte väidetest kontrollida, kas konkreetsele tingimusele laieneb

-i tüüptingimuse regulatsioon ning jaatava vastuse korral, kas konkreetne tüüptingimus sai lepingu osaks ja kas tegemist on kehtiva tüüptingimusega. Kolleegium märgib, et viitas korraldavas määruses ekslikult

§ 635lõikele 4.

29.09.2015 leping ei ole tarbijatöövõtuleping, kuna teenust osutati mitte tarbija vallas-, vaid kinnisasja suhtes. Samas ei oma nimetatud asjaolu käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt olulist tähtsust, kuna siiski on tegemist lepinguga, mille teiseks pooleks on

§ 1lõike 5 kohane tarbija.

38.

§ 35

lõike 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja tõi 11.06.2019 menetlusdokumendis esile, et räägib alati klientidega lepingutingimused läbi ja et kostjal oli võimalik hageja lepinguprojektile esitada parandusettepanekuid, mida kostja ka tegi. Kostja võttis 20.06.2019 menetlusdokumendis omaks, et lepingut muudeti päise osas, kuid sisuliste muudatuste tegemist lepinguprojektis kostja eitab. Samuti ei nähtu hageja esitatud 29.

1. ja 30.09.2015 toimunud e-kirjavahetusest läbirääkimisi tellija suhtes kohaldatava 10 viivisemäära osas. Seega on tõendatud, et lepingu punkt 9.2 on töövõtja poolt sarnastes lepingutes kasutamiseks väljatöötatud tingimus, mida eraldi läbi ei räägitud ja mida töövõtja soovib kasutada teise lepingupoole suhtes, kes ei ole võimeline mõjutama tingimuse sisu, st tegemist on tüüptingimusega.
2. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad elulised asjaolud, mille alusel saaks tuvastada, et punkt 9.2 ei saanud 29.09.2015 lepingu osaks.

§ 37

lõike 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et töövõtja poolt koostatud ja tellijale edastatud projektis oli viivisemäära sisaldav punkt 9.2 sees. Seega oli tellijal enne allkirjastamist võimalik mh selle punkti sisust teada saada. 40. Küll aga on kolleegium seisukohal, et lepingu punkt 9.2 on tühine tüüptingimus.

§ 42

lõike 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud

§ 42

lõikes 3.

§ 42

lõike 3 punkti 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on selgitanud, et kuigi

§ 42

lõikes 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lõike 3 punkti 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (otsus nr 3-2-1-139-14, punkt 11). 41. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuli praeguses asjas viivist arvestada alates 09.12.2015 lepingulise viivise päevamääraga 0,2% (s.o 73% aastas). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni.

§ 113

lõike 1 teine lause kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas.

§ 94

lõike 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal (09.12.2015 kuni hagi esitamiseni 24.04.2017) kehtestatud referentsimäärasid, oleks kohalduvaks seadusjärgseks viivisemääraks keskmiselt 8,025% aastas (s.o 0,022% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle 9 korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Riigikohus on siiski asunud lahendis nr 3-2-1-25-16 (punktis 13) seisukohale, et eelduslikult tuleks hinnata

§ 42

lõike 3 punkti 5 ja § 42 lõike 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset 11 seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Eeltoodust tulenevalt on 29.09.2015 lepingu punkt 9.2 tühine. 42.

§ 41

järgi, kui tüüptingimus on tühine, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut tühise tüüptingimuseta sõlminud. Selliseid väiteid hageja käesolevas asjas ei esitanud, mistõttu tuleb tühise tingimuse asemel kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (otsus nr 3-2-1-66-05, punkt 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-45-15, punkt 14). Eeltoodust tulenevalt on hagejal käesolevas asjas õigus saada viivist seadusjärgses määras perioodi 09.12.2015 kuni hagi esitamiseni 24.04.2017 eest põhivõlalt 1400 eurot kokku 154.43 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Edasiulatuvat viivist TsMS § 367 alusel hageja nõudnud ei ole.

1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele 57% ulatuses ((1400+154.43):2800) ja menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 163 lõike 1 alusel 56% ulatuses kostja ja 44% ulatuses hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 80% ulatuses (vaidlustatud 161+1400, millest rahuldatud 1245.57), mille alusel jäävad menetluskulud apellatsioonikohtus 80% ulatuses hageja ja 20% ulatuses kostja kanda.
2. Järgnevalt määrab kolleegium kindlaks hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Maakohtus kostjal menetluskulud puudusid. Hageja kuluks oli riigilõiv 275 eurot ja lepingulise esindaja tasu 8,8 töötunni eest kokku 750 eurot, mis teeb tunnitasuks 85.23 eurot. Arvestades, et tegemist on vandeadvokaadist esindajaga, on tunnitasu isegi alla keskmist vastava teenuse turuhinda. Ka olid 01.06.2018 menetluskulude nimekirjast nähtuvad esindaja toimingud vajalikud TsMS § 175 lõike 1 mõttes. Kostja vastuväiteid hageja kuludele ei esitanud. Seega oli hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude suuruseks maakohtus 1025 eurot, millest kostja peab hüvitama 56%, s.o 574 eurot.
3. Kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks ringkonnakohtus on riigilõiv 225 eurot. Hageja kuluks on lepingulise esindaja tasu 2,7 töötunni eest kokku 337.50 eurot, mis teeb tunnitasuks 125 eurot. Arvestades, et tegemist on vandeadvokaadist esindajaga, vastab tunnitasu keskmisele vastava teenuse turuhinnale. Ka olid 11.06.2019 menetluskulude nimekirjast nähtuvad esindaja toimingud vajalikud TsMS § 175 lõike 1 mõttes. Kostja vastuväiteid hageja kuludele ei esitanud. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 337.50 eurot, millest kostja peab hüvitama 20%, s.o 67.50 eurot. Kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonikohtus on 225 eurot, millest hageja peab hüvitama 80%, s.o 180 eurot. 12
4. TsMS § 445 lõike 1 teise lause alusel tasaarvestab kohus poolte vastastikused menetluskulude hüvitiste nõuded, mille tulemusena tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskulude hüvitisena 461.50 eurot (574 - (180-67.50)). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/