← Eesti

2-17-10695/82

Obsah (6)§ 142§ 143§ 200§ 65§ 178§ 145

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-10695 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak,

§ 142lg 1 mõistes.

Viidatud sätte kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama kolmanda isiku (põhivõlgnik) kohustuste eest võlausaldaja ees. Ka antud juhul kohustus kostja 2 lepingu p-i 5.4 kohaselt vastutama kostja 1 kohustuste eest hageja ees. Eeltoodu põhjal leiab kostja 2, et tema vastu esitatud nõude osas tuleb kohaldada käendusepingu kohta käivaid sätteid. Tegemist on tarbijakäenduslepinguga.

§ 143

lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja ja kostja 2 ei ole kostja 2 rahalise vastutuse maksimumsummas kokku leppinud. Seega on poolte vahel sõlmitud käendusleping

§ 143lg-st 2 tulenevalt tühine ja hageja nõue kostja 2 vastu tuleb jätta rahuldamata.

Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. detsembri
  3. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt 1 hageja kasuks välja 15 000 eurot. Hagi kostja 2 vastu jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja 1 kanda ja kostja 2 menetluskulud hageja kanda.
  4. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus maakohtus vaidlus selle üle, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti töövõtuleping, mille kohaselt pidi hageja teostama torutööd objektil asukohaga Xxxxxxxxxxxxx vastavalt kostja 1 antud projektile ja hageja esitatud hinnapakkumisele. 3

(6)19. Maakohus leidis, et töövõtulepingu punktis 5.4 kokkulepitu vastab

§ 142

lg 2 tähenduses käenduslepingule.

§ 143

lg 2 kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud kokkuleppes ei ole kokku lepitud kostja 2 rahalise vastutuse maksimumsummas. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hageja ja kostja 2 vahel sõlmitud käendusleping on

§ 143lg-st 2 tulenevalt tühine. Ts

ÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega kostja 2 ei vastuta hageja ees kostja 1 poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmise korral ja hagejal puudub kostja 2 vastu nõue. 20. Maakohus tuvastas, et hagis nimetatud aktides nimetatud tööd ja lisatööd tuleb lugeda vastuvõetuks ja hageja nõutud tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Kohtu hinnangul ei ole kostja 1 tõendanud, et hageja oleks lepingut rikkunud, mis oleks andnud aluse kostjale 1 lepingust taganeda. Kohus leidis, et hageja põhivõlgnevuse nõue 9752,95 eurot on põhjendatud. Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid hageja viivisenõudele. Kohus leidis, et hageja viivisenõue 5247,05 on põhjendatud. Kostja 1 tasaarvestamise vastuväite osas leidis maakohus, et kuna antud juhul saab hageja esitada kostja 1 nõudele vastuväiteid, ei saa

§ 200lg 4 kohaselt kostja 1 nõuet hageja nõudega tasaarvestada.

Kohus leidis, et kostja 1 nõue on antud juhul tõendamata. Apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi kostja 2 vastu rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi kostja 2 vastu rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja 2 kanda.
  2. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, leides, et hageja ja kostja 2 õigussuhtele kohalduvad käenduse sätted.

§ 65

lg 2 kohaselt tekib solidaarkohustus tekkib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Pooled ei ole sõlminud omavahel käenduslepingut. Kuna tellija firma rahaliste kohustustuste täitmise kohta oli lepingus sõnaselgelt märgitud, et see on tellija firma ja tema juhatuse liikme solidaarkohustus (mitte käendus ega muu sellelaadne õigussuhe), siis tuleb võlasuhtele kohaldada solidaarkohustust sätestavaid norme. Eeltoodust tulenevalt oli poolte eesmärgiks raha tasumise kohustuse puhul just luua solidaarkohustus. Kohus on poolte õigussuhtele andnud eelnevast tulenevalt ebaõige õigusliku hinnangu. Vastustaja seisukoht

  1. Kostja 2 palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks ning seepärast tuleb jätta hagi kostja 2 suhtes rahuldamata. I
  3. Erinevalt hagejast nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et 17.01.2017 sõlmitud töövõtulepingu lepingu p-s 5.4 sätestatud kokkuleppe näol on tegemist käenduslepinguga. Hageja käsitlus, mille kohaselt on kostja II ühinenud lepingus võetud tasu maksmise kohustusega selle tagamise eesmärgil

§ 178mõttes, ei ole õige. 4

(6)26. Kohustusega ühinemisel ja käendusel vahe tegemiseks tuleb pöörata tähelepanu võlgniku motiivile leping sõlmida. 27.

§ 178

lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Kohustusega ühinemisel tekib

§ 178

lg 4 järgi solidaarkohustus ja kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks

§-des 145, 149 ja 152 sätestatut. 28. Käenduslepinguga kohustub käendaja

§ 142

järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest

§ 145lg 2 järgi täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

  1. Nimetatud regulatsioone võrreldes järeldub, et kohustusega ühinemist tagamise eesmärgil ja käendust eristab see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on kohustust võtval isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu (vt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13 ja 14).
  4. Hageja ei ole menetluses esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostjal 2 oleks olnud võimalus saada hagejalt enda kohustuse täitmise korral vastusooritust ja seepärast puudub alus väita, et tal oli lepingu täitmise vastu isiklik huvi. Töövõtulepingu järgi, mida kostja 2 tagas, sai hagejalt soorituse ehk torutööd tehti üksnes põhivõlgnikule ja mitte tema juhatuse liikmetele. Kostja 2 oli valmis tagama äriühingu kohustust üksnes juhatuse liikmeks olemise sideme tõttu. Eeltoodu põhjal on maakohus pidanud lepingu p-s 5.4 sõlmitud kokkulepet õigesti käenduseks. II
  5. Kuna vaidlust ei ole selles, et käendaja vastutuse rahaline piirmäär on jäetud käenduslepingus fikseerimata, on õige maakohtu järeldus, et käendusleping on

§ 143lg 2 järgi tühine.

Viidatud sätte järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

§ 143

lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. 32. Lepingu p 5.4 kvalifitseerimisel tarbijakäenduslepinguks

§ 143

lg 1 tähenduses ei oma tähtsust asjaolu, kas vastava kokkuleppe sõlmimine on seotud kostja 2 iseseisva majandus- ja kutsetegevusega või mitte. Maksimumsummas kokkuleppimine peab füüsilisele isikule tagama selle, et temalt ei saa nõuda seda summat ületavate käenduskohustuste ülevõtmist ja seeläbi teenib see eesmärki kaitsta käendajat tagatud võla suurenemise eest. Kui tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud, on käendusleping tühine (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8219, p-14;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601, p 24 ja
  5. novembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).
  7. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 2 on füüsiline isik ja et lepingu p-s 5.4 ei lepitud kokku kostja 2 kui käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti ei olnud lepingupunktis nimetatud käendatavate kohustuste rahalist suurust ega esitatud andmeid, mille alusel oleks olnud võimalik see kindlaks teha. 5

(6)
  1. Tühine lepingutingimus ei ole täitmiseks kohustuslik. Samuti ei ole võimalik tühist lepingutingimust rikkuda. Eeltoodu põhjal on maakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata. III
  2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
  3. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
  4. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.