Obsah (4)

§ 116§ 101§ 102§ 105

2-17-19414 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 1. märts 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-19414 Tsiviilasi V Fi hagi D Fi v

) § 116 lg 1 järgi mõlemal vanemal, s.o hagejal ja tema abikaasal. Hageja on jätnud mainimata, et tema naine on ka xxxx saaja (sellele on viidatud Harju Maakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-15-121007). Kostjale jäi arusaamatuks, miks puutub asjasse kostja seadusliku esindaja uus elukaaslane. Kostja seadusliku esindaja uus elukaaslane kasvatab teisi lapsi. Käesolevas asjas tuleb vaadata vaid hageja, kostja ja kostja seadusliku esindaja vahelisi suhteid. Hageja väidab, et hageja teise lapse igakuised ülalpidamiskulud on 455 eurot.

§ 116lg 1 kohaselt peab pool nimetatud summast tasuma hageja teise lapse ema.

Hageja elab vanemate korteris, mistõttu ta ei tasu üüri. Kostjale jäid arusaamatuks hageja transpordikulud, kuna hageja elab oma töökoha ja lasteaia lähedal. Hageja ei ole oma kohustusena nimetanud autoliisingut, mis tal oli vähemalt seisuga 26.04.

1. Samas on hageja esitanud kohtule kütusetšekid kokku summas 602,61 eurot. Kostjale jäi arusaamatuks, millise auto ja millise eesmärgiga hageja liigub. Hageja poolt esitatud arvutused, kui palju saab kostja seaduslik esindaja riiklikke toetusi, ei ole käesolevas asjas määravad ega ka vajalikud. Kostjal puudub tõendamiskohustus, kuna kohtuotsusega on väljamõistetud miinimumelatis. See, kas kostja käib mingis huviringis või mitte, ei oma antud asjas tähtust. Kuna hageja on otsustanud veel suurendada oma pere, siis tal peavad olema selleks vajalikud vahendid, oskused ja kõrvaliste isikute (abikaasa, vanemad) abi ja toetus. Hageja abikaasa saab uue lapse sünniga riigilt suurema emapalga, kui on tema praegune sissetulek.
2. Hageja väide, et kostja saab peretoetust 100 eurot, ei ole õige. Kostja on esimene laps, kes saab 50 eurot. Ei ole põhjendatud hageja soov vähendada elatise summat toetuse arvelt. Samuti ei põhjenda elatise vähendamist asjaolu, et hageja teine laps käib nüüd lasteaias. Hageja abikaasa sotsiaalmeedias avaldatud piltidest nähtub, et hageja käib perega välismaal puhkamas, teevad fotosessioone, hageja abikaasa on hästi ja viisakalt riietatud, tehtud on maniküür ja sõidab autoga, samuti nähtub, et hageja abikaasa tegeleb ratsutamisega. Eelpool toodud tegevuste jaoks hagejal raha jätkub.
3. Hageja poolt esitatud kuludokumentide osas märkis kostja, et kulutused lastele on ühekordsed ning ei ole suured. Esitatud tšekkidest ei ole võimalik välja lugeda kulutusi, mis 3 2-17-19414 oleksid suured ja hädavajalikud igakuiselt (ühekordne lapsevankri ost ei ole püsiv ega igakuine kulu). Samuti ei ole esitatud kulud tekkinud ühe kuu jooksul, vaid erinevatel aegadel. Hageja esitatud kulud on tekkinud 01.03.2018 kuni 03.11.2018 (8 kuud) kokku summas 1115,16 eurot, mis teeb ühe kuu kohta 139 eurot. Nimetatud kulude sees on ühekordne suur ost (lapsevanker) summas 579 eurot. Kui see maha võtta, siis on hageja kulud 67,02 eurot ühe kuu kohta. Lisaks ei ole hageja esitanud oma abikaasa sissetulekuid, mistõttu ei ole võimalik hinnata pere igakuiseid sissetulekuid (sh erinevad toetused, riigiabi, sugulaste abi). KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5. Hageja on esitanud elatise vähendamise hagi. Hageja palub muuta kohtul varasema kohtuotsusega kindlaksmääratud elatise suurust selliselt, et igakuiselt elatise summalt, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, on maha arvestatud 100 eurot. Kostja leiab, et kohtuotsusega välja mõistetud elatise miinimumsumma vähendamine ei ole põhjendatud.
6. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:  Harju Maakohtu 27.04.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-121007 on hagejalt välja mõistetud kostja kasuks elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale alates 01.10.2015 kuni kostja täisealiseks saamiseni, s.o kuni xxxx;  hageja on elatist tasunud korrektselt;  käesoleval ajal peab hageja tasuma kostjale elatist 270 eurot kuus;  xxxx sündis hagejale kolmas laps (lisaks kostjale ja hageja teisele lapsele).
7. TsMS § 459 lg 1 järgi on võimalik esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks hagi, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud.
8. Kohtul tuleb kontrollida, kas esinevad alused elatise määramiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kohtu hinnangul tuleb TsMS § 459 kohaldada koosmõjus

§ 101

lg-ga 1, mis sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. See tähendab, et hoolimata TsMS § 459 lg-s 1 kirjeldatud asjaolude esinemisest, on miinimummääras elatise vähendamiseks alust üksnes juhul, kui esinevad

§ 102

lg 2 kolmandas ja neljandas lauses sätestatud tingimused.

§ 102

lg 2 kolmas ja neljas lause sätestavad, et kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel alammääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohtupraktikas on leitud, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 18 ja 21). 4 2-17-19414

1. Tuvastamaks hageja nõude põhjendatust, tuleb kohtul hinnata, kas hageja olukord võrreldes 27.04.2016 kohtulahendi tegemise ajaga on muutunud, mis annab põhjuse vähendada välja mõistetud elatist. Kohus selgitab, et juhul, kui hageja toob kohtu ette asjaolud, mis viitavad sellele, et hageja varaline olukord on halb ja et tal on ka teisi ülalpeetavaid, kellel on vajadused, kuid kui hageja ei too kohtu ette asjaolusid ja ei esita tõendeid, millest saaks järeldada, milline täpselt on hageja varaline olukord ja millised täpselt on ülejäänud hageja ülalpeetavate vajadused, ei saa kohus vastaval alusel kostja suhtes ülalpidamiskohustust vähendada. Seejuures selgitab kohus, et teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, millised on kohustatud vanema (hageja) iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende laste teiste vanemate (sh hageja laste ema – O V) panust laste ülalpidamisse.
2. Eelmise (27.04.2016) kohtulahendi tegemise ajal tuvastas kohus, et Sotsiaalkindlustusameti 28.09.2012 tõendiga on hagejal tuvastatud xxxx häire näol, kuid hageja ei ole tunnistatud xxxx. Hageja käis tööl xxxx alates
3. aastast ning alates 01.01.2016 oli hageja töötasu netona xxxx eurot, töövõimetuspension igakuiselt xxxx eurot, riiklik sotsiaaltoetus summas xxxx eurot. Samuti tuvastas kohus, et hageja igakuised sissetulekud on kokku xxxx eurot, ilma xxxx ja sotsiaaltoetuseta xxxx eurot. Kohtu arvates kinnitas hageja head maksevõimet asjaolu, et hageja liisib uut sõiduautot xxxx ja maksab igakuist liisingumakset xxxx eurot kalendrikuus, millele lisandub kaskokindlustus 420 eurot aastas ja liikluskindlustus on 88 eurot aastas ning sõiduks vajalik kütus. Hageja ei tasunud elukohaks oleva korteri eest, korteri kommunaalkulud maksis hageja ema ning korter kuulus hageja isale. Hageja abikaasa sai emapalka xxxx eurot kuni lapse 1,5 aastaseks saamiseni. Kodus väikelast kasvatavale emale maksis riik peretoetusi. Kohtu hinnangul asjaolu, et hageja abikaasa on puudega, ei oma tähendust, sest lähtudes puude kirjeldusest (xxxx) on abikaasal füüsiline võime teha tööd.
4. Hageja väidete kohaselt on tema igakuised kulutused suurenenud ning lisaks on ülalpeetavate arv kasvanud. Kuivõrd hageja ja kostja ei esitanud kohtule ülevaatlikke andmeid oma sissetulekute ja väljaminekute kohta, tegi kohus päringud Maksu- ja Tolliametile, Sotsiaalkindlustusametile ning krediidiasutustele ning saanud ka vastused.
5. Kohus lähtub Sotsiaalkindlustusameti 28.01.2019 vastusest (vt I kd, tl 153). 18.07.2018 sündis hageja perre kolmas laps (lisaks kostjale ja hageja teisele lapsele; vt I kd, tl 105). Hageja abikaasale O V makstakse seoses R F sünniga lapsetoetust alates xxxx summas 55 eurot kuus ning alates 01.01.2019 summas 60 eurot kuus ning A V eest lapsetoetust alates 01.01.2018 kuni 31.12.2018 summas 55 eurot kuus ja alates 01.01.2019 summas 60 eurot kuus. Lisaks on hageja abikaasale määratud alates 05.10.2018 vanemahüvitis xxxx eurot. Uurides hageja abikaasa pangakontode nr xxxx ja xxxx väljavõtteid perioodil 29.06.2017-24.01.2019, tuvastas kohus, et hageja abikaasa sai kuni 08.03.2018 töötasu, samuti sai hageja igakuist sotsiaaltoetust summas xxxx eurot ning töövõimetoetust xxxx eurot (vt I kd, tl 180-201; II kd, tl 107-114). Hageja on esitanud kohtule tõendid, mille kohaselt on käesoleval ajal hageja sissetulekuks töötasu keskmiselt xxxx eurot ja töövõimetuspension xxxx eurot (vt I kd, tl 5-6). Uurides hageja pangakonto nr xxxx väljavõtet perioodil 29.06.2017-24.01.2019, tuvastas kohus, et hagejale makstakse lisaks igakuist sotsiaaltoetust summas xxxx eurot (vt II kd, tl 68-101). Seega on hageja neljaliikmelise perekonna sissetulekuks xxxx eurot (hageja abikaasa sissetulekud xxxx + hageja sissetulekud xxxx). Kui sissetulekust arvestada maha kostjale makstav elatis ja jagada 5 2-17-19414 summa hageja perekonnaliikmete arvuga, on ühe perekonnaliikme kasutuses xxxx eurot (xxxx = xxxx).
6. Uurides kostja seadusliku esindaja pangakonto xxxx väljavõtet perioodil 29.06.201724.01.2019, tuvastas kohus, et kostja seaduslik esindaja saab töötasu keskmiselt 1036 eurot kuus (võttes aluseks pangakontole laekunud viimase 6 kuu töötasud; vt II kd, tl 2-44). Sotsiaalkindlustusameti 28.01.2019 vastusest nähtub, et kostja seaduslikule esindajale makstakse lasterikka peretoetust 300 eurot kuus, kostja eest lapsetoetust 60 eurot kuus ning lisaks makstakse kostja seadusliku esindaja kahe teise lapsega seonduvalt lapsetoetusi, kuid kohtu hinnangul ei puutu need asjasse (vt I kd, tl 153). Kostja seadusliku esindaja ülalpidamisel on lisaks kostjale veel kaks alaealist last.
7. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all kostja ülalpidamiskulud, vaid asjaolu, et hageja varaline seisund ei võimalda miinimumelatise maksmist. Hagejal puudub muu vara, mille arvel elatist maksta.
8. Kohtu hinnangul tuleb uue asjaoluna arvestada, et hageja ülalpidamisele on lisandunud veel üks alaealine laps, seega on hageja ülalpidamisel lisaks kostjale kaks alaealist last. Lisaks arvestab kohus uue asjaoluna, et hageja teise lapse (tütar A) igakuised kulud on suurenenud. Hageja teine laps on läinud lasteaeda ning käib tantsutrennis, millega kaasnevad täiendavad kulutused võrreldes 27.04.2016 kohtuotsuse tegemise ajaga (vt I kd, tl 106-112). Kohus ei arvesta uue asjaoluna väidet, et hagejale teadaolevalt ei käi kostja enam inglise keele kursustel ja ujumistreeningutel, mistõttu on kostja igakuised ülalpidamiskulud vähenenud 230 euro võrra. Kohus rõhutab, et Harju Maakohtu 27.04.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-121007 on kostja kasuks välja mõistetud miinimumelatis ning miinimumelatise saamiseks ei pea laps oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. Asjakohatu on hageja väide, et kostja seadusliku esindaja (st kostja ema) abikaasa on edukas ärimees, kellele kuulub äriühing, kaks korterit ja uus auto. Kostja seadusliku esindaja abikaasal ei ole seadusest tulenevat kohustust hageja last üleval pidada ning seetõttu ei ole see arvestatav ka elatise vähendamise otsustamisel.
9. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kui hageja maksab kostjale miinimumelatist, siis tema teised kaks alaealist last jäävad varaliselt vähem kindlustatuks. Ühe hageja perekonnaliikme ülalpidamiseks jääv summa (arvestades maha kostjale makstav miinimumsummas elatis) on 487,18 eurot. Seega esineb olukord, kus kostja saab ülalpidamiseks ühes kuus 540 eurot, kuid hagejaga koos elavatele lastele jääb kasutada 487,18 eurot. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu elatist vähendada, et tagada hagejale ja tema perekonnale elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt kostjaga. Samas ei ole praegusel juhul põhjendatud elatise vähendamine hageja poolt taotletud summas 100 eurot, sest arvestades hageja perekonna igakuiseid sissetulekuid, jääks sellisel juhul kostja võrreldes hageja teiste lastega varaliselt vähem kindlustatuks.
10. Hageja on hagiavalduses tuginenud kostja seaduslikule esindajale makstavatele riiklikele peretoetustele ning leiab, et neid tuleb elatise vähendamisel arvestada. Kostja seaduslik esindaja leiab, et ei ole põhjendatud hageja soov vähendada elatise summat toetuse arvelt. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35 17, p 28.2). 01.01.2017 kehtinud riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 lg-te 1 ja 2 järgi sätestas seadus riiklike peretoetuste (peretoetused) liigid, ulatuse, saamise tingimused ja korra ning seaduse eesmärgiks oli tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Sellel eesmärgil olid RPTS §-s 3 ette nähtud peretoetused, mh ühe selle liigina lapsetoetus (RPTS § 5). Alates 6 2-17-19414 01.01.2017 sätestab perehüvitiste liigid, eesmärgid ja ulatuse ning nende määramise ja maksmise tingimused ja korra perehüvitiste seadus (PHS) (vt PHS § 1 lg 1). Kui varem oli kolme eraldi kehtinud seadusega (RPTS, elatisabi seadus ja vanemahüvitise seadus) sätestatud omaette eesmärgid, siis PHS sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine (PHS § 2). Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. PHS seaduse eelnõu (217 SE) seletuskirjas selgitatakse, et alates 1990-ndate aastate algusest on peretoetusi makstud universaalsuse põhimõttel. Nii on peretoetusele õigus igal lapsel sõltumata tema vanemate sissetulekust. Seega ei ole lapsetoetuse maksmise põhimõtted varasema seadusega võrreldes muutunud. PHS seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole varasema seadusega võrreldes muudetud ei peretoetuste eesmärki ega ka lapsetoetuse sisu. Eeltoodut arvestades on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 väljendatud seisukoht kohaldatav ka kehtiva PHS kontekstis (vt Riigikohtu 28.03.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19).
11. Ülaltoodust tulenevalt nõustub kohus osaliselt hagejaga ning leiab, et arvestades muid elatise vähendamiseks esile toodud ja kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, saab käesoleval juhul elatise vähendamisel arvestada ka kostjale makstava riikliku lapsetoetusega (
12. aastal 50 eurot kuus,
13. aastal 55 eurot kuus ja alates 01.01.2019 60 eurot kuus, PHS § 17 lg 3). Riigikohus on selgitanud, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Kuivõrd kostja igakuised vajadused on osaliselt kaetud riikliku lapsetoetusega, jääb kostja vanemate kanda 480 eurot kuus (540 - 60). Kuivõrd eelduslikult panustavad lapse vanemad lapse ülalpidamisse võrdselt, jääb kostja ülalpidamiskuludest kummagi vanema kanda 240 eurot (480 / 2).

1. Eelnevast lähtudes rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus muudab Harju Maakohtu 27.04.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-121007 välja mõistetud elatise suurust ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja elatise alates 29.12.2017 kuni 22.02.2022 poole Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses kuus (
2. aastal 235 eurot,
3. aastal 250 eurot ja
4. aastal 270 eurot), millest on maha arvestatud pool Eesti Vabariigi tasutavast lapsetoetuse summast (
5. aastal 50 eurot,
6. aastal 55 eurot ja
7. aastal 60 eurot). Kohus selgitab, et väljamõistetud elatise summa muutub vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäära ja/või Eesti Vabariigi tasutava lapsetoetuse summa muutumisele. MENETLUSKULUDE JAOTUS 7 2-17-19414
8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta asjas poolte endi kanda.
9. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 8