Obsah (7)
§ 657§ 232§ 654§ 153§ 442§ 171§ 177Tsiviilasi nr 2-15-10280 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2019. a, Tallinn
§ 657lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus 4
(7)Tsiviilasi nr 2-15-10280 rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks. 19. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid
§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.
Kuigi hageja on kaebuses tuginenud eelkõige samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendusi kordamata (
§ 654lg 6), märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.
20. Praeguses menetlusstaadiumis vaidlevad pooled eelkõige selle üle, kas hageja tervise kahjustamisest tulenev raha maksmisele suunatud nõue kostja vastu on TsÜS § 153 lg 1 kohaselt aegunud või mitte. 21.
§ 153
lg 1 sätestab, et surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Antud sätte kohaldamise esimese eelduse, s.o kahju tekkimise aja tuvastamise kohta on Riigikohus korduvalt ja ka praeguses asjas selgitanud, et kui hageja väidab, et kostja tekitas talle kutsehaigusega varalist kahju, peab ta oma väidet tõendama, tõendades ka selle, et kahju tekkis hagis märgitud ajal. Seega peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest (vt RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-54-16 p 12; RKTKo 27.04.2018, 2-16-16328, p 11.2).
- Hageja on läbivalt olnud menetluses seisukohal, et oma sissetuleku vähenemisest (s.o kahju tekkimise ajast) sai ta teada Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2012 ekspertiisiaktist, sest sealt nähtus, et kutsehaigus põhjustab talle püsiva töövõime kaotuse 40% (24.08.2016 menetlusdokument, p 2.2 [tl 2, II kd]). 26.09.2017 menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et ajast, mil kostja lõpetas erakorraliselt temaga töölepingu, s.o 01.10.2009, ei ole hageja enam maalrina töötanud, st sellest ajast on hageja sissetulek vähenenud (tl 86, II kd). Riigikohus on selgitanud, et üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut, ei saa järeldada, et hagejale on tekkinud kutsehaiguse tõttu varaline kahju. Veel on kolleegium selgitanud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (vt nr RKTKo 30.01.2013, 3-2-1-177-12, p 10; RKTKo 16.11.2016, 32-1-106-16, p 15).
- Maakohus on lugenud hageja sissetuleku vähenemise ajaks hageja enda avaldatud kuupäeva, milleks on 01.10.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et varaline kahju tähendab varalist diferentsi isiku majanduslikus olukorras. Samuti nõustub kolleegium sellega, et kuigi hageja ei ole tõendanud, et alates 01.10.2009 oli ta tööst eemal tervise tõttu, on põhjendatud lugeda hageja sissetuleku vähenemise ajaks hageja enda selgesõnalist selgitust sissetuleku vähenemise kohta alates 01.10.
- Antud seisukohta on hageja esindaja väljendanud ka ringkonnakohtus kohtuistungil, kus avaldas: “ ... et nõuet oleks saanud esitada alates oktoobrist 2009“ (tl 21 pöördel, II lõik, viimane lause). Seega on 5
(7)Tsiviilasi nr 2-15-10280 hageja korduvalt ise kinnitanud, et tema sissetulek vähenes 01.10.2009, mis tuleb lugeda varalise kahju tekkimise ajaks. 24. TsÜS § 153 lg 1 kohaldamise teise eeldusena tuleb tuvastada, millal hageja sai teada või pidi teada saama kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. Vaidlust ei ole selles, et hageja sai 04.05.2012 Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse teatisest (tl 31-33, I
- kd)teada, et tal diagnoositi 02.05.2012 kutsehaigestumine. Töötervishoiuarsti diagnoosist nähtub, et hagejale on ebasobiv raske füüsiline töö, koormus kätele ja seljale. Dokumendis on tööandjana, kelle juures töötamise tagajärjel võis kahju tekkida, märgitud ka kostja. Samast dokumendist nähtuvalt suunati hageja töövõime ekspertiisiks Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonda (s.o ekspertiisi läbi viiva haldusorgani poole). Kuna töövõime kaotus ei teki sellest, kui vastav haldusorgan selle vormistab, ei tule töövõimetuse kaotusest teadasaamist järeldada mitte sellest, kui haldusorgan töövõime kaotuse protsendi määrab, vaid sellest ajast, kui isik saab teada asjaoludest, mille alusel ta vastava organi poole võiks pöörduda. Käesoleval juhul suunati hageja otseselt töövõime kaotust määrava organi poole kõnealuse töötervishoiuarsti 04.05.2012 kirjaga. Kolleegiumi hinnangul saab inimene töövõime kaotusest selgelt ja üheselt teada siis, kui spetsialist, st arst, annab teada, et patsiendile on tema senine töö ja muu koormus kätele ja seljale ebasobiv. Sellistest asjaoludest sai hageja teada hiljemalt 04.05.2012. Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja sai kahju põhjustanud isikust teada hiljemalt 04.05.2012. 25. Arvestades, et on tuvastatud hagejal kahju tekkimise ehk sissetuleku vähenemise aeg, s.o alates 01.10.2009 ning et 04.05.2012 sai hageja teada kahju põhjustanud isikust ehk kostjast, siis pidi hageja TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaja kohaselt esitama kostja vastu nõude hiljemalt 04.05.2015 kell 24:00. Hagi on kohtule esitatud 09.07.2015, mistõttu on nõue aegunud ja seda ei saa rahuldada (TsÜS § 142 lg 1). 26. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kutsehaiguse diagnoosimise tuvastamist tuleb lugeda formaliseeritud menetlusena lõppenuks alles hetkest, mil hageja sai Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2012 ekspertiisiaktist (tl 38-39, I
- kd)teada, et kutsehaigus on talle põhjustanud töövõime kaotuse 40% ulatuses. Kuigi hageja on esitanud kostja vastu tervise kahjustamise (kutsehaiguse põhjustamisest) tõttu osalisest töövõimetusest (40%) tuleneva kahjunõude, ei ole kolleegiumi hinnangul töövõime kaotusest (ehk kahju suuruse arvestamise alusest) teadasaamine TsÜS § 153 lg 1 järgi aegumise kohaldamise eelduseks. Eelnev tähendab, et tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaja kulgemise osas ei ole määrav see, millal sai kahju kannatanud isik piisavad tõendid selleks, et kahju hüvitamise nõuet esitada ega ka mitte see, millal selgus kahju täpne suurus. Määrav on see, millal sai isik teada kahjust ja kahju põhjustanud isikust. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda ka kutsehaiguse diagnoosimist formaliseeritud menetlusena lõppenuks 11.07.2012 ekspertiisiaktiga. 27. Apellatsioonkaebuse viide Euroopa Inimõiguste Kohtu 11.03.2014 otsusele asjas Howald Moor jt vs Šveits (avaldused nr 52067/10, 41072/11), kus oli arutluse all kutsehaigusest põhjustatud nõude esitamise aegumistähtaja arvestamine olukorras, kus ohuteguriga kokkupuutunud isikud saavad tervisekahjustusest teada alles pärast aegumistähtaja möödumist, ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Kolleegium nõustub kostjaga, 6
(7)Tsiviilasi nr 2-15-10280 et antud käsitlus saaks omada tähtsust TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud maksimaalse aegumistähtaja kohaldamisel. 28. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tema poolt kompromissi ettepaneku tegemisest tuleb eeldada, et sellele eelnesid läbirääkimised. Arvestades, et läbirääkimisteks saab pidada poolte arvamuste vahetamist, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks, ei saa läbirääkimiste pidamist lugeda tõendatuks ainuüksi hageja poolt kompromissi ettepaneku tegemise tõendamisega. Samuti ei nõustu kolleegium hagejaga, et kostja poolt kompromissi tagasilükkamist saab pidada läbirääkimisteks põhjusel, et sellest ei nähtu resoluutset keeldumist läbirääkimiste pidamiseks või teistsuguse kompromissi sõlmimiseks. Vaikimist või mitteresoluutselt läbirääkimiste pidamisest keeldumise väljendamist ei saa tõlgendada läbirääkimiste pidamise nõusolekuna. 29.
§ 442
lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lisaks ka veel lahendamata taotlused. 21.03.2019 esitas hageja kohtuistungi protokolli parandamise taotluse, milles palub parandada M. Nukka avaldatu: “Kutsehaigusest tuleneva töövõime kaotuse tuvastamine on eranditult kogu kohtupraktika ja üleüldise praktika järgi primaarne eeldus, seega ei saanud ta
- a nõuet esitada, sest ta polnud haigusest teadlik.“ ning lugeda õigeks “Kutsehaigusest tuleneva töövõime kaotuse tuvastamine on eranditult kogu kohtupraktika ja üleüldise praktika järgi primaarne eeldus, seega ei saanud ta
- a nõuet esitada, sest ta polnud kutsehaigusest ja asjaolust, et kutsehaigus põhjustab töövõime vähenemist, teadlik“. Kostja protokolli parandamisega ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul tuleb jätta hageja kohtuistungi protokolli parandamise taotlus rahuldamata, sest kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm. Vastav parandus ei muuda asja menetluse käiku ega hageja esitatud sisulisi seisukohti.
- Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta
§ 171lg 1 alusel hageja kanda.
Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt
§ 177lg 1 p-le 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 7
(7)