Obsah (8)

§ 91§ 85§ 100§ 107§ 109§ 87§ 98§ 104

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-17153 Otsuse tegemise aeg ja koht 11.jaanuar 2019 kell 16:00 Jõhvi kohtumaja kantselei Kohus Viru Maakohus Kohtunik Olev Mihkelson Kohtuasi MTÜ V

) § 91 lg 2 p 1 alusel

1. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping lõppenuks
2. novembrist 2017;
3. Välja mõista T. S.lt MTÜ Vahtra Hooldemaja kasuks alusetu rikastumisega saadud 5 564 (viis tuhat viissada kuuskümmend neli) eurot 52 senti. 1
4. Jätta menetluskulud kostja T. S. kanda. Välja mõista T. S.´lt MTÜ Vahtra Hooldemaja kasuks menetluskulude hüvitamiseks 2 379 (kaks tuhat kolmsada seitsekümmend üheksa) eurot (ilma käibemaksuta) 17 senti. EDASIKAEBAMISE KORD Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I ASJAOLUD JA MENETLUSE VARASEM KÄIK
5. Mittetulundusühing Vahtra Hooldemaja (hageja) esitas
6. novembril 2017 Viru Maakohtule hagiavalduse T. S. (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja poolt töölepinguseaduse (

) § 91 lg 2 p 1 alusel

1. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping lõppenuks
2. novembrist 2017 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 5 564 eurot 52 senti alusetult saadud hüvitis. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja alates
3. märtsist 1999 hageja juures raamatupidajana tähtajatu töölepingu nr 9 alusel täistööajaga 40 tundi nädalas. Kostja töötas perekondlikel põhjustel peamiselt kodus. Alates
4. oktoobrist 2015 oli kostja bruto töötasu 1 512 eurot kuus. Kostja esitas
5. oktoobril 2017 hagejale nõude, milles palus alates
6. oktoobrist 2017 võimaldada kostjale töö tegemiseks rahulik töökeskkond ja võtta tarvitusele abinõud kostja töökiusamise lõpetamiseks. Kostja lubas nõude mittetäitmisel lõpetada töölepingu

§ 91lg 2 p 1 alusel.

Kostja esitas

1. oktoobril 2017 ettekande, milles selgitas
2. oktoobril 2017 sotsiaaltöötaja töölaualt dokumentide äravõtmise asjaolusid. Kostja leidis, et käitus igati õigesti, kuid sotsiaaltöötaja tekitas juhtunust konflikti ja rääkis kostjaga kõrgendatud toonil. Kostja juhtis
3. oktoobril 2017 kirjalikult hageja tähelepanu juhtimise puudustele ja märkis, et hageja ei ole
4. oktoobri 2017 nõudele vaatamata taganud kostjale tööks sobilikku keskkonda, s.o ei ole soetanud töötamiseks vajalikku arvutit, hageja on korraldanud mitmetunniseid töökogunemisi, kus tegeldakse kostja tagarääkimisega ja maine rikkumisega, millega on riivatud kostja põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Kostja esitas
5. oktoobril 2017 hagejale kirjaliku avalduse töölepingu nr 9 erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 91

lg 2 p 1 alusel seoses hageja poolsete kohustuste rikkumisega, töökiusamise ja kostja eneseväärikuse alandamisega. Hageja sai kostja avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kätte

1. oktoobril
2. Samal päeval koostas hageja eraldi vastuse kõigile kostja pöördumistele ja nõustus töölepingu lõpetamisega alates
3. novembrist 2017 kui kostja annab hagejale korrektselt üle hageja raamatupidamisdokumentatsiooni. Hageja on seisukohal, et kõik kostja esitatud väited töökiusamise ja kostja alandamise kohta on otsitud, subjektiivsed ja tõendamata. Hageja hinnangul on tegemist töötajate tööalaste 2 konfliktidega, mille põhjustajaks oli kostja. Peamiseks konfliktide põhjuseks oli kostja alusetu sekkumine teiste töötajate töösse ja juhatuse liikme korralduste eiramine. Kostja etteheited hagejale töö tegemise kohas olevate töötingimuste kohta on arusaamatud. Kostja ei ole enne
4. oktoobrit 2017 avaldanud soovi saada tööarvutit. Hageja sellekohastele pakkumistele vastas kostja, et tal on mugavam tööd teha enda isikliku arvutiga. Kostja töötas põhiliselt kodus ja alates kevadest 2017 käis töökohas neljapäeviti.

§ 85

lg 3 alusel eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Hageja ja kostja vaheline töösuhe tuleb lugeda lõppenuks

§ 85lg 1 alusel alates 13.

novembrist

1. Kostja koostas
2. oktoobril 2017 ühepoolselt lisa töölepingule nr 9 (allkirjastatud digitaalselt öösel kell 4:24), mille kohaselt lõpetasid pooled kokkuleppel töölepingu

§ 91

lg 2 p 1 alusel ning andis hageja nimel korralduse maksta endale töötasu, hüvitise kasutamata puhkuse eest ja hüvitise 3 kuu keskmise kuupalga ulatuses

§ 100lg 4 alusel.

Kostja, kasutades talle usaldatud juurdepääsu hageja pangakontole, tegi endale 13. oktoobril 2017 kell 14:57 väljamakse netosummas 5 800 eurot 58 senti, mis tulenes oktoobrikuu bruto töötasust 756 eurot, puhkusekompensatsioonist bruto summas 1 108 eurot 63 senti ja hüvitisest töölepingu lõpetamise eest bruto summas 5 564 eurot 52 senti. Kostja tegi väljamakse koheselt pärast töölepingu ülesütlemise avalduse koostamist. Kuivõrd kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine on

§ 91

lg 2 p 1 alusel tühine, ei ole hagejal kohustust kostjale tasuda

§ 100

lg-s 4 ette nähtud hüvitist ja kostja peab alusetult saadud hüvitise bruto tasuna summas 5 564 eurot 52 senti hagejale tagastama. 2. Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja on seisukohal, et tema ei ole töölepingus nr 9 kokkulepitud töökohustusi rikkunud. Hageja on oluliselt rikkunud kostjaga sõlmitud töölepingut. Kostjal oli õigus töölepingu lõppemisel

§ 91lg 2 p 1 ja § 100 lg 4 järgi hüvitisele 3 kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, siis nõuab kostja töölepingu lõppemist

§ 107

lg 2 alusel, mis kohustab hagejat tasuma kostjale

§ 109lg 1 järgi hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses.

II KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et hagi tuleb rahuldada
2. Hagi ese4.1 tuvastada kostja poolt töölepinguseaduse (

) § 91 lg 2 p 1 alusel

1. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping lõppenuks
2. novembrist 2017 4.2 mõista kostjalt hageja kasuks välja 5 564 eurot 52 senti alusetult saadud hüvitis.
3. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 5.
4. kostja töötas alates 01.03.1999 MTÜ Vahtra Hooldemaja raamatupidaja ametikohal, mille kohta sõlmisid pooled töölepingu nr
5. Töölepingu sõlmiti määramata ajaks ja kostja asus tööle täistööajaga 40 tundi nädalas. Töölepingu lisaga muudeti töötaja töötasu suurust ja alates 01.10.2015 maksti töötajale töötasu 1 512 eurot kuus (bruto); 5.2 kostja esitas hagejale 13.10.2017 töölepingu ülesütlemise avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 16.10.2017; 5.3 16.10.2017 koostas kostja ja allkirjastas töölepingule nr 9 lisa, millega koostas poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise

§ 91

lg 2 p 1 alusel; andis tööandja nimel korralduse maksta endale töötasu töötatud perioodi eest, hüvitise kasutamata puhkuse eest ja hüvitise 3 kuu keskmise kuupalga ulatuses

§ 100lg.

4 alusel; 3

1. Hageja väide, et
2. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine.

§ 87

kohaselt töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu.

§ 91

lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Võimatuse all tuleb mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist. Töötaja võib

§ 91

lg 3 kohaselt öelda töölepingu erakorraliselt üles töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui tema tervis või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. Sellest sättest tulenevalt on ülesütlemise tingimuseks sellise mõjuva asjaolu olemasolu, millest saab järeldada töölepingu erakorralise ülesütlemise vajadust.

§ 98

lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Nimetatud sätteid koos tõlgendades on võimalik järeldada, et töötaja võib öelda tähtajatu töölepingu ilma mõjuva põhjuseta üles 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega järgides, andes sellega tööandjale minimaalselt vajaliku aja uue töötaja leidmiseks või töökorralduse muutmiseks. Töötaja ei pea järgima etteteatamistähtaega, kui tal on töölepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus ning lepingu jätkamist ei või mõistlikult nõuda. Viimasel juhul tuleb töötaja viivitamatu lahkumine tööandjale ootamatult ega võimalda üldjuhul vältida töötaja lahkumisega tekkivat negatiivset mõju tööprotsessile. Seetõttu eeldab töötaja isikust tulenev erakorraline ülesütlemine sellise kaaluga põhjust, mis õigustab töölt lahkumist erakorraliselt, s.o enne

§ 98lg-s 1 sätestatud 30 kalendripäeva möödumist.

Selleks võib olla edasilükkamatu perekondliku kohustuse täitmise vajadus (nt lähedase isiku hooldamine) või olukord, kus (edasi) töötamine võib põhjustada töötaja terviseseisundi edasise halvenemise. Maakohus ei ole tuvastanud tsiviilasjas selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuva põhjuse olemasolu TsMS § 91 lg 3 mõttes, st millest nähtuks, et kostja esitatud asjaolud tekkisid ootamatult ja tingisid vajaduse öelda tööleping üles enne 30-kalendripäevast etteteatamist (jättes järgimata töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaja). Kostja märgib 13.10.2017 ülesütlemise avalduses, et ütleb töölepingu üles töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 1 alusel tööandjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu seoses töökiusamisega ja kostja eneseväärikuse alandamisega hagejale kuuluvas Aa Hooldekodus, mis sai alguse 2017 aasta jaanuaris (13.01.2017 sai kostja terviserikke, mille tõttu viibis haiguslehel kuni 15.02.2017). Ülesütlemise avalduse kohaselt on hageja loonud töökeskkonna, kus süsteemselt on tegeldud kostja alandamisega (kostja on heaks kiitnud sotsiaaltöötaja X.X.-i solvava kirjavahetuse, toitlustusjuhi Y.Y.-i kostja peale karjumise, mitmetel hageja korraldatud koosistumistel kostja tagarääkimise). Hageja võimetus luua ettevõttes tööks sobiv keskkond on viinud olukorrani, kus hageja nõusolekul on kaastöötajad käitunud kostja suhtes ebaväärikalt, on kostjat alandanud ja tekitanud kostja tervisele pöördumatu kahju. Töökiusamise väitega seoses tuvastas maakohus järgmist: vaidlust ei ole, et: 1) alates aprillist 2017 töötas kostja kokkuleppel tööandjaga (hagejaga) peamiselt kodukontoris ja käis tööl korra nädalas (oktoobrist 2017 käis kostja enda sõnul töökohas ka mitu korda nädalas); 4 2) lisaks põhitööle raamatupidajana, võttis kostja omal algatusel endale ka muid funktsioone: suhtles klientidega, kellega pidanuks tegelema ettevõtte sotsiaaltöötaja (kostja sõnul kui kliendid tema poole pöördusid, siis pidas ta vajalikuks kliendiga ka tegeleda), kontrollis köögibloki tööprotsessi jms. 4) 2017 otsustas kostja omal algatusel vahetada töötamise kohta, so töötamiskoha juhatuse liikme kabinetis vahetas ta töötamiskohale sotsiaaltöötaja X.X.-i kabinetis; 5) kostja on 2017 aprillist mitmel korral suhelnud tekkinud konfliktidest juhatuse liikmega, kes tegi talle muuhulgas ettepaneku ka oma töötamise koht tagasi juhatuse liikmega ühte kabineti kolida. Kuulanud ära kostja seletused ja tunnistajate ütlused, tuvastas kohus, et kostja on oma käitumisega ise paljuski tema poolt kirjeldatud konfliktid põhjustanud. Kostja, arvates, et käitub ettevõtte huvides, sekkus teiste ettevõtte töötajate tööülesannetesse (suhtles klientidega, kellega pidanuks tegelema ettevõtte sotsiaaltöötaja, kontrollis köögibloki tööprotsessi, võttis sotsiaaltöötaja X.X.- kabinetist viimase laualt dokumendid sellest X.X-i informeerimata, valis tööandja esindajaga kooskõlastamata ise endale uue töötamise koha jms.). Kostja möönas kohtuistungil, et juhatuse liige püüdis tekkinud konflikti lahendada, kusjuures kostja kinnitas, et 05.10.2017 toimunud arutelul juhatuse liikmega saavutati kostjat rahuldav lahendus. 13.10.2017 esitas kostja aga juba hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Kostja tunnistas ka, et kokkuleppel juhatuse liikmega oli tema töötamise kohaks juhatuse liikme kabinet, kuid ta ise valis endale teise kabineti (sotsiaaltöötaja X.X.-i kabineti) ning peale konflikti X.X.-iga, pakkus juhatuse liige talle, et ta asuks uuesti tööle juhatuse liikme kabinetis. Maakohus leiab, et sellega on ümber lükatud kostja väide, et tööandja ei taganud kostjale töökabinetti. Vastuolulised on kostja ja hageja seadusliku esindaja ning tunnistajate väited töövahendite tagamise nõude osas. Kostja märgib ülesütlemiseavalduses, et hageja ei taganud teda vajalike töövahenditega (viide, et oli sunnitud kasutama oma isiklikku arvutit). Hageja seaduslik esindaja ja tunnistajad kinnitavad, et kohe kui kostja avaldas, et soovib arvutit, tegi tööandja esindaja kostjale ettepaneku valida sobiv arvuti endale välja. Tõendeid selle kohta, et kostja on juba varasemalt tööandjalt endale arvutit taotlenud, kostja kohtule ei esitanud. Keeruline on lugeda töökiusamiseks X.X.-i ja kostja vahelist kirjavahetust. Töökiusamisena kirjade saatmise kaudu saaks lugeda olukorda, kus üks töötaja pidevalt saadab teisele töötajale viimast halvustavaid või häirivaid kirju. Antud juhul on kostja viidanud kahele kirjale, neist 05.09.2017-06.09.2017 kirjavahetuses, saatis kostja esmalt ise kirja X.X.-ile, millele viimane ka vastas. X.X.-i vastusest kostja kirjale ei nähtu kostjat halvustavat või solvavat sisu. Ka 13.10.2017 toimunud kirjavahetust (X.X.-i kirju kostjale) ei saa lugeda töökiusuks, ennemini kumab X.X.-i kirjadest soov konfliktse olukorra lahendamiseks. 05.12.2019 toimunud kohtuistungil selgitas kostja lepinguline esindaja, et kui peale 25.05.2017 koosolekut kostjat enam juhtivate töötajate koosolekule ei kaasatud, tundis kostja end kõrvalejäetuna ja tõrjutuna. Kohus leiab, et on mõistetav, et sellised muudatused ettevõttes võivad töötajale olla ebameeldivad, kuid põhjendamatu on lugeda seda töökiusamiseks. Maakohus ei tuvastanud menetluses, et

§ 91

sätestatud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluse olemasolu (kostja väide, et hageja võimetus luua ettevõttes tööks sobiv keskkond on viinud olukorrani, kus on tekitanud kostja tervisele pöördumatu kahju).

§ 91

lg.2 p.3 kohaselt töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele. 5 Kostja kinnitas, et juhatuse liige on püüdnud tekkinud konflikte lahendada. Samas ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ülesütlemine oli tingitud olukorrast, kus töö jätkamine oleks olnud seotud reaalse ohuga kostja elule või tervisele.

§ 104

lg.1 kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Maakohus leiab, et kostjal puudus tema ülesütlemise avalduses märgitud mõjuv põhjus töölepingu üles ütlemiseks, seega pidi kostja töölepingu ülesütlemisel järgima töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega. Maakohus ei tuvastanud menetluses, et kostjat oleks tööl kiusatud. Menetluse käigus leidis tuvastamist muuhulgas ka kostja enda omaksvõtuga, et tööandja esindaja püüdis olukorda lahendada. Maakohus ei saa tõsiselt võtta kostja väidet töökiusamise kohta, kui vastavalt tööandja ja kostja kokkuleppele käis kostja tööl enamasti korra nädalas või vastavalt vajadusele ja tema kui raamatupidaja töökoht neil päevil pidi olema kabinetis, kus asus ka juhatuse liikme töökoht.

§ 107

lg.1 ja 2 kohaselt kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

§ 107

lg.1 sätestatud juhul lõpetab kohus tööandja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et kui kostja oleks töölepingu ülesütlemisel järginud seaduses sätestatud ülesütlemise tähtaega, lõppenuks poolte vaheline tööleping 13.novembril
2. Maakohus leiab, et pooltevaheline tööleping tuleb lõpetada alates 13.novembrist
4. Hageja taotlus mõista kostjalt välja hageja kasuks alusetult saadud hüvitis 5 564 eurot 52 senti. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja tegi ise endale
5. oktoobril 2017 kell 14:57 väljamakse netosummas 5 800 eurot 58 senti. Sellist pädevust endale väljamakset seoses töölepingu ülesütlemisega teha, ilma, et ta oleks seda eelnevalt tööandjaga kooskõlastanud, kostjal ei olnud. Töölepingu lõpetamine ja otsustus selle kohta, kas on olemas alus töötajale hüvitiste tasumiseks on tööandja pädevus. Kohus on eelnevalt tuvastanud ka, et töölepingu ülesütlemine kostja poolt on tühine. VÕS § 1027 kohaselt isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. Eeltoodust tulenevalt on kostjal VÕS § 1027 tulenev kohustus alusetult saadud raha hagejale tagastada. III MENETLUSKULUD Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, /---/. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. 6 TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on seisukohal, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-4-15; 32-1-115-14). Hageja MTÜ Vahtra Hooldemaja esitas 21.12.2018 toimkohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt, palub kostjalt välja mõista menetluskulud kogusummas 2 379,17 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja menetluskulud koosnevad järgnevatest arvetest: - 30.11.2017 arve nr 5317 (5 tundi x tunnihind 100,00 = 500 eurot + km 100eur) = 600 eurot; - 26.02.2018 arve nr 0718 (4 tundi x tunnihind 100,00 = 400 eurot + km 80 eurot) = 480 eurot; - 16.04.2018 arve nr 1518 (3,54 tundi x tunnihind 100,00 = 354,17 eur + km 70,83 eur) = 425 eurot; - 21.12.2018 arve nr 5318 (7 tundi x tunnihind 100,00 = 700 eurot + km 140 eurot) = 840 eurot. Lisaks riigilõiv 425 eurot. Kokku moodustavad hageja menetluskulud 2 379,17 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane, millest tulenevalt taotleb ta menetluskulude kindlakstegemist ilma käibemaksuta. Hageja palub kostjalt menetluskulud täiesulatuses välja mõista. Hageja esindaja tunnitasu on 100 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohtu praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) (27.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-159-16). Seega on hageja lepingulise esindaja tunnitasu mõistliku suurusega. Hageja on menetluses esitanud hagiavalduse, osalenud kohtuistungitel, esitanud seisukohti, esitanud apellatsioonkaebuse. Menetlus on seotud mõlema poole poolt esitatud mahukate tõendite läbitöötamise ja uurimisega, tsiviilasi on läbinud mitu kohtuastet ning hageja nõue menetluskulude hüvitamiseks summas 2 379,17 eurot on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväidet esitanud. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja summas 2 508,50 eurot ning lisaks viivise nõudes võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palus kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda. Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas on 2 379,17 eurot. 7 TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Olev Mihkelson Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 29.04.2019 otsusega tühistati Viru Maakohtu 11.01.2019 otsus osaliselt T.S.-ilt MTÜ VAHTRA HOOLDEMAJA kasuks väljamõistetud alusetu rikastumisega saadud summa suuruse osas ja mõisteti T.S.-ilt välja MTÜ VAHTRA HOOLDEMAJA kasuks 4362 eurot 58 senti. Muus osas jäeti Viru Maakohtu 11.01.2019 otsus muutmata. 8